Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Hageja nõuded ja põhjendused 15.07.2008 saadeti hagejale täitmisteade täiteasjas 014/2008/722, milles kohtutäitur Marek Laanemets nõudis hagejalt vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul 19.05.2008 kohtuotsuse tsiviilasjas 2-07-13609 täitmiseks 2 279 134,63 krooni (145 663,25 eurot) tasumist. Hagiavalduse asjaolude kohaselt on Harju Maakohtu 19.05.2008 otsusega rahuldatud OÜ RK hagi VP’e vastu kaasomandi lõpetamise nõudes ning Tallinnas XXX asuv kinnisasi on üle antud OÜ RK omandisse, samuti kohustati eelnimetatud otsusega OÜ-d RK tasuma VP’ele kaasomandi eest 2 182 500 krooni (139 487,17 eurot). OÜ RK ei tasunud VP’ele nimetatud summat tulenevalt asjaolust, et VP keeldus mõttelise osa valdusest ning selle päraldisteks olevate lepingute üle andmisest hagejale. Notaribüroos selgus, et VP oli nõus kirjutama kinnistamisavaldusele alla vaid tingimusel, et tal võimaldatakse elada tema poolt kasutatavas korteris kinnistul asuvas elamus kuni jaanuarini 2009. OÜ RK teatas, et on nõus eelnimetatuga kui lepitakse kokku tasumisele kuuluva summa vähendamises VP’e poolt. Enne notari poolt lepinguprojekti ettevalmistamist ja tehingu teostamise aja välja pakkumist pöördus VP kohtutäituri poole kohtuotsuse sundtäitmiseks põhjendusega, et OÜ RK viivitab tema poolt pakutud täitmise vastuvõtmisega. Hageja hinnangul oli temal õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, kuna tema nõue valduse ja sellega seonduva dokumentatsiooni üleandmiseks oli muutunud sissenõutavaks, VP enda kohustust ei täitnud. Pooled pidasid notar Priidu Pärna büroos läbirääkimisi, mille tulemusel leppisid kokku, et kostja võtab endale mõtlemisaja ja lepingu üksikasjalikud tingimused lepitakse kokku. Seega oli poolte vahel kokkulepe, et jätkatakse kompromissiläbirääkimisi ja kohustuse sundtäitmist kostja ei nõua. Hageja on seisukohal, et kostjal puudus alus tsiviilasjas nr 2-07-13609 tehtud kohtuotsuse sundtäitmise alustamiseks ning seega oli sundtäitmine lubamatu. Hageja on vastusena kostjate vastuväitele märkinud, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega; kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. VP oli hageja ees vähemalt 2(8)

Tsiviilasi nr 2-08-52767

järgmised kohustused: ta pidi olema mõistlik, ta pidi arvestama hagejaga, ta pidi arvestama hageja huvidega, ta pidi arvestama hageja õigustega ja hagejale asjakohaste andmete esitamisel pidi VP esitama neid tõestena. Kui vaagida VP vaidlusalust käitumist ja seda seoses äsjamärgitud (pea)kohustustega, siis saab järeldada vähemalt järgmist. Kuivõrd VP pöördus, sellest kõnealuses staadiumis sõnaselgelt hagejat (ette) teavitamata kohtutäituri poole, siis rikkus VP hageja suhtes kõnesolevaid kohustusi, sest VP pidi endale teadvustama (ja küll ka teadvustas), et ei ole mõistlik kas lõpetada neid läbirääkimisi või jätta nende pidamine teatavalt n-ö ootele, pöördudes hagejale ootamatult kohtutäituri poole ehk et VP justkui asendas läbirääkimiste pidamise etapi sundtäitemenetlusega. Samas ei olnud VP selgelt, ühemõtteliselt hagejale enne kohtutäituri poole pöördumist teatanud, et ta soovib need läbirääkimised lõpetada (kuivõrd need pole nt osutunud edukaks). Ka pidi VP endale mõistlikult võttes teadvustama, et ei ole samuti loogiline tegeleda vastavalt samade küsimustega nii pooltevahelise vabatahtliku läbirääkimiste pidamise mõttes kui ka sundtäitemenetluse raames. Ka rääkida hageja huvidest, millistega pidi VP toona arvestama, siis on oluline vähemalt järgmine: hageja huvi oli üritada VP võimalusel kokku leppida päevakajalistes küsimustes (sh selles, millistel tingimustel võiks ehk VP jätkata vaidlusaluses osas eseme otsest valdamist), et lõpetada lõplikult kogu kaasomandi lõpetamisega seonduv. Ja et VP oli selline hageja huvi teada, siis pidi VP mõistma ka seda, et hageja huviks ei ole päevakajalise lahendamine läbi sundtäitemenetluse – vastasel juhul poleks hageja soostunud VP üleskutsega tulla notari juurde, et siis asjakohasega seal tegeleda. Nüüd mõned hageja õigused, millistega pidi VP arvestama. Kuna VP pöördus hagejale ootamatult ja äkki kohtutäituri poole seoses kaasomandi lõpetamist puudutava kohtuotsuse täitmisega, siis on hagejal alust väita, et VP esitatud andmed (nt, kaasomandi lõpetamise väidetava tahtmise fakt) ei olnud tõesed.

