Asjaõigus › Omandiasjad

kinnistusraamatusse Eesti Vabariik. Menetluskulude jaotus, kindlaksmääramine ja väljamõistmine Eesti Vabariigi kasuks. Jätta menetluskulud Arnold Soe kanda. Välja mõista Arnold Soe’lt riigituludesse riigilõiv 431.40 eurot. Riigilõivu vabatahtlikuks tasumiseks tuleb Arnold Soe’l 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest tasuda väljamõistetud 431.40 eurot Rahandusministeeriumi arvelduskontole 10220034796011 SEB Pangas, arvelduskontole nr 221023778606 Swedbankis ja arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis, viitenumber kõigil 2900078538. Selgitusse märkida kohtuotsuse nr ja isiku nimi, kelle eest tasutakse, kui tasujaks on teine isik. Maksekviitung või andmed tasumise kohta tuleb Arnold Soe’l esitada Tartu Maakohtu kantseleisse või saata aadressil Tartu Kohtumaja, Kalevi 1, 50092, Tartu, või [email protected] Vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaja möödumisel saata kohtuotsus täitmiseks Eesti Kohtute Raamatupidamiskeskuse kaudu. Riigilõivu riigituludesse tasumisega viivitamise korral tuleb Arnold Soel tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS) § 179 lg 9). Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 3-5;144-145;204-206). Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos alates 1998. aastast ja neil oli ühine majapidamine.

muutmiseks esitatud hagi, siis esitab hageja hagi kinkelepingust taganemise vaidlustamiseks. Lepingust taganemist põhjendab kostja justkui oleks hageja tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust kuna esitas kostja vastu nõuded, mis on muutunud realiseeritavaks kohtuotsuse jõustumisel 5.08.2009.a, on ähvardanud, jätnud täitmata kinkelepingust tulenevad kohustused ning kinkelepingu sõlmimisele kallutamiseks esitanud lubadused, kinkida oma korterist kostjale üks tuba ning tagada seeläbi kostjale Tartu linnas elukoht. Kostja olevat taganemise aluseks olevatest asjaoludest saanud lõplikult teadlikuks Riigikohtu määrusega nr 3-07-1721; 05.08.2009.a. Hageja on seisukohal, et kostja poolt esitatud kinkelepingust taganemisavaldus on aegunud. Isegi kui hageja seadusliku huvide kaitseks nõuete esitamine kostja vastu oleks aktsepteeritav põhjus kinkelepingust taganemiseks, sai kostja sellest teada hagi esitamisel 2007.a augustis ja kaebuse esitamisel halduskohtule 2007.a septembris. Kostja ajas hageja nende ühisest kodust välja juba suvel 2007.a, enne hagi ja kaebuse esitamist. Peale seda ei ole hageja ja kostja vahel mitte mingisuguseid suhteid, järelikult ei saanud olla ka mitte mingisugust jämedat tänamatust. Riigikohtu määruse teadasaamine lisas kostja teadmisse ainult selle fakti, et tema poolt kogu hoonete juurde kuuluva maa erastamine ainult enda omandisse oli tema ebaseaduslik tegevus. Seda kohtulahendit ei saa kuidagi käsitleda mingi uue asjaoluna, mida kostja teada sai ja mida saab käsitleda jämeda tänamatusena. Sisuliselt ei saa oma õiguste kaitseks hagi ja kaebuse esitamine olla jäme tänamatus. Samuti ei ole hageja kostjat ähvardanud. Tõendamata on väide, et hageja justkui ei ole täitnud omapoolset lubadust kinkida oma korterist osa kostjale. Hageja ei ole kunagi lubanud kostjale korteriosa kinkida, kuna ta ei olekski seda saanud teha, sest enne vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimist ja selle sõlmimise ajal ei kuulunud hagejale mitte mingisugust korterit. Kinkija võib vastavalt VÕS § 270 lg-le 1 kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Hageja palub:

