Sergei Miroshnichenko töövaidluses 18 551,59 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
hagi
Vanlisa
OÜ
vastu
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. aprilli 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Miroshnichenko apellatsioonkaebus
Kohtuistungite toimumise aeg
6. november 2012 ja 22. jaanuar 2013
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Sergei Miroshnichenko (IKXXX); esindaja advokaat Marko Paabumets Vastustaja (kostja): Vanlisa OÜ (RK: 10946592); juhatuse liige Nikolai Abramtšuk ja volitatud esindaja Sergei Desjatnikov
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 23. aprilli 2012 otsus osas, millega maakohus jättis Sergei Miroshnichenko töötasu ja sellelt väljamõistmisele kuuluva viivise nõude täielikult rahuldamata ja määras kindlaks menetluskulude jaotuse.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista Vanlisa OÜ-lt töötasuna 4922.09 eurot (bruto); viivis seisuga 11. veebruar 2013 1259.51 eurot; alates 12. veebruarist 2013 viivis tasumata põhinõudelt (4922.09 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni Sergei Miroshnichenko kasuks. Poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.
5.Lugeda Tartu Maakohtu 23. aprilli 2012 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 5.1 Rahuldada Sergei Miroshnichenko hagi Vanlisa OÜ vastu töövaidluses osaliselt. 5.2 Välja mõista Vanlisa OÜ-lt päevaraha perioodi 01.08.2009 kuni 15.09.2009 eest summas 18,15 eurot (kaheksateist eurot ja viisteist eurosenti) Sergei Miroshnichenko kasuks. 5.3 Välja mõista Vanlisa OÜ-lt päevaraha perioodi 03.05.2010 kuni 30.07.2010 eest summas 1 178,29 euro (üks tuhat ükssada seitsekümmend kaheksa eurot ja kakskümmend üheksa eurosenti) Sergei Miroshnichenko kasuks. 5.4 Välja mõista Vanlisa OÜ-lt viivis perioodi 01.08.2009 kuni 15.09.2009 eest päevarahade tasumisega viivitamise eest 3,63 eurot (kolm eurot ja kuuskümmend kolm eurosenti) Sergei Miroshnichenko kasuks. 5.5 Välja mõista Vanlisa OÜ-lt viivis perioodi 03.05.2010 kuni 30.07.2010 eest päevarahade tasumisega viivitamise eest 155,85 eurot (ükssada viiskümmend viis eurot ja kaheksakümmend viis eurosenti) Sergei Miroshnichenko kasuks. 5.6 Välja mõista Vanlisa OÜ-lt töötasuna 4922.09 (neli tuhat üheksasada kakskümmend kaks eurot ja 09 senti) eurot (bruto) Sergei Miroshnichenko kasuks. 5.7 Välja mõista Vanlisa OÜ-lt viivis maksmata töötasult 4922.09 eurot seisuga 11. veebruar 2013 1259.51 (üks tuhat kakssada viiskümmend üheksa eurot ja 51 senti) eurot ja alates
12.veebruarist 2013 viivis tasumata põhinõudelt (4922.09 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni Sergei Miroshnichenko kasuks. 5.8 Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses
esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.Vanlisa OÜ (kostja) töötaja S. Miroshnichenko (hageja) esitas Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Vanlisa OÜ vastu töösuhte tunnistamise, saamata töötasu, töölähetuse päevaraha ja puhkusehüvitise nõudes. 4. aprilli 2011 otsusega tunnistas töövaidluskomisjon S. Miroshnichenko ja Vanlisa OÜ töösuhet perioodil 27. juuni 2009 kuni 20. november 2009, rahuldas päevaraha nõude summades 1469,97 eurot (1. august – 15. september 2009 töölähetuse eest) ja 1 946,11 eurot (3. mai – 30. juuli 2010 töölähetuse eest) ning puhkusehüvitise nõude summas 80,16 eurot. Vanlisa OÜ töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas 24. mail 2011 Tartu Maakohtule avalduse vaadata hagimenetluse korras läbi S. Miroshnichenko poolt Vanlisa OÜ vastu Lõuna Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus. Hageja S. Miroshnichenko selgitas, et töötas töölepingu nr 12 kohaselt OÜ Vanlisa juures ehitajana ajavahemikul 1. augustist kuni 15. septembrini 2009. Tegelikult töötas hageja OÜ Vanlisa juures ehitajana ka ajavahemikel 27. juunist kuni 31. juulini 2009 ja 16. septembrist kuni 24. oktoobrini 2009 (algselt väitis hageja, et töötas Soomes kuni 20. novembrini 2009), mille kohta pole vormistatud kirjalikku töölepingut. Hageja töötamist sellel perioodil kinnitavad tunnistajad E.A., A.H. ja N. Z., kes töötasid koos hagejaga. OÜ Vanlisa ei vormistanud hagejaga töölepingut ajavahemikel 27. juunist kuni 31. juulini 2009 ja 16. septembrist kuni 24. oktoobrini 2009, mistõttu palus hageja kohtul TLS § 1 lg 2, TLS § 4 lg 2 ja TLS § 4 lg 4 alusel tunnistada Miroshnichenko töötamist Vanlisa OÜ-s ajavahemikul 27. juunist kuni 24. oktoobrini 2009. Töölepingu nr 12 kohaselt oli hagejale makstav töötasu 4350 kr (278,02 eurot). Vanlisa OÜ on hagejale arvestanud 2009. aastal töötasu perioodi 1. august kuni 15. september 2009 eest ja puhkuse kompensatsiooni kolme päeva eest summas 435 kr (27,80 eurot), mis on tänaseni maksmata. Hageja palus kohtul välja mõista ka saamata töölähetuse päevarahad tööperioodi 1. august kuni 15. september 2009 eest. Päevaraha on Vanlisa OÜ komandeerimistunnistuse järgi arvestatud 46 päeva eest kokku 23 000 kr (1469.97 eurot), mida pole hagejale välja makstud. Hageja palus välja mõista ka saamata päevarahad tööperioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 eest. Töölepingu nr 14 p-i 1.2 kohaselt oli hageja töötegemise kohaks Eesti, kuid hageja täitis nimetatud perioodil tööülesandeid Soomes. Seega oli tegemist välislähetusega ja TLS § 40 lg 2 kohaselt on välislähetuse korral töötajal õigus nõuda sellel perioodil välislähetuse päevaraha 87 päeva eest 1946,19 euro ulatuses. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada puhkusetasu. Puhkusehüvitist on OÜ Vanlisa arvestanud hagejale tööperioodil 1. augustist 2009 kuni 15. septembrini 2009 kolme puhkusepäeva eest summas 435 kr (27,80 eurot). Hageja töötas OÜ Vanlisa juures ehitajana perioodil 27. juunist kuni 20. novembrini 2009, mille eest on puhkusetasu arvestamata 8,65 päeva eest summas 1254,25 kr (80,16 eurot) ja 3. maist kuni 30. juulini 2010 töötamise eest puhkusehüvitis 7 puhkusepäeva eest 1098 kr (68,71 eurot). Kokku palus hageja saamata jäänud puhkusetasu välja mõista summas 2 787,25 kr (178,14 eurot).
