N O hagi Prantsuse Vabariigi (Suursaatkonna kaudu) vastu koondamise tõttu töölepingu lõpetamise eest seaduses ja lepingus ettenähtud hüvitise ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Prantsuse Vabariigi vastuhagi N O leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks Harju Maakohtu 25.04.2012 otsus
vastu
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
19 734,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja N O (isikukood XXXXX, elukoht XXXXX), esindaja advokaat Meelis Masso;
Kohtuistungi toimumise aeg
Kostja Prantsuse Vabariik Suursaatkonna kaudu (asukoht Toom-Kuninga 20, Tallinn), esindajad advokaat Marika Oksaar ja vandeadvokaat Urmas Volens 27.09.2012
Prantsuse Vabariigi apellatsioonkaebus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 25.04.2012 otsus hagi rahuldamist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta N O hagi Prantsuse Vabariigi (Suursaatkonna kaudu) vastu 19 734,24 euro välja mõistmiseks rahuldamata.
Vastuhagi rahuldamata jätmise osas jätta Harju Maakohtu 25.04.2012 otsus muutmata.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.02.05.2011 esitatud hagiavalduse ja selle 12.05.2011 täpsustuse kohaselt tegi N O (hageja) hagiavalduse esitamisega Prantsuse Vabariigile Suursaatkonna kaudu (kostja) tahteavalduse tehingu tühistamiseks, mille kohaselt ta tühistas töölepingu ülesütlemise avalduse ja poolte kokkuleppe p 4 ja lõplikud erisätted ning palus kostjalt välja mõista töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg-s 1 sätestatud koondamishüvitise hageja ühe kuu töötasu ulatuses 1904,80 eurot, TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 alusel hüvitise 49 päeva eest töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest 3111,17 eurot, koondamishüvitise 6 aasta, 4 kuu ja 11 päeva eest summas 14 718,27 eurot (bruto), millest on maha arvatud tööandja poolt töötajale juba väljamakstud viie kuu töötasu suurune hüvitis brutosummana (24242,27-9524) tulenevalt poolte vahel töölepingu artikli 6A alapunktis 4 kokkulepitust. Kokku palus seega hageja välja mõista hüvitise 19 734,24 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivised iga hüvitise väljamaksmisega viivitamise päeva eest alates hagi esitamisest 02.05.2012 kuni nõude kohase täitmiseni. Samuti palus hageja tunnistada hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamine lepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest ja nõuetest loobumise osas tühiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas Prantsuse Vabariigi Suursaatkonnas sektoriatašee, haldusjuhi ja raamatupidajana alates 01.12.2004, mil poolte vahel sõlmiti kirjalik tööleping. Hageja kuupalga suurus alates 26.02.2009 vastavalt töölepingu lisale nr 4 oli 1904,80 eurot. Kostja ütles töölepingu hagejale üles 01.04.2011 TLS § 87 ja § 89 lg 1 alusel töökoha koondamise tõttu. Ülesütlemisavalduses märkis kostja, et tal puudub võimalus pakkuda hagejale teist tööd vastavalt TLS § 89 lg-s 3 sätestatule ja nimetas hageja viimaseks tööpäevaks 11.04.2011. Ülesütlemisavalduse sai töötaja kätte 01.04.2011.
3.Töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 4 sisaldus poolte kokkulepe, mille kohaselt pooled loobuvad töölepingus kokkulepitud ja TLS §-s 97 nimetatud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest. Samuti kinnitas hageja, et ta ei soovi vähem ette teatatud päevade hüvitamist TLS § 100 lg 5 kohaselt, kuna ta on ise avaldanud soovi etteteatamistähtaja lühendamiseks ning tööandja on sellega nõustunud.
