L. L. hagi OÜ J. vastu tulemustasu ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 021 krooni
Vaidlustatud lahend
Harju Maakohtu 28.05.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ J. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja L. L. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-XX XXXXXXX), esindaja Riho Viik; Kostja OÜ J. (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXXXXXXX XXX XXX-XX XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
I. Tühistada Harju Maakohtu 28.05.2010 otsus tulemustasu väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. II. Sõnastada otsuse resolutsioon järgmiselt:
1.Jätta L. L. hagi OÜ J. vastu tulemustasu ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta esimese ja teise astme menetluskulud L. L. kanda.
4.Välja mõista L. L. töövaidluskomisjoni 2.10.2009 otsuse viivitamatu täitmise käigus ülekantud 13 021 (kolmteist tuhat kakskümmend üks) krooni OÜ J. kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud
tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.L. L. (hageja) esitas 21.05.2009 Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse J. OÜ (kostja) vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise, tulemustasu 13 021 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga 17 842 krooni saamiseks. Hageja palus lugeda tööleping lõppenuks töölepinguseaduse (TLS) § 79 lg 1 alusel. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse 10.09.2009 otsusega osaliselt ning mõistis hageja kasuks välja tulemustasu ja hüvitise lõpparve kinnipidamise eest. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja avalduse distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise saamiseks. Kostja esitas 12.10.2009 maakohtule avalduse töövaidluskomisjoni otsuse uuesti läbivaatamiseks osas, milles töötaja nõue rahuldati. Lisaks palus kostja töötajalt välja mõista töövaidluskomisjoni otsuse alusel viivitamatu täitmise korras tasutud 13 021 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu (tulemustasu) 13 021 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 17 842 krooni. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 5.05.2008 temaga sõlmitud töölepingu alusel kostja juures pesutänava operaatorina kuni töölepingu lõpetamiseni 9.04.2009. Kostja määras hagejale distsiplinaarkaristuse, töölepingu lõpetamise tema suhtes usalduse kaotamise tõttu TLS § 86 p-s 7 ettenähtud alustel. Nimetatud käskkirjaga kasutas kostja õigust loobuda töötajale tulemustasu maksmisest 13 021 krooni ulatuses, millises hageja tekitas kostjale varalist kahju. Töölepingu lisaks oleva ametijuhendi kohaselt võib tööandja sõltuvalt töötulemustest maksta töötajale tulemusliku töö korral lisatasu. PalS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile. Tegelikult on tulemustasu käsitletav palgana, mida hagejale maksti faktiliselt tehtud töö ja saavutatud tulemuse eest. Hageja töö on olnud pidevalt kvaliteetne ja hageja ei ole töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja on alati saanud tulemustasu kvaliteetse töö eest. Hagejal on tulemustasu ehk igakuise palga saamise suhtes tekkinud õiguslik ootus, sest hageja on alati teadnud, et tulemustasu on tasu, mida ta saab vastavalt pestud autode arvule. Hageja ei ole tulemustasu eeldusi rikkunud, mistõttu oli hagejal õigus saada 13 021 krooni palka (tulemustasu). Tulemustasu väljamaksmisega jättis kostja hagejale välja maksmata ka osa lõpparvest. Kostja on lõpparve väljamaksmisega viivitanud alates 9.04.2009, s.t üle ühe kuu. Seega peab kostja lõpparve kinnipidamise eest vastutama ühe kuu keskmise kuupalga ulatuses. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus hagejalt mõista kostja kasuks välja TVK otsuse alusel viivitamatult täitmisele kuulunud ja kostja poolt tasutud summa 13 021 krooni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
