Asjaõigus › Omandiasjad

Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 17.03.2008.a esitas Kuno Braks Pärnu Maakohtule Leo Martinsoni vastu hagi, milles taotles tunnustada Kuno Braksi omandiõigust Xxxxxxx Xxxxxxx x asuvale kinnistule; välja nõuda Leo Martinsoni ebaseaduslikust valdusest Kuno Braksile kuuluv hoone, mis asub Xxxxxxx Xxxxxxx x; kohtukulud jätta kostja kanda. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde väites, et hagiavalduse esitamist kostja vastu võib lugeda ka üürisuhte ülesütlemisavaldusena. Hageja täpsustas, et ei nõua omandiõiguse eraldi tunnustamist. 25.04.2000.a on koostatud ostu-müügileping L. T. Ü. ja hageja vahel, mille kohaselt Kuno Braks ostis xxxxxx linnas Xxxxxxx x asuvad ehitised ja Xxxxxxx x asuva elamu. Lepingu p 3.1.3 kohaselt lepingu eseme suhtes pole vaidlusi ega pole keelustatud. Kinnistul asub kaks hoonet. Xxxxxxx tänaval asuvat elamut ostes hageja teadis, et Leo Martinson elab elamus omavoliliselt. L. T. Ü. kinnitas, et Leo Martinsoni ja L. T. Ü. vahel üürisuhe puudub. Hageja on palunud kostjal korduvalt eluruum vabastada. Hageja ja kostja vahel puudub eluruumi üürisuhe, sest kostja ei maksa üüri, mis on eluruumi üürilepingu üheks põhitunnuseks. Tegemist ei ole poolte vahel ka vara tasuta kasutamise lepinguga, sest sellist lepingut sõlmitud ei ole. Hageja lisas hagiavaldusele fotod Xxxxxxx Xxxxxxx x kinnistul asuvatest hoonetest. Fotodel olevat rohelist ehitist kasutab hageja koos oma elukaaslasega ja valget värvi elamut kasutab ebaseaduslikult kostja. Kostja ei lase tema kasutuses olevasse hoonesse mitte kedagi. Hoone, mida kostja kasutab on väga halvas olukorras, kuid ilmselt siiski paremas, kui hoone, mida kasutab hageja ise. Lihula Vallavalitsuse korraldusega 20.12.2001.a nr 1194 on antud Leo Martinsonile üürile korter, mis asub XXXXXX linnas XXXXXXXX XXX XX-XX ja Rahvastikuregistriandmetel elab kostja Xxxxxxx XXXXXXXX XXX XX-X asuvas eluruumis. Lihula Vallavalitsuse korraldusest nr 1194 nähtub, et Leo Martinson on ise teinud avalduse Lihula Vallavalitsusele, sest tema kasutuses olev eluruum on elamiskõlbmatu. Eeltoodu alusel on tõendatud asjaolu, et kostja valduses olev hoone on elamiskõlbmatu. Hageja soovib asuda remontima talle kuuluvat hoonet ja sinna ise elama asuda, kuna hageja kasutuses olevas hoones on ahjud lagunenud. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole, et kostja vabastaks hoone, kuid kostja ei ole seda aastate jooksul teinud. Mitte miski ei takista kostjal elamast Xxxxxxx XXXXXXXX XXX XX-XX asuvas korteris, mis on ka praegu vaba. Hageja on 70 aastane ja soovib oma vanaduspäevi veeta rahus omal kinnistul talle kuuluvas elamus. AÕS § 80 lg 1 kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Hageja ei välista, et kunagi 1980 või 1990 aastatel on keegi lubanud kostjal elada käesoleval ajal hagejale kuuluval kinnistul, kuid ilmne on, et hageja on alates ostumüügilepingu sõlmimisest soovinud, et kostja vabastaks hagejale kuuluva hoone. Hageja nõue

