2-09-40167 A Z hagi OÜ Ingermika vastu hüvituse saamiseks
Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1342,14 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.09.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Ingermika apellatsioonkaebus ja Z vastuapellatsioonkaebus Hageja A Z (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xx-xx, xxxxxxx), esindaja määratud korras vandeadvokaat Edith Sassian; Kostja OÜ Ingermika (registrikood 10706787, asukoht Sõpruse pst 175-36, Tallinn), esindaja prokurist Paul Toom. 08.09.2011, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.09.2010 otsus A Z hagis OÜ Ingermika vastu 1 342,21 euro (21 000 krooni) saamiseks ning saata tsiviilasi maakohtule uueks menetlemiseks.
2.Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada maakohtu otsuse tühistamise taotluste osas. Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti vastuväited ja seisukohad teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud
esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja esitas 28.04.2009 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) kostja vastu avalduse, milles palus kostjalt välja mõista Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel 21 000 krooni ja palga maksmisega viivitamise eest 300 krooni viivist.
2.Avalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.03.2009 töölepingu. Töölepingu järgi pidi kostja maksma hagejale töötasu 10.04.2009, kuid maksis selle 14.04.2009. 13.04.2009 teatas ettevõtte direktor G. T hagejale, et ta on töölt lahti lastud, põhjendades seda asjaoluga, et hageja on kohustatud ületunde tegema. Kostja ei andnud järgnevatel päevadel hagejale tööraamatut, lõpparvet ega vallandamisakti. 21.04.2009 tahtis G. T töölepingu lõpetada 14.04.2009 kuupäevaga, millest hageja keeldus.
3.Töövaidluskomisjon rahuldas 16.07.2009 otsusega avalduse, luges poolte töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel 27.04.2009, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 21 000 krooni ja viivise palga maksmisega viivitamise eest 300 krooni.
4.Kostja esitas Harju Maakohtule 14.08.2009 taotluse hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kostja palus jätta hageja nõude 21 000 krooni saamiseks rahuldamata.
5.Taotluse kohaselt asus hageja 16.03.2009 neljakuulise katseajaga kostja tehasesse tööle. Aprilli esimesel poolel rikkus hageja neljal korral jämedalt töökorda: 02.04.2009 ei ilmunud tööle, 08.04.2009 hilines tööle, 09.04.2009 lahkus loata töökohalt kell 15:00 ja 10.04.2009 hilines tööle. Hageja töös esines praak konteineri ML 35 m3 keevitamisel. Tulenevalt eeltoodust lõpetas kostja juhatuse liige G. T alates 14.04.2009 hagejaga töösuhte katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu TLS § 86 p 5 alusel. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses on õige ainult see, et kostja hilines palga maksmisega kolm päeva. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 07.09.2010 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 21 000 krooni. Maakohus leidis, et kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse osas, milles rahuldati hageja nõue hüvitise saamiseks ja mõisteti kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja kahe kuu keskmine palk 21 000 krooni. Kostja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, milles töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse ja luges töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel, samuti palga maksmisega viivitamise eest 300 krooni suuruse viivise nõudes. Seega selles osas töövaidluskomisjoni otsus jõustus. TLS § 82 lg 2 kohaselt, kui tööleping on lõpetatud TLS § 82 alusel, siis maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Hageja nõuab hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, mille kohaselt tööleping loeti lõppenuks hageja algatusel 27.04.2009 TLS § 82 alusel, on kostjal TLS § 82 lg 2 kohaselt kohustus maksta hagejale hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kostja hiljem esitatud vastuväited töölepingu lõpetamise muude aluste ja aja kohta on alusetud ja põhjendamatud. Apellatsioonkaebuse põhjendused
7.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Maakohtu otsus on tehtud materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumistega. Kohus on hinnanud ebaõigesti kostja esitatud tõendeid ning rajanud otsuse hageja tõendamata asjaoludele ja vastuolulistele väidetele. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud hageja ebaõigetele väidetele ning TVK ekslikult tehtud järeldusele, et tööandja ei ole täitnud töölepinguga kokkulepitud tingimusi, mis andsid avaldajale aluse töölepingu lõpetamiseks tema algatusel ja kahe kuu palga hüvitisena väljanõudmiseks tööandjalt. Kohus jättis tähelepanuta kõik kostja esitatud tõendid ja otsuse asjaoludes on ebaõigelt märgitud, et töölepingul töölepingu lõpetamise aeg ja alus puuduvad ning et hageja esitas 28.04.2009 TVK-le avalduse kostja vastu töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja hüvitise saamiseks ja 26.05.2009 uue avalduse taotlusega uuendada menetlust. Kohtu tuvastatud asjaolud on vastuolus faktiliste asjaoludega, sest töölepingus on selle lõpetamise aeg ja lõpetamise alus märgitud ning apellatsioonkaebuse lisadest tuleneb üheselt, et hageja avaldustes puuduvad kohtu toodud nõuded.
