2-08-13795
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Epp Tombak
Otsuse avalikult teatavaks
10.november 2010.a Põlva kohtumaja, Võru tn.12, Põlva
tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-08-13795
Tsiviilasi
vastu tervise kahjustamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende
Hageja:M. R. – isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxxx xxxxx xxxxxxxx Esindaja riigi õigusabi arvel: vandeadvokaat Peeter Järv Kostja:OÜ V. –registrikood xxxxxxxxx xxxxx xxxxx xxxxxx , xxxxx xxxxxxx -post: Seaduslik esindaja :T. H. Lepinguline esindaja:S. P. , xxxxx xxxxx xxxxxx xxxxxxxx, E-post:
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
21.oktoober 2010
Jätta M. R. OÜ V. vastu tervise kahjustamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata aegumise tõttu.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so 10.novembrist 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse kohaselt töötas hageja OÜ-s V. ajavahemikel 01.04.1997 -19.06.2000 ning 03.08.2000 – 24.10.2003 traktoristina ja puidupingi töölisena. 2001.a. diagnoositi hagejal kutsehaigus ja töövõime kaotus 40 % ulatuses, taasläbivaatusel 25.03.2002.a. töövõimekaotus 60 % , 18.06.2003.a. töövõimekaotus 80 % ning 07.07.2005 töövõimekaotus 90 % ja raske puue, mis põhjustab lisakulutusi. Alates 01.06.2004 makstakse hagejale hüvitist kutsehaigusest tekkinud terviskahjustuse eest, sealhulgas 16,20 % ulatuses väljaarvestatud hüvitisest maksab kostja (78,77 % maksab Eesti Vabariik pensioniameti kaudu õigusjärglaseta likvideeritud ettevõtete eest ning 5,03 % Kagu Teedevalitsus). Hageja leiab, et tal on õigus saada hüvitist ka tervise kahjustamisest tekkinud mittevaralise kahju eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg 2 alusel. Mittevaraline kahju seisneb hageja elukvaliteedi sügavas ja pöördumatus languses, mis on viinud depressioonini. Süstemaatilistest valudest on tingitud täielik töövõimetus, psüühilised ja närvitegevuse häired. Jäädavalt on kadunud sissetuleku teenimise võimalus ning sellega seotud loodetud heaolu loomise võimalus. Hagejal on kahe lapse ülalpidamiskohustus. Hagiavalduse täiendustes (tl.95-96) on hageja konkretiseerinud oma nõude aluseid, märkides, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude alus tuleneb ka 1992.a. jõustunud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 25. Kostja süü hagejale tervisekahjustamise põhjustamises seisneb selles, et kostja ei rakendanud abinõusid töötajatele füüsikalistest ohuteguritest tuleneva terviseriski vältimiseks või selle viimiseks võimalikult madalale tasemele, milline nõue tuleneb Töötervishoiu- ja Tööohutuse seaduse §-st 2. Hagejale mõjus töökeskkonna füüsikalise ohutegurina järkamissael töötamisel vibratsioon, mis põhjustaski kutsehaiguse. Nõuet esitades toetub hageja lisaks VÕS § 130 ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS ) §-le 366 , mis võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis jätta nõutava hüvitise summa märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kostja vastuväited hagile OÜ V. on oma vastuses hagile (tl.23-24) esitanud nõudele aegumise vastuväite, toetudes TsÜS § 153 lõikele 1. Kostja hakkas maksma hagejale tervisekahjustuse hüvitist alates 01.juunist 2004. Seega oli hageja teadlik nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust vähemalt 01.06.2004. Sel ajal kehtis juba ka hageja nõude õigusliku alusena nimetatud VÕS § 130 lg 2. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kostja on esitanud hagile ka vastuväite, mis põhineb kostja süü puudumisel hagejale tervisekahjustuse põhjustamises. Kostja on tasunud hagejale vabatahtlikult hüvitist
proportsionaalselt kostja juures töötatud ajaga, kuna hüvitatav summa ei ole olnud märkimisväärne, kuid OÜ V. ei ole süüdi hagejale terviskahjustamise põhjustamises. Kutsehaiguse põhjustanud tervisekahjustus oli hagejal välja kujunenud juba enne tööleasumist osaühingusse V. ning töövõime kaotuse põhjuseks on olulisel määral M.R. üldhaigestumine. OÜ-s V. töötamise ajal võimaldati M.R. kergemaid tööülesandeid, vältimaks sundasendeid, vibratsiooni ja müra. OÜ-s V. ei ole tuvastatud töökaitse – ja tööohutuse reeglite rikkumisi ega staažikate töötajate hulgas kutsehaigestumisi. Seega puudub kahju hüvitamise kohustuse tekkimise VÕS § 1050 lõikes 1 sätestatud alus – kostja süü. Hageja seisukohad kostja poolt esitatud aegumise vastuväite suhtes Hageja leiab, et aegumine on katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel seoses kostja poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine seisnes kostja poolt hagejale kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitise maksmises. Lisaks sellele ei olnud hagejal võimalik varem mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, kuna alus selleks tekkis alles 01.01.2006 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 6 kehtestamisega, mis andis töötajale õiguse nõuda tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses, sealhulgas taotleda mittevaralise kahju hüvitamist. Seega hagi esitamise ajaks ei olnud möödunud kostja poolt viidatud 3-aastane hagi aegumistähtaeg (tl.28).
Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused Kohus leiab, et M. R. tuleb jätta rahuldamata, sest tema nõue on aegunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 sätestab, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui väidetav kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1.juulit 2002. Hagejale kahju põhjustanud tegu oli tema töötamine tervist kahjustavates töötingimustes, mille tagajärjel on temal kindlaks tehtud kutsehaigus. Kahju seisneb hageja ilmajäämises senisest sissetulekust tervisekahjustuse tõttu. Hageja kutsehaigus diagnoositi 2001.a. ning 30.03.2001 on Tartumaa VEK-i otsusega nr. 030782 (tl.13) tehtud kindlaks kutsehaiguse tagajärjel töövõime kaotus 40 % ulatuses. Kostja juures kutsehaigust põhjustanud tööl töötas hageja ajavahemikul 01.04.1997 – 19.06.2000 ning 03.08.2000- 24.10.2003, tööleping on lõpetatud tervise tõttu ametikohale mittevastavuse tõttu (tl.9-11).Alates 17.06.2005 on arstliku eskpertiisi otsusega nr. 204427 M.R. kindlaks tehtud kutsehaiguse tõttu töövõime kaotus 60 % ulatuses ning üldhaigestumise tõttu 80 % ulatuses, kogu töövõime kaotus on tuvastatud 90 % ulatuses (tl.14). Seega võib väita, et kuigi M.R. töösuhe OÜ-s V. kestis ka pärast VÕS jõustumist, toimus tema kutsehaigestumine enne VÕS jõustumist ning pooltevahelisele õigussuhtele kuuluvad tulenevalt VÕSRS §-dest 11 ja 22 lg 1 kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) kahju tekitamisest tulenevaid kohustisi reguleerivad sätted. Kuid tervisekahjustusest tekkinud kahju ilmnes hagejal alles pärast seda, kui ta ei saanud kutsehaiguse tõttu enam senist tööd jätkata, s.o. alates 24.10.2003.
Kostja on esitanud tõendi (tl.25), mille kohaselt ta maksab hagejale kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitist vastavalt Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud tõenditele alates 01.juunist 2004.a. Lisaks hüvitise maksmisele on esitatud tõendi kohaselt hüvitatud ka vastavalt OÜ V. osale tekkinud kahjus M.R. ravituusikute maksumus. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hagejal on kindlaks tehtud tervisekahjustuse kutsehaiguse näol esinemine, samuti selle üle, et kutsehaigestumise tagajärjel on hageja jäänud ilma võimalusest saada sissetulekut samas ulatuses, kui olukorras, kus tal kutsehaigust ei oleks tekkinud. Vaidlus on kostja tegevuse õigusvastasuse ning süü üle, eelkõige aga asjaolu üle, kas hageja ei ole aegumise tõttu kaotanud oma õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb kõigepealt tuvastada, kas esineb asjaolusid, mille korral väidetav nõue oleks aegunud. Riigikohus on tsiviilasjas nr.3-2-1-92 02 p.19 märkinud, et üldjuhul ei ole vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele ka muid vastuväiteid, kuna aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Aegumine teenib õiguskäibe kaitse huve. Õiguste kaitsmine peab toimuma seaduses ettenähtud aja jooksul. Tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on sätestatud TsÜS § 153 lõikes 1, mille kohaselt nimetatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Asjaolust, et tervisekahjustuse tagajärjel on temale tekkinud kahju, pidi hageja teada saama hiljemalt 01.06.2004.a., kui temale hakati maksma tervisekahju hüvitist, muuhulgas kostja poolt. Hüvitist maksti varalise kahju (sissetulekust ilmajäämise) eest ning hüvitise suuruse määramisel on nähtuvalt Sotsiaalministeeriumi vastusest M.R. taotlusele moraalse kahju heastamiseks (tl.75) võetud aluseks Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a. määrusega nr.172 kehtestatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“ Nimetatud õigusakt, nagu ka hageja kahju tekkimist põhjustanud teo toimumise ajal kehtinud tsiviilkoodeks ei näinud ette moraalse kahju hüvitamist, kuid ka sel ajal, s.t. kuni võlaõigusseaduse kehtestamiseni oli võimalik nõuda moraalse kahju hüvitamist PS § 25 alusel. Hageja toetumine mittevaralise kahju hüvitamist nõudes VÕS §-le 130 lõikele 2 , samuti nagu töötervishoiu ja tööohutuse seadus §-le 14 lg 5 p 6 alates 01.01.2006 kehtivale