Pooltevaheline tööleping lõpetati tööandja algatusel 9.04.2009 TLS § 86 p 7 alusel ja töötajale kanti üle lõpparve 8939 krooni. Hagejale maksti tulemustasu kostja ühepoolse otsuse alusel. 9.04.2009 käskkirjaga nr 2009-008 otsustas kostja loobuda hagejale teatud osas tulemustasu maksmisest. Tegemist ei olnud töötajale väljamõistetud tulemustasu tasa-arveldamisega töötaja poolt tööandjale tekitatud varalise kahjuga, vaid tööandja õigusega otsustada, kas töötajale üldse tulemustasu maksta ja/või millises summas seda maksta. Tegemist ei olnud töötasu vähendamisega ja tulemustasu maksmise otsuse tegemine on üksnes tööandja pädevuses. Tulemustasu maksmine töötajale on tööandja õigus, mitte kohustus. Kostja kandis töölepingu lõpetamisel hageja arveldusarvele üle lõpparve ja ta ei pidanud lõpparve suuruse arvutamisel arvesse võtma hageja poolt nõutavat tulemustasu. Seega ei ole kostja lõpparve väljamaksmisega viivitanud ning tegemist ei ole TLS § 119 lg-s 2 sätestatud lõpparve kinnipidamisega. Kui kohus leiab, et hageja nõue lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks kuulub rahuldamisele, siis tuleks vähendada hagejale väljamõistetavat hüvitist proportsionaalselt juba väljamakstud lõpparve osaga ja tuleks arvestada ka hea usu põhimõtet. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 28.05.2010 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tulemustasu 13 021 krooni, millise summa on kostja TVK 10.09.2009 otsuse alusel viivitamatu täitmise korras kätte saanud. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel keskmise kuupalga saamiseks. 9.04.2009 koostatud käskkirjas, millega kostja lõpetas hagejaga töölepingu, kirjeldatakse hageja süüteona pika aja jooksul talle isiklikuks kasutamiseks antud pesula teenuste sooduskaardiga sularahas arveldanud klientidele 10%-lise soodustuse andmist, mistõttu hageja tekitas kostjale varalist kahju 13 021 krooni, kuna nimetatud summa jäi hageja tegevuse tõttu kostjale laekumata. Kostja kasutas ametijuhendist tulenevat õigust loobuda hagejale tulemustasu maksmisest 13 021 krooni ulatuses, millega hageja tekitas kostjale kahju. Hageja tunnistas, et ta kasutas oma sooduskaarti klientidelt saadud sularaha inkasseerimisel, kuid andis neile soodustuse ka tegelikult käibe suurendamise eesmärgil. Samuti ei ole kostja talle tutvustanud isikliku sooduskaardi kasutamise eeskirju. Kostja vastuväite kohaselt anti kõnealune sooduskaart hagejale üksnes seoses töösuhtega kostjaga ning hageja pidi teadma, et soodustus oli ette nähtud üksnes hagejale. Kostja kassatehingute väljavõttest nähtuvalt on hageja kasutanud perioodil 13.07.2008 - 31.03.2009 sooduskaarti omakasu ajendil sularaha arvelduste puhul 807 korral, mistõttu hageja kaotas kostja usalduse. Hageja töölepingus oli kokku lepitud, et sõltuvalt töö tulemustest võis kostja/tööandja maksta hagejale autopesu töödelt saadavast lisatasust ja muudest lisatasudest koosnevat tulemustasu. Ametijuhendi alusel maksti tulemustasu kvaliteetselt teostatud tööde ja muude töölepingust tulenenud kohustuste korrektse täitmise korral. Kostja jättis seejuures endale õiguse hagejapoolse rikkumise korral loobuda tulemustasu väljamaksmisest, sealhulgas ka hageja poolt tekitatud materiaalse kahju korral selle summa ulatuses. Kostja 9.04.2009 käskkirjast nähtub, et hagejale jäeti tulemustasu 13 021 krooni välja maksmata materiaalse kahju hüvitamiseks. PalS § 2 lg 4 järgi on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Puudub vaidlus selles, et lisatasu, tulemuspalga maksmise otsustus on kostja/tööandja pädevuses.
