TSÜS › Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine

arvelduskontole 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2800049748. Maksekorralduse selgituse lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. Tasumine peab toimuma 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt tasumata jätmisel suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 30.08.2007 esitas S. K. Harju Maakohtule hagi V. K.i vastu, milles palus V. K.ilt välja mõista võla 15 102 krooni, viivise 391 krooni ja edasi viivise määraga 0,028% tasumata summast (15 102 krooni) päevas kuni kohustuse täitmiseni. Kostja sai hagejalt vastavalt 26.01.2007 võlakirjale 6 500 krooni ja 550 eurot, mille lubas tagastada kahe nädala jooksul, s.o hiljemalt 10.02.2007. Vaatamata korduvalt antud lubadustele kostja raha hagejale tagastanud ei ole. Tuginedes VÕS § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1 ja § 101 lg-le 1, leidis hageja, et kostja on oma kohustusi rikkunud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt võlakirjas nimetatud kohustuse täitmist ning viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja eitas võlakirjas nimetatud rahasummade saamist. Ainult võlakiri raha saamist ei tõenda. Hageja ei ole esitanud laenulepingut ega maksedokumenti, millest nähtuks raha maksmine laenuvõtjale. Võlakirja näol ei ole tegu võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, s.t võlakirjaga ei ole loodud iseseisvat kohustust. Võlakirja sisust nähtuvalt nõuab hageja kostjalt varasemast laenulepingust tulenevat võlga ja kostja on seda justkui tunnistanud. Sellest järeldub, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mille sisuks on üksnes olemasoleva kohustuse tunnistamine. Tegelikult ei ole hageja kostjale kunagi laenu andnud. Väidetav laenuleping oli rahatu ning seda ei pea täitma. Kostja allkiri võlakirjal on saadud hageja poolt sundi ja vägivalda kasutades, mille kohta esitas kostja avalduse Põhja Politseiprefektuurile. Tsiviilasja menetluse kestel on kostjale seatud eestkoste (01.06.2009 määrusega tsiviilasjas nr 208-22740) kostja kõikide asjade ajamiseks, kuivõrd on leidnud tuvastamist, et kostja ei ole võimeline oma tegudest aru saama ega neid juhtima psüühikahäirete tõttu (varase algusega dementsus (nõdrameelsus) Alzheimeri tõvest). Kostja leidis, et ka võlakirja allkirjastamise ajal 26.01.2007 oli tema teovõime psüühikahäire tõttu oluliselt piiratud, mistõttu on tehtud tehing TsÜS sätetest tulenevalt tühine. Kostjat tuleb lugeda psüühikahäire tõttu tehingu tegemisel ka otsustusvõimetuks, mis samuti tingiks tehingu tühisuse vastavalt TsÜS § 13 lg-le 1. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd kostja ei ole hagejalt tühise võlakirja järgi midagi saanud, ei pea ta ka raha tagastama.