9.Kohus on jätnud analüüsimata kostja esitatud tõendid. Vaatamata viitele, et asja läbivaatamisel on kohus juhindunud kuni 01.07.2009 kehtinud TLS-st, on otsus rajatud hageja väidetele ja tema poolt kohaldatud ITVS normidele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste asjaolude ja väidete ning tema poolt kohaldatud TLS normidega. Tähelepanuta on jäänud hageja avaldused, kust tuleneb, et töösuhted hagejaga lõppesid tööandja, mitte töötaja algatusel.
10.Kostja ei nõustu kohtu põhjendusega, et kostja ei vaidlustanud TVK 16.07.2009 otsust osades, millega TVK rahuldas hageja avalduse ja luges poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks töötaja algatusel 27.04.2009 TLS § 82 alusel, samuti viivise nõudes palga maksmisega viivitamise eest 300 krooni ning seega nimetatud osades TVK otsus jõustus. 14.08.2009 kohtule esitatud taotluses märkis kostja, et hageja poolt TVK-le esitatud avalduses on õige vaid see, et tööandja hilines talle töötasu ülekandmisega kolm päeva. See peaks tähendama, et kostja vaidlustas kõik muud hageja nõuded. ITVS § 25 lg 1 kohaselt jõustub TVK otsuse osalisel vaidlustamisel otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud TVK otsusega selle vaidlustamata osas. Kostja nõustus TVK otsusega osaliselt ning kandis hageja arvele hüvitise 300 krooni ulatuses palga maksmisega viivitamise eest. Hüvitise maksmine kahe kuu keskmise palga ulatuses on otseselt seotud tööandjapoolse lepingtingimuste rikkumisega ehk TLS § 82 sätestatuga. Seega jõustus TVK otsus vaid hageja viivise nõudes palga maksmisega viivitamise eest. Muus osas TVK 16.07.2009 otsus ITVS § 25 lg 1 tähenduses ei ole jõustunud. Seega on kohtu eeltoodud järeldus vastuolus ülaltoodud ITVS imperatiivse normiga.
11.Isegi kui lähtuda hageja sõnadest, et 21.04.2009 visati hageja tööraamat lauale, siis töötajal ei tekkinud alus töölepingu lõpetamisele tema algatusel, vaid õigus vaidlustada selle lõpetamise õigsust või nõuda tööandjalt tuginedes TLS §-le 119 hüvitist tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest. Hagejal puudus õiguslik alus töölepingu lõpetamiseks alates 27.04.2009 TLS § 82 järgi, sest selle lõpetas tööandja omal algatusel 14.04.2009 TLS § 86 p 5 põhjal. Hagejal oli tulenevalt TLS § 143 lg-st 2 vaid seaduslik alus töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks töövaidlusorganis ühe kuu jooksul alates 14.04.2009. TVK 16.07.2009 otsus on vastuolus faktiliste asjaoludega. Hageja vastuapellatsioonkaebus
12.Hageja palub muuta maakohtu otsust ning lugeda poolte vahel sõlmitud tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel, muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud jätta kostja kanda.