4.01.04.2011 allkirjastasid pooled dokumendi pealkirjaga lõplikud erisätted, milles oli kirjas, et 01.04.2011 on tööandja töötajat teavitanud töölepingu lõpetamisest ülesütlemisega; töötaja on korralisel puhkusel 10. aprillini (k.a) seoses puhkusepäevade väljavõtmisega ning, et tööleping lõpeb 11. aprillil ja töötaja saab sellel kuupäeval lõpparve sees 3,5 palga ekvivalendi töölepingu lõpetamise hüvitisena; tööandja kannab üle
töötaja pangakontole 1,5 palga ekvivalendi (2857,20 eurot) lisahüvitisena; eelmises punktis mainitud summast teeb tööandja seadusega ettenähtud kinnipidamisi (maksud ja sotsiaalmaksed); töötaja loobub tööandja vastu igasuguste hagide esitamisest kohtus ja vahekohtutes, seoses töölepinguga (sh, kuid sellega mitte piirdudes, lõpparve osas); juhul kui töötaja esitab hagi tööandja vastu (kas kohtus või vahekohtutes), peaks ta koheselt tagastama tööandjale kõik saadud lahkumishüvitused ning maksma tööandjale hüvitist lahkumishüvitistega seonduvate maksude summa suuruses; pooled kinnitavad, et peale käesolevatele lõplikele erisätete allakirjutamist pole neil üksteise suhtes ühtki kaebust, mis võiks tuleneda töösuhtest. Tulenevalt lõplikest erisätetest maksis kostja hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist kokku viie kuu töötasu ulatuses, so kokku summas 9524 eurot (5 x 1904,80) (bruto). Nimetatud summa ei sisaldanud endas tasu töölepingu ülesütlemisest tekkivatest vaidlustest loobumise osas, nagu kostja ekslikult märgib. Poolte vahel sõlmitud töölepingu artikli 6A alapunkti 4 kohaselt tuleb lepingu lõpetamisel töökoha kaotamise tõttu maksta töötajale hüvitist, mis võrdub kahe kuu töötasuga tööloldud aasta kohta. Hageja sai nimetatud sätte olemasolust teadlikuks pärast kostjaga töösuhte lõpetamist, kui pöördus erialateadmistega isikute poole. Kuna viidatud artikkel töölepingus ei sisaldanud sõna „koondamine“, ei olnud see säte hageja jaoks üheselt mõistetav ja selge. Käitudes vastuolus hea usu põhimõttega, ei teavitanud kostja hagejat töölepingu lõpetamisel, et tal on tulenevalt lepingust õigus tunduvalt suuremale hüvitisele kui talle tegelikult maksti. Hageja oli seisukohal, et sõlmis lõplikud erisätted, olles eksimuses. Kui hageja oleks erisätete allkirjastamise ajal olnud teadlik, et tal on õigus tunduvalt suuremale hüvitisele, ja kui kostja oleks sellest asjaolust talle töölepingu lõpetamisel teada andnud, ei oleks hageja ega ka temaga sarnane mõistlik isik erisätetele alla kirjutanud. Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemisavalduse p 4 ja erisätete p 3 on tühised nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg-s 3 märgitud alustel kui ka TLS § 2 järgi. TLS-ga on ette nähtud konkreetsed juhud, mil tööandja ja töötaja võivad loobuda seaduses sätestatud lepingu lõpetamise etteteatamise tähtaegadest. Hageja leidis, et antud juhul sellise erandjuhuga tegemist ei olnud. Hageja ei väljendanud lõplikes erisätetes tahet oma nõuetest loobumiseks kostja vastu. Lõplikud erisätted ei ole töölepingu muutmise kokkulepe ega kompromiss nagu kostja ekslikult leiab. Kuna hagejale on töölepingu ülesütlemisest ette teatatud vähem kui seadus ja temaga sõlmitud tööleping sätestavad ning talle ei ole välja makstud töölepingus kokku lepitud koondamishüvitist ja hagejal kui töölepingu nõrgemal poolel ei olnud mingit põhjust nendest hüvitistest loobuda, on juhul kui lõplikes erisätetes sisaldatu võimaldabki teha järeldusi mingite loobumiste kohta, need loobumised tühised tulenevalt vastuolust heade kommetega ning TsÜS § 92 lg 3 p-de 1 ja 2 ning TLS §-s 2 sätestatud alustel. Hageja nõude õiguslikeks aluseks on TsÜS § 92 lg 2, TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, TLS § 100 lg 1 ja TLS § 97 lg 2 p 3. Töölepingu artikkel 6A alapunktist 4 ja TLS-st tuleneb, et töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaeg on 2 kuud. Kuna ülesütlemisavaldus allkirjastati 01.04.2011 ja hageja viimane tööpäev oli 11.04.2011, seega on hagejal õigus saada kostjalt etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu hüvitist 49 päeva eest kokku summas 3111,17 eurot (bruto) [(1904,80:30) x 49]. Lisaks TLS-s sätestatud hüvitisele on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist ka vastavalt kostjaga sõlmitud töölepingu artikli 6A alapunktile 4. Hageja töötas kostja juures 01.12.2004 kuni 11.04.2011, seega kokku kuus aastat neli kuud ja üksteist päeva. Arvestades hageja kuupalka 1904,80 eurot kuus ja tööstaaži kostja juures, on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist töölepingu lõpetamise eest töökoha kaotamise tõttu summas 24 242,27 eurot. Kuna ühe töötatud aasta eest on hüvitis 3809,60 eurot (2 x 1904,80), siis hüvitis kuue aasta eest on 22 857,60 eurot (6x3809,60), 4
kuu eest 1269,87 eurot [(4x3809,60):12)] ja 11 päeva eest 114,80 eurot [11 x (3809,60:365)]. Kokku 24 242,27 eurot (bruto), millest hageja arvas maha kostja poolt juba väljamakstud viie kuu töötasu suuruse hüvitise brutosummana ehk alles jäi 14 718,27 eurot (24242,27-9524). Kõik nõuded kokku moodustavad summa 19 734,24 eurot.
10.Kuna TLS § 84 lg 1 kohaselt muutusid kõik hageja nõuded kostja vastu, mis tulenesid töölepingu lõppemisest, töösuhte lõppemise ajaga ehk 11.04.2011, sissenõutavaks ja kostja oli kohustatud hagejale töölepingu lõppemise päeval välja maksma seaduses ja lepingus sätestatud koondamishüvitised ja hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise eest, kuid kostjal on hagejale välja maksmata 19 734,24 eurot, on kostja olnud alates 12.04.2011 nimetatud summa tasumisega viivituses. TLS § 1 lg 3 ja § 2 kohaselt kohaldatakse töösuhtele ka võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut kui TLS-s ei ole ette nähtud teisti. VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel palus hageja kostjalt välja mõista viivise 8% aastas ehk 4,32 [(8/365) x 19 734,24)] eurot päevas kuni hüvitise täieliku väljamaksmiseni. Hageja nõudis viivist alates hagi esitamisest 02.05.2011 kuni nõude kohase täitmiseni. Alates 02.05.2011 kuni kohtuvaidluse teeside esitamiseni 16.04.2011 oli kostja hüvitise väljamaksmisega viivitanud 351 päeva, kokku viivis summas 1516, 32 eurot. Hageja palus kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised kostjalt välja mõista kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja seisukoht
11.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata kui alusetu ja õiguslikult põhjendamatu.
