NO hagi Prantsuse Vabariigi vastu Suursaatkonna kaudu koondamise tõttu töölepingu lõpetamise eest seaduses ja lepingus ettenähtud hüvitise summas 19 734,24 eurot ning viiviste väljamõistmiseks Prantsuse Vabariigi vastuhagi NO vastu leppetrahvi 12 666,92 euro ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
Põhihagi hind 19.734,24 eurot Vastuhagi hind 12.666,92 eurot Hageja (vastuhagis kostja) NO(isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja esindaja advokaat Meelis Masso (OÜ Advokaadibüroo Arvisto & Koch, Tornimäe 5, 10145 Tallinn, e-post: [email protected])
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja (vastuhagis hageja): Prantsuse Vabariik Suursaatkonna kaudu (asukoht Toom-Kuninga 20, 15185 Tallinn) Kostja esindaja advokaat Marika Oksaar (Advokaadibüroo Sorainen, Pärnu mnt 15, Tallinn 10141, e-post [email protected]; Menetluse liik
Asja arutamine kohtuistungil 06.03.2012.a. ja jätkuvalt kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada põhihagi.
2.Välja mõista Prantsuse Vabariigilt Suursaatkonna kaudu NO kasuks 19.734,24 (üheksateist tuhat seitsesada kolmkümmend neli eurot ja 24 senti) töölepingus kokkulepitud hüvitise, TLS § 100 lg 1 sätestatud koondamishüvitise ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest TLS § 100 lg 5 sätestatud hüvitise katteks.
Välja mõista Prantsuse Vabariigilt Suursaatkonna kaudu NO kasuks viivist summas 1555,20 (üks tuhat viissada viiskümmend viis eurot ja 20 senti) perioodi 02.05.2011.a. – 25.04.2012.a. eest ja viivis alates 26.04.2012.a. VÕS § 94 sätestatud suuruses põhinõudest 19.734,24 eurot kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata Prantsuse Vabariigi vastuhagi NO vastu leppetrahvi 12.666,92 euro ja viiviste väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotamine.
5.Jätta NO menetluskulud täies ulatuses Prantsuse Vabariigi kanda.
6.Jätta Prantsuse Vabariigi menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vaidlustamata asjaolud.
1.NO töötas Prantsuse Vabariigi Suursaatkonnas sektoriatašee, haldusjuhi ja raamatupidajana alates 01.12.2004.a., mil poolte vahel sõlmiti ka kirjalik tööleping (t/l 12-19). Hageja kuupalga suurus oli alates 26.veebruar 2009.a. vastavalt töölepingu lisale nr 4 1 904,80 eurot (t/l 34-37).
2.Kostja ütles töölepingu 1. aprilli 2011.a hagejale üles TLS § 87 ja § 89 lg 1 alusel töökoha koondamise tõttu. Ülesütlemisavalduses märgib kostja, et tal puudub võimalus pakkuda hagejale teist tööd vastavalt TLS § 89 lõikes 3 sätestatule ja nimetab hageja viimaseks tööpäevaks 11. aprilli 2011. a. (t/l 20-21). Ülesütlemisavalduse sai töötaja kätte 1.aprillil 2011.a.
Lk (15)
Töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 4 sisaldub ka poolte kokkulepe, mille kohaselt lepivad tööandja ja NO kokku, et nad loobuvad töölepingus kokkulepitud ja TLS § 97 nimetatud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest. Samuti kinnitab töötaja, et ta ei soovi vähem etteteatatud päevade hüvitamist TLS § 100 lg 5 kohaselt, kuna ta on ise avaldanud soovi etteteatamistähtaja lühendamiseks ning tööandja on sellega nõustunud (t/l 21).
3.1. aprillil 2011.a. on pooled allkirjastanud ka dokumendi pealkirjaga „Lõplikud erisätted“ (t/l 22-23), milles on kirjas, et - 1. aprillil 2011.a. on tööandja töötajat teavitanud töölepingu lõpetamisest ülesütlemisega; - töötaja on korralisel puhkusel 10.aprillini kaasaarvatud seoses puhkusepäevade väljavõtmisega ning, et tööleping lõpeb 11. aprillil ja töötaja saab sellel kuupäeval oma lõpparve sees 3,5 palga ekvivalendi töölepingu lõpetamise hüvitisena; - tööandja kannab üle töötaja pangakontole 1,5 palga ekvivalendi (2857,20 eurot) lisahüvitisena; - eelmises punktis mainitud summast teeb tööandja seadusega ettenähtud kinnipidamisi (maksud ja sotsiaalmaksed); - töötaja loobub tööandja vastu igasuguste hagide esitamisest kohtus ja vahekohtutes, seoses töölepinguga (s.h. , kuid sellega mitte piirdudes, lõpparve osas); - juhul kui töötaja esitab hagi tööandja vastu (kas kohtus või vahekohtutes), peaks ta koheselt tagastama tööandjale kõik saadud lahkumishüvitused ning maksma tööandjale hüvitist lahkumishüvitistega seonduvate maksude summa suuruses; - pooled kinnitavad , et peale käesolevatele lõplikele erisätete allakirjutamist pole neil üksteise suhtes ühtki kaebust, mis võiks tuleneda töösuhtest.
4.Tulenevalt poolte kokkuleppest „Lõplikes erisätetes“ on kostja maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist kokku viie kuu töötasu ulatuses, so kokku summas 9 524,00 (5 x 1904,80) eurot (bruto). Hageja nõue ja nende põhjendused.
5.2. mail 2011.a. esitatud hagiavalduse ja selle hilisema täpsustuse kohaselt 12. maist 2011.a. tegi NO hagiavalduse esitamisega Prantsuse Vabariigile Suursaatkonna kaudu tahteavalduse tehingu tühistamiseks, mille kohaselt tühistab ta töölepingu ülesütlemise avalduse ja poolte kokkuleppe p-i 4 ja kokkuleppe „Lõplikud erisätted“ ning palub kostjalt välja mõista: - TLS § 100 lg 1 sätestatud koondamishüvitise hageja ühe kuu töötasu ulatuses summas 1904,80 eurot; - TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 alusel hüvitise 49 päeva eest töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest summas 3111,17 eurot; - koondamishüvitise 6 aasta, 4 kuu ja 11 päeva eest summas 14.718,27 eurot (bruto), millest on maha arvatud tööandja poolt töötajale juba välja makstud viie kuu töötasu suurune hüvitis brutosummana (24242,27 - 9524) tulenevalt poolte vahel töölepingu artiklis 6 A p 4 kokkulepitust. Lisaks nimetatule palub hageja kostjalt välja mõista ka viivised iga hüvitise väljamaksmisega viivitamise päeva eest alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni.
