2.Tühistada otsuse jõustumisel käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu poolt 28. novembril 2011 tehtud kohtumääruse alusel kohaldatud hagi tagamine.
1(12)
2-11-57814 Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja Osaühingu IHkanda. Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 13. novembril 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJATE NÕUDED
1.24. novembril 2011 esitas Osaühing IH(edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu; edaspidi kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2010/1775. Ühes hagiavaldusega esitas hageja ka taotluse hagi tagamise abinõude kohaldamiseks, milles palus peatada Tallinna kohtutäituri Arvi Pink (edaspidi kohtutäitur) menetluses olnud täiteasi nr 024/2010/1775.
2.Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 26. aprillil 2010 sõlmitud laenuleping nr XXX (edaspidi laenuleping), mille alusel laenas kostja hagejale 75 444,98 eurot. Laenulepingust tulenevate hageja kohustuste täitmine tagati ühishüpoteegiga hüpoteegisummaga 1 600 000 krooni (102 258,63 eurot) hagejale kuuluvatele korteriomanditele asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXX), XXX, Tallinn (registriosa nr XXX) ja XXX, Tallinn (registriosa nr XXX). Laenu tagastamise tähtpäev oli laenulepingu kohaselt 30. juuni 2010. Kuivõrd laenu tagasimakse kuupäeval ei olnud hagejal piisavalt vahendeid selleks, et laen tagastada, alustasid hageja ja kostja läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks. Hageja taotlusele pikendada laenuperioodi kehtestas kostja tingimuse, mille kohaselt tuli hagejal tasuda ette kostjale järgneva kuue kuu arvestuslik intress, millisel juhul oli kostja nõus pikendama vastava perioodi võrra laenulepingut. Hageja omapoolse kohustuse täitis ning tasus kolmanda isiku (OÜ TT) abil intressid ja lepingutasu ette, kuid kostja ei nõustunud sellegipoolest laenulepingu pikendamisega ning esitas avalduse kohtutäiturile võlgnevuse sissenõudmiseks ning ühishüpoteegi sundtäitmiseks. Hageja hinnangul on kostjapoolne taandumine antud lubadusest kirjeldatud asjaoludel selgelt hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti on kostja 2(12)
2-11-57814 põhjendamatu keeldumisega laenulepingu perioodi pikendamisest laenulepingut teadlikult viivituses olevana, et saada tulu viiviste arvel.
hoidnud
Hagi esitamise ajal koosneb kostja poolt täitmisele pööratud nõue hagejale teadaolevalt põhinõudest summas 65 950,28 eurot ning viivisenõudest summas 63894,20 eurot. Siinjuures rõhutab hageja, et ta on ka täitemenetluse ajal pidanud läbirääkimisi selleks, et võlgnevus tasuda ning maksnud kostjale ka täiendavalt varasematele intressi ettemaksetele 6391,15 eurot. Siiski on kostja jäiga positsiooni tõttu viivise pideval suurendamisel kokkulepete saavutamine ebaõnnestunud. Hageja leiab samuti, et laenulepingus sätestatud viivisemäär on tavatult kõrge ning selle suurus ei vasta krediidiasutuste tavapärasele praktikale. Laenulepingu põhitingimustes on kehtestatud viivisemääraks 0,3% päevas s.o u 110% aastas, mis on krediidiasutuste puhul ebatavaliselt kõrge viivisintressi määr. Poolte vahel sõlmitud laenulepingus kokkulepitud aastane intressimäär oli Euribor+6,5%, s.o laenulepingu sõlmimise hetkel u 7,5%. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ning § 94 lg 1 kohane seadusest tulenev viivisemäär oli 8% aastas. Hageja arvates on 110-protsendine aastane viivisemäär eeltoodud võrdluste valguses juba iseenesest liiga kõrge. Kostja poolt esitatud viivisenõue (63 894,20 eurot) on ka summaarselt liiga suur võrreldes põhinõude suurusega. Hageja on tasunud kostjale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 9494,70 eurot, kusjuures kõik hageja poolt tasutud summad tuleb arvata maha põhinõudest. Pärast hagejapoolseid tasumisi peaks hageja arvestuse kohaselt kostja