Ene Nõlvak-Donohoe hagi Swedbank AS sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
1 595 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ene Nõlvak-Donohoe apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
16. oktoober 2012
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Ene Nõlvak-Donohoe (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Eero Tonka Vastustaja (kostja): Swedbank AS (registrikood: 10060701), esindaja Külli Reinfeld
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata Maakohtu 02. aprilli 2012 otsus muutmata.
vastu
Tartu Maakohtu 02. aprilli 2012 otsus
ja
Tartu
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Ene Nõlvak-Donohoe kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei
ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ene Nõlvak-Donohoe (hageja) esitas hagi Swedbank AS (kostja) vastu, milles taotles Swedbank AS 29. juuli 2011 avalduse alusel alustatud laenulepingu nr XXXXXX-EV sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja hagi tagamiseks Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei täitemenetluse nr XXXXXX peatamist. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt uuendasid kostja, hageja ja hageja abikaasa Sean Thomas Donohoe 12. augustil 2010 poolte vahel sõlmitud laenulepingut nr XXXXXX-EV.
30.juunil 2011 sai hageja teada, et kostja oli laenulepingu ühepoolselt alates 27. juunist 2011 lõpetanud. Enne lepingu lõpetamist kostja hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-s 1 sätestatud täiendavat tähtaega kohustuste täitmiseks ei andnud ega VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud võimalust läbirääkimisteks ei pakkunud. Lepingu tagatisena seati hüpoteek korteriomandile XXXX Tartu, mis on hageja kodu. Kostja alustas laenulepingu sundtäitmist. Kostja kinnitas, et ta on alates 01. augustist 2011 teadlik, et hageja abikaasa on laenulepingu erakorralise lõpetamise Tarbijakaebuste komisjonis vaidlustanud ja vaidlus Tarbijakaebuste komisjonis on alles pooleli, kuid sellele vaatamata soovis kostja alustatud täitemenetluse jätkamist. Hageja hinnangul oli kostja poolt laenulepingu ülesütlemine tühine ja õiguslikud alused lepingu sundtäitmisele pööramiseks ei olnud saabunud. Hageja ei saanud kostjalt osamaksete võlgnevuse tasumise nõuet ega lepingu ülesütlemise hoiatust. Kostja ei andnud enne Lepingu ülesütlemist mitte ühtegi tähtaega puudujääva summa tasumiseks, nagu nõuab VÕS § 416 lg 1 ja lepingu tüüptingimuste p 10.1.2. Kostja ei selgitanud enne lepingu ülesütlemist, milles hageja täitmata kohustused seisnevad ega esitanud hagejale täitmata kohustuste arvestust. Kostja ei pakkunud hagejale VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud võimalust kokkuleppele jõudmise eesmärgil läbirääkimiste pidamiseks. Hageja ei nõustunud, et kolme lepingust tuleneva makse mittetasumisel oli kostjal õigus laenuleping üles öelda. Hageja väitel olid pooled soodsamalt kokku leppinud laenulepingu tüüptingimuste p-s 10.1.2, kui on seaduses kirjas. Nimetatud punktis lepiti kokku, et olulised on kolm üksteisele järgnevat laenusumma osamakset ja sinna hulka ei arvestata intressi. Kui kostja ütles lepingu üles, siis oli võlg pisut üle 300 € ehk üle kahe laenu osamakse summa. Eeltoodust lähtudes ei olnud laenulepingust tulenevad hageja kohustused kostja poolt 29. juuli 2011 täitmisavalduses märgitud ulatuses sissenõutavaks muutunud, mistõttu palus hageja tunnistada kostja avalduse alusel alustatud sundtäitmine lubamatuks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuvalt pidi hageja juba hiljemalt 11. juunil 2011 olema kostja 08. juuni 2011 teatest teada saanud.
Lisaks sellele, et hageja ei saanud kostja 08. juuni 2011 teadet, ei sisaldunud kostja teates ülesütlemisavaldus ja ka kättetoimetamise korral ei oleks saanud selle teate alusel laenuleping lõppeda. Nähtuvalt kostja 28. augusti 2011 teatest lõpetas kostja laenulepingu ühepoolselt 27. juunil 2011. Eelnevast võib aru saada, et kostja tegi laenulepingu lõpetamise tahteavalduse (ülesütlemisavalduse) 27. juunil 2011. Vastavalt TsÜS § 69 lg-le 1 muutub lepingu ülesütlemisavaldus kehtivaks teise lepingupoole poolt kättesaamisega. Hageja kostjalt laenulepingu ülesütlemise avaldust saanud ei ole. Seega ei saa kostja laenulepingu lõppemisele tugineda. Kostja viidatud hageja abikaasa 31. mai 2011 kiri oli tingitud sellest, et nii hagejal kui hageja abikaasal puudus ülevaade, milliste laenulepingute katteks kostja hageja pangakontolt summasid kinni peab. 31. mai 2011 teatest ei ole võimalik kuidagi välja lugeda, et hageja ja hageja abikaasa oleksid soovinud, et kostja ütleks lepingu üles.
