Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2(6)

kinnitamist, mis ei ole mõistlik aeg. Hageja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja välja mõista kostjalt hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 861,83 eurot. Kostja vastuväited ja vastuhagi Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Vastavalt ülesütlemisavaldusele on kostja teavitanud hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest nõuetekohaselt, st on viidanud töölepingu p-dele 4.2 ja 6.1 ning TLS § 91 lg-le 1 ja 2, mida hageja on rikkunud (ülesütlemisavalduses ekslikult TLS § 91 lg 2 p-le 2). Töölepingu p 4.2 kohaselt pidi kostja töötama vahetustega vastavalt hageja poolt igaks kalendrikuuks kehtestatavale tööajagraafikule. Tegelikkuses hageja töölepingu p-s 4.2 kokku lepitut ei täitnud. Kostjal on pere tõttu ilma tööajagraafikuta töötamine raskendatud. Kostja on korduvalt esitanud pretensioone seoses eelkirjeldatud töökorraldusega. Töölepingu p 6.1 kohaselt on töötajal õigus saada 28 kalendripäeva iga-aastast puhkust (põhipuhkust). Seega seadusest tulenevalt eeldatakse, et töötaja puhkab 28 päeva järjest ning põhipuhkuse osadeks jagamine eeldab töötaja nõusolekut. Hageja on rikkunud töölepingu p 6.1 ja TLS § 68 lg-t 5, sest on töötaja nõusolekuta jaganud põhipuhkuse osadeks. Töösuhte nõrgema poolena oli ta tööandja survel sunnitud tööandja koostatud puhkuse ajakavaga nõustumist oma allkirjaga kinnitama. Kostja esitas korduvalt pretensioone tööandja poolt koostatud puhkuse ajagraafiku suhtes. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluste esinemise, st hageja kui tööandja kohustuste rikkumise tõttu nõudis kostja hüvitist kolme kuu keskmise töötasu summas 2585,45 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostjal puudus alus tööleping erakorraliselt üles öelda, sest hageja ei ole oma kohustusi tööandjana oluliselt rikkunud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hageja hagi. Kohus tuvastas, et ülesütlemisavaldus on tühine, viidatud tööleping lõppes 10.05.2012 korraliselt ning mõistis töötajalt tööandja kasuks välja hüvitise 861,83 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi hüvitise 2585,49 euro saamiseks. Kõik menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Lisaks mõistis kohus kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja avalduse esitamisel tasumata riigilõivu summas 125 eurot. TLS § 87 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides samas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. Töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on nii VÕS § 196 kui ka TLS § 87 järgi mõjuva põhjuse olemasolu. Töötaja võib töölepingu VÕS § 196 lg 1 ja TLS § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. Senise kohtupraktika kohaselt on TLS § 91 lg 1 järgi töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-116-12, p 11 teine lõik). Kostja tuginemine TLS § 91 lg-tele 1 ja 2 ei ole põhjendatud. Neli aastat toiminud tööajarežiimi mittevastavus töölepingu sõnastusele ja puhkuse ositi andmine ei ole käesoleval juhul kumbki selline ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks ja et töölepingu erakorraline ülesütlemine oleks lubatav.

3(6)

