lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-122-12

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 13.11.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-122-12
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
13.11.2012
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2293
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Swedbank AS10060701(Võlgnik)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

KOHTUMÄÄRUS

3-2-1-122-12 Tartu, 13. november 2012. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve OÜ AUREELIA GRUPP (pankrotis) pankrotimenetluses jaotusettepaneku kinnitamine Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 209-41282 Swedbank AS-i määruskaebus Võlgnik OÜ AUREELIA GRUPP (pankrotis) (registrikood 10614826), esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja juhatuse liige Rait Pallo 15. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

1.Tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2011. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-41282. Teha uus määrus, millega jätta kinnitamata
22.augustil 2011 Tartu Maakohtule OÜ AUREELIA GRUPP (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud jaotusettepanek ja tagastada see pankrotihaldurile.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada Swedbank AS-ile (arvelduskonto nr 227000000016, Swedbank AS) määruskaebuselt 3. aprillil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
4.
Jätta menetluskulud OÜ AUREELIA GRUPP (pankrotis) kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tartu Maakohus kuulutas 19. oktoobril 2009 OÜ AUREELIA GRUPP (võlgnik) pankrotiavalduse alusel välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Sirje Taela (pankrotihaldur).
2.Pankrotihaldur esitas 22. augustil 2011 maakohtule kinnitamiseks jaotusettepaneku, mille järgi oli tunnustatud nõuete kogusumma 5 624 425 krooni 10 senti (359 466 eurot 28 senti). Sellest pandiga tagatud nõudena oli nimetatud Swedbank AS-i (võlausaldaja) nõue 1 519 565 krooni 30 senti (97 117 eurot 92 senti). Jaotusettepaneku põhjendustes oli märgitud, et pandieseme kui kinnisasja müügist laekus 90 000 eurot. Kokku on pandiesemest tulem 125 219 eurot 26 senti. Lähtudes pankrotiõiguses kehtivast võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest ja pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 2 eesmärgist, on pandipidajal kohustus taluda menetluskulusid enda nõude arvel. Menetluskulude katteks saab maha arvata väljamaksest 14 567 eurot 69 senti.
3.Võlausaldaja esitas jaotusettepanekule vastuväite. Võlausaldaja tunnustatud pandiga tagatud nõue on 97 117 eurot 92 senti. Nõue on tagatud kinnistule seatud esimese järjekoha hüpoteegiga, mille suurus on 2 500 000 krooni, ja kommertspandiga, mille suurus on 2 000 000 krooni. Pandieseme kui kinnisasja müügist laekus 90 000 eurot. Kinnistu kui pandieseme renditulu oli 12 398 eurot 86 senti. Kommertspandiesemest laekus 22 820 eurot 40 senti. Pandieseme tulem oli seega kokku 125 219 eurot 26 senti. Pankrotihaldur on PankrS § 153 lg-s 2 nimetatud maksimummäära 15%

arvutamisel kaldunud alusetult kõrvale normis sätestatust. Pankrotihaldur on arvestanud 15% võlausaldaja pandiga tagatud nõude summast, samas kui pankrotihaldur oleks pidanud lähtuma tegelikult summast, mida õnnestub saada pandiesemete müümisel. Nimetatud piirangut arvestades saab kulude katteks arvestada 15% pandieseme tulemist 18 782 eurot 89 senti. Järelikult peaks võlausaldaja saama 106 436 eurot 37 senti, mitte aga 82 550 eurot 23 senti (nõue 97 117 eurot 92 senti - 15% ehk 14 567 eurot 69 senti). Võlausaldaja palub jätta jaotusettepanek kinnitamata ja kohustada haldurit esitama uus jaotusettepanek vastavuses PankrS § 153 lg-ga 2.