2.Kostja Swedbank AS vaidles hagile vastu ja taotles hagiavalduse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt edastas kostja 08. juunil 2011 hagejale ja hageja abikaasale laenulepingu ülesütlemise teatise, kuivõrd laenusaajad jäid viivitusse kolme üksteisele järgneva intressi osamaksega. Laenusaajad kohustusid 30. märtsil 2011 tasuma intressi summas 204,24 €. Nimetatud kuupäeval intressi ei tasutud; intress tasuti 08. aprillil 2011 summas 84,60 €. Seega jäid laenusaajad 30. märtsi 2011 intressimaksega võlgnevusse. 30. aprillil 2011 kohustusid laenusaajad tasuma intressi summas 210,36 €, mida ei tasutud. 30. mail 2011 kuulus tasumisele intress summas 203,40 €, mida samuti ei tasutud. Eeltoodust nähtus, et laenusaajad olid viivituses või täielikult võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva intressi maksega. Samas nähtus laenukaardi väljavõttelt, et laenusaajad olid intressimaksega viivituses juba alates
30.jaanuarist 2011 ja põhiosa maksega 28. veebruarist 2011. Kostja oli seisukohal, et 08. juuni 2011 seisuga esines alus laenulepingu ülesütlemise teadete väljastamiseks ja ka ülesütlemiseks, kuivõrd laenusaajad ei kustutanud võlgnevust hoolimata täiendavalt antud tähtajast. Lepingu kohaselt oli kohustuseks tasuda nii põhisumma kui ka intressid. Lepingu tüüptingimuste p-s 10.1.2. on sulgudes välja toodud, et „sh kolme üksteisele järgneva laenusumma osamaksega“. Tegemist on vaid ühe näite, mitte ammendava loeteluga. Hageja aadressiks on XXXX 3-3 Tartu. Kostja edastas 08. juunil 2012 laenusaajatele lepingu ülesütlemise teatise aadressile XXXX 3-3 Tartu nii tähitud postiga kui ka lihtkirjana. Lisaks saatis kostja ülesütlemise teatise ka e-posti vahendusel aadressile [email protected], mille hageja ise oli kostjale avaldanud. Hagejale tähitult edastatud lepingu ülesütlemise teatis tagastati kostjale hoiutähtaja möödumise tõttu, kuna adressaat otsustas kirjale postiasutusse mitte järele minna. Kuivõrd laenusaajad elavad reaalselt aadressil XXXX Tartu, kuhu kostja edastas lepingu ülesütlemise teatise ka lihtkirjana, siis on selge, et laenusaajad said ülesütlemise teatised kätte ja ülesütlemise teatis tuleb lugeda hagejale kättetoimetatuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 järgi. Laenusaajate vastuväited on väheusutavad. Kostja märkis, et kuna laenusaajad ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi neile täiendavalt antud tähtaja jooksul, siis luges vastustaja lepingu ühepoolselt ülesöelduks ja edastas laenusaajatele 28. juunil 2011 sellekohase teatise nii tähitud postiga kui ka lihtkirjana. Oluline on, et 28. juunil 2011 tähitult saadetud teatised on laenusaajad kätte saanud/vastu võtnud
30.juunil 2011 (selle üle poolte vahel vaidlus puudub). Kuivõrd lepingu ülesütlemise teatis oli saadetud 08. juunil 2011, siis hiljemalt 11. juunil 2011 oli apellant kirja kätte saanud ja seega oli tal enam kui kaks nädalat aega selleks, et võlgnevus kustutada.
Asjaolu, et nii hageja kui ka hageja abikaasa said lepingu ülesütlemise teatise kätte, kinnitab hageja abikaasa oma 11. juuli 2011 Tarbijakaebuste komisjonile esitatud kaebuses, milles hageja abikaasa märgib, et ta sai lepingu ülesütlemise teatise kätte 22. juunil 2011. Kui hageja abikaasa sai teatise kätte 22. juunil 2011, siis ilmselgelt oli sellest teadlik ka hageja.
