2-10-33793/22 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

1.Koit Soe esitas hagi OÜ O.S. Transport vastu saamata jäänud töötasu summas 8 730,54 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Tööinspektsiooni Põhja inspektsioon jättis K. Soe avalduse kostjalt saamata jäänud töötasu ja viivise väljamõismiseks rahuldamata. Hagivalduses esitatud põhjenduste kohaselt allkirjastasid pooled 25.10.2008 töölepingu ja hageja töötas perioodil 25.10.2008 - 04.05.2009 OÜ-s O.S. Transport XXXX. Töölepingu p-i 4.1 kohaselt oli töötaja põhipalgaks 4 500 krooni kalendrikuus. Pooltevahelise suulise kokkuleppe kohaselt pidi töötaja igakuiseks põhipalgaks olema 25 000 krooni (neto). Kokku on nimetatud perioodil laekunud hagejale töötasuna 24 937 krooni. Tööandja keeldus töötasu tasumisest suuremas ulatuses. Hageja oli seisukohal, et tööandja on talle tasunud tehtud töö eest kokkulepitust vähem. Seda tõendab ka hageja 25.10.2008 avaldus kostjale „Palun minu töötasu ja muud tulud kanda kontole“. Terminiga „muud tulud“ ongi tähistatud töötasu ülejäänud mitteametlikku osa. Töölähetuse päevarahade maksmine ei vabasta tööandjat palga maksmise kohustusest. Hinnanguliselt oli XXXX keskmiseks palgaks 2008 lõpus ja 2009 alguses 30 000 - 34 000 krooni (bruto), mida kinnitavad ka erinevate tööpakkumiste väljatrükid. Pakkumiste keskmisele brutopalgale summas 32 000 krooni vastab netopalk summas 25 045 krooni. Tööandja on tasunud töötajale 2008 detsembrist aprillini töötasuna 4 006 krooni (neto) kuus. Ei ole mõistlik ega loogiline, et töötaja töötaks peaaegu miinimumpalgaga nii rasketes oludes, kui sama tegevusalaga tegelevad ettevõtjad maksavad tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale kordades rohkem. Töötaja hinnangul on tal saamata jäänud töötasu kokku 136 603,25 krooni, arvestades iga töötatud kuu eest maksmisele kuulunud netopalgaks 25 045 krooni (brutopalk sellisel juhul 32 000 krooni). Arvestustes on lähtutud sama tegevusalaga tegelevate ettevõtjate poolt sama kvalifikatsiooniga töötajale makstavast netopalga määrast. Töölepingu lõppemise päeva seisuga, s.o 04.05.2009, on hageja arvestanud viivist kokku 58 198,32 krooni. Menetluse käigus hageja loobus viivise nõudest. Hageja palus mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu summas 136 603,25 krooni.

Kostja seaduslik esindaja Oleg Solovjov andis vande all seletuse, et töölepingus hagejaga oli määratud hageja kuu töötasu ja peale seda sai ta komandeeringuraha 350 krooni päev. Komandeeringuraha ei ole palk, kuid XXXX loevad seda kokku. Hageja ei nõudnud töötamise ajal saamata jäänud töötasu. Hageja oli nõus palga suurusega. Maakohus nõustus hagejaga, et töölähetuse päevaraha ei ole PalS § 2 lg 1 alusel käsitletav palgana ega selle osana, kuna seda ei maksta töö eest. Töölähetuse päevaraha on vaadeldav hüvitusena, mille töötaja saab selle eest, et ta viibib töölähetuses. Kohus nõustus hageja viitega, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-124-05 asunud seisukohale, et kui töölepingu poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Maakohus nõustus hagejaga ka selles, et arvestades XXXX töö iseloomu, töökohustuste mahtu ning vastutuse ulatust, ei ole ilmselt sellise töötaja kohustuste maht korrelatsioonis lepingus kokkulepitud töötasu määraga, s.o tasuga summas 4 500 krooni (bruto) kuus. Töölepinguga on pooled kirjalikult kokku leppinud palgatingimused ning kohtul polnud alust lähtuda muust mõistlikust määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted maksavad tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale. Maakohus nõustus kostjaga, et tööpakkumised käsitlevad tööpakkumistes toodud XXXX palgapakkumisi, kuid ei näita, mida nendele XXXX keskmiselt tegelikult makstakse. Hageja vande all antud selgitus, et ta on enne töövaidluskomisjoni poole pöördumist nõudnud kostjalt saamata jäänud töötasu, on paljasõnaline ja vastuolus kostja poolt vande