4.Tartu Maakohus kinnitas 14. oktoobri 2011. a määrusega jaotusettepaneku ning märkis muu hulgas: "1. rahuldamisjärk (PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel) - AS Swedbank tunnustatud pandiga tagatud nõude rahuldamisjärk on 97 117 eurot 92 senti, millest on maha arvatud menetluskulude katteks kuni 14 567 eurot 69 senti." Maakohus leidis, et pankrotiasjast ei nähtu, et pankrotimenetluses oleks rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Võlausaldaja tunnustatud nõue on kokku üksnes 97 117 eurot 92 senti, seega ei ole võlausaldajal mitte kuidagi võimalik nõuda pankrotimenetluses tunnustatud nõudest suuremat summat. Võlausaldajal on õigus pärast tema poolt tasumisele kuuluvate kulude mahaarvamist saada võlgniku pankrotivarast 82 550 eurot 23 senti. PankrS § 153 lg 2 grammatiline tõlgendamine tekitab vastuolu normi eesmärgiga. PankrS § 153 lg 2 eesmärgiks on sätestada pandipidaja kohustus osaleda pankrotimenetluse kulude kandmisel, seades seejuures pandipidaja osaluse kohta piirmäära. PankrS § 153 lg 2 grammatilise tõlgenduse kohaselt osaleb menetluskulude kandmisel pandiese, mitte pandipidaja, mis on ilmselges vastuolus PankrS § 153 lg 2 eesmärkidega ja võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttega. Pandipidajast võlausaldaja peab PankrS § 153 lg 2 eesmärgist ning pankrotiõiguse üldistest põhimõtetest tulenevalt osalema menetluskulude kandmisel olenemata asjaolust, millise hinnaga müüakse pandiese. Juhul kui pandiese müüakse hinnaga, mis ületab pandipidaja nõuet, siis on kohtu hinnangul õigustatud piirata pandipidajale tehtavat väljamakset kuni 15% ulatuses. Juhul kui pandiese müüakse odavamalt kui pandipidaja nõue, peab pandipidaja osalema menetluskulude katmisel maksimaalselt 15% ulatuses temale määratud väljamakse summast. Kui PankrS § 153 lg 2 tõlgendamisel lähtuda üksnes grammatilisest tõlgendusviisist, siis tuleks seda teha ka muus osas, mitte üksnes PankrS § 153 lg-s 2 märgitud proportsiooni 15/100 osas. Haldur on lugenud I järku ka selle pandipidaja nõude osa, mida ei tule rahuldada mitte pandieseme müügist saadud raha arvel, vaid tervendamismenetluse ajal pandieseme renditulust saadud 12 398 eurost 86 sendist. PankrS § 153 lg 2 grammatilise tõlgendamise korral tuleks nimetatud osas lugeda võlausaldaja nõue üleviiduks II järku PankrS § 153 lg 4 alusel ja tema I järgus rahuldatav nõue oleks üksnes 84 719 eurot 6 senti (mitte 97 117 eurot 92 senti). Pandipidaja peab sarnaselt teiste võlausaldajatega osalema pankrotimenetlusega seotud kulude kandmisel oma väljamakse arvel, mitte pandieseme müügist saadud tulu arvel. Seega on halduri arvutuskäik: "pandipidaja nõue / kõikide pankrotimenetluses esitatud nõuete summa *

pankrotimenetluse kulud = pandipidaja osalusmäär menetluskulude kandmisel" põhjendatud. Kuna eeltoodud osalusmäär menetluskuludest ületab rahaliselt 15% pandipidajale määratud väljamakse summast, siis tuleb piirata pandipidaja osalusmäära 15%-ni määratud väljamakse summast. Võlausaldaja peab kandma menetluskulusid kuni 14 567 eurot 69 senti.

