Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom, Mare Merimaa, Malle Seppik 22.05.2013 Tallinnas 2-11-54640 T Li hagi MTÜ Eesti Liikluskindlustus Fond ja AS SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 002/2002/5671 ja 002/2002/5670 Harju Maakohtu 14.05.2012 otsus T Li apellatsioonkaebus 2873,02 eurot Hageja T L (isikukood xxxxxxxxxxxxxxx) Kostja I MTÜ Eesti Liikluskindlustus Fond (registrikood 80206477), lepinguline esindaja Jüri Aava Kostja II AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Katrin Martinson Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 14.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-11-54640 muutmata, hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud menetluskulud T Li kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud T L esitas 09.11.2011 Harju Maakohtule hagi MTÜ Eesti Liikluskindlustus Fond ja AS SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 002/2002/5671 ja 002/2002/5670 (täiteasjad). Hagiavalduse kohaselt on täiteasjades täitmine TsÜS § 149 alusel aegunud, mistõttu palus hageja tunnistada täiteasjades sundtäitmine TMS § 221 alusel lubamatuks. Täiteasjad algatati kriminaalasjas nr 1-168/1995 tehtud 18.01.1995 kohtuotsuse alusel. Kostjate seisukohad MTÜ Eesti Liikluskindlustus Fond palus jätta hagi rahuldamata, kuna tegemist on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 1 kohaselt 30 aastat. AS SEB Pank võttis hagi õigeks aegumise põhjusel osas, mis puudutab kostja II avalduse alusel algatatud täitemenetlust nr 002/2002/5670 ja lisas avalduse, millise kostja II esitas kohtutäiturile täiteasjas nr 002/2002/5670 lõpetamiseks. Kostja II palus jätta menetluskulud hageja kanda, kuna hageja ei pöördunud enne hagi esitamist kostja poole, mistõttu tuli hagi üllatusena. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnistas kostja II avalduse ja Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsuse kriminaalasjas nr 1-168/1995 alusel täiteasjas nr 002/2002/5670 hageja suhtes algatatud sundtäitmine lubamatuks. Kohus märkis, et hagi õigeksvõtul põhinev otsus AS SEB Pank suhtes kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele. Kohus jättis rahuldamata hageja hagi tunnistada lubamatuks kostja I avalduse ja Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsuse kriminaalasjas nr 1-168/1995 alusel täiteasjas nr 002/2002/5671 hageja suhtes algatatud sundtäitmine. Maakohus mõistis hagejalt riigi tuludesse välja riigilõivu hagiavalduselt summas 479,33 eurot ja märkis, et selle nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt kostja II esitas kohtule avalduse, milles võttis hagi õigeks, seetõttu ei pidanud kohus TsMS § 444 lg 4 alusel analüüsima kohtule esitatud tõendeid ega esitama õiguslikku põhjendust. Kuna kostja võttis hagi õigeks, kuulub hagi rahuldamisele kostja II osas ja kostja II avalduse ning Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsuse kriminaalasjas nr 1-168/1995 alusel täiteasjas nr 002/2002/5670 hageja suhtes algatatud sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks. Hageja hagis kostja I vastu täiteasjas nr 002/2002/5671 esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitatud nõudele esitatud aegumise vastuväite hindamisel lähtus kohus järgmistest tuvastatud asjaoludest: Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsusega kriminaalasjas nr 1-168/1995 mõisteti hagejalt solidaarselt A.V.-ga Eesti Ühispanga Rapla Piirkonnakontori