Hageja töölepingu tingimus ja selle alusel tema väljateenitud töötasu vähendamine ei olnud kooskõlas kehtinud PalS § 36 lg-ga 2. Üldiselt tunnustatud palga puutumatuse põhimõttest tulenevalt võis kostja hageja palka ilma tema nõusolekuta kinni pidada üksnes seaduses otseselt lubatud juhtudel. Kostjale tekitatud kahju hüvitamise summasid võis kinni pidada hageja eelneval kirjalikul nõusolekul. Palga puutumatuse põhimõtet rõhutab ka alates 1.07.2009 kehtiv TLS § 78 lg 2, mille alusel on kahju hüvitamiseks enne tasaarvestuse (kinnipidamise) õiguse tekkimist antud nõusolek tühine. Seega ei olnud hagejale tulemustasu 13 021 krooni välja maksmata jätmine seadusega kooskõlas ja tulemustasu tuleb välja maksta. Vastavalt ITVS § 27 lg-le 2 on TKV otsusega kuni kahe kuu palga ulatuses väljamõistetud palk viivitamata täidetav, siis sellest tulenevalt on TVK 10.09.2009 otsuse alusel 13 021 krooni kostjalt hageja kasuks välja mõistetud, mida kostja on tõendanud 24.09.2009 maksekorraldusega nr. 3575. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista töötasu (tulemustasu) 13 021 krooni, mis on kostja poolt TVK 10.09.2009 otsuse alusel viivitamatult täidetud. Kostja on tasunud lõpparve õigesti, ega ole seda kinni pidanud, mistõttu puudub hagejal alus nõuda hüvitist lõpparve kinnipidamise eest vastavalt TLS § 119 lg-le 2. Hageja nõue lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmise kuupalga 17 842 krooni saamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 162 kohaselt jättis kohus poolte menetluskulud 40% ulatuses hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati osaliselt hageja nõue kostja vastu ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja töövaidluskomisjoni otsuse alusel hagejale ülekantud 13 021 krooni. Samuti palub kostja muuta menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus on ebaõigesti kohaldanud kuni 30.06.2009 kehtinud PalS § 2 lg-t 4 ja PalS § 36 lg-t 2. PalS § 2 lg 4 sätestas, et lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. PalS § 36 lg 2 nägi ette, et tööandja võib töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Antud juhul ei pidanud tööandja töötaja palgast kinni töötajale määratud tulemustasu, vaid otsustas töötajale tulemustasu käskkirjas nr 2009008 välja toodud põhjustel mitte maksta. Lähtudes eeltoodust ei kuulu antud asjas kohaldamisele PalS § 36 lg 2, millele kohus on vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel tuginenud. Kostja ei ole PalS § 36 lg-s 2 sätestatuga vastuolus pidanud kinni hageja palga, vaid on kasutanud oma õigust loobuda tulemustasu maksmisest. Tulemustasu maksmine oli igal üksikul juhul tööandja õigus, mitte kohustus. Töötajal puudus töölepingust ja ametijuhendist tulenevalt õigus nõuda tulemustasu maksmist. Kostja ei saanud mitte mingil viisil pidada kinni hageja palka, kuivõrd hagejale ei olnud kostja poolt tulemustasu otsustatud maksta. Seetõttu ei ole kostja rikkunud ka palga puutumatuse põhimõtet. Meelevaldne ning põhjendamatu on kohtu järeldus, et üldiselt tunnustatud palga puutumatuse põhimõttest tulenevalt võis kostja hageja palka ilma tema nõusolekuta kinni pidada üksnes seaduses otseselt lubatud juhtudel. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väited, et tööandja kasutas oma õigust töötajale tulemustasu mitte maksta ja töötajal ei saanud tekkida nõudeõigust tulemustasu saamiseks.
Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 6, mille lõike 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt, ja mille lõige 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või lepingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole otsuse tegemisel arvestatud kostja väitega, et oleks vastuolus hea usu põhimõttega eeldada, et tööandja on kohustatud maksma tulemustasu sellisele töötajale, kes on omastanud tööandja vara ning tekitanud tööandjale oma õigusvastase tegevusega varalist kahju. Töötaja õigusvastased teod on toonud kaasa tööandja usalduse kaotuse töötaja suhtes ning sellest tuleneva pooltevahelise töösuhte lõpetamise vajaduse. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid – töölepingut, töölepingu lisaks olevat ametijuhendit ja kostja poolt antud käskkirja, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Antud tsiviilasjas rahuldas kohus hageja hagi osaliselt, s.o summas 13 021 krooni ning jättis hagi ülejäänud osas 17 842 krooni 33 sendi osas rahuldamata. Maakohus ei ole otsuses menetluskulude jaotuse kindlaks määramisel (s.o 60% kostja ja 40% hageja kanda) kohaldanud õigesti TsMS § 163 lg-t 1. Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi kokku 31 863 krooni 33 senti osaliselt, s.o 13 021 krooni (s.o 40% ulatuses), ning ülejäänud osas, s.o 17 842 krooni 33 senti (s.o 60% ulatuses) jättis kohus hagi rahuldamata, siis ei ole põhjendatud menetluskulude jaotus sellisel viisil, et kostja kanda jäeti ebaproportsionaalselt 60% menetluskuludest. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus
6.Ringkonnakohus lahendab asja kirjalikus menetluses, kuna apellant ega vastustaja ei ole nõudnud asja läbivaatamist kohtuistungil (TsMS § 647 lg 1) ja ringkonnakohus leidis asja ettevalmistamise käigus, et asja saab lahendada kohaselt kohtuistungit pidamata (TsMS § 640 lg 1 p 6). TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus vaatab apellatsioonkaebuse läbi osas, milles kostja vaidlustab maakohtu otsuse hageja kasuks tulemustasu 13 021 krooni väljamõistmise ja menetluskulude jaotise osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 28.05.2010 otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus leidis otsuses, et kostja on rikkunud kuni 30.06.2009 kehtinud PalS § 36 lg 2 ja et tulemustasu on palga osa ning kuna kehtib palga puutumatuse põhimõte, ei oleks kostja tohtinud hagejale tulemustasu maksmata jätta. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigusnorme, mis tingis ebaõige lahendi tegemise. Töölepingu nr 22 lisaks oleva ametijuhendi kohaselt on tööandjal õigus maksta töötajale kvaliteetselt teostatud tööde eest ja töötaja töölepingust tulenevate kohustuste korrektse täitmise eest tulemustasu vastavalt tööandja pesulas kehtestatud korrale. Ringkonnakohus on seisukohal, et tööandja poolt tulemustasu maksmise puhul on tegemist lisatasuga kuni 30.06.2009 kehtinud PalS §
2 lg 4 mõttes. Kuni 30.06.2009 kehtinud PalS § 2 lg 4 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. PalS § 2 alusel maksab tööandja töötajale seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid. Sõltuvalt töötulemustest maksti töötajale tulemuslikuma töö korral lisatasu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt maksti hagejale pooltevahelises töösuhtes tulemustasu kostja ühepoolse otsuse alusel. 9.04.2009 käskkirjaga nr 2009-008 otsustas kostja loobuda hagejale teatud osas tulemustasu maksmisest. Maakohus on leidnud, et hageja töölepingu tingimus ja selle alusel tema poolt väljateenitud töötasu vähendamine ei olnud kooskõlas PalS § 36 lg-ga 2. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Tulemustasu ei ole palga osa, vaid lisatasu, mida tööandja võib töötajale ühepoolse otsuse alusel määrata, mistõttu ei saanud maakohus kohaldada ka PalS § 36 lg-t 2. Kostjal oli õigus, mitte kohustus, otsustada mitte maksta hagejale tulemustasu, mistõttu ei saanud hagejal ka tekkida nõudeõigust kostjalt tulemustasu väljamõistmiseks. Tulemustasu saamise üldiseks eelduseks on, et töötaja täidaks töölepingust tulenevaid kohustusi korrektselt, mida töötaja antud juhul ei teinud. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus see, kui tööandja peaks otsustama maksta lisatasu isikule, kes on pannud toime teo, mis tõi kaasa töötaja suhtes usalduse kaotuse. Töövaidluskomisjoni 2.10.2009 otsuses leiti, et töölepingu lõpetamine hagejaga ei ole vastuolus TLS § 86 p-ga 7. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda tulemustasu väljamõistmist kostjalt ja Harju Maakohtu 28.05.2010 otsus tuleb selles osas tühistada ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtuotsuse tühistamine toob kaasa seaduse kohaselt ka menetluskulude ümberjaotamise vajaduse vastavatele kaebuse väidetele eraldi vastamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus
7.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 137 lg 3 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi, jätab hagi rahuldamata ja rahuldab apellatsioonkaebuse, tuleb jätta kõik siiani kantud menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Margo Klaar
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.