põhinõude suuruseks olema 65 950,28 eurot. Juhindudes VÕS § 113 lg-st 8 ning § 162 lg-st 1 on hagejal õigus nõuda ülemäära suure viivise vähendamist, Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p 25 kohaselt saab selle nõude esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis. Hageja taotleb kohtult kostja poolt kohtutäiturile esitatud sissenõudes toodud viiviste vähendamist selliselt, et viivise arvestusel võetakse aluseks VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st 1 tulenev viivisemäär. Hagejale ei ole käesoleva hetkeni ka arusaadav, milline on olnud viivisearvestuse periood ning kuidas on käsitletud hageja poolt enne täitemenetluse algust tasutud summasid laenulepingu pikendamise eest, samuti 6391,15 eurot, mille hageja tasus täitemenetluse ajal. Hageja leiab täiendavalt, et laenulepingus sätestatud viivisemäära näol on tegemist ka hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Vaidlust ei saa olla selles, et laenulepingu vorm on välja töötatud kostja poolt, seega on kostja isikuks, kes kasutas tüüptingimusi. Samuti ei olnud hagejal võimalik mistahes viisil mõjutada laenulepingu põhi- või üldtingimuste sisu, vaid need kehtestati pooltevahelistes suhetes kostja poolt. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimused ei olnud eraldi läbi räägitud, mistõttu juhul, kui kostja väidab, et seda tehti, tuleb temal ka oma väidet tõendada. Hageja leiab, et 110-protsendine aastane viivisintressi määr on ebamõistlikult hagejat kahjustav ning oma olemuselt muutub sellise määraga viivisintress õiguslikust instrumendist, mis peaks tagama võlgniku huvi kohustuse kohase täitmise vastu, võlausaldaja rikastumise vahendiks. Juhul, kui kohus tuvastab laenulepingus sisalduva viivisemäära kokkuleppe tühisuse, on samuti kostjal õigus esitada viivisenõue seadusest tuleneval alusel. Eeltoodust lähtudes taotleb hageja kohtult laenulepingust tuleneva ülemäärasuse viivisenõude vähendamist mõistliku piirini ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist osas, milles kohus leiab, et viivisenõue ühiskonnas valitsevat arusaama mõistlikust viivisintressist ületab. Hagi 3(12)
2-11-57814 eesmärgiks on kohtutäituri Arvi Pink menetluses oleva täitemenetluse lõpetamine osas, milles kostja viivisenõue on ebamõistlik.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista.
4.Kostja täpsustab, et hagejale anti laenu 9. mail 2008 sõlmitud laenulepingu nr XXX alusel. Samale laenulepingule sõlmiti 24. augustil 2009 muudatuskokkulepe nr 4, milles hageja on kinnitanud, et 24. augusti 2009 seisuga on hageja kasutuses ja käsutuses laenusumma 75 605,87 eurot, mille tagastamise tähtaeg oli 12. august 2009. Muudatuskokkuleppes nr 4 lepiti kokku uues laenu tagastamise tähtajas – 12. november 2009. Kuivõrd hageja ei tagastanud viimatinimetatud tähtpäevaks laenulepingu nr XXX alusel võlgnetavat laenu, esitas kostja 2. veebruaril 2010 kohtutäiturile täitmisavalduse, et algatataks täitemenetlus ja realiseeritaks laenu tagav ühishüpoteek. Hageja palvel oli kostja nõus hagejaga kokku leppima, et hageja võlgneb kostjale laenulepingu nr XXX alusel võlgnetavad rahasummad uue laenuna, mistõttu sõlmisid pooled 26. aprillil 2010 hagiavalduses nimetatud laenulepingu. Selle laenulepingu põhitingimustest nähtub, et laenu kasutamise ja käsutamise eesmärgiks on panga ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingu nr XXX refinantseerimine ja võlgnevuste tasumine. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 30. juuni 2010 ehk laen anti u kaheks kuuks. 26. aprilli 2010 laenulepingu alusel laenu väljamaksmine nähtub hageja pangakonto väljavõttelt. Pärast laenulepingu sõlmimist esitas kostja kohtutäiturile 26. aprillil 2010 avalduse täitemenetluse lõpetamiseks ning kohtutäituri 26. aprilli 2010 otsusega ka täitemenetlus hageja suhtes lõpetati.