Täiendavates vastuväidetes leidis hageja, et kostja esitatud Hesa Rakennus OY juhataja kinnitus ja Soome sotsiaalkindlustusameti tõend E101 ei välista asjaolu, et hageja töötas kostja juures ka enne ja pärast nimetatud perioodi. Töövaidluskomisjoni otsus ning palgaarvestusleht tõendavad hageja väidet, et perioodi 1. august kuni 15. september 2009 eest makstav töötasu ja puhkusehüvitis on tänaseni maksmata. Nimetatud perioodi eest on makstud kirjalikus töölepingus kokku lepitud tasu. Poolte vahel oli ka suuline kokkulepe, mille kohaselt oli 2009. aastal töötatud perioodideks kokku lepitud 900-eurone kuutasu. Kokkulepitud tasu suurus on tõendatud tunnistajate ütlustega. Seega on hagejal endiselt saamata töötasu kirjalikus töölepingus kokkulepitud summat ületavas osas. Kirjalikus töölepingus sisalduv kokkulepe töötasu osas võib osutuda ebamõistlikult väikseks võrreldes töötasu määraga, mis sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajatele maksavad. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda suuremat töötasu, kui praegusel juhul Vanlisa OÜ poolt hagejale makstud töötasu. Töökuulutuse järgi on Soomes keskmine töötasu puusepp-üldehitajale 11,5 eurot tunnis. Nimetatud tunnihinde alusel esitas hageja kohtule alternatiivse töötasu nõude. Hageja esitas lõpliku suurendatud nõude 27. märtsi 2012 avalduses (I kd lk 183 jj) ning taotles järgmist: 1) perioodi 1. augustist kuni 15. september 2009 eest 524,92 eurot ja alternatiivselt 3 107,72 eurot saamata jäänud töötasu osas; 2) perioodi 27. juuni kuni 31. juuli 2009 ja vastavalt 405,62 eurot ja alternatiivselt 2 401,42 eurot ning 16. september kuni 24. oktoober 2009 eest 453,34 eurot ja alternatiivselt 2 683,94 eurot saamata jäänud töötasu osas; 3) perioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 eest 5 004 eurot saamata jäänud töötasu osas; 4) perioodi 1. augustist kuni 15. september 2009 eest 1 451,82 eurot hüvitamata jäänud lähetuskulude osas; 5) perioodide 27. juuni 2009 kuni 31. juuli 2009 ja 16. september 2009 kuni 24. oktoober 2009 eest 2 300,82 eurot (vastavalt 1 086,50 eurot ja 1 214,32 eurot) ja alternatiivselt 1 610,57 eurot (vastavalt 760,55 eurot ja 850,02 eurot) hüvitamata jäänud lähetuskulude osas; 6) perioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 eest 2780 eurot ja alternatiivselt 1946,11 eurot hüvitamata jäänud lähetuskulude osas. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Tõendamata on väide, et hageja asus tööle 27. juunil 2009. Tegelikult tuli hageja koos A. H. kohale 27. juulil 2009 ning saabus tööle
3.augustil 2009. Hageja töötamine kostja juures perioodil 1. augustist kuni 15. septembrini 2009 on tõendatud peatöövõtja Hesa Rakennus OY juhataja kinnitusega, mille kohaselt viibisid kostja ja veel kolm töötajat objektil ajavahemikul 1. augustist kuni 15. septembrini 2009. Antud asjaolu välistab töötajate töötamise antud objektil alates 27. juunist 2009. Soomes töötamiseks vormistas kostja iga töötaja kohta Sotsiaalkindlustusametis tõendi E101, mille kohaselt oli hageja kindlustus tähtajaline kuni 15. septembrini 2009. Seega töötamine perioodil 16. septembrist kuni
20.novembrini või 24. oktoobrini 2009 ei ole tõendatud, sest töötajad ei viibinud Soomes. Hageja töötas (ehitas maja) 2009. aasta suvel aadressil Tuule 2 Ülenurme vald. Aadressil Tuule 2 asuv objekt jäi hageja poolt lõpuni ehitamata. Füüsiliselt ei ole võimalik olla Soomes ja Eestis korraga. Päevaraha nõue ei ole põhjendatud. Kostja tasus töötajale päevaraha summas 23 000 kr ja töötasu augusti ja septembri eest kokku 6 960 kr. Seega kostja tasus hagejale kokku 29 960 kr. Raha saamist tõendab hageja poolt allkirjastatud avaldus, millega hageja kinnitas, et tema sai kostjalt 1 387,9 eurot. Sellele tuleb lisada ka lepingus määratud ja tasutud palk töötatud aja eest summas 6 960,00 kr (444,82 eurot). Seega on dokumentaalselt tõendatud, et hageja sai kostjalt kokku 2009. aastal 1832,72 eurot. Selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
Hageja on tunnistanud, et 2009. aastal töötatud perioodi eest said töötajad nelja peale kokku 10 000 eurot. Objektil tegelikult töötas 3 töötajat (N. Z., S. Miroshnichenko ja A. H., tõendatud Hesa Rakennus OY kinnitusega). Seega apellant sai aastal 2009 perioodi 1. august kuni 15. september eest kokku 3 333,33 eurot, aga mitte 2 500,00 eurot. Sellele tuleb lisada ka lepingus määratud ja tasutud palk töötatud aja eest summas 6 960,00 kr (444,82 eurot).
J. A.
kostja juures Soomes 2009. aastal ei töötanud. Hageja nõue lähetuskuludena päevaraha väljamõistmiseks summas 30 450 kr (1946,11 eurot) perioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 eest ei ole põhjendatud. Hageja kinnitas töövaidluskomisjonile, et tema sai kokku 2 000 eurot. Samuti kinnitas hageja, et kokkulepitud summast pole ta kätte saanud 5 000 kr + puhkusetasu 627 kr, kokku 5 627 kr. Sama avalduse järgi kokkulepitud summa oli 44 000 kr + puhkusetasu. Seega kokkulepitud summast on hagejale tasutud kokku 44 627 – 5000 = 39 627 kr. Poolte vahelise lepingu p. 4.1. kohaselt hageja töötasuks on 4 600,00 kr (293,99 eurot). Seega kolme kuu eest pidi kostja hagejale tasuma 3 x 293,99 = 881,98 eurot. See on tasutud. Kokku sai hageja kostjalt 3 414,60 eurot. Selles osas tuleb hagi samuti jätta rahuldamata. Kostja märkis täiendavas seisukohas, et hageja andmed ja seisukohad muutuvad pidevalt vastavalt tekkinud olukorrale. Kohtule või töövaidluskomisjonile õigete andmete esitamine on protsessiosalise (poole) kohustus ja valede andmete esitamine ei ole lubatud. Samuti ei saa arvestada hageja poolt esitatud 2011. aasta töökuulutusega, kuna kostja nõuab tasu 2009. ja 2010. aastal töötamise eest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. aprilli 2012 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis Vanlisa OÜ-lt S. Miroshnichenko kasuks välja päevaraha perioodi 1. august kuni 15. september 2009 eest summas 18,15 eurot ja viivise päevarahade tasumisega viivitamise eest 3,63 eurot, samuti päevaraha perioodi 3. mai 2010 kuni 30. juuli 2010 eest summas 1 178,29 eurot, viivise päevarahade tasumisega viivitamise eest 155,85 eurot. Menetluskulud jäid 94% ulatuses Sergei Miroshnichenko kanda ja 6% ulatuses Vanilisa OÜ kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et ta töötas OÜ-s Vanlisa
27.juunist kuni 24. oktoobrini 2009. Tunnistajate ütlused töötamise aja osas on vastuolulised Soome saabumise ja sealt lahkumise kohta, kasutatud transpordi osas ja reisivate isikute suhtes. Samuti ei ole tunnistajad suutnud üheselt öelda, millal toimus töölepingute sõlmimine. Ka vastused järelepärimisele ettevõtetelt AS Tallink Group ja Eckero Line ei kinnitanud tunnistajate ja hageja väiteid. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses väidab hageja töötamist Soomes koguni kuni 20. novembrini 2009. Seega ei ole hageja tõendanud, et töötas OÜ-s Vanlisa 2009. aastal ka muul perioodil kuni 1. augustist kuni 15. septembrini. Ajavahemiku 1. august kuni 15. september 2009 eest on hagejale arvestatud töötasu 6 525 kr (töövaidluskomisjoni töövaidlusasja toimik nr 4.2-2/544-2011 tl 10). Pooltel oli suuline kokkulepe töötasu maksmises 1 000 eurot kuus. Seda on kinnitanud nii hageja kui ka tunnistajad. 2009. aastal said töötajad nelja peale 10 000 eurot. Ka kostja kinnitab 10 000 euro väljamaksmist. Sellega võib lugeda tõendatuks, et poolte vahel oli töötasu maksmise osas teistsugune kokkulepe kui töölepingus märgitud. Hageja on perioodi 1. august kuni 15. september 2009 eest soovinud saada töötasu 44 päeva eest summas 1 465,2 eurot. Kuna hageja on ise kinnitanud, et on saanud 2009. aastal töötatud aja eest 2 500 eurot, siis ei ole hagejal nimetatud perioodi eest töötasu nõuet kostja vastu. Samuti on hageja märkinud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (töövaidluskomisjoni töövaidlusasja toimik nr 4.2-2/544-2011 tl 1), et ta on tööandjalt saanud 2 887,9 – 1500 = 1 387,90 eurot. Hageja on kinnitanud nimetatud avalduses, et on kätte saanud töölepingus määratud töötasu. Arvestades pooltevahelise kokkuleppe olemasolu töötasu suuruse osas puudub alus arvestada hageja tööportaalis CV Keskus leiduvas töökuulutuses märgitud tunnihinda. Seega puudub alus
hageja alternatiivse töötasu nõude rahuldamiseks perioodide 27. juuni kuni 30. juuli 2009, 1. august kuni 15. september 2009 ja 16. september kuni 24. oktoober 2009 eest. Töölepingu seadus (TLS) § 21 lg 1 kohaselt võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Antud juhul oli töölepingu nr 12 kohaselt töö tegemise kohaks Soome. Seega ei saa 1. augustist kuni 15. septembrini 2009 Soomes töötamist käsitleda töölähetusena. Poolte vahel oli siiski kokkulepe päevaraha maksmises summas 500 kr, millest võib järeldada, et pooled käsitlesid töötamist Soomes välislähetusena. Komandeerimistunnistuse kohaselt oli hageja komandeeringus 1. augustist kuni
15.septembrini 2009. Päevarahasid on arvestatud 46 päeva eest, s.o kokku 23 000 kr (1469,97 eurot). Kostja ei ole tõendanud päevarahade maksmist. Kohus leidis, et kostja poolt juba tasutud summa katab osaliselt päevarahade nõuet. Hageja on kinnitanud, et sai tööandjalt 2009. aastal töötatud aja eest 2 500 eurot ja töölepinguga ettenähtud 6 525 kr (417,02 eurot), seega kokku 2 917,02 eurot. Kuna kohus leidis eespool, et hageja töötas kostja juures 2009. aastal perioodil
