2-07-31505/33 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 10.11.1992 suri hageja ja kostja ema H. P., kes testamenti ei teinud ja tema seadusjärgseteks pärijateks olid tema lapsed: hageja ja kostja. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega nr 5282 19.10.1994 tunnistati H. P. terves ulatuses õigustatud subjektiks Jõelähtme vallas asuva õigusvastaselt võõrandatud XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXX XX kinnistu nr XXX pindalaga 1,93 ha maaüksuse suhtes. 05.03.2002 esitas kostja Tallinna notar Alar Schults ́ile avalduse H. P.i pärandi vastuvõtmiseks. 25.04.2002 väljastas notar kostjale pärimistunnistuse (notari reg/nr 3815/2002). 29.03.2005 andis Jõelähtme Vallavalitsus välja korralduse, millega tagastas kostjale õigusjärgluse alusel maatüki suurusega 13 821 m2 maatulundusmaana endise XXXXXXX XX kinnistu piirides. 12.05.2006 registreeriti Maa-ameti maakatastris ühe katastriüksuse asemel kolm katastriüksust, millised kanti kinnistusraamatusse 06.06.2006 eraldi kinnistutena ühte registriossa (reg/osa nr 11242202). Omanikuna kanti sisse kostja. 21.08.2007 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandas kostja kinnistu ja 28.08.2007 tehti omanikukanne uue omaniku kohta 21.08.2007 asjaõiguslepingu alusel. Hageja palub mõista kostjalt välja poole 21.08.2007 müügilepingu alusel saadud müügihinnast, 1 727 625 krooni. Hageja on seisukohal, et mõlemad seadusjärgsed pärijad võtsid H. P.i pärandi vastu. Kostja tegi seda 2002. aastal pärimisavalduse esitamisega. Hageja, volitatud isiku J. P. ́i kaudu, kes asus pärandit, see on XXXXXXX talu maid, tegelikult valdama ja kasutama. J. P. on kinnistul asuvat elamut kasutanud elamiseks ja kinnistut reaalselt hooldanud, samuti maksnud kinnistuga seotud maamakse. Kuni pärimistunnistuse vormistamiseni saadeti maamaksuteated J. P.i elukohta. Kostja ei ole pärandit kunagi reaalselt vallanud ega kasutanud, tema elukoht on Tallinnas ja ta ei ole kinnistu hooldamise ja kasutamise vastu huvi tundnud. Kostja poolt esitatud pärimisavalduses oli märgitud teise pärija olemasolu, kuid notar väljastas pärimistunnistuse vaid kostjale. Pooled ei algatanud 2002. aastal pärandi suhtes vaidlust, vaid leppisid kokku, et kui tagastatav maa on mõõdetud ja kinnistatud, sõlmivad nad asjaõiguslepingu kinnistu reaalosadeks jagamiseks ja hagejale antakse üle omandiõigus. Peale kinnistamist leppisid pooled korduvalt kokku notari juurde mineku ajad, kuid erinevatel põhjustel jäi see toimumata. 21.08.2007 müüs kostja kogu kinnistu hinnaga 3 455 250 krooni ja jättis kogu saadud raha endale. Hageja on seisukohal, et selliselt toimides müüs kostja ka temale kuuluva pärandi osa ning rikkus tema omandiõigust. Kogu kinnistu oli faktiliselt kahe pärija kaasomandis ning sõnades ei ole kostja kunagi õe õigust kaasomandile eitanud. Hageja on seisukohal, et tema omandiõigus emast järgi jäänud pärandvarale tekkis sellega, et ta võttis pärandi vastu ema surma ajal kehtinud seaduses sätestatud korras, asudes seda oma volitatud isiku kaudu valitsema ja valdama.

Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Hagejal oli võimalik vastavalt tol ajal kehtinud seadusandlusele võtta oma ema pärandit vastu kuni 09.05.1993. Hageja on andnud J. P.ile pärandiga seonduva volikirja 01.04.1993, kuid ei ole tõendatud, et ajavahemikus volikirja saamisest kuni 09.05.1993 oleks J. P. asunud pärandit valdama või valitsema. Nimetatud volikiri oli antud pärimisega seotud formaalsuste täitmiseks, mitte pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara valitsemise all tuleb mõista pärija või tema poolt volitatud isiku toiminguid, mis on teostatud selliselt, nagu seda oleks teinud omanik ise. Maamaksu teate saamine ei tõenda selle maksmist. J. P. ei ole kunagi kinnistul asuvas elamus elanud. Ka saab faktilist võimu asja üle teostada pärija vaid isiklikult. Pärandi vastuvõtmiseks ei loeta selliseid pärija tegevusi, mille eesmärgiks on pärandvara alahoidmine, mis ei väljenda pärija otsest tahet pärand vastu võtta. J. P.i külaskäigud kostja juurde ja aeg-ajalt muru niitmine ei anna alust teha järeldust, et ta asus pärandit valdama. Kinnistu ostja sai võtmed kostjalt, seega reaalset võimu asja üle omas kostja. Riigikohus on seisukohal, et kui pärandvara koosneb nõudeõigusest, ei ole selle pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asudes. Selline pärimine on võimalik üksnes pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. Ka ei ole siduvad pooltevahelised võimalikud suulised kokkulepped, kuna kinnisasja võõrandamisega seonduv tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Ta ei ole nõus hagejale andma mingit raha, kuivõrd emast järelejäänud vara jäi niigi hagejale. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt vaidlus puudub selle üle, et poolte ema H. P. suri 10.11.1992 ja hageja ja kostja kuulusid pärandi avanemise aja seisuga oma ema seadusjärgsete pärijate ringi. Kumbki pooltest ei esitanud pärandi avanemise ajal kehtinud seaduses (tsiviilkoodeksi § 551 lg-s 3) sätestatud tähtaja (kuus kuud arvates pärandi avanemisest) jooksul notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Nimetatud avalduse esitas 05.03.2002 kostja ja notar väljastas talle 25.04.2002 pärimistunnistuse, milles tõendas, et H. P.i pärijaks on tema poeg ja pärandvaraks, mille peale tunnistus välja anti, oli elamu asukohaga Jõelähtme vallas XXXXXX külas XXXXXXXl; nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud XXXXXXX XX maaüksusele Jõelähtme vallas ja erastamisväärtpaberid 16 200 EVP krooni väärtuses. Pärimistunnistust hageja ei vaidlustanud. 2005. aastal tagastati Jõelähtme Vallavalitsuse korraldusega õigusvastaselt võõrandatud maaüksus õigusjärgluse alusel kostja omandisse; nimetatud haldusakti hageja ei vaidlustanud. 05.09.2006 kanti kostja omanikuna kinnistusraamatusse ning 21.08.2007 võõrandas ta kinnistu 3 240 688 krooni eest. Kohus on seisukohal, et tõendamist ei leidnud hageja seisukoht nagu oleks temale kuulunud võõrandatud kinnistust 1⁄2 mõttelist osa kaasomandiõiguse alusel. Kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõtete kohaselt oli vaidlusaluse kinnistu (ainu)omanikuna sisse kantud kostja. Vastavalt AÕS § 56 lg-le 1 eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Seega pidi hageja esmalt tõendama enda omandiõiguse tekkimist 1⁄2-le mõttelisele osale vaidlusalusest kinnistust ja seega kinnistusraamatu omanikukande ebaõigsust. Hageja on esitanud emast järgi jäänud pärandvara faktiliselt valdamisele ja kasutamisele asumise tõendamiseks volikirja 01.04.1993, milles ta volitas oma tütart J. P.it ajama oma pärimisasju emast järele jäänud vara, mis koosnes majavaldusest asukohaga XXXXXX küla XXXXXXX XX, kohta ning selleks saama vajalikke dokumente, esitama ja alla kirjutama tema nimel avaldusi, vastu võtma pärimisõiguse tunnistuse ja täitma kõik, mis seoses selle ülesande täitmisega; volikirja 24.10.1995, milles ta volitas sama isikut muuhulgas valitsema ja käsutama tema igasugust vara, ükskõik kus see ka asuks ehk millest koosneks, sõlmima selleks vara valitsemise ja käsutamise lepinguid;