Kostja pikaajaline nõustumine teatava tööajakorraldusega tähendab selles osas kirjalikus töölepingus vormistatud kokkuleppe muutmist. Töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-6-08, p 13). Kui kostja perekonna elukorraldus muutus, siis oli kostjal võimalus taotleda uut pooltevahelist kokkulepet tööaja osas või öelda tööleping korraliselt üles vastavat etteteatamistähtaega järgides. TLS § 68 lg 5 teine lause sätestab, et põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel. Kostja allkiri 21.02.2012 dateeritud puhkusegraafikul väljendab puhkuste ositi andmiseks piisavat nõusolekut VÕS § 20 lg 1 tähenduses. Tunnistaja A.T ütlustest nähtub, et pooled pidasid enne puhkusegraafiku allkirjastamist läbirääkimisi. Tõendamist ei leidnud kostja väide, et teda sunniti puhkusegraafikule allkirja andma. Tunnistaja I.S ütlusest, et „puhkusegraafikule tuli alla kirjutada, muud võimalust ei olnud,“ ei saa järeldada tegelikku sundi või survet. Pigem töötajad aktsepteerisid tööst tingitud võimatust saada igal aastal põhipuhkus ühes osas. Lisaks ei ole kostja teinud ülesütlemisavaldust TLS § 91 lg-s 4 ja VÕS § 196 lg-s 3 ette nähtud mõistliku aja jooksul. Arvestades töösuhte igapäevast iseloomu ja puhkusegraafiku vormistamisest kostja esimese puhkuseperioodini jäänud aega on mõistlik aeg neil alustel töölepingu ülesütlemiseks käesolevas asjas uuritaval juhul üks kuu. Kostja on mõlema asjaolu puhul teinud ülesütlemisavalduse pärast mõistliku tähtaja möödumist. TLS § 85 lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Töölepingu korralise ülesütlemise puhul ei ole kostjal TLS § 100 lg-s 4 nimetatud nõuet, mistõttu vastuhagi jäi rahuldamata. Kohus on ekslikult jätnud kostjalt nõudmata riigilõivu hageja nõudelt ITVS § 24 lg 4 kolmanda lause alusel. Kohus mõistis avalduse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kostjalt TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 71 alusel riigituludesse välja vastavalt RLS § 57 lg-s 1 ja lisas nr 1 ette nähtud soodusmäärale summas 125 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning tema hagi rahuldada. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki kostja poolt esitatud asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine oli seotud asjaoluga, et tal tekkis vajadus täpsemalt planeerida oma töö- ja puhkeaega, kuna tema noorem laps sai X-aastaseks. Kostjal ei olnud enam endisel viisil töötamine vastuvõetav ega võimalik ning esitas tööandjale sellega seoses korduvalt pretensioone, st ta soovis töötada kuuks ajaks ette koostatud tööajagraafiku alusel, ent mingeid muudatusi kostja kaebustele ei järgnenud. Eeltoodu tõele vastavust kinnitas ka oma ütlustega tunnistaja I.S, millise kohus jättis arvestamata. Kostjat sunniti puhkusegraafikule alla kirjutama. Tunnistaja I.Š ütlustest ilmnes veenvalt, et kostja oli tulenevalt oma nõrgemast positsioonist võrreldes tööandjaga sunnitud hageja koostatud puhkusegraafikule alla kirjutama. Kui kohus ei pidanud tunnistaja I.Š ütlusi piisavaks tõendiks, siis milliseid tõendeid maakohus seoses puhkusegraafiku sunniviisiliselt allkirjastamisega kostjalt ootas ning milliste tõendite esitamise puhul oleks kohus kostja väiteid usaldusväärsena võtnud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et töölepingu ülesütlemiseks antud asjaolude puhul oleks mõistlik aeg 1 kuu. Liiatigi soovis kostja töösuhte jätkumist, mistõttu esitaski kostja korduvaid

4(6)