1.augustist kuni 15. septembrini 2009, siis on kostjal 2009. aastal töötamise eest õigus saada 1465,2 eurot. Kuna pooltel oli kokkulepe töötasu maksmises 1000 eurot kuus ning kostja poolt tasutud 2 917,02 eurot ületab poolte kokkuleppelist töötasu, siis tuleb lugeda, et kostja poolt kokkuleppest enammakstud summa pidi katma päevarahasid. Sellest tulenevalt kohus leiab, et 2 917,02 - 1 465,2 = 1 451,82 eurot on kostja arvestanud päevarahadeks, mistõttu on hageja päevarahade nõue põhjendatud 18,15 euro osas (23 000 kr ehk 1 469,97 eurot – 1 451,82 = 18,15 eurot). Perioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 kohta on sõlmitud tööleping nr 14. Töölepingu kohaselt on töötaja töötasu 4600 kr kuus. Tegelikult oli kokkulepe 1 000 euro tasumise kohta kuus ning hageja on kinnitanud, et on saanud selle perioodi eest 3 000 eurot. TLS 40 lg 2 kohaselt töötajal on õigus nõuda välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lg 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Kuna pooled ei ole perioodiks 3. mai kuni 30. juuli 2010 kokku leppinud päevaraha suuruses, tuleb lähtuda seaduses sätestatud ulatusest. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 3 kohaselt on välislähetuse päevaraha alammäär 22,37 eurot päevas. Hageja viibis töölähetuses 87 päeva, seega on hagejal päevaraha nõue summas 1 946,19 eurot. Kostja poolt juba tasutud summa katab osaliselt päevarahade nõuet. Hageja on kinnitanud, et sai tööandjalt 2010. aastal töötatud aja eest 3000 eurot. Kassa väljaminekuorderitest nähtuvalt on hageja saanud kätte töölepingujärgse töötasu summas 12 015 kr (767,90 eurot). Seega sai hageja 2010. aastal töötamise eest kokku 3 767,90 eurot. Kuna pooltel oli kokkulepe töötasu maksmises 1000 eurot kuus ning kostja poolt tasutud 3767,90 eurot ületab poolte kokkuleppelist töötasu, siis tuleb lugeda, et kostja poolt kokkuleppest enammakstud summa pidi katma päevarahasid. Sellest tulenevalt kohus leiab, et 767,90 eurot on kostja arvestanud päevarahadeks, mistõttu on hageja päevarahade nõue põhjendatud 1 946,19 - 767,90 = 1 178,29 euro osas. Puhkuse kompensatsiooni nõue on põhjendamata, sest kassa väljamineku orderitest nähtuvalt on hageja saanud nii töötasu kui ka puhkuse kompensatsiooni. Kuna kohus rahuldas üksnes päevaraha nõude, mõistis kohus ka viivise välja üksnes päevaraha nõudelt.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.S. Miroshnichenko esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis hageja nõude saamata töötasu ning lähetuskulude välja nõudmiseks kostjalt osaliselt rahuldamata ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu, lähetuskulud ja viivis saamata jäänud töötasu ja lähetuskulude
tasumisega viivituses oldud aja eest võlaõigusseaduses (VÕS § 97 lg 1 ja § 113 lg 1) sätestatud määras. Apellant palus kohtul rahuldada nõuded alljärgnevas ulatuses: 1) perioodi 1. augustist kuni 15. september 2009 eest 524,92 eurot ja alternatiivselt 3 107,72 eurot saamata jäänud töötasu osas; 2) perioodi 27. juuni kuni 31. juuli 2009 ja vastavalt 405,62 eurot ja alternatiivselt 2 401,42 eurot ning 16. september kuni 24. oktoober 2009 eest 453,34 eurot ja alternatiivselt 2 683,94 eurot saamata jäänud töötasu osas; 3) perioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 eest 5 004 eurot saamata jäänud töötasu osas; 4) perioodi 1. augustist kuni 15. september 2009 eest 1 451,82 eurot hüvitamata jäänud lähetuskulude osas; 5) perioodide 27. juuni 2009 kuni 31. juuli 2009 ja 16. september 2009 kuni 24. oktoober 2009 eest 2 300,82 eurot (vastavalt 1 086,50 eurot ja 1 214,32 eurot) ja alternatiivselt 1 610,57 eurot (vastavalt 760,55 eurot ja 850,02 eurot) hüvitamata jäänud lähetuskulude osas; 6) perioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 eest 1 601,87 eurot ja alternatiivselt 767,82 eurot hüvitamata jäänud lähetuskulude osas. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus täielikult jätnud analüüsimata, kuidas tõendavad peatöövõtja Hesa Rakennus OY juhataja kinnitus ning tõend E101 töötaja kindlustuse kohta seda, et apellant ei töötanud vaidlusalusel perioodil Vanlisa OÜ-s. Töötamist vastustaja juures ei välista asjaolu, et nimetatud perioodide kohta ei ole esitatud peatöövõtja kinnitust või tõendit töötaja kindlustuse kohta; 2) on maakohus asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud nimetatud perioodidel kostja juures töötamist, kuna tunnistajad on andnud vastuolulisi ütlusi. Riigikohtu praktikast tulenevalt väljendub töötaja kui nõrgema poole kaitse kohtumenetluses mh selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga väiksem tõendamiskoormus. Maakohus pole sellest põhimõttest lähtunud. Reisijapiletid Soome sõiduks ning sealt naasmiseks ostis neile just nimelt tööandja. Töötaja töökohta sõidutamise ning sealt naasmise korraldamine oli tööandja ülesanne ning nimetatud asjaolude tõendamiseks vajalike dokumentide esitamine samuti tööandja kohustus; 3) on Riigikohtu seisukohast tulenevalt töövaidlustes kohtul kõrgendatud selgitamiskohustus. Jääb arusaamatuks, milliste muude tõenditega võrreldes selgub tunnistajate antud ütlustes vastuolu. Kohus ei ole välja toonud, millistes konkreetsetes aspektides on tunnistajate ütlused vastuolulised; 4) on kohus põhjendamatult jätnud hageja esitatud tõendi vastu võtmata. Hageja esitas
14.märtsil 2012 kohtule taotluse N. Z. ja Vanlisa OÜ vahel 1. veebruaril 2012 sõlmitud kompromissiga tsiviilasja nr 2-11-25927 raames tõendada asjaolu, et hageja töötas kostja juures perioodidel 27. juuni kuni 31. juuli 2009 ja 16. september kuni 24. oktoober 2009. Nimetatud kompromiss tõendab ka hageja töötamist kostja juures. Käesoleval juhul ei olnud kohtul TsMS § 238 lg 1 p-st või p-st 2 tulenevat alust tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks; 5) esitas apellant taotluse reisipiletite väljanõudmiseks ka OÜ-le Viking Line Eesti. Kohtuotsuses puuduvad viited selle kohta, kas järelepärimised OÜ-le Viking Line Eesti kinnitasid reisijapiletite olemasolu. Samuti ei ole sellekohast vastust saadetud hageja esindajale; 6) on põhjendamatu kohtu viide hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 2 kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Seega ei ole töövaidluskomisjonile esitatud avalduses toodud väited olulised hindamaks hagi rahuldamata jätmist. Avalduse esitamise ajaks oli töötamise perioodist möödunud ligi üks ja pool aastat. Seega võis töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märgitud kuupäevade osas tegemist olla lihtsalt inimliku eksitusega; 7) on 2500 eurot saadud tervikuna 2009. aastal töötatud perioodide eest. Sellest tulenevalt on hagejal osaliselt saamata töötasu ka perioodi 1. august kuni 15. september 2009 eest. Nimetatud
perioodi kohta oli poolte vahel sõlmitud kokkulepe päevaraha maksmise kohta. Kostja ei ole tõendanud päevarahade maksmist. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, et pooltevahelisest kokkuleppest enammakstud osa on käsitletav lähetuskulude hüvitamisena. Vajalik on selgelt eristada töötasu ning muid tööandja poolt makstavaid hüvesid. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-86-10 asunud seisukohale, et olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud, tuleb päevarahana tehtud väljamakseid käsitada palgatuluna. Kuna maakohtu hinnangul ei ole
1.augustist kuni 15. septembrini 2009 Soomes töötamisel tegemist töölähetusega TLS § 21 lg 1 mõttes, ei saanud kohus välja makstud rahasummat käsitleda lähetuskulude osalise hüvitamisena. Kohtuotsus selles osas on vastuolus Riigikohtu poolt väljendatud seisukohaga. Kuna kostja ei ole päevarahade maksmist tõendanud, on põhjendamatu ja vastuoluline kohtu järeldus päevarahade arvutamise osas. Samuti on perioodiks 3. mai kuni 30. juuli 2010 sõlmitud töölepingus töötamise kohaks märgitud Eesti. Tegelik töö tegemise koht oli Soome. Seega on tõendatud välislähetuse olemasolu. Põhjendatud ei ole maakohtu järeldused, et lähetuskulude nõudest tuleb maha arvestada tööandja Vanlisa OÜ poolt eelnevalt tasutud summa osas, milles see ületab pooltevahelist töötasu kokkulepet. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et väljamakstud summad olid osaliselt mõeldud lähetuskulude hüvitamiseks; 8) tekkis hagejal perioodiks 3. mai kuni 30. juuli 2010 põhjendatud ootus, et lähetuskulude päevamäär on 500 krooni (31,96 eurot), mitte seaduses sätestatud määr 350 krooni (22,37 eurot). Kohtuotsuses puuduvad täielikult põhjendused, miks ei ole kohus arvesse võtnud poolte varasemat kokkulepet päevamäära kohta. Poolte vahel ei ole tuvastatud ka kokkulepet, et järgitakse seaduses sätestatud päevamäära; 9) on kohus põhjendamatult jätnud analüüsimata hageja poolt esitatud CV Keskuse töökuulutuse. Üksnes töötasu kokkuleppe olemasolu poolte vahel ei tähenda, et sarnastel ametikohtadel tavaliselt makstava töötasu suurus tuleb jätta tähelepanuta. Võimalik, et poolte vahel kirjalikus töölepingus või suuliselt kokkulepitud töötasu on ebamõistlik võrreldes tehtava töö iseloomuga. Käesolevas tsiviilasjas oli töötasuks kokku lepitud vastavalt 4350 kr (278,02 eurot) ja 4600 kr (293,99 eurot). Arvestades töö iseloomu, oleks kohtul pidanud tekkima põhjendatud kahtlus töötasu ebamõistlikkuse osas. Kontrollikohustus on suurem, kui poolte vahel on töötasu osas suuline kokkulepe, nagu ka käesoleval juhul. Lisaks oleks apellandi hinnangul pidanud kohtus tekitama põhjendatud kahtlust töötasu ebamõistlikkuse osas asjaolu, et kirjalikus töölepingus ning suuliselt kokku lepitud töötasud erinevad märkimisväärselt.