22.juunil 2010 taotles hageja ka laenulepingule muudatuse sõlmimist ja laenu tagastamise tähtaja pikendamist kuni 31. detsembrini 2010. Kostja oli valmis seda tegema, kuid üksnes tingimusel, et enne hoiustab hageja intressid summas 45 560,12 krooni ja maksab ära laenulepingu muudatuse tasu summas 3000 krooni. Ühtlasi oli hageja teadlik, et kostja vastavasisuline krediidiotsus kehtib üksnes kuni 27. juulini 2010. Hageja tasus aga kokkuleppe sõlmimise eeltingimuseks olevad rahasummad alles 14. septembril 2010. Seega ei täitnud hageja ise võla ajatamise kokkuleppe sõlmimise eeldusi ning igasugused hageja väited, et kostja on käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt vms, on täielikult sisutud ega vasta tegelikkusele. Arvestades, et hageja andis korduvalt erinevaid katteta lubadusi ning ei täitnud laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimise eeltingimusi, ei näinud kostja enam võimalusi laenulepingu pikendamiseks. Kuivõrd hageja oli lubanud tagastada laenu EGOÜ-le kuuluva XXX vallas asuva kinnistu müügist laekuva raha arvelt 2010. a novembrikuu lõpus, siis lubas kostja siiski selle aja ära oodata, enne kui esitab kohtutäiturile täitmisavalduse. Kuna 2010. aasta novembri lõpuks raha kostjale ei laekunud, siis kontrollis kostja kinnistusraamatust, mis sellest varast saanud on. Selgus, et vara oli müüdud juba 12. oktoobril 2010 ning hageja oli jätnud jälle oma lubadused täitmata. Seetõttu esitas kostja 9. detsembril 2010 kohtutäiturile täitmisavalduse, milles teatas kohtutäiturile oma nõude suuruseks 9. detsembri 2010 seisuga 1 853 398,44 krooni (118 453,70 eurot). Ka täitemenetluse ajal andis kostja hagejale võimaluse tasuda üksnes laenusumma ja viivised intressimääraga võrdses suuruses. Nii sõlmisid pooled 20. jaanuaril 2011 kohtutäituri juures võla tasumise kokkuleppe, mille punktis 1 kinnitas ja tunnistas hageja, et võlgnevus koos kohtutäituri tasude ja täitekuludega on 129 844,48 eurot. Hageja rikkus kohtutäituri juures sõlmitud võla tasumise kokkulepet ning ei tasunud kogu võlga hiljemalt 30. 4(12)
2-11-57814 juuniks 2011. Kostja andis hagejale ka pärast seda võimaluse tasuda lisaks laenusummale üksnes viivised, mis vastasid 3- kordsele intressimäärale. See ettepanek hagejale ei sobinud, mistõttu täitemenetlus jätkus. Arvestades eeltoodut, ei vasta tõele hageja väited, justkui oleks kostja rikkunud mingeid pooltevahelisi kokkuleppeid või et kostja oleks rikkunud oma lubadusi sõlmida kokkulepe vms. Vastupidi, kostja andis hagejale korduvalt erinevaid võimalusi võlgnevuse ajatamiseks. Küll aga oli kokkulepete sõlmimisel eeltingimused, mille täitmise korral oleksid vastavad kokkulepped ka sõlmitud. Hageja ise rikkus korduvalt kokkulepete sõlmimise eeltingimusi, andis kostjale alusetuid lubadusi, millest kinni ei pidanud. Seetõttu ei ole võimalik väita, et kostja on hagejaga käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, sellised hageja poolt hagiavalduses esitatud väited on täielikult sisutud.