13.Riigikohtu määruse p-s 15 antud selgitus, et hageja TVK-le esitatud avaldusest ei nähtu nõuet lugeda tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel, on ekslik. Riigikohus on andnud
ennetava hinnangu. TsMS § 688 lg 3 p 3 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Maakohus ei ole TVK-le esitatud avaldused ega nendega seonduvaid asjaolusid uurinud.
14.Hageja ei ole kasutanud TVK-s õigusabi, ta ei valda eesti keelt. On näha, et TVK-le esitatud avaldused on tehtud kirjaoskamatult, kuid see ei tähenda, et nendest ei saa lugeda välja hageja tegelikku tahet. Asjasse toob segadust ka see, et TVK ei ole toimikut komplekteerinud kronoloogiliselt. Hageja pöördus TVK poole avaldusega 28.04.2009 (TVK tlk 11). Selles väljendas hageja selgelt, et 13.04.2009 ütles tööandja talle, et töötaja on töölt vallandatud, seepärast, et töötaja on kohustatud tegema ületunde. Samuti on avalduses väljendatud, et töötaja käis peale 14.04.2009 iga päev tööl, kuid tööandja teda tööle ei lubanud. 21.04.2009 soovis tööandja lõpetada temaga töölepingu tagantjärele 14. kuupäevaga, millega töötaja ei nõustunud ning 21.04.2009 visati talle täidetud tööraamat. Avalduse viimases lauses palus töötaja lahendada tekkinud intsident ja sundida ettevõtet maksma töölepingu tasuma avaldajale kahe kuu töötasu 21 000 krooni (TLS § 82) ning viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest summas 300 krooni. Avaldusele oli lisatud töötaja venekeelne kiri tööandjale, kus töötaja palus selgelt lõpetada tööandjal tööleping TLS § 82 alusel. Nende dokumentide tõlgendamisest selgub töötaja tegelik tahe ja nõue tunnistada töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel.
15.21.05.2009 lõpetas TVK asjas menetluse ITVS § 15 lg 2 p 2 alusel, sest töötaja ei ilmunud TVK istungile (TVK tlk 5). ITVS § 15 lg 3 kohaselt asja menetluse lõpetamisel käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud alusel uuendab TVK asja menetluse, kui avaldaja taotleb töövaidlusasja uuesti menetlusse võtmist. Sellisel juhul kohaldatakse aegumise kohta sätestatut. Hageja viimane faktiline tööpäev oli tööandja juures 13.04.2009, peale seda hagejat enam tööle ei lubatud. Hageja sai töölepingu lõpetamisest teada 21.04.2009, kui talle visati tööraamat. Hageja pöördus TVK poole ITVS § 6 lg 2 ettenähtud ühe kuu jooksul. 26.05.2009 esitatud avaldust tuleb lugeda menetluse uuendamise avalduseks ning kohaldada üldist hagi aegumise regulatsiooni. TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaselt hagi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega. Hagi aegumine peatus 28.04.2009 kuni 21.05.2009 ning jätkus 22.05.2009 kuni 25.05.2009, siis uuesti peatus. Sellelt tulenevalt mahub TVK menetluse uuendamise avaldus TLS § 143 lg 2 ja ITVS § 6 lg 2 ettenähtud ühekuulisesse tähtaja sisse ning nõue tunnistada tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel on tähtaegne ning ei ole aegunud.
16.Maakohus on palunud hagejat esitada oma seisukoht esitatud taotluse kohta, mida hageja tegi 26.03.2019 (tlk 43- 45), ja milles hageja palus tunnistada tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel. Hageja nõue, lõpetada tööleping TLS § 82 alusel, on põhjendatud. Vana TLS § 72 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev. Töötaja oli tööl 13.04.2009, seega sellest päevast oleks pidanud töötaja olema tööandja algatusel töölt vabastatud, selle päevaga kõik vajalikud dokumendid vormistatud ja lõpparve väljamakstud, kuid tööandja lõpetas väidetavalt töölepingu alates 14.04.2009. Ka see asjaolu viitab sellele, et alates 14.04.2009 ei lubanud tööandja töötajat põhjendamatult tööle, töölepingut sellel päeval tegelikult ei lõpetatud, vaid töölepingu lõpetamine ja korraldused vormistati tagantjärele alles kohtusse esitamise ajaks. Kuna alates 14.04.2009 ei lubanud põhjendamatult tööandja töötajat tööle, siis oli tal õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Kuna maakohus on jätnud selle nõude läbi vaatamata, siis tulenevalt Riigikohtu 29.03.2011 määrusest tuleks see nõue jätta läbi vaadata ja tunnustada tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel.