26.novembril 2012 esitas apellandi esindaja apellatsioonkaebuse täienduse, mille kohaselt: 1) kohustab 16. detsembri 1996 direktiiv 96/71/EÜ lähetatud töötajale tagama töötingimused, mida kohaldatakse ka lähetusriigi töötajatele. Käesoleval juhul on täidetud eeldused direktiivi 96/71/EÜ kohaldamiseks käesolevas töövaidluses ning selle tähelepanuta jätmine on tinginud ebaõige kohtulahendi maakohtus. Eesti õiguses kasutatav mõiste „töölähetuses viibiv töötaja“ sarnaneb keeleliselt Euroopa Liidu õiguses oleva mõistega „lähetatud töötaja“, mis tuleneb viidatud direktiivist. Lähetatud töötaja on direktiivi mõistes isik, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muus riigis kui see, kus ta tavaliselt töötab. TLS-i järgi viibib töötaja töölähetuses juhul, kui tööandja saadab ta tööülesandeid täitma tema tavapärasest töötamise kohast erinevasse kohta. Direktiiv 96/71/EÜ aga ei eelda, et ajutine töötegemise asukoht peab jääma väljapoole töölepingus sisalduvat asukohta. Seda põhjusel, et direktiivi seisukohast on oluline, et teises riigis töötamine oleks ajutine. Kuivõrd TLS-st ilmneb mõningane vastuolu direktiiviga 96/71/EÜ, tuleks apellandi hinnangul vaidluse lahendamisel lähtuda Euroopa Liidu õigusest; 2) on hageja lähetatud töötaja, kes töötas temaga Eestis töölepingu sõlminud ettevõtte juhtimisel ja kontrollimisel Soomes. Pooled on töötingimuste ja töösuhteid puudutavate küsimuste osas leppinud kokku ka lähetuse osas. 1. augustil 2009 vormistatud töölepingu nr 12 p-s 1.2 oli märgitud töö tegemise kohaks Soome. OÜ Vanlisa on väljastanud S. Miroshnichenkole lisaks komandeerimistunnistuse, mille põhjal võib lugeda tõendatuks, et pooltevahelise kokkuleppe kohaselt oli tegemist lähetusega. 30. aprilli 2010 töölepingu nr 14 kohaselt oli töö tegemise kohaks lepingu p 1.2 järgi Eesti, kuid apellant tegi tööd Soomes, mistõttu on nii TLS § 21 lg 1 kui ka direktiivi 96/71/EÜ tähenduses tegemist lähetusega;
3) laieneb lähetatud töötajatele Soome seadusandlus ning lähetav ettevõte peab garanteerima lähetatud töötajale töökohariigi põhitingimused, sh töötasu. Direktiivis 96/71/EÜ sätestatut toetab Soome siseriiklikus seadusandluses lähetatud töötajate seadus, mille § 2 kohaselt makstakse lähetatud töötajatele Soomes töötatud aja eest palka vastavalt üldkohustava kollektiivlepingu miinimumpalgale. Selle puudumisel makstakse töötajale Soome tavakohane ja mõõdukas palk ka sel juhul, kui välismaine tööandja ja lähetatud töötaja on omavahel kokku leppinud oluliselt väiksema palga suhtes. Ehitusala Töötajate Ametiühingu ja Soome Tööstusliidu poolt on välja antud Soomes ehitusalal kehtinud palgamäärad, mille kohaselt alates
1.märtsist 2008 oli spetsialisti miinimumtasuks 11,65 eurot tunnis ning alates 1. maist 2010 on oskustöölise töötasu 12,63 eurot tunnis. Hageja tööoskused vastavad Soome oskustöölise/spetsialisti kvalifikatsioonile ja ühtlasi ka sellisele töötasule. Apellandile omistatud müürsepa- monteerija IV kategooria ning pikaajaline töökogemus ehitusvaldkonnas annavad aluse paigutada apellant spetsialisti/oskustöölise palgarühma. Apellandi oskustaset tõendavat diplomit ja tööraamatut ei esitatud esimese astme kohtus kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu; 4) palub apellant kokkuvõtvalt vastustajalt välja mõista töötasu perioodi 1. august kuni 15. september 2009 eest summas 3107,72 eurot; perioodi 26. juuni kuni 31. juuli 2009 eest 2401,42 eurot, perioodi 16. september kuni 24. oktoober 2009 eest 2683,94 eurot ning perioodi 3. mai kuni 30. juuli 2010 eest 5004 eurot. Samuti mõista vastustajalt välja töötasude tasumisega viivituses oldud aja eest viivis lähtuvalt VÕS § 94 lg-st 1 ja VÕS § 113 lg-st 1 maakohtule esitatud tabelites toodud ulatuses
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastustaja leidis ka, et apellandi poolt soovitud tõendeid ei tuleks asja juurde võtta. Menetluskulud palus vastustaja jätta apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) jääb vastustaja oma maakohtus väljendatud seisukohtade juurde; 2) on vale apellandi seisukoht, et töötaja kui nõrgem pool ei pea tõendamiskoormist täitma. Hagi esitamisel oli töötasu ja lähetusraha nõudes apellandil kohustus tõendada, et tema töötas töölepingu alusel tööandja juures perioodil 27. juunist 24. oktoobrini 2009. Vaidlust ei olnud perioodi kohta 1. august kuni 15. september 2009. Muul ajal töötamist apellant tõendada ei suutnud; 3) on vale apellandi järeldus, et kohtule esitatud tõendite uurimine oli ühekülgne. Kohus uuris tõendeid mitmekülgselt, uurides nii kirjalikke tõendid kui ka tunnistajate ütluseid; 4) jääb arusaamatuks apellandi seisukoht töötasu suuruse osas. Lepingus fikseeritud töötasu on täies ulatuses välja makstud; 5) ei ole apellandi nõue lähetuskulude väljamaksmiseks põhjendatud, sest töölepingu kohaselt oli töötamise kohaks Soome. Samas poolte kokkuleppel vastustaja pidi apellandile maksma 23 000 kr (1 469,97 eurot) lähetusrahana ja töötasu 6 960,00 kr (444,82 eurot), mis on kokku 1 914,79 eurot. Apellant on kinnitanud, et sai tööandjalt 2009. aastal töötatud aja eest 2 500 eurot ja töölepinguga ettenähtud 6 525 kr (417,02 eurot), mis on kokku 2 917,02 eurot. Seega tööandja tasus apellandile tunduvalt rohkem kui tööleping ette näeb. Kõik kohustused on täidetud täies ulatuses. Vastustaja täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) apellant ei töötanud perioodil 3. mai 2010 kuni 30. juuli 2010 kostja juures 2 kuud ja 27 päeva. Tegelik töötamise aeg on 3. mai 2010 kuni 29. juuli 2010, kusjuures selle perioodi jooksul hageja viibis kodus 14. kuni 28. juuni ja ka juulis 7 päeva. Kostja viibis tööl mais 21 tööpäeva, juunis 12 päeva ja juulis 13 päeva, mis on kokku tööpäeva 46 päeva; 2) ei ole põhjendatud apellandi nõue lähetuskulude väljamaksmiseks, sest töölepingu kohaselt töötamise kohaks oli Soome. Poolte kokkuleppel pidi vastustaja apellandile maksma 23 000 kr
(1469,97 eurot) lähetusrahana ja töötasu 6 960,00 kr (444,82 eurot), mis on kokku 1914,79 eurot. Apellant on kinnitanud, et sai tööandjalt 2009. aastal töötatud aja eest 2 500 eurot ja töölepinguga ettenähtud 6 525 kr (417,02 eurot), mis on kokku 2 917,02 eurot. Seega tasus tööandja apellandile tunduvalt rohkem kui tööleping ette näeb; 3) apellandi poolt esitatud tõendite asja juurde võtmise eeldused ei ole täidetud. Neid tõendeid oleks apellant saanud juba varem esitada Samuti ei saa esitatud tõendiga tõendada kvalifikatsiooni, mis kehtiks Soomes. Tööraamatu andmetest ei nähtu ametikoht. Väga pikkadel perioodidel ei töötanud apellant ehitusel ning sellise töökogemusega oleks vastustaja juures võimalik töötada ainult ehitaja abina.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel vääralt kohaldanud materiaalõigust, mistõttu maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis täielikult rahuldamata hageja töötasu ja sellelt väljamõistmisele kuuluva viivise nõude. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja töötasuna 2009. aastal ja 2010. aastal töötamise eest kokku 4922.09 eurot (bruto). Samuti rahuldab ringkonnakohus hageja viivise nõude palga väljamaksmisega viivitamise eest VÕS § 97 lg 1 ja § 113 lg 1 sätestatu alusel ja muudab menetluskulude jaotist poolte vahel. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
