U.M. hagi Viljandi linna vastu sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
31 021,82 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. juuni 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
U.M. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – U.M. (IK: XXX) Vastustaja (kostja) – Viljandi linn, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Maili Kalmus Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
esindajad
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuni 2011 otsus osas, millega mõisteti Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks välja 1453,88 eurot ning menetluskulude jaotuses. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Viljandi
Kunstikoolilt U.M. kasuks välja töölt sunnistud puudumise aja eest 1917,72 eurot ning jätta menetluskuludest 70% Viljandi Kunstikooli kanda ja 30% U.M. kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks sunnistud töölt puudumise aja eest 1917 (üks tuhat üheksasada seitseteist) eurot ja 72 senti.
Jätta rahuldamata U.M. hagi Viljandi Kunstikoolilt kahju 26 995,39 euro ja lisakulude 4026,43 euro väljamõistmiseks.“
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Jätta menetluskuludest maakohtus 70% Viljandi Kunstikooli kanda ja 30% U.M. kanda. Jätta menetluskuludest ringkonnakohtus 94,42% U.M. kanda ja 5,58% Viljandi Kunstikooli kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartu Maakohtu 14.05.2009 otsusega tunnistati U.M. ja Viljandi Kunstikooli vahel 26.09.2005 sõlmitud töölepingu nr 5 lõpetamine 16.03.2007 ebaseaduslikuks TLS § 99 lg 1, 2, 3 rikkumise tõttu, ennistati U.M. tööle ja mõisteti välja Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk 149 370,30 krooni. Hagi saamata jäänud töötasu, õhtutundide töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise viivitamisega hüvitise väljamõistmiseks ajavahemiku 01.12.2005 kuni 27.03.2007 eest jäeti rahuldamata, samuti jäeti rahuldamata nõue välja mõista VÕS § 94 alusel intress sunnitud töölt puudumise aja eest väljamõistetavalt keskmiselt palgalt. Kostja esitas otsusele apellatsioonkaebuse. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmist summas 161 402
krooni, samuti saamata jäänud töötasu, õhtutundide lisatasu, puhkusehüvitise, hüvitise palgaseaduse § 35 alusel ja viivise VÕS § 94 alusel väljamõistmist. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27.11.2009 otsusega Viljandi linna apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis U.M. vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning tühistas maakohtu 14.05.2009 otsuse osaliselt, s.o Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga 149 370,30 krooni väljamõistmise osas, ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Tartu Ringkonnakohtu 27.11.2009 otsuse kohaselt on töölepingu ebaseaduslik lõpetamine aset leidnud pärast võlaõigusseaduse jõustumist ja TLS § 117 lg-st 1 tuleneva vastustuse rakendamiseks on vaja arvestada VÕS § 1 lg 1, mille järgi kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub kohustust (lõpetab töölepingu ebaseaduslikult), võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega on talle tekkinud kahju. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega keskmist palka, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. Asja uuel läbivaatamisel peab hageja tõendama, kas ja kui palju on ta saanud kahju seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Muu hulgas peab arvestama VÕS §-s 139 sätestatuga ja selgitama välja, kas hageja sai ajavahemikul töölepingu lõpetamisest kuni tööle ennistamiseni palka teistelt tööandjatelt.
2.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus palus kohus hagejal täpsustada, kas ja kui palju on ta saanud kahju seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega, ja esitada tõendid, kas ta on saanud töölepingu lõpetamisest kuni tööle ennistamiseni palka teistelt tööandjatelt. Hageja esitas 15.02.2010 kohtule nõude tekitatud kahju kohta, mida täpsustas 30.04.2010. Hageja arvates tegi kohus 14.05.2009 õiglase otsuse mõista kostjalt välja hageja kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk 149 370,30 krooni. Hageja sai 01.-16.03.2007 Viljandi Kunstikoolist töötasu 3169 krooni. Töö jätkamisel oleks ta pidanud saama märtsikuu eest 5810 krooni, kahju 2641 krooni. 04.2007 – 09.2007 oleks hageja pidanud töölepingu järgi saama töötasu 5810 krooni kuus, ebaseadusliku koondamise tõttu jäi saamata (6 x 5810) 34 860 krooni. 01.2009 – 06.2009 oleks hageja pidanud töölepingu järgi saama töötasu 7336 krooni kuus, hageja sai juunikuu eest 3174 krooni, kahju 40 842 krooni. 