suhtumist Ilda Kredemann’i täielikult, kui 2004.a selgus, et tuba, mida talle enne lahkelt lubati talle ei antud. 2007.a määrati talle raske puue ja siis ei olnud tal võimalik enam Ilda Kredemann’i hooldada ning ta pidi Ilda Kredemann’i korterist ära kolima. Ajavahemikus 2004-2007 tüdines ta Ilda Kredemann’i kahtlustest teiste naiste suhtes, kuigi nad ei olnud elukaaslased. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. KOLMANDA ISIKU VASTUVÄITED HAGILE (tl 42). Vastuse kohaselt andis Tartu maavanem XXX Vallavalitsuse poolt esitatud materjalide alusel

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja, Maia Ploom’i, poolt kohtuistungil antud seletusest (tl nr 111-114;235-238) nähtub, et hageja ja kostja lõid ühise majapidamise 1998.a ja 2000.a ostsid nad ühiste vahenditega omale elamu Tartumaal, XXX vallas ja kuna nad ei olnud abielus, siis augustis 2002.a kinkis kostja hagejale pool mõttelist osa vallasvarast ja elamust, mõlemad omanikud kanti registrisse. Nad ei ole näinud avaldust, kus hageja oleks loobunud maa erastamisest. Seega on kostjale maa erastamine toimunud ebaseaduslikult. Maa endine omanik Mait Märtin müüs maa vallasvarana. Vald muutis Märtini nime ja pani sinna Soe nime, kuid korraldusse jäi panemata Kredemann’i nimi ja selle korralduse alusel erastati kogu kinnistu Soele. Kostja pettis Maavalitsust, kui lasi kogu maa endale erastada ja sai siis kogu kinnistu ja hoonete omanikuks. Arnold Soe ajas Ilda Kredemann’i majast välja, väites, et kogu kinnistu koos elamisega on tema oma ja hageja oli sunnitud majast välja minema. Hageja läks valda, kus tehti talle koopia maa erastamise avaldamisest ja hagejale öeldi, et kogu kinnistu on Arnold Soe oma. Hageja leiab, et see kinnistusraamatu märge ei ole õige. Maa tuleks kanda uuesti Eesti Vabariigi omandiks ja siis saab hageja erastamisprotsessi käigus maa omanikuks. Hageja ei saanud midagi lubada kostjale. Kinnistusraamatus ei ole kannet selle kohta, et

hagejale oleks midagi kuulunud. Hageja ei ole kostjat millegagi ähvardanud, kostja viskas hoopis hageja ühisest eluruumist välja. Ei ole tõendatud sisulised motiivid kinkelepingust taganemise kohta. Hiljemalt 2007 aasta suveks oli Soele teada kõik, mis teada pidi olema ja sellest ajast tuleb hakata arvestama ka aegumise tähtaega. Hageja palub kinkelepingust taganemisele kohaldada aegumist. Kohtus käimine ei saa olla jäme tänamatus. Kohtuotsusega on tuvastatud, et pool kinnistust oleks olnud hagejal õigus erastada. Hoonetest pool peaks olema hageja oma. Hageja, Ilda Kredemann’i, seletuste kohaselt korter kuulus tema tütrele ja kinkelepingu ajal ei olnud mingeid lubadusi. Ta ütles kostjale, et tema maale ei tule, ega kostja orjaks ei hakka, kui kostja kinkelepingut ei tee. Nad elasid kostjaga koos nagu vabaabieluinimesed, kostja käis tema juures linnas ja tema käis kostja juures maal, nad elasid koos nii linnas kui maal. Kostja esindaja, Lembit Auväärt’i, poolt kohtuistungil antud seletusest (tl nr 111-114;236-238) nähtub, et kostja hagi ei tunnista. Hageja esindaja käsitleb asja lihtsustatult. Maa paluti erastada ainult Soe nimele, avaldus on kirjutatud hageja käega ja ta oli teadlik, et maa erastatakse Soe nimele. Kostja aitas erastada hageja korteri linnas ja sai selle eest kasutada hageja korteris ühte tuba. Kui korter oli erastatud, viskas hageja kostja korterist välja ja kostja hakkas siis nõudma, et hageja tagastaks maa ja kinnistu. Kinkelepingus on selgelt kirjas, et hoolimata sellest, et kostja on pool maja ära kinkinud jääb kasutamisõigus talle eluaegselt. Hageja, kui ta seal maal oligi, siis oli ta seal kostja nõusolekul ja kui nõusolekut ei olnud pidi hageja sealt ära tulema. Tegemist oli ühise tegutsemise lepinguga. Üks lubas linna toa, teine lubas maal