31.mail 2011 tegi hageja abikaasa avalduse, milles avaldas, et laenusaajad ei täida vaidlusalusest lepingust tulenevaid kohustusi seni, kuni on veendunud, et lepingust tuleneva kodulaenu teenindamine on tagatud. Kostja oli seisukohal, et leping öeldi korrektselt üles ja hagejale anti täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks ning läbirääkimiste pidamiseks. Lepingu ülesütlemine oli kehtiv, mistõttu oli ka täitemenetluse algatamine põhjendatud. Kostja hinnangul toimus lepingu ülesütlemine korrektselt. Kostja ei käitunud vaenulikult, ebatavaliselt ega hageja suhtes alandavalt ning hageja sellekohased väited on paljasõnalised ja tõendamata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 02. aprilli 2012 otsusega E. Nõlvak-Donohoe hagi Swedbank AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata ja tühistas Tartu Maakohtu
24.oktoobri 2011 määruse alusel hagi tagamise abinõuna rakendatud täitemenetluse peatamise Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Oksana Kutšmei menetluses olevas täiteasjas nr XXXX. Maakohus leidis, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja poolt õiguskaitsevahendina kasutatud laenulepingu ülesütlemine oli õiguspärane. Maakohus hindas esmalt lepingu ülesütlemise formaalsete eelduste täitmist. Kuivõrd kostja luges laenulepingu ülesöelduks 08. juunil 2011 vormistatud lepingu ülesütlemise teatise alusel, lähtus maakohus lepingu ülesütlemise nõuetele vastavuse kontrollimisel nimetatud teatisest. Hageja leidis, et lepingu ülesütlemise hoiatust kostja hagejale ei saatnud, ei andnud enne lepingu ülesütlemist hagejale tähtaega puudujääva summa tasumiseks, ei selgitanud hagejale täitmata kohustusi ja ei pakkunud hagejale võimalust kokkuleppele jõudmise eesmärgil läbirääkimiste pidamiseks. Vaidluses laenulepingu ülesütlemise teatise kättesaamise üle nõustus maakohus kostjaga, et ülesütlemine toimetati hagejale kätte kooskõlas lepinguga ja tuleb lugeda hageja poolt kättesaaduks ning tema suhtes kehtivaks. Kostja poolt maakohtule esitatud e-kirja ja panga programmi väljavõttest (tl 77, 120) ning tagastatud tähtkirja ümbriku ärakirjast (tl 119) nähtus, et kostja saatis 08. juunil 2011 lepingu ülesütlemise teatise hageja e-posti aadressile [email protected] ja postitas lihtkirja ning tähitud kirjana hageja aadressil XXXX 3-3 Tartu. Nimetatud aadressid on hageja aadressid 12. augustil 2010 sõlmitud laenulepingu järgi. XXXX 3-3 Tartu on hagejale kuuluva kinnisvara asukoht ja tema elukoha aadress ka käesolevas kohtumenetluses ning hageja ei ole väitnud, et see ei oleks tema elukoht. Lepingu tüüptingimuste p 11. 4 kohaselt edastatakse lepinguga seotud teated teise poole lepingus või hilisemas kirjalikus teatises märgitud posti või e-posti aadressil või hageja internetipanga kaudu või hageja poolt aktsepteeritud teise elektroonilise kanali kaudu. Maakohus, lähtudes TsÜS § 69 lg-test 1 ja 3 oli seisukohal, et kostja toimetas ülesütlemisavalduse hagejale kätte kooskõlas lepinguga. Maakohtule ei olnud teada asjaolusid, mis oleks osutanud sellele, et hagejal esinesid objektiivsed takistused saadetud teatisega tutvumiseks. Kostja poolt välja saadetud tähitud kirja ei õnnestunud hagejale allkirja vastu üle anda. Maakohtule ei esitatud väljastusteateid, kust selgunuks kirja väljastamise katse või postisaadetise saabumise kohta hageja postkasti teate jätmise aeg. Arvestades Eesti Posti kvaliteedistandardeid, mille järgi riigisisene tähtstandardkiri edastatakse saajale postitamise päevale ülejärgneval postkontori
tööpäeval, tuleb teatise saamise ajaks lugeda 11. juuni 2011, millest lepingu ülesütlemise tähtpäevani, s.o 27. juunini 2011, möödus 16 kalendripäeva. Seega öeldi leping üles järgides nii VÕS § 416 lg-s 1 kui ka tüüptingimuste p-s 10.1.2 sätestatud tähtaega ja hagejal oli kaks nädalat aega võlgnevuse kustutamiseks. Maakohus oli seisukohal, et hageja hoidus teadlikult elukoha aadressil postisaadetiste vastuvõtmisest, püüdes sel teel vältida lepingu ülesütlemist. 12. augusti 2010 lepingus oli hagejaga kaaslaenusaajaks tema abikaasa. Hageja abikaasa märkis 11. juuli 2011 kaebuses Tarbijakaebuste komisjonile (tl 19-20), et ta sai lepingu ülesütlemise teatise kätte
22.juunil 2011, kuid et hageja ei ole kostjalt ühtegi teadet saanud. Käesoleval juhul tõid ühe solidaarvõlgniku tehtud toimingud tagajärgi ka teise solidaarvõlgniku suhtes. Olles vastastikku teadlikud tekkinud võlgnevusest ja kostja poolt laenulepingu ülesütlemisest, ei tasunud kumbki solidaarvõlgnikest võlgnevust (seda enam, et hageja väitel olid tasumisele kuuluvad lepingujärgsed osamaksed hoiustatud laenusaajate poja kontol), ei võtnud kostjaga ühendust tekkinud olukorra selgitamiseks ega võimaluse leidmiseks kokkuleppele jõudmiseks. Lisaks eeltoodule teatas hageja abikaasa esindaja juba 31. mai 2011 avalduses kostjale (tl 82), et laenusaajad tasuvad lepingu (laenulepingu nr XXXXXX-EV) osamaksetele vastavad summad oma alaealise poja kontole AS-s Swedbank. Nimetatud avaldusega teatasid laenusaajad kostjale lepingu teadlikult ja tahtlikult täitmata jätmisest. Lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine tingib üldjuhul lepingu ülesütlemise ja sellest pidid laenusaajad mõistlikult aru saama. Maakohus leidis, et hageja