10.2007 – 12.2007 oleks hageja pidanud saama palka 35 tundi nädalas töötamise korral 8300 krooni kuus. Hageja sai AS-s Mivar-Viva 40-tunnise töönädalaga kolme kuu eest 8042 krooni. Hageja töötas 60 tundi kauem ja sai ikkagi kahju (3 x 8300 – 8042) 16 858 krooni. Alates 01.01.2008 määras Vabariigi Valitsus pedagoogi palga alammääraks 10 077 krooni kuus ja alates 01.01.2009 10 480 krooni kuus. Kuna hageja ja kostja ei olnud kokku leppinud teisiti, siis on hagejal õigus saada kehtestatud palga alammäära. 01.2008 – 12.2008 sai hageja koondamise tõttu vähem töötasu (12 x 10 077) – (14 885 + 6520 + 7384 + 5565 + 5681 + 6621 + 4583 + 2107 + 7826 + 2304) = 120 924 – 63 476 = 57 448 krooni. Kokku on hageja ebaseadusliku koondamise tõttu saanud vähem töötasu (2641 + 34 860 + 40 842 + 16 858 + 57 448) 152 649 krooni. Hageja tööaeg õpetajana töötades oli 35 tundi nädalas. AS-s Mivar-Viva tuli töötada 40 tundi nädalas ja vahetustega. See ei võimaldanud hagejal teiste tööandjate juures lisatööd teha. Viljandi Kunstikoolis töötades töötas hageja veel Saarpeedi Põhikoolis ja Viljandi
Postkontoris. Hageja kaotas võimaluse saada lisatasu (3000 + 1200) 4200 krooni kuus. Hageja töötas AS-s Mivar-Viva 15 kuud, saamata jäänud lisatöötasu on (15 x 4200) 63 000 krooni. Hagejal on ebaseadusliku koondamise tõttu tekkinud ka lisakulud: Eesti Mükoloogia Uuringutekeskuse mükoloogiliste uuringute arve 3000 krooni, Puleium OÜ seenkahjustuse tõrje pakkumine 54 840 krooni, hädavajalike taastavate torutööde arve 15 360 krooni, hädavajalike taastavate ehitustööde pakkumine 112 325 krooni, dokumentide paljundamine ja postiga saatmine 655 krooni, õigusabi konsultatsioonid 12 000 krooni, transport tööotsinguteks 570 krooni, makstud kindlustus 388 krooni, kindlustuspoliis ja lepingust taganemine 20 000 krooni, auto remondikulu 2480 krooni, ARK sõiduki tehnoülevaatuse tasu 450 krooni, trenažöör 4690 krooni, hageja poja klassiekskursioonid 4700 krooni, ukse vahetamine 9000 krooni, elektrienergia kulu kuumakse suurenemine 500 krooni, intressid ja viivised Swedbankile 2980 krooni, intressid ja viivised Swedbankile 5660 krooni, lepingutasu Swedbankile 250 krooni, kaitsmisteenuse lepingu tasu 8000 krooni, õppelaenu kulud 35 986 krooni, iga päevaga kasvav viivis Eesti Energiale 7948 krooni, Elioni lepingu ennetähtaegse lõpetamise tasu 1278 krooni, viivis Elioni arvelt 99 krooni, Suur Eesti Raamatuklubi arve 1223 krooni, Varraku Raamatuklubi arve 267 krooni, krediitkaardi intressid 823 krooni, viivised 704 krooni, võlgnevuse teated 160 krooni, kohtu jaoks tõendi väljastamise teenustasu 50 krooni, kahe aasta laenuintressid kokkuleppe alusel 28 800 krooni, Eesti Energia viivise summa võlgnevuse sissenõue 24 krooni, Eesti Energia arve võlgnevuse nõude menetlemise tasumiseks 100 krooni, elukindlustuse võlg SEB Pangale 11 384 krooni, kahju kodukindlustuslepingu katkemisest 1320 krooni, saamata jääv töötuskindlustushüvitis 35 617 krooni, kokku 461 416 krooni, millele lisandub saamata jäänud töötasu 152 649 krooni ja saamata jäänud lisatöötasu 63 000 krooni, kokku ebaseadusliku koondamisega tekitatud kahju 677 065 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista keskmine palk perioodi 16.03.2007 kuni 04.06.2009 eest 152 649 krooni ja ebaseadusliku koondamisega tekitatud kahju, kokku 677 065 krooni. 01.06.2010 hageja korrigeeris oma nõudeid, märkides, et kahju summa on 422 386 krooni, millele lisanduvad õigusabikulud ning saamata jäänud töötasu ja lisatöötasu. Kohtuistungil avaldas hageja, et Vabariigi Valitsus on kehtestanud alates 01.01.2011 õpetajate palgamääraks 644,04 eurot kuus, 0,7 koormusega teeb see 450,83 eurot kuus. Hageja töötasunõue on 26,5 kuud + 3 tööpäeva juunis 120 014,62 eurot ja ebaseadusliku koondamisega tekitatud lisakahjud 299 024,84 eurot, kokku 419 039,46 eurot.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Kui hageja sai koondamise tõttu kahju, siis kahju hüvitisest tuleb igal juhul maha arvata tema poolt seeläbi saadud kasu – töötasu. Lisakulude nõude osas on tõendamata kahjunõude eeldused – kahju tekkimine väidetavas suuruses ja põhjuslik seos koondamisega. Väidetav kahju ei olnud tööandjale ettenähtav ei töölepingu sõlmimise ega lõpetamise ajal ning ei kuulu kostja poolt VÕS § 127 lg-st 3 tulenevalt hüvitamisele. Samuti ei kuulu lisakulude nõue rahuldamisele VÕS § 127 lg-st 2 lähtuvalt. Lisaks tuleb arvesse võtta hageja enda osa kahjude tekkimisel (VÕS § 139). Tööandja vastutusele töölepingu ebaseaduslik lõpetamise korral seab piirid TLS § 117. Saamata jäänud lisatöötasu nõue ei ole samuti põhjendatud, kuna nimetatud töölepingute lõppemist ei saa seostada hageja koondamisega kostja poolt. Dokumentide paljundamise ja edastamise kulud võivad olla kohtuvälised kulud TsMS § 144 mõistes, kuid selliste kulude ning samuti õigusabikulude rahaliseks kindlaksmääramiseks on eraldi menetlus (TsMS § 174).
