Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

korraldusega nr 3-18/2879-1, kuid hageja sellest järeldusi ei teinud. Hageja jättis esitamata haiguslehe, mille esitamiseks oli Virumaa halduspiirkonna hooldusjuht H.K. andnud korralduse. Hageja ei ole tööandja korraldusi eiranud, sest esitas haiguslehe nädala jooksul tööle asumisest. Hagejal oli seadusest tulenevalt õigus haiguslehte esitada kuni 90 päeva.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja on taotlenud, et juhul, kui töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetataks leping alates 04.12.2009, mis oli hageja viimaseks tööpäevaks. Hageja ei ole märgitud taotlusele vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et seoses ülesütlemise tühisusega tuleb poolte vahel sõlmitud tööleping lugeda lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.12.2009. Hageja käitumine kuulub aga tulenevalt TLS § 109 lg-st 1 arvestamisele hüvitise suuruse määramisel, milline ei peaks olema seaduses sätestatud maksimumsuuruses, milleks on kolm keskmist kuupalka. Mõistlikuks on hüvitis kahe keskmise kuupalga ulatuses, s.o 1259,24 eurot. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja keskmiseks töötasuks oli 629,62 eurot kuus.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

asjaolusid, samuti asjaolusid, mida arvesse võttes otsustati lõpetada töösuhe päevapealt. Seega avaldus vastab seaduse nõuetele, sh on järgitud TLS § 95 lg-s 2 sätestatud põhjendamise kohustust; 4) on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lg 4 järgi töötajal õigus esitada tööandjale haigusleht 90 kalendripäeva jooksul, samas hageja üldiste kohustuste hulka kuulub ametijuhendist, hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, teistest VÕS §-s 23 loetletud alustest, TLS §-dest 15 ja 16 tulenevalt õigel ajal ja täpselt tööandja korralduste täitmine. Tööandja nõudis töötajalt korduvalt, et töötaja esitaks haiguslehe, mis oli muuhulgas vajalik tööajatabeli täitmiseks, kuid vaatamata asjaolule, et haigusleht oli töötaja valduses, provotseeris hageja tööandja esindajat ning eiras juhi korraldusi. Korraldus tulenes töölepingust, ametijuhendist ja töösisekorraeeskirjast (TLS § 17). Ebaõige on kohtu tuvastatu, et hagejale ei ole tutvustatud töösisekorraeeskirja. Hagiavalduses väitis hageja, et koostatud ja kinnitatud töösisekorraeeskirjad ei ole tema jaoks seoses nende vananemisega kehtivad, millest on alust järeldada, et hagejale on töösisekorraeeskirja tutvustatud. Hageja käitumine ei olnud kooskõlas hea usu ega mõistlikkuse põhimõttega ning arvestades hageja varasemat käitumist, oli ainuvõimalik hagejaga koheselt töölepingu ülesütlemine; 5) on kohus vääralt kohaldanud TsMS § 162 lg-t 1. Hageja loobus enamusest oma nõuetest kostja vastu – a) välja nõuda kostjalt saamata jäänud lisatöötasu maikuu eest 750 krooni ja oktoobrikuu eest 2000 krooni; b) välja nõuda saamata jäänud töötasu kuni töölepingu lõpetamiseni TLS § 107 lg 2 alusel alates detsembrist kuni käesoleva ajani ja c) välja nõuda saamata jäänud kahe puhkusepäeva tasu 2009. a eest. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus on jätnud motiveerimata, miks on jäetud menetluskulud tervikuna kostja kanda, kuigi hageja on osadest nõuetest loobunud.