Maakohtu otsuse põhjendused 07.07.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel puudub vaidlus, et kostja on 26.01.2007 omakäeliselt koostanud ja allkirjastanud võlakirjana pealkirjastatud dokumendi, mille teksti kohaselt on kostja saanud 6 500 krooni ja 550 eurot ning kohustub selle tagastama kahe nädala jooksul. Pooled vaidlevad nimetatud dokumendi õigusliku olemuse ja kehtivuse üle. Samuti on pooltel vaidlus selles, kas kostja on hagejalt võlakirjas nimetatud rahasumma saanud. Kohus leidis, et kostja teovõime oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal psüühikahäire tõttu piiratud. Vastavalt TsÜS § 8 lg-s 1 sisalduvale määratlusele on füüsilise isiku teovõime võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 8 lg 2 järgi isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi aktist nähtub, et veebruaris 2009 on tuvastatud kostjal esinev raskekujuline vaimsete võimete langus, mis on hõlmatav määratlusega "nõdrameelsus". Kostja ei suuda kestvalt aru saada oma tegudest ja nende võimalikest tagajärgedest ning vajab elukestvat eestkostet kõigi tehingute puhul, mille võimalikud tagajärjed sisaldavad endas ohtu tema enda või teiste isikute elu, tervise või vara kahjustamiseks. Aktis märgitu kohaselt esineb kostjal vaimsete võimete süvenev langus (ning sellest põhjustatud väljendunud toimetulekuraskused kõigi sotsiaalsete suhete tasanditel) juba alates 2003. aastast. Kostjal esinev psüühikahäire (varase algusega dementsus Alzheimeri tõvest) on süveneva kuluga ja ravi puudub. Kostja on esitanud arstliku ekspertiisi otsuse, mille kohaselt ta vajas juba 2006. aastal kõrvalabi ja juhendamist väljaspool oma elukohta, muuhulgas seetõttu, et suhtlemisel esinesid kõnelemise raskused. 17.12.2007 analoogne otsus ei näita kostja tervise paranemist. Otsusest nähtuvalt esines kostjal 2007 lõpus peaaju-koljutrauma järgne amnestiline afaasia, düsleksia ja düsgraafia. Otsusest järelduvalt tööga kostja elatist teenida ei suutnud. Otsustes esitatud diagnoose kinnitab olulistes punktides eelkäsitletud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt. Samuti kinnitab psüühikahäire võimalikku esinemist kaudselt võlakiri ise, kuna see on kirjutatud kohati ebakindla käekirjaga ning selles esineb mahakriipsutusi ja parandusi. Kostjal esinevaid haigusi arvestades on kostja võlakirja teksti tõenäoliselt kirjutanud teise isiku dikteerimisel. Hiljemalt 2003. aastast esineva süveneva haiguse tõttu ei olnud kostja võlakirja koostamisel võimeline aru saama selle tehingu õiguslikest tagajärgedest. Võlakirja koostamist ei saa lugeda lihtsaks tavapäraseks igapäevaseks toiminguks, millega kostja võinuks iseseisvalt hakkama saada. Kostja kui piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing tuleb TsÜS § 10 alusel lugeda tühiseks. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ülekuulatud tunnistajate ütluste kohaselt tundus kostja oma tegevusest aru saavat ning tunnistajad tema käitumises midagi eriskummalist ei täheldanud. Kohtu hinnangul ei võimalda eeltoodu järeldada, et kostja oli võimeline aru saama koostatud võlakirja õiguslikest tagajärgedest. Võlakirja koostamise ajal kostjale eestkostjat määratud ei olnud ning eestkoste (kõigi asjade ajamiseks) määrati alles 01.06.2009 määrusega (tsiviilasjas nr 2-08-22740). Teovõime piiratus on alates 01.07.2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse regulatsiooni järgi n-ö faktiküsimus. Eestkostja määramine omab käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades tähtsust TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eelduse osas. Seega ei saa üksnes eestkostja puudumisest järeldada isiku täielikku