6.Hageja on seisukohal, et temaga sõlmitud töölepingu artikli 6 A punkti 4 kohaselt tuleb
Lk (15)
lepingu lõpetamisel töökoha kaotamise tõttu maksta töötajale hüvitist, mis võrdub kahe (2) kuu töötasuga tööloldud aasta kohta. Hageja väidetel sai ta nimetatud sätte olemasolust teadlikuks pärast kostjaga töösuhte lõpetamist, kui pöördus erialateadmistega isikute poole. Kuna viidatud artikkel töölepingus ei sisaldanud sõna „koondamine“, siis ei olnud see säte hageja jaoks ka üheselt mõistetav ning selge. Kostja, käitudes vastuolus hea usu põhimõttega, ei teavitanud hagejat töölepingu lõpetamisel, et tal on tulenevalt lepingust õigus tunduvalt suuremale hüvitisele kui talle tegelikult maksti. Eeltoodud põhjendustel on hageja seisukohal, et ta sõlmis töölepingu „Lõplikud erisätted“ olles eksimuses. Kui hageja oleks olnud erisätete allkirjastamise ajal teadlik, et tal on õigus tunduvalt suuremale hüvitisele, ja kui kostja oleks sellest asjaolust talle töölepingu lõpetamisel teada andnud, siis ei oleks hageja ega ka temaga sarnane mõistlik isik erisätetele alla kirjutanud.
7.Hageja on seisukohal, et lisaks TsÜS § 92 lõikes 3 märgitud alustele on töölepingu ülesütlemisavalduse punkt 4 ja Lõplike erisätete punkt 3 tühised ka TLS § 2 kohaselt, mis sätestab, et töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud. Töölepingu seadusega on ette nähtud konkreetsed juhud, mil tööandja ja töötaja võivad loobuda seaduses sätestatud lepingu lõpetamise etteteatamise tähtaegadest. Hageja leiab, et antud juhul sellise erandjuhuga tegemist ei olnud. Pealegi ei ole hageja väljendanud Lõplikes erisätetes tahet oma nõuetest loobumiseks kostja vastu. Kuna hagejale on töölepingu ülesütlemisest ette teatatud vähem kui seadus ja temaga sõlmitud tööleping sätetavad ning talle ei ole välja makstud töölepingus kokku lepitud koondamishüvitist ja hagejal kui töölepingu nõrgemal poolel ei olnud mingit põhjust nendest hüvitistest loobuda, on juhul kui Lõplikes erisätetes sisaldatu võimaldabki teha järeldusi mingite loobumiste kohta, loobumised tühised tulenevalt vastuolust heade kommetega ning lisaks TsÜS § 92 lg 3 p-de 1 ja 2 ning TLS §-s 2 sätestatud alustel.
8.Hageja nõude õiguslikeks aluseks on TsÜS § 92 lg 2, mis sätestab millal on tehing tehtud eksimuse mõjul, TsÜS § 92 lg 3 p 1 ja lg 3 p 2, mis sätestavad millal saab olulise eksimuse mõjul tehingu teinud isik tehingu tühistada, TLS § 100 lg 1, milles on sätestatud tööandja kohustus maksta töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ja TLS § 97 lg 2 p 3, mille kohaselt peab tööandja töölepingu erakorralisel ülesütlemisel sellest töötajat ette teatama töösuhte puhul, mis on kestnud viis kuni kümme tööaastat, vähemalt 60 kalendripäeva. Lisaks tuleneb Töölepingu artikkel 6 A punktist 4, et töölepingu lõpetamisel töökoha kaotamise tõttu, on lepingu lõpetamise etteteatamistähtaeg 2 kuud. Kuna ülesütlemisavaldus allkirjastati 1. aprillil 2011.a ja hageja viimane tööpäev oli 11. aprill 2011.a. ning TLS § 100 lg 5 näeb ette, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel, seega on hagejal õigus saada kostjalt etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu hüvitist 49 päeva eest (60-11) kokku summas 3111,17 eurot brutos [(1904,80:30) x 49]. Lisaks töölepingu seaduses sätestatud hüvitisele on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist ka vastavalt kostjaga sõlmitud töölepingu artiklile 6 A p 4. Hageja töötas kostja juures
1.detsembrist 2004. a kuni 11. aprillini 2011.a, seega kokku kuus (6) aastat neli (4) kuud ja üksteist (11) päeva. Arvestades hageja kuupalka 1904,80 eurot kuus ja tööstaaži kostja juures, on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist töölepingu lõpetamise eest töökoha kaotamise tõttu summas 24.242,27 eurot. Kuna ühe töötatud aasta eest on hüvitis 3 809,60 eurot (2 x
Lk (15)
1904,80), siis hüvitis kuue aasta eest on 22 857,60 eurot (6 x 3809,60), 4 kuu eest 1 269,87 eurot [(4x3809,60):12)] ja 11 päeva eest 114,80 eurot (11 x (3809,60:365). Kokku seega 24 242, 27 eurot brutosummana. Kuna TLS § 84 lg 1 kohaselt muutusid kõik hageja nõuded, mis tal tulenesid kostja vastu töölepingu lõppemisest, töösuhte lõppemise ajaga ehk 11.04.2011.a. sissenõutavaks ja kostja oli kohustatud hagejale töölepingu lõppemise päeval välja maksma seaduses ja lepingus sätestatud koondamishüvitised ja hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise eest, kuid kostjal on talle välja maksmata 19.734,24 eurot, on kostja olnud alates 12.04.2011.a nimetatud summa tasumisega viivituses. Kuna TLS § 1 lg 3 ja § 2 kohaselt kohaldatakse töösuhtele ka võlaõigusseaduses sätestatut kui töölepingu seaduses ei ole ette nähtud teisti, ja VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas, palub hageja kostjalt välja mõista viivise 8% aastas ehk 4,32 [(8/365) x 19 734,24)] eurot päevas kuni hüvitise täieliku väljamaksmiseni. Hageja nõuab viivist kostjalt alates hagi esitamisest 2. maist 2011.a. kuni nõude kohase täitmiseni. Alates 2. maist 2011.a kuni kohtuvaidluse teeside esitamiseni 16.04.2011.a. oli kostja hüvitise väljamaksmisega viivitanud 351 päeva, mis teeb kokku viivise summaks 1516, 32 eurot. Hageja palub kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised kostjalt välja mõista kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest.
