1.A.S. (hageja) esitas 6. juunil 2022 töövaidluskomisjonile avalduse, paludes mõista VKG OIL AS-ilt (kostja) välja 2019–2022 töötasu 2770 eurot 63 senti. Töövaidluskomisjon jättis
4.oktoobri 2022. a otsusega avalduse rahuldamata. Hageja esitas 2. novembril 2022 Viru Maakohtule taotluse vaadata tema avaldus läbi hagimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt asus hageja 18. veebruaril 1999 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel kostja juures tööle remondilukksepana. Töölepingu p-de 4.4 ja 4.5 järgi töötab hageja täistööajaga ning töökorralduse reeglite p 4.1 kohaselt algab töö kell 8.00, lõunavaheaeg on kell 12.00–12.50 ning töö lõpeb esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval kell 17.00 ning reedel kell 16.00. Töökorralduse reeglite p 4.3 järgi peab hageja alustama töö tegemist p-s 4.1 ettenähtud ajal, olles selleks ajaks saabunud töökohta (allüksusesse, tsehhi, seadmele, jaoskonda), vahetanud vajaduse korral riided ja teinud muud ettevalmistused töökohustusi täitma asumiseks.
2-22-16497 Kostja varustas hageja eririiete ja isikukaitsevahenditega ning hageja oli kohustatud kandma töökohal kostja antud tööriideid. Tööriideid oli keelatud võtta kaasa ja kanda väljaspool tööandja territooriumi, hageja oli kohustatud riietuma kostja territooriumil. Hageja tööpäev algas sellega, et jõudes kell 7.50 tehasesse, vahetas ta riietusruumis oma riided tööriiete vastu ning alustas tööd kell 8.00. Hageja sai tehasest lahkuda kell 17.00 (reedel kell 16.00) ning läks seejärel riietusruumi tööriideid vahetama ja pesema, milleks kulus keskmiselt 15 minutit. Seega oli hageja kostja käsutuses ja täitis tema korraldusi alates kella 7.50-st kuni kella 17.15-ni. Kostja maksis hagejale töötasu hageja tööajana registreeritud aja eest, s.o kell 8.00 kuni 17.00 (reedel 16.00), arvestamata, et igal tööpäeval riietumisele kulunud 25 minutit oli ületunnitöö. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist nr 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (tööaja direktiiv) ning Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui tööriietesse ümberriietumine on töö tegemiseks kohustuslik, on riietumine töökohustuse täitmine ja sellele kulunud aeg tuleb arvata tööaja hulka. Hageja tööriided ei ole kantavad väljaspool kostja territooriumi. Kostja nimetatud „tavalised tööriided“ on hageja ametikohal isikukaitsevahendid. Ajavahemikus 2019–2022 sai hageja töötasu (ületunnitöö eest) vähem 2770 eurot 63 senti.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja arvestas hageja tööaega õigesti. Eesti õiguses (töölepingu seaduse (TLS) § 5 lg 1 p 7) on tööaeg seotud tööülesannete täitmisega ning kuna riietumise aeg ei ole tööülesanne, ei arvata seda tööaja hulka. Vastupidist ei toeta ka tööaja direktiiv ega kohtupraktika. Hageja kannab töö tegemise ajal tavalisi tööriideid (tunked, jakk, jalanõud, t-särk), mis ei ole isikukaitsevahendid. Kostja ei ole kohustanud hagejat vahetama riideid kostja territooriumil ega ole keelanud kanda tööriideid väljaspool tööaega ja tööandja territooriumi. Hageja ei ole tõendanud, et ta saabub kostja territooriumile hommikul varem ja lahkub õhtul hiljem, kuna tal on vaja ümber riietuda. Pooled ei ole leppinud kokku ületunnitöö tegemist ega selle rahas hüvitamist. Hageja nõude arvestus on tõendamata ja ebaselge. Vaidlusalusel ajal saabus hageja 19 korral tööle oluliselt hiljem või lahkus oluliselt varem ning ühel tööpäeval ei tulnud hageja tööle. Seega ei ole hageja ületunde teinud. Lisaks on hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega, kuna ta ei ole nõuet pikka aega, enam kui 22 aasta jooksul, maksma pannud.