29.augusti 2012 seisuga on kostja põhinõude suuruseks 66 401,05 eurot, viivisenõude suuruseks on 163 063,12 eurot, kuid kostja nõuab viiviste tasumist üksnes põhinõudega võrdses ulatuses, s.o summas 66 401.05 eurot. Hageja on tasunud laenulepingu alusel kostjale 9043,93 eurot, väide 9494,70 euro tasumise kohta on väär. Hageja jätab tähelepanuta, et kui ta on kohtutäituri juures sõlmitud kokkuleppe alusel makseid teostanud, on osa tasutud rahast läinud kohtutäiturile kohtutäituritasu ja täitekulude katteks. Seega on kostja rahaline nõue täiesti selge ja tõendatud. Nõue kokku moodustab 132 802,10 eurot, millest 66 401,05 eurot on tagastamata laenusumma ja 66 401,05 eurot viivised. Hageja ei ole tõendanud laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. Kostja leiab, et laenulepingus lepinguvabaduse põhimõttel kokku lepitud ja eelnevalt poolte vahel läbi räägitud viivisemäär on majandustegevuses tavapärane ning selle suurus vastab ka krediidiasutuste ja muude krediidiandjate tavapärasele praktikale majandustegevuses. Hageja on laenulepingut sõlmides kostjale kinnitanud, et ta on lepinguga enne allkirjastamist tutvunud ja mõistnud sellega võetavate kohustuste iseloomu ja ulatust ning leping vastab täielikult tema tahtele. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele on jõudnud ka Riigikohus 22. oktoobri 2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02. Kostja on seisukohal, et hageja on andnud 20. jaanuaril 2011 kohtutäituri juures sõlmitud kokkuleppes deklaratiivse võlatunnistuse. Kokkuleppega on hageja tunnistanud nii põhivõlga kui ka viiviseid summas 35 394,31 eurot, loobudes võlatunnistuse andmisel mistahes vastuväidetest viiviste tasumise nõudele, sh on hageja võlatunnistuse andmisega kostja hinnangul loobunud viiviste vähendamise taotluse esitamise võimalusest. Hageja enda vastuoluline käitumine on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). 20. jaanuaril 2011 sõlminud kokkuleppe 1. punkti järgi kohustub võlgnik (hageja) tasuma sissenõudjale laenulepingust tuleneva võlgnevuse, mis 10. detsembri 2010 seisuga koos kohtutäituri tasu ja täitekuludega on 129 844,48 eurot, sh laenu põhiosa 72 225,60 eurot, viivised 35 394,31 eurot, leppetrahv 10 833,83 eurot ning kohtutäituri tasu ja täitekulu kokku 11 390,73 eurot. Kostja viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur, arvestades kohustuste rikkumise olulisust ja kestvust. Viiviste tasumise nõue ei ületa põhinõuet ning viivitusintressimäär on majandustegevuses tavaline. Laenuleping on sõlmitud hageja majandustegevuses lepinguvabaduse põhimõttel ning hageja on pidanud laenulepingu rikkumisel arvestama viiviste rakendumisega. Kohtupraktika järgi tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlausaldajal põhjendada põhivõlast suuremat 5(12)
2-11-57814 viivisenõuet, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Samuti peaks võlasusaldaja sel juhul tõendama suurema kahju olemasolu (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Tuleb arvestada, et hageja on tagastamata laenusumma 66 401,05 euro osas viivituses ajavahemikust 30. juuni 2010 kuni tänaseni ehk 791 päeva, mis on rohkem kui 2 aastat. Kuivõrd kostja nõuab viiviseid põhinõudega võrdses ulatuses ehk kokku 66 401,05 eurot, siis seega nõuab kostja ajavahemiku 30.06.2010-29.08.2012 eest hagejalt reaalselt viivist 0,126% võlgnetavalt põhinõudelt päevas, mis on tunduvalt väiksem, kui tavapärane krediidiandjate keskmine viivitusintressimäär majandus- ja kutsetegevuses antud laenude puhul. Riigikohtu praktikas on peetud majandustegevuses mõistlikuks viivitusintressimääraks 0,15% võlgnetavalt summalt päevas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja on oluliselt rikkunud lepingulisi kohustusi. Viiviste vähendamiseks VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lgst 1 lähtuvalt ei esine mistahes õiguslikke aluseid, arvestades hageja-poolset kohustuste täitmise ulatust ja lepinguliste kohustuste rikkumise raskust. Hageja ei ole ka esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist vähendada. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida VÕS § 35 lg 1 alusel laenulepingu põhitingimustes sätestatud viivitusintressimäära tüüptingimuseks. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on hageja suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik. Hageja pole kohtule esitanud tõendeid isegi selle kohta, et ta oleks üritanud viivitusintressimäära üle läbi rääkida ja selle kujunemist mõjutada. Kostja osundab, et kõikidel tema klientidel on võimalik mõjutada põhitingimustes olevat viivitusintressimäära kujunemist. Ka seetõttu ei ole viivitusintressimäär VÕS § 35 lg 1 alusel kvalifitseeritav tüüptingimusena. Isegi kui kohus leiab, et laenulepingu põhitingimustes sätestatud viivitusintressimäär on tüüptingimus, siis on tegemist antud majandustegevuse valdkonnas täiesti tavalise viivitusintressiga, mistõttu pole viivitusintressimäär ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.