krooni ega nõudest saamata jäänud töötasu saamiseks kuni tööle ennistamiseni (keskmine päevatasu 30,68 eurot) ja sellega seoses ka puhkusetasu nõudest; 2) oli tsiviilasja kohtulik menetlus ühekülgne ja tendentslik kostja kasuks. Kohtunik avaldas oma kostjat soosiva seisukoha eelotsustuse näol enne kohtuistungi avamist kohtusaali sisenedes, öeldes, et tööle ennistamisest ei saa juttugi olla, kuna tsiviilasi on nii kaua veninud. Kohus jättis tähelepanuta hageja nõude olla üle kuulatud vande all ning ei kutsunud kohtuistungile hageja taotletud tunnistajaid, samas võimaldati kostjal kutsuda kohtuistungile tunnistajana tööandja esindaja H.K.; 3) ütles tööandja ebaseaduslikult töölepingu üles 04.12.2009, mis oli hageja viimaseks tööpäevaks. Kohus tunnistas töölepingu ülesütlemise tühiseks, mistõttu loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud, kuid lõpetas kohtuotsusega töölepingu alusetult 04.12.2009, s.o enne viimast tööpäeva. Alusetu on kohtu väide, et hageja ei esitanud vastuväiteid kostja taotlusele lõpetada tööleping alates 04.12.2009, sest hagejal ei võimaldatud kohtuistungil vastuväiteid või taotlusi esitada, rikkudes ärakuulamise nõuet; 4) ei ole kohus põhjendanud konkreetselt, millistel asjaoludel on vähendatud hüvitise suurust, õige ei ole piirdumine üldsõnalise märkusega hageja käitumise arvestamisest. Jääb mulje, et kohus karistas hagejat „halva käitumise“ eest, milleks on kohtuvaidlus tööandjaga ja oma seaduslike huvide kaitsmine. Arvestamata on jäetud kostja tegevus – töölepingu ebaseaduslik ülesütlemine, töötaja diskrimineerimine, alavääristav, ebaviisakas, ebaõiglane ja provotseeriv suhtumine. Töölepingu ülesütlemine oli kostja kättemaks vastuseks hageja küsimustele tööandja õigusvastase tegevuse kohta. Kostja on rikkunud TLS §-s 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus ei ole arvestanud tõendeid hageja diskrimineerimise osas. Kohus jättis hindamata tööandja poolt allkirjastamata tagasiulatuva telefonikorralduse 04.11.2009 nr 3-1.9/697-1 lisatasu-väärtuspalga vähendamise osas. Hageja haiguslehele jäämine oli telefonitsi kinnitatud, seda tunnistas H.K. töövaidluskomisjonis. Haigusleht esitati õigeaegselt jooksva kuu sees. Hagejat ei ole tutvustatud töösisekorraeeskirjaga. Töösisekorraeeskiri on kehtestatud 1997. a eelmise omaniku poolt, on ametiühingu esindaja ja hageja poolt allkirjastamata ning vastuolus 2007. a kehtestatud töölepingu seadusega. Kostja väited hageja ebaviisakusest on alusetud. Hageja ei ole töötanud brigaadis ja seega pingestanud sealset tööd. Vastavalt töölepingule on hageja pädevusega XXXX . Tööandja nõudis rikkudes TLS § 15 lg 2 p 1 ja 2 hagejalt töölepingus mitte kokkulepitud töö tegemist ning seda tasustamata. Tööandja sellised korraldused on vastuolus töötajate huvidega, õigustega ja hea usuga ning TLS § 17 lg-tes 1, 2, 3 sätestatud tööandja korralduse sisuga; 5) on hageja korduvalt kirjutanud töölepingu ülesütlemise ettevalmistavast perioodist, repressioonidest ja valesüüdistustest H.K. poolt. Töölepingu ülesütlemist hakati ette valmistama kaheksa kuud varem, hakates fabritseerima alusetuid korraldusi ja hoiatusi. Tegelik põhjus peitub kättemaksus kostja juhtkonnale saadetud piltide eest, kus töödejuhataja H.J. on ametiautoga oma kartulipõllul ja sauna ehitusel. Kaheksa kuud enne töölepingu ülesütlemist süüdistas tööandja hagejat ettevõtte saladuste reetmises keskkonnaametile, mis vormistati üldsõnaliselt töösisekorra rikkumisena. Süüdistus ei vastanud tõele ja hiljem kostja loobus sellest. Kuus kuud enne ülesütlemist keelati hagejal osaleda XXXX täiendkursustel ja vähendati töötasu XX kategooria XXXX kursustel osalemise eest. Viis kuud enne ülesütlemist levitati kolmandatele isikutele hageja tervisetõendit delikaatsete isikuandmetega, hageja alavääristamise ja provotseerimise eesmärgil väitega, et hageja ei tohi töötada kõrgustes. Kolm kuud enne ülesütlemist ilmus XXXX tööpakkumise kuulutus ajalehes „Kuulutaja“, kuigi pädevusega XXXX oli olemas. Iga nädal koguti igasuguseid seletuskirju. Kohtuistungil käsitleti lisaks järgmisi kostja poolse diskrimineeriva käitumise fakte, mida kohtuotsuses pole kajastatud: kaks kuud enne töölepingu ülesütlemist saadeti kostja peakorterist hagejale saatekiri korralise töötervishoiu meditsiinikomisjoni läbimiseks, kuid