4.Viru Maakohus jättis 30. juuni 2023. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kostja õigusabikulud 4221 eurot 60 senti ja viivise. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja nii töövaidluskomisjoni kui ka kohtu menetluses tuginenud sellele, et ta pidi vahetama tööriideid. Seega ei saa ta enam tugineda sellele, et need olid isikukaitsevahendid. TLS § 5 lg 1 p 7 järgi on tööaeg aeg, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Ükski õigusakt ei anna täpset selgitust, kas tööriietesse ümberriietumine kuulub tööaja hulka või mitte. Seega jääb riietumise aja käsitlus tööandja sisustada. Oluline on lähtuda mõistlikkusest ja heast usust. Tööaja direktiivi art 2 p-s 1 sätestatud tööaja mõistet, mille kohaselt on tööaeg iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas riigisiseste õigusaktide või tavadega, tuleb tõlgendada TLS § 5 lg 1 p 7 kaudu, mis seob tööaja tööülesannete täitmisega. Sama direktiivi art 2 p 2 järgi tuleb lähtuda ka kohalikust praktikast. Eestis üldjuhul ei arvata tööriiete vahetamise aega tööaja hulka. Tööandja võib kehtestada erisused, kuid töölepingu seadus selleks ei kohusta.
2(11)
2-22-16497 Töö, sh tööaja korraldamise eest vastutab tööandja. Kostja töökorralduse reeglite p 4.3 kohaselt peab töötaja alustama töö tegemist ettenähtud ajal, st nimetatud ajaks peab töötaja olema saabunud töökohta (allüksusesse, tsehhi, seadmele, jaoskonda), vajaduse korral vahetanud riided ja teinud muud ettevalmistused töökohustusi täitma asumiseks. Kuigi asjas on tuvastatud, et tööriiete vahetamine on töö iseloomust tulenev kohustus, ei ole kostja kehtestanud reeglit, et tööriiete vahetamise aeg kuulub tööaja hulka. Töökorralduse reeglite p-de 4.1 ja 4.3 koosmõjust tuleneb, et hageja peab töö tegemist, s.o kokkulepitud tööülesannete täitmist, alustama oma töökohal tehnika- ja remondijaoskonnas kell 8.00. Töökorralduse reeglite p-s 4.5 on sätestatud, et töötaja peab lõpetama töö tegemise töökorralduse reeglite p-s 4.1 ettenähtud ajal (esmaspäevast neljapäevani kell 17.00, reedel kell 16.00), st nimetatud ajal peab töötaja lahkuma töökohalt (allüksusest, tsehhist, seadmelt, jaoskonnast). Aeg, mis kulub territooriumil liikudes pesuruumideni minemiseks, pesemiseks ja ümberriietumiseks, ei ole tööaeg. Ei ole tõendatud, et hagejal oli kohustus hoida tööriideid kostja ruumides. Selline kohustus ei annaks ka iseenesest alust lugeda tööriiete vahetamise aega tööaja hulka. Tööandjal on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-st 11 tulenevalt kohustus anda töötajale oma kulul isikukaitsevahendid, tööriided ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldada töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõpe. Töötajal on TTOS § 14 lg 1 p 1 järgi kohustus osaleda ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (sh kanda tööriideid). Vabariigi Valitsuse 11. oktoobri 2000. a määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“ (isikukaitsevahendite määrus) § 2 lg 6 p 1 alusel on tööandja kohustatud tagama, et töökohal oleks ruum isikukaitsevahendite hoidmiseks ja hooldamiseks. Sama määruse § 1 lg 2 järgi on isikukaitsevahend ka riietus, mis on ette nähtud töötaja kaitsmiseks tööga seotud õnnetuse või haigestumise eest. Eeltoodust tulenevalt on tööandjal õigus kohustada töötajat hoidma tööriideid töökohal. Hageja esitatud fotod ei tõenda, et hageja tööriided on sellisel määral määrdunud ja lõhnavad ebameeldivalt, et temalt ei saa oodata nendega töökohalt lahkumist. Hageja