MENETLUSE KÄIK
5.28. novembri 2011 määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning peatas esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse täiteasjas nr 024/2010/1775 kuni käesolevas tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni (vt toimik, I kd, lk 15-16).
6.Asja sisulisel arutamisel 17. oktoobril 2012 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja nõude juurde ning palus hagi rahuldada. Hageja esindaja kinnitas, et põhiosa nõude kujunemine on talle selge (vt toimik, II kd, lk 70). Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja esindaja esitas täiendavalt viivisintressi arvestuse 17. oktoobri 2012 seisuga (vt toimik, II kd, lk 61-63). Kostja esindaja avaldas, et kostja loobub varasemas menetluses esitatud aegumise kohaldamise ja vaheotsuse tegemise taotlustest (vt toimik, II kd, lk 70).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 6(12)
2-11-57814
8.Kohus märgib esmalt, et peab põhjendatuks lähtuda asja lahendamisel mitte üksnes hageja nõude sõnastusest, vaid arvestab ka hageja poolt esitatud põhjendusi hagi eesmärgi kohta. Hagiavalduse n-ö resolutsioonis on hageja palunud tuvastada kostja poolt laenulepingu alusel esitatud viivisenõude ülemäärasus ning vähendada viivisenõuet mõistliku määrani, kohaldades seadusest tulenevat viivisemäära. Arvestades samas hagiavalduse punktis 2.1 esitatud põhjendusi (vt toimik, II kd, lk 34) ning hageja esindaja selgitusi 17. oktoobri 2012 kohtuistungil (vt toimik, II kd, lk 69), on hageja tegelikuks eesmärgiks täiteasjas nr 024/2010/1775 toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamine viivisenõude osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel arvestatud viivist.
9.Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg-st 11 tulenevalt saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Kohtute senise praktika järgi on võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotleda ka viivise vähendamist. Nii on Riigikohus 17. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 leidnud, et üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes (vt nt: Riigikohtu 27. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-153-09, p 25).
10.Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - 26. aprillil 2010 on poolte vahel sõlmitud hagis märgitud laenuleping, mille alusel laenas kostja hagejale 75 444,98 eurot; laenu kasutamise eesmärgiks oli poolte vahel varem sõlmitud laenulepingu (laenulepingu nr XXX) refinantseerimine ja võlgnevuste tasumine. - Hageja ja kostja õigussellase AS-i Sampo Pank vahel on 9. mail 2008 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (edaspidi hüpoteegi seadmise leping), millega hageja on seadnud kostja (õiguseellase) kasuks hüpoteegi hüpoteegisummaga 2 600 000 krooni järgmistele talle kuuluvatele Tallinnas asuvatele kinnisasjadele: korteriomandid aadressidel XXX, XXX ja XXX (kinnistusraamatu registriosa nr XXX, nr XXX ja nr XXX). 15. mail 2009 sõlmitud hüpoteekide muutmise lepinguga on pooled vähendanud hüpoteegisummat 1 600 000 kroonini. - Eelnimetatud korteriomanditele seatud hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja (s.o kostja) nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. - 9. detsembril 2010 esitas kostja kohtutäiturile avalduse, milles palub rahuldada laenulepingust tulenevad nõuded hüpoteegiga koormatud hageja korteriomandite sundmüügist saadavate vahendite arvel. Täitmisavalduse kohaselt moodustas laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 1 853 398, 44 krooni, sh tagastamata laenusumma 1 130 085,07 krooni, viivised 553 800,61 krooni ning leppetrahv laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest 169 512,76 krooni. Kostja täitmisavalduse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetluse (täiteasja nr 024/2010/1775). - Laenulepingust tulenev põhinõue on hageja poolt 66 401,05 euro ulatuses täitmata. 7(12)
2-11-57814
11.Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses on põhjendatud kostja viivisenõue (summas 66 401,05 eurot), mida kostja soovib täiteasjas nr 024/2010/1775 (lisaks põhinõudele) sundtäita.