on suunatud sellele, et vabastada Leo Martinsoni kasutuses olev Xxxxxxx Xxxxxxx x asuv hoone. AÕS § 80 lg 2 kohaselt omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Hageja leiab vastuses kostja vastuväidetele, et hageja ja kostja vahel üürisuhe puudub ning et AÕSRakS § 13 lg 2 kohaselt ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega. Kostja vastuväited 02.05.2008.a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista (tl 56-58). Lähtuvalt 25.04.2000.a sõlmitud ostu-müügilepingust müüdi Xxxxxxx x asuvad ehitised, mida kostja seadusliku alusega juba 1984.a oma kasutusse sai seoses töösuhtega H. T.-s, 1 krooni eest hagejale. Kostja leiab, et alates 25.04.2000-11.04.2008.a on kostja vallanud valget maja – Xxxxxxx x, Xxxxxxx heauskse omanikuna ja on juba teist korda saanud igamise teel Xxxxxxx x-valge maja omanikuks,sest ta on vallanud maja kui peremees heauskse valdajana. Kostja leiab, et temal on õigus asja vallata asjaõiguse § 110 alusel. Asjasse puutub ka AÕS § 81. 04.05.2009.a esitatud täpsustuse kohaselt (tl 98-100) kasutab kostja eluruumi Xxxxxxx XX X Xxxxxxx alates 1984.a, mil ta sai eluruumi H. T.K.. Kirjalikku üürilepingut kostjaga ei sõlmitud. Üüri tasus kostja H. T.K. iseseisvana moodustunud L. T. K. (edaspidi LTK), seda kuni 1993.a, mil majast lülitati välja elekter, põhjusel, et maja läheb kapitaalremonti. 1995.a esitas L. T. Ü. LTK õigusjärglasena kostja vastu hagi Lääne Maakohtusse üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise nõudes. Nimetatud tsiviilasjas tehti kindlaks, et LTK ise ei arvestanud kostjale korteriüüri alates 1993.a kevadest, samuti ei teatanud üüri suurust, selle muutmise ja tasumise tähtaegu. Lääne Maakohus tuvastas, et kirjaliku üürilepingu puudumine ei muuda elamuõiguslikku suhet kehtetuks. Eeltoodust lähtudes jättis Lääne Maakohus oma 19.12.1995.a otsusega L. T. Ü. hagi Leo Martinsoni vastu üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise nõudes rahuldamata. 25.04.2000.a ehitiste müügilepingu sõlmimise ajal oli müüjale teada, et kostja omab seaduslikku üürisuhet Xxxxxxx x asuvas elamus. Seega oleks tulnud eelnimetatud ostumüügilepingus kajastada üürilepingu olemasolu kostjaga. Üürisuhte olemasolust oli teadlik ostjana ka hageja, kes oma 17.03.2008.a kohtule esitatud hagis märgib, et oli teadlik kostja elamisest Xxxxxxx x asuvas elamus. Tehingu hind seab kahtluse alla ka hageja heausksuse ostjana. Tegemist on pigem kinke- kui ostu-müügilepinguga. Et hageja on kinnisasja omandamisest saadik olnud teadlik üürisuhte olemasolust kostjaga, kinnitab ka asjaolu, et hageja on esitanud kostjale 11.05.2005.a allkirjastamiseks hageja enda poolt allkirjastatud uue eluruumi üürilepingu. Nimetatud üürilepingu p 4.1 kohaselt oleks kostja kohustunud tasuma eluruumi kasutamise eest üüri 1000 krooni kuus. Arvestades ruumide seisundit ja asjaolu, et hageja ei olnud teinud mingeid kulutusi lepinguobjektile, kostja ei nõustunud nimetatud üürisummaga ega allkirjastanud uut üürilepingut. Kostjal ei ole olnud võimalust ega põhjust VÕS § 301 ja 302 alusel vaidlustada eluruumi üüri ülemäärast suurust, sest hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi arvet üüri tasumiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostjaga oleks üürileping lõppenud või seaduses sätestatud korras lõpetatud. Üürilepingu lõppemist või lõpetamist ei tõenda see, et kostjale ei ole alates 1993.a kevadest üüriarveid esitatud ning 25.04.2000.a sõlmitud ostu-müügilepingus puudub märge üürilepingu olemasolu kohta.