kasuks 18 691,85 krooni ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi kasuks 44 953 krooni; Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsus kriminaalasjas nr 1-168/1995 jõustus 15.08.1995; 12.09.1995 tegi Tallinna ja Harju Täitevbüroo Murru Vanglale ettepaneku pidada võlgniku T Li kõigist töötasuliikidest kuuluvatest summades igakuuliselt 50% kuni 22 476,50 krooni laekumiseni, milline summa maksta välja kostjale I; 15.03.2002 koostas kohtutäitur Katrin Vellet täiteasjas nr 002/2002/5671 sissetuleku (töötasu) arestimise akti 18.01.1995 kohtuotsuse ja kostja I avalduse alusel alustatud täitemenetluses võlgnevuse koos täitekuludega kogusummas 3 005 euro sissenõudmiseks. Kohus tuvastas, et Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsus kriminaalasjas nr 1-168/1995 jõustus 15.08.1995. Kuivõrd hageja poolt väljatoodud asjakohane TsÜS jõustunud kohtulahendist tulenevate nõuete aegumistähtaega lühendav säte jõustus 05.04.2011, tuleb hageja vastuväidet lubatavaks pidada. Kuni 04.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 sätestas, et jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Alates 05.04.2011 kehtima hakanud redaktsiooni kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Vastavalt TsÜS § 157 lg-le 2 algab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kuna sundtäitmisele esitatud nõude puhul on tegemist nõudega, mis oli tunnustatud enne TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja kehtima hakkamist jõustunud kohtuotsusega, siis tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕRS) rakendusseaduse § 9 järgi tuvastada, millal oleks vaidlusaluses täiteasjas täitedokumendist tulenev nõue aegunud kuni 04.04.2011 kehtinud TsÜS järgi. Vastavalt VÕRS § 9 lg 4 esimesele lausele kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 01. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsus kriminaalasjas nr 1-168/1995 jõustus 15.08.1995. Seega oli kostjal võimalik kuni 04.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõue täitemenetluses maksma panna alates 15.08.1995 kuni 15.08.2025 ja kohaldamisele kuulub TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatu. Kuivõrd TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg on lühem kui enne 05.04.2011 kehtinud seaduse kohaselt, tuleb VÕRS § 9 lg 2 analoogia alusel aegumistähtaega arvestada alates 05.04.2011, mistõttu lõppeb vaidlusaluses täiteasjas täitedokumendiks oleva jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 05.04.2021. Seega ei ole vaidlusaluses täiteasjas täitedokumendiks olevast jõustunud kohtuotsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg saabunud ja kostjal I on õigus nõuda nõude maksmapanekut ka täitemenetluses ning osundatud täiteasjas ei ole hageja esitatud vastuväite alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamine põhjendatud. Kohus vabastas hageja 13.12.2011 määrusega riigilõivu summas 479,33 euro tasumisest hagiavalduse esitamisel. Kuna kostja I vastu jäi hagi rahuldamata ja kostja II võttis hagi täiteasjas nr 002/2002/5670 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks õigeks ning ei andnud oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks, tuleb hagejalt riigilõiv osas, milles ta oli selle tasumisest hagiavalduse esitamisel vabastatud, riigituludesse välja mõista ja jätta ülejäänud menetluskulud hageja kanda. Kuna kostja I vastu esitatud hagi jäi rahuldamata, tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista riigilõiv 479,33 eurot.
Apellatsioonkaebus T L palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja hagi tunnistada lubamatuks täiteasjas nr 002/2002/5671 hageja suhtes algatatud sundtäitmine ning osas, millega hagejalt mõisteti riigituludesse välja 479,33 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Maakohus leidis ekslikult, et täiteasjas nr 002/2002/5671 hageja suhtes algatatud sundtäitmise aluseks olev nõue ei ole aegunud ja seega on sundtäitmine lubatav. Arvestades 05.04.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, hakkas Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kulgema otsuse jõustumishetkest ehk 15.08.1995. Seoses 05.04.