Tööõigus › Muud tööõigusasjad

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hageja esitas seisukoha kostja poolt esitatud aegumise vastuväite suhtes. Hageja leidis, et aegumine on katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel seoses kostja poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine seisnes kostja poolt hagejale kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitise maksmises. Lisaks sellele ei olnud hagejal võimalik varem mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, kuna alus selleks tekkis alles 01.01.2006. a töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 6 kehtestamisega, mis andis töötajale õiguse nõuda tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses, sealhulgas taotleda mittevaralise kahju hüvitamist. Seega hagi esitamise ajaks ei olnud möödunud kostja poolt viidatud 3-aastane hagi aegumistähtaeg (tl.28).

MAAKOHTU LAHEND

vastavalt Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud tõenditele alates 01.06.2004. a. Lisaks hüvitise maksmisele on esitatud tõendi kohaselt hüvitatud ka vastavalt OÜ Varola osale tekkinud kahjus M. Rämsoni ravituusikute maksumus. Pooled ei vaielnud asjaolu üle, et hagejal oli kindlaks tehtud tervisekahjustuse kutsehaiguse näol esinemine, samuti selle üle, et kutsehaigestumise tagajärjel oli hageja jäänud ilma võimalusest saada sissetulekut samas ulatuses, kui olukorras, kus tal kutsehaigust ei oleks tekkinud. Vaidlus oli kostja tegevuse õigusvastasuse ning süü üle, eelkõige aga asjaolu üle, kas hageja ei kaotanud aegumise tõttu oma õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leidis, et käesolevas asjas tuleb kõigepealt tuvastada, kas esineb asjaolusid, mille korral väidetav nõue oleks aegunud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02 p-s 19 märkinud, et üldjuhul ei ole vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele ka muid vastuväiteid, kuna aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on sätestatud TsÜS § 153 lg-s 1. Asjaolust, et tervisekahjustuse tagajärjel oli temale tekkinud kahju, pidi hageja teada saama hiljemalt 01.06.2004. a, kui temale hakati maksma tervisekahju hüvitist, mh kostja poolt. Hüvitist maksti varalise kahju (sissetulekust ilmajäämise) eest ning hüvitise suuruse määramisel oli nähtuvalt Sotsiaalministeeriumi vastusest M. Rämsoni taotlusele moraalse kahju heastamiseks (tl.75) võetud aluseks Vabariigi Valitsuse 10.06.1992. a määrusega nr 172 kehtestatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“. Nimetatud õigusakt, nagu ka hageja kahju tekkimist põhjustanud teo toimumise ajal kehtinud tsiviilkoodeks ei näinud ette moraalse kahju hüvitamist, kuid ka sel ajal, st kuni võlaõigusseaduse kehtestamiseni oli võimalik nõuda moraalse kahju hüvitamist PS § 25 alusel. Hageja toetumine mittevaralise kahju hüvitamist nõudes VÕS § 130 lg-le 2, samuti töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 14 lg 5 p-le 6 alates 01.01.2006. a kehtivale redaktsioonile oli asjakohatu, sest võlasuhe, millest tulenevalt oli nõue esitatud, oli tekkinud enne 01.07.2002. a. Nii varaline kui ka mittevaraline kahju oli ühe ja sama olukorra – hageja töötamise tervist kahjustavates tingimustes – tagajärjed. Hageja vastuväide kostja poolt esitatud aegumise kohaldamise taotlusele - aegumine katkes vastavalt TsÜS §-le 158 nõude tunnustamisega, ei olnud kohtu hinnangul samuti arvessevõetav. Kostja, asudes täitma kahju hüvitamise kohustust varalise kahju osas, ei olnud teadlik hagejale tekkinud mittevaralisest kahjust – sellist nõuet ei olnud temale esitatud. Kuna ka õigusaktid, mille alusel toimus varalise kahju hüvitamine, ei näinud ette moraalse kahju hüvitamist, ei saanud kostja eeldada temal mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse ning hagejal vastava nõudeõiguse olemasolu. Seetõttu ei saanud kostja taolist nõuet ka tunnustada. Kohus oli seisukohal, et nõude aegumise küsimuse lahendamisel ei saa toetuda ka hageja väitele, et mittevaraline kahju tekkis temal varalisest kahjust hiljem, kuna tervis halvenes pidevalt ning sellega seoses tekkisid ka suuremad vaevused. Tõenditest, millised esitati hageja töövõime kaotuse ulatuse ja puude raskusastme kohta (tl.80-87) nähtub, et tema töövõime kaotuse protsent kutsehaiguse tõttu (60%) ei olnud pärast 2002. a muutunud. Tl. 79 oleva tõendi põhjal saab järeldada, et kutsehaigusest tingitud vaevused esinesid hagejal suure tõenäosusega juba haiguse diagnoosimisel ning alates 2003. a on ta pöördunud ka psühhiaatri poole, kus on diagnoositud korduvat mõõdukat depressiooni somaatiliste sümptomitega ning püsivat somatoformset valu. Tl. 15-17 ja 89-91 on tõendid (saatekirjad, konsultatsiooni otsus, epikriis), mis tõendavad M. Rämsonil erinevate tervisehäirete esinemist pärast tema tervise