Kostja esindaja viitas kohtuistungil TsMS 376 lg-le 1 ja leidis, et hageja on nõuet suurendanud 10-15 korda ning kostja selliseks hagi muutmiseks nõusolekut andnud ei ole; hageja kohtuistungil öeldud seisukohad kahju suuruse kohta tuleks jätta tähelepanuta.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 10. juuni 2011 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga 1453,88 eurot (s.o 22 748,34 krooni). Hagi koondamise tõttu tekkinud kahju – lisakulude 422 386 krooni, s.o 26 995,39 eurot, ja saamata jäänud lisatasu 63 000 krooni, s.o 4026,43 eurot, väljamõistmiseks jättis kohus rahuldamata. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja seoses koondamisega saamata jäänud keskmise palga, saamata jäänud töötasu, õhtutundide töötasu, puhkusehüvitise, hüvitise viivitamisega hüvitise ja intressi nõudes jagas kohus kohtukulud poolte vahel võrdsetes osades – hageja kanda 50% ja kostja kanda 50%. Hageja koondamise tõttu tekkinud kahju – lisakulude ja saamata jäänud lisatasu – nõudelt tasutava riigilõivu jättis kohus hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega mõisteti Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk 149 370,30 krooni. TLS § 117 lg 1 järgi on töötajal töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel õigus nõuda enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Hageja suurendas suuliselt kohtuistungil nõude suurust. Ta avaldas, et saamata jäänud palka tuleb arvestada Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mille järgi on alates 01.01.2011 õpetaja palk täiskoormusega 644,04 eurot kuus. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud aluseks võtta nimetatud määrusega kehtestatud palka, vaid keskmise palga arvutamisel tuleb lähtuda „Keskmise palga arvutamise korra“ (kehtis kuni 01.07.2009) § 3 lg-st 4, kuna pedagoogi palk määratakse kindlaks kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega. Sellistel juhtudel kasutatakse maksmise ajal kehtivat palgamäära. Töölepinguga nr 5, 26.09.2005, on kindlaks määratud töötaja palgamäär ja see on 5585 krooni kuus. 04.04.2006 on töölepingu tingimusi muudetud ja palgamäär on 7000 krooni kuus. 01.01.2007 on töötaja palgamääraks 8300 krooni kuus, palk töötamisel 0,7 koormusega on 5810 krooni. Viljandi Kunstikooli 12.03.2008 käskkirjaga nr 4-1/11 on kinnitatud 2008. a palgad tagasiulatuvalt alates 01.01.2008. Palkade aluseks on Viljandi Linnavolikogu 29.02.2008 määrus nr 76 „Viljandi linna üldhariduskoolide, lasteaedade ja huvikoolide pedagoogide 2008. a töötasustamise alused.“ Pedagoogi palgaks töötamisel 1,0 koormusega on 10 077 krooni. Koosseisude järgi on sama palk ka alates 01.01.2009. Seega tuleb lähtuda kehtivatest palgamääradest ja saamata palk 17.-31.03.2007 on 2640,90 krooni, 01.04.-31.12.2007 (9 x 5810) 52 290 krooni, 01.01.-31.12.2008 (12 x 7053,90) 84 646,80 krooni, 01.01.-30.04.2009 (4 x 7053,90) 28 215,60 krooni, 01.-14.05.2009 3174,25 krooni, kokku 170 967,55 krooni. Hageja ennistati tööle 15.05.2009. Kokku moodustab 17.03.2007 – 14.05.2009 saamata palk 170 967,55 krooni. Koondamisel on välja makstud nelja kuu keskmine palk 21 597,25 krooni. Kuna töötaja ennistati tööle, siis tuleb saadud hüvitise summa maha arvestada saamata palga summast, seega saamata jäänud palk on 153 955,34 krooni. Maksu- ja Tolliameti 03.09.2010 tõendi järgi on hageja ajavahemikul 01.03.2007 kuni 01.07.2009 saanud tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid alljärgnevalt: 2007. a Viljandi Linnavalitsus – märts 16 679 krooni ja töölepingu lõpetamise hüvitis 21 597 krooni;
AS Mivar-Viva – töötasu november 185 krooni, detsember 7857 krooni; Eesti Haigekassa – haigushüvitis märts 943 krooni, detsember 539 krooni; Eesti Töötukassa – töötuskindlustushüvitis mai 1378 krooni, juuni 2848 krooni, juuli 2736 krooni, august 2719 krooni, september 2278 krooni, oktoober 2204 krooni, november 220 krooni. 2008. a Viljandimaa Ingeri-Soome Kultuuriselts – töötasu oktoober 1500 krooni, detsember 3000 krooni; AS Mivar-Viva – töötasu veebruar 6292 krooni, märts 8592 krooni, aprill 6520 krooni, mai 7384 krooni, juuni 5565 krooni, juuli 5681 krooni, august 7415 krooni, september 4385 krooni ja 198 krooni, oktoober 2107 krooni, november 3014 krooni, detsember 4812 krooni; Eesti Haigekassa – haigushüvitis oktoober 3967 krooni. 2009. a AS Mivar-Viva – jaanuar 3568 ja töölepingu lõpetamise hüvitis 21 321 krooni; Viljandi Linnavalitsus – mai 14 108 krooni, juuni 13 050 krooni; Eesti Töötukassa – töötuskindlustushüvitis jaanuar 884 krooni, veebruar 3427 krooni, märts 3095 krooni, aprill 3427 krooni, mai 2697 krooni, juuni 2741 krooni; Eesti Haigekassa – haigushüvitis juuni 828 krooni. Seega on hageja Maksu- ja Tolliameti tõendi järgi ajavahemikul 17.03.2007 – 03.06.2009 saanud töötasu ja hüvitisi 131 207 krooni (2007. a 23 925 krooni, 2008. a 70 432 krooni, 2009. a kuni 1. maini 35 632 krooni, 01.