Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hagi. 25.10.2008.a. oli hageja võetud tööle tema kirjaliku avalduse alusel ning samal päeval poolte vahel oli sõlmitud tööleping, peale kõige muu töötaja oli tutvunud ametijuhendiga, mida kohustus täitma. Kõik ülalmainitud dokumendid olid koostatud kahes eksemplaris, pooled kirjutasid nendele alla ning iga dokumendi üks eksemplar jäi kostjale ja hagejale. Avaldaja väide, et kostja on talle tasunud kokkulepitust vähem tehtud töö eest, ei vasta tegelikkusele. Hageja oli teadlik tingimustest, mida tõendab tema allkiri töölepingul. Tööpalga suurus on täpselt määratud sõlmitud töölepingus ning töölepingu p 4.2. on ka määratud, et sõltuvalt töötaja töötulemusest võib tööandja maksta töötajale lisatasu. Hageja järeldus, et terminiga muud tulud on tähistatud töötasu ülejäänud mitteametlik osa, on absurdne. Hageja töötas rohkem kui pool aastat ning on saanud selle töö eest miinimumpalka, töösuhted olid lõpetatud 2009.a. ja alles aprillis 2010.a., hageja saab aru, et tema töötasu oli vähem kui tema soovis. Hagejal oli võimalus valida töö talle sobivatel tingimustel, töölepingu sõlmimine on vabatahtlik tegu. Hageja sai kokkulepitud töötasu täies mahus vastavalt sõlmitud töölepingule. Hagiavalduse kohaselt edastati hageja esindajale töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) otsus 14.06.2010.a. elektrooniliselt. Hagiavalduselt nähtub, et hagiavaldus jõudis Tartu Maakohtu Võru kohtumajja 15.07.2010.a. Kuivõrd hagiavaldus esitati peale tähtaja möödumist, siis jõustus 2 (6)

hageja ja kostja vahel sama eseme kohta samal alusel TVK otsus töövaidluses nr 9.4-2/1285-10. 1.6, mistõttu taotleb kostja asjas menetluse lõpetamist. TVK-le esitatud avalduses ning TVK istungil ei tuginenud hageja kordagi poolte vahel sõlmitud väidetavale suulisele kokkuleppele, vaid asjaolule, et sama tegevusalaga tegelevad ettevõtjad maksavad tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale, kes töötab rahvusvaheliste vedude autojuhina, enam. Lisaks põhipalgale tasus kostja hagejale töölähetuses viibitud aja eest märkimisväärseid summasid lähetusrahadena, mis kokkuarvutatuna teeb hageja keskmiseks netosissetulekuks kalendrikuus umbes 14 012,25 krooni (112 098/8), kui lähtuda kalendrikuudest, mil hageja kostja juures töötas, so. 25.10.2008.a. kuni 04.05.2009.a. Kuivõrd oktoobris ja mais töötas hageja vaid mõned päevad, siis annab õigema arvutuse nimetatud kuude väljajätmine, mis teeb keskmiseks netosissetulekuks kalendrikuus 18 683 krooni. Poolte vahel ei olnud väidetavat suulist kokkulepet suurema 25 000kroonise neto põhipalga osas, vaid kõik töötingimused sätestati poolte vahel 25.10.2008.a. sõlmitud töölepingus. Vastavalt töölepingu punktile 4.1. on põhipalgaks 4 500 krooni kalendrikuus ning punkti 5.2. kohaselt on vajadusel õigus saata töötaja töölähetusse, tasudes selle eest vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Kui nimetatud kokkulepe ei vastanud poolte väidetavale tegelikule kokkuleppele, oli hagejal õigus keelduda töölepingu sõlmimisest või töölepingu sõlmimisel pöörduda TVK-sse või kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks nelja kuu jooksul arvates töölepingu sõlmimisest. Kostja leiab, et hageja nõude puhul ei ole tegemist saamata jäänud töötasu nõudega, millise esitamiseks ITLS § 6 lg 3 kohaselt on tähtaeg kolm aastat, sest töölepingus sätestatud põhipalk on hagejale välja makstud ning hageja ei ole selles osas nõudeid esitanud. Kostja leiab, et hageja väidetava saamata jäänud palga nõude puhul on tegemist tegelikkuses ITLS § 6 lg 1 sätestatud nõudega ning kuivõrd hageja esitas TVK avalduse 07.04.2010.a. ja hagiavalduse 15.07.2010.a., siis ei olnud avaldus esitatud seaduses sätestatud tähtaega järgides ning hageja on minetanud õiguse vastava nõude esitamiseks, millest tulenevalt taotleb kostja aegumise kohaldamist. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. ITLS § 24 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 7.juuni 2010.a. otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-2/1285-10 jäeti rahuldamata K. S. avaldus saamatajäänud töötasu 136 603,25 krooni ja viivitusintressi 13 396,75 krooni nõudes (tl 7-8). K. S. leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige ja esitas ITVS § 24 alusel 13.juulil 2010.a. Tartu Maakohtu Võru kohtumajale taotluse tema poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagina läbi vaadata hagimenetluse korras ja esitas hagiavalduse teksti (tl 3-6). Hageja on kohtule esitanud Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni otsuse töövaidlusasjas nr 9.4-2/1285-10 ärakirja koopia (tl 7-8). Kostja on kohtule esitanud hageja avalduse koopia (tl 20); töölepingu ja ametijuhendi koopiad (tl 21-26). Asja materjalide juurde on võetud töövaidlusasja nr 9.4-2/1285-10 toimik.