9.Oma nõuete tõendamiseks kostja vastu esitas hageja poolte vahel sõlmitud töölepingu ja selle lisa nr 4, töölepingu ülesütlemisavalduse koos poolte vahel sõlmitud kokkuleppega, poolte poolt allkirjastatud dokumendi pealkirjaga „Lõplikud erisätted“, poolte poolt 1. aprillil 2011.a. allkirjastatud eri- ja lõppsätted, hageja e-kirja hr PM ja tema vastuse sellele 13.aprillist 2012.a.. Kostja vastuväited hagile ja selle põhjendused. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata kui alusetu ja õiguslikult põhjendamatu.
10.Kostja on seisukohal, et pooled on töölepingu lõpetamise kõikides asjaoludes kokkuleppele jõudnud ning vormistanud need 01.04.2011 sõlmitud kokkuleppes ning lõplikes erisätetes. Nimetatud dokumendi näol on tegemist kompromisslepinguga VÕS § 578 lg 1 tähenduses ning kostja on 01.04.2011 kokku lepitud kohustused hageja ees tähtaegselt ja täielikult täitnud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal nõuet, millega ta kohtusse tuli, sest võlasuhe poolte vahel on lõppenud kohase täitmisega VÕS § 186 p 1 kohaselt. Hageja poolt hagi esitamine kostja vastu kohtusse on pahauskne käitumine ning VÕS § 6 ja TsÜS § 138 kohaselt keelatud. Eeltoodust tulenevalt puudub alus hagi rahuldamiseks.
11.Kostja märgib vastuseks esitatud hagile, et hageja ise avaldas 17.03.2011 e-kirjas CL soovi võimalikult kiirelt tööst vabaks saada, mida väljendab tema lause „oleksin teile väga tänulik minu vallandamise eest lähiajal“. Nimetatuga tegi hageja tahteavalduse tema võimalikult kiireks töölt vabastamiseks ja etteteatamistähtaja ühendamiseks. Ka 01.04.2011.a. poolte kokkuleppes kinnitab hageja selgesõnaliselt, et ta on avaldanud soovi etteteatamistähtaja lühendamiseks. Hageja ei ole oma tahteavaldust TsÜS § 72 sätestatud korras tagasi võtnud. Hageja väide justkui peaks 17.03.2011.a. e-kirja mõistma nii, et ta
Lk (15)
soovib küll töösuhte kiiret lõpetamist, kuid etteteatamistähtaegu järgides, on vastuolus nimetatud e-kirja sisuga, kus hageja viitab haiguse ägenemise võimalusele ning tööülesannete puudumisele hiljemalt 31.03.2011.a. Oma kirjas viitab hageja ka kvartaalse aruande viimasele päevale, pakkudes sellega välja enda viimase tööpäeva kuupäeva. Ka hageja 13.04.2011.a. ekiri kinnitab, et hageja oli teinud varasemalt tahteavalduse etteteatamistähtaja lühendamiseks, sest hageja ei maini nimetatud kirjas etteteatamistähtaja rikkumist ega avalda soovi etteteatamistähtajal tööl käia. Veelgi enam, hageja märgib nimetatud e-kirjas, et suuliselt teatati talle ette tema töökoha kaotamisest 15.10.2010.a. Seega ei ole hageja enda väidete kohaselt etteteatamistähtaega üldse rikutudki.
12.Kostja märgib vastuseks hagile, et vastavalt töölepingu punkt 6A teisele lõigule ei maksta mingit hüvitist, kui töötaja lahkub ametist. Kostjale tundus hageja tööst vabastamine ilma ühegi hüvitiseta ebaõiglane, mistõttu pooled 01.04.2011 erikokkuleppe ja lõplikud erisätted kõikide töölepingu lõpetamisega seotud asjaolude osas. Hagejal puudus igasugune kohustus selliste kokkulepete sõlmimiseks ja tal oli võimalus jätta 01.04.2011.a. kokkulepe ning lõplikud erisätted sõlmimata. Vaatamata sellele on hageja nimetatud kokkulepetega nõustunud, mis näitab, et hageja tegelik tahe oli suunatud töösuhte lõpetamisele nendes kokkulepetes sätestatud tingimustel. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja on 01.04.2011 sõlmitud kokkuleppe ning lõplike erisätetega arvestanud ning sellest lähtuvalt käitunud. Hageja meelemuutus on sõnamurdlik.
13.Kostja on seisukohal, et töölepingu seadus ei keela pooltel töölepingu lõpetamise asjaoludes kokku leppida. Pealegi sai hageja kokkulepete alusel kostjalt oluliselt suurema hüvitise (viie kuu töötasule vastava hüvitise summas 9524 eurot) kui sätestab TLS § 100 lg 1 (ühe kuu töötasule vastav hüvitis ehk 1904,8 eurot). Seega ei ole tegemist töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppega, millele laieneks TLS § 2 sätestatud kaitsenorm. Seda enam, et initsiatiiv tähtaja lühendamiseks tuli 17.03.2011 hagejalt, mis tähendab, et sõlmitud kokkulepe vastas hageja huvidele.
14.Kostja on seisukohal, et ta hagejale tasunud kõik hüvitised, millele hagejal oli õigus tulenevalt töölepingu seadusest ja pooltevahelisest kokkuleppest. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja on saanud kostjalt hüvitisena 9524 eurot, sh 3,5 kuu töötasuga võrduva hüvitise töölepingu ülesütlemise eest (mis sisaldab ka TLS § 100 lg 1 alusel tasutud hüvitist) ning 1,5 kuu töötasuga võrduva täiendava hüvitise. Lisaks on hageja saanud ühe kuu töötasule vastava hüvitise töötukassast. Töölepingu punkti 6A teise lõigu kohaselt ei olnud hagejal õigust mingile hüvitisele. Töölepingu seaduse kohaselt oleks hagejal koondamise puhul olnud õigus ühe kuu töötasu suurusele hüvitisele (TLS § 100 lg 1). Hageja sai viis korda enam.
15.Lisaks eeltoodule on kostja seisukohal, et hageja on 01.04.2011 kokkuleppe punktis 4 loobunud selgesõnaliselt etteteatamistähtaja hüvitisest. Seega VÕS § 207 lg 1 tulenevalt on võlasuhe poolte vahel lõppenud ehk hagejal puudub selles osas nõue. Samuti kinnitab hageja 01.04.2011 lõplikes erisätetes, et tal ei ole kostja suhtes mingeid pretensioone, mis on negatiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes ning, et ta loobub kõikidest edasistest võimalikest nõuetest kostja vastu seoses töölepinguga. Ka see tähendab võlasuhte lõppemist VÕS § 207 lg 1 kohaselt. Kuna hageja ei ole tõendanud, et võrreldes 01.04.2011 seisuga oleksid asjaolud muutunud, puudub hagejal nõue kostja vastu, sest pooltevaheline võlasuhe on lõppenud.