maja. See oli lepingu üks olulisi tingimusi. See hageja väide, et korter ei olnud tema oma ja seega ei saanud ta ka tuba lubada on paljasõnaline. Hageja lubas Soele tuba, kui Soe maksab võlad ära. Soe lubas siis pool maja ära kinkida. Hiljem määrati kostjale raske puue ja ta ei saanud abistaja funktsioone täita, sellega hageja lõpetas omavahelised suhted. Hageja rikkus ühiskasutuslepingu punkti ja kostja tühistas lepingu. Hageja viskas kostja igasuguse juriidilise põhjenduseta korterist välja. Kinkelepingu tühistamine on igati põhjendatud. Omandiõiguse tühistamine on nonsenss, teise poole omandiõigust ei saa tunnustada. Praeguses seisundis, saaks ainult kinnistusraamatus teha on keelumärke tühistamise ja kostja ei vaidle sellele vastu, et reaalselt kuulub see kinnistu riigile. Omandiõigus tekib pärast seda, kui maa vormistatakse tagasi riigi omandisse ja pärast seda omavalitsus otsustab kuidas erastada. Kui riigiomandisse on kantud, siis peab Soe tahtma seda koos Kredemann’ga erastada. Kui on riigi omandis, siis Soele raha tagastatakse. Erastamistähtajad on möödas ja seda kohtus otsustada ei saa. Kostja, Arnold Soe, poolt antud seletuste kohaselt lubas hageja talle linnas korteri eluaegset kasutamist ja miks ta peaks hagejale pool kinnistust andma. Kolmanda isiku, Eesti Vabariik Tartu Maavalitsuse kaudu esindaja, Tõnu Vesi, poolt kohtuistungil antud seletusest (tl nr 111-114;237) nähtub, et nad jäävad oma seisukoha juurde, mis on esitatud 05.11.2007.a. Täna esitatud hagiavalduse täpsustuses hageja nõue p-1 tuleks jätta rahuldamata, kuna ta ei leia, et selles punktis oleks vaidlust kummalgi poolel. Selles, et kostja oli kinkinud 1⁄2 majast hagejale, vaidlust ei ole ja kohus peaks selle jätma tähelepanuta. Probleem tekkis siis kui maa erastati ja hageja oma majast ilma jäi. Talle tundub, et praegu vaidlustatakse maavanema tegevust, et kas maavanem oleks pidanud kontrollima omanike ringi maa erastamisel. Maavanemal ei olnud võimalik saada tõest infot omanike ringist ja maavanemal ei olnud alust kõike automaatselt kontrollida, kuna olid olemas hooneregistri andmed. Protsessi tulemusena tekkis maa ostumüügileping, mille üks punkt räägib ju seda, et pooled ise tõendavad neid asjaolusid, millele ta oma väite rajab. Soe kinnitas, et hoone kuulub talle ja selle juurde toodi ostu-müügileping ja antud juhul on vaidlus kahe poole vahel, et kas oli võimalik ja õigus maad erastada või mitte ja kas teine pool pidi maad erastama või mitte. Kui keegi on lepingust taganenud, siis ta on taganenud. 2004 aastaks oli kostja kinkelepingust taganenud. Praeguseks on olukord selline, kus maavanema korraldus tühistati halduskohtus. Arvesse tuleb võtta seda, mis seis oli 2004 aastal. Praegu on aasta 2010. Tehingute puhul on tähtaeg kolm aastat.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja on esitanud kohtule omandiõiguse tunnustamise nõude. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja ostis 6. aprillil 2000. a Mait Märtin’ilt vallasasjana hooned asukohaga XXX küla XXX vald Tartumaa ja kinkis 21. augustil 2002. a notariaalse ehitise mõttelise osa kinkelepinguga 1/2 hoonete mõttelisest osast hagejale (tl 17-21). Kostja esitas kinkelepingust taganemisavalduse 18.12.2008.a põhjusel, et hageja on kostja suhtes näidanud üles jämedat tänamatust, kuna esitas kostja vastu tsiviilhagi ja algatas haldusmenetluse, on ähvardanud ja jätnud täitmata kinkelepingust tulenevad kohustused. Tartu Maakohtu 26.04.2010.a otsusega (tl 168-169) on kohaldatud Arnold Soe 18.12.2008.a. kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist 8. juuni 2010.a notar Andres Ott’i poolt