Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
Tarmo Leieri hagi MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond ja AS-i SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-54640
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tarmo Leieri kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2873 eurot 2 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tarmo Leier, esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava Kostjad mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond (registrikood 80206477), esindaja juhatuse liige Mart Jesse ja AS SEB Pank (registrikood 10004252)
Asja läbivaatamise kuupäev
25. november 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a otsust tsiviilasjas nr 2-11-54640 põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.
Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Tarmo Leieri kanda.
4.Muuta asja hinda maakohtus ja määrata selleks haginõude osas mittetulundusühingu Eesti Liikluskindlustuse Fond vastu 2873 eurot 2 senti ja haginõude osas AS-i SEB Pank vastu 1194 eurot 63 senti.
5.Arvata Tarmo Leieri kassatsioonkaebuselt 5. augustil 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.
6.Välja mõista Tarmo Leierilt riigituludesse kokku 944 eurot 75 senti (sh Harju Maakohtu otsusega väljamõistetud riigilõiv 479 eurot 33 senti). Raha tuleb maksta Riigikohtu otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamisel tuleb maksta kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tarmo Leier (hageja) esitas 9. novembril 2011 Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 002/2002/5670 ja 002/2002/5671. Hagi täpsustades nimetas ta kostjatena mittetulundusühingut Eesti Liikluskindlustuse Fond (kostja I) ja AS-i SEB Pank (kostja II). Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt algatati 12. septembril 1995 täitemenetlus. Hageja leiab, et nõuded on aegunud, ja palub tunnistada sundtäitmine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel lubamatuks.
2.Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta see teda puudutavas osas rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I arvates on tegu jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõudega, mille aegumistähtaeg on 30 aastat, ja seega ei ole nõue aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-t 1 ei saa kohaldada tagasiulatuvalt.
3.Kostja II võttis hagi õigeks osas, mis puudutas tema avalduse alusel algatatud täitemenetlust täiteasjas nr 002/2002/5670. Hageja menetluskulud palus kostja II jätta hageja enda kanda, kuna hageja ei pöördunud enne hagi esitamist tema ega kohtutäituri poole ega kasutanud oma tsiviilprotsessiõigusi heauskselt. Kostja II on esitanud täiturile menetluse lõpetamise avalduse.
4.Harju Maakohus rahuldas 14. mai 2012. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas täiteasjas nr 002/2002/5670 hageja vastu algatatud sundtäitmise lubamatuks. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 002/2002/5671. Lisaks mõistis maakohus hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 479 eurot 33 senti ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi kostja II suhtes rahuldada, kuna see võttis hagi õigeks. Kostja I nõue ei ole aga aegunud ja tal on õigus nõuda nõude maksmapanekut ka täitemenetluses ning ei ole alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Hagejalt mõisteti kriminaalasjas nr 1-168/1995 tehtud
18.jaanuaril 1995 tehtud ja 15. augustil 1995 jõustunud Rapla Maakohtu otsuse (1995. a otsus) alusel Eesti Ühispanga Rapla Piirkonnakontori kasuks välja 18 691 krooni 85 senti ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi (ELKF) kasuks 44 953 krooni. 12. septembril 1995 on Tallinna ja Harju Täitevbüroo teinud Murru Vanglale ettepaneku pidada hageja töötasust ELKF-i kasuks iga kuu kinni 50% kuni 22 476 krooni 50 sendi laekumiseni. 15. märtsil 2002 on kohtutäitur Katrin Vellet koostanud täiteasjas nr 002/2002/5671 sissetuleku (töötasu) arestimise akti 1995. a otsuse ja kostja I avalduse alusel 3005 euro sissenõudmiseks. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud TsÜS § 157 järgi oli kostjal I võimalus kohtuotsusega tunnustatud nõue täitemenetluses maksma panna 15. augustini 2025. Kuna kehtiva TsÜS § 157 lg 1 järgi on aegumistähtaeg lühem kui enne 5. aprilli 2011 kehtinud seaduse järgi, tuleb analoogselt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise
eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-ga 2 arvestada aegumistähtaega alates
5.aprillist 2011, mistõttu lõpeb täiteasjas täitedokumendiks oleva jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 5. aprillil 2021. Maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest 479 euro 33 sendi ulatuses, mis tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista. Kostja I vastu jäi hagi rahuldamata. Kuigi kostja II võttis hagi õigeks, jäävad menetluskulud hageja kanda, sest kostja II ei andnud oma käitumisega põhjust hagi esitada.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 002/2002/5671, ning osas, millega hagejalt mõisteti riigituludesse välja riigilõiv. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled, et 1995. a otsusest tulenev nõue muutus sissenõutavaks otsuse jõustumisest 15. augustil 1995. Sellest ajast hakkas kulgema ka aegumistähtaeg, mis enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 123 lg 1 järgi oli kümme aastat. Alates 1. juulist 2002 kehtima hakanud VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt oli nõude aegumistähtaeg alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat, st aegumistähtaeg pikenes ja see oleks lõppenud 15. augustil 2025. VÕSRS § 9 lg 4 esimest lauset tuleb tõlgendada sama lõike teise lausega koosmõjus selliselt, et kümneaastast aegumistähtaega tuleb arvestada alates 5. aprillist 2011. VÕSRS § 9 lg 4 esimesest lausest ei tulene, et kümneaastast aegumistähtaega tuleks arvestada varasemast ajast kui 5. aprill 2011. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Maakohus on kohaldanud asjakohaseid menetlusõiguse norme ja otsust piisavalt põhjendanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ning hagi rahuldada ja tunnistada täiteasjades nr 002/2002/5670 ja 002/2002/5671 sundtäitmine lubamatuks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. Hageja arvates tõlgendas ringkonnakohus vääralt TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2, kui leidis, et lühendatud aegumistähtaeg hakkab kulgema 5. aprillist 2011. Sellest ajast TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud lühendatud tähtaega tuleb veel aegumata nõuetele hakata arvestama nõude sissenõutavaks muutumisest ehk kohtuotsuse jõustumisest 15. augustil 1995. Samuti on võimalik tõlgendada kõnealuseid õigusnorme nii, et analoogselt VÕSRS § 9 lg-ga 2 algab aegumistähtaeg kehtiva TsÜS-i jõustumisest ehk 1. juulist 2002.
8.Kostja I palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel muuta, kuid otsuse resolutsioon on õige. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja menetlusega seotud probleeme (I), seejärel aga kassatsioonkaebuse väiteid täitedokumendist tuleneva nõude aegumise kohta (II). Edasi käsitleb kolleegium täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemist (III) ning lõpetuseks menetluskulude jaotust, asja hinda ning tasumisele kuuluvat riigilõivu ja kautsjonit ja teeb menetluslikud otsustused (IV). I
11.Hageja on samas hagis esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude kahe erineva kostja vastu. Esitatud asjaolude järgi algatati täitemenetlused raha sissenõudmiseks kummagi kostja algatusel hageja vastu eraldi. Seega on ka hageja haginõuded kummagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks üksteisest selgelt eristatavad ja põhinevad erinevatel (olgugi sarnastel) asjaoludel. Seega osalevad kostjad ka menetluses üksteisest sõltumatult, st tegemist on TsMS § 207 lg-s 2 nimetatud kostjatega, kelle menetlustoimingud üksteist ei mõjuta. Tegemist on olukorraga, kus ühes hagiavalduse dokumendis on sisuliselt esitatud üksteisest sõltumatud haginõuded (hagid) erinevate kostjate vastu, mis on sarnane hagide liitmisele TsMS § 374 mõttes.
12.Hageja palub kassatsioonkaebuses tunnistada sundtäitmine lubamatuks nii täiteasjas nr 002/2002/5670 kui ka täiteasjas nr 002/2002/5671. Täitemenetluse nr 002/2002/5670 osas on kaebus esemetu, kuna kostja II õigeksvõtu tõttu on maakohus sundtäitmise selles täiteasjas juba TsMS § 440 lg-st 1 lähtudes lubamatuks tunnistanud. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, st otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles osas jõustunud.