pärandeid vastu võtma ja neist loobuma; Jõelähtme Vallavalitsuse tõendi nr 6-23/4 30.01.2002, milles kohalik omavalitsus tõendab, et peale H. P.i surma kuue kuu jooksul asusid temale kuulunud elamut XXXXXXX XXXXXXXXXX külas valdama V. P. ja J. P.; tunnistaja T. R. ütlused, millede kohaselt kasutas H. P. XXXXXXX maadel asunud elamut suvekoduna; peale H. surma käisid seal kostja ja hageja tütar ning tegelesid aiapidamisega ja puhkasid; maksuteate 1999. aasta maamaksu kohta, milline oli adresseeritud H. P.ile XXXXXXXXX XX-X XXXXXX linnas. Nimetatud tõendiga soovis hageja tõendada, et see oli adresseeritud tema tütre elukohta ning kuni pärimistunnistuse väljastamiseni kostjale maksis maamaksu tema tütar. Kohus on loetletud tõendite kogumis analüüsi tulemusena seisukohal, et tõendamist ei leidnud asjaolu, et hageja oleks ema surmast kuue kuu jooksul võtnud volitatud isiku kaudu vastu ema pärandi. Tõendatud on tahe pärand vastu võtta, kuid tõendatud ei ole pärandi avanemisest kuue jooksul ei notarile pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamine ega pärandi faktiline vastuvõtmine. Pärandi vastuvõtmiseks notarile avalduse esitamist nimetatud aja jooksul hageja tõendada ei püüdnud. Faktiliseks vastuvõtmiseks pidi leidma tõendamist, et pärija volitatud isik tegi pärandaja surmast kuue kuu jooksul, ajavahemikul 10.11.1992-10.05.1993, toiminguid elamuvalduse korrashoidmiseks ja normaalseks majandamiseks või teostas faktilist võimu pärandvara hulka kuulunud asjade suhtes. Kindlasti ei piisanud pärija poolt volikirja andmisest, kui volitatud isik vajalikke aktiivseid toiminguid ei teinud. Samas nõustub kohus kostja seisukohaga, et lähtudes 01.04.1993 volikirja tekstist (kust peab nähtuma volitatud isikule antud volituste ulatus), ei andnud hageja oma tütrele ema surmast kuue kuu jooksul volitusi mitte pärandi faktiliseks vastuvõtmiseks, vaid notarile pärandvara vastuvõtmiseks avalduse esitamiseks ja pärimistunnistuse vastuvõtmiseks. Sõltumata 10.04.1993 volikirja sisu tõlgendamisest, ei leidnud eelpool nimetatud tõenditega tõendamist, et hageja tütar oleks teinud hagiavalduses ja hageja selgitustes väidetud ning tunnistaja poolt nimetatud toiminguid majavalduse korrashoiuks ja majandamiseks, niitnud muru, tegelenud aiapidamisega, maksnud maamaksu, ettenähtud kuue kuu jooksul. Tunnistaja ütluste kohaselt käisid pärast H. P.i surma tema majavalduses nii tütretütar kui poeg, kes tegelesid seal aiapidamise ja puhkamisega. Samas ei leidnud tõendamist, et see kõik toimus kuue jooksul peale H. P.i surma. Ka ei saa seda eeldada, sest üldiselt teadaolevalt ei saa osa nimetatud toimingutest (näiteks muru niitmine) teha talvel ega varakevadel ja osade (näiteks põõsaste harimine, puhkamine) tegemiste võimalikkus nimetatud aastaaegadel oleks vägagi erandlik. Hageja selgitas kohtuistungil 28.04.2008, et J. käis seal suvel ja majavaldust kasutatigi suvemajana. Sama kinnitas ka tunnistaja. Majavalduse J. P.i poolt puhkamiseks kasutamist ei saa käsitleda faktiliste toimingutena, millistega seda vara valitsetaks või vallataks TsK § 551 mõttes. Ka ei oma pärandvara kasutamise eesmärk (antud juhul majavalduse kasutamine suvemajana) tähtsust selle vastuvõtmise fakti tuvastamisel ega avalda mingit mõju seaduses sätestatud tähtaja kulgemisele. Samuti ei oma tähtsust hilisemalt (peale kuue kuu möödumist) tehtud võimalikud toimingud (aastal 1999 maamaksu võimalik tasumine, volikirja saamine aastal 1995). Kohus on seisukohal, et tõenduslikku tähendust ei oma antud asjas Jõelähtme Vallavalitsuse tõendi 30.01.2002 sisu, kuna pärandvara valdama asumise fakti (ja selle kaudu pärandvara vastuvõtmise fakti) tuvastamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse, vaid kuulub kohtu pädevusse. Tõenduslikku väärtust omaks selline dokumentaalne tõend juhul, kui sellest selguks, milliste kuue kuu jooksul tehtud hageja tütre praktiliste toimingute alusel on kohalik omavalitsus asunud seisukohale, et nimetatud isik asus elamut valdama. Sellisel juhul oleks tegemist konkreetseid toiminguid tõendava tõendiga. Valdamine TsK § 551 mõttes tähendab faktilise võimu teostamist elamu üle (sellesse elama asumine, selle välja üürimine vmt). Ükski

