Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

endise võlausaldaja kokkulangevusega. Ühtlasi oleks ühinenud ühing asunud valitsema võlgnikule kuuluvat hoonestusõigust. Seega oli PJV HRAS-i ja võlgniku eesmärk ja laenulepingust tulenev kohustus koondada kohustused ja varad ühte ühingusse ning lõpetada vastastikused nõuded (kokkulangevus) ning jätkata ühes ühingus tegevust, mida varasemalt teostati kahe eraldiseisva ühingu kaudu. Nordea Bank Finland Plc laenukohustust oleks täidetud aga endise võlausaldaja ainuaktsionäriga (SA PJV Hooldusravi) sõlmitud üürilepingust laekuva üüritulu eest. Nimetatud üürilepingu sidumine võlgniku kohustusega oli spetsiaalselt ette nähtud eesmärgiga võlgniku (ja hilisemalt siis juba PJV HRAS ja võlgniku ühinemisel tekkiva ühingu) kohustusi üürilepingu alusel laekuvate rahasummade arvel täita. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgnik on maksejõuline ning täidab korrektselt kõiki oma lühiajalisi kohustusi. Võlgnikule kuulub Tallinnas XXX-XXX asuvale kinnistule OÜ SK kasuks seatud hoonestusõigus tähtajaga 50 aastat. Võlgnikul ei ole mis tahes võlgnevusi krediidiasutuste ees. Võlgnikul on nõudeid erinevate isikute vastu summas 542 800 eurot. Võlgnikule kuulub vara, mille väärtus on oluliselt kõrgem võlausaldaja väidetavast nõudest. 05. juuni 2012 nõude loovutuse leping on näilik tehing, millel ei ole õiguslikke tagajärgi, lisaks esinevad tehingu tegemisel TsÜS §-s 131 sätestatud tehingu tühistamise alused. Võlgnikul on põhjust kahtlustada, et võlgniku endine juhatuse liige LT on poolte läbimõeldud ja kaalutletud koostöös sõlminud võlausaldaja juhatuse liikme AT’ga erinevaid kokkuleppeid, mis intensiivselt kahjustavad võlgniku huve, millised kokkulepped väljuvad täielikult võlgniku igapäevasest majandustegevusest, ning millised kokkulepped vajanuksid enne allkirjastamist võlgniku osanike otsust. Selliseid otsuseid võlgniku osanikud teinud ei ole. Samuti ei esitatud sellekohaseid dokumente või informatsiooni tehingu toimumise kohta võlgniku uuele juhatusele. Võlgniku osanikel puudus kuni pankrotiavalduse saamiseni igasugune teave pankrotiavalduse aluseks olevate kokkulepete ja kirjavahetuse olemasolust. Võlgnik on tegemas ettevalmistusi võlgniku endise juhatuse liikme LT poolt allkirjastatud 05. juuni 2012 nõude loovutamise lepingu tühistamise nõude esitamiseks kohtule TsÜS § 131 alusel. Võlgnik on seisukohal, et võlgniku endine juhatuse liige LT ja võlausaldaja esindaja AT on võlgniku huvide kahjustamise ja isikliku kasu saamise eesmärgil loonud tagantjärele ja fiktiivselt pankrotiavalduse eseme aluseks oleva nõude loovutamisega seotud faktilise olustiku (nõuete olemasolu, nõuete loovutamine, kirjavahetus jms), mis on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Õigusnäivuse abil soovitakse luua maakohtule ebaõige ettekujutus faktilistest asjaoludest, millele tuginedes soovib võlausaldaja nõuda võlgniku pankrotti, kuigi võlausaldajal tegelikult selleks õiguslik ja sisuline alus (võlgnik ei ole maksejõuetu) puudub. Võlgniku sellekohaseid kahtlusi toetab asjaolu, et nõude endine omanik (PJV HRAS) ja võlgnik on alles 25.aprillil 2012 väljendanud pankrotiavalduses väidetuga vastupidist tahet. Võlgnik on seisukohal, et nõude loovutamine ning sisuliselt võlgniku tegevuse paralüseerimine peale 1,5 aastat kestnud ja heas usus toimunud koostööd, on vastuolus TsÜS § 138 ja VÕS §-s 6 sätestatud poolte heas usus käitumise põhimõtetega. Võlgnik soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et võlausaldaja kasutab käesolevas asjas oma õigusi pahauskselt, sest võlausaldajal on võimalik oma väidetavad õigused võlgniku suhtes panna maksma üldise hagimenetluse korras kui võlgniku huve vähem kahjustaval viisil võrreldes pankrotiavalduse esitamisega. Võlgnik palub jätta võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata ja võlgnikule ajutine haldur nimetamata ning jätta menetluskulud võlausaldaja kanda.