saatekirja hagejale ei väljastatud. Kolm kuud enne ülesütlemist korraldas H.K. skandaali amortiseerunud tööriietega, lipsuga, katkiste tõmblukkudega, nööpidega, redeliga. Tööriiete korrashoid on tööandja kohustus. Kaks kuud peale töölepingu ülesütlemist sai hageja teada järjekordsest valekaebusest, kaebuse kirjutaja V.V. puudusid hagejal tööalased suhted. Kostja on esitanud menetluses pidevalt uusi süüdistusi: näiteks poolteist aastat pärast töölepingu ülesütlemist esitas ta uue süüdistuse helkurvestist. Kostja valduses on pildid, kus hageja on helkurvestis ja lipsuga; 6) jättis kohus tähelepanuta, et hageja nõudis hagiavalduses kostja tegevusele õiguslikku hinnangut võrdse kohtlemise seaduse alusel ja H.K. personaalse karistuse määramist; 7) sätestab TLS § 97 lg 2 tööandja ülesütlemise etteteatamise tähtajad. Kostja ütles lepingu üles 04.12.2009. Hageja on töötanud kostja juures alates 02.01.1998, s.o üle 10 aasta. Seega oleks tööandja algatusel töölepingu ülesütlemise tähtaeg 60 kalendripäeva ehk 05.03.2010.

maksmise kohta, ei tähenda see, et tööandja ei võiks töötajale võimaluse korral lisaks põhipalgale lisatasu maksta (3-2-1-76-98). Töölepingus on selgitatud, et lisatasu võidakse töötajale maksta, seega ei olnud tööandjal seda kohustust. Tööandja on teinud korraldused nii mais kui novembris, vähendades töötaja lisatasu peadirektori korralduse alusel, mis oli tingitud töösisekorraeeskirja rikkumisest ja hooldusjuhi korralduste eiramisest. Tööandja on töötaja töötulemuste hindaja ning võis maksta lisatasu vastavalt töötulemustele. Kuna töötaja lisatasu vähendamise alust vaidlustanud ei ole, puudub alus lisatasu vahe hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