selline tegevus J. P.i poolt kuue kuu jooksul H. P.i surmast kohtumenetluses tõendamist ei leidnud. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga nagu oleks alati välistatud varana nõudeõiguse pärimine nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asumisega. Kostja poolt viidatud lahendis nr 3-2-1-130-05 on Riigikohus asunud seisukohale, et sellisel viisil nõudeõiguse pärimine on siiski mõnel juhul võimalik ja seda siis, kui asutakse valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja ning pärijal on tahe pärandvara vastu võtta. Seega kui oleks antud asjas leidnud tõendamist, et hageja asus kas isiklikult või oma volitatud isiku kaudu valdama või valitsema pärandvara hulka kuulunud majavaldust või muid asju kuue kuu jooksul, arvates ema surmast, oleks leidnud tõendamist ka muu pärandvara, sealhulgas selle hulka kuulunud nõudeõiguse, vastuvõtmine samal viisil. Kohus on seisukohal, et tõendamist ei leidnud hagejal H. P.i pärandvarale omandiõiguse tekkimine. Ka ei leidnud tõendamist muul alusel hagejal oma ema pärandvarale omandiõiguse tekkimine. Hageja väitis, et tal oli kostjaga kokkulepe, et peale pärandvara kinnistamist kostja nimele kingib kostja 1⁄2 sellest temale. Kostja sellist kokkulepet eitab. Kohus on seisukohal, et isegi kui sarnane suuline kokkulepe poolte vahel oli, ei anna see hagejale õiguslikku alust väita endal kaasomandiõiguse olemasolu ega nõuda kostjalt 1⁄2 kinnistu müügihinnast põhjendusega, et kostja rikkus kinnistu võõrandamisega hageja omandiõigust. Asjakohased on kostja viited AÕS § 119 lg-le 1 ja TsÜS § 83 lg-le 1. Nimetatud sätete kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõendatud, ning seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmisest ei tulene teisiti. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus tühistas 19.06.2008 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud vastavalt TsMS § 386 lg-le 4. Apellatsioonkaebus M. H. palub tühistada Harju Maakohtu 01.09.2008 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada apellatsioonkaebuses vähendatud ulatuses – 1 000 000 krooni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant leiab, et kohtuotsus ei ole õige ja seaduslik materiaalõiguse sätete ebaõige rakendamise tõttu ja asjas kindlakstehtud asjaoludest on tehtud ebaõiged järeldused, mis on viinud ebaõige kohtulahendini. Kohus on kohelnud käesolevas asjas võrdseid õigusi omavaid pooli ebavõrdselt. Kohus tuvastas õigesti, et kumbki pärijatest ei pöördunud notari poole kuue kuu jooksul pärandi avanemisest alates. V. P. tegi seda alles 2002. aastal ning notar väljastas temale pärimisõigusetunnistuse, tuginedes selleks ajaks kehtestatud uues pärimisseaduses ettenähtud 10 aastasele pärandi vastuvõtmise tähtajale ja Jõelähtme Vallavalitsuse tõendile 30.01.2002. M. H.i suhtes aga leidis kohus, et Jõelähtme Vallavalitsuse tõend on tõendusliku väärtuseta ning temal tuleb pärandile õiguse saamiseks tõendada, et ta võttis H. P.i pärandavara faktiliselt vastu mitte hiljem kui kuue kuu jooksul pärandaja surmast. 01.04.1993 väljastatud volitus ei ole kohtu hinnangul selleks piisav ja 24.10.1995 väljastatud volitus hilisem. Apellant leiab, et sellega rikkus kohus PS § 12 sätteid, mille kohaselt kõiki isikuid, kellel on võrdsed õigused, koheldakse seaduse ees võrdselt. Kui V. P.i õigust pärand vastu võtta oli 2002. aastal tunnistatud olukorras, kus ka tema 6 kuu jooksul pärandaja surmast ei olnud notari poole pöördunud, siis puudus kohtul alus kohelda