Lk (15)
16.Kostja leiab, et 01.04.2011 kokkulepe ning lõplikud erisätted on kehtivad, need ei ole tühised ega tühistatud. Ka puudub igasugune alus nende tühistamiseks, sest hageja sõlmis 01.04.2011 kokkulepped vabatahtlikult ning täie teadmise juures ning ta ei olnud eksimuses ja hageja vastupidised väited sellest on ebaõiged, tõendamata ning eluliselt ebausutavad. Hageja ise on väitnud oma 27.07.2011.a. vastuses kostja vastusele ning ka 13.04.2011 e-kirjas PM, et talle oli tema võimalik koondamine teada juba 2010.a oktoobrist. Kostja leiab, et hagejaga sarnane mõistlik isik oleks vaadanud sellisel juhul enda töölepingu üle. Hagejal on kõrgharidus, ta töötas sektoriatašee, haldusjuhi ja raamatupidajana ehk siis isikuna, kes igapäevaselt tegeles dokumentidega, ta oskab dokumente lugeda, on teadlik kokkuleppe allkirjastamise õiguslikest tagajärgedest ning teab, et enne lepingu allkirjastamist tuleb asjaolud endale selgeks teha. Eeltoodust tulenevalt on eluliselt äärmiselt ebausutav, et 01.04.2011.a., kui sõlmiti pooltevaheline kokkulepe, ei olnud hageja teadlik enda töölepingu lõpetamise, sh hüvitist puudutavatest sätetest. Kostja on seisukohal, et isegi, kui hageja oli eksimuses, siis kandis hageja eksimuse riisikot ise ning puudub TsÜS § 92 lg 3 sätestatud alus tehingute tühistamiseks, sest hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema eksimusse viimist või muu TsÜS § 92 lg 3 sätestatud aluse olemasolu. Hagejapoolsed põhistused väidetava eksimuse osas on vastuolus hageja väidetega ning eluliselt äärmiselt ebausutavad. Vastuhagi ja nende põhjendused.
17.Tulenevalt asjaolust, et hageja rikkus 01.04.2011.a. lõplikes erisätetes kokkulepitut, esitas kostja erisätete punktile 4 tuginedes kohtusse vastuhagi 12.666,92 euro tasumiseks leppetrahvina või alusetu rikastumise sätete alusel. Lisaks põhinõudele palub kostja hagejalt välja mõista ka viivise, mille suuruseks vastuhagi esitamise aja seisuga perioodi 02.05.2011.a. kuni 27.06.2011.a. eest oli 155,68 eurot ja alates 28.06.2011.a. on 2,78 eurot päevas kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Pooled kinnitasid 01.04.2011 lõplikes erisätetes, et neil puuduvad teineteise suhtes igasugused pretensioonid seoses töölepinguga. Sama kokkuleppega loobus hageja kõikidest edasistest nõuetest kostja vastu ning kohustus mitte pöörduma nõuetega kohtusse. Vastutasuks sai hageja kostjalt 1,5 kuu töötasuga võrduva täiendava hüvitise. Kokkuleppe kohaselt kohustus hageja tagastama vabatahtlikult kõik saadud lahkumishüvitised ning nendelt tasutud maksud, kui ta pöördub nõudega kohtusse. Hageja oli sellisest õiguslikust tagajärjest teadlik ning otsustas siiski kohtusse pöörduda. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hageja on rikkunud omale kokkuleppega võetud kohustust kohtusse mitte pöörduda, peab hageja saadud hüvitise (9524 eurot) ning sellelt tasutud maksud (3142,92) kostjale tagastama. Kostja on seisukohal, et hageja on ka vastuhagi õigeks võtnud, kuna ta arvestab hagiavalduse punktis 1.5. maha just lõplikes erisätetes kokku lepitust tulenevalt 9524.- eurot.
18.Oma vastuväidete tõendamiseks hagile ja vastuhagi tõendamiseks esitas hageja dokumentaalsete tõenditena hageja e-kirja LC 17.märtsist 2011.a. ja viimase vastuse hagejale
Lk (15)
22.märtsist 2011.a. ja dokumentaalsed tõendid kinnitamaks kui palju on kostja hageja eest tasunud sotsiaalmaksu. Hageja arvamus kostja vastusele ja vastuväited vastuhagile.
19.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et Erisätete kokkuleppega sõlmisid pooled kokkuleppe töölepingu tingimuste muutmiseks, mille kohaselt muudeti Töölepingu artikli 6 A punktis 4 sisalduvat hüvitise tasumise kokkulepet ning lepiti kokku lõplik hüvitis töölepingu lõpetamise eest, sest nendes ei ole viidatud ei töölepingu konkreetsetele punktidele ega ka sõnastusele. Ka Erisätete struktuurist nähtub, et selles ei käsitleta töölepingu muutmist ega selles kokkulepitud hüvitise vähendamist. Ka hageja poolt tõendina esitatud hr LC’i 27.04.2011.a e-kiri kinnitab, et kostja ei ole töölepingu muutmise tahet väljendanud ega tunnistanud ja seda ka pärast 01.04.2011.a dokumentide allkirjastamist. Kui pooled oleks 01.04.2011.a hagejaga sõlmitud töölepingut muutnud, siis oleks kostja hageja 08.04.2011.a pöördumise jätnud tähelepanuta ja selgitanud hagejale temaga sõlmitud töölepingu muutmise asjaolusid, mitte aga menetlenud tema avaldust kuni 27.04.2011.a.
20.Hageja väidetel võib kostja vastusest aru saada, et 01.04.2011.a töölepingu ülesütlemisavalduses sisalduv kokkulepe sõlmiti ajaliselt varem kui Erisätted. Viimane nähtub ka Erisätete teksti punktist a. Seega asusid kostja käsitluse kohaselt pooled töölepingut muutma pärast seda, kui töötajale oli kätte antud töölepingu ülesütlemisavaldus. Hageja leiab, et tööandja selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja hageja palub seda arvestada Erisätete tühisuse tuvastamisel.
21.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejale makstud 5 kuu töötasu suurune hüvitis sisaldas endas tasu töövaidluse ülesütlemisest tekkivatest vaidlustest loobumise kohta. Töölepingu lõpetamise dokumendid sellist kostja seisukohta ei toeta. Töölepingu ülesütlemisavalduses sisalduva kokkuleppe punktis 2 on märgitud, et 3,5 kuu töötasu on makstud hüvitiseks töölepingu ülesütlemise eest ja see sisaldab TLS § 100 lg 1 alusel arvestatud hüvitist (koondamishüvitis). Erisätete punktist 1 ei nähtu, et 1,5 kuu töötasu suurune hüvitis oleks makstud hagejale õigusvaidlustest loobumise eest. Seega isegi kui asuda seisukohale, et Erisätted ei ole tühised, siis ei ole hageja loobunud mitte nõuetest vaid kaebustest ja hagidest kostja vastu ning sanktsiooniks sellise kohustuse rikkumise eest võiks olla Erisätete punktis 4 sätestatud tagajärg. Seega ei ole hageja loobunud mitte ühestki nõudest kostja vastu sh ka nõudest milline on hagejal tulenevalt Töölepingu artikli 6 A punktist 4. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja võiks olla nimetatud nõudest loobunud, siis on selline loobumine tehtud olulise eksimuse mõjul ning on tühine, sest puudub mõistlik põhjendus, miks pidi hageja loobuma niivõrd märkimisväärsest hüvitisest, milline oli talle töölepinguga üheselt ja selgelt ette nähtud.