5.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see haldurile, kohustades haldurit esitama kohtule 20 päeva jooksul kohtumääruse haldurile kättetoimetamisest arvates uus jaotusettepanek, mille kohaselt on võlausaldajale võlgniku pankrotimenetluses tehtava väljamakse suuruseks 97 117 eurot 92 senti. Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda.
6.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 20. märtsi 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. PankrS § 153 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka pandipidaja nõude suurust, st juhul kui pandiese müüakse pandipidaja nõudest oluliselt kallimalt, ei teki pandipidajal õigust saada esimeses järgus tunnustatud nõude suurusest sõltumatult summat, mis vastab 85%-le pandieseme müügist saadud summast, vaid arvates enne maha PankrS § 146 lg-s 1 märgitud summad, on pandipidajal maksimaalselt õigus saada 100% ja minimaalselt 85% nõudest. Võlausaldaja soovib hüvitist nõude ulatuses, s.o 97 117 eurot 92 senti. Kui nõustuda võlausaldaja tõlgendusega, siis tekib küsimus, mis saab pandieseme müügitulemi, millest on 15% ulatuses mahaarvestus tehtud, ja pandipidaja nõude vahest. Selleks summaks on 9318 eurot 45 senti. Kuigi asjas on PankrS § 146 lg-s 1 loetletud kulud katmata, siis määruskaebuse esitaja arvates neid enam ülejäänud summast 9318 eurot 45 senti katta ei saa, samas tuleneb seadusest keeld see rahasumma jaotise alusel teistele võlausaldajatele välja maksta, kuna pankrotimenetlusega seotud väljamaksed tuleb enne teha. Maakohus on õigesti järeldanud, et võlausaldajad peavad pankrotimenetlusega seotud kulusid kandma vastavalt oma jaotisele. PankrS § 153 lg-st 2 tuleneb, et esimeses järgus rahuldatakse pandipidaja nõue pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud põhjendatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandipidaja I järgu tunnustatud nõudest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8.Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonna- ja maakohtu määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see haldurile, kohustades pankrotihaldurit esitama maakohtule uus jaotusettepanek 20 päeva jooksul kohtumääruse pankrotihaldurile kättetoimetamisest arvates. Menetluskulud palub

võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud PankrS § 153 lg-t 2, jaotusettepanekuga on rikutud pandiga tagatud nõudega võlausaldaja õigust. PankrS § 153 lg 2 sõnastuse kohaselt ei tule pandipidaja osalust PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete kandmisel arvestada mitte pandipidaja nõude suurusest, vaid lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast. Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised, kuna olukorras, kus PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed arvatakse maha võlausaldaja nõudest, ei saaks nõue kunagi 100% rahuldatud ja seda sõltumata sellest, millise hinnaga õnnestub pandiese müüa. Pandipidaja suhtes on õiglasem lähtuda pankrotimenetluse kulude kandmise määra puhul pandieseme müügist laekunud summadest. Sarnane loogika on ka halduri tasu määramisel. Riigikohtu praktika (3-2-1-44-05, 3-2-1-167-11) ei toeta ringkonnakohtu tõlgendust. PankrS § 153 lg 2 ei sea piirangut, et pandieseme müügitulemi, millest on 15% maha arvatud, ja pandipidaja nõude vahet ei oleks võimalik kasutada PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseteks või teistele (tagamata nõuetega) võlausaldajatele väljamaksmiseks.

9.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 alusel tühistada ja halduri esitatud jaotusettepanek tuleb jätta kinnitamata. Kolleegiumi arvates rikub OÜ AUREELIA GRUPP (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud jaotusettepaneku kinnitamine võlausaldaja õigusi ning jaotusettepanekut ei saa PankrS § 145 lg 2 alusel kinnitada. Määruskaebus tuleb rahuldada.
11.Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kuidas tõlgendada PankrS § 153 lg-t 2. Võlausaldaja leiab, et lähtuda tuleb PankrS § 153 lg 2 sõnastusest, mille kohaselt ei tule pandipidaja osalust PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete kandmisel määrates arvestada mitte pandipidaja nõude suurust, vaid lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast. Võlausaldaja leiab, et jaotusettepanekuga on rikutud pandiga tagatud nõudega võlausaldaja õigusi. Pankrotihaldur esitas jaotusettepaneku, mille kohaselt on võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest ja PankrS § 153 lg 2 eesmärgist lähtuvalt pandipidajal kohustus taluda menetluskulusid enda nõude arvel ning menetluskulude katteks saab maha arvata väljamaksest 14 567 eurot 69 senti. Maakohus kinnitas jaotusettepaneku, leides, et PankrS § 153 lg 2 grammatiline tõlgendamine tekitab vastuolu normi eesmärgiga ning pandipidajast võlausaldaja peab PankrS § 153 lg 2 eesmärgist ning pankrotiõiguse üldistest põhimõtetest tulenevalt osalema menetluskulude kandmisel olenemata asjaolust, millise hinnaga pandiese müüakse. Maakohus märkis määruse resolutsiooni, et Swedbank AS-i tunnustatud pandiga tagatud nõude rahuldamisjärk on 97 117 eurot 92 senti, millest on maha arvatud menetluskulude katteks kuni 14 567 eurot 69 senti. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ning leidis, et PankrS § 153 lg-st 2 tuleneb, et esimeses järgus rahuldatakse pandipidaja nõue pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1

nimetatud põhjendatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandipidaja I järgu tunnustatud nõudest.