väide, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine eeldab VÕS § 416 alusel eraldi ülesütlemise avalduse esitamist pärast täiendava tähtaja tulemusteta möödumist, ei tulene VÕS-st ega pooltevahelisest lepingust. Hagejale saadetud lepingu ülesütlemise teatisest (tl 74) nähtub selgelt hageja lepingujärgne võlgnevus 845,15 € (sh põhiosa võlgnevus 306,78 €, viivis põhiosa võlgnevuselt 1,77 €, intresside võlgnevus 533,40 €, menetlustasu võlgnevus 3,20 €; laenu jääk koos põhiosa võlgnevusega 46 396,09 €) ja kostja tahe lõpetada leping ennetähtaegselt ühepoolselt. Antud juhul sidus kostja lepingu ülesütlemise lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmisega hagejale antud täiendava tähtaja jooksul 23. juuniks 2011. Hoiatusega sõnastuses „Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks Teiega sõlmitud lepingud /.../“ on määratud lepingu ülesütlemise tingimused ja ajahetk, seega puudub vajadus täiendavaks eraldi teatiseks ülesütlemise toimumise kohta. Riigikohus selgitas otsuse 3-2-1-5-10 p-s 11, et ekslik on hageja arusaam, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 116 lg-t 5, kui leidis, et pärast täitmiseks antud tähtaja möödumist ei pidanud kostja saatma hagejale eraldi ülesütlemisavaldust. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-53-09 p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Lepingu tüüptingimuste p 10.1.2 kohaselt oli kostjal õigus leping üles öelda ja nõuda tagastamata laenusumma, tasumata intressi, lepingutasu, viiviste, trahvide ja teiste laenulepingu ja
laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete täitmist laenusaajalt 20 pangapäeva jooksul pärast kostjalt vastavasisulise teatise saamist, kui laenusaaja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid maksekohustusi (sh oli täielikult või osaliselt viivituses kolme üksteisele järgneva laenusumma osamaksega ja ei tasunud võlgnevust ka pärast kahe nädala möödumist pangalt vastavasisulise nõude saamisest) või ei tasunud viivist. Kostja hoiatas 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatises, et tähtajaks summade tasumata jätmisel, on ta sunnitud asuma rakendama kõiki seadusega võlausaldajale võimaldatud meetmeid oma nõuete rahuldamiseks, sh täite- ja/või kohtumenetluste kaudu. 28. juuni 2011 teatises (tl 78) teatas kostja hagejale lepingu ühepoolsest lõpetamisest 27. juunil 2011. Ühtlasi andis kostja hagejale kooskõlas lepingu tüüptingimuste p-ga 10.1 vabatahtliku võlgnevuse tasumise tähtaja, s.o 13. juuli 2011 (21 pangapäeva lepingu ülesütlemise teatise saamisest). Järgnevalt kontrollis maakohus ülesütlemisavalduse materiaalsete eelduste täitmist. Lepingu p 4.3 kohaselt kohustusid laenusaajad maksma laenusumma tagasi ja tasuma kostjale intressi lepingus ja lepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. Lepingu p 4.5 kohaselt oli kostjal õigus võtta lepingu ja lepingu tüüptingimuste alusel tasumisele kuuluvad maksed maha lepingus märgitud arvelduskontolt. Laenusaajad kohustusid tagama, et tasumisele kuuluvad summad oleksid tähtaegselt lepingus märgitud arvelduskontol olemas. Laenukaardi väljavõttelt (tl 73) nähtus, et laenusaajad kohustusid 30. märtsil 2011 tasuma intressi summas 204,24 €. Nimetatud kuupäeval intressi ei tasutud; intress tasuti 8. aprillil 2011 summas 84, 60 €. Seega jäid laenusaajad 30. märtsi 2011 intressimaksega võlgnevusse.
30.aprillil 2011 kohustusid laenusaajad tasuma intressi summas 210, 36 €, mida ei tasutud.
30.mail 2011 kuulus tasumisele intress summas 203, 40 €, mida samuti ei tasutud. Eeltoodust nähtus, et laenusaajad olid viivituses või täielikult võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva intressi maksega. Samas nähtus laenukaardi väljavõttelt, et laenusaajad olid intressimaksega viivituses juba alates 30. jaanuarist 2011 ja põhiosa maksega
28.veebruarist 2011. Seega esines hagejal 8. juuni 2011 seisuga osaline või täielik viivitus kolme üksteisele järgneva osamaksega ja kostjal oli alus lepingu ülesütlemiseks, kuna laenusaajad hoolimata täiendavalt antud vähemalt kahenädalasest tähtajast võlgnevust ei tasunud. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et tüüptingimuste p-s 10.1.2 lepiti kokku soodsamalt kui võlaõigusseaduses, et täielik võlgnevus peab olema tekkinud kolme üksteisele järgneva laenusumma osamakse tasumisega, kusjuures intressi laenusumma osamakse sisse ei arvestata. Viidatud tüüptingimuste p 10.1.2 annab kostjale lepingu ülesütlemise õiguse, kui laenusaaja ei täida kohaselt lepingust tulenevaid maksekohustusi. Lepingu p 3.15 kohaselt on laenusaaja poolt iga kuu pangale tasumisele kuuluv makse ehk annuiteetmakse laenusumma osamakse ja intressi makse kokku. Tüüptingimuste p-s 10.1.2 on maksekohustusena sulgudes välja toodud, et seal hulgas kolme üksteisele järgneva laenusumma osamaksega, mis on vaid üks näide laenusaaja lepingust tulenevast maksekohustusest. Hageja tõlgendus laenusumma osamaksest looks olukorra, kus laenusaaja võiks krediidiperioodi kestel jätta intressimaksed ilma mingite sanktsioonideta tasumata ja vältida lepingu ülesütlemist seni, kuni ta teostab kolme järjestikuse maksetähtpäeva kestel vähemalt ühe osaliselt vajaliku suurusega laenu põhiosa makse. Maakohus ei nõustunud hagejaga ka