12.Pooled on töölepingu lõpetamise kõikides asjaoludes kokkuleppele jõudnud ja vormistanud need 01.04.2011 sõlmitud kokkuleppes ning lõplikes erisätetes. Nimetatud dokumendi näol on tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 tähenduses ja kostja on 01.04.2011 kokku lepitud kohustused hageja ees tähtaegselt ja täielikult täitnud. Hagejal ei ole nõuet, millega ta kohtusse tuli, sest võlasuhe poolte vahel on lõppenud kohase täitmisega VÕS § 186 p 1 kohaselt. Hagejapoolne tehingu tühistamise avaldus on esitatud õigusliku aluseta.
13.Hagi esitamine kohtusse kostja vastu on hageja pahauskne käitumine ning VÕS § 6 ja TsÜS § 138 kohaselt keelatud. Eeltoodust tulenevalt puudub alus hagi rahuldamiseks. Hageja ise avaldas 17.03.2011 e-kirjas Charpin Laurentile soovi võimalikult kiirelt tööst vabaks saada, mida väljendab tema lause „oleksin teile väga tänulik minu vallandamise eest lähiajal“. Nimetatuga tegi hageja tahteavalduse tema võimalikult kiireks töölt vabastamiseks ja etteteatamistähtaja lühendamiseks. Ka 01.04.2011 poolte kokkuleppes kinnitab hageja selgesõnaliselt, et ta on avaldanud soovi etteteatamistähtaja lühendamiseks. Hageja ei ole oma tahteavaldust TsÜS § 72 sätestatud korras tagasi võtnud. Hageja väide, justkui peaks 17.03.2011 e-kirja mõistma nii, et ta soovib töösuhte kiiret lõpetamist etteteatamistähtaegu järgides, on vastuolus e-kirja sisuga, kus hageja viitab haiguse ägenemise võimalusele ja tööülesannete puudumisele hiljemalt 31.03.2011. Oma kirjas viitab hageja ka kvartaalse aruande viimasele päevale, pakkudes sellega välja enda viimase tööpäeva kuupäeva. Ka hageja 13.04.2011 e-kiri kinnitab, et hageja oli teinud varasemalt tahteavalduse etteteatamistähtaja lühendamiseks, sest hageja ei maini nimetatud kirjas etteteatamistähtaja rikkumist ega avalda soovi etteteatamistähtajal tööl käia. Hageja märgib nimetatud e-kirjas, et suuliselt teatati talle ette tema töökoha kaotamisest 15.10.2010. Seega ei ole hageja väidete kohaselt etteteatamistähtaega üldse rikutud.
14.Vastavalt töölepingu artikli 6A alapunktile 2 ei maksta mingit hüvitist, kui töötaja lahkub ametist. Kostjale tundus hageja tööst vabastamine ilma ühegi hüvitiseta ebaõiglane, mistõttu sõlmisid pooled 01.04.2011 ülesütlemise erikokkuleppe ja lõplikud erisätted
kõikide töölepingu lõpetamisega seotud asjaolude osas. Hagejal puudus igasugune kohustus selliste kokkulepete sõlmimiseks ja tal oli võimalus jätta 01.04.2011 kokkulepe ning erisätted sõlmimata. Vaatamata sellele on hageja nimetatud kokkulepetega nõustunud, mis näitab, et hageja tegelik tahe oli suunatud töösuhte lõpetamisele nendes kokkulepetes sätestatud tingimustel. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja on 01.04.2011 sõlmitud kokkuleppe ning lõplike erisätetega arvestanud ja sellest lähtuvalt käitunud. Hageja meelemuutus on sõnamurdlik.
15.TLS ei keela pooltel töölepingu lõpetamise asjaoludes kokku leppida. Hageja sai kokkulepete alusel kostjalt oluliselt suurema hüvitise (viie kuu töötasule vastava hüvitise 9524 eurot) kui sätestab TLS § 100 lg 1 (ühe kuu töötasule vastav hüvitis 1904,8 eurot). Seega ei ole tegemist töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppega, millele laieneks TLS §-s 2 sätestatud kaitsenorm. Seda enam, et initsiatiiv tähtaja lühendamiseks tuli 17.03.2011 hagejalt, mis tähendab, et sõlmitud kokkulepe vastas hageja huvidele.