13.Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ka temalt riigi kasuks riigilõivu väljamõistmise osas. Sellest saab järeldada, et ta vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, sest kui tasumata lõivu ei mõistetaks riigi kasuks välja hagejalt, tuleks see TsMS § 190 lg 3 esimese lause alusel vähemalt osaliselt mõista välja kostjalt II. Ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebust ei rahuldanud ja hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tervikuna, st ka osas, milles menetluskulud jäeti hageja kanda. Seega on ka kostja II nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastmes menetlusosaline menetluskulude jaotusse puutuvas osas.
14.Kohtud on tuvastanud, et Rapla Maakohus mõistis 18. jaanuari 1995. a otsusega (jõustus
15.augustil 1995) hagejalt Eesti Ühispanga Rapla Piirkonnakontori kasuks välja 18 691 krooni
85 senti (1194 eurot 63 senti) ja ELKF-i kasuks 44 953 krooni (2873 eurot 2 senti). Samuti on tuvastatud, et hageja vastu on alustatud nende nõuete sissenõudmiseks täitemenetlus. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks nõuded rahuldanud või et need oleksid muul põhjusel lõppenud, ta tugineb üksnes nõuete aegumisele.
15.Hageja ei ole vaidlustanud, et kostjal I on 1995. a otsuse järgi õigus sisse nõuda ELKF-i kui sissenõudja nõue. Kuna ELKF oli seaduse alusel tegutsenud ning praeguseks lõpetatud avalikõiguslik juriidiline isik ja kostja I on eraõiguslik juriidiline isik, peab kolleegium siiski vajalikuks lühidalt käsitleda kostja I seadusest tulenevaid võimalusi esitada ELKF-i nõudeid. Kostjat I ei saa kolleegiumi arvates seaduse jõul lugeda ELKF-i üldõigusjärglaseks kõigi tsiviilõiguste ja kohustuste osas. 25. märtsist 2004 jõustunud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §s 672 nähti ette avalik-õigusliku juriidilise isiku ELKF-i lõpetamine ja lõppenuks lugemine arvates selle riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikust registrist kustutamisest. Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri andmetel on kostja I kantud registrisse 29. juunil 2004 uue (tavalise) mittetulundusühinguna, st eraõigusliku juriidilise isikuna ja seda vaatamata nimelisele sarnasusele ELKF-iga. Kostja I õigusvõime tekkis mittetulundusühingute seaduse § 2 lg 1 ja TsÜS § 26 lg 2 järgi alles registrisse kandmisest. Eelnevat ei muuda 25. märtsil 2004 jõustunud LKindlS muudatused, mille järgi pidi ELKF-i ülesandeid hakkama täitma mittetulundusühinguna tegutsev Garantiifond (LKindlS § 60 lg 1), mille senised ELKF-i liikmed pidid LKindlS § 671 lg 1 järgi asutama ühe aasta jooksul arvates 1. maist 2004. Õigusjärgluse hindamisel ei ole tähendust ka LKindlS § 60 lg 1 teisel ja kolmandal lausel, mille järgi tuli Garantiifondi põhikirjas viidata sellele, et tegemist on LKindlS-i alusel tegutseva Garantiifondiga ning et registrisse kantakse vaid üks LKindlS alusel tegutsev Garantiifond. Üldõigusjärglust ei saa mittetulundusühingu asutamisel tekitada seda põhikirjas deklareerides. Seaduse alusel loodud avalik-õiguslikud juriidilised isikud on olemuselt unikaalsed, eraõiguslike juriidiliste isikute näol on aga tegemist kõigile avatud võimalusega oma tegevust korraldada (st tegemist on juriidilise isiku liigiga). Seega ei saa seadusega ka ette määrata mingile konkreetsele eraõiguslikule juriidilisele isikule eristaatust. Avalik-õiguslike funktsioonide täitmise saab riik eraõiguslikule juriidilisele isikule üle anda nt halduslepinguga. Kuigi LKindlS § 671 lg 5 järgi loetakse Garantiifond ELKF-i õigusjärglaseks, saab see tähendada vaid eriõigusjärglust talle üleantud vara osas, kuna selle sätte jõustumisel ei olnud kostjat I veel olemaski, samuti ei tulene seadusest, et just kostja I peab tingimata olema seal silmas peetud Garantiifond. Seega saab kostja I aga olla ELKF-i eriõigusjärglane TsÜS § 6 mõttes, kellele on ELKF-i nõue tehinguga üle antud. ELKF-i vara Garantiifondile üleandmise nägi ette LKindlS § 671 lg 3. Kolleegium eeldab, et ka vaidlusalune nõue hageja vastu on üle antud. See ei muuda aga kostjat I ELKF-i üldõigusjärglaseks.