3 (6)

Kohus nõustub hagejaga, et hagiavaldus on kohtusse esitatud tähtaegselt. Hageja on esitanud hagiavalduse kohtusse elektrooniliselt 13.07.2010 (tl 3). Töövaidluskomisjoni (TVK) otsus edastati hagejale 14.06.2010.a. Seega on hageja järginud kohtusse pöördumisel ITLS § 24 lg 1 ettenähtud tähtaega. ITVS § 6 lõike 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat; töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on ITVS § 6 lg 1 kohaselt üldjuhul neli kuud. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on saamatajäänud palga maksmise nõudega ITVS § 6 lõike 3 mõttes, mistõttu hageja nõue ei ole aegunud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja töötas perioodil 25.10.2008 - 04.05.2009 kostjaga sõlmitud töölepingu alusel kostja alluvuses rahvusvaheliste vedude autojuhina ja sai töötasuna (neto) kokku 24 937 krooni, millele lisandusid töölähetuses viibitud aja eest lähetusrahad. Hageja on esitanud saamatajäänud töötasu kokku 136 603,25 krooni nõude, sest väidetavalt olid pooled kokku leppinud suuliselt töötasus 25 000 krooni kuus (neto). Hageja ei ole vaidlustanud töölähetuse kulude ja päevarahade maksmist. TLS § 131 lõike 1,2 kohaselt kohaldatakse enne 2009. aasta 1.juulit sõlmitud töölepingule alates 2009. aasta 1.juulist töölepingu seaduses sätestatut. TLS § 131 lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009.aasta 1.juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009.aasta 1.juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kuivõrd K. S. nõue OÜ O.S. Transport vastu tekkis väidetavalt enne 01.07.2009 ning töölepinguga seotud asjaolud ja toimingud leidsid aset enne 01.07.2009 kuuluvad käesolevas asjas kohaldamisele enne 01.07.2009 kehtinud 1992.a. töölepinguseaduse ja palgaseaduse sätted. TLS (kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioon) § 49 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Palgaseaduse § 34 kohaselt on töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud korras, kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem. Hageja K. S. annab vande all seletuse (tl 78), et ta kohtas Rumeenias ühte S. autojuhti, kes ütles, et neile on autojuhti vaja; autojuht rääkis, et palka saab keskmiselt 25 000 krooni kuus; hageja võttis autojuhilt telefoninumbri, tema rääkis eelnevalt O. S. , et üks inimene tahab tööle tulla; hageja sõitis Tallinnasse, eelnevalt oli kokkusaamine kokku lepitud; räägiti kokku töötasus; kokkulepe oli, et 25 000 krooni kuus kätte; Venemaa suunas olid hinnad teised, summat täpselt kokku ei leppinud; kirjalik tööleping sõlmiti ees esimeses kabinetis, mis prinditi välja ja täideti ära; hageja luges selle täielikult läbi ja allkirjastas töölepingu; mingit lisa küll ei sõlmitud; töötasu oli lepingus 4 500 krooni, ülejäänud summa lubati maksta kuu lõpus; suuline kokkulepe oli 25 000 krooni töötasu maksmine; hageja ei ole kunagi sellist palka kätte saanud; hageja on korduvalt nõudnud seda töötasu, on helistanud, viimati 2009.a. augustis käis kontoris seda küsimas; hageja oli kaugsõiduautojuht nii Venemaa kui Euroopa suunal, Euroopa reisid kestsid 10-12 päeva, Serbiasse 3 nädalat; hageja on teinud tööandjale avalduse töötasu kande kohta, paludes kanda töötasu ja muud tulud kontole; muude tulude all mõtles hageja seda palka, mis oli väljaspool seda töölepingus märgitud summat.