12.9. mail 2008 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu (vt toimik, I kd, lk 124-129) punkti 2.2 järgi tagab hüpoteek kõiki hüpoteegipidaja (kostja) nõudeid hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. Hüpoteegi seadmise lepingu punktist 2.1 lähtuvalt on kinnisasjade igakordne omanik kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks.
13.Hagejale kuuluvatele korteriomanditele seatud hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale (kostjale) õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (asjaõigusseadus (AÕS) § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Ühe hüpoteegiga võib koormata mitut kinnisasja. Sellisel juhul vastutab iga kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest (AÕS § 359 lg 1). Hüpoteegipidajal on õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 360 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus saab tuleneda ka nn kohese sundtäitmise kokkuleppest TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu
24.oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 , p-d 13, 14; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt nt: Riigikohtu 5. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). AÕS § 279 lg-st 1 tulenevalt võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. AÕS § 279 lg 2 järgi võib pandiga tagada ka tingimuslikku nõuet ja sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka tulevikus tekkivat nõuet. Eeltoodu põhjal järeldab kohus, et kostjal kui hüpoteegipidajal oli TMS § 2 lg 1 pst 19 (ja AÕS § 352 lg-st 1) tulenevalt põhimõtteliselt õigus pöörduda kohtutäituri poole ja nõuda, et hüpoteegi realiseerimiseks müüdaks koormatud korteriomandid. Hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, mille järgi võiks hüpoteegi seadmise lepingu punktis 2.2 sisalduvat tagatiskokkulepet pidada tühiseks, mh keelatud tüüptingimusena.
14.Kuigi AÕS § 325 lg 4 järgi hüpoteek tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt nt: Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Pooled ei vaidle enam selle üle, et kostja nõue täitemenetluses on käesoleval hetkel 132 802,10 eurot, millest 66 401,05 eurot on tagastamata laenusumma ja 66 401,05 eurot viivised. Hageja hinnangul ei saa kostja märgitud ulatuses viivist nõuda kokkuvõtvalt kolmel põhusel. Esiteks on täitmisele pööratud viivisenõue tekkinud või suurenenud kostjapoolse pahauskse käitumise tulemusena. Teiseks on viivisemäär 8(12)
2-11-57814 (0,3% tasumata summalt päevas) ebamõistlikult suur ning kolmandaks on laenulepingu põhitingimustes sätestatud viivisemäär hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine.
15.Kohus peab vajalikuks käsitleda järgnevalt esmalt vaidlusküsimust, kas viivisemäära (0,3% tasumata summalt päevas) ette nägev lepingutingimus laenulepingus on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Juhul kui see lepingutingimus on tüüptingimusena tühine, tuleks juba VÕS § 41 järgi lähtuda pooltevahelises õigussuhtes seadusjärgsest viivisemäärast ning puuduks vajadus käsitleda hageja teisi vastuväiteid viivisenõudele.
16.Pooltel on esmalt vaidlus selle üle, kas viivisemäära ette nägev lepingutingimus on praegusel juhul tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kohtu hinnangul ei toeta asja materjalid hageja seisukohta, et tegemist on kostja tüüptingimusega. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt: Riigikohtu 30. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
17.Seega peaks hageja esmalt tõendama, et tal ei olnud võimalik laenulepingu sõlmimisel vaidlusaluse lepingutingimuse sisu reaalselt mõjutada. Hageja seda tõendanud ei ole. Asjaolu, et tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, ei ole tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks piisav. Liiatigi ei tulene viivisemäär laenulepingu üldtingimustest, vaid on märgitud lepingu esilehel koos teiste erikokkulepetega (vt toimik, I kd, lk 179). Kostja on kinnitanud, et viivisemäär on igal üksikul juhul läbiräägitav. Kostja on esitanud ka seda väidet kinnitavad tõendid (vt toimik, I kd, lk 245-250; II kd, lk 1-18). Kohus märgib, et hageja väidetest ilmnevalt ei pööranud hageja esindaja laenulepingu sõlmimisel viivisemäära suurusele tähelepanu ega proovinudki selle üle kostjaga läbi rääkida.
18.Kuivõrd tegu pole ülaltoodust järelduvalt tüüptingimusega, ei pea kohus menetlusökonoomiat silmas pidades vajalikuks käsitleda otsuses väiteid ja tõendeid selle kohta, kas tingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav.