16.Kostja on hagejale tasunud kõik hüvitised, millele hagejal oli õigus tulenevalt TLS-st ja pooltevahelisest kokkuleppest. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja on saanud kostjalt hüvitisena 9524 eurot, sh 3,5 kuu töötasuga võrduva hüvitise töölepingu ülesütlemise eest (mis sisaldab ka TLS § 100 lg 1 alusel tasutud hüvitist) ning 1,5 kuu töötasuga võrduva täiendava hüvitise. Lisaks on hageja saanud ühe kuu töötasule vastava hüvitise töötukassast. Töölepingu artikkel 6 A p 2 kohaselt ei olnud hagejal õigust mingile hüvitisele. TLS kohaselt oleks hagejal koondamise puhul olnud õigus ühe kuu töötasu suurusele hüvitisele (TLS § 100 lg 1). Hageja sai viis korda enam.
17.Hageja on 01.04.2011 ülesütlemisavalduse kokkuleppe p-s 4 selgesõnaliselt loobunud etteteatamistähtaja hüvitisest. Seega VÕS § 207 lg-st 1 tulenevalt on võlasuhe poolte vahel lõppenud ehk hagejal puudub selles osas nõue.
18.Samuti kinnitab hageja lõplikes erisätetes, et tal ei ole kostja suhtes mingeid pretensioone, mis on negatiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes ning, et hageja loobub kõikidest edasistest võimalikest nõuetest kostja vastu seoses töölepinguga. Ka see tähendab võlasuhte lõppemist VÕS § 207 lg 1 kohaselt. Kuna hageja ei ole tõendanud, et võrreldes 01.04.2011 oleksid asjaolud muutunud, puudus hagejal nõue kostja vastu, sest pooltevaheline võlasuhe on lõppenud.
19.01.04.2011 kokkulepe ning lõplikud erisätted on kehtivad, need ei ole tühised ega tühistatud. Puudub igasugune alus nende tühistamiseks, sest hageja sõlmis 01.04.2011 kokkulepped vabatahtlikult ja täie teadmise juures ning ta ei olnud eksimuses. Hageja vastupidised väited sellest on ebaõiged, tõendamata ning eluliselt ebausutavad.
20.Hageja ise on väitnud 27.07.2011 vastuses kostja vastusele ning 13.04.2011 e-kirjas P M ile, et talle oli tema võimalik koondamine teada juba 2010. oktoobrist. Kostja leidis, et hagejaga sarnane mõistlik isik oleks vaadanud sellisel juhul enda töölepingu üle. Hagejal on kõrgharidus, ta töötas sektoriatašee, haldusjuhi ja raamatupidajana ehk isikuna, kes igapäevaselt tegeles dokumentidega, oskab dokumente lugeda, on teadlik kokkuleppe allkirjastamise õiguslikest tagajärgedest ning teab, et enne lepingu allkirjastamist tuleb asjaolud endale selgeks teha. Eeltoodust tulenevalt on eluliselt äärmiselt ebausutav, et 01.04.2011, kui sõlmiti poolte kokkulepe, ei olnud hageja teadlik töölepingu lõpetamise, sh hüvitist puudutavatest sätetest.
21.Isegi kui hageja oli eksimuses, kandis hageja eksimuse riisikot ise ja puudub TsÜS § 92 lg-s 3 sätestatud alus tehingute tühistamiseks, sest hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema eksimusse viimist või muu TsÜS § 92 lg-s 3 sätestatud aluse olemasolu. Hageja põhistused väidetava eksimuse osas on vastuolus hageja enda väidetega ja eluliselt äärmiselt ebausutavad.
Kostja vastuhagi
22.27.06.2011 esitas kostja hageja suhtes vastuhagi leppetrahvi 12 666,92 eurot ja viiviste põhikohtuasjas hagiavalduse esitamisest 02.05.2011 kuni vastuhagi esitamiseni 27.06.2011 155,68 eurot ning alates 28.06.2011 kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2,78 iga viivitatud päeva eest, väljamõistmiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
23.Töölepingu ülesütlemisel sõlmitud lõplike erisätete, mis on oma olemuselt kompromissileping, esemeks on hagejapoolne hagide esitamisest loobumine kostja vastu seoses töölepinguga, sh lõpparvega, lõpparve sisaldab hüvitist töölepingu ülesütlemise eest. Hageja esitas 02.05.2011 kostja vastu hagiavalduse Harju Maakohtusse töölepingu ülesütlemise tühisuse ja koondamise tõttu saamata jäänud hüvitise nõudes ning tehingu tühistamise avalduse kostjale. Hageja on seega rikkunud lõplike erisätete kokkulepet.
24.Isegi kui lõplike erisätete kokkulepe oleks tühine, nagu hageja väidab, kuulub vastuhagi rahuldamisele VÕS alusetu rikastumise sätete järgi.
25.Lõplike erisätete p 4 kohaselt kohustub hageja kokkuleppe rikkumisel tagastama kostjale kõik saadud lahkumishüvitised ning maksma kostjale hüvitist lahkumishüvitisega seonduvate maksude summa suuruses. Kostja palus kohtul sisse nõuda hagejalt leppetrahv 12 666,92 eurot (hüvitised töölepingu ülesütlemisel 9524 eurot ja töölepingu ülesütlemisel hüvitistelt tasutud maksud 3142,92 eurot). Kostja tugines oma nõudes lõplike erisätete kokkuleppe p-le 4, VÕS §-le 100, § 158 lg-le 1, § 113 lg-le 1 ja §-le 94. Hageja seisukoht vastuhagile
26.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud jätta kostja kanda.