16.Hagejal on olnud segadus kostjate kindlaksmääramisega. Algses ehk 9. novembril 2011 esitatud hagis ei ole hageja kostjat üldse märkinud (tl 1). 24. novembril 2011 esitatud täpsustatud hagiavalduses on kostjana märgitud kohtutäitur Katrin Vellet (tl 15). Alles 7. detsembril 2011 esitatud
hagiavalduse versioonis on kostjatena nimetatud need isikud, keda ka kohtud on kostjateks pidanud (tl 22).
17.Kolleegium märgib lisaks, et vaatamata maakohtus kaks korda antud võimalusele täpsustada hagieset ja hagi aluseks olevaid asjaolusid (tl 4, 16), ei ole hageja seda siiski piisavalt teinud. Pärast haginõude täpsustamist saab küll piisavalt järeldada hagieset, milleks on kahes hageja vastu alustatud täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine, kuid hageja ei ole selgitanud isegi seda, milline roll on täitemenetlustes kummalgi kostjal ja kumma vastu ta mingi nõude on esitanud. Hageja on küll esitanud väite, et täitedokumendist tulenevad nõuded on aegunud, kuid ei ole hagi aluseks oleva asjaoluna välja toonud, millise täitedokumendiga on tegu, millal muutusid sellest tulenevad nõuded sissenõutavaks ja millal need tema arvates aegusid. Seega ei ole hageja toonud hagis välja asjaolusid, mis annaksid aluse nende õigsuse korral hagi rahuldada. Seda ei muuda asjaolu, et hageja on esitanud ka dokumentaalsed tõendid, millest saab erinevaid asjaolusid järeldada. Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25). Esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada.
18.Maakohus võinuks eelnevat arvestades jätta hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, kuna hagi alusena esile toodud asjaolud ei oleks ka tõendatuse korral olnud piisavad hagi rahuldamiseks. Maakohus andis hagejale piisava võimaluse hagi täpsustada, selgitades selle probleeme. Kui hageja ei olnud võimeline ennast ise esindama, võinuks ta võtta endale menetluseks esindaja või taotleda esindaja määramist riigi õigusabi korras. Kui kohtule on ilmne, et füüsiline isik ei suuda ise oma õigusi kaitsta ja tema olulised huvid võivad jääda kaitseta, selgitab kohus isikule TsMS § 217 lg 8 järgi võimalust saada riigi õigusabi. Maakohus tuli hagejale aga vastu ja otsis hageja eest tema esitatud dokumentaalsetest tõenditest hagi aluseks olevaid asjaolusid, millele ta otsuse tegemisel tugines. Kostjad ei ole kohtu tegevusele aga vastuväiteid esitanud ja tegemist ei ole ka menetlusnormi rikkumisega, mis annaks aluse tühistada kohtu otsus kaebuseta. Asja lahendades lähtub seetõttu ka kolleegium maakohtu poolt hagi aluseks loetud asjaoludest. II
19.Täitedokumendist tuleneva nõude aegumine on asjaolu, millele võlgnik saab tugineda TMS § 221 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades, st täitedokumendist tuleneva nõude aegunuks lugemise korral saab sundtäitmise tunnistada lubamatuks. Riigikohus on leidnud, et selle hagi saab esitada ka enne 5. aprilli 2011 alanud täitemenetluses (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a
otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-12, p 13).
20.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus tõlgendas täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaega arvestades valesti materiaalõigust. Seega jääb hageja kassatsioonkaebus kostja I vastu esitatud nõuet puudutavas osas rahuldamata.