8.ITVS § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse. Tööandja palus avalduses maakohtule vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus ITVS § 24 lg 4 alusel läbi hagimenetluses hagina. Kuna tööandja esitas taotluse kogu töövaidlusasja läbivaatamiseks, siis oli maakohus õigustatud avalduse läbivaatamiseks ka töötasu nõude osas, st osas milles töövaidluskomisjon hageja kui avaldust ei rahuldanud ja hageja ise asja läbivaatamist kohtus ei taotlenud. Maakohtu menetluses on hageja oma töötasu nõuet sama perioodi osas suurendanud (I kd lk 59), mida ei saa TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt käsitleda hagi muutmisena ja mis on seega lubatav.
9.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja päevaraha perioodil 1. august 2009 – 15. september 2009 summas 18.15 eurot ning perioodil 3. mai 2010 – 30. juuli 2010 eest 1178.29 eurot ja viivise päevarahade maksmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus vaatab asja läbi vastavalt hageja apellatsioonkaebuse ulatusele. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust puhkusetasu väljamõistmata jätmise osas. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust TLS § 40 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 25. Juuni 2009 määruse nr 110 alusel päevaraha ja sellelt viivise väljamõistmise osas.
10.Pooled ei vaidle ringkonnakohtus järgmiste asjaolude üle: - hageja on töötanud kostjaga sõlmitud töölepingute alusel vähemalt 1. augustist 15. septembrini 2009 ja 3. maist 30. juulini 2010 Soomes ehitustöölisena; - hageja sõitis Soome tööle laevaga ja sõidupiletid ostis ja transpordikulud kandis kostja. Hageja on võtnud omaks ja maakohus on tuvastanud, et hageja on saanud kostjalt töölepingu alusel 2009. aastal 2500 eurot (10000: 4) ja 417.02 eurot ehk 6525 krooni ning 2010. aastal 3767.90 eurot. Ülejäänud osas hageja kostja väiteid töölepingu alusel raha tasumise kohta ei tunnista ja kostja ei ole ka vastavaid väiteid tõendanud. Pooled vaidlevad selles, millisel ajavahemikul hageja 2009. aastal Soomes töötas. Kirjalik tööleping hagejaga on sõlmitud perioodiks 1. august – 15. september 2009, kuid hageja väidab, et ta töötas Soomes tegelikult perioodil 27. juuni – 24. oktoober 2009. Maakohus leidis, et
hageja ei ole tõendanud, et lisaks perioodile 1. august – 15. september 2009 töötas ta kostja juures 2009. aastal ka mõnel muul perioodil. Hageja täpsustas ringkonnakohtu istungil oma nõuet ja avaldas, et arvestades puhkepäevi nõuab ta töötasu arvestusega 11, 5 eurot tunnis perioodil 1. august – 15. september 2009 31 tööpäeva eest; perioodil 27. juuni – 31. juuli 2009 25 tööpäeva eest; perioodil 16. september – 24. oktoober 2009 28 tööpäeva eest; 2010. aastal 63 tööpäeva eest. Lisaks nõuab hageja päevaraha töölähetuse aja eest. Kohtuistungil ringkonnakohtus nõustusid pooled, et asjas kuulub kohaldamisele Soome Vabariigi õigus, sh Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduva kollektiivlepingu ehitusala töötajate minimaalpalgad.
11.Maakohus on hageja taotluse kohaldada hageja töötasule Soomes sarnase töö eest kehtivaid töötunnihindu jätnud rahuldamata ja leidnud, et Soome töötunnihindadest ei ole põhjendatud lähtuda, kuna pooltel on kokku lepitud töötasu suurus. Sellega jättis maakohus välja selgitamata kohaldatava õiguse ja välisriigi õiguse kohaldamise küsimuses selge seisukoha võtmata. Kohaldades töölepingule ja hageja töötasu nõudele Eesti õigust, jättis maakohus kohaldamata 1980. aasta Rooma Konventsiooni ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) töölepingule kohalduva õiguse määramisel. Maakohus on jätnud kohaldamata ka direktiivi nr 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Nimetatud rikkumised on asjas toonud kaasa väära otsuse hageja töötasu nõude osas.
12.Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja tegi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, siis kohaldub asjas Soome õigus ning kostjal oli kohustus maksta hagejale töötasu Soome Vabariigis vaidlusalusel ajal kehtinud üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud määras. Arvestades Riigikohtu seisukohtadega tsiviilasja nr 3-2-1-179-12 p-des 12- 14 asub ringkonnakohus seisukohale, et praeguses asjas tuleb kohaldatav õigus määrata kindlaks 2009. aastal sõlmitud töölepingu osas 1980. a Rooma Konventsiooni alusel. Selles konventsioonis määratleb lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse art 6, mida kohaldatakse Eesti suhtes töölepingutele, mis on sõlmitud pärast 1. oktoobrit 2006 kuni 16. detsembrini 2009 (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 18). Art 6 kohaselt olenemata art 3 (reguleerib lepingupoole valikuvabadust kohaldatava õiguse osas) sätetest ei või töölepingu puhul poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele art 6 lõike 2a kohaselt. Nimetatud sätte kohaselt kohaldatakse töölepingu suhtes artikli 3 kohase valiku puudumisel selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis. Art 6 eesmärki arvestades selgitas Euroopa Kohus väljendi „riik, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd" tähendust 15. märtsi 2011. a otsuses C-29/10 ((Cour d'appel de Luxembourg eelotsusetaotlus) - Heiko Koelzsch versus Luksemburgi Suurhertsogiriik). Euroopa Kohus leidis selle otsuse p-s 45, et väljendit „riik, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd" tuleb tõlgendada laialt, kuid kui tööülesandeid täidetakse rohkem kui ühes liikmesriigis, tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb" tõlgendada laialt ja mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või - tegevuskeskme puudumise korral - täidab peamise osa oma ülesannetest. Kohaldatav õigus 2010. a töölepingule tuleb määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Rooma I art 28 järgi kohaldub see määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist
kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Pooled on asunud ringkonnakohtus seisukohale et lepingutele kohaldub Soome õigus, kuna hageja tegi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendatud, et pooled oleks 2009. aastal kirjaliku töölepingu sõlmimisel või 2010. aastal suulise töölepingu sõlmimisel kohaldatavas õiguses sõnaselgelt kokku leppinud ehk seda valinud. Riigikohus on viidatud kohtuasjas selgitanud, et isegi juhul, kui pooled oleksid töölepingutes valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, ei võiks see siiski põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel vastavalt 1980. a Rooma Konventsiooni art 6 lg 2a või Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi. Järelikult tuleks juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale suurema kaitse. Pooled ei vaidle selle üle, et töösuhete ajal Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduva kollektiivlepingu järgi oli ehitustöölise töötasu alammäär kõrgem, kui oli sätestatud Eesti Vabariigi õiguses.