selles, et hagejale ei pakutud kostja poolt võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatises juhtis kostja hageja tähelepanu sellele, et võimalike kokkulepete saavutamiseks tuleks võtta ühendust probleemkrediidi spetsialistiga, kelle nimi, telefoni number ja e-posti aadress olid teatises toodud. Läbirääkimiste tegelik toimumine ja kostja kompromissivalmidus ei saa olla toimunud lepingu ülesütlemise kehtivuse eelduseks ega ka aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E. Nõlvak-Donohoe esitas Tartu Maakohtu 02. aprilli 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks lahendamiseks maakohtule. Alternatiivselt palub apellant ringkonnakohtul asi ise lahendada, tühistada maakohtu 02. aprilli 2012 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses ja jäetakse kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses toodud põhjenduste kohaselt: 1) ei informeerinud vastustaja apellanti sissenõutavaks muutunud võlgnevusest ega andnud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks; 2) ei ole vastustaja tõendanud lepingu ülesütlemise teatise e-kirjaga apellandile saatmist ega selle apellandini jõudmist. E-kirja väljavõttest (tl 77) ei nähtu, et selline e-kiri oleks kunagi vastustaja serverist välja saadetud või apellandi e-postkasti laekunud ja, et apellandil oli võimalik e-kirja avada ja selle sisuga tutvuda või milline on see muu asjaolu, millest tulenevalt apellant teadis või pidi teadma vastustaja poolt talle nimetatud e-kirja saatmisest või selle sisust. Vastustaja poolt esitatud e-kirja väljatrükk ei tõenda selle adressaadile saatmist ega adressaadi poolt kättesaamist TsÜS § 69 lg 2 mõistes. Vastustaja paljasõnaline kinnitus e-kirja saatmise kohta ei tõenda adressaadi mõistlikku võimalust e-kirja sisuga tutvuda. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-123-07 (p 12), et „E-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Kolleegiumi arvates on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“. Samas otsuse p-s 14 leidis Riigikohus, et „e-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate e-postiga, siis kannab ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Riskide hajutamiseks saab saatja valida kindlama viisi teate edastamiseks, sh nõuda e-kirja kättesaamise kinnitust. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse.“ Käesolevas asjas vastustaja Lepingu ülesütlemise teatise e-kirjaga apellandile saatmist ega selle apellandini jõudmist tõendanud ei ole. Vastustaja poolt esitatud pangaprogrammi väljavõtte ärakiri (tl 120) ei tõenda apellandile sellel märgitud kirja saatmist ega apellandini jõudmist; 3) ei ole vastustaja tõendanud lepingu ülesütlemise teatise posti teel apellandile saatmist ega apellandi mõistlikku võimalust teatisega tutvumiseks. Vastustaja poolt esitatud tähtkirja ümbriku ärakiri (tl 119) tõendab, et ümbrik tagastati vastustajale ilma, et see oleks apellandile üle antud. Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-8-09 (p 11): „Kostja II on kinnitanud, et ta saatis laenulepingu ülesütlemise avalduse laenusaajale tähitud kirjaga. Kuna kohtud tuvastasid, et laenusaaja pole lepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud, vaid see on tagastatud kostjale II, siis tuleb järeldada, et laenusaajale jäeti postkasti teade kostjalt II saabunud tähitud kirja kohta, millele laenusaaja postiasutusse järele ei läinud ja see tagastati kostjale II. Seega tuleb lahendada küsimus, kas tahteavalduse saab lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise teate panemisest on möödunud mõistlik aeg. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei olnud laenusaaja praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud.“
Käesolevas asjas ei ole vastustaja tõendanud, et apellant pidi olema teadlik vastustaja väidetud tähitud kirja postkasti saabumisest ja, et apellant pidi olema teadlik teate sisust. Vastustaja ei ole selgitanud, millisest asjaolust nähtuvalt pidi apellant vastustaja 08. juuni 2011 tähitud kirjast teadma, sh millisest asjaolust nähtuvalt pidi apellant teadma, et 08. juuni 2011 tähitud kiri oli üldse saadetud seoses laenulepinguga nr XXXXXX-EV ja mitte seoses mõne muu pooltevahelise õigussuhtega või millisest asjaolust tulenevalt pidi apellant teadma või aru saama, et 08. juuni 2011 tähitud kiri sisaldas õigussuhte vastustajapoolset ülesütlemise teatist; 4) on vastustaja 08. juuni 2011 teatis tühine. VÕS § 416 lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne lepingu ülesütlemist andma tarbijale vähemalt kahenädalase tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Maakohus nõustus vastustajaga, et vastustaja eeldas, et apellant saab teatise kätte