Menetluse käik Menetluse käigus täiendas võlausaldaja oma seisukohti ja esitas uue tõendi. Võlausaldaja seisukohast nähtuvalt on PJV HRAS ja OÜ SK vahel 04. juunil 2012 sõlmitud kokkuleppe kohaselt tühistatud 25. aprillil 2012 sõlmitud kokkulepe, millega pikendati nõude eest tasumise tähtaega kuni 25. jaanuarini 2018. 04. juunil 2012 sõlmitud kokkuleppes on märgitud, et PJV HRAS ja OÜ SK on otsustanud tühistada 25. aprillil 2012 poolte vahel sõlmitud kokkuleppe ning avaldavad, et kohustus põhisummas 2 385 825,68 eurot (37 330 060,09 Eesti krooni) on sissenõutav. Võlgniku täiendava seisukoha kohaselt on eelnimetatud tõend loodud tagantjärele õigusnäivuse tekitamiseks pärast võlgniku vastuväidete esitamist. Võlgniku juhatusele ega osanikele sellist dokumenti varasemalt esitatud ei ole. Võlgniku endine juhatuse liige LT on põhjustanud võlgnikule teadlikult kahju, mistõttu peab võlgnik vajalikuks esitada vastav kahju hüvitamise nõue LT vastu. Kuna LT on allkirjastanud 04. juuni 2012 kokkulepe üheaegselt mõlema poole esindajana, siis esinevad LT tegevuses TsÜS § 131 lõike 1 teises lauses nimetatud tehingu tühistamise alused. Võlgnik esitab vastava tehingu tühistamise avalduse PJV HRAS-le, mistõttu ei ole võlausaldajal sissenõutavaks muutunud nõuet. Eelistungil jäid võlausaldaja ja võlgnik oma seisukohtade juurde.

Kohtumääruse põhjendused Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lõikes 3. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p. 1), samuti asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (p. 4). Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et PankrS § 15 lõikes 2 sätestatud eespoolnimetatud asjaolude esinemise korral tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik esitada uue võlausaldaja vastu kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu. Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnik on vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kohtule kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb lahendada võlausaldaja nõudega seonduvad asjaolud, võlausaldajal nõude kehtivuse, olemasolu, sissenõutavuse ja muud küsimused. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal tekkinud võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu ei tõenda kolmandate isikute vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingud ning sellise nõude korduv loovutamine, vaid nõude tõendamiseks peab võlausaldaja esitama nõude olemasolu tõendavad algdokumendid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud oma lahendites (nt 3-2-1-50-05), et nõude olemasolu peab tõendama võlausaldaja. Nii on PankrS § 15 lg 2 p. 1 ja § 31 lg 1 lause 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse

lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 6. märtsi 2002.a. otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohus nõustub võlgniku seisukohaga, mille kohaselt tuleb hagimenetluses analüüsida ja hinnata, kas võlausaldajal on võlgniku vastu nõue, mis on sissenõutavaks muutunud. Kohus leiab, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, mille alusel on võlausaldaja väidetav nõue võlgniku vastu tekkinud. 20. oktoobril 2010 sõlmitud võlgniku ja FI OÜ nõuete loovutamise lepingu kohaselt loovutas võlgnik FI OÜ-le nõudeid kokku summas 60 454 998,19 krooni. Nõuete loovutamise lepingu p 2.1 ja 2.2 alusel kohustus FI OÜ tasuma võlgnikule nõude loovutamise eest 60 454 998,19 krooni. Antud lepingu punktist 2.3 nähtuvalt pidid pooled võlgniku tasunõude FI OÜ vastu tasaarvestama 20. oktoobril 2010 sõlmitud kohustuste ülevõtmise lepingust tuleneva FI OÜ tasunõudega võlgniku vastu. 20.oktoobril 2010 sõlmitud kohustuste ülevõtmise lepingu punktis 1.3. on märgitud, et kohustuste ülevõtmise eest makstava tasu suurus ja kord lepitakse kokku eraldi kokkuleppega. 03.novembril 2010 sõlmitud kohustuste ülevõtmise kokkulepete lisa punkti 1.2. järgi kohustus võlgnik tasuma kohustuste ülevõtmise eest FI OÜ-le 37 290 060,09 krooni. Eeltoodu alusel nõustub kohus võlgniku seisukohaga, et FI OÜ tasu nõue võlgniku vastu oli 23 164 938,10 krooni väiksem kui võlgniku 20.oktoobri 2010 nõuete loovutamise lepingust tulenev tasunõue FI OÜ vastu. Võlausaldaja ei ole antud tõendeid omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Seega ei ole võlausaldaja tõendanud nõude olemasolu, mida FI OÜ oleks saanud 25. jaanuaril 2011 sõlmitud osaühingu osa müügilepinguga ja nõude loovutamise lepinguga loovutada PJV HRAS-le ja PJV HRAS 05.06.2012 nõude loovutamise lepinguga võlausaldajale loovutada. Kohus on seisukohal, et asjaolust, et võlgnik on oma 2010 ja 2011 majandusaasta aruandes kajastanud laenukohustuse olemasolu, ei saa teha ühest järeldust selle kohta, et võlgnik oleks tunnustanud nõude olemasolu võlausaldaja ees. Hagimenetluses vajab väljaselgitamist, kas võlausaldaja nõue on muutunud sissenõutavaks. Hagimenetluses tuleb tuvastada, kas võlausaldaja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab võlausaldaja õiguse oma väidetava nõude maksmapanekuks võlgniku vastu. Arvestada tuleb poolte koostööd ühinemise eesmärgil, mis nähtub võlgniku poolt kohtule esitatud endise võlausaldaja PJV HRAS, SA PJV H ja Nordea Bank Finland Plc vahel 12. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingu nr XXX punktidest 12 p. 1 alapunktist d ja g ja 12 p. 2 alapunktidest b, c, g, h, i ning 12 p. 3 alapunktidest g ja i. Ühinemise korral lõpeb võlasuhe VÕS § 206 lg 1 alusel võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Riigikohus on oma 13. märtsi 2009 lahendis nr 3-2-1-7-09 juhtinud tähelepanu sellele, et VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad tehingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Samuti vajab hagimenetluses tuvastamist, kas 05.06.2012 sõlmitud nõude loovutamise lepingu näol on tegemist näiliku tehinguga, kas antud lepingu eesmärk oli luua mulje tehingu

olemasolust, et luua võlausaldajale näilik alus võlgniku suhtes pankrotiavalduse esitamiseks. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Näilik tehing on antud paragrahvi lõike 2 alusel tühine. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Võlgnik on avaldanud kohtule, et kavatseb esitada PJV HRAS-le avalduse võlgniku ja PJV HRAS vahel mõlema poole esindajana LT poolt 04.06.2012 allkirjastatud kokkuleppe tühistamiseks. Kohus on seisukohal, et eeltoodud kokkuleppe sõlmimisel võivad võlgniku endise juhatuse liikme tegevuses esineda TsÜS § 131 lõike 1 teises lauses nimetatud tehingu tühistamise alused. TsÜS § 131 lg 1 teise lause järgi kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et antud kokkuleppe tühistamisel ei ole võlausaldaja nõue võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud, kuivõrd pooled on pikendanud tasumise tähtaega 25.04.2012 kokkuleppega kuni 25.01.2018. Eeltoodu alusel on kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Eeltoodud põhjendustel tuleb võlgnikule ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.

Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitaja kanda. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.