teovõimet. Kohtu hinnangul tõendas kostja piisavalt enda teovõime piiratust vaidlusaluse tehingu tegemise ajal. Kuivõrd kohus tuvastas võlakirja andmise tühisuse kostja piiratud teovõime tõttu (TsÜS § 10), ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda otsuses poolte väiteid kostja otsustusvõimetuse kohta. Pooltel oli vaidlus ka 26.01.2007 võlakirja õigusliku olemuse üle. Kohus leidis, et 26.01.2007 kostja koostatud võlakirja olemuse täpne õiguslik kvalifitseerimine ei ole vaidluse asjaolusid arvestades lõppkokkuvõttes määrav, kuna vaidlusalusel tehingul ei oleks kummalgi juhul õiguslikke tagajärgi. Poolte poolt esiletoodud asjaolud ja asjas uuritud tõendid kogumis ei võimalda kohtu arvates teha järeldust, et 26.01.2007 võlakirja andmisel oli poolte tahe suunatud iseseisva (abstraktse) kohustuse loomisele VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Hageja on menetluse käigus esitanud erinevaid ja osalt vastuolulisi väiteid võlakirja andmise aluseks olevate asjaolude ja poolte eesmärkide kohta. Hageja 02.06.2010 kohtuistungil antud selgitustest võiks järeldada, et poolte vahel oli käsunduslepingule sarnanev võlasuhe (VÕS § 619) või muu kokkulepe kostja poolt hagejale teenuste osutamise kohta. Võlakirjas nimetatud summad olid hageja väidetest lähtuvalt antud kostjale avansilise maksena ning teatud tingimustel oleks kostjal ilmselt olnud õigus raha endale jätta. Ülaltoodut arvestades peaks hageja suutma muul viisil tõendada, et kostjal on võlakirja aluseks olevast võlasuhtest tulenevaid täitmata kohustusi hageja ees. Kohtu hinnangul puuduvad veenvad tõendid, et kostja oleks hagejalt raha saanud. Hageja on menetluses väitnud, et muid dokumentaalseid tõendeid kostjale raha üleandmise kohta peale 26.01.2007 võlakirja tal esitada ei ole. Tunnistaja P. A. väitis, et nägi hageja poolt raha üleandmist ja võlakirja koostamist, kuid ei osanud täpsustada, millised summad ja millises valuutas üle anti. Hageja on olnud oma selgitustes ebajärjekindel, väites esmalt, et kedagi peale tema ja kostja raha üleandmise ning võlakirja allkirjastamise ajal ruumis ei viibinud, siis et ruumis viibisid veel P. A. ja V. D.. Tunnistaja P. A. ütluste kohaselt viibis ta kõnealusel hetkel ruumis koos hageja ja kostjaga. Kui hageja leiab, et võlakirja näol oli tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, tuleks tal esitada TsÜS § 84 lg-st 1 ja VÕS § 1028 lg-st 1 lähtudes nõue tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks (vastavalt alusetu rikastumise sätetele). Käesolevas asjas hageja lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat nõuet kostja vastu esitatud ei ole. Kohus jättis hageja nõude 15 102 krooni väljamõistmiseks rahuldamata ning jättis rahuldamata viivisenõude, kuna ei leidnud tõendamist, et kostjal oleks hageja ees täitmata rahalisi kohustusi. Seonduvalt kostja väidetega tehingu tühistamise kohta, märkis kohus, et kostja esitatu põhjal koostas ja allkirjastas ta võlakirja hagejalt lähtunud ähvarduste ning vägivalla mõjul. TsÜS § 90 lg 1 võimaldab muuhulgas tühistada ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingu. TsÜS § 96 lg 1 kohaselt peab ähvardus või vägivald olema vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jäta tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Kohtu hinnangul puudusid tõendid, mis kostja väiteid ähvarduste või vägivalla tarvitamise kohta tõendaksid. Tunnistaja T. K. ütlustest sellist järeldust teha ei saa. Apellatsioonkaebus Hageja S. K. palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi esimese astme kohtule täiendavaks läbivaatamiseks.