21.Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS1994 § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 kohaldus jõustunud kohtuotsusest tulenevale,
1.juuliks 2002 aegumata nõudele sellest ajast jõustunud TsÜS § 157 lg 1, mis pikendas aegumistähtaega 30 aastale. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seda aegumistähtaega tuleb TsÜS § 157 lg 2 järgi arvestada kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist.
22.TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte alates 5. aprillist 2011 kehtiva redaktsiooni järgi on selle nõude aegumistähtaeg kümme aastat. TsÜS § 157 lg 2 järgi algab selle nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Riigikohus on TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lg-ga 4 tõlgendades leidnud, et enne
1.märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema kümne aasta pikkune ja
1.märtsil 2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta lähemalt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). Kolleegium jagab seda seisukohta. Ringkonnakohus on leidnud põhimõtteliselt sama, kuid nimetanud ekslikult aegumise ümberarvutamisel algusajaks
5.aprilli 2011, kuigi VÕSRS § 9 lg 4 seob selle 1. märtsiga 2011. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta.
23.Eelneva tõttu ei saanud kostja I 1995. a otsusest tulenev nõue olla aegunud ja hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks jäeti õigesti rahuldamata. Tuvastatud on, et 1995. a otsus jõustus ja muutus seega ka sissenõutavaks 15. augustil 1995. Seega pikenes sellest otsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg ka arvestamata võimalikku aegumise katkemist või peatumist 1. juulist 2002 ikkagi vähemalt 2025. a-ni (vt käesoleva otsuse p-d 21, 25). Seega ei saanud 1995. a otsusest tulenev nõue olla 1. märtsiks 2011 aegunud. Sellest päevast hakkas aga kulgema kümne aasta pikkune ja 1. märtsil 2021 lõppev aegumistähtaeg (vt käesoleva otsuse p 22). III
24.Kuigi asjas ei ole tuginetud täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemisele, peab kolleegium kohtupraktika ühtlustamise huvides vajalikuks ka seda küsimust käsitleda.
25.Kolleegium märgib, et ekslik võib olla ringkonnakohtu seisukoht, et 1995. a otsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg oleks möödunud 2011. a seadusmuudatuseta just 15. augustil 2025.
Nimelt on tuvastatud, et 1995. a otsuse alusel tehti täitetoiminguid juba 1995. a-l, st vähemalt eelduslikult oli alustatud tollal ka juba täitemenetlust. TsÜS1994 § 123 lg 2 järgi katkestas täitemenetluse algatamine aegumise ja kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega ei arvata aegumistähtaja hulka. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuete aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Seega võis tegelik eeldatav aegumistähtaeg olla ka ringkonnakohtu viidatust pikem.
26.Ebaselgeks jääb, millal ja kelle avalduse alusel täitemenetlust hageja vara suhtes alustati ning kas seda tehti korduvalt. Maakohus on otsuse p-s 9 osutanud täitetoimingutele juba 1995. a-st, aga ka 2002. a-st (viidates seejuures küll 15. märtsi 2011. a dateeringuga sissetuleku arestimise aktile, tl 2). Seega ei ole ka praeguses asjas võimalik hinnata, millal võib 1995. a otsusest tulenev kostja I nõue aeguda. See ei takista siiski hagi rahuldamata jätmist, kuna nõue ei saa aeguda enne 1. märtsi 2021 (vt käesoleva otsuse p-d 21–23), mistõttu on praegusel ajal hageja suhtes täitemenetluse läbiviimine täiteasjas nr 002/2002/5671 õiguspärane.