11.juunil 2011. Vastavalt TsÜS §-le 135 lõppenuks pärast 11. juuni 2011 saabumist algav tähtaeg 27. juunil 2011. Isegi juhul, kui vastustaja postitanuks teatise juba selle koostamise kuupäeval 08. juunil 2011 (nimetatud asjaolu on käesolevas asjas tegelikult tõendamata) ja apellant saanuks selle kohe järgmiselt päeval kätte, siis ka sellisel juhul ei saanuks VÕS § 416 lg-s 1 määratletud tähtaeg lõppeda apellandi jaoks varem kui 27. juunil 2011 (23. – 26. juuni 2011 olid puhkepäevad). Seega sõltumata apellandi poolt vastustaja 08. juunil 2011 postitatud teatise kättesaamise kuupäevast oli 27. juuni 2011 igal juhul veel see päev, kui vastavalt seadusele pidi apellandil veel olema aega puudujäävat summat tasuda ja vastustajal oli keelatud laenulepingut lõpetada. Kui krediidiandja poolt enne tarbijakrediidilepingu ülesütlemist tarbijale antud tähtaeg on lühem kui kaks nädalat, siis ka sellisel juhul on tarbijakrediidilepingu ülesütlemine tühine. Vaatamata sellele, et vastustaja oli teadlik, et 08. juunil 2011 postitatava teatega antav VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ei saa lõppeda varem kui 27. juuni 2011, märkis vastustaja 08. juuni 2011 teates apellandile antava tähtaja viimaseks päevaks 23. juuni 2011. Lisaks märkis vastustaja 28. juuni 2011 teates, et ta oli apellandiga sõlmitud lepingu ühepoolselt lõpetanud alates 27. juunist 2011. Seega ei olnud vastustajal algusest peale mingit kavatsust võimaldada apellandile seaduses ettenähtud täiendavat tähtaega; 5) esitas vastustaja kohtutäiturile avalduse lepingu sundtäitmiseks apellandi suhtes täitemenetluse alustamiseks olukorras, kus apellant oli oma õiguste kaitseks ja vastustaja poolt lepingu ülesütlemise vaidlustamiseks pöördunud Tarbijakaebuste komisjoni ja menetlus Tarbijakaebuste komisjonis oli alles pooleli. Vastustaja selline käitumine annab tunnistust, et tegelikkuses vastustajal ei olnud mingit kavatsust apellandile täiendavat aega kohustuste täitmiseks võimaldada ega apellandiga võlgnevuse tasumiseks läbirääkimisi pidada; 6) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et 08. juuni 2011 teatises määrati lepingu ülesütlemise tingimused ja ajahetk ning puudus vajadus täiendavaks eraldi teatiseks ülesütlemise toimumise kohta. Vastustaja 08. juuni 2011 teatise algusosas viidati lepingule ja lõpuosas viitas vastustaja võimalikule kavatsusele lugeda lõppenuks mitmed erinevad apellandiga sõlmitud lepingud ning nõuda nendes erinevates lepingutes määratud laenujääkide ja krediidilimiitide tagastamist („Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks Laenusaajaga sõlmitud lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid“). Vastustaja 08. juuni 2011 teatest sõnaselget tahet tähtpäeva saabumisega lepingu lõpetamiseks ei nähtu.
5.Swedbank AS vaidleb E. Nõlvak-Donohoe apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) sai võlgnik ülesütlemise teatise kätte. Vastustaja edastas apellandile lepingu ülesütlemise teatise kolmel erineval viisil – tähitud kirjana, lihtkirjana ja e-posti aadressi kasutades. Apellant
elab reaalselt aadressil XXXX 3-3 Tartus, kuhu vastustaja edastas lepingu ülesütlemise teatised ka lihtkirjana. On selge, et tegelikkuses on apellant lepingu ülesütlemise teatise kätte saanud (lihtkiri jäetakse adressaadi postkasti) ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vastustaja on seisukohal, et lepingu ülesütlemise teatis tuleb lugeda apellandile kättetoimetatuks TsÜS § 69 lg 2 ja 3 järgi ja käesoleval juhul puuduvad igasugused asjaolud, mis osutaksid sellele, et apellandil esinesid objektiivsed takistused saadetud teatisega tutvumiseks; 2) on ebaõige on apellandi väide, mille kohaselt vastustaja ei ole selgitanud, millisest asjaolust nähtuvalt pidi apellant vastustaja 08. juuni 2011 ülesütlemise kirjast teadma, et 08. juuni 2011 tähitud kiri on üldse seotud seoses vaidlusaluse lepinguga nr XXXXXX-EV. 08. juuni 2011 ülesütlemise teatisest nähtub selgelt apellandi laenulepingu nr XXXXXX-EV järgne võlgnevus ja vastustaja tahe lõpetada leping ennetähtaegselt ühepoolselt, kui lepingust tulenevaid kohustusi täiendavalt antud tähtaja jooksul ei kustutata. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud teatis on vägagi selgesõnaline ning see ei saanud kuidagi olla apellandi jaoks arusaamatu; 3) püüab apellant segadust tekitada sellega, et märgib pidevalt, et poolte vahel oli sõlmitud mitu lepingut. Käesolevasse vaidlusesse ei puutu kuidagi teised apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud lepingud ega asjaolu, et 08. juunil 2011 teatise väljastamise hetkel oli pooleli vaidlus Tarbijakaitseametis. Tegemist on täiesti erinevate lepingutega, mis ei ole omavahel seotud ja kui apellant otsustas lepingust tulenevaid kohustusi mitte täita, pidi ta mõistliku inimesena arvestama, et see tingib lepingu ülesütlemise; 4) juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et kogu käesoleva tsiviilasja menetluse kestel ei ole apellant ega ka teine laenusaaja teinud mitte ühtegi makset võlgnevuse kustutamiseks, hoolimata sellest, et apellant ja teine laenusaaja ei ole kunagi eitanud võlgnevuse olemasolu. Lisaks on apellant võõrandanud käesoleva tsiviilasja menetluse kestel ühe talle kuulunud kinnisasja ja saanud selle müügist raha, millest ei ole aga mitte midagi tasutud lepingust tulenevate kohustuste katteks; 5) kui apellant on seisukohal, et leping ei ole üles öeldud, siis on leping kehtiv ja apellandil tuleks täita sellest tulenevaid kohustusi. Ei apellant ega tema abikaasa pole vaidlusalusest lepingust tulenevaid kohustusi täitnud väga pika aja jooksul ega täida ka käesoleval ajal. Järelikult on ka apellant ja tema abikaasa seisukohal, et leping on kehtivalt üles öeldud; 6) peab vastustaja vajalikuks märkida, et kuna laenusaajad ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi neile täiendavalt antud tähtaja jooksul, siis luges vastustaja lepingu ühepoolselt ülesöelduks ja edastas laenusaajatele 28. juunil 2011 sellekohase teatise nii tähitud postiga kui ka lihtkirjana. Oluline on siinkohal asjaolu, et 28. juunil 2011 tähitult saadetud teatised on laenusaajad kätte saanud/vastu võtnud 30. juunil 2011 (selle üle poolte vahel vaidlus puudub). Ka eeltoodu kinnitab ilmekalt, et tegelikkuses oli apellant vahetult pärast 08. juunil 2011 kirja (lepingu ülesütlemise teatis) väljastamist selle sisust teadlik ja seetõttu otsustas tähitud kirja mitte vastu võtta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