27.Kostja leppetrahvi nõudel puudub õiguslik alus. Kuivõrd dokument „Lõplikud erisätted“ on hageja poolt tühistatud, siis on selle tingimused, sh kokkuleppe p 4, milline on vastuhagi esitamise aluseks, algusest peale kehtetud TsÜS § 90 lg 1, § 98 lg 1 ja VÕS § 163 alusel. Lisaks, kui kohus asub seisukohale, et hageja ei olnud nimetatud kokkuleppe sõlmimisel eksimuses, taotles hageja lõplike erisätete kehtivuse hindamist ka VÕS § 86 alusel ja palus kohtul võtta seisukoht nimetatud kokkuleppe vastavusest heade kommetega. Juhuks kui kohus leiab, et kostjal on leppetrahvi nõue, esitas hageja alternatiivse taotluse, milles palus seda vähendada mõistliku suuruseni, milline ei saaks, arvestades tööõiguses kehtivat praktikat, olla suurem summa kui töötaja ühe kuu keskmise töötasu suurus. Lisaks märkis hageja, et kostja poolt nõutud leppetrahv on arvutatud valesti. Maakohtu otsus
28.Harju Maakohus rahuldas 25.04.2012 otsusega põhihagi ja mõistis Prantsuse Vabariigilt Suursaatkonna kaudu N O kasuks välja 19 734,24 eurot töölepingus kokkulepitud hüvitise, TLS § 100 lg-s 1 sätestatud koondamishüvitise ja töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitise katteks. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 1555,20 eurot perioodi 02.05.201125.04.2012 eest ja viivise alates 26.04.2012 VÕS §-s 94 sätestatud suuruses põhinõudest 19 734,24 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata Prantsuse Vabariigi Suursaatkonna kaudu vastuhagi N O vastu. Menetluskulud jättis kohus täies ulatuses kostja kanda.
29.Vaidluse lahendamisel poolte vahel juhindus kohus TLS §-st 2, § 89 lg-st 1, TLS § 97 lg 2 p-st 3 ja TLS §-st 100.
30.Kohus tuvastas, et N O ja Prantsuse Vabariik Suursaatkonna kaudu sõlmisid 01.12.2004 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle sektoriatašee, haldusjuhi ja raamatupidajana alates töölepingu sõlmimise päevast (tõendab tööleping t/l 12-19). Töölepingu p-s 6A alapunktis 4 on pooled kokku leppinud, et käesoleva töölepingu võib
lõpetada töökoha kaotamise või osakonna sulgemise tõttu, millest etteteatamistähtaeg on 2 kuud ja hüvitise suuruseks on sel juhul 2 kuu töötasu iga tööl oldud aasta kohta (tõendab tööleping t/l 18). 26.02.2009 allkirjastasid pooled töölepingu lisa nr 4, milles lepiti kokku, et alates 23.02.2009 on hageja palga suuruseks 1904,80 senti (tõendab töölepingu lisa 4 t/l 34-37). Kostja ütles hagejale töölepingu üles 01.04.2011 TLS § 87 ja § 89 lg 1 alusel ja hageja viimaseks tööpäevaks kostja juures oli 11.04.2011 (tõendab töölepingu ülesütlemise avaldus t/l 20-21). Töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 4 sisaldub poolte kokkulepe, mille kohaselt lepivad tööandja ja N O kokku, et nad loobuvad töölepingus kokkulepitud ja TLS § 97 nimetatud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest ning töötaja kinnitab, et ta ei soovi vähem etteteatatud päevade hüvitamist TLS § 100 lg 5 kohaselt, kuna ta on ise avaldanud soovi etteteatamistähtaja lühendamiseks ning tööandja on sellega nõustunud (t/l 21). 01.04.2011 on pooled allkirjastanud ka dokumendi pealkirjaga Lõplikud erisätted (t/l 22-23), milles on kirjas, et 01.04.2011 on tööandja töötajat teavitanud töölepingu lõpetamisest ülesütlemisega; töötaja on korralisel puhkusel
10.aprillini (k.a) seoses puhkusepäevade väljavõtmisega ning, et tööleping lõpeb 11. aprillil ja töötaja saab sellel kuupäeval oma lõpparve sees 3,5 palga ekvivalendi töölepingu lõpetamise hüvitisena; tööandja kannab üle töötaja pangakontole 1,5 palga ekvivalendi (2857,20 eurot) lisahüvitisena; eelmises punktis mainitud summast teeb tööandja seadusega ettenähtud kinnipidamisi (maksud ja sotsiaalmaksed); töötaja loobub tööandja vastu igasuguste hagide esitamisest kohtus ja vahekohtutes, seoses töölepinguga (s.h., kuid sellega mitte piirdudes, lõpparve osas); juhul kui töötaja esitab hagi tööandja vastu (kas kohtus või vahekohtutes), peaks ta koheselt tagastama tööandjale kõik saadud lahkumishüvitused ning maksma tööandjale hüvitist lahkumishüvitistega seonduvate maksude summa suuruses; pooled kinnitavad, et peale käesolevatele lõplikele erisätete allakirjutamist pole neil üksteise suhtes ühtki kaebust, mis võiks tuleneda töösuhtest; tulenevalt poolte kokkuleppest lõplikes erisätetes on kostja maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist kokku viie kuu töötasu ulatuses, so kokku summas 9 524,00 (5 x 1904,80) eurot (bruto).