11.02.2005 kohtuistungi protokollis on fikseeritud, et vastustaja kinnitas, et ei soovi võlakirja originaaliga tutvuda, see on tema poolt kirjutatud ja allkirjastatud. Apellandi arvates see fakt ja võlakiri ning tunnistaja P. A. ütlused kinnitavad, et vastustaja sai apellandilt 15 102 krooni. Vastavalt Harju Maakohtu 05.06.2008 kohtumäärusele tsiviilasjas 2-07-18620 on tuvastatud, et V. K. psüühiline seisund võimaldab tal teha iseseisvalt igapäevaseid pisitehinguid. Ekspertiisiaktiga ei ole tuvastatud, et võlakirja allakirjutamisel ja kirjutamisel vajas V. K. eestkostjat, järelikult ei ole tuvastatud, et tol ajal oli vastustaja piiratud teovõimega. Tulenevalt eeltoodust, pidi maakohus enne otsuse tegemist tuvastama, kas tehing summas 15 102 krooni on pisitehing või mitte. Apellant leiab, et tehing 15 102 krooni ulatuses, võrreldes kinnistu võõrandamise tehinguga 2007. aastal, on pisitehing. Apellant vaidlustab kohtu väidet, et võlakirja koostamist ei saa lugeda lihtsaks tavapäraseks igapäevaseks toiminguks, millega vastustaja võinuks ehk iseseisvalt hakkama saada. Kui kohus oleks arvamusel, et tehing summas 15 102 krooni oli pisitehing, siis see tehing ei saa olla tühine tehing. Kuna kohus tuvastas, et tehing on tühine kostja tervise tõttu, siis pidi kohus otsustama, mis saab tühise tehingu alusel saadud rahast. Apellant esitas viimasel kohtuistungil suulise nõude hagi rahuldada, kas tagastada raha apellandile võlakirja alusel, või kui kohus leiab, et vastustaja on teovõimetu ja oli võlakirja kirjutamisel samas seisundis, siis kehtetu tehingu alusel aluseta saadud raha tagastada apellandile. 17.05.2006 arstliku ekspertiisi otsusest nr 269103 on näha, et vastustajal on keskmine puue kuni 31.12.2007, kuid arstlik komisjon ei andnud soovitusi määrata vastustajale eestkostja. Kuna ekspertiis tuvastas vastustaja osalise teovõimetuse alles 22.05.2008, siis nii apellant kui ka kolmandad isikud ei pidanud teadma, et vastustajal oli suhkrutõbi või teised haigused. Vastustajaga suheldes tema tervislik seisund ei avaldunud ja oli mulje, et kostja on terve inimene, kes tegutseb äriga ja teenib raha. Vastustajale määrati eestkostja kolmeks aastaks, mitte eluaegselt. See tähendab, et haigused mõneks ajaks rahunevad ja vastustaja on normaalse tervisega inimene, kes saab endale oma tegudest aru anda. Kohtuistungil teatas eestkostja, et vastustajalt ei tohi ära võtta juhiluba, kuna ta kasutab autot ja saab seda juhtida. Apellant leiab, et eestkostja poolt esitati eksperdile sellised andmed, mis olid kasulikud. Apellandi taotlusel kuulati üle tunnistaja P. A., kes oma ütlustes teatas, et tasus raha ja esitas konto väljavõtte, millest on näha, et ta tasus vastustaja abikaasa/vastustaja seadusliku esindaja arveldusarvele raha. V. D. tasus samuti raha nii enda kui oma poja eest (15.03.2010 kohtuistungi protokoll). Vastustaja võttis endale kohustuse saata inimesi tööle välismaale. Vastustajal apellandile lepingut anda ei olnud ja ta võttis raha niisama, mille tõttu pooled leppisid kokku, et vastustaja toob lepingu ja pooled kirjutavad alla või vastasel juhul vastustaja tagastab apellandile kogu raha. Apellandi poolt raha andmisel pidi vastustaja andma garantii, et täidab oma lubadused ja poolte vahel kirjutatakse alla leping või vähemalt apellant saab oma raha kätte. Pärast raha saamist ja võlakirja väljastamist vastustaja kadus ja telefonile ei vastanud. Apellant on seisukohal, et tunnistaja T. K. andis 02.06.2010 kohtuistungil valeütlusi, et ta apellanti ega vastustajat ei tunne. Samuti andis vastustaja abikaasa 02.06.2010 kohtuistungil valeütlusi. Vastustaja esitatud vastuväited on üksteisega vastuolus.