27.Sarnaselt TsÜS1994 § 123 lg 2 esimese lausega katkeb täitedokumendist tuleneva nõude aegumine
1.juulist 2002 kehtiva TsÜS § 159 lg 1 järgi ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Kolleegiumi arvates ei mõjutanud neid tagajärgi asjaolu, et eri aegadel on täitemenetlust korraldatud erineval viisil. TMS-i esmase, 31. juulil 1993 jõustunud redaktsiooni (TMS1993) järgi korraldas kohtulahendite täitmist Kohtuotsuste Täitmise Amet (täitevamet) oma piirkondlike büroode kaudu, kusjuures täitetoiminguid tegid täitevametnikud kui nende töötajad (vt nt TMS1993 §-d 2, 3 ja 14). 25. aprillist 1997 muudeti mh TMS1993 § 2, 9 ja 10 selliselt, et kohtulahendite täitmisega hakkasid tegelema maaja linnakohtute täitevosakonnad, mille koosseisus töötasid kohtuametnikest kohtutäiturid. 1. märtsist 2001 jõustus kohtutäituri seadus (KTS2001), mille alusel anti täitedokumentide täitmine üle vabakutselistele kohtutäituritele (vt KTS2001 § 2), kelle korraldada on täitemenetlus ka 1. jaanuarist 2010 kehtiva kohtutäituri seaduse järgi. Vastavalt muudeti ka TMS1993 sätteid, mh selle § 2. Samadest põhimõtetest lähtub ka 1. jaanuarist 2006 kehtiv TMS. Kui varasemad üleminekud täitemenetlust ei katkestanud ega mõjutanud ka täidetavate nõuete aegumist, siis küsimusi tekitab KTS2001 § 51 lg 1, mille järgi antakse seaduse jõustumise ajal (s.o 1. märtsil 2001) maakohtu täitevosakonna menetluses olev täitedokument kohtutäituri menetleda sissenõudja avalduse alusel. Avalduseta antakse kohtutäituri menetleda KTS2001 § 51 lg 2 järgi üksnes need täitedokumendid, mille järgi on sissenõudja riik või kohaliku omavalitsuse üksus. Kolleegiumi arvates tuleks nimetatud sätteid mõista üksnes korralduslikus tähenduses ja eelnimetatud muudatused ei olnud aluseks seadusjärgsele aegumistähtaja katkemisele ja uuesti kulgema hakkamisele.
28 TsÜS § 159 lg 1 järgi katkes täitedokumendist tuleneva nõude aegumine täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Täitemenetlus algas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TMS1993 § 23 lg 1 järgi kohtu või sissenõudja avalduse alusel täitmisele kuuluva lahendi (täitedokumendi) esitamisega vastavalt (sätte eri redaktsioonide järgi) täitevbüroole, täitevosakonnale või täiturile.
29.TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. See tähendab esmalt, et katkemise toime on täitedokumendi täitmiseks esitamisel üksnes juhul, kui selle alusel ka täitemenetlust alustatakse, st kui täitedokument on nõuetekohane ja täitemenetluse eeldused on täidetud. „Täitedokumendi tagasivõtmiseks" viidatud sätte tähenduses tuleb lugeda eelkõige TMS § 48 lg 1 p 1 järgset täitemenetluse lõpetamist sissenõudja avalduse alusel. Sel juhul ei loeta aegumist samuti katkenuks ja aegumist arvestatakse täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ajast. Nii välditakse korduva täitemenetluse algatamisega aegumise ebamõistlikult pikaks venitamist. „Täitetoimingu tühistamiseks" saab viidatud sätte mõttes lugeda mh täitemenetluse lõpetamist TMS § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes või TMS § 48 lg 1 p 7 alusel täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. IV
30.Kuna hageja nõue kostja I vastu ning apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus jäävad selles osas rahuldamata, jäävad kostja I menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
31.Kolleegium ei rahulda hageja kassatsioonkaebust ka selles osas, mis puudutab menetluskulude jaotust kostja II suhtes (vt käesoleva otsuse p 13). Maakohus jättis nimelt, vaatamata kostja II õigeksvõtule, menetluskulud hageja kanda, tuginedes TsMS § 168 lg-le 6, kuna kostja II ei andnud kohtu arvates põhjust hagi esitada. Kuigi hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse ka selles osas, ei ole ta esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et maakohus kohaldas TsMS § 168 lg-t 6 vääralt.