22.Hageja leiab, et kostja seisukohad on ka vastuolulised. Kord märgib kostja, et hageja sai koondamishüvitist 5 kuu töötasu suuruses summas, teiselt poolt on aga seisukohal, et nimetatud summa sisaldas ka tasu õigusvaidlustest loobumiseks. Viimati nimetatud vastuolu näitab ilmekalt kostja seisukohtade otsitust. Kostja märgib, et kuna hageja sai hüvitist märkimisväärselt rohkem kui seadusega ette nähtud (TLS § 100 lg 1), siis ei ole poolte kokkulepe hageja poolt hüvitisest osaliseks loobumiseks töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe. Hageja sellise seisukohaga ei nõustu. TLS § 2 sätestab sõnaselgelt, et töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud.
Lk (15)
01.04.2011.a esitas kostja hagejale lepingu ülesütlemisavalduse ja see muutus kehtivaks samal päeval. Lepingu ülesütlemisega tööleping lõppes (VÕS § 186 p 6) ja pooltel ei olnud võimalik asuda töölepingut tagasiulatuvalt enam muutma ja vähendada töötajale Töölepingus ettenähtud koondamishüvitist. Tulenevalt asjaolust, et töölepinguseadus ei näe ette võimalust etteteatamistähtaegade lühendamiseks poolte kokkuleppel ja pooled ei saa töölepingu lõpetamisel kokkuleppega seadust muuta ning TLS § 100 lg 5 sätestab etteteatamistähtajast mittekinnipidamisel hüvitise saamise õiguse ja TLS § 2 kohaselt on töölepingu seaduse sätted vaid siis dispositiivsed kui seadus seda otsesõnu ette näeb, oli võimalik pooltel kokku leppida üksnes hüvitisest loobumises, mitte aga kokkuleppel lühendada töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Eeltoodu alusel tuleb nii etteteatamistähtajast kui ka koondamishüvitisest loobumise kokkuleppeid lugeda antud juhul tühisteks lisaks ka TLS § 2 alusel.
23.Hageja ei nõustu kostja arvamusega, et hageja on ise soovinud ülesütlemistähtaja lühendamist ja seda kinnitab hageja ning kostja e-kirjavahetus märtsist 2011.a. Koondamisest oli hageja töökohal küll juttu alates 2010. aasta oktoobrist, kuid kuna kostja seda ei teinud, siis oli hageja alates sellest ajast sunnitud taluma töökohal ebamäärast olukorda ja töötama pidevas koondamishirmus, mille tulemusena halvenes hageja tervis.
24.Hageja ei nõustu ka kostja arvamusega, et seaduses sätestatud etteteatamistähtaja mõte on see, et töötaja teeks kuni ülesütlemisavalduses nimetatud töölepingu lõppemise päevani tööd. Selle eesmärgiks on hoopiski tööandja kohustus anda töötajale võimalus uue töökoha leidmiseks. Käesoleval juhul oli etteteatamistähtaja mittejärgimine ainuüksi kostja huvides, sest kostjal ei olnud võimalik hagejat tööga kindlustada ning alates 01.01.2011.a olid kõik hageja poolt seni täidetavad raamatupidamis- ja haldusülesanded üle viidud Prantsuse Saatkonna üldisele haldusosakonnale konsulaadis ja sektoriatašee tööd ei olnud juba aasta algusest peale. Seega ei saanud etteteatamistähtajast loobumine olla kuidagi hageja huvides ega ka vastuolus kostja huvidega. Seega oli etteteatamistähtajast loobumine pigem hageja vastutulek kostjale mitte aga vastupidi. Pealegi oli tööandja sooviks hoida kokku kulusid ja sellel eesmärgil sõlmiti hagejat eksitades ka vastavaid kokkuleppeid.
25.Hageja arvates on ainetud kostja seisukohad hagejaga töölepingu lõpetamise alusest TLS § 85 lg 1 alusel, sest tööleping lõpetati TLS § 87 ja 89 lg 1 alusel.
26.Hageja ei ole nõustunud kostja käsitlusega, mille kohaselt on Erisätete näol tegemist kompromissiga. VÕS § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Antud juhul puudusid pooltel õiguslikult vaieldavad või ebaselged õigussuhted, mida muuta vaieldamatuteks. Kostjal oli koondamissituatsioon ja hagejaga öeldi tööleping üles koondamise tõttu ning selle üle puudus vaidlus. Kuna antud asjas ei ole kostja esitanud ühtegi faktilist asjaolu, mille üle oli pooltel vaidlus ja mille üle läbirääkimisi peeti, siis tuleb asuda seisukohale, et tegemist ei saa olla kompromissiga. Juhul kui kohus peaks asuma siiski seisukohale, et tegemist võib olla kompromissiga, siis tulenevalt hagiavalduses esitatud tühisuse väitest saab asuda seisukohale, et hageja on selle samuti üles öelnud.
27.Hageja nõustub kostjaga, et hea usu põhimõtte kohaselt ei ole nõutav, et tööandja peaks töölepingu ülesütlemisel selgitama töötajale kõiki lepingu ülesütlemisega seotud nüansse. Samas ei nõustu hageja aga selle kostja väitega, et kuna hageja töölepingu lõpetamisel midagi ei avaldanud ja oli kõigega nõus, siis on see tema enda riisiko. Olukorras, kus kaalul on
Lk (15)
töötajale märkimisväärses summas koondamishüvitise maksmine või mittemaksmine, on tööandja vaikimine olulistest asjaoludest igal juhul vastuolus hea usu põhimõttega, sest hagejal oli nimetatud asjaolude vastu oluline ja tähelepanuvääriv huvi. Samuti ei saa pidada ebaoluliseks nüansiks asjaolu, et töölepingu lõpetamisel muudetakse töölepingut ja seda töötajale kahjulikus suunas. Arvestada tuleb asjaolu, et tööleping hagejaga sõlmiti kuus aastat tagasi ja selle aja jooksul ei olnud lepingu ülesütlemist ning hüvitist puudutavaid sätteid lepingus muudetud, mis kinnitab hageja seisukohta, et kostja oleks pidanud teda töölepingu lõpetamisel teavitama hüvitisest, millest hageja loobub. Seda, et kostja kui töösuhtes tugevam lepingupool ei täitnud oma seadusest tulenevat teavitamiskohustust, nähtub ka kostja vastusest.