31.Kohus leidis, et TLS § 2 järgi on tühised poolte kokkulepped, mille kohaselt loobuvad lepingupooled töölepingus kokkulepitud ja TLS §-s 97 nimetatud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest ning töötaja kinnitab, et ta ei soovi vähem etteteatatud päevade hüvitamist TLS § 100 lg 5 kohaselt, sest sellise kokkuleppe sõlmimise võimalust ei näe ette TLS ja see on töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe. Seega pidi tööandja maksma töötajale töölepingu lõpetamisel TLS § 87 ja § 89 lg 1 alusel TLS § 100 lg-s 1 sätestatud hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ja ka hüvitist TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 alusel 49 päeva eest, sest hageja oli kostja juures töötanud töölepingu ülesütlemise ajaks 6 aastat 4 kuud ja 11 päeva ja kostja ütles töölepingu hagejale üles 01.04.2011 ning tööleping lõppes poolte vahel 11.04.2011.
32.Hageja keskmise töötasu väljaarvestamisel juhindus kohus selle väljaarvestamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusest nr 91, millega kehtestati Keskmise töötasu arvestamise kord ja tingimused (edaspidi Kord). Lähtudes nimetatud määruse § 2 lg-test 1 ja 2, tuleb hageja keskmise palga arvutamisel lähtuda 2010 oktoobri kuni 2011 märtsi töötasudest, sest nendel kuudel töötas hageja täiskuud. Hageja kuue kuu töötasu nimetatud kuudel oli kokku 11 428,80 eurot (6 x 1904,80), mille üle pooltel vaidlus puudub. Keskmise tööpäevatasu arvutamiseks tuleb nimetatud ajavahemiku töötasud jagada sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga (Korra § 2 lg 1). Kuna eelpool nimetatud perioodil oli kalendaarseid tööpäevi kokku 128 (21+22+22+21+19+23), oli hageja keskmise tööpäevatasu suuruseks 89,29 (11.428,80 : 128) eurot ja tema keskmise kuutasu suuruseks vastavalt Korra § 3 lg-le 6 oli 1875,09 (89,29 x 21) eurot.
33.Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 1 järgi 1875,09
eurot ja TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 järgi 4375,21 (49 x 89,29) eurot.
34.Tulenevalt sellest, et pooled olid töölepingu sõlmimisel töölepingu p-s 6A alapunktis 4 kokku leppinud, et kui tööleping lõpetatakse töökoha kaotamise või osakonna sulgemise tõttu, maksab tööandja töötajale hüvitist, mis võrdub kahe kuu töötasuga tööloldud aasta kohta, on hageja õigustatud nimetatud hüvitist tööandjalt nõudma, sest tööleping poolte vahel lõpetati TLS § 87 ja 89 lg 1 alusel ning pooled ei ole töölepingu kehtivuse ajal kokku leppinud töölepingu muutmises. Kohus leidis, et ka poolte vahel sõlmitud lõplikud erisätted, mille pooled allkirjastasid töölepingu ülesütlemise päeval, ei ole kokkulepe töölepingu nimetatud punkti muutmisest, vaid kokkulepe hüvitiste maksmisest seoses töölepingu lõppemisega. Tuginedes VÕS § 1 lg-le 1 ja § 76 lg-le 1, on hageja õigustatud saama kostjalt töölepingu p-s 6A alapunktis 4 kokkulepitud hüvitist 6 aasta 4 kuu ja 11 päeva eest, sest just nii kaua oli pooltevaheline töösuhe selle lõpetamise ajaks kestnud. Arvestades hageja kuupalka 1 904,80 eurot kuus, on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist töölepingu lõpetamise eest töökoha kaotamise tõttu summas 24 242,27 eurot, sest hüvitis ühe aasta eest oleks 3809,60 eurot (2 x 1904,80), kuue aasta eest 22 857,60 eurot (6 x 3809,60), 4 kuu eest 1269,87 eurot [(4x3809,60):12)] ja 11 päeva eest 114,80 eurot (11 x (3809,60:365). Kokku oli hagejal seega õigus saada hüvitist tulenevat poolte vahel sõlmitud töölepingu p-st 6A alapunktist 4 24 242, 27 eurot brutos.
35.Kohus leidis, et tulenevalt kõigest eeltoodust ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust hageja väited poolte vahel sõlmitud lõplike erisätete tühisusest või nende tühistamisest hageja poolt seoses nende sõlmimise ajal eksimuses olemisega ega ka kostja vastuväited nendele. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ka asjaolu, kas hageja sai teada tema võimalikust ametikoha kaotamisest juba 2010 oktoobris või mitte ning kas hageja palus kostjat teha lõplik otsus tema koondamisest võimalikult kiiresti või mitte, sest hagejale öeldi kostja poolt tööleping üles 01.04.2011, mida tõendab töölepingu ülesütlemise avaldus (t/l 20-21).