13.Hageja väidab apellatsioonimenetluses, et ta on nii 2009. aasta kui ka 2010. aasta töölepingute alusel olnud Soomes lähetatud töötaja direktiivi nr 96/71/EÜ tähenduses. Maakohus ei ole hageja töötamist Soomes käsitlenud töölähetusena TLS-i tähenduses ja on tuvastanud töötamiskohana Soome. Apellatsiooniastmes vastustaja nõustus maakohtu seisukohaga, apellant aga mitte. Ringkonnakohus leiab, et apellant on apellatsioonkaebuse täiendustes põhjendatult leidnud, et Eesti õiguses kasutatav mõiste „töölähetuses viibiv töötaja“ ja direktiivis nr 96/71/EÜ kasutatav mõiste „lähetatud töötaja“ ei lange kokku ja vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu õigusest. TLS § 21 lg 1 kohaselt on lähetus töötaja poolt tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga ette nähtud töö tegemise kohta. Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). See seadus on kehtestatud direktiivi nr 96/71/EÜ alusel töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Nimetatud direktiivi kohaldatakse art 1 lg 1 järgi liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes riikidevahelise teenuste osutamise tõttu lähetavad töötajaid art 1 lg 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile. Art 1 lg 3 järgi kohaldatakse direktiivi mh juhul, kui ettevõtja lähetab töötajaid liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töölepingu (lg 3a). Lähetatud töötaja on direktiivi art 2 lg 1 järgi töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Sama tuleneb Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse §-st 1. Direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 1 kohustab liikmesriike tagama, et art 1 lg-s 3 sätestatud tööandjad, kes lähetavad oma töötajaid liikmesriigi territooriumile, kindlustavad lähetatud töötajatele töötingimused (sh töötasu alammäära), mille on kehtestanud liikmesriik, kus tööd tehakse. Direktiivi art 3 lg-s 1 sätestatud töötingimused peavad sama sätte järgi olema kehtestatud töötamise koha riigi õigusnormidega ja/või üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega. Väljend „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused“ hõlmab art 3 lg 8 kohaselt kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus.
Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 2 lg 4 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) 2. ptk §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras. Töölepingu seaduse 2. ptk § 7 järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Üldkohalduv kollektiivleping kehtib sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja kas töötajad kuuluvad ametiühingusse.
14.Ringkonnakohus leiab, et hageja oli nii 2009. aastal kui ka 2010. aastal lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ art 1 lg 3a ja art 2 lg 1 ning Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 1 tähenduses. Kostja lähetas hageja töölepingute alusel ehitustöödele Soome Vabariiki enda nimel ja juhtimisel lepingu (I kd lk 176) alusel, mille ta oli sõlminud Soome Vabariigis tegutseva äriühinguga Hesa Rakennus OY /ettevõtte kood 2135460-9). Seega oli kostjal kohustus maksta hagejale töötasu vähemalt Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud määras.
15.Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha millisesse ehitusala töötaja kategooriasse Soome Vabariigi üldkohalduvas kollektiivlepingus hageja kuulub. Soome Vabariigis üldkohalduva kollektiivlepingu kohaselt oli 2009. aastal ehitusala töötajate ajapalgad jaotatud kuude palgarühma, sh I rühmas oli algaja palgaga 8.40 eurot/tunnis ja IV rühmas oli spetsialist palgaga 11,65 eurot/tunnis (II kd lk 31). Alates 2010. aasta 1. maist on I rühmas (uus töötaja) palgaks 9.04 eurot/tunnis ja IV rühmas (oskustööline) 12.63 eurot/tunnis. Pooled vaidlevad selles, kas hageja kuulub oma oskuste poolest I palgarühma või IV palgarühma. Hageja on esitanud ringkonnakohtule oma oskuste ja kvalifikatsiooni tõendamiseks diplomi, mille kohaselt ta on lõpetanud 1984. aastal Kutsekeskkooli nr 20 müürsepp-monteerija kutsealal ja saanud müürsepp-monteerija III järgu kvalifikatsiooni. Diplomi kohaselt oli õppeaeg kolm aastat. Hageja tööraamatuga on tõendatud, et kooli lõpetamise ja ajateenistuse järgselt on hageja töötanud aastatel 1987-1991 Tartu Ehitustrustis müürsepp-monteerijana, seejärel kuni 1996. aastani müürsepana ja ehitustöölisena erinevates ehitusettevõtetes. Kohus leiab, et kuigi pärast 1996. aastat ei ole tööraamatus andmeid hageja töötamise kohta ehitajana, on hageja väljaõppinud müürsepp- monteerija, kellel on ka tööstaaži sellel alal vähemalt 10 aastat ning teda ei saa pidada ehitusalal algajaks või väheste (mõningaste) kogemustega töötajaks. Kostja ise on koostanud hagejale ametijuhendi 30. aprillil 2010 (töövaidluskomisjoni toimik nr 4.2.2/799-2011 lk 13). Ametijuhendis on kostja märkinud hagejale 3 aastase ehitusalase töökogemuse ning töötamise eeldusena müürsepa, betoneerija ja muud ehitusoskused. Seega kinnitab ka kostja enda poolt hagejale koostatud ametijuhend hageja väidet, et hageja on väljaõppinud ja staažiga oskustööline, mistõttu tuleb talle palka maksta IV palgarühma järgi. Hageja taotleb oma tunnitasuks lugeda 11.50 eurot tunnis, mis ei ületa selle palgarühma miinimumpalka ja mida tulebki palga arvestamisel kohaldada.
16.Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, millisel perioodil hageja töötas 2009. aastal kostja juures, st kas hageja tööleping kestis 2009. aastal 1. augustist kuni
15.septembrini 2009 nagu on pooled kokku leppinud kirjalikult, või töötas hageja tegelikult kostja juures pikemalt, st 27. juunist kuni 24. oktoobrini 2009. Maakohus leidis, et hageja ei ole oma väidet töötamise kohta ka perioodidel 27. juuni – 31. juuli ja 16. september – 24. oktoober 2009 tõendanud, kuna tunnistajate ütlused on vastuolulised Soome saabumise, sealt lahkumise ja kasutatud transpordi osas. Samuti leidis maakohus, et päringud laevafirmadele ei kinnitanud hageja ja tunnistajate väiteid transpordi kasutamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg 1
sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet. Maakohtu otsusest ei nähtu, milles seisneb tunnistajate ütluste vastuolulisus. Asjas on tunnistajana maakohtus üle kuulatud N. Z. ja A. H., kes oma väidete kohaselt töötasid Soomes koos hagejaga. Tunnistaja N. Z. ütluste kohaselt töötas ta Soomes esimest korda 27. juuni – 24. oktoober 2009. Kutsus, korraldas elamise ja ostis piletid N. A.. Kirjaliku lepingu sai siis, kui oli tagasi Tartus. Augustis 2009 käidi kodus, siis mindi tagasi ja töötati oktoobri lõpuni. Ka tunnistaja A. H. andis ütlusi, et 2009. aastal sõideti Soome juunis, pärast jaanipäeva. Piletid maksis kinni Nikolai. Töö lõpetati umbes 24. oktoobril, olid juba öökülmad, ei saanud enam katusele ronida. Puhkusel Eestis käidi augusti lõpus 6 päeva. Seega ringkonnakohus olulisi erinevusi tunnistajate ja hageja ütlustes töö sisu, lepingu tähtaja ja teiste lepingutingimuste, samuti transpordi korraldamise osas ei tuvastanud. Kostja ei ole esitanud kohtule laevapileteid, mis tõendaksid üheselt ja vastuvaidlematult kostja poolt töötajate, sh hageja, Soome sõidutamist ja sellega koos ka kostja väidet, et hageja viibis Soome töölepingu alusel just 1. augustist kuni 15. septembrini 2009. Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja esindaja, et kuna N. Abramtšuk on algaja ettevõtja, siis ta ei teadnud, et laevapiletid tuleb alles hoida ja need ei ole säilinud. Maakohus on teinud päringud hageja ja tunnistajate reisimise kohta Soome 2009. aastal AS-le Tallink Group (I kd lk 143), OÜ-le Viking Line Eesti ( I kd lk 145, 160), Eckerö Line AB OY Eesti filiaalile (lk 125). AS Tallink teatas, et päringus nimetatud reisijad on sõitnud suunal Helsingi-Tallinn 28. augustil 2009. Eckerö Line AB OY Eesti filiaalilt küsiti üksnes hageja reisimise kohta 27. juunil ja