Kostjate vastuväited 28.11.2008 kostja vastusest nähtub, et kostja hageja seisukohtadega ei nõustu. Vastuse kohaselt nõudis võlgnik kompensatsioonisumma tasumist notari deposiitarvele, mida sissenõudja ei teinud. Alusetu on hageja väide selle kohta, et kohtuotsuse täitmise eelduseks olnud kompensatsioonilise makse teostus sõltus kolmandatest asjaoludest. Alusetu on hageja väide selles, et pooled olevat jätkanud läbirääkimisi omandiõiguse loovutamise tingimuste üle ning VP ei olevat ära oodanud läbirääkimiste lõppu. Hageja on pahauskselt väitnud, et pooled olid kokku leppinud selles, et peavad läbirääkimisi hageja kohtuotsuse järgse kohustuse ja kostja kinnistu mõttelise osa valduse väljaandmise täitmise tingimuste üle ning seni ei pöördu kostja kohtutäituri poole kohtuotsuse sundtäitmiseks. 03.11.2009 esitatud VP’e üldõigusjärglaste MP’e ja BP’e poolt esitatud seisukohast nähtub, et hageja ei ole õigesti riigilõivu maksnud. Kostjate hinnangul on hagihinnaks 96 634 krooni (6 176,04 eurot). Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-101-07 p-s 13 selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat. Selle summa järgi määratakse kindlaks ka hagihind ja tasutav riigilõiv.

3(8)

Tsiviilasi nr 2-08-52767

OÜ RK on oma 15.09.2008.a vastuses selgitanud, et kuivõrd käesolevas kaasuses on hageja juba täitnud täitedokumendist tuleneva võlgnevuse ning täitemenetlus on lõpetatud, siis ei vabane hageja täitedokumendis toodud võlgnevuse tasumisest, hageja on selle juba tasunud ning ei nõua seda tagasi. Samas on hageja pidanud võimalikuks, et antud juhul võib hagi hinnaks olla ka täitemenetluse täitekuludele vastav summa. Kostjad nõustuvad hageja poolt toodud näitega ja on kindlal veendumusel, et käesolevas tsiviilasjas on hagihinnaks hageja poolt tasutud täitekulude summa. Ei vasta tõele hageja väide, justkui käesoleva tsiviilasja objektiks oleva hagi rahuldamise korral ei mõistetaks täitekulusid välja hageja kasuks, vaid et hoopis kostjatel tekib selle alusel kohustus kohtutäiturile täitekulud tasuda. Arvestades, et hageja on kõik täitekulud eeldatavalt isegi juba enne käesoleva tsiviilasja objektiks oleva hagi kohtule esitamist kohtutäiturile ära tasunud, siis on hageja nõue suunatud just nimelt sellele, et kostjad maksaksid täitekuludele vastava summa hagejale, mitte kohtutäiturile. Harju Maakohtu otsusest ei tulenenud VP`ele kohustust XXXvalduse ja päraldiste üleandmiseks hagejale, samuti ei olnud VP kohtuotsusega aktiivselt kohustatud XXXkaasomandi lõpetamist ja omanikuvahetust vormistama, mistõttu ei olnud VP rikkunud mitte ühtegi kohtuotsusest lähtuvat kohustust. Arvestades, et ka hageja väide sundtäitmise edasilükkamise kokkuleppe olemasolu kohta on täielikult tõendamata, siis puudus hagejal alus oma rahalise kohustuse täitmisest keeldumiseks ning VP oli täielikult õigustatud Harju Maakohtu otsuse suhtes täitemenetlust algatama, mistõttu puudub igasugune alus sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Hageja on oma hagiavalduses leidnud, et Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-07-13609 tehtud kohtuotsuse sundtäitmine oli lubamatu sisuliselt kahel põhjusel: 1) kuna hageja oli VÕS § 110 lg 1 alusel keeldunud oma kohtuotsusest tuleneva rahalise kohustuse täitmisest tulenevalt asjaolust, et VP ei olnud täitnud hageja ees omapoolset kohustust kaasomandi mõttelise osa valduse ja selle päraldiste üleandmiseks ning 2) kuna hageja ja VP olid omavahel kokku leppinud kohtuotsuse täitmise edasilükkamises. Kostjad ei nõustu kummagi põhjendusega ja leiavad, et sellised väited on alusetud, tõendamata ja vastuolus seadusega. Kostjad leiavad, et hageja on täiesti alusetult leidnud, justkui VP`el oleks Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-07-13609 tehtud kohtuotsusest tulenenud kohustus anda hagejale üle VP`ele kuulunud kinnistu mõttelise osa valdus ja selle päraldiseks olevad lepingud (üürilepingud). Kui tutvuda eelviidatud maakohtu otsusega, siis on võimalik üheselt järeldada, et selle kohtuotsuse alusel lõpetati Tallinnas, XXX asuva kinnisasja kaasomand ning anti Tallinnas, XXXasuv kinnisasi OÜ RK omandisse, kuivõrd see tuleneb otsesõnu kohtuotsuse resolutsiooni punktidest 2 ja 3. Nimetatud kohtuotsusest ei tulene mitte ühestki lausest VP`ele kohustust anda OÜ-le RK üle XXX kaasomandi mõttelise osa valdus ega ka selle päraldiseks olevad lepingud, nagu hageja on ekslikult leidnud. Kostjad eeldavad, et hageja on teadlik omandi ja valduse kui erinevate asjaõiguslike instituutide erinevusest ning sellest, et neid ei saa käsitleda ühesena. Samuti puudub alus järeldada, et kui kohus otsustab kinnisasja omandi üle anda teisele isikule, siis selle alusel peaks koheselt ka kinnisasja valdus üle minema. Kinnisasja omand ja valdus saavad kuuluda erinevatele isikutele ning valduse üleandmiseks peab kohus sellise kohustuse oma kohtuotsuses eraldi välja tooma.