02.aprilli 2012 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 02. aprilli 2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja hinnanud tõendeid ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
7.Apellandi väite kohaselt ei ole vastustaja teda informeerinud sissenõutavaks muutunud võlgnevusest ega andnud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks. Oma väites tugineb apellant asjaolule, et ta ei ole kätte saanud kostja 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teadet (tl 51). Vastustaja on apellandi väitele vastu vaielnud ning vastustaja seisukoha kohaselt kuna ta edastas apellandile 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate tähitud kirjana, samuti ka lihtkirjana ja e-posti aadressil, siis tuleb lugeda lepingu ülesütlemise teade apellandile kättetoimetatuks TsÜS § 69 lg 2 ja 3 järgi. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus esmalt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 reguleerib lepinguga seotud tahteavaldust ning selle kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda; kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas ja millal on apellandile teatavaks tehtud kostja 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teates sisalduv tahteavaldus. Nähtuvalt asja materjalidest on kostja saatnud hagejale 08.06.2011 e-kirjaga lepingu ülesütlemise teate (tl 77), tähitud kirjana saadetud lepingu ülesütlemise teade on tagastatud saatjale 27.06.2011 (tl 119) ja lihtkirjana on kostja saatnud hagejale lepingu ülesütlemise teate 09.06.2011 (tl 120). Õige on apellandi seisukoht, et kostja poolt maakohtus esitatud e-kirja väljavõte lepingu ülesütlemise kohta ei tõenda seda, et vastav ülesütlemise teade on jõudnud apellandini. Usaldusväärseks tõendiks antud juhul võiks olla nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Siinkohal on asjakohane apellandi viide Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-123-07 punktis 12 väljendatud seisukohale, mille kohaselt „E-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Kolleegiumi arvates on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“ Kuna käesolevas asjas vastustaja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemise teate e-kirjaga apellandini jõudmist, siis ei ole vastustaja oma tahteavaldust apellandile e-kirja teel teatavaks teinud.
8.Vastustaja on saatnud apellandile 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate ka tähitud kirjana ja lihtkirjana. Ringkonnakohus leiab, et arvestades Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-09 punktis 11 väljendatud seisukohta, ei saa antud juhul lugeda tähitud kirjana saadetud vastustaja tahteavaldust apellandi poolt kättesaaduks. Ka antud juhul on analoogiliselt viidatud Riigikohtu lahendis märgitud asjaoludele pandud apellandi postkasti tähitud kirja saabumise teade. Kuna apellant tähitud kirjale postiasutusse järele ei läinud, siis tagastati see vastustajale. Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et „tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei olnud laenusaaja praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud.“
Vastustaja poolt oli 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teade saadetud apellandile ka lihtkirjana ning ringkonnakohus leiab, et lihtkirjana saadetud 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate saab lugeda apellandi poolt kättesaaduks. Lihtkiri on postitatud apellandi elukoha aadressil XXXX 3-3 Tartu. Nimetatud aadress on märgitud laenulepingus apellandi elukoha ja kontaktaadressina (tl 11). Kuna apellant ei ole teatanud vastustajale, et tema kontaktaadress oleks pärast lepingu sõlmimist muutunud, siis oli vastustaja õigustatud saatma lepinguga seotud tahteavaldused apellandi poolt nimetatud aadressil. Seega oli 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teade jõudnud apellandi elukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vastustaja poolt esitatud lihtkirja väljastamise kinnituse kohaselt on kiri posti pandud 09.06.2011. Postiseaduse § 37 lg 5 kohaselt vähemalt 90 protsenti lihtsaadetisena edastatavatest kirisaadetistest, mis on riigisisese postiteenuse osutamiseks universaalse postiteenuse osutajale üle antud kirjakasti või postkontori kaudu enne kirjakasti hiliseimat tühjendusaega, tuleb saajale kätte toimetada üleandmise päevale järgneval tööpäeval. Lähtudes vastustaja seisukohast, et apellant sai lepingu ülesütlemise teate kätte hiljemalt 11. juuni 2011 ning postiseaduse § 37 lg-st 5 on maakohus õigesti lugenud apellandi poolt teate kättesaamise ajaks 11. juuni 2011.