12.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga ja leiab, et kohtud on PankrS § 153 lg-t 2 valesti tõlgendanud. PankrS § 153 lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 153 lg 2 on imperatiivne ja sätestab selgelt, et lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast (vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, pd 15 ja 17; 12. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16; 20. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 12). Seega tuleb praegusel juhul lähtuda mahaarvatava summa arvutamisel pandieseme tulemist, mis on 125 219 eurot 26 senti, mitte võlausaldaja tunnustatud pandiga tagatud nõude summast, mis on 97 117 eurot 92 senti. Õige on maakohtu seisukoht, et pandipidajast võlausaldajal ei ole õigust nõuda tunnustatud nõudest suuremat summat. Samas nõustub kolleegium võlausaldajaga, et PankrS § 153 lg 2 ei sea piirangut, et pandieseme müügitulemi, millest on 15% suurune mahaarvestus tehtud, ja pandipidaja nõude vahet ei oleks võimalik kasutada PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete tegemiseks.
13.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et PankrS § 153 lg 2 grammatilise tõlgendamise korral tuleks võlausaldaja nõue pandieseme renditulu puudutavas osas lugeda üleviiduks II järku. Asjaõigusseaduse § 344 kohaselt, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on antud rendile või üürile, ulatub hüpoteek ka rendi- või üürinõudele, mis tekib ajavahemikul kinnisasja arestimisest või võlgniku pankroti väljakuulutamisest kuni kinnisasja müümiseni või mis on tekkinud ühe aasta jooksul enne kinnisasja arestimist või võlgniku pankroti väljakuulutamist ja on sisse nõudmata. Seega on hüpoteegiga tagatud ka võlausaldaja nõue pandieseme renditulu puudutavas osas.
14.PankrS § 145 lg 2 kohaselt jätab kohus jaotusettepaneku kinnitamata ja tagastab selle haldurile määrusega, kui ettepanekust ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Haldur esitab uue jaotusettepaneku 20 päeva jooksul kohtumääruse haldurile kättetoimetamisest arvates. PankrS § 145 lg 4 kohaselt võib võlgnik või jaotusettepaneku peale vastuväite esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse. Kolleegium on varasemas praktikas viidanud sellele, et alles pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub PankrS § 162 lg 2 p 3 järgi, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse ning missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks. Isikul on PankrS § 163 lg 2 ja § 164 lg 2 alusel õigus esitada lõpparuande peale täiendav vastuväide ja kaebus (vt Riigikohtu 20. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 11; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13). Kolleegium jääb eelviidatud seisukoha juurde. Riigikohus on 2. detsembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10 tehtud määruses muu hulgas leidnud, et

kohtute seisukohad PankrS § 153 tõlgendamisel ei riku panga õigusi, kuna need ei puuduta kohtumääruste resolutsiooni ega kinnitatud kava. Praegusel juhul on aga maakohus lisaks PankrS § 153 väärale tõlgendamisele määruse põhjendavas osas ka kohtumääruse resolutsiooni märkinud: "1. rahuldamisjärk (PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel) - AS Swedbank tunnustatud pandiga tagatud nõude rahuldamisjärk on 97 117 eurot 92 senti, millest on maha arvatud menetluskulude katteks kuni 14 567 eurot 69 senti." Kolleegium leiab, et sellega rikub maakohtu määrus jaotusettepaneku kinnitamise kohta ka võlausaldaja õigusi. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult maakohtu määruse muutmata. Seega tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab PankrS § 145 lg 2 alusel jaotusettepaneku kinnitamata ja tagastab selle haldurile. Haldur peab PankrS § 145 lg 2 teise lause kohaselt esitama uue jaotusettepaneku 20 päeva jooksul kohtumääruse haldurile kättetoimetamisest arvates.

15.Menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 172 lg 1 alusel võlgniku kanda.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.