4(8)

Tsiviilasi nr 2-08-52767

Harju Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-07-13609 ei tulenenud VP`ele ka kohustust anda üle Tallinnas, XXX asuva kinnisasja omand, sest omandikande oleks hageja AÕS § 621 lõikest 2 lähtuvalt saanud ka ise ära teha. Seega puudus hagejal VÕS § 110 lõikest 1 tulenev alus oma rahalise kohustuse täitmisest keeldumiseks ning VP oli täielikult õigustatud selle sissenõudmiseks alustama hageja suhtes täitemenetlust.

Kohtuotsuse põhjendused Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-08-52767 kirjaliku menetlusega. Kohus, tutvunud hagimaterjalidega ja kostjate vastusega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Poolte vahel puudub järgmiste asjaolude osas: -

19.05.2008 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas 2-07-13609 rahuldas kohus OÜ RK hagi VP’e vastu kaasomandi lõpetamise nõudes. - 15.07.2008 pöördus VP kohtutäituri poole eelnimetatud kohtuotsuse sundtäitmiseks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas sundtäitmine oli lubatud, millised täpsed kohustused tulenesid 19.05.2008 Harju Maakohtu otsusest, täitekulude ja hagihinna üle. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Vastavalt TMS § 221 lg 2 on TMS § 221 lg 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks kohtulahend, kuid esitatud asjaolud ei vasta TMS § 221 lg-s 1 sätestatud eeldustele. Hageja on seisukohal, et kõne all oleva kohtuotsuse sundtäitmine oli lubamatu, kuna hagejal oli seaduslik alus täitmisest keelduda. Hageja tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg-le 1, mille alusel võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. 5(8)