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg 1 muudatuse jõustumisega jõustus ka selle normi rakendussäte VÕSRS § 9 lg 4. Seega arvestades, et enne TsÜS § 157 lg 1 muutmist oli kohtuotsuste aegumise tähtaeg 30 aastat, siis seisuga 05.04.2011 oli Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsus veel aegumata. Seega kohaldub tema suhtes VÕSRS § 9 lg 4. Nimetatud sättest tuleneb, et 05.04.2011 jõustunud lühendatud aegumistähtaega kohaldatakse ka enne seda tekkinud, kuid aegumata nõuetele. Nimetatud sätet tuleb kohaldada ka Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsusest tuleneva nõude suhtes. Kuivõrd Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsus jõustus 15.08.1995, siis kooskõlas VÕSRS § 9 lg-ga 4 ja TsÜS § 157 lg-ga 1 aegus sellest tulenev nõue 15.08.2005. Kuivõrd tegemist on aegunud nõudega, oleks kohus pidanud hageja hagi ka selle nõude osas rahuldama. Maakohus kohaldas nõude aegumistähtaja arvestamisel ebaõigesti VÕSRS § 9 lg 2 osas analoogiat, kuivõrd kõnealust küsimust reguleeris erinorm. Isegi kui kohus oleks lähtunud VÕSRS § 9 lg 2 analoogiast, siis oleks Rapla Maakohtu 18.01.1995 otsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg pidanud algama 01.07.2002 ja nõue aeguma 01.07.2012. Vastupidine tõlgendamine oleks VÕSRS § 9 lg-ga 2 vastuolus, kuna antud säte ei sätesta, et nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema alates aegumist reguleeriva sätte jõustumisest. Maakohtu vastupidine seisukoht ei põhine seadusel. Arvestades, et kohus jättis hagi ebaõigesti rahuldama, mõistis kohus hagejalt ekslikult riigituludesse välja 479,33 eurot. Isegi kui nõustuda vaid hagi osalise rahuldamisega, siis oleks kohus pidanud riigilõivust välja mõistma 2/3, kuna hageja hagi rahuldati 1/3 ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele MTÜ Eesti Liikluskindlustus Fond palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Pooltel ei ole vaidlust selles, et täiteasjas nr 002/2002/5671 täitmisel olevast kohtuotsusest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates otsuse jõustumisest 15.08.1995 ja sellest ajast hakkas kulgema ka aegumistähtaeg, mis kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 123 lg 1 järgi oli 10 aastat. Alates 01.07.2002 kehtima hakanud VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldati alates samast ajast kehtima hakanud TsÜS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega oli eelnimetatud nõude aegumistähtaeg alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat, s.t aegumistähtaeg pikenes ja see oleks lõppenud 15.08.2025.
Tulenevalt VÕSRS § 9 lg 4 esimesest lausest kohaldub nimetatud nõudele alates 05.04.2011 10-aastane aegumistähtaeg, s.o aegumistähtaeg lühenes. Selles sättes ei reguleerita otseselt, millisest ajast lühemat aegumistähtaega arvestatakse, kuid seda sätet tuleb tõlgendada sama lõike teise lausega koosmõjus. VÕSRS § 9 lg 4 teise lause järgi kui enne 01.03.2011 tekkinud nõude 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks varem kui alates 05.04.2011 arvestatav 10-aastane aegumistähtaeg, siis kohaldatakse varasemat seadust. Seega tõlgendades VÕSRS § 9 lg 4 mõlemat lauset koos, saab järeldada, et lühemat, s.t 10-aastast aegumistähtaega tuleb arvestada alates 05.04.2011, sest vastasel korral ei oleks vaja olnud reguleerida olukorda, kui enne kehtinud pikem aegumistähtaeg lõpeks varem kui alates 05.04.2011 kehtima hakanud lühem aegumistähtaeg. Sellise regulatsiooniga on soovitud aegumistähtaega lühendada ja samaaegselt vältida seda, et aegumistähtaeg kujuneks seadusemuudatuse tõttu pikemaks kui 30 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 esimesest lausest ei tulene, et 10-aastast aegumistähtaega tuleks arvestada varasemast ajast kui 05.04.2011, sest nimetatud sätte eesmärgiks ei ole enne 01.03.2011 tekkinud veel aegumata nõuete aegunuks tunnistamine, vaid eesmärgiks on veel aegumata nõuete aegumistähtaja lühendamine. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks ei ole alust ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Maakohus on ka selles osas kohaldanud asjakohaseid menetlusõiguse norme ja otsust piisavalt põhjendanud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.
Tiit Kollom
Mare Merimaa
jäävad
menetlusosaliste
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.