Osaühingu TRANSERV hagi OÜ Skyyren ja OÜ VIRONET vastu nõusoleku andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 30. septembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu TRANSERV apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Osaühing TRANSERV (registrikood 10514198), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi Kostja I (vastustaja I): OÜ Skyyren (registrikood 11017570), lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson Kostja II (vastustaja II): OÜ VIRONET (registrikood 10424623), seaduslik esindaja juhatuse liige AU
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30. septembri 2019 otsus jätta muutmata.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
4.Menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing TRANSERV (hageja) esitas 9. aprilli 2019 Harju maakohtule hagi OÜ Skyyren (kostja I, ostja) ja OÜ VIRONET (kostja II, müüja, koos edaspidi: kostjad) vastu, milles nõudis ostueesõiguse teostajana tahteavaldusi selleks, et saada ostueesõiguse esemeks oleva kinnistu mõttelise osa omanikuks. Kostjad võtsid hagi õigeks.
2.Hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta teostas 20. juulil 2016 kostjate vahel sõlmitud müügilepingu eseme suhtes 23. septembril 2016 kaasomanikuna ostueesõigust, aga kostjad pole seni andnud vajalikke tahteavaldusi selleks, et kinnistu mõtteline osa läheks lepingu täitmiseks üle hagejale. Kuna kostja I nõustus tahteavalduste andmisega alles kohtumenetluses, aga oli varem sellest kogu aeg sisuliselt keeldunud, siis tuleb menetluskulud jätta kostja I kanda.
3.Kostja I palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja II avaldas, et kulusid pole õiglane jätta tema kanda.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus tegi 30. septembril 2019 õigeksvõtul põhineva otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hagi. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 6 kohaselt menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Maakohus pidas põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest kostjad on hagi küll pärast hagi menetlusse võtmist koheselt õigeks võtnud, kuid samas nähtub asjas esitatud e-kirjavahetustest, et kohtueelselt ei ole suuresti kostjast I tulenevalt olnud hagejal võimalik ostueesõigust teostada. See ei tinginud maakohtu hinnangul siiski menetluskulude kostja I kanda jätmist, kuna e-kirjavahetusest ei ilmne, et kostjad oleks välistanud kohtuvälise kokkuleppe saavutamise.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas tühistada ja jätta need kostja I kanda. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Maakohus lahendas asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, aga ei määranud pooltele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks. Sellega rikkus ta TsMS § 7 ning § 176 lg-d 2, 7 ja 8, mis tõi menetluskulude kindlaksmääramise osas kaasa ebaõige kohtulahendi.
5.2.Maakohus kohaldas vääralt TsMS § 162 lg 4. Selle sätte kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu. Neid käesoleval juhul ei esine ja maakohus neid otsuses ka ei märkinud. Erandlik selles tähenduses ei ole maakohtu viidatud asjaolu, et kostjad ei välistanud kohtuvälise kokkuleppe saavutamist. Samuti ei õigusta menetluskulude poolte endi kanda jätmist TsMS § 168 lg 6. Hagi esitamise tingis kostja I pahatahtlik käitumine. Põhimõtteliselt möönis seda ka maakohus. Ligemale 2,5 aasta jooksul ei leidnud kostja I seaduslik esindaja isiklikult või lepingulise esindaja vahendusel aega ega tahtmist kohtuväliseks kokkuleppeks. Sellises olukorras oli kohtumenetluse alustamine hagejale ainus võimalus omandi üleandmiseks vajalike tahteavalduste ja nõusolekute saamiseks. Hageja initsiatiivil on tehingu tegemiseks kokku broneeritud aegu notaribüroos 13 korral, aga kordagi ei õnnestunud saavutada kostja I tehingus osalemist. Kostja II ei ole hageja püüdlusi takistanud.
6.Kostja I vaidles kaebusele vastu. Kostja II vastas jätkuvalt seisukohaga, et ta ei soovi osaleda teiste poolte kulude kandmisel. 2 (4)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, aga menetluskulud ringkonnakohtus jäävad sellest hoolimata samuti poolte endi kanda.
8.Apellatsioonimenetluse ese on maakohtu menetluskulude jaotus, täpsemalt küsimus, kas hageja menetluskulud tuleb panna osaliselt või tervikuna kostja I kanda. Vaidluse sisulise lahendamise ja kummagi kostja kulude nende endi kanda jätmise osas on vaidlustatud otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi edasi kaebamata jõustunud.
9.Maakohus kohaldas kulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 ja § 168 lg 6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjärelduse ja põhjendustega. Maakohus ei tuginenud ainult sellele, et kostjad ei välistanud kohtuvälist lahendust. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.
9.1.TsMS § 162 lg 4 saab kohaldada õigeksvõtul rajaneva otsuse tegemisel, seda ei ole pooled apellatsioonimenetluses otseselt kahtluse alla seadnud (vt sätte üldise kohaldatavuse kohta nt Riigikohtu 4. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10 esimene lõik). Kõnealuse sätte rakendamisel teostab kohus kaalutlusõigust (Riigikohtu 27. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 13 kuues lõik), kusjuures kaalumise sisu on äärmise ebaõigluse või ebamõistlikkuse esinemine kulude üldnormist tuleneva jaotuse korral. Hageja väidab eelkõige, et käesoleval juhul ei esine piisavalt erandlikke asjaolusid, mis õigustaks viidatud sätte rakendamist.