pretensioone tööandjale seoses puhkuse ajaga ning seoses tööajagraafikute hädavajalikkusega. Kuivõrd asjaolud, mis tingisid vajaduse kostja töö-ja puhkeaja täpsemat planeerimist ilmnesid enamjaolt alles 2012 aprillikuus, siis mõistlik aeg töölepingu lõpetamiseks nimetatud põhjustel ei olnud möödas. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, mõistes kostjalt välja riigilõivu summas 125 eurot. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-27-11 11.05.2011 määruse p-s 11 asunud seisukohale, et kuigi RLS § 22 lg 1 p-s 1 ei ole hageja taotletud hüvitisi (so hüvitised koondamise, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ja lõpparve kinnipidamise eest) otsesõnu loetletud, on sellised nõuded riigilõivuvabad, kuna need on seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisega. Põhjendatud ei ole tõlgendada RLS § 22 lg 2 p 1 selliselt, et lisaks töötasu- või palganõudele ning ennistamise ja formuleeringu muutmise nõudele on riigilõivu tasumisest vabastatud üksnes nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Seega on kolleegium leidnud, et riigilõivuvabad on ka hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama kohtuotsuse põhjendavas osas töölepingu ülesütlemise tühisuse. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt välja riigilõivu riigituludesse. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Muus osas jääb otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega pooltevahelise töövaidluse lahendamisel täies ulatuses ja TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei hinnanud kostja perekondlikke vajadusi. Asjaolu, et kostja laps saab X aastaseks, millega seoses lõpeb vanemahüvitise maksmine ja kostja naisel tekkib alates maikuust vajadus tööle minna, ei ole ettenägematu asjaolu, mis õigustaks töölepingu erakorralist ülesütlemist. Tunnistaja I.S ütlustest pole võimalik teha järeldust selle kohta, kellele ja mis ajast esitas hageja pretensioone tööaja graafikute vajalikkuse kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt (21.11.2012 protokoll lk 4 toimikus ei sisaldu, kuid see on kättesaadav KIS-st) arutas tunnistaja kostjaga omavahel väljakutsete teel töötamist, see oli valus teema, kuid tunnistaja ei teadnud, kas kostja pöördus ka kuhugile edasi. Seega ei leidnud tõendamist asjaolu, et kostja oleks pöördunud pretensioonidega tööandja poole. Samuti tuleneb tunnistaja ütlustest, et kostja pöördus hageja poole sooviga võtta välja korraga puhkus 28 päeva, kuid tööandjal ei olnud võimalik sellisel viisil kõikidele töötajatele puhkust anda. Asjaolu, et pooltevahelised läbirääkimised ei viinud kostja soovitud lahenduseni, ei tähenda veel hagejapoolset sundi nõusoleku andmiseks. Tunnistaja ütlustest ei tulene, et tööandja surve puhkusegraafiku allkirjastamiseks oli selline, mis ei jätnud kostjale mõistlikku valikut, kas allkirjastada graafik või mitte. Kuigi tunnistaja ütluste kohaselt tuli graafikule alla kirjutada, muud võimalust ei olnud, ei tulene tunnistaja ütlustest, et oleks esinenud objektiivset ähvardust või vägivalda. Tunnistaja peab ilmselt silmas soovi mitte minna tööandjaga konflikti ja kaotada töö. Nimetatut ei saa vaadelda aga valiku puudumisena.

5(6)

Töötaja ei soovinud jätkata ilma graafikut ette teadmata ja puhkust ühes osas saamata tööl käimist. Töösuhte lõppemise põhjuseks nimetatud motiivil on töötaja tahe, mitte temast sõltumatud asjaolud, mis kaaluksid üles tööandja huvi töösuhet jätkata. Sellises olukorras on tööleping võimalik lõpetada TLS § 79 järgi poolte kokkuleppel või TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt, järgides TLS § 98 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega. Kuivõrd tuvastamist ei leidnud TLS § 91 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolude esinemine, siis ei olnud tegemist töölepingu erakorralise ülesütlemisega. TLS § 85 lg 3 järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kuna erakorralise ülesütlemise eelduseks olevaid asjaolusid ei esinenud, ei olnud vajalik analüüsida mõistliku aja küsimust. Maakohtu poolt mõistliku aja kaalumine ei muuda aga otsust ebaõigeks. Kohus on käsitlenud seda alternatiivsena ja see näitab kohtu siseveendumuse kujunemist. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei pidanud I.S ütlusi piisavaks tõendiks. Maakohus ei saanud ette teada, millised asjaolud on tunnistajale teada. Maakohus pidi hindama kõiki tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kuivõrd tunnistaja ütlustest ei järeldunud kostja poolt tõendatavad faktilised asjaolud, ei saanud maakohus lugeda neid ka tuvastatuks. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus mõistis ebaõigesti kostjalt riigilõivu riigituludesse. Riigikohus on leidnud, et kuigi RLS § 22 lg 1 p-s 1 ei ole hageja taotletud hüvitisi otsesõnu loetletud, on sellised nõuded riigilõivuvabad, kuna need on seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisega. Põhjendatud ei ole tõlgendada RLS § 22 lg 2 p 1 selliselt, et lisaks töötasuvõi palganõudele ning ennistamise ja formuleeringu muutmise nõudele on riigilõivu tasumisest vabastatud üksnes nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus (vt Riigikohtu lahend 3-2-127-11, p 11). Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.