32.Seega jäävad mõlema kostja kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Kostjad võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
33.Kolleegium leiab, et asja hind on määratud vääralt ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta. Maakohtu otsuse järgi on asja hind 4067 eurot 65 senti. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kahe erineva kostja vastu erinevate täitemenetluste lubamatuks tunnistamiseks (vt käesoleva otsuse p 11), seega tuleb eraldi arvutada ka kummagi haginõude hind. TsMS § 132 lg 5 järgi on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue hagihinna tähenduses mittevaraline. Selle sätte (hagi ja ka selle täienduste esitamise ajal kehtinud redaktsiooni) järgi (vt TsMS § 123) ei või kohus
määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 3000 eurot. Kostja I suhtes palus hageja tunnistada lubamatuks täitemenetlus, milles temalt nõuti 2873 eurot 2 senti, millele lisandusid täitekulud, ning kostja II suhtes täitemenetlus, milles temalt nõuti 1194 euro 63 sendi ja täitekulude maksmist (vt käesoleva otsuse p 14). TsMS § 133 (hagi esitamisel kehtinud redaktsioonis) kohaldades jätab kolleegium hinna määramisel arvestamata täitekulunõuded ning määrab kostja I suhtes asja hinnaks 2873 eurot 2 senti ja kostja II suhtes 1194 eurot 63 senti. Neid hindasid ei tule kostjate ja nõuete erinevuse tõttu liita.
34.Apellatsioonimenetluses vaidlustas hageja kostja I suhtes hagi rahuldamata jätmise. Selles osas on tema apellatsioonkaebuse hind TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt 2873 eurot 2 senti, nagu märkis otsuse sissejuhatuses õigesti ka ringkonnakohus. Kassatsioonimenetluses vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsust tervikuna, mistõttu on siin hind sama, st 2873 eurot 2 senti. Kostja II osas vaidlustas hageja maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas (vt käesoleva otsuse p 13). Seda kaebuse taotlust, nagu ka hagejalt riigilõivu riigi kasuks väljamõistmise vaidlustamist, kolleegium asja hinna määramisel ei arvesta.
35.Maakohtus pidi hageja tasuma kostja I vastu esitatud nõudelt hinnaga 2873 eurot 2 senti riigilõivu riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisa 1 (enne 1. juulit 2012 kehtinud redaktsioonis) järgi 479 eurot 33 senti ning kostja II vastu esitatud nõudelt hinnaga 1194 eurot 63 senti riigilõivu 255 eurot 64 senti, kokku seega 734 eurot 97 senti.
8.juunil 2012 esitatud apellatsioonkaebuselt pidi hageja asja hinnast 2873 eurot 2 senti lähtudes tasuma RLS § 57 lg-te 1 ja 22 ning lisa 1 (enne 1. juulit 2012 kehtinud redaktsioonis) järgi riigilõivu 479 eurot 33 senti. Kassatsioonkaebuselt pidi hageja asja hinda 2873 eurot 2 senti arvestades tasuma TsMS § 149 lg 2 esimese lause järgi kassatsioonikautsjonit 100 eurot. Kostja II osas menetluskulude jaotuse vaidlustamise jätab kolleegium kautsjoni arvutamisest välja. Kokku on hageja pidanud lõivu ja kautsjonina tasuma riigile 1314 eurot 30 senti.
36.Tegelikult on hageja tasunud maakohtus riigilõivuna 63 eurot 91 senti (tl 9) ja kassatsioonimenetluses kautsjonina 50 eurot (tl 191), st kokku 113 eurot 91 senti. Ülejäänud osas on hageja saanud menetlusabi korras riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastuse (vt tl 38–39, 146– 148, 179–180). Lähtudes TsMS § 179 lg-st 1 ning § 190 lg-st 2 ja lg 4 esimesest lausest, tuleks tasumata riigilõiv ja kautsjon (kokku 1200 eurot 39 senti) hagejalt riigituludesse välja mõista. Erinevalt maakohtust ei ole ringkonnakohus tasumata lõivu hagejalt riigi kasuks välja mõistnud. Tulenevalt kostja II õigeksvõtust näeb kolleegium võimalust jätta hagejalt TsMS § 190 lg 7 alusel välja mõistmata maakohtus tasumata jäänud riigilõiv 255 eurot 64 senti ja piirduda maakohtu menetluses juba maakohtu otsusega väljamõistetud riigilõivu 479 euro 33 sendi väljamõistmisega. Kokku tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista 944 eurot 75 senti. Hageja peab TsMS § 179 lg 5 järgi lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
37.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.