Kohus märkis otsuses, et psüühikahäire võimalikku esinemist kinnitab kaudselt võlakiri ise. Seega ei olnud kohus kindel psüühikahäire esinemises, vaatamata toimikus olevatele hulgalistele dokumentidele. Apellant leiab, et kohus ei või arvestada ekspertiisiakti kirjeldavat osa ning peab arvestama ainult kohtu poolt tehtud määrust ja määruses tuvastatud asjaolusid. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et 26.01.2007 vastustaja poolt koostatud võlakirja olemuse täpne õiguslik kvalifitseerimine ei ole vaidluse asjaolusid arvestades kokkuvõttes määrav, kuna vaidlusalusel tehingul ei oleks kummalgi juhul õiguslikke tagajärgi. Kohus pidi tuvastama õiguslikud tagajärjed, kas tühise tehingu alusel vastustaja peab raha tagastama või mitte. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta peab esitama uue hagi tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks. Apellant seda tegema ei pea, kuna ta on esitatud hagi ja kohus peab kindlaks määrama juriidilise aluse. Kohtuistungil esitas apellant alternatiivse nõude, kui kohus tunnistab tehingu tühiseks, siis tuleb alusetult saadu tagastada apellandile. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks kaebusele selgitab ringkonnakohus, et ebaõige on kaebaja käsitlus, et ainuüksi võlakirja olemasolu kinnitab kostja poolt raha saamist. Maakohus on tuvastanud, et võlakiri on tühine, mistõttu pidi hageja tõendama, et ta on kostjale raha andnud ja millisel alusel see toimus. Tunnistaja P. A. ütlusi on maakohus õigesti hinnanud ja teinud järelduse, et ütlused ei tõenda raha üleandmist. Väite, et tehing summas 15 102 krooni võib olla pisitehing, esitas apellant alles apellatsioonkaebuses. Seega on TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt kolleegiumil võimalus jätta see asjaolu tähelepanuta. Samas arvestades esitatud asjaolusid kostja sissetulekute kohta (milleks on pension), ei saa tehingut summas 15 102 krooni pidada mingil juhul pisitehinguks. Pisitehing on isiku tavapärane tehing, mida ta teeb igapäevaselt ja igapäevavajaduste rahuldamiseks. Samuti puudub kolleegiumil põhjus kahelda kostja eestkostja V. K. seletuses ja tunnistaja T. K. ütlustes. Apellandi kahtlused nende poolt avaldatu osas on jäänud paljasõnalisteks ja teised asjas esitatud tõendid ei anna alust tunnistaja ütlustes ja eestkostja seletuses kahelda.

Samuti ei anna kaebuse väited alust kahelda tõendites, millest maakohus järeldas, et kostja oli võlakirja kirjutamisel piiratud teovõimega. Maakohus hindas tõendeid kogumis ja tegi selle põhjal otsuse. Kaebaja heitis maakohtule ette, et maakohus oleks pidanud nõuet kaaluma ka lähtudes sellest, et kostjal võib olla kohustus hagejale raha tagastada muul õiguslikul alusel, näiteks alusetust rikastumisest tulenevalt. Kolleegium leiab, et hageja raha tagastamise nõude välistab asjaolu, et hageja ei ole tõendanud raha üleandmist. Eeltoodu välistab raha tagasinõudmise nii laenusuhtest kui ka alusetust rikastumisest tulenevalt. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Maakohus on maakohtu menetluses kantud menetluskulud õigesti jätnud apellandi (hageja) kanda. Harju Maakohus on 07.03.2008 määrusega andnud kostjale riigi arvel õigusabi kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja kulud. Õigusabi kulu katteks on Andres Lusmägi Advokaadibüroo OÜle hüvitatud 153,41 eurot. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 190 lg 5 teises lauses sisalduva põhimõtte järgi eeltoodud kulud välja mõista apellandilt (hagejalt).

Margo Klaar

Ülle Jänes

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.