19.Eelnenut arvestades käsitleb kohus järgnevalt ka hageja teisi vastuväiteid viivisenõude suurusele. Hageja on palunud kohtul kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 8 ja § 162 lg-ga 1 viivist mõistliku suuruseni vähendada. Lisaks on hageja leidnud, et täitmisele pööratud viivisenõue on tekkinud kostjapoolse pahauskse käitumise tulemusena. Lähtudes hageja nõudest, peab kohus põhjendatuks analüüsida hageja etteheiteid kostja (vastuolulisele) käitumisele viivise vähendamise taotluse lahendamise raames. Kohtu hinnangul on kostja väidetav vastuoluline käitumine asjaolu, mida saab VÕS § 162 lg 1 järgi viivise vähendamise taotluse lahendamisel arvestada.
9(12)
2-11-57814
20.VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivisenõude suurust tuleb seega võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Lisaks tuleb hagejal TsMS § 230 lg-st 1 lähtuvalt ka tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et kostja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud või on kahju nõutavast viivisest väiksem. Kui viivise vähendamist taotlev isik ei suuda tõendada, et viivis on võlausaldaja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb kohtul jätta viivise alandamise taotlus rahuldamata. Teistsugune on tõendamiskoormis viivise nõudmisel suuremas ulatuses kui põhivõlg – kui viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt nt: Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-166-05, p-d 18 ja 19). Taolist tõendamiskoormise jaotust on kohus pooltele ka eelmenetluses selgitanud (vt toimik, II kd, lk 70).
21.Kohtu hinnangul ei ole hageja suutnud praegusel juhul tõendada, et nõutav viivis oleks kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Kohus arvestab seejuures ühelt poolt asjaoluga, et laenulepingu põhitingimustes kokku lepitud viivisemäär 0,3% tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest (s.o ligikaudu 110% aastas) on oluliselt suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgsest määrast. Teiselt poolt ei ole viivisenõude suurus iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt ikkagi viivituse pikkusest. Käesoleva otsuse tegemise hetkeks on hageja olnud laenu tagastamise kohustusega viivituses enam kui kaks aastat ja neli kuud. Seejuures on kohustus 66 401,05 euro (ehk u 88%) ulatuses senini täitmata. Tuleb nõustuda kostjaga, et tegelikult moodustab ühe päeva eest nõutav viivise summa oluliselt väiksema protsendimäära põhinõudest kui 0,3. Lisaks võib kostja poolt esile toodu valguses järeldada, et viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on Eestis tegutsevate krediidiasutuste praktikas majandustegevuses sõlmitud laenulepingute puhul tavapärane (vt toimik, I kd, lk 214-244). Kummalgi lepingupoolel ei ole kohtu hinnangul ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Kostja kui krediidiasutuse majanduslik olukord on juba seadusest tulenevate kapitalinõuete täitmise vajaduse tõttu ilmselt hageja omast parem. Samas ei saa see iseenesest olla kohtu hinnangul argument panga viivisenõude vähendamiseks. Hageja ei ole enda majandusliku seisundi kohta tõendeid esitanud.
22.Hageja on välja toonud, et kostja ei ole täitnud poolte kokkulepet laenulepingu (st laenu tagastamise tähtaja) pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2010, kuigi hageja on kõik kostja poolt seatud eeldused lepingu pikendamiseks täitnud – tasunud (kolmanda isiku abil) ette laenuperioodi intressid ja lepingutasu. Asja materjalide hulgas olevast elektroonilisest kirjavahetusest ilmneb, et poolte vahel algasid 2010. aasta juunis läbirääkimised laenuperioodi pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2010 (vt toimik, I kd, lk 189-196). Selle asjaolu üle ei ole pooltel iseenesest ka vaidlust. Kohtu arvates ei saa täiel määral nõustuda hageja seisukohaga, et ta täitis kõik kostja poolt seatud eeldused lepingu pikendamiseks. Hageja ei ole täitnud kõnesolevaid 10(12)
2-11-57814 kohustusi õigeaegselt. Kostja esindaja A.P 30. juuni 2010 e-kirjast järelduvalt pidi olema enne laenulepingu pikendamist laekunud intresside katteks 45 560,12 krooni ja lepingu muutmise tasu summas 3000 krooni. A.P 12. juuli 2010 e-kirjast nähtuvalt kehtis kostja krediidiotsus laenu pikendamise kohta kuni 27. juulini 2010 (vt toimik, I kd, lk 194-195). Osundatud e-kirjad on saadetud hageja juhatuse liikmele, mistõttu pidi hageja seatud tingimustest teadlik olema. OÜ TT on tasunud hageja eest 30. juulil 2010 kostjale nõutud lepingu muutmise tasu ja intressi 20 000 krooni ulatuses (vt toimik, I kd, lk 1218-1219) ning ülejäänud intressi osa (25 560,12 kr) alles 14. septembril 2010 (vt toimik, I kd, lk 1220).