36.Tulenevalt asjaolust, et kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisel „Lõplikes erisätetes“ kokkulepitud hüvitist 9524 eurot ehk 5 kuu palga 1904,80 eurot, mille üle poolte vahel vaidlus puudub, kuid oleks pidanud maksma kokku hüvitist 30 492,57 eurot, kuuluks kostjalt täiendavalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis 20 968,57 eurot. Kuna kohus aga TsMS § 439 kohaselt nõude piire ületada ei tohi, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt nõutava hüvitise 19 734,24 eurot.
37.Tulenevalt asjaolust, et TLS § 84 lg 1 kohaselt muutusid kõik hageja töölepingust tulenevad nõuded kostja vastu sissenõutavaks 11.04.2011 ehk töölepingu lõppemisel, oli kostja kohustatud hagejale töölepingu lõppemise päeval välja maksma seaduses ja lepingus sätestatud koondamishüvitised ja hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise eest ehk eelnevalt märgitud summa 19 734,24 eurot. Kuna kostja nimetatud hüvitisi hagejale välja maksnud ei ole, on ta oma kohustuse täitmisega hageja ees viivituses alates 12.04.2011. Tuginedes VÕS § 1 lg-le 1 ja § 113 lg-le 1, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis 8% aastas ehk 4,32 [(8/365) x 19.734,24)] eurot päevas kuni hüvitise täieliku väljamaksmiseni. Kuna hageja nõudis kostjalt viivist alates hagi esitamisest 02.05.2011 kuni nõude kohase täitmiseni ja kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kostja olnud viivituses 360 päeva (02.05.2011-25.04.2012), mõistis kohus kostjalt välja viivise kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 1555,20 (4,32 x 360) eurot ning alates 26.04.2012 VÕS §-s 94 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
38.Kohus leidis, et kostja vastuhagi hagejalt leppetrahvi välja mõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. Hagejal, nii nagu ka igal teisel Eesti Vabariigi kodanikul, on põhiseaduse (PS) §-st 15 tulenev õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, mistõttu poolte vahel lõplikes erisätetes sõlmitud kokkulepe, millega hageja võttis omale kohustuse kostja vastu kohtusse hagiga mitte pöörduda, on heade kommete vastane ja tulenevalt
TsÜS § 86 lg-s 1 sätestatust tühine. Seetõttu ei too nimetatud kokkulepe hagejale kaasa ka kohustust leppetrahvi tasuda ja kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Seetõttu puudub kohtuotsuses vajadus võtta seisukoht leppetrahvi ebamõistlikust suurusest, selle vähendamise põhjendatusest ja ebaõigest arvestusest nagu märkis hageja oma vastuses vastuhagile.
39.Kuna kohus jättis rahuldamata kostja põhinõude hageja vastu, ei kuulunud rahuldamisele ka kõrvalnõudena esitatud viivisenõue.
40.Juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 sätestatust jättis kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata hageja e-kirja hr P M ile ja tema vastus sellele 13. aprillist 2012 ning hageja e-kirja L C 17. märtsist 2011 ja viimase vastuse hagejale 22. märtsist 2011 ja tõendid, mis kostja väidetel kinnitavad kui palju on kostja hageja eest tasunud sotsiaalmaksu. Kohus leidis, et nimetatud tõendid ei oma vaidluse lahendamisel poolte vahel tähendust, millest tulenevalt ei ole need asjakohased. Apellatsioonkaebus
41.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse põhihagi rahuldamise osas tühistada ja teha ringkonnakohtul uus otsus, millega jätta põhihagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.
42.Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning kohus on rikkunud TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohus ei ole hinnanud töölepingu ülesütlemisavalduses ja lõplikes erisätetes sisalduvaid poolte tahteavaldusi ega tuvastanud poolte tegelikku tahet töölepingu lõpetamisel. Antud juhul oli tegemist töölepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel TLS § 79 mõttes, millele TLS ei sätesta kohustuslikke tingimusi, seega ei saa ülesütlemisel poolte vahel kokkulepitu olla TLS § 2 alusel tühine.
43.Kohus ei analüüsinud ka töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 4 sisalduvat hageja etteteatamistähtaja lühendamisele suunatud tahteavalduse tähendust ja mõju hüvitise saamise õigusele, vaid leidis, et ülesütlemisavalduse p 4 on tervikuna tühine. TLS § 2 ei kohaldu töötaja tahteavaldustele, töötaja võib etteteatamistähtajast ja selle hüvitamisest loobuda, mida hageja ka tegi. Kohus jättis analüüsimata ka hagejapoolse nõuetest loobumise, mis tuleneb ülesütlemisavalduse p-st 4. Kostja leiab, et võlasuhe on seega VÕS § 207 lg 1 järgi lõppenud. Kuna hageja ise soovis etteteatamistähtaja lühendamist ja kinnitas, et ei soovi hüvitist, ei saa ta ka VÕS § 101 lg-le 3 tuginedes nõuda kostjalt etteteatamistähtaja mittejärgimisest tulenevat hüvitist. Kohus ei ole hinnanud hageja tegevuse kooskõla hea usu põhimõttega.
44.Kostja leidis, et kohus on ebaõigesti arvutanud välja hüvitise suuruse. Oktoobrist 2010 kuni märtsini 2011 oli 182 kalendripäeva. Hageja brutopalk sel perioodil oli 11 428,8 eurot. Seega hageja kalendripäeva keskmine tasu oli 62,7956 eurot (11428:182) ja hüvitis 49 kalendripäeva eest 3076,98 eurot (62,7956x49), mitte 4375,21 eurot nagu leidis ekslikult maakohus.