9.2.Õigeksvõtul põhineva otsuse puhul reguleerivad kulude jaotust TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 6. Neist esimene on üldnorm ja teine kirjeldab erandit (vrd Riigikohtu 11. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 10 viies lõik). Erandit tuleb tõlgendada kitsalt, st TsMS § 168 lg 6 alusel saab kulud jätta hageja kanda üksnes juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Viimati nimetatud põhjust peab pigem jaatama, kui kostja (või käesoleval juhul vähemalt üks neist) on rikkunud hageja õigusi. Hageja tõi esile, et tema ostueesõiguse teostamise järel tehingu vormistamine viibis vähemalt osaliselt kostjast I tingitud põhjustel ja seda tuvastas ka maakohus. Järelikult ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus kostjate puhul saaks täielikult eitada hagi esitamise põhjustamist. Seega ei saa kulusid jaotada TsMS § 168 lg 6 alusel.
9.3.Samas ei tarvitse TsMS § 162 lg 1 alusel kulude kostjate kanda jätmine olla samuti õiglane. Ringkonnakohtu hinnangul annab TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks alust olukord, kus kumbki eelmises p-s 9.2 märgitud sätetest ei võimalda saavutada õiglast menetluskulude jaotust. Nii on see ka käesoleval juhul, kui kostjad küll takistasid vähemalt osaliselt hageja ostueesõiguse teostamise avalduse järgselt tehingu lõpuleviimist, aga paralleelselt esines teisigi takistusi. Pooled ei vaidle selle üle, et teise kaasomanikuna esitas osaühing HARDSTEIN sarnaselt hagejaga ostueesõiguse teostamise avalduse. Hageja teostas ostueesõigust
23.septembril 2016 ja teine kaasomanik 2. jaanuaril 2017. Teine kaasomanik loobus ostueesõiguse teostamisest alles kohtumenetluse ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ostjale ja müüjale ette heita kaasomanikust ostueesõiguslasele omandi ülemineku korraldamisega ootamist kuni selgub teiste kaasomanike seisukoht ostueesõiguse teostamise kohta. Samuti ei ole neile etteheidetav ainult ühe ostueesõiguslasega tehingute vormistamata jätmine, kui ostueesõigust on teostanud mitu isikut. Käesoleval juhul teostasid ostueesõigust kaasomanikud, kes saavad seda võlaõigusseaduse (VÕS) § 252 lg 1 järgi teha ühiselt. Kuigi VÕS § 250 kohast tähtaega arvestatakse iga kaasomaniku kohta eraldi, siis ei saa sellest järeldada, et ühe kaasomaniku avaldus toob kaasa tema soovitud õigusliku tagajärje enne, kui selgub, kas teised kaasomanikud vastavast õigusest loobuvad. Pärast mitme kaasomaniku avaldusi saavad nad aga ostueesõiguse teostamisest tulenevad õigused maksma panna ühiselt. Hageja ei väida, et tema ja osaühing HARDSTEIN oleks ühiselt pöördunud kostjate poole omandi ülemineku korraldamiseks, aga kostjad oleks sellest keeldunud. 3 (4)
9.4.Riigikohus on leidnud, et kuigi pankrotimenetluses vara tagasivõitmise hagi rahuldamise korral tuleb üldjuhul jagada menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi, siis võib kohus hagi kohese õigeksvõtu korral jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Selleks peab vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, st täidetud peab olema TsMS § 162 lg 4 tingimus (11. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 13 teine lõik, lahendi tekstis ekslik normiviide esimesele lõikele, aga otsuse sisust on aru saada, et kohus pidas silmas neljandat lõiget). Eelkirjeldatud olukorras pidas Riigikohus võimalikuks jätta igas kohtuastmes kantud poolte kulud nende endi kanda.
9.5.Ringkonnakohus leiab, et käesolev vaidlus ja eelmises p-s 9.4 viidatud kohtuasi on menetluskulude jaotamisel arvesse võetavate asjaolude aspektist olulises osas sarnased. Nagu selgus p-s 9.3, pole kohtusse pöördumine tingitud ainult poolte, vaid ka menetlusvälise isiku tegevusest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga I, et hageja pöördus kohtusse asjatult ja oleks pidanud jätkuvalt püüdlema kohtuvälise kokkuleppe poole. Seega oli hageja olukorras, kus tal tuli küll pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ja vähemalt osaliselt olid kohtuvaidluse põhjustanud ka kostjad, aga määrava tähtsusega takistus asja kohtuväliseks lahendamiseks seisnes menetlusvälise isiku käitumises.
9.6.Eelnevas kirjeldatud olukord tervikuna vastab TsMS § 162 lg 4 eeldustele. Kuigi otsus tehti kostjate kahjuks, siis oleks hageja menetluskulude neilt väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. Eelkõige seisneb ebaõiglus selles, et kostjad ei saanud kohtuvaidlust vältida, sest nad ei pidanud kahe ostueesõiguslase korral otsustama, kumma kasuks annavad tahteavaldused müügilepingu eseme omandi üleminekuks. Järelikult jättis maakohus õigesti menetluskulud poolte endi kanda.
9.7.Kuna menetluskulud maakohtus jäid põhjendatult poolte endi kanda, siis ei mõjutanud asja lahendamise tulemust maakohtu võimalikud menetluslikud eksimused menetluskulude nimekirjade esitamiseks tähtaja määramisel.
10.Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb eespool p 9 alapunktides toodud kaalutlustel samuti jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Viidatud sätet saab kohaldada ka kaebuse rahuldamata jätmise korral (Riigikohtu 4. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10 teine lõik). Tagamaks menetluskulude tervikuna õiglane jaotus ei anna hageja kaebuse rahuldamata jätmine käesoleval juhul alust jätta kaebemenetluse kulusid TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.