teist samade õigustega pärijat erinevalt, kohaldades tema poolt pärandi vastuvõtmisele teistsuguseid ja tema õigusi rohkem piiravaid tingimusi. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et sel ajal, kui H. P. suri (10.01.1992), oli tema kui õigustatud subjekti nõudeõigus XXXXXXX XX maatükile veel kohaliku omavalitsuse poolt tuvastamata, kuivõrd ÕVVTK komisjoni otsus tehti alles kaks aastat hiljem, 19.10.1994. Omandireformi teostamine kohaliku omavalitsuse vastavate organite poolt toimus pikema ajaperioodi vältel ning polnud harvad juhused, kus nõudeõiguse kohta avalduse esitanud isikuid õigustatud subjektiks ei tunnistatud. Seega ei saanud ei V. P. ega M. H. ega viimase volitatud isik J. P. enne ÕVVTK komisjoni otsuse tegemist mingeid tegusid üldse teha selle konkreetse pärandi osa vastuvõtmiseks. See asjaolu võis olla põhjuseks, miks ei võtnud notar hagejalt ja kostjalt, kes ilmusid kuue kuu jooksul koos notari juurde pärandi vastuvõtmise avaldust esitama, nendelt seda avaldust vastu ja vormistati üksnes volitus J. P.ile pärimisasjade ajamiseks 01.04.1993. Järelikult ei oma olulist tähendust see, kas J. P. M. H.i volitatud isikuna niitis nõudeõiguse objektiks oleval maatükil muru H. P.i surmast arvates kuue kuu jooksul või mitte. H. P.i surma momendiks ei olnud seda H. P.ile kuuluvat varalist õigust veel olemas, mida oleks võinud pärida. Seega sai pärandit vastu võtta alles pärast seda, kui see õigus tekkis, s.o. 6 kuu jooksul arvates ÕVVTK komisjoni otsuse vastuvõtmisest. Kumbki pärijatest ei olnud selleks ajaks mingit avaldust notarile esitanud ja pärandaja surmast oli üle kuue kuu möödunud. Seega oli mõlemal pärijal võimalik pärandist vastu võtta üksnes faktiliste tegudega. Järelikult omab tähtsust hoopis asjaolu, kas selliseid tegusid tehti kuue kuu jooksul pärast pärandvarana vastuvõetava varalise õiguse tekkimist 19.10.1994 ja enne 2002. aastat, mil kostja andis avalduse pärandi vastuvõtmiseks notarile. Apellandi arvates on see tõsikindlalt tõendatud nii tunnistaja ütluste kui ka Jõelähtme Vallavalitsuse tõendiga 30.01.2002. Kohus eksib selles, et viimatinimetatud tõendiga on Jõelähtme Vallavalitsus oma pädevust ületanud. Kohalik omavalitsus tõendab selle dokumendiga faktilist olustikku, et vajalikke toiminguid õigusvastaselt võõrandatud vara vastuvõtmiseks ja valdamiseks enne subjektiks tunnistamist surnud õigustatud isiku asemel on teostanud isiku pärijad. Jõelähtme Vallavalitsus tugines tõendi väljastamisel maa tagastamise toimiku andmetele, mille kohaselt näiteks Jõelähtme valla XXXXXXXXXX maakorralduspiirkonna osalistena 09.03.1996 p 5 all on märgiturd J. P. (50%) ja V. P. (50%), kes mõlemad andsid selle kohta allkirja. Toimikus sisaldub ka ümberkruntimise osaliste nimekiri, kus nr 5 all on märgitud üksnes J. P.i aadress, V. P.it selles nimekirjas ei ole. Apellant esitab koopiad nendest dokumentidest apellatsioonikaebuse lisana ja palub võtta toimikusse kirjalike tõenditena, põhjendades nende varasemat mitteesitamist sellega, et kohtu seisukoht, mille kohaselt Jõelähtme Vallavalitsuse tõend ei oma tõenduslikku väärtust, oli üllatuslik, mistõttu apellant ei võinud arvata, et tõendi andmeid tuleb veel tõendada. Maa tagastamise toimik asub käesoleval ajal Harju Maavalitsuse arhiivis, mistõttu sellest väljavõtete saamiseks läks aega. Sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi ja kehtiva pärimisseaduse kohaselt loetakse isik kogu pärandi vastuvõtnuks, kui ta on mingi osa pärandist seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vastu võtnud. Pärandaja H. P.ist mahajäänud vara, mida oli võimalik kuue kuu jooksul tema surmast vastu võtta, moodustas üksnes vallasvara, milleks notarile avaldust esitada ei olnud vaja ning selle võtsid mõlemad pärijad vastu.