all antud seletusega, et hageja ei nõudnud töötamise ajal saamata töötasu. Asja materjalidest ei nähtu ka, et hageja oleks esitanud varasemalt nõuet töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks või rikutud õiguste kaitseks. Hageja nõue tuleneb arvutustest nähtuvalt hoopis netopalgast 25 045 krooni kuus, mis brutopalgana eeldaks 32 000 krooni kuus, mis näitab ka, et hageja pole oma väidetavas netopalga 25 000 krooni kokkuleppes kindel, vaid juhindub nõudes hoopis brutopalgast 32 000 krooni. Seega ei kinnita peale hageja vande all antud seletuse ükski tõend, et pooled oleksid kokku leppinud netopalgas 25 000 krooni kuus. Asjaolu, et hageja on oma avalduses palunud töötasu ja muud tulud kanda H.K. kontole ei tõenda, et muud tulud oleks olnud osa palgast, sest muude tuludena kandis tööandja H.K. u kontole ka hageja komandeeringu rahad ja kulud. Neil asjaoludel jättis maakohus hagiavalduse tõendamatuse tõttu rahuldamata.

kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tulebki lähtuda mõistlikust töötasu määrast. Seetõttu pidanuks maakohus lähtuma mõistlikust määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted maksavad tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajatele ning rahuldama hagi; 2) jääb arusaamatuks maakohtu väide, et hageja ei ole oma väidetavas netopalga kokkuleppes kindel. Hageja ja kostja vahelise suulise kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama igakuiselt kätte 25 000 krooni, seda on hageja kinnitanud ka vande all. Hageja ei ole kordagi väitnud, et kokkulepitud oli töötasu brutosummas. Hageja esitas hagiavalduses saamata jäänud töötasu arvutused lähtudes 25 045 krooni suurusest kuutasust, et mitte minna vastuollu Riigikohtu seisukohaga eelpoolviidatud kohtuasjas nr 3-2-1-124-05. Poolte vahel oli suuline kokkulepe, mistõttu lähtus hageja mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted maksavad tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajatele. XXXX keskmiseks töötasuks 2008 lõpul ja 2009 alguses oli 30 000 kuni 34 000 krooni. Hageja lähtus summade keskmisest, 32 000 krooni suurusest, brutotöötasust, millele vastab netotöötasu 25 045 krooni. Eeltoodu ei näita, et hageja ei ole oma väidetavas netotöötasu kokkuleppes kindel, nagu ekslikult on märkinud maakohus. Tõendite hindamisel on maakohus seda vääralt hageja kahjuks kasutanud; 3) on asjakohatu maakohtu etteheide hagejale varasemalt nõuete mitteesitamise kohta. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat, töötasu nõude on hageja tähtaegselt esitanud. Samuti ei põhjenda maakohus, miks ta eelistab kostja vande all antud seletust hageja vande all antud seletusele ning tõlgendab eeltoodut hageja vastu; 4) kinnitab asjaolu, et poolte vahel oli kokkulepe suurema töötasu maksmiseks kui töölepingus märgitu, ka hageja 25.10.2008 avaldus kostjale: „Palun minu töötasu ja muud tulud kanda kontole“. Termin „muud tulud“ tähistab töötasu ülejäänud, mitteametlikku osa. Maakohtu seisukoht, et muude tuludena kanti viidatud kontole komandeeringu rahad ja kulud, on asjakohatu – töölähetuse päevaraha ei ole töötasu, see makstakse kulutuste hüvitamiseks ja seetõttu ei ole see käsitletav tuluna. Vande all on hageja selgitanud, et töötasu oli lepingus 4 500 krooni, ülejäänud summa lubati maksta kuu lõpus, suuline kokkulepe oli poolte vahel, et 25 000 krooni makstakse kuus kätte. Hageja pidas määravaks pooltevahelist suulist kokkulepet, mille täitmist kostja lepingu allkirjastamisel lubas; 5) ei vasta vaidlustatav maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus on rikkunud otsuse tegemisel oluliselt materiaal- ja menetlusõiguse norme. Maakohus on vääralt kohaldanud kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 49 p-i 2. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest tulenevalt oleks pidanud viidatud sätet kohaldama. Õigusnormi kohaldamata jätmine on TsMS § 631 lg 2 kohaselt õigusnormi rikkumine.