järgides eeldada töösuhte jätkumist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Seega eeldab erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel mõjuva põhjuse olemasolu ning vaidluse korral peab tööandja tõendama, et rikkumine oli piisavalt kaalukas ning seotud olulise lepingu rikkumisega. Rikkumisele hinnangu andmisel tuleb arvestada muu hulgas seda, et selle esinemisel ei saa tööandjalt heausksuse ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes eeldada töösuhte jätkumist. Ülesütlemisteate kohaselt oli ülesütlemise põhjuseks asjaolu, et 23.11.2009 tööle tulles ei esitanud T. Veeremaa vaatamata korduvatele palvetele haiguslehte ning käitus seejuures enda vahetute juhtide suhtes ebaviisakalt ja üleolevalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et T. Veeremaa esitas haiguslehe mitte oma vahetule juhile, vaid sekretärile ning haiguslehe kohene esitamata jätmine vahetule juhile ei põhjustanud tööandjale raskeid tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelkirjeldatud rikkumine ei ole käsitletav töökohustuse olulise rikkumisena, mida saaks lugeda mõjuvaks põhjuseks TLS § 88 lg 1 p 3 tähenduses. AS EVR Infra apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. T. Veeremaa on maakohtu istungil kinnitanud, et ta teatas töödejuhataja J. enda haigestumisest. Nimetatud hageja väidet ei ole tööandja ümber lükanud ning seetõttu ei ole põhjendatud AS EVR Infra apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on jätnud arvestamata hageja poolt TLS § 15 lg 2 p-s 10 sätestatud kohustuse rikkumise. Õige on AS EVR Infra apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et ülesütlemisteates märgitud T. Veeremaa ebaviisakas ja üleolev käitumine oma vahetute juhtidega on tõendatud tunnistaja H.K. ütlustega. Samas ei saa ka töötaja ebaviisakat käitumist käsitleda mõjuva põhjusena, mis annaks aluse tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kui ei esine mõjuvat põhjust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, siis ei ole iseseisvat tähendust sellel, kas töötajat oli eelnevalt hoiatatud või mitte. Ülaltoodut arvestades ei ole põhjendatud AS EVR Infra apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused selle kohta, et esines mõjuv põhjus töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 järgi.

keskmise töötasu ulatuses. Hüvitise suurendamist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses põhjendab T. Veeremaa sellega, et tema arvates karistas maakohus teda selle eest, et ta algatas kohtuvaidluse tööandjaga ning arvestamata on jäetud tööandja ebaõiglane suhtumine temasse. AS EVR Infra seisukohast nähtuvalt võiks hüvitise suurus töölepingu ülesütlemise tühisuse korral olla 63,91 eurot (1000 krooni). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt hagejale väljamõistetud hüvitise suuruse (hageja kaks keskmist kuupalka) muutmiseks puudub alus. Tulenevalt TLS § 109 lg-s 2 märgitust arvestatakse hüvitise suuruse määramisel eelkõige töölepingu ülesütlemise asjaolusid ning TLS § 109 lg-st 2 ei tulene kohtule kohustust mõista välja hüvitis alati töötaja kolme keskmise töötasu ulatuses. Maakohus on hüvitise väljamõistmisel võtnud arvesse T. Veeremaa käitumist töölepingu ülesütlemise asjaoludega seoses, mitte seoses sellega, et T. Veeremaa algatas kohtuvaidluse tööandjaga oma õiguste kaitsmiseks. T. Veeremaa apellatsioonkaebuses märgitud viimatinimetatud seisukoht on põhjendamatu. Maakohus on tuvastanud, et T. Veeremaa jättis täitmata oma vahetu juhi seadusliku korralduse esitada pärast töövõimetuse lõppemist kohaselt haigusleht ning käitus vahetute juhtidega töökohustuste täitmisel ebaviisakalt ning need asjaolud olid aluseks hüvitise väljamõistmisel kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Töölepingu ülesütlemise asjaoludega ei ole kooskõlas tööandja seisukoht hüvitise väljamõistmiseks 63,91 euro ulatuses. T. Veeremaa seisukoht, et tööandja on töölepingu ülasütlemisel rikkunud TLS §-s 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega ning seetõttu põhjendamatu. Apellatsioonkaebuste põhjendustest ei nähtu, milliseid mõlema poole huve ei ole maakohus hüvitise väljamõistmisel arvestanud. Seetõttu puudub alus maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise muutmiseks.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.