4 (6)

Kostja seaduslik esindaja O. S. annab vande all seletuse (tl 80), et töölepingus hagejaga oli määratud hageja kuu töötasu ja peale seda sai ta komandeeringuraha 350 krooni päev; selliste tingimustega töötavad kostja juures kõik autojuhid; jutt 25 000 kroonist oli räägitud hagejal autojuht Sasin, Sergeiga enne seda, kui hageja tahtis ennast tööle vormistada; komandeeringuraha ei ole palk, kuid autojuhid loevad seda kokku; arusaamatu on, kui hageja ütleb, et lubati palka nagu ta rääkis, kuid miks siis ei tõstatud ta seda küsimust kuu-kahe pärast; hageja ei nõudnud töötamise ajal saamata töötasu; hageja oli ise nõus sellise palgaga; hageja täitis tööülesandeid nii nagu kõik teised autojuhid; hageja sooritas viimase reisi, tekitades kostjale suuri probleeme; hageja lihtsalt viskas dokumendid, et ta siin enam ei tööta. Kohus nõustub hagejaga, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitletav palgana ega selle osana (kehtinud PalS § 2 lg 1), kuna seda ei maksta töö eest. Töölähetuse päevaraha on vaadeldav töötaja hüvitusena, mille ta peab saama selle eest, et ta peab viibima töölähetuses. Kohus nõustub hageja viitega, et Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 11.jaanuari 2006.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 asunud seisukohale, et kui töölepingu poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Samuti kohus nõustub hagejaga, et arvestades rahvusvaheliste vedude autojuhi töö iseloomu, töökohustuste mahtu ning vastutuse ulatust (tegemist on vaimselt ja füüsiliselt kurnava tööga, töötaja viibib pikkade perioodide vältel perest eemal võõras keskkonnas), ei ole ilmselt sellise töötaja kohustuste maht korrelatsioonis lepingus kokkulepitud töötasu määraga (bruto 4500 krooni). TLS § 26 lg 1 p 1 kohaselt peavad töölepingus olema fikseeritud palgatingimused. Hageja kinnitab vande all, et ta luges töölepingu enne alla kirjutamist läbi; nägi, et palgamääraks on 4 500 krooni kuus, kuid kirjutas lepingule alla. Pooltevahelise töölepingu (tl 21-24) p 4.1 ja 4.2 kohaselt on töötaja põhipalk 4500 krooni kalendrikuus ja sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu, mille maksmise kord fikseeritakse lepingu lisana. Poolte vande all antud seletustest nähtuvalt pooled töölepingu lisa ei sõlminud. Seega on töölepinguga pooled kirjalikult kokku leppinud palgatingimused ning kohtul pole alust lähtuda muust mõistlikust määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted maksavad tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale. Kohus nõustub ka kostjaga, et tööpakkumised (töövaidluskomisjoni tl 23-27) käsitlevad tööpakkumistes toodud rahvusvahelise kaubaveo autojuhtide palgapakkumisi, kuid ei näita, mida nendele autojuhtidele keskmiselt tegelikult makstakse. Hageja vande all antud selgitus, et ta on enne töövaidluskomisjoni poole pöördumist nõudnud kostjalt saamatajäänud töötasu, on paljasõnaline ja vastuolus kostja poolt vande all antud seletusega, et hageja ei nõudnud töötamise ajal saamata töötasu. Asja materjalidest ei nähtu ka, et hageja oleks esitanud varasemalt nõuet töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks või rikutud õiguste kaitseks. Hageja nõue tuleneb arvutustest nähtuvalt hoopis netopalgast 25 045 krooni kuus, mis brutopalgana eeldaks 32 000 krooni kuus, mis näitab ka, et hageja pole oma väidetavas netopalga 25 000 krooni kokkuleppes kindel, vaid juhindub nõudes hoopis brutopalgast 32 000 krooni. Seega ei kinnita peale hageja vande all antud seletuse ükski tõend, et pooled oleksid kokku leppinud netopalgas 25 000 krooni kuus. Asjaolu, et hageja oma avalduses (töövaidluskomisjoni tl 10) on palunud oma töötasu ja muud tulud kanda H. K. kontole ei tõenda, et muud tulud oleks olnud osa palgast, sest muude tuludena kandis tööandja H. K. kontole ka hageja komandeeringu rahad ja kulud (töövaidluskomisjoni tl 21-22). 5 (6)

Neil asjaoludel tuleb tõendamatuse tõttu jätta K. S. hagi OÜ O.S. Transport vastu saamatajäänud töötasu 8 730,54 euro nõudes rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik:

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.