Vastused kaebustele
17.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuivõrd maakohus lähtus ekslikust seisukohast, et töövaidluskomisjoni otsus on osaliselt jõustunud, jättis maakohus sisuliselt hinnangu andmata sellele, millisel alusel tööleping lõppes. Selline rikkumine võis oluliselt mõjutada maakohtu lahendi õigsust. Kuna maakohus ei olnud nõude aluseks olevaid asjaolusid seadusele vastavalt tuvastanud, ei saanud kohus langetada hagi rahuldavat otsust. Otsuse puudulikkuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
19.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel. Seejuures on oluline ka see, kas ja millises osas on jõustunud selles vaidluses töövaidluskomisjoni otsus. Maakohus leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, milles loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
20.Kõnealuses asjas pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni hageja. Töövaidluskomisjon hageja avalduse ka rahuldas. Töövaidluskomisjonis vaidluse kaotanud kostja esitas ITVS § 24 lg 4 alusel kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sellest sättest tuleneb, et kohus ei kontrolli mitte töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Seda kinnitab ka ITVS § 24 lg 2, mille kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Sellises olukorras saab rääkida töövaidluskomisjoni otsuse osalisest jõustumisest ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende hageja esitatud nõuetega, mille läbivaatamist kohtus kostja soovib. Kostja palus kohtule esitatud taotluses jätta hageja nõue 21 000 krooni saamiseks rahuldamata. Hageja selle nõude aluseks on väide, et hageja on töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel tööandja lepingurikkumise tõttu lõpetanud. Seega on hageja kohtumenetluses lahendatav nõue otseselt seotud selle alusega, millisel pooltevaheline tööleping lõpetati. Järelikult ei saa pidada töövaidluskomisjoni otsust jõustunuks osas, milles töövaidluskomisjon luges poolte töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel.
21.Töösuhte lõppemise täpse aluse selgeks tegemine on oluline ka seetõttu, sellest oleneb kostja aegumisvastuväite lahendamine. ITLS § 6 lg 2 kohaselt on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. ITLS § 15 lg 2 sätestab, et töövaidluskomisjon lõpetab asja menetluse, kui avaldaja ei ilmu töövaidluskomisjoni istungile ega ole esitanud põhjendatud taotlust asja arutamise edasilükkamiseks. ITLS § 15 lg 3 näeb ette, et asja menetluse lõpetamisel ITLS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud alusel uuendab töövaidluskomisjon asja menetluse, kui avaldaja taotleb töövaidlusasja uuesti menetlusse võtmist. Sellisel juhul kohaldatakse aegumise kohta sätestatut. Kui maakohus tuvastab, et töölepingu on lõpetanud tööandja alates 14.04.2009 on oluline tähele panna, et hageja pöördus töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks töövaidluskomisjoni poole avaldusega 28.04.2009, kuid kuna ta jättis põhjuseta ilmumata TVK istungile, lõpetas TVK 21.05.2009 vaidlusasjas menetluse. Uuesti sama avaldusega
pöördus hageja TVK poole 26.05.2009, ehk rohkem kui 30 päeva pärast töölepingu kostja poolt väidetavat üles ütlemist. Kuna ITLS § 15 lg 3 näeb ette, et menetluse taastamisel peab kohaldama aegumise kohta sätestatut, tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas on TVK menetluse õigesti taastanud. Kostja väidete juures, et tööleping lõpetati hagejaga väidetavalt 14.09.2009 tuleb tähele panna, et TLS ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 ja Riigikohtu 25. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-09).
22.Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uue lahendamise tulemust arvestades.
Iko Nõmm
Margo Klaar
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.