-14.05 töötuskindlustushüvitis 1218 krooni). Kohus leidis, et hagejal on jäänud saamata töötasu seoses ebaseadusliku koondamisega, ta on saanud kahju seoses koondamisega, 22 748,34 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hageja palus välja mõista ka koondamisega tekitatud lisakulud 468 222 krooni, s.o 29 924,84 eurot. Täpsustatud arvestuse (III kd lk 99-100) järgi on koondamise tõttu tekkinud lisakulude nõue 461 416 krooni ja saamata jäänud lisatasu nõue 63 000 krooni. TLS § 117 sätestas, et töötajal on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel õigus nõuda enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Mingite töölepingu lõpetamisega seotud muude kulutuste hüvitamist töölepingu seadus ette ei näe. Kahju hüvitamise alused tulenevad võlaõigusseaduse sätetest. Hageja ei ole märkinud, milliste võlaõigusseaduse sätete alusel on tal nõuded kostja vastu. Kostja rikutud õigusnorm tuleneb töölepingu seadusest ja seisneb töölepingu ebaseaduslikus lõpetamises. Sellega kaasnes töölepingu seaduse järgi saamata jäänud töötasu nõue. Kohus leidis, viidates VÕS § 127 lg-tele 1, 2, 3, 4, 5, et hageja esitatud muud nõuded (mükoloogiliste uuringute arve, seenkahjustuse tõrje pakkumine, hädavajalike taastavate torutööde pakkumine, hädavajalike taastavate ehitustööde pakkumine, transport tööotsinguteks, makstud autokindlustus, kindlustuspoliisist taganemine, auto remondikulu, ARK sõiduki tehnoülevaatuse tasu, trenažöör, hageja poja klassiekskursioonid, ukse vahetamine, elektrienergia kulu kuumakse suurenemine, intressid ja viivised Swedbankile, intressid ja viivised Swedbankile, lepingutasu Swedbankile, kaitsmisteenuse lepingu tasu, õppelaenu kulud, iga päevaga kasvav viivis Eesti Energiale, Elioni võlateatis, viivis Elioni arvelt, Suur Eesti Raamatuklubi arve, Varraku Raamatuklubi arve, krediitkaardi intressid, viivised, võlgnevuse teated, kahe aasta laenu intressid kokkuleppe alusel, Eesti Energia viivise summa võlgnevus, Eesti Energia võlgnevuse nõude menetlemise tasumine, elukindlustuse võlg SEB Pangale, kahju kodukindlustuslepingu katkemisest, saamata jääv töötuskindlustushüvitis) ei ole käsitletavad kahjuna, mida peaks hüvitama tööandja. Nende kahjude tekkimine ei olnud tööandjale nähtav ei töölepingu sõlmimise ega lõpetamise ajal.
Tööandja ei pea teadma, milliste kulutuste tegemiseks töötaja oma palka kasutab ja ei saa vastutada nende kulutuste tegemise võimatusest tulenevate tagajärgede eest. Selliste kahjude puhul tuleb arvestada, missugune on hageja enda osa kahju tekkimisel. Hageja ei ole tõendanud, et tema sellised kulud on põhjuslikus seoses töölepingu lõpetamisega. Kulutused nagu mükoloogiliste uuringute arve, seenkahjustuse tõrje pakkumine, hädavajalike taastavate torutööde pakkumine, hädavajalike taastavate ehitustööde pakkumine, autokindlustus, auto remondikulu, ARK sõiduki tehnoülevaatuse tasu jne tekkisid hagejal ilmselt vaatamata sellele, kas ta oli ebaseaduslikult koondatud või mitte. Hinnapakkumised ei tõenda tegeliku kulutuse tegemist ja kahju tekitamist hagejale kostja poolt. Tõendamata on ka saamata jäänud lisatasu nõue. Saarepeedi Põhikoolis töötas hageja 2005. a ainult nelja kuu jooksul, seega lõppes kõnealune töösuhe ammu enne hageja koondamist. AS Eesti Post töölepingu järgi oli hageja kirjakandja alates 19.11.2005. Töölepingu lõpetamise kohta tõendit esitatud ei ole, kuid Maksu- ja Tolliameti tõendi järgi ei ole hageja 2007. a AS-st Eesti Post palka saanud. Seega ei ole tõendatud, et nende töökohtade ja lisateenimisvõimaluse kaotus oleks seotud koondamisega. Kui dokumentide paljundamise ja postiga saatmise kulud, õigusabi konsultatsioonid, kohtu jaoks tõendi väljastamise teenustasu on seotud käesoleva menetlusega vajalike kohtuväliste kuludena, siis nende kindlaksmääramine toimub TsMS § 174 järgi eraldi menetluses. Kohus leidis TsMS § 162 lg 1, 2 ja § 163 lg 1 alusel, et kuna kohus rahuldas hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja seoses koondamisega saamata jäänud keskmise palga väljamõistmiseks osaliselt, jättis rahuldamata saamata jäänud töötasu, õhtutundide töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise viivitamisega hüvitise nõuded ning intressinõude töölt puudumise aja eest väljamõistetavalt keskmiselt palgalt, siis tuleb kohtukulud jagada poolte vahel võrdsetes osades, hageja kanda 50% ja kostja kanda 50%. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja poolt pärast ringkonnakohtu otsust esitatud koondamise tõttu tekkinud kahju – lisakulude 422 386 krooni (26 995,39 eurot) ja saamata jäänud lisatasu 63 000 krooni (4026,43 eurot) nõude, tuleb nendelt nõuetelt tasutav riigilõiv jätta hageja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.U.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. juuni 2011 otsuse tühistamist osas, millega hagi jäeti rahuldamata, ja menetluskulude jaotamise osas, ning vastustajalt apellandi kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest Vabariigi Valitsuse määrusega 01.01.2011 kehtestatud munitsipaalkoolide õpetajate ametijärkude pedagoogi palga alammäära ja ebaseadusliku koondamisega tekitatud kahju hüvitise väljamõistmist. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus valesti rakendanud materiaalõigusnormi. Kohus oleks pidanud arvesse võtma, et munitsipaalkoolide õpetajate palga alammäärad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega ja kohtuotsuse tegemise hetkel kehtisid 01.01.2011 Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud alammäärad, mida tuleb ebaseadusliku koondamise tõttu saamata jäänud rahasumma arvutamisel arvesse võtta, sest palk on tänini välja maksmata; 2) kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega VÕS § 115 lg 1 alusel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja on kohtule kohtu nõudel esitanud dokumendid temale kostja poolt tekitatud kahju kohta, mis on otseselt põhjustatud hageja ootamatust ebaseaduslikust koondamisest. Kohtuistungil puudutati seda teemat väga põgusalt. Kostjal puudusid adekvaatsed vastuväited tekitatud kahju ja esitatud tõendite osas. Ebaseadusliku koondamise tõttu varises hageja hoolikalt planeeritud elukorraldus kokku, sest hageja ei saanud enam raha, mis oleks võimaldanud lepingulisi
kohustusi täita ning perekonna vajadusi katta. Hageja oli sunnitud laenama raha, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Võlad tekitasid hagejale veelgi suuremaid võlgu. Hinnapakkumine hindab kahju suurust, mis hagejal tekkis ebaseadusliku koondamise tõttu, sest hageja ei saanud enam raha ning pidi elu ümber korraldama, aga raha ei olnud, et ümberkorraldusi teha. Koondamise ebaseaduslikkus oli algusest peale ilmselge. Hageja ei arvanud, et pedagoogiline kollektiiv hakkab valetama ja vassima ning kohtuprotsessiga neli aastat venitama. Hageja kahju suurenes kostja poolt kohtuprotsessi venitamise tõttu veelgi; 3) kostja, rikkudes VÕS § 6 lg 1, ei ole käitunud hageja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega on vastuolus see, kuidas kostja venitas kohtuprotsessiga, et vähendada inflatsiooni tõttu hagejale väljamõistetavat rahasummat, ja sihilikult järjest suurendas hagejal raha puudumise tõttu tekkivat lisakahju. Kostja on korduvalt püüdnud kohut eksiteele viia, et ebaseadusliku koondamise eest mitte vastutada (kostja tegi meelevaldselt ümber hageja töölepingu, tüssas hagejat töötasu väljamaksmisel, nimetas jõulupreemia jõulutoetuseks, maksis endale ebaseaduslikult preemiat, muutis tagasiulatuvalt kohtule esitatud dokumente (tööaja graafik, tunniplaan), valetas kohtuistungil, nagu ta oleks hagejale töölt vabastamise käskkirja saatnud, taotles hageja nõudele aegumise kohaldamist ja venitas vastamisega). Kostja teadis, et hageja on lesk ning peab toitma kahte alaealist last ja võtab võimaluse korral alati lisatööd; 4) kohtles kohus pooli ebavõrdselt ning on alusetult kohtuprotsessiga venitanud. Kohus jättis hagejale kohtu kirjale reageerimiseks ja riigilõivu tasumiseks ainult paar tundi aega, kostja sai oma seisukohtade esitamiseks aega piiramatult. Kohus oleks pidanud otsuse ära tegema, kui kostja ei esitanud tähtaegselt sisulisi vastuväiteid hageja seisukohtadele. Kostja taotlusel täpsustas hageja 28.04.2010 nõuet ning sai sellele vastuse alles 29.01.2011. Hageja palus kohtul kohaldada kostja vastusele aegumist, sest kostja ei vastanud tähtaegselt. Kohus on toonud kohtuotsuses põhjalikult esile kostja hilinenud ja meelevaldsed vastuväited hagile, kuid ei ole välja toonud hageja põhjendusi ja vastuväiteid kostja vastuväidetele. Tõendamiskoormis on kohtu poolt pandud ainult hagejale. Kohus on rikkunud TsMS § 230 lg 1 ja 2. Kohus on jätnud kostja kirjaliku arvamuse hagejale saatmata. Hageja sai selle alles pärast 08.03.2011 planeeritud kohtuistungit kohtu kantseleist. Pärast kohtuistungit järgnes kostja advokaat võidurõõmsalt kohtunikule kohtu tagaruumidesse, kuhu kohtunik suundus otsust tegema. Hageja ei ole saanud kohtust maksuameti andmeid, et neid kontrollida. Kostja ei ole taotlenud maksuametist andmete välja nõudmist ega nende andmete arvessevõtmist; 5) on kohus maksuameti andmeid valesti tõlgendanud. Töötukassa hüvitisi ei saa maha võtta hagejal saamata jäänud õpetajatöö tasust, sest need hüvitised ei ole palk, hüvitistelt ei laekunud hageja pensionifondi raha ja nimetatud summad on mõeldud uue töö otsimise kulutuste osaliseks katteks. Haigekassa haigushüvitised ei ole samuti palk, nendelt summadelt ei arvestata makseid pensionifondi ning haigushüvitistest tuli teha kulutusi ravimitele, seega ei saa neid summasid maha arvata saamata jäänud palgast. Töölepingu lõpetamise hüvitis on ette nähtud uue töö otsimise kulutuste katteks, ka see ei ole palk ning seda ei saa maha võtta ebaseadusliku koondamise tõttu saamata jäänud palgast. Hageja kandis rohkem kui kahe aasta jooksul suuri kulutusi aktiivsetel tööotsingutel. AS-st Mivar-Viva saadud töötasu ei ole õiglane maha arvestada Viljandi Kunstikoolist saamata jäänud töötasust, sest AS-s MivarViva töötamine oli hagejale hädaolukord, ta pidi tegema suurema ajakuluga ja madalama kvalifikatsiooniga tööd, sest lapsed vajasid iga päev toitu. Saadud sissetulek ei katnud hageja pere planeeritud vajadusi ning oli hagejale erialaselt kaotatud aeg. Tänaseks on hageja Viljandi Kunstikoolist uuesti koondatud. Lisaks sellele on kohus 2008. a andmetes ebaõigesti topelt arvesse võtnud septembris 198 krooni, mis ei olnud palk, vaid tagasimakse tervisetõendi eest, ning seda ei saa teistkordselt maha võtta saamata jäänud töötasust. Jääb arusaamatuks, kuidas on kohus saanud hageja poolt ebaseadusliku koondamise tõttu saamata jäänud töötasu summaks ainult 1453,88 eurot;