9.Apellandi väite kohaselt on 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teade tühine, sest isegi kui eeldada, et apellant sai teate kätte 11. juunil 2011, siis pidi VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja enne lepingu ülesütlemist andma tarbijale vähemalt kahenädalase tähtaja puudujääva summa tasumiseks, kuid teates oli märgitud tasumise kuupäevaks 23. juuni 2011, s.o tähtaeg oli lühem kui kaks nädalat. VÕS § 416 lg 1 järgi krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teates märgitu kohaselt pidi apellant tasuma võlgnevuse hiljemalt 23.06.2011, s.o riigipühal. Vastavalt TsÜS § 136 lg-le 8 kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Seega tulenevalt TsÜS § 136 lg-st 8 oli apellandil õigus tasuda võlgnevus kuni 27.06.2011. Kuigi teates lepingu ülesütlemise kohta oli märgitud tasumise tähtpäevaks 23. juuni 2011, pikenes tähtaeg seaduse kohaselt kuni 27.06.2011 ning kuna apellandil oli aega võlgnevuse tasumiseks 16 päeva, siis ei olnud rikutud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Isegi kui asuda seisukohale, et vastustaja 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teates rikkus võlgnevuse tasumiseks tähtaja andmisel VÕS § 416 lg-s 1 märgitud tähtaega, siis ei oleks selline asjaolu aluseks 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate tühisusele. Seadus näeb ette tühisuse tagajärje vaid VÕS § 416 lg 1 viimases lauses märgitud juhul, s.o ülesütlemisavaldus on tühine juhul, kui krediidiandja ei esita seda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
10.Õige on maakohtu seisukoht, et 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teade sisaldab endas muuhulgas laenulepingu ülesütlemise avaldust ning alusetu on apellandi väide, et lisaks 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teatele oli vajalik veel vastustaja poolt ülesütlemisavalduse esitamine. Nähtuvalt 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatest on vastustaja teatanud apellandile, milliste lepingute ja milliste summade osas on apellant makseviivituses ning andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Viidatud teates sisaldub ka vastustaja ülesütlemisavaldus, mille kohaselt „Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks Teiega sõlmitud lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele
tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud intresside ja viivistega vastavalt lepingu tingimustele.“ Ringkonnakohus leiab, et 08. juuni 2011 teatest nähtub vastustaja tahe öelda laenuleping ennetähtaegselt üles ning vastustaja ei pidanud teistkordselt esitama apellandile ülesütlemisavaldust. Siinkohal on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu 29. märtsi 2010 otsuse nr 3-2-1-5-10 punktile 11 ning ringkonnakohus ei korda maakohtu vastavaid põhjendusi.
11.Lähtudes 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatest ja VÕS § 416 lg-st 1 saab asuda seisukohale, et laenuleping oli lõppenud ennetähtaegselt 28. juunist 2011 seoses lepingu ülesütlemisega. Vastustaja on oma 28.06.2011 teatises (tl 78) andnud apellandile mõistliku tähtaja laenulepingust tuleneva kogu võlgnevuse tasumiseks ja kuna apellant tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, siis esitas vastustaja 29.07.2011 kohtutäiturile täitmisavalduse (tl 21). Asjaolu, et apellandi abikaasa oli 11.07.2011 esitanud kaebuse tarbijakaebuste komisjonile, milles palus tuvastada vastustaja poolt laenulepingu lõpetamise tühisus (tl 19), ei anna alust asuda seisukohale, et vastustaja poolt 29.07.2011 kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine näitas vastustaja tahet mitte anda apellandile täiendavat aega kohustuste täitmiseks ja võlgnevuse tasumiseks läbirääkimiste pidamiseks. Ajavahemik 11. juuni 2011 (tähtpäev, mil apellant sai kätte 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teate) kuni 29. juuli 2011 (kohtutäiturile täitmisavalduse esitamise aeg) oli piisavalt pikk selleks, et apellant oleks saanud vastava soovi olemasolu korral oma võlgnevuse tasuda või pidada läbirääkimisi. Lähtudes kõigest eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata E. Nõlvak-Donohoe hagi Swedbank AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi enda kanda.
Andra Pärsimägi
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.