See on tõendatud kostja V. P.i õigeksvõtuga kohtuistungil, kes selgitas kohtule, et H. P.ist jäänud pärandi pidi tema koos õega vastu võtma. Koos läksid nad selleks ka notari juurde, kuid millegipärast avaldust vastu ei võetud. Samas selgitas ta kohtule, et õe tütar J. P. sai endale H. P.i korteri, mille hiljem müüs ega andnud temale selle müügist saadud raha. Ka korter oli 10.11.1992 seisuga erastamata, selle erastas pärast H. P.i surma tema kui üürnikuga koos elanud perekonnaliige J. P., kuid ilmne on, et J. P.i valdusesse läksid koheselt pärast surma H. P.ile kuulunud ja korteris asunud mälestusesemed ja muud vallasasjad: piibel, lauluraamatud, fotoalbumid, dokumendid, kardinad, sööginõud. Lisaks sellele võttis J. P. endale nõudeõiguse objektiks oleval maatükil asuvast maamajast H. P.i ümmarguse vanaaegse diivanilaua ja tooli, V. P. aga väärtuslikuma mööbli. Apellant märgib, et see on hõlpsasti tõendatav ja viitab ka sellele, et kostja kohtuistungil antud seletusega on see üldiselt ka tõendatud. Vajadusel on seda võimalik tõendada tunnistaja ütlustega. Apellant leiab, et Harju Maakohtu otsus 01.09.2008 tuleb tühistada ja kostjalt välja mõista võõrandamistehingust saadud rahast hagejale kuuluv osa. Seoses asjaoluga, et nõude summa on väga suur ja hagejal ei ole majanduslikult võimalik kogu summa eest riigilõivu tasuda, vähendab apellant haginõuet kuni 1 000 000 kroonini. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses taotles apellant vastustajalt 1000 000 krooni väljamõistmist. Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi esindaja ning vastustaja ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ning tuleb saata esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks vaidlustatud ulatuses, so 1 000 000 krooni nõudes. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, mis puudutab hagi tagamise abinõude kohaldamise tühistamist. TsMS § 392 sätestab eelmenetluse ülesanded, mille kohaselt kohus peab välja selgitama muuhulgas hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete osas, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited ja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei olnud eelmenetlus läbi viidud TsMS § 392 nõuete kohaselt. Hageja esitas nõude, milles taotles kostjalt välja mõista H. P. pärandvara müügist saadud raha, tuginedes asjaolule, et ta on H. P. pärijana pärandi vastu võtnud. Maakohus tuvastas, et H. P. suri 10.11.1992 ning hageja on tema tütar, seega seadusjärgne pärija. Maakohus on vaidluse lahendamisel kohaldanud õiget materiaalõigust, so pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 551 lg 1 järgi pärandi omandamiseks pidi pärija selle vastu võtma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile avalduse pärandi vastuvõtmise kohta. Nimetatud paragrahvi lõike 3 kohaselt lõikes 2 nimetatud teod pidid olema tehtud kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise hetkest. Pärandi avanemise hetkeks loetakse pärandaja surmapäeva. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et pärandvara on võimalik valitseda ja seda valdama asuda ka esindaja kaudu vastava volikirja väljaandmise teel.