redaktsioonile on asjakohatu, sest võlasuhe, millest tulenevalt on nõue esitatud, on tekkinud enne 01.07.2002. Nii varaline kui ka mittevaraline kahju on ühe ja sama olukorra – hageja töötamise tervist kahjustavates tingimustes - tagajärjed. Hageja vastuväide kostja poolt esitatud aegumise kohaldamise taotlusele - aegumine katkes vastavalt TsÜS §-le 158 nõude tunnustamisega, mis seisnes õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, ei ole kohtu hinnangul samuti arvessevõetav. Kostja, asudes täitma kahju hüvitamise kohustust varalise kahju osas, ei olnud teadlik hagejale tekkinud mittevaralisest kahjust – sellist nõuet ei olnud temale esitatud. Kuna ka õigusaktid, mille alusel toimus varalise kahju hüvitamine, ei näinud ette moraalse kahju hüvitamist, ei saanud kostja eeldada temal mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse ning hagejal vastava nõudeõiguse olemasolu. Seetõttu ei saanud kostja taolist nõuet ka tunnustada. Kohus on seisukohal, et nõude aegumise küsimuse lahendamisel ei saa toetuda ka hageja väitele, et mittevaraline kahju tekkis temal varalisest kahjust hiljem, kuna tervis halvenes pidevalt ning sellega seoses tekkisid ka suuremad vaevused. Tõenditest, millised on esitatud
hageja töövõime kaotuse ulatuse ja puude raskusastme kohta (tl.80-87) nähtub, et tema töövõime kaotuse protsent kutsehaiguse tõttu (60 %) ei ole pärast 2002.a. muutunud. Tl.79 oleva tõendi põhjal saab järeldada, et kutsehaigusest (vibratsioonitõbi üld- ja lokaalsest vibratsioonist kombineeritud füüsilise koormuse toime nähtudega, krooniline nimmevalu, deformeeruv ostekondroos lülisamba nimmeosas , polüneuropaatianähud jne. ) tingitud vaevused esinesid hagejal suure tõenäosusega juba haiguse diagnoosimisel ning alates 2003.a. on ta pöördunud ka psühhiaatri poole, kus on diagnoositud korduvat mõõdukat depressiooni somaatiliste sümptomitega ning püsivat somatoformset valu. Tl.15-17 ja 89-91 on tõendid (saatekirjad, konsultatsiooni otsus, epikriis), mis tõendavad M.R. erinevate tervisehäirete esinemist pärast tema tervise kahjustamise kutsehaiguse näol kindlakstegemist, kuid nende põhjal ei saa teha järeldust, et mittevaraline kahju, s.o. tervise kahjustamisest tekkinud füüsiline valu ja kannatused on temal tekkinud oluliselt hiljem, kui varaline kahju. Samuti ei saa esitatud tõendite põhjal üheselt järeldada, et kõik hageja vaevused ja neist tingitud elukvaliteedi halvenemine on tingitud kutsehaigusest, arvestades, et hageja püsivast töövõimetusest 80 % on põhjustatud üldhaigestumisest. Seega kuna M.R. nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks esitamise tähtaeg oli hiljemalt 01.06.2007 , tuleb nõudele kohaldada kostja taotlusel aegumist. Nõude aegumise tõttu ei anna kohus käesolevas otsuses hinnagut tõenditele, millised kostja on esitanud hagejale kahju tekkimises kostja süü ja õigusvastasuse puudumise tõendamiseks (Medicover Eesti AS tõend tervisekontrolli läbiviimise kohta tl.26, Võrumaa Tervisekaitsetalituse poolt teostatud müra, valgustuse ja mikrokliima mõõdistamise protokollid – tl.104-107 ja tööinspektsiooni ettekirjutused –tl.108-111). Ka kohtuistungil ärakuulatud tunnistajate ütlused (tl.100-101, 114-115) käsitlevad M.R. töötamise asjaolusid kostja ettevõttes, seega tervise kahjustamisest tuleneva nõude tekkimise aluseid, kuid kuna hageja ei saa oma nõuet selle aegumise tõttu enam realiseerida, puudub vajadus nimetatud tõendeid analüüsida. Kostja ei ole keeldunud hageja varalise kahju hüvitamisest ning ei ole esitanud nõuet tuvastada temal vastava kohustuse puudumist. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostja oli nõus sõlmina hagejaga ka kompromissi mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 krooni ulatuses, vaatamata asjaolule, et nõue on aegunud, kuid hageja ei nõustunud kompromissilepingu sõlmimisega (tl.100). TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna kohus hagi ei rahulda, tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Epp Tombak Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.