Kohtuistungil jäi kostja oma vastuväidete juurde, rõhutades, et ei vaidlusta hageja omandiõigust vaidlusalusele eluruumile. Hageja nõuet asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ei saa käsitleda üürilepingu lõpetamisena. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 05.06.2009.a otsusega Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning kostja menetluskulud hageja kanda, hageja menetluskulud jäid tema enda kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja valdab hagejale kuuluvat eluruumi üürilepingu alusel või puudub kostjal õiguslik alus hagejale kuuluvat eluruumi vallata, mistõttu tuleb eluruum tagastada. Hageja on esitanud omandi kaitseks vindikatsioonihagi. Asjas on Lääne Maakohtu 19.12.1995.a jõustunud kohtuotsusega (tsiviilasi nr 2-293) tuvastatud, et kostja kasutab vaidlusalust eluruumi üürilepingu alusel alates 1984.a. 11 aasta jooksul ei ole L. T. Ü. L.Martinsoni eluruumi kasutamist vaidlustanud. Seega on ta üürilepingu olemasolu aktsepteerinud. Asjaolu, et ei ole sõlmitud kirjalikku üürilepingut ei muuda elamuõiguslikku suhet kehtetuks. Riigikohus on 18.04.2006.a otsuses nr 3-2-1-28-06 märkinud eluruumi üürilepingu vorminõude kohta, et enne 1. septembrit 1994.a sõlmitud üürileping kehtis ka siis, kui see sõlmiti suulises vormis. Seda põhjusel, et enne 1. septembrit 1994.a kehtinud TsK § 49 kohaselt tõi seadusega nõutud kirjaliku vormi järgimata jätmine kaasa tehingu kehtetuse üksnes seaduses otseselt nimetatud juhtudel. Seega leiab kohus, et olenemata kirjaliku üürilepingu puudumisest, on kostja vaidlusaluse eluruumi üürnik, kes kasutab vaidlusalust eluruumi 1984. aastast, so enne elamu võõrandamist hagejale 2000.a, iseseisva üürilepingu alusel. Hageja on esitanud kostjale 11.05.2005.a allkirjastamiseks uue eluruumi üürilepingu (tl 104108). Kuna kostja väidetavalt ei nõustunud lepingus märgitud 1000 kroonise üürisummaga ei allkirjastanud ta uut üürilepingut. Kostja väitel, ei ole tal olnud võimalust ega põhjust VÕS § 301 ja 302 alusel vaidlustada üüri ülemäärast suurust, sest hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi arvet üüri tasumiseks. Ka käesolevas hagis ei nõua hageja üürisuhte lõpetamist või üürivõlgnevuse tasumist, vaid on esitanud vindikatsioonihagi. Kohus nõustub siinkohal kostja seisukohaga, et vindikatsioonihagi ei saa käsitleda üürilepingu lõpetamise nõudena. Hageja ei ole tõendanud, et kostjaga oleks üürileping lõppenud või seaduses sätestatud korras lõpetatud. VÕS § 291 lg 1 järgi ei too kinnisasja võõrandamine kaasa üürilepingu lõppemist, vaid üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad üle asja omandajale. Üürileping ei lõpe, kui üks pool (uus üürileandja) soovib lepingut lõpetada või muuta, kuid teine pool (üürnik) sellega ei nõustu. Kuna üürileping kehtib, valdab kostja eluruumi seaduslikul alusel ning ei ole alust seda kostjalt välja nõuda. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus 06.07.2009.a esitas hageja Pärnu Maakohtu 05.06.2009.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsus tervikuna ja teha uus otsus, millega kohustada Leo Martinsoni üle andma Kuno Braksile Xxxxxxx Xxxxxxx XX X asuva kinnisasja (sh kinnisasjal asuvate hoonete) valdus ja kohtukulud jätta Leo Martinsoni kanda.

Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 271. Kohus teeb viite Lääne Maakohtu 19.12.1995.a otsusele, milles kasutatakse muuhulgas juriidilist terminit “elamuõiguslik suhe”. Sellist “suhet” tänapäeva Eesti õigus ei tunne. Käesoleval ajal kehtib Eesti seadusandluses üksnes kaks paragrahvi, milles kasutatakse terminit “üürisuhe”, nendeks on ORAS § 121 ja Eesti Vabariigi Elamuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 45. Apellant peab isegi nn “üürisuhet” juriidiliseks anakronismiks, millel ei ole tänapäeva Eesti õiguses kohta. VÕS § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida: 1) lepingust; 2) kahju õigusvastasest tekitamisest; 3) alusetust rikastumisest; 4)käsundita asjaajamisest; 5) tasu avalikust lubamisest; 6) muust seadusest tulenevast alusest. Eesti Vabariigi Elamuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 45 ei ole selline seaduslik alus, mis VÕS § 3 p 6 mõistes tekitab apellandi jaoks kohustuse taluda vastustaja viibimist temale kuuluval kinnisasjal ilma mingisugust vastusooritust saamata. Pealegi, Eesti Vabariigi Elamuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 45 eeldab vastusooritust, st üüri maksmist, järelikult peaks ka üürisuhte all mõistetama võla tekkimist lepingulisel alusel, st VÕS § 3 p 1 mõistes. Kui kohus kasutab terminit ‘üürileping’, siis VÕS § 271 kohaselt peaks üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik peaks maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Apellandi ja vastustaja vaheline suhe ei meenuta mingilgi määral üürisuhet, rääkimata üürilepingust. Apellant ostis vaidlusaluse kinnisasja 25.04.2000.a L. T. Ü.lt ning ostu-müügilepingu p 3.1.3 alusel võis järeldada, et mistahes kolmandate isikutel puuduvad õigused lepinguobjektile. Kolm aastat elas vastustaja apellandile kuuluval kinnisasjal ilma et pooled oleksid üldse omavahel suhelnud. 2005.a tegi hageja kostjale ettepaneku üürilepingu kirjalikuks sõlmimiseks, tingimusel, et kostja maksaks eluruumi kasutamise eest üüri 1000 krooni kuus, millele lisanduvad elektri ja hoolduskulud. Lepingu sõlmimiseni ei jõutud, sest kostja ei aktsepteerinud hageja oferti. VÕS § 27 (1) kohaselt, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud nende õiguste ja kohustuste määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles tingimuses kokku leppinud, on leping kehtiv, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles tingimuses kokku leppimata. Apellandi hinnangul, kuivõrd puudub kokkulepe üürilepingu olulises tingimuses – üüris – siis ei ole ka üürileping kehtiv, sest apellant ei oleks iialgi sõlminud nullkroonise üürisummaga üürilepingut. VÕS § 29 (4) kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Apellandi esindaja tõlgendab pooltevahelist suhet mitte üürilepinguna vaid tasuta kasutamise lepinguna. VÕS § 393 (3) kohaselt, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja tasuta kasutuse lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Kohus peab otsuse tegemisel juhinduma TsMS §-st 442. Nimetatud sätte kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Maakohus on jätnud paljudele hageja poolt esitatud väidetele hinnangu andmata. Hageja rõhutas 07.05.2009.a kohtuistungil hagi eset – vindikatsiooni – jättes kohtu poolt alternatiivselt lahendatavaks vindikatsioonini jõudmise teed. Hageja jäi kirjalikus hagiavalduses märgitud põhiteesi juurde: poolte vahel puudus üürileping. Ent kui kohus peaks siiski tuvastama üürilepingu olemasolu, siis VÕS § 313 alusel tuli hagi esitamisega lugeda üürileping erakorraliselt üles öelduks. Hageja tugineb erakorralise ülesütlemise alusena ühest

küljest VÕS §-le 316 (tasumisega viivitamine), teisest küljest aga asjaolule, et ta vajab kiiresti vaidlusalust hoonet endale ja oma perekonnale. Hageja esindaja tegi 07.05.2009.a toimunud kohtuistungil viite ka riigikohtu lahendile 3-2-150-04, mis võimaldab tasaarvestuse esitamist kohtumenetluse käigus. Hageja kontseptsiooni kohaselt on analoogia põhjal võimalik ka vindikatsioonihagi käsitleda ülesütlemise avaldusena. Kohus peaks hindama, kas VÕS § 313 eeldused on täidetud, mitte aga tahteavalduste esitamise vormi. Kohtu ülesandeks ongi välja selgitada poolte tegelik tahe, mitte läheneda probleemile formaalselt. Kohus on vääralt kohaldanud TsMS § 457 ja § 460. Kohus on lugenud Lääne Maakohtu 19.12.1995.a otsusega tuvastatuks nn elamuõigusliku suhte olemasolu poolte vahel. Kohus on jätnud tähelepanuta TsMS § 460 lõike 2: otsus ei kehti menetlusosalise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Kuivõrd hageja ei teadnud vaidlusaluse kinnisasja omandamise ajal kohtuotsusest, siis ei saa olla see otsus tema suhtes kehtiv. Kohus, tuginedes üürisuhte tuvastamisel elamuseadusele, pidanuks kohaldama elamuseaduse § 60. Lisaks 19.12.1995.a kohtuotsusele, millele maakohus tugineb, eksisteerib veel üks kohtuotsus. 18.02.1994.a kohtuotsusega Lääne Maakohtu haldusasjas nr 3-15/94 on tuvastatud mitu olulist asjaolu: Leo Martinson on saanud vaidlusalust elamut kasutada seoses töövahekorraga L. T.K.; 19.08.1992.a eraldati L. T. K. peadirektori käskkirjaga kostjale 2-toaline korter Xxxxxxx, XXX XX XX, kuhu tal paluti kolida ühe nädala jooksul; kostja vallandati töölt 03.11.1993.a. Nii 18.02.1994.a kui ka 19.12.1995.a kohtuotsuste ajal kehtis elamuseaduse § 60, mille lõike 1 kohaselt tööandja eluruumi üürileping lõppes samaaegselt töölepingu lõppemisega. Elamuseaduse § 60 (4) esitas terve nimekirja tingimustest, mille puhul tööandja eluruumist ei saanud välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Kostja ei saa tugineda elamuseaduse § 60 (4) kaitsele, kuivõrd temale oli eraldatud korter XXX XX XX. Pealegi, Lihula Vallavalitsuse 20.12.2001.a korraldusega nr 1194 on antud kostjale üürile korter, mis asub XXXXXX linnas

XXXXXXXX XXX XX-XX.