6) ei ole kohus asetanud hagejat olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Kui hagejat ei oleks koondatud, siis ei oleks tal kirjeldatud lisakahjusid tekkinud. Lisaks sellele on raha väärtus inflatsiooni tõttu vähenenud. Kohus on valesti tõlgendanud VÕS § 127 lg-t 2. Hageja kirjeldatud kahjude ärahoidmine pidi olema kostja eesmärgiks, sest tööandja huvides on, et palk tagaks töötaja jõuvarude taastumise tööst vabal ajal; 7) jättis kohus tähelepanuta individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 32 lg 1 ja TsMS § 445 lg 3. Maakohtu 14.05.2009 otsuse resolutiivosas tulnuks märkida, et tööle ennistamise otsus tuleb täita viivitamata. Kohtu süül ei saanud hageja Viljandi Kunstikoolist palka 15.05.04.06.2009 ja kohus on jätnud selle 10.06.2011 otsusega hagejale välja mõistmata; 8) on kogu kahju hagejale tekkinud ebaseadusliku koondamise tõttu ning kõik sellega seotud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohus on jätnud menetluskulude jaotamisel ebaõiglaselt hageja nõudelt koondamise tõttu tekkinud kahju saamiseks tasutava riigilõivu hageja kanda. Ei ole õiglane nõuda hagejalt kohtukulusid selle eest, et hageja vastas kohtu kirjale ja esitas tõendid talle ebaseadusliku koondamisega tekitatud kahju kohta.
6.Viljandi linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebus nii õiguslikult kui faktiliselt põhjendamatu. Hageja põhilised väited kordavad varasemas menetluses esitatud alusetuid ja ainetuid väiteid, millele kostja on esitanud vastuväited juba kostja vastuses, täiendavas seisukohas ning kohtuistungil; 2) kuivõrd hageja ei mõista kohaldamisele kuuluvate sätete sisu ja tõendamiskoormise jaotust, siis on ta teinud meelevaldseid järeldusi kohtu kallutatuse, vassimise jms kohta. Otsusest nähtub selgelt, missugusel õiguslikul alusel ja missugustel kaalutlustel on otsus tehtud. See, et hageja otsusega ei nõustu, ei tähenda, et otsus oleks ebaseaduslik või põhjendamatu; 3) on kostja vastuses palutud kohtul nõuda välja dokumendid, mis näitavad, kui palju hageja töölt sunnitud eemaloleku ajal sissetulekut sai. Kostjal ei ole võimalik hageja sissetulekute kohta iseseisvalt tõendeid koguda. Kohus rahuldas kostja taotluse ja kogus tõendid ning võttis need asja juurde õiguspäraselt. Liiatigi viitas seesuguste asjaolude väljaselgitamise vajadusele Tartu Ringkonnakohus 27.11.2009 otsuses, selgitades ka hageja poolt vahepeal teenitud palga ja muude sissetulekute kahjuhüvitisest mahaarvamise õiguspärasust. Hageja poolt töölt sunnitud puudutud aja eest saadud sissetulekute ulatus näitab, et hageja nõuetel puudub reaalne sisu ning hageja näib soovivat kostja arvel alusetult rikastuda; 4) on hageja väited tema uue koondamise kohta asjassepuutumatud. Selles küsimuses on Tartu Ringkonnakohus teinud otsuse tsiviilasjas nr 2-10-20551, jättes apellatsioonkaebuse ja ühtlasi hageja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata; 5) on ebaõige hageja väide justkui tulnuks keskmist palka töölt puudutud aja eest arvestada 2011. a jõustunud korra järgi, sest palk on tänini välja maksmata. Kahju ulatust hinnatakse kahju tekkimise aja seisuga. Sellele viitab ka VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise põhimõte. Kui rikkumist ei oleks 2007. a toimunud, ei oleks hageja ju ikkagi perioodil märts 2007 kuni mai 2009 saanud palka 2011. a kehtestatud korra ja tasumäärade järgi; 6) on menetluskulude jaotus hageja alusetu nõude suurust ning sellega kostjale põhjustatud õigusabikulusid arvestades igati õiglane ja õiguspärane; 7) ei ole apellatsioonkaebuse lisadena esitatud dokumendid käsitletavad tõenditena, neist enamik on toimikus olemas ning mitte ükski esitatud paber ei oma asjas tõenduslikku väärtust. Ringkonnakohus ei kogu reeglina uusi tõendeid (TsMS § 652). Ka ei ole apellant
põhistanud nende tõendite lubatavust. Vastustaja esitatud tõendite vastuvõtmisega ei nõustu ning leiab, et need tuleb apellandile tagastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Maakohtu 10. juuni 2011 otsus, millega mõisteti Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks välja 1453,88 eurot, tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Viljandi Kunstikoolilt U.M. kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest 1917,72 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust.