20.novembril 2009 ning laevafirma andmetel nendel kuupäevadel ei ole kohtu kirjas märgitud inimesed laevapileteid ostnud (I kd lk 142). Apellant on kaebuses õigesti juhtinud tähelepanu, et Viking Line ei ole kohtule üldse vastanud, kuigi maakohus on teinud neile kolm päringut. Seega ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et laevafirmad ei kinnitanud hageja väiteid transpordi kasutamise kohta. Tegelikult maakohtul puudusid laevafirmadelt selged vastused päringutele, millele kui tõenditele hinnangut anda. Puuduvad piletid, mis kinnitaksid kostja väiteid hageja ja tunnistajate Soome sõidu aja osas. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et sellises olukorras, kus tööandja korraldas töötajate transpordi töökohale, peab tööandja suutma transpordiga seotud asjaolusid, sh selle toimumise aega, tõendada. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud põhjustel tuleb anda tõenditele, mis on esitatud seoses hageja töötamise perioodiga 2009. aastal, maakohtust erinev hinnang ja lugeda tuvastatuks, et hageja töötas kostja juures 2009. aastal
27.juunist 24. oktoobrini (va puhkus Eestis 28. augustist – 3. septembrini 2009). Kostja on esitanud 2009. aasta töötamise perioodi osas tõenditena Hesa Rakennus OY ja Vanlisa OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingu tähtajaga 22. juuli kuni 22. september 2009, Hesa Rakennus OY kinnituse selles, et perioodil 1. august – 15. september 2009 viibisid Espoo linnas majakarbi ehitamisel kolm ehitusmeest ja juhataja Nikolai Abramtšuk (I kd lk 180) ja Sotsiaalkindlustusameti lähetustunnistuse vormi E101 (I kd lk 111). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid ei lükka ümber hageja väidet töötamise perioodi kohta. Ka töövõtulepingu järgne töövõtu aeg on pikem kui kostja väitel hageja Soomes viibimise aeg, seega nähtub lepingust, et töövõtuga võis alustada varem kui 1. augustil 2009. Hesa Rakennus OY kinnitusest ei nähtu, et kinnitus on antud just hageja kohta, kuna ühegi ehitusmehe nime ei ole nimetatud. Ka ei saa kinnituse tekstist teha järeldust, et need samad ehitusmehed ei viibinud samal objektil enne ja pärast kinnituses märgitud kuupäevi. Kinnituse sisu on käesolevas menetluses osaliselt ümber lükatud poolte eneste poolt, sest asjas puudub vaidlus, et kinnituses märgitud perioodil
28.augustist kuni 3. septembrini 2009 viibisid hageja ja teised ehitusmehed Eestis puhkusel. Seega ei ole Hesa Rakennus OY tõend usaldusväärne. Hagejale perioodiks 1. august – 15. september 2009 vormistatud Sotsiaalkindlustusameti lähetustunnistus (vorm E101) on taotletud hageja töötasult sotsiaalmaksu Eestis maksmise jätkamiseks, millega tõendatakse, et töötaja eest makstakse jätkuvalt sotsiaalmaksu Eestis ja tal on kehtiv sotsiaalkindlustuskaitse. Lähetuse puhul võib nimelt tekkida küsimus sellest, millise
riigi õiguse järgi toimub sotsiaalmaksu maksmine (vt selle kohta Riigkohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-10 p 27). Vorm E101 taotlemine töötajale teatud perioodiks ei välista võimalust, et töötamine välisriigis toimus faktiliselt ka muul ajal ja ei muuda antud vaidluses kuidagi poolte tõendamiskoormist töötamise perioodi osas. Kuna kostja ei ole suutnud tõendada hageja sõiduaega Soome olukorras, kus tema ise korraldas hageja transpordi töökohta, ega oma väidet, et hageja ei saanud Soome tööle asuda enne augustit 2009, kuna ehitas Tartumaal Ülenurmes teist objekti, siis ei saa ringkonnakohus uskuda kostja enda osavõtul koostatud kirjalikke tõendeid, mis ka ei selgelt ei kajasta andmeid hageja töötamise kohta. Ringkonnakohus peab kostja väidete hindamisel oluliseks, et vastavalt Soome Vabariigi Tööaja seaduse (605/1996) §-le 37 on tööandja kohustatud pidama töötaja suhtes kirjalikku tööaja arvestust. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 5 kohaselt kohaldub viidatud säte tööaja arvestuse dokumenteerimiskohustuse kohta ka lähetatud töötajate suhtes. Kostja ei ole ringkonnakohtule hageja kohta peetud tööaja arvestust 2009. aasta kohta esitanud.
17.Ringkonnakohus on käesoleva otsuse punktis 15 tuvastanud, et hageja töötas kostja juures töölepingu alusel 2009. aastal 27. juunist 24. oktoobrini. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ta on töötanud 2009. aastal perioodil 27. juuni – 24. oktoober kostja juures arvestades puhkepäevi (laupäevad-pühapäevad) kokku 84 tööpäeva arvestusega 8 tundi päevas ja kokku seega 672 tundi. Kostja ei ole muud tõendanud. Maakohus on tuvastanud, et 2009. aastal on hageja saanud kostjalt töölepingu alusel tasuna 2500 eurot ja lisaks töölepinguga ettenähtud 6525 krooni ehk 417,02 eurot, kokku 2917,02 eurot. Esmases vastuses apellatsioonkaebusele (II kd lk 20-22) ei ole kostja vastustajana maakohtu poolt tuvastatut vaidlustanud. Täiendavas vastuses on kostja asunud maakohtu poolt tuvastatut küll vaidlustama, kuid ei ole oma vastuväiteid piisavalt tõendanud. Kostja väidab, et 10 000 eurot jagunes kolme töötaja vahel ja hageja on saanud selle võrra rohkem kui 2500 eurot. Kostja väidete kohaselt J. A. kostja juures ei töötanud. J. A. on tunnistajana üle kuulatud töövaidluskomisjoni istungil, kus ta kinnitas, et töötas 2009. a suvel kostja juures. Töövaidluskomisjoni istungi protokoll on asjas käsitletav dokumentaalse tõendina. J. A. töötamist on kinnitanud ka maakohtu istungil üle kuulatud tunnistajad H. ja Z.. Kostja pole tõendanud ka oma väidet, et ta on hagejale välja maksnud lähetustasuna 23 000 krooni. Seega tuleb hageja poolt 2009 aasta eest välja teenitud töötasu arvestada välja järgmiselt: 672 tundi x 11, 5 eurot (tunnitasu määr) = 7728 eurot (bruto), millest tuleb lahutada hageja poolt saadud töötasu. Maakohus on tuvastanud, et hageja on saanud sellel aastal töölepingu alusel kostjalt kokku 2917.02 eurot, sellest 2500 eurot (netos, brutos 3256.54 eurot) ja 417.02 eurot ehk 6525 krooni (brutos). Hageja poolt Soome Vabariigi üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud minimaalmäärast vähem saadud töötasu arvutamisel lähtub ringkonnakohus üksnes töötasu brutosummadest: 7728 – 3256.54 – 417.02 =4054.44 eurot (brutos).
18.Hageja väidab, et ta on töötanud 2010. aastal kostja juures 63 päeva. Kostja väidab, et töötatud on 46 päeva, kuna perioodi keskel on hageja viibinud puhkusel. Ringkonnakohus tuvastas, et perioodil 3. mai – 30. juuli 2010 on kalendri järgi 63 tööpäeva, kostja ei ole oma väidet hageja puhkusel käimise osas millegagi tõendanud. Arvestusega 8 tundi päevas on hageja töötanud seega sel perioodil 504 tundi. Maakohus on tuvastanud, et hageja on saanud kostjalt töölepingu alusel kätte 2010. aastal 3767.90 eurot (netos, brutos 4928.35 eurot). Vastustaja ei ole selles osas esialgses vastuses apellatsioonkaebusele vastuväiteid esitanud. Hageja poolt Soome Vabariigis üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud minimaalmäärast vähem saadud töötasu arvutamisel lähtub ringkonnakohus üksnes töötasu brutosummadest: 504 tundi x 11, 5 eurot
(tunnitasu määr) = 5796 eurot (bruto), millest tuleb lahutada saadud 4928.35 eurot (bruto), hagejal on saamata töötasu 867.65 eurot (brutos). 2009–2010. aastal kokku on hageja võrreldes Soome Vabariigis üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud minimaalmääradega saanud vähem töötasu 4054.44 +867.65=4922.09 eurot (bruto), mis tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista.