28.Kõige eeltoodu alusel leiab hageja, et tema nõude suurus on välja arvestatud õigesti lähtudes brutosummadest ja hageja töötasust töölepingu lõpetamisel. Hageja arvates ei saa vaidlust olla selles, et töökoha kaotamise ja osakonna sulgemise all peetakse silmas just koondamist. Kostja on ka ise hüvitised välja arvestanud hagejale viimase töötasu alusel, mille üle puudub vaidlus. Nimetatu on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korraga. Kui hageja ja kostja oleksid soovinud antud juhul kokku leppida, et hüvitised arvutatakse välja töölepingu sõlmimisel kehtinud töötasu alusel, siis oleks selline kokkulepe pidanud olema sõnaselgelt töölepingus ka kirjas, kuid ka selline kokkulepe oleks TLS § 2 kohaselt vastuolus seadusega ja tühine. Hageja on seisukohal, et Töötukassast välja makstud hüvitis ei puutu käesoleva vaidluse esemesse, sest seda ei maksnud välja mitte kostja vaid Töötukassa. Hageja koondati ja selle üle vaidlust ei ole ning nimetatud summa maksti hagejale välja vastavalt TLS § 100 lõikele 2 nig kostjal puudub selles osas nõudeõigus.
29.Vastuhagi hageja ei tunnista ja ta palub jätta selle rahuldamata. Hageja jääb selle juurde, et poolte vahel 01.04.2011.a. allkirjastatud Erisätted on tühised ja TsÜS § 90 lg 1 kohaselt kehtetud algusest peale. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt tuleb tühistatud tehingu järgi saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele kui seaduses ei ole sätestatud teisti. Hageja on kohtule esitatud hagiavalduses teinud kostjale tehingu tühisuse avalduse (TsÜS § 98 lg 1) ja toonud välja ka tühistamise õigusliku aluse ning põhjendused. Eeltoodust tulenevalt on tühised kõik Lõplike erisätete punktid, sest kui hageja ei oleks olnud eksimuses, siis ta ei oleks sellisele kokkuleppele alla kirjutanud. Juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja ei olnud eksimuses, palub hageja alternatiivselt kohtul hinnata Lõplike erisätete kehtivust lähtudes edaspidi VÕS §-st 86 ja võtta seisukoht nimetatud kokkuleppe vastavusest heade kommetega. Nimetatud kokkulepe oli sõlmitud töötaja kui tööandjast sõltuvussuhtes oleva isikuga ja oli võrreldes varasemalt töölepingus kokkulepituga hagejale kui töötajale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kuna Lõplikud erisätted on hageja poolt tühistatud, siis on nad algusest peale kehtetud ja kehtetu on ka kokkuleppe punkt neli, milline on vastuhagi esitamise aluseks. Nimetatud punkti tühisusele on hageja viidanud kõikides käesolevas asjas esitatud menetlusdokumentides. Lisaks sätestab VÕS § 163, et lepingu kehtetuse korral on kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta. Hageja märgib, et on hagi esitamisel oma nõudest maha arvestanud tööandja poolt talle lepingu lõpetamisel välja makstud viie kuu brutosumma 9 524 eurot. Väljamakstud hüvitised kuuluvad hageja lõppnõudest mahaarvestamisele TsÜS § 90 lg 2 alusel.
Lk (15) 10
Kuna Lõplike erisätete näol ei saanud olla ka tegemist kompromissilepinguga, sest pooltel puudusid õiguslikult vaieldavad asjaolud või ebaselged õigussuhted, mida muuta vaieldamatuteks ja hageja on Lõplikud erisätted tühistanud. Lõplikud erisätted, on hageja oma 27.07.2011.a vastuses üles öelnud ka võimaliku kompromissilepingu. Juhuks kui kohus leiab, et kostjal siiski on hageja vastu leppetrahvi nõue, palub hageja alternatiivselt leppetrahvi vähendada järgmistel põhjendustel: - leppetrahv on ebamõistlikult suur; - Prantsuse Vabariiki kui lepingupoolt hagejale hüvitise väljamaksmine ei kahjustanud; - tööandja ei käitunud VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttest lähtuvalt, sest ta eksitas töötajat jättes viimasele mulje, et temaga sõlmitavad kokkulepped on sõlmitud töötaja huvides. Ülaltoodust lähtuvalt palub hageja vähendada leppetrahvi suurust mõistliku suuruseni, mis ei saa olla tema arvates suurem kui töötaja ühe kuu töötasu. Lisaks rõhutab hageja, et kostja poolt nõutud leppetrahv ei ole arvutatud õigesti. Vastavalt Lõplikele erisätetele on töötaja kohustatud tagastama kõik saadud lahkumishüvitused ja nendega seonduvate maksude summa. Kostja väidab, et ta tasus lahkumishüvitiselt maksudena 3142,92 eurot (so 33% ehk sotsiaalmaks). Hageja leiab, et juhul kui ta on kohustatud tagastama tööandjale lahkumishüvitised, siis saab tööandja teha parandused maksudeklaratsioonides ja esitada maksuhaldurile tagastusnõue maksukorralduse seaduses ettenähtud alustel ja korras (MKS § 31 lg 1 p 3 ja § 33). Seega ei ole tegemist kostja kahjuga, mida vastuhagis leppetrahvina nõuda. VÕS § 127 lg 1 põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kahju hüvitamisel satuks kahjustatud isik paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekitatud. Maksudena tasutud summa tagastamisel, tekiks olukord, kus kostjal on võimalik nimetatud kahju saada hüvitatud kahekordselt. Seega on Lõplike erisätete punkt 4 maksude tagastamise kohustuse osas vastuolus ka seadusega. Kohtuotsuse põhjendused.
30.Vaidluse lahendamisel poolte vahel juhindub kohus TLS § 89 lg 1 sätestatust, mille kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine), TLS § 97 lg 2 p 3 mis sätestab, et erakorralisest ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud viis kuni kümme tööaastat – vähemalt 60 kalendripäeva, TLS § 100 kohaselt maksab töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ja TLS § 100 lg 5 näeb ette, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Lisaks nimetatule juhindub kohus kohtuotsuse tegemisel ka TLS §-st 2, mille kohaselt on töölepinguseaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, väljaarvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud.