Tsiviilasi nr 2-08-52767

Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole hagiga esile toonud ühtki asjaolu, mis oleks aluseks TMS § 221 kohaldamiseks. Hageja hinnangul oli temal õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, kuna tema nõue valduse ja sellega seonduva dokumentatsiooni üleandmiseks oli muutunud sissenõutavaks, VP enda kohustust ei täitnud. Pooled pidasid notar Priidu Pärna büroos läbirääkimisi, mille tulemusel leppisid kokku, et kostja võtab endale mõtlemisaja ja lepingu üksikasjalikud tingimused lepitakse kokku. Seega oli poolte vahel kokkulepe, et jätkatakse kompromissiläbirääkimisi ja kohustuse sundtäitmist kostja ei nõua. Kohus leiab, et antud juhul ei ole olnud õigustatud hageja poolne väide, et tal esines VÕS § 110 lg 1 alusel õigus kohustuse täitmisest keeldumiseks. Täitedokumendiks on olnud 19.05.2008 kohtuotsus, mille resolutiivosast tulenesid poolte kohustused. Viited läbirääkimiste pidamistele on ainetud, kuivõrd asjas esines TMS § 2 lg 1 p 1 tunnustele vastav täitedokument. TMS § 12 lg 1 kohaselt täitmisele võetakse jõustunud kohtulahend või töövaidluskomisjoni, üürikomisjoni ja liikluskindlustuskomisjoni jõustunud otsus, millel on jõustumismärge. Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli sundtäitmise aluseks kohane täitedokument ning hageja poolt osundatud läbirääkimisi ei saa pidada vastuväitena, mis oleksid käsitletavad TMS § 221 lg 1 alusel hagi esitamiseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja on esitanud taotluse tunnistaja üle kuulamiseks, kuivõrd Tallinna notar Priidu Pärna võib olla teadlik asjast tähtsust omavatest asjaoludest. Kohtu hinnangul tuleb vastava tõendi esitamise taotlus jätta rahuldamata, kuivõrd tunnistaja on asja materjalide juurde esitatud kirjavahetusest nähtuvalt ise teatanud, et ei mäleta nimetatud asjast suurt midagi, kuna kliente käib palju ja aega on mööda läinud ka palju. Seega asub kohus seisukohale, et tunnistajale ei ole teada asjaolusid, mis võiksid TsMS § 251 lg 1 mõttes tähtsust omada käesolevas tsiviilasjas. Kuivõrd antud asjas on leidnud tuvastamist, et sundtäitmine ei ole olnud lubamatu, mistõttu jäävad TMS § 38 lg 1 alusel täitekulud võlgniku s.o antud juhul hageja RKOÜ kanda.

Hagihind Käesolevas tsiviilasjas esitas hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille eesmärgiks on hageja vabanemine täitedokumendist tuleneva nõudesumma maksmisest. Kõnealust on kohus märkinud ka 26.08.2008 vormistatud määruses, kus kohustas hagejat märkima hagihinna ja tasuma vastavalt sellele riigilõivu. Hageja selgitas, et hageja õiguslik huvi asja lahendamise vastu seisneb selles, et sundtäitmine oli lubamatu, kuigi kohustus on hageja poolt täidetud, ei loobunud hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õigusest. Seega määras hageja hagihinnaks 15 000 krooni (958,67) eurot, makstes riigilõivu 1 000 krooni (63,91 eurot). Kohus leidis antud olukorras, et hagihind on õigesti määratletud ning võttis asja menetlusse. Juhindudes Riigikohtu 31.01.2008 lahendist 3-2-1-134-07 märgib kolleegium, et õige on ringkonnakohtu seisukoht riigilõivu suuruse kohta. Riigikohus on 14. novembri 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

6(8)

Tsiviilasi nr 2-08-52767

korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse tuvastushagi korral hagihind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. Kolleegium märgib, et TsMS § 125 kohaldamine ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oleks täielikult võrdsustatud tuvastushagiga (vt otsuse p 12), kuid olemuslikult on TsMS § 125 hagihinna määramiseks eelnevalt esitatud põhjusel sobiv. Käesoleval juhul oli hageja juba omapoolse kohustuse täitnud, kuid märkis, et tema õiguslik huvi asja lahendamise vastu seisneb selles, et sundtäitmine oli lubamatu, seega puudus sisuliselt hageja poolt saadava hüve väärtus johtuvalt sellest, et sundtäitmisele esitatud täitedokument oli juba hageja enda poolt täidetud. Täitekulud aga ei kohalduks ilmselt riigikohtu lahendi sisust lähtudes hageja eeldatava hüve hulka, mistõttu ei ole põhjendatud seda hagihinna juurde arvestada. Kuigi asjakohatu on hageja seisukoht riigilõivu küsimuse osas viidates nagu TsMS ei näe ette, et kohus võiks hagihinda muuta peale asja menetlusse võtmist, kuid antud juhul ei pea kohus vastava toimingu tegemist vajalikuks, kuivõrd tuleb lugeda, et hagihind on märgitud õigesti, arvestades esitatud asjaolusid ja hagi eesmärki. Kohus selgitab, et TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis, mistõttu ei ole hagihinna muutmine välistatud ka peale hagiavalduse menetlusse võtmist.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab käesolevaga hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev

7(8)

Tsiviilasi nr 2-08-52767

Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.