19.Hageja poolt kostja juurest töötamisest saadav palgatulu kuulub maksustamisele vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale seadusandlusele, st tulumaks arvestataks saadavalt palgatulult. Ringkonnakohus on seejuures lähtunud tulumaksuseadusest (edaspidi TuMS) ja 25. novembril 1993 ratifitseeritud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelisest tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingust (edaspidi EestiSoome leping) ning selle lahutamatuks lisaks olevast protokollist. Tulumaksuseadusest on ringkonnakohus lähtunud ka otsuse punktides 16 ja 17 brutotöötasu arvestamisel. TuMS § 13 lg 4 näeb ette, et kui isik saab välisriigis töötamise eest lõigetes 1, 11 ja 2 nimetatud tulu, ei maksustata seda tulu Eestis tulumaksuga, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: 1) isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul;2) välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa (ka juhul, kui summa on null). Eesti- Soome lepingu artikli 15 lg 1 sätestab: "Olenevalt 16., 18. ja 19. artikli sätetest maksustatakse lepinguosalise riigi residendi poolt saadud palka, töötasu ning muid sarnaseid teenistuse eest saadud tasusid ainult lepinguosalises riigis, kui teenistus ei ole toimunud teises lepinguosalises riigis. Kui teenistus on toimunud nii, siis võidakse sellist teenistuse eest saadud tasu maksustada selles teises riigis." Eesti-Soome lepingu artikli 15 lg 2 kohaselt maksustatakse lepinguosalise riigi residendi poolt teises lepinguosalises riigis teenistuse eest saadud tasu ainult esimesena mainitud riigis, kui: a) tasu saaja viibib teises riigis ajavahemikul või ajavahemikel, mis ei ületa kokku 183 päeva ükskõik millise kaheteistkümnekuulise perioodi jooksul, mis algab või lõpeb vastaval rahandusaastal, ja b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse tööandja nimel, kes ei ole selle teise riigi resident, ja c) tasu ei maksa püsiv tegevuskoht ega kindel asukoht, mis tööandjal on teises riigis. Seega peab Eesti resident maksma tulumaksu Soome Vabariigis, kui ta seal elab ja töötab rohkem kui 6 kuud aasta jooksul. Antud juhul ei ole ringkonnakohus selliseid asjaolusid tuvastanud ja tulumaksu arvestamisel tuleb lähtuda Eesti tulumaksuseadusest. TuMS § 1 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. Tulumaksu määr oli vastavalt TuMS § 4 lg –le 1 2009. ja 2010. aastal 21 %. TuMS § 12 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas palgatulu. TuMS § 40 lg 1 kohaselt on tulumaksu kinnipidajaks residendist juriidiline isik, riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus, füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, samuti Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes teeb füüsilisele isikule või mitteresidendile käesoleva seaduse 3. ja 5. peatüki kohaselt tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid. TuMS §-s 23 lubatud mahaarvamisega arvestamiseks puuduvad ringkonnakohtul käesolevas asjas andmed ja vastavad taotlused saab hageja esitada vajadusel tuludeklaratsiooniga Maksu- ja Tolliametile.
20.Vastavalt hageja esitatud viivise arvestusele (I kd lk 187jj) ja apellatsioonkaebusele taotleb hageja viivist VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 kohaselt seadusega sätestatud määras, st alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.
Hageja lähtub oma nõude sissenõutavaks muutumise aja määratlemisel TLS § 84 lg-st 1, mille kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega sissenõutavaks kõik töösuhtest tulenevad nõuded (I kd lk 187). Seega muutusid kõik 2009. aasta töölepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks
24.oktoobril 2009 ja kõik 2010. aasta töölepingust tulenevad nõuded 30. juulil 2010. Kostja ei ole hageja viivise nõude õiguslikule alusele ja viivise suurusele vastuväiteid esitanud, samuti ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel korral viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kuni 31. detsember 2010 oli Euroopa Keskpanga intressimäär 1%, millele lisandub 7%, kokku 8% aastas ja 0,022% päevas. 1. jaanuar kuni 30. juuni 2011 oli Euroopa Keskpanga intressimäär 1,25%, millele lisandub 7 %, kokku 8,25% aastas ja 0,023% päevas. 1. juuli 2011 kuni 31.detsember 2012 oli Euroopa Keskpanga intressimäär 1%, millele lisandub 7%, kokku 8% aastas ja 0,0022% päevas. 1. jaanuar 2013 kuni kohtuotsuse tegemise aeg 11. veebruar 2013 on Euroopa Keskpanga intressimäär 0.75%, millele lisandub 7 %, kokku 7,75% aastas ja 0,021% päevas. 2009. aasta töötasult väljamõistetava viivise arvestus on järgmine: 2009. aasta töötasu nõue muutus sissenõutavaks 24. oktoobril 2009, viiviseid tuleb arvutada alates 25. oktoobrist 2009. Selle aasta eest on saamata 4054.44 eurot. 25.10.2009 kuni 31.12. 2010 oli 433 päeva. Selle perioodi eest tuleb välja mõista viivist 433 x 0.022% x 4054.44 = 386,23 eurot. 1. jaanuar kuni 30. juuni 2011 oli 181 päeva. Viivis selle perioodi eest tuleb välja mõista 181 x 0,023% x 4054.44 = 168,79 eurot. 1. juuli 2011 kuni 31.detsember 2012 oli 550 päeva. Viivis selle perioodi eest on 550 x 0.022% x 4054.44 = 490,59 eurot. 1. jaanuar 2013 kuni 11. veebruar 2013 oli 42 päeva. Viivis selle perioodi eest 42 x 0.021% x 4054.44 = 35,76 eurot. Kokku väljamõistmisele kuuluv viivis 2009. a töölepingu alusel sissenõutavaks muutunud töötasult 386,23 + 168,79 + 490,59 + 35,76 = 1081,37 eurot. 2010. aasta töötasult väljamõistetava viivise arvestus on järgmine: 2010. aasta töötasu nõue muutus sissenõutavaks 30. juulil 2010, viivituses alates 31. juuli 2010. Selle aasta eest samata 867,65 eurot. 31.07.2010 kuni 31.12.2010 oli 154 päeva. Viivis selle perioodi eest 154 x 0,022% x 867,65 = 29,40 eurot. 1. jaanuar kuni 30. juuni 2011 oli 181 päeva. Viivis selle perioodi eest 181 x 0,023% x 867,65 = 36,12 eurot. 1. juuli 2011 kuni 31.detsember 2012 oli 550 päeva. Viivis selle perioodi eest 550 x 0.022% x 867,65 = 104,97 eurot. 1. jaanuar 2013 kuni 11. veebruar 2013 oli 42 päeva. Viivis selle perioodi eest 42 x 0.021% x 867,65 = 7,65 eurot. Kokku väljamõistmisele kuuluv viivis 2010. aasta töölepingu alusel sissenõutavaks muutunud töötasult 29,40 + 36,12 + 104,97 + 7,65 = 178,14 eurot.
Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga välja mõista viivisena 1259.51 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni.
21.Ringkonnakohus jätab ülejäänud osas apellatsioonkaebuse rahuldamata, sh lähetusega seotud päevaraha nõudes. Direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 7 kohaselt lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Sama põhimõte on sätestatud Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse §-s 3. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et hageja nõuab hüvitise väljamõistmist kulutuste (reisi-, majutus- või söögikulud) katteks. Vajadusele katta nimetatud kulusid nõutava päevaraha arvelt hageja ei tugine. TLS § 40 lähetuskulude nõude alusena käesoleval juhul ei kohaldu. Maakohus on tuvastanud poolte kokkuleppe päevarahade tasumisel. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt tuvastatud päevaraha maksmise kokkulepe oli selle sõlmimise hetkel oma sisult poolte vahelise palgakokkuleppe üks osa: pooled leppisid lisaks kokkulepitud töötasule kokku ka lähetusega Soome seotud toetuse, mis nimetati päevarahaks maksukoormuse optimeerimise eesmärgil. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud, et kostja maksab hagejale päevaraha lisaks Soome Vabariigis kehtivale üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud töötasu minimaalmäärale. Ringkonnakohus tuvastab nimetatud kokkuleppe sisu uuesti TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel, kuna maakohus on päevaraha kokkuleppe tuvastamisel rikkunud kohtu selgituskohustust ja kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi.
22.Maakohus on hageja kasuks välja mõistnud päevarahana perioodi 3. mai – 30. juuli 2010 eest 1178.29 eurot ja perioodi 1. august – 15. september 2009 eest 18.15 eurot ja lisanduvad viivised, millises osas kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12 asunud seisukohale, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile ei vastaks olukord, kui apellatsioonikohtul oleks igas asjas võimalik maakohtu otsust tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud (vt nt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14). Kooskõlas selle seisukohaga leiab ringkonnakohus, et ringkonnakohtul ei ole õigust muuta ega täiendada maakohtu otsust osas, mille peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
23.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus määras menetluskulude jaotuses 94 % menetluskuludest hageja kanda ja 6 % menetluskuludest kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Asja hind maakohtus oli 19 748,03 eurot (vt maakohtu otsuse lk 9). Kohtud on hageja nõude rahuldatud osaliselt, sh põhinõudes 6118,53 eurot, millele lisandub väljamõistetud viivis. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kohtuvaidluse iseloomu (töövaidlus), menetluse käiku ja poolte esitatud seisukohti, on käesoleval juhul TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus poolte endi kanda. Seejuures arvestab ringkonnakohus, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu nõudmise hagi läbivaatamise eest. Poolte menetluskulud saavad käesolevas asjas olla eelkõige menetlusosaliste esindajate kulud, mille teiselt poolelt teatud ulatuses välja mõistmist ei pea ringkonnakohus käesolevas asjas põhjendatuks.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.