23.Eeltoodust järeldub, et hageja täitis kostja nõudmised olulise viivitusega ning pärast kostja pakkumise kehtivuse lõppu. Seetõttu ei saanud hagejal kohtu arvates tekkida mõistlikku ootust, et kostja sõlmitud laenulepingut pikendab. Isegi kui taoline ootus võis mõistlikult tekkida, ei saanud hageja eeldada laenutähtaja pikendamist pärast 28. septembrit 2010, mil kostja esindaja A.P e-kirjaga teatas, et laenuandja on otsustanud lepingut mitte pikendada (vt toimik, I kd, lk 190). Lisaks ilmneb A.P viidatud 30. juuni 2010 e-kirjast, et kostja nägemuse kohaselt tuli intresside summa ja lepingu muutmise tasu deponeerida hageja arvelduskontole, kuid selle tingimuse rikkumisele ei ole pooled menetluses tuginenud.
24.Kostjale võib iseenesest ette heita seda, et ta ei teavitanud hagejat laenulepingu pikendamise kokkuleppe lõpetamisest varem ning on võtnud (OÜ TTpoolt) hilinenult tasutud summad vastu. See võiks anda aluse kaaluda, kas kostja ei ole kaotanud õigust viivise nõudmiseks ajavahemiku eest 01.07.-28.09.2010. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades kostja viivise nõudmise õigust kohtu hinnangul kaotanud ei ole (vt ka otsuse põhjenduste p 25). Isegi kui märgitud perioodi eest viivist mitte arvestada, ei võimaldaks see hageja viivituse kestvust ja kohtuse täitmise (vähest) ulatust arvestades vähendada viivist alla 66 401,05 euro.
25.Eeltoodule on vajalik lisada, et kohtutäituri juures sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumise kokkuleppega (vt toimik, I kd, lk 206-208) on hageja kostja 9. detsembri 2010 täitmisavalduses (vt toimik, I kd, lk 204-205) märgitud nõudeid tunnistanud. Muu hulgas on hageja tunnistanud seega viivisenõuet 35 394,31 euro (553 800,61 kr) ulatuses. Kohus nõustub kostjaga, et osundatud kokkuleppes sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. See peaks lihtsustama võlausaldaja jaoks võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt: Riigikohtu 6. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13, või 9. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 17). Taotledes viivise tasumist 35 394,31 eurost oluliselt väiksemas ulatuses, käitub hageja kohtu hinnangul ise vastuoluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt. Samas ei võimalda kõnealune kokkulepe siiski järeldada, et hageja on loobunud mistahes vastuväidetest kostja viivisenõudele, sh osas, milles nõue ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajaks veel sissenõutavaks muutnud.
26.Kohus lisab, et TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamine ei ole kohtupraktikast lähtuvalt välistatud ka enne täitemenetluse alustamist, kui seda võib lähitulevikus eeldada. Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses (vt nt: Riigikohtu 28. aprillil 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19). Kuigi kostja poolt viivisenõude suurendamine täitemenetluses ei ole õiguslikult välistatud, ei ole põhjust seda kostja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtade valguses eeldada. Juhul kui kostja siiski asub 11(12)
2-11-57814 täitemenetluses viivist põhinõuet ületavas ulatuses nõudma, on hagejal võimalik kohtult vastavas oas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotleda.
27.Lähtudes eeltoodud kaalutlustest, jätab kohus hagi rahuldamata. Eelpool käsitlemata tõendid on kohtu hinnangul asjakohased, kuid ei muuda kohtu lõppjäreldusi tuvastatud asjaolude kohta.
28.Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Lähtudes TsMS § 386 lg-s 4 sätestatust, tühistab kohus käesoleva otsusega 28. novembri 2011 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise.
29.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.