Kuivõrd kostja nn üürisuhe lõppes 03.11.1993.a seoses töösuhte lõppemisega, siis ei saa Pärnu Maakohus käesolevas tsiviilasjas jätkuvalt tugineda üürisuhte jätkumisele üksnes sellel põhjusel, et 19.12.1995.a kohtuotsus on jõustunud. 19.12.1995.a kohtuotsus on ise tollal kehtinud seadusega vastuolus. Vastustaja seisukoht Kostja leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud pooltevahelise üürisuhte olemasolu ja tuginedes VÕS §-le 271 leidnud, et hagiavalduses toodud asjaoludel pole hagi õiguslikult põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et 25.04.2000.a ostu-müügilepingu järgi omandas hageja L. T. Ü.lt XXXXX linnas Xxxxxxx x asuvad ehitised ja Xxxxxxx x asuva elamu, mille suhtes lepingu p 3.1.3 kohaselt vaidlused puudusid. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja valdab hagejale kuuluvat eluruumi Xxxxxxx, Xxxxxxx x, üürilepingu alusel või puudub kostjal õiguslik alus hagejale kuuluvat eluruumi vallata. Hageja seisukoht selles, et kostja valdab temale kuuluvat eluruumi ebaseaduslikult, on ekslik. Lääne Maakohtu 19.12.1995.a jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja kasutas eluruumi Xxxxxxx, Xxxxxxx x alates 1984.a. üürisuhte alusel, mistõttu jäeti hagi kostja vastu üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise nõudes rahuldamata. 1994.a kehtinud TsK § 49 kohaselt ei toonud kirjaliku üürilepingu sõlmimata jätmine endaga kaasa lepingu kehtetust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-28-06 p.11). Hagiavaldusest nähtub, et hageja oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal teadlik asjaolust, et ostetaval kinnistul asuvas ühes hoones elab kostja. Asjaoluga, et kostja ei ole aastate jooksul hagejale üüri maksnud ja et kostja jättis allkirjastamata hageja poolt 11.05.2005.a temale esitatud uue eluruumi üürilepingu, möönab ka hageja kolleegiumi arvates poolte vahel üürisuhte olemasolu. Seega ei ole kaebuse väide kohtu poolt TsMS § 460 lg 2 sätestatu kohaldamata jätmisest asjakohane. Tulenevalt VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse §-dest 6 ja 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega kehtis enne 1.septembrit 1994.a sõlmitud üürileping ka siis, kui see oli sõlmitud suulises vormis ja kaebuses esitatud seisukohad keelelistes ja terminoloogilistes küsimustes ei põhjenda hageja seisukohti kohtu poolt väidetavalt materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu hageja kaebuses ekslikult leiab. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et esitatud vindikatsioonihagi saab käsitleda üürilepingu lõpetamise nõudena. Hagi on esitatud asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, mitte üürisuhte lõpetamiseks. Kostja hageja omandiõigust vaidlusalusele eluruumile vaidlustanud ei ole, kostja kasutab hagejale kuuluvat eluruumi tähtajatu üürilepingu alusel. Hageja poolt kohtuistungil esitatud suulist nõuet lugeda üürileping erakorraliselt ülesöelduks VÕS § 313 alusel, tuleb käsitleda kui hagi eseme ja aluse muutmist, millele kohus ka hageja tähelepanu kohtuistungil juhtis (tlk 113). TsMS § 376 lõike 1 lause 1. järgi võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Käesolevas asjas ei ole kohus ega kostja nõustunud hagi aluse ja eseme muutmisega. Eelöeldut põhistab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-46-08, mille kohaselt „tulenevalt TsMS § 376 lg-st 1 ei ole kohtuistungil suuliselt hagi aluse või eseme muutmine võimalik.“. Seega vindikatsioonihagi menetlemisel ei võinud maakohus TsMS § 439 kohaselt otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida hageja esitanud ei ole. Et apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine piiratud ja hageja ei ole kaebuses TsMS § 633 lg 5 kohaselt märkinud uue tõendi esitamise esimese astme kohtus

esitamata jätmise põhjust, jätab kolleegium kaebusele lisatud Lääne Maakohtu 18.12.1994.a otsuse tähelepanuta. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 171 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja.

Urmas Reinola

Ülle Jänes

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.