31.Kohus on seisukohal, et kohtu käsutuses olevate dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et
Lk (15) 11
- NO ja Prantsuse Vabariik Suursaatkonna kaudu sõlmisid 01.12.2004.a. töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle sektoriatašee, haldusjuhi ja raamatupidajana alates töölepingu sõlmimise päevast (tõendab tööleping t/l 12-19); - töölepingu p-s 6 A alapunkt 4 on pooled kokku leppinud, et käesoleva töölepingu võib lõpetada töökoha kaotamise või osakonna sulgemise tõttu, millest etteteatamistähtaeg on 2 kuud ja hüvitise suuruseks on sel juhul 2 kuu töötasu iga tööl oldud aasta kohta (tõendab tööleping t/l 18); - 26. veebruaril 2009.a. allkirjastasid pooled töölepingu lisa nr 4, milles lepiti kokku, et alates 23.02.2009.a. on hageja palga suuruseks 1904,80 senti (tõendab töölepingu lisa 4 t/l 34-37); - kostja ütles hagejale töölepingu üles 1. aprilli 2011.a TLS § 87 ja § 89 lg 1 alusel ja hageja viimaseks tööpäevaks kostja juures oli 11.04.2011.a. (tõendab töölepingu ülesütlemise avaldus t/l 20-21); - töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 4 sisaldub poolte kokkulepe, mille kohaselt lepivad tööandja ja NO kokku, et nad loobuvad töölepingus kokkulepitud ja TLS § 97 nimetatud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest ning töötaja kinnitab, et ta ei soovi vähem etteteatatud päevade hüvitamist TLS § 100 lg 5 kohaselt, kuna ta on ise avaldanud soovi etteteatamistähtaja lühendamiseks ning tööandja on sellega nõustunud (t/l 21); - 1. aprillil 2011.a. on pooled allkirjastanud ka dokumendi pealkirjaga Lõplikud erisätted (t/l 22-23), milles on kirjas, et - 1.aprillil 2011.a. on tööandja töötajat teavitanud töölepingu lõpetamisest ülesütlemisega; - töötaja on korralisel puhkusel 10.aprillini kaasaarvatud seoses puhkusepäevade väljavõtmisega ning, et tööleping lõpeb 11.aprillil ja töötaja saab sellel kuupäeval oma lõpparve sees 3,5 palga ekvivalendi töölepingu lõpetamise hüvitisena; - tööandja kannab üle töötaja pangakontole 1,5 palga ekvivalendi (2857,20 eurot) lisahüvitisena; - eelmises punktis mainitud summast teeb tööandja seadusega ettenähtud kinnipidamisi (maksud ja sotsiaalmaksed); - töötaja loobub tööandja vastu igasuguste hagide esitamisest kohtus ja vahekohtutes, seoses töölepinguga (s.h., kuid sellega mitte piirdudes, lõpparve osas); - juhul kui töötaja esitab hagi tööandja vastu (kas kohtus või vahekohtutes), peaks ta koheselt tagastama tööandjale kõik saadud lahkumishüvitused ning maksma tööandjale hüvitist lahkumishüvitistega seonduvate maksude summa suuruses; - pooled kinnitavad , et peale käesolevatele lõplikele erisätete allakirjutamist pole neil üksteise suhtes ühtki kaebust, mis võiks tuleneda töösuhtest; - tulenevalt poolte kokkuleppest Lõplikes erisätetes on kostja maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist kokku viie kuu töötasu ulatuses, so kokku summas 9 524,00 (5 x 1904,80) eurot (bruto).
32.Kohus leiab, et tulenevalt asjaolust, et TLS § 2 kohaselt on töölepinguseaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, väljaarvatud siis, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud, on tühised poolte kokkulepped, mille kohaselt loobuvad lepingupooled töölepingus kokkulepitud ja TLS § 97 nimetatud töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadest ning töötaja kinnitab, et ta ei soovi vähem etteteatatud päevade hüvitamist TLS § 100 lg 5 kohaselt, sest sellise kokkuleppe sõlmimise võimalust ei näe ette töölepingu seadus ja see on töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe. Tulenevalt eeltoodust pidi tööandja maksma töötajale töölepingu lõpetamisel TLS § 87 ja § 89
Lk (15) 12
lg 1 alusel TLS § 100 lg 1 sätestatud hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ja ka hüvitist TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 alusel 49 päeva eest, sest hageja oli kostja juures töötanud töölepingu ülesütlemise ajaks 6 aastat 4 kuud ja 11 päeva ja kostja ütles töölepingu hagejale üles 01.04.2011.a. ning tööleping lõppes poolte vahel 11.04.2011.a. Hageja keskmise töötasu väljaarvestamisel juhindub kohus selle väljaarvestamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a. määrusest nr 91, millega kehtestati Keskmise töötasu arvestamise kord ja tingimused (edaspidi Kord). Kuna nimetatud määruse § 2 lg 1 ja 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu välja töötasuna teenitud summadest keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekkele eelneva kuue kalendrikuu jooksul, tuleb hageja keskmise palga arvutamisel lähtuda 2010.a. oktoobri kuni 2011.a. märtsi töötasudest, sest nendel kuudel töötas hageja täiskuud. Hageja kuue kuu töötasu nimetatud kuudel oli kokku 11.428,80 eurot (6 x 1904,80), mille üle pooltel vaidlus puudub. Keskmise tööpäevatasu arvutamiseks tuleb nimetatud ajavahemiku töötasud jagada sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga (Korra § 2 lg 1). Kuna eelpool nimetatud perioodil oli kalendaarseid tööpäevi kokku 128 (21+22+22+21+19+23), oli hageja keskmise tööpäevatasu suuruseks 89,29 (11.428,80 : 128) eurot ja tema keskmise kuutasu suuruseks vastavalt Korra § 3 lõikele 6 oli 1875,09 (89,29 x 21) eurot. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 1 järgi 1875,09 eurot ja TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 järgi 4375,21 (49 x 89,29) eurot.