Maakohus tuvastas, et pooled, olles H. P. pärijad, ei esitanud kumbki kuue kuu jooksul pärandaja surmast avaldust pärandvara vastuvõtmiseks. Seega on mõistetav hageja väide, et kohtulahend tundub talle ebaõiglane. Vaidluse lahendamiseks oli oluline kontrollida teist eeldust pärandi vastuvõtmise osas, so kas hageja ise või oma volitatud esindaja tütar J. P.i kaudu oli TsK § 551 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul faktiliselt pärandvara vastu võtnud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 01.12. 2005 otsuses nr 3-2-1-130-05 asunud seisukohale, et TsK § 551 lg2 kohaldamiseks on vaja tuvastada, et pärija on asunud valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja (kehalist asja) ning pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Seega ei ole oluline, et hageja võttis vastu nimelt vaidlusaluse kinnistu. Maakohus tuvastas, et hagejal oli tahe pärandvara vastu võtta, mis ilmneb TsK § 551 lg 3 sätestatud tähtajal tütrele antud volikirjast 01.04.1993 a pärimisasja ajamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Samas asus kohus seisukohale, et pärandvara vastuvõtmise fakt kuue kuu jooksul pärandi avanemisest ei leidnud tõendamist. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu osas seisukoha võtmiseks oli oluline välja selgitada, kas ja millal on hageja emast jäänud pärandvara vastu võtnud. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu on jäänud maakohtu poolt faktiliselt välja selgitamata ning ei ole vajalikku tähelepanu pööranud poolte vastandlikele väidetele. TsMS § 230 lg 1 kohustab pooli tõendama oma väiteid ja vastuväited, kuid sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Hageja väidetel asus ta kohe pärast ema surma maksma pärandvara hulka kuuluva kinnistu maamaksu, sama väitis ka kostja. Õige on, et tunnistaja ütlustega nimetatud asjaolu tõendada ei saa ning selleks ei piisa ka 1999.a. kohta Maksuameti maksuteate esitamisest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Jõelähtme Vallavalitsuse 30.01.2002 tõendiga nr 6-23/ 4 (t.lk. 35) ei saa lugeda pärandvara vastuvõetuks, kuivõrd sellest tõendist ei ilmne, mida ja millal on hageja vastu võtnud. Samas tõendi vastuvõtmisel tulnuks kohtul kolleegiumi arvates pöörata sellele hageja tähelepanu. Apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid ei anna alust lugeda tsiviilasjas oluline faktiline asjaolu tõendatuks. Jõelähtme valla XXXXXXXXXX maakorralduspiirkonna osaliste nimekirjaga 09.03.1996 saab tõendada hageja tahet pärandi vastuvõtmiseks, kuid mitte pärandi vastuvõtmist TsK § 551 lg-s 3 sätestatud ajal. Toimiku materjalidest ilmneb, et tunnistaja T. R. väidetel pärast H. P. surma käisid pärandvara hulka kuuluvas elamu kostja ja hageja tütar. 14.08.2008 kohtuistungil kostja väitis, et hageja on oma osa pärandist kätte saanud (t.lk.201). Kohtuistungi protokollist ei ilmne, et kohus oleks välja selgitanud, millal ja millise pärandvara on hageja vastu võtnud ning kas see toimus TsK § 551 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. Ka apellatsioonikohtu istungil kostja ei vaidlustanud asjaolu, et apellant on korterist kaasa võtnud pärandaja asjad, mis talle meeldisid ning isegi kardinad. Aga ka sellest väiteid ei ilmne, millal see toimus. Tegemist on olulise faktilise asjaoluga, mis vajab tõendamist, kas kardinate vastuvõtmine toimus kuue kuu jooksul pärandi avanemisest või mitte. Apellandi väide sellest, milline vanaemast jäänud vara jäi hageja tütrele, ei oma tähendust. Oluline on, millise vara võttis hageja vastu. Kolleegium on seisukohal, et otsus peab olema mitte ainult õige, vaid ka õiglane ning sellest tulenevalt ei saanud kohus jätta tähelepanuta tsiviilasjas esitatud olulisi faktiväiteid, mille