45.Täiendava koondamishüvitise väljamõistmine on põhjendamatu ja vastuolus pooltevahelise kokkuleppega. Kohus jättis tähelepanuta lõplike erisätete kokkuleppe ja tugines põhjendamatult töölepingu p 6A alapunktis 4 sätestatule. Ülesütlemisel sõlmitud kokkulepetega muudeti algses töölepingus kokku lepitut ja kui nimetatud kokkulepped kehtivad, siis muudavad need töölepingu p 6A ning selle kohaldamine on välistatud.
46.TLS § 2 ei keela ülesütlemishüvitise suuruses kokku leppimist. Kuivõrd hageja sai 01.04.2011 sõlmitud hüvitiskokkulepete alusel TLS-s sätestatud hüvitistest oluliselt enam, siis ei ole nimetatud kokkulepe ka TLS § 2 mõttes töötaja kahjuks kõrvalekalduv ega ei saa nimetatud sätte alusel tühine olla. Seega on ülesütlemisel sõlmitud kokkulepped kehtivad ja võlasuhe on lõppenud kohase täitmisega ning puudus alus põhihagi
rahuldamiseks. Isegi kui võlasuhe ei oleks lõppenud kohase täitmisega, on see lõppenud seoses nõuetest loobumisega. Lõplike erisätete p-de 3 ja 5 alusel loobus hageja kõikidest edasistest nõuetest kostja vastu.
47.Isegi kui lähtuda hüvitise väljamõistmisel algse töölepingu p 6A alapunktist 4, on kohus leidnud hüvitise suuruse ebaõigesti. Kohus lähtus hageja töötasust töölepingu lõpetamisel ning arvestas ka poolikuid tööaastaid, jättes seejuures oma seisukoha põhjendamata. Kostja hinnangul tuli lähtuda töölepingu sõlmimise ajal kehtinud palgast ning hüvitis välja mõista vaid täistööaastate eest. Lisaks, töötukassalt saadud hüvitis tuleb tööandja poolt makstavast hüvitist maha arvata. Vastus apellatsioonkaebusele
48.Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
49.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, hagi tuleb jätta rahuldamata.
50.Apellatsioonimenetluses on vaidlusaluseks jäänud üksnes pooltevahelise töösuhte lõpetamise õiguslikud küsimused ja seepärast võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
51.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab TsMS § 438 lg 1 kohaselt muuhulgas seda, et kohus peab poolte esitatud asjaolude pinnalt välja selgitama vaidlusaluse õigussuhte tegeliku sisu ja paigutama selle asjakohaste õigusnormide alla. Kolleegium jagab kostja seisukohta, et poolte vaheline töösuhe on lõppenud poolte kokkuleppel, mille pooled on sõlminud 01.04.2011 töölepingu ülesütlemiseavalduse ja poolte kokkuleppe (tl 20-21) ning samal kuupäeva kokkulepitud lõplike erisätetena (tl 22-23). Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus seisukohal, et TLS § 79 lubab töösuhte pooltel tähtajatu tööleping igal ajal kokkuleppel lõpetada ega sätesta selleks tingimusi, mida pooltevahelised hüvitisi puudutavad kokkulepped oleks rikkunud. Käesoleval juhul on hageja töötajana avaldanud soovi lahkuda töölt enne TLS § 97 nimetatud töölepingu etteteatamisetähtaja möödumist ja olnud nõus loobuma TLS § 100 lg-s 5 sätestatud etteteatamistähtaja hüvitisest. Kolleegium leiab, et sellesisulise kokkuleppe sõlmimist ei takista asjaolu, et tegemist oli koondamisolukorraga, kuna pooltevaheline kokkulepe ei ole olnud töötajat kahjustav. Hageja on saanud töösuhte lõppemisel kokkuleppe kohaselt 3,5 kuu töötasule vastava hüvitise, mis sisaldas TLS § 100 lg-s 1 sätestatud ühe kuu keskmise töötasu suurust koondamishüvitist ning lisaks veel kompromissina lõplikes erisätetes kokkulepitud 1,5 kuu töötasule vastava lisahüvitise. Hageja oli töösuhte poolena teadlik töölepingu tingimustest ja seetõttu ei ole asjakohased hageja väited, et ta on töölepingus töösuhte lõpetamise puhuks kokkulepitud võimalikest hüvitistest ekslikult loobunud. Hüvitisest loobumise seaduslikkuse küsimus võiks TLS § 2 tähenduses kerkida juhul, kui töötaja oleks nõustunud vähendama hüvitist alla seaduses ettenähtud määra. Eeltoodu põhjal ei ole hageja nõue kostja poolt töösuhte lõpetamisel hagejale makstud hüvitistele täiendava rahasumma väljamõistmiseks põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
52.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vastuhagi rahuldamata jätmise osas vaidlustanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust selles osas kontrollida. Samal põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks anda hinnangut nende 01.04.2011 sõlmitud lõplike erisätete tingimuste seaduslikkusele, millele vastuhagis esitatud nõuded tuginesid.
53.Hagi ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu peab kolleegium põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel poolte endi kanda.
Gaida Kivinurm
Margo Klaar
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.