kahjustamise kutsehaiguse näol kindlakstegemist, kuid nende põhjal ei saa teha järeldust, et mittevaraline kahju, s.o tervise kahjustamisest tekkinud füüsiline valu ja kannatused, on temal tekkinud oluliselt hiljem, kui varaline kahju. Samuti ei saanud esitatud tõendite põhjal üheselt järeldada, et kõik hageja vaevused ja neist tingitud elukvaliteedi halvenemine on tingitud kutsehaigusest, arvestades, et hageja püsivast töövõimetusest 80% on põhjustatud üldhaigestumisest. Seega kuna M. Rämsoni nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks esitamise tähtaeg oli hiljemalt 01.06.2007. a, tuleb nõudele kohaldada kostja taotlusel aegumist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellatsioonikaebuses esitatud seisukohti, mis saaksid olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele; 2) on vale hageja väide, et hagi aegumine algas 01.06.2006. a, s.o töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse (§ 14 lg 5 p 6) uue redaktsiooni jõustumisest. Kui hageja on seisukohal, et kahju tekkimise ajal puudus seaduslik alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei saa tema poolt viidatud seadusemuudatus tekitada nõudeõigust varem tekkinud kahjule. Kostja tugineb Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-37-06, kus on käsitletud hagi aegumise ja materiaalõigusliku nõudeõiguse puudumise erisusi; 3) ei ole hageja tõendanud kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustuse suurenemist hilisemal perioodil ja sellega seotud mittevaralise kahju tekkimist. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et tema üldhaigestumisest põhjustatud töövõimekaotus on suurenenud ka pärast 2002. a märtsikuud, kuid see ei saa olla kostjalt hüvitise nõudmise aluseks; 4) on Riigikohus otsuses nr 3-2-1-145-09 väljendanud seisukohta, et kuigi hageja ja kohtud kvalifitseerisid hageja nõude võlaõigusseaduse sätete järgi, on ebaselge, kas hageja nõuab kahju hüvitamist üksnes tegude eest, mida kostja pani väidetavalt toime pärast 01.07.2002. a, või ka varasemate tegude eest. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus juhul, kui hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist ka enne 01.07.2002. a toime pandud tegude eest, kohaldama tsiviilkoodeksi sätteid. Hageja tugineb oma nõudes võlaõigusseaduse sätetele, kuid ei ole tõendanud kutsehaiguse tekkimist või süvenemist ja sellega seotult kostja poolt mittevaralise kahju tekitamist pärast 2002. a 1. juulit; 5) ei ole hageja tõendanud mittevaralise kahju olemasolu ega selle põhjustamist kostja poolt. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-54-07 leidnud, et delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Vastustaja 17.04.2011. a esitatud seisukohtade kohaselt ei ole apellandi väited 11.04.2011. a esitatud arvamuses asjakohased ega tõendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

asjaoluks kutsehaigus. Kutsehaigus diagnoositi hagejal 2001. a ja hageja töösuhe kostjaga lõppes 2003 aastal. Seega oli hageja kahju tekitamise aluseks olevatest asjaoludest teadlik enne 2005.a.

ja

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

menetluskulud

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.