33.Kohus on seisukohal, et tulenevalt sellest, et pooled olid töölepingu sõlmimisel töölepingu p-s 6A alapunktis 4 kokku leppinud, et kui tööleping lõpetatakse töökoha kaotamise või osakonna sulgemise tõttu, maksab tööandja töötajale hüvitist, mis võrdub kahe (2) kuu töötasuga tööloldud aasta kohta, on hageja õigustatud nimetatud hüvitist tööandjalt nõudma, sest tööleping poolte vahel lõpetati TLS § 87 ja 89 lg 1 alusel ning pooled ei ole töölepingu kehtivuse ajal kokku leppinud töölepingu muutmises. Kohus leiab, et ka poolte vahel sõlmitud Lõplikud erisätted, mille pooled allkirjastasid töölepingu ülesütlemise päeval, ei ole kokkulepe töölepingu nimetatud punkti muutmisest, vaid kokkulepe hüvitiste maksmisest seoses töölepingu lõppemisega. Kuna VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldub võlaõigusseaduse üldosas sätestatu ka töölepingutele ja sama seaduse § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, on hageja õigustatud saama kostjalt töölepingu p-s 6A alapunktis 4 kokkulepitud hüvitist 6 aasta 4 kuu ja 11 päeva eest, sest just nii kaua oli pooltevaheline töösuhe selle lõpetamise ajaks kestnud. Arvestades hageja kuupalka 1904,80 eurot kuus, on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist töölepingu lõpetamise eest töökoha kaotamise tõttu summas 24.242,27 eurot, sest hüvitis ühe aasta eest oleks 3 809,60 eurot (2 x 1904,80), kuue aasta eest 22 857,60 eurot (6 x 3809,60), 4 kuu eest 1 269,87 eurot [(4x3809,60):12)] ja 11 päeva eest 114,80 eurot (11 x (3809,60:365). Kokku oli hagejal seega õigus saada hüvitist tulenevat poolte vahel sõlmitud töölepingu p-st 6A alapunktist 4 24.242, 27 eurot brutos.
34.Kohus on seisukohal, et tulenevalt kõigest eeltoodust ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust hageja väited poolte vahel sõlmitud Lõplike erisätete tühisusest või nende tühistamisest hageja poolt seoses nende sõlmimise ajal eksimuses olemisega ega ka kostja vastuväited nendele.
35.Kohus leiab, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ka asjaolu kas hageja sai teada tema võimalikust ametikoha kaotamisest juba 2010.a. oktoobris või mitte ning kas hageja palus kostjat teha lõplik otsus tema koondamisest võimalikult kiiresti või mitte, sest hagejale öeldi
Lk (15) 13
kostja poolt tööleping üles 01.04.2011.a., mida tõendab töölepingu ülesütlemise avaldus (t/l 20-21).
36.Tulenevalt asjaolust, et kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisel Lõplikes erisättes kokkulepitud hüvitist 9524.- eurot ehk 5 kuu palga 1904, 80 eurot, mille üle poolte vahel vaidlus puudub, kuid oleks pidanud maksma vastavalt kohtuotsuse punktidele 32 ja 33 kokku hüvitist 30.492,57 eurot, kuuluks kostjalt täiendavalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis 20.968,57 eurot. Kuna kohus aga TsMS § 439 kohaselt nõude piire ületada ei tohi, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hageja poolt nõutav hüvitis 19.734,24 eurot.
37.Tulenevalt asjaolust, et TLS § 84 lg 1 kohaselt muutusid kõik hageja töölepingust tulenevad nõuded kostja vastu sissenõutavaks 11.04.2011.a. ehk töölepingu lõppemisel, oli kostja kohustatud hagejale töölepingu lõppemise päeval välja maksma seaduses ja lepingus sätestatud koondamishüvitised ja hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise eest ehk siis kohtuotsuse p-s 36 nimetatud summa 19.734,24 eurot. Kuna kostja nimetatud hüvitisi hagejale välja maksnud ei ole, on ta oma nimetaud kohustuse täitmisega hageja ees viivituses alates 12.04.2011.a. Kuna VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldub võlaõigusseaduse üldosas sätestatu ka töölepingutele ja VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis 8% aastas ehk 4,32 [(8/365) x 19.734,24)] eurot päevas kuni hüvitise täieliku väljamaksmiseni. Kuna hageja nõuab kostjalt viivist alates hagi esitamisest 2. maist 2011.a. kuni nõude kohase täitmiseni ja kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kostja olnud viivituses 360 päeva (02.05.2011.a. – 25.04.2012.a.), kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 1555,20 (4,32 x 360) eurot ning alates 26.04.2012.a. VÕS § 94 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
38.Kohus on seisukohal, et kostja vastuhagi hagejalt leppetrahvi välja mõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. Kostja palub hagejalt välja mõista leppetrahvi katteks 12.666,92 eurot põhjendusel, et hageja rikkus poolte 01.04.2011.a. Lõplikes erisätetes kokkulepitut, millega hageja kohustus kostja vastu hagi kohtusse mitte esitama. Kohus on seisukohal, et hagejal, nii nagu ka igal teisel Eesti Vabariigi kodanikul, on Põhiseaduse §-st 15 tulenev õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, mistõttu poolte vahel Lõplikes erisätetes sõlmitud kokkulepe, millega hageja võttis omale kohustuse kostja vastu kohtusse hagiga mitte pöörduda, on heade kommete vastane ja tulenevalt TsÜS § 86 lg 1 sätestatust tühine. Seetõttu ei too nimetatud kokkulepe hagejale kaasa ka kohustust leppetrahvi tasuda ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtuotsuses vajadus võtta seisukoht leppetrahvi ebamõistlikust suurusest, selle vähendamise põhjendatusest ja ebaõigest arvestusest nagu märkis hageja oma vastuses vastuhagile. Kuna kohus jätab rahuldamata kostja põhinõude hageja vastu, ei kuulu rahuldamisele ka kõrvalnõudena esitatud viivisenõue. Tõendid, mida kohus otsuse tegemisel ei arvesta.
Lk (15) 14
39.Juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 sätestatust jätab kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata järgmised tõendid: hageja e-kirja hr PM ja tema vastuse sellele 13.aprillist 2012.a. ning hageja e-kirja LC 17.märtsist 2011.a. ja viimase vastuse hagejale 22.märtsist 2011.a. ja tõendid mis kostja väidetel kinnitavad kui palju on kostja hageja eest tasunud sotsiaalmaksu. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõendid ei oma vaidluse lahendamisel poolte vahel tähendust, millest tulenevalt ei ole need asjakohased. Menetluskulude jaotamine.
40.Menetluskulude jaotamisel poolte vahel juhindub kohus TsMS § 162 lg 1 sätestatust, mille kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt sellest, et kohus rahuldab põhihagi täielikult ja jätab rahuldamata vastuhagi, jäävad hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Tsiviilasja hinna määramine.
41.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 124 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava raha summa, TsMS § 133 lõikest 1, mille kohaselt määratakse hagihind põhinõude järgi ja TsMS § 134 lg 1 sätestatust, mille kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Kuna hageja on esitanud kohtusse hagi hüvitiste väljamõistmiseks summas 19.734,24 eurot, ongi see põhihagi hinnaks ja kostja vastuhagi leppetrahvi 12.666,92 euro väljamõistmiseks, on nimetatu vastuhagi hinnaks käesolevas tsiviilasjas.
Kohtunik:
Lk (15) 15
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.