koostatud taganemisavalduse kohaselt (tl 173-176) otsustas Arnold Soe taganeda kinkelepingust, kuna Ilda Kredemann on oma käitumisega Arnold Soe vastu üles näidanud jämedat tänamatust, on esitanud tema vastu nõuded, mis on muutunud realiseeritavaks kohtuotsuse jõustumisel 5.08.2009.a, on Arnold Soe’d korduvalt ähvardanud, jätnud täitmata kinkelepingust tulenevad kohustused ning kinkelepingu sõlmimisele kallutamiseks esitatud lubadused – kinkida oma korterist Arnold Soe’le üks tuba ning tagada avaldajale seeläbi Tartu linnas elukoht. Taganemise aluseks olevatest asjaoludest ja olukorra pöördumatusest sai Arnold Soe lõplikult teadlikuks Riigikohtu määrusega nr 3-07-1721, kohtuotsuse jõustumisega 5. augustl 2009.a. Hageja, Ilda Kredemann palub kohaldada aegumist kinkelepingust taganemise avaldusele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Võlaõigusseadus (VÕS) § 270 lg 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. VÕS § 268 lg 1 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Kinkelepingu p-st 4.3 ja p-st 4.4 nähtuvalt on Notari poolt osalejatele selgitatud, et vastavalt Võlaõigusseaduse §-le 265 võib kinkelepingus näha kingisaajale ette koormisi või kohustusi ning et käesolevasse lepingusse tuleb märkida kõik lepingu esemega kinkimisega seotud kokkulepped (tl 19). Kinkelepinguga 21.08.2002.a, millega Arnold Soe kinkis Ilda Kredemann’le 1⁄2 mõttelist osa ühekorruselisest elamust (tl 17-21), ei ole kingisaajale koormisi ega kohustusi ette nähtud ning poolte vahel ei ole sõlmitud mingeid muid kokkuleppeid. Samuti ei ole kinkelepingus kokku lepitud, et Ilda Kredemann peab kinkima Arnold Soe’le oma korterist ühe toa. Kohus on seisukohal, et kostja väide, et aegumistähtaega tuleks lugeda alates 5. augustist 2009.a, mil Riigikohus oma määrusega nr 3-07-1721 ei menetlenud kassatsioonikaebust Tartu Ringkonnakohtu 3.04.2009.a otsusele, on põhjendamatu. Kohtu arvates on põhjendatud lugeda aegumistähtaja alguseks hagi esitamisest (tsiviilasi nr 2-0729296) ja halduskohtumenetluse algatamisest (haldusasi nr 3-07-1721) teadasaamise aeg. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kohus asja menetlusse võtnud 29.08.2007.a (tl 35) ning nõudnud kostjalt hagile vastust 14.09.2007.a (tl 36-37). Kostja esitas vastuse 13. novembril 2007. a (tl 46). Kohtuinfosüsteemi kohaselt kaasas kohus haldusasjas nr 3-07-1721 23. oktoobri 2007. a määrusega menetlusse Arnold Soe kolmanda isikuna. Seega sai Arnold Soe hiljemalt novembris 2007. a teada, et hageja poolt on alustatud kohtumenetlusi, seega taganemise aluseks olevatest asjaoludest. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu määrust, millega keelduti haldusasja nr 307-1721 menetlusse võtmast, ei saa käsitleda uue asjaoluna, mida kostja teada sai. Kõikidest

asjaoludest oli kostja teadlik juba alates tsiviil- ja haldusmenetluse alustamisest esimese astme kohtus ning tulenevalt VÕS § 270 lg 1 oli kostjal õigus esitada kinkelepingust taganemise avaldus hiljemalt novembris 2008. a. Taganemisavaldus on esitatud aga 8. juunil 2010. a, seega hilinenult ning Arnold Soe 8.06.2010.a kinkelepingust taganemise avaldusele tuleb kohaldada aegumist. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingu p-i 2.2 kohaselt (tl 18) kinkija ja kingisaaja lepivad kokku, et kingisaaja saab lepingu eseme omanikuks käesoleva lepingu notariaalse tõestamise hetkest. Kinkelepingusse on lepingu eseme kinkimisega seotud kokkuleppena märgitud kostja eluaegne seeselamisõigus ning tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus. Lepingu punkti 3.4 kohaselt on osalised leppinud kokku sõlmida asjaõigusleping ja esitada kinnistamisavaldus isikliku kasutusõiguse kandmiseks kinnistusraamatusse viivitamatult pärast lepingu eseme juurde kuuluva maa kandmist kinnistusraamatusse hageja nimele (tl 19). Kokkuleppe täitmiseks on notar selgitanud pooltele maa ostueesõigusega erastamise korda maareformi seaduses sätestatud alustel. Notari selgituste kohaselt kui ehitise võõrandaja on hiljemalt 1998. aasta 1. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt 1998. aasta 1. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada (tl 19). Vallavalitsuses said pooled kinnitust selles, et ehitise võõrandaja Mait Märtin oli hiljemalt 1998. aasta 1. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, mis jäi kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Nii ei olnud 19. märtsil 2004. a põhjust maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitada ka kostjal. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 1 esimese lause kohaselt kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleliolev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti. Sama seaduse § 13 lõige 7 sätestab, et ehitise või selle osa omandamine või pärimine tuleb 15 päeva jooksul, alates omandiõiguse üleminekust, registreerida omandaja esildisel riiklikus ehitisregistris, kusjuures omandaja esitab märke tegemiseks vajalikud andmed notarile. Riiklikule ehitisregistrile esitab märke tegemiseks vajalikud andmed notar, kelle poole omandaja pöördus. Kohtule esitatud ehitisregistri väljavõttest (tl 14-16) nähtub, et andmed märke tegemiseks on ehitisregistrile esitatud 28. detsembril 2003. a, seega enne kostja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, erastamismenetluses tehtud korralduse muutmist ja 5. aprilli 2004. a ostu-müügilepingu sõlmimist. Samuti nähtub nimetatud ehitisregistri väljavõttest märkus 21. augustil 2002. a ehitise mõttelise osa kinkimisest. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (kord) kohaselt viib maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud läbi ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne vallavalitsus, kes muuhulgas kontrollib temale esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Sama kohustus on korra kohaselt ka erastamise korraldajal (antud juhul Tartu maavanemal). Tartu maavanema 22. märtsi 2004.a korraldus nr 527 on tühistatud Tartu Ringkonnakohtu otsusega

Seega arvestades, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping on kehtiv ja hinnates tõendeid kogumis on kohus seisukohal, et esitatud hagi kuulub rahuldamisele. MENETLUSKULUDE JAOTUS, KINDLAKSMÄÄRAMINE JA VÄLJAMÕISTMINE TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab antud asjas Ilda Kredemann’i poolt kantud menetluskulud täies ulatuses Arnold Soe. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kohus vabastas oma määrusega 17.08.2007.a (tl 27-29) hageja hagiavalduse esitamisel Arnold Soe vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande ebaõige kande muutmiseks riigilõivu maksmisest osaliselt summas 143.80 eurot (2250 krooni) ning kohustas hagejat tasuma riigilõivu summas eurot 31.96 eurot (500 krooni). Kohtu määrusega 2.11.2010.a (tl 215-217) vabastati hageja hagiavalduse esitamisel Arnold Soe vastu kinkelepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamise nõudes riigilõivu maksmisest osaliselt, s.o. summas 287.60 eurot (4500 krooni) ja kohustati hagejat tasuma riigilõivu summas 191.73 eurot (3000 krooni). Kuna hagi rahuldati, siis tuleb kostjalt välja mõista riigi tuludesse menetluskuluna riigilõiv summas 431.40 eurot (143.80 eurot + 287.60 eurot). Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.