2) andis kostja vande all ütlusi, mille kohaselt poolte kokkulepe oli töötasus 4 500 krooni ning lisaks sellele sai hageja komandeeringurahasid 350 krooni päevas. Nimetatud tingimustel töötavad kõik XXXX kostja juures ning hageja ei olnud erand. Ühtlasi märkis kostja, et kuigi komandeeringuraha ei ole töötasu, siis loevad XXXX seda kõike kokku töötasuks, millest ka kostja XXXX väited 25 000 kroonisest töötasust võisid tuleneda; 3) võib maakohtu sõnastus XXXX töötasus olla veidi eksitav, kuid maakohus ei ole tuvastanud, et XXXX töötasu peaks olema suurem nagu väidab hageja. Maakohus on õigesti märkinud, et kuigi hageja viitab sellele, et XXXX d peaksid saama rohkem töötasu, siis kuivõrd maakohus tuvastas, et pooled olid teadlikult ning tahtlikult töölepingus töötasus kokku leppinud, siis juhindus maakohus õigesti Riigikohtu lahendites ja seisukohtades esitatust, mille kohaselt tuvastab kohus töötasu siis, kui poolte vahel kokkulepe töötasus puudub või seda ei ole võimalik usaldusväärsete tõenditega tuvastada. Hageja kinnitas ise vande all, et sõlmis töölepingu teadlikult ja tahtlikult töötasuga summas 4 500 krooni ning oli enne töölepingule alla kirjutamist töölepinguga tutvunud ja teadlik, et töölepingu kohaselt on hageja töötasuks 4 500 krooni. Seega on kirjaliku töölepinguga usaldusväärselt tõendatud poolte kokkulepe töötasu osas. Tööleping hagejaga lõppes 04.05.2009, kuid töövaidluskomisjonile esitas hageja avalduse alles 07.04.2010; 4) ei nõustu kostja hageja väitega, justkui oleks maakohus tuvastanud pooltevahelise kokkuleppe ebausaldusväärsuse. Maakohus ei ole kordagi otsuses leidnud, et pooltevaheline tööleping oleks olnud ebausaldusväärne, vaid vastupidi, leidnud seda, et tuvastatud on see, et mõlemad pooled teadsid täpselt, milline on töölepingus kokkulepitud töötasu; 5) ei nõustu kostja hageja väitega ka selles osas, et kirjalik tööleping on ebausaldusväärne tõend, ning kohus oleks pidanud tuvastama, milline oleks mõistlik XXXX töötasu. Maakohtul puudub õigus mõistliku töötasu väljamõistmiseks, kui poolte vahel on töötasus kokku lepitud; 6) nõustub kostja maakohtuga ka selles osas, et maakohtus leidis vande all tuvastamist see, et hageja ei tea ise ka, millises töötasus väidetavalt pooled siis suuliselt kokku olid leppinud, mis kinnitab omakorda hageja ütluste ebausaldusväärsust ning nõude põhjendamatust; 7) on kostja seisukohal, et hageja väidetava saamata jäänud palga nõude puhul on tegemist ITLS § 6 lg-s 1 sätestatud nõudega, mitte töötasu nõudega, milline on sätestatud ITLS § 6 lg-s 3 ning kuivõrd hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse 07.04.2010, siis ei olnud avaldus esitatud seaduses sätestatud tähtaega järgides ning hageja on minetanud õiguse vastava nõude esitamiseks, millest tulenevalt taotleb vastustaja aegumise kohaldamist.