8.Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Tartu Maakohtu 14.05.2009 otsusega tunnistati hagejaga töölepingu lõpetamine 16.03.2007 ebaseaduslikuks ja ta ennistati tööle 15.05.2009. Seoses ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega oli hageja sunnitud töölt puuduma 17.03.2007 kuni 15.05.2009 ning vaidlus on selles, kui palju peab kostja maksma hagejale keskmist palka sunnitud töölt puudumise aja eest. Vastavalt kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 117 lg-le 1 töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Riigikohus on 15.05.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-06 asunud seisukohale, et „samas saab kohus töötaja tööle ennistamise ja keskmise palga saamise nõuet lahendades arvestada ka asjaoluga, et hageja on vahepeal asunud tööle teise tööandja juures“. Sellest järelduvalt tuleb ka kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 117 lg 1 kohaldamisel arvestada põhimõtet, et keskmise palga väljamõistmisel tööle ennistamisel ei tohi töötaja saada paremat olukorda võrreldes olukorraga, kui temaga ei oleks töölepingut ebaseaduslikult lõpetatud. Seega juhul, kui töötaja on töötanud vahepealsel perioodil töötanud teise tööandja juures ja saanud sealt palka või on saanud seoses töötamisega (töötuks olemisega) muid sissetulekuid, siis tuleb nendega sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmisel arvestada. Nimetatud põhimõte on analoogiline VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga, milleks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Eelmärgitust ei saa aga järeldada, et töötajal oleks seoses tööle ennistamisega lisaks kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 117 lg-s 1 sätestatud nõudele õigus esitada veel täiendav kahju hüvitamise nõue. Selline seisukoht ei tulene ka Tartu Ringkonnakohtu 27.11.2009 samas asjas tehtud otsusest. Seetõttu hageja nõude rahuldamise maksimaalne ulatus ei saa ületada tema keskmist palka, mida ta oleks saanud siis, kui temaga sõlmitud töölepingut ei oleks ebaseaduslikult lõpetatud.
9.Põhjendatud on apellandi väide, et keskmise palga arvutamisel tuleb lähtuda õpetaja palgamäärast, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega alates 01.01.2011. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga arvutamisel tuleb lähtuda kuni 01.07.2009 kehtinud keskmise palga arvutamise korra § 3 lg-s 3 ja 4 sätestatust. Nimetatud sätetest tuleneb, et kui töötajale ei ole töösuhte peatumise tõttu rohkem kui kaheteistkümne kuu jooksul palka makstud ning kui töötaja palgamäär kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega, peab aluseks võtma maksmise ajal kehtivat palgamäära. Samas on maakohus lähtunud ekslikult keskmise palga arvutamisel 2007 eest palgamäärast 8300 krooni (0,7 koormuse puhul 5810 krooni). Kuivõrd hageja töösuhe oli peatunud tööandja poolt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu 17.03.2007 kuni 15.05.2009, s.o enam kui kaks aastat, siis tuleb keskmise palga
arvutamisel lähtuda kohtuotsuse tegemise hetkel kehtinud õpetaja palgamäärast 10.077 krooni (0,7 koormuse puhul 7053,90 krooni) ning selles osas maakohtu otsus osaliselt tühistada. Apellandi saamata jäänud palk ajavahemikul 17.03.2007 kuni 15.05.2009 on järgmine:
5.01.05.2009-15.05.2009 = 3185,60 krooni, kokku saamata jäänud palk 183 418 krooni. Asjas materjalidest nähtuvalt maksti apellandile seoses koondamisega hüvitist 21 597,25 krooni. Kuivõrd koondamine oli ebaseaduslik, siis langes ära alus selles saamiseks ning koondamishüvitis tuleb keskmisest palgast maha arvata, s.o 183 418-21 597,25 = 161 820,75 krooni. Apellandi seisukoht, et saadud koondamishüvitist ei tohi keskmisest palgast maha arvata, on ekslik. Ajavahemikul 17.03.2007-31.12.2007 on apellant saanud AS-st Mivar-Viva palka 8042 krooni, töötuskindlustushüvitist 14 383 krooni ja haigushüvitist 539 krooni, kokku 22 964 krooni. 2008 on apellant saanud palka Viljandimaa Ingeri-Soome Kultuuriseltsilt 4500 krooni, AS-st Mivar-Viva 61 965 krooni ja haigushüvitist 3967 krooni, kokku 70 432 krooni. 2009 kuni tööle ennistamiseni on apellant saanud AS-st Mivar-Viva palka ja hüvitist kokku 24 889 krooni ja töötukindlustushüvitist kokku 13 530 krooni, kokku 38 419 krooni. Saadud palga ja hüvitiste summa (22 964+70 432+38 419) 131 815 krooni tuleb keskmisest palgast maha arvata ning sadaolev keskmine palk moodustab (161 820,75-131 815) 30 005,75 krooni ehk 1917,72 eurot. Nimetatud summa tuleb apellandile välja mõista. Apellandi seisukoht, et teistelt tööandjatelt saadud palka ja hüvitisi ei saa keskmisest palgast maha arvata, ei ole põhjendatud. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning hea usu põhimõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus tööle ennistamisel saaks töötaja oluliselt rohkem rahalisi vahendeid võrreldes olukorraga, kui teda ei oleks ebaseaduslikult koondatud. Arvestada tuleb ka sellega, et tööle ennistamisel tuleb apellant asetada olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui ebaseaduslikku töölepingu lõpetamist ei oleks olnud. Seetõttu on põhjendatud saadaolevast keskmisest palgast maha arvata summad (töötasud ja hüvitised), mida apellant on saanud sunnitud töölt puudumise aja eest teistelt tööandjatelt, samuti töötuskindlustus- ja haigushüvitised. Apellant ei ole tõendanud, et AS-st Mivar-Viva 2008 septembris saadud palga puhul oleks summa 198 krooni võetud arvesse topelt. Tartu Maakohtu 14.05.2009 otsus tööle ennistamise osas on jõustunud ning käesolevas asjas ei ole vaidluse esemeks apellandi ja tööandja vahelised suhted pärast tööle ennistamist. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellandi vastavasisulised väited tähelepanuta.
10.Ülejäänud osas, s.o osas, millega maakohus jättis rahuldamata apellandi nõude seoses ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega tekitatud kahju ja lisatasu väljamõistmiseks, on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid käesolevas otsuses. Apellandi seisukohast nähtuvalt on ta saanud kahju seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega 422 386 krooni (III kd, t.l 124) ning tal jäi saamata lisatasu 63 000 krooni. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja esitatud kuludokumendid (III kd, t.l 16-89, 102126) ei tõenda põhjuslikku seost töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ja väidetavalt kantud kulutuste vahel ning tööandja ei vastuta selliste kulude kandmise eest. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud lisatasu saamata jäämist seoses hageja poolt töölepingu lõpetamisega.
11.Tartu Maakohtu 14.05.2009 otsusega tunnistati U.M. ja Viljandi Kunstikooli vahel 16.03.2007 töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, U.M. ennistati tööle ning käesoleva otsusega mõisteti U.M. kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk 1917,72 eurot. Tartu Maakohtu 14.05.2009 otsusega jäeti rahuldamata U.M. nõuded saamata jäänud töötasu, õhtutundide töötasu, puhkusehüvitise ning hüvitise viivitamisega hüvitise väljamõistmiseks, samuti VÕS § 94 alusel intressi väljamõistmiseks sunnitud töölt puudumise aja eest välja mõistetavalt keskmiselt palgalt ning käesoleva otsusega jäeti rahuldamata kahju hüvitamise nõue seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja esmaseks nõudeks oli töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja tööle ennistamise nõue ja need hageja nõuded rahuldati ning ülejäänud nõuded tulenesid töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest, siis on põhjendatud TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel jätta menetluskuludest maakohtus 70% kostja ja 30% hageja kanda. Menetluskulude võrdsetes osades poolte kanda jätmine ei oleks põhjendatud tulenevalt sellest, et kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu ebaseaduslikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et riigilõiv kahju hüvitamise nõudelt tuleb jätta hageja kanda. Samas märgib ringkonnakohus, et menetluskulude kindlaksmääramisel on nimetatud riigilõivu osas võimalik kohaldada TsMS § 190 lg-t 7. Apellant vaidlustas apellatsioonkaebuses keskmise palga nõude 8302,17 euro ulatuses (nõue maakohtus 9756,05 - maakohtu poolt rahuldatud osa 1453,88). Tema nõue rahuldati 463,84 euro ulatuses (ringkonnakohtu otsusega väljamõistetav summa 1917,72 - maakohtu poolt väljamõistetav summa 1453,88), s.o 5,58%. Sellest tulenevalt jäävad menetluskuludest apellatsiooniastmes 5,58% vastustaja kanda ja 94,42% apellandi kanda.
12.Ringkonnakohus tagastab apellandile apellatsioonkaebusele lisatud tõendid, s.o lisad 1-7 ja 10, kuivõrd nimetatud tõendid on esitatud esimese astme kohtule ja maakohus on need asja materjalide juurde võtnud. Apellatsioonkaebuse lisad 8 ja 9 ei ole asjakohased ja ringkonnakohus tagastab need TsMS § 652 lg 4 alusel. Lisas 11 nimetatud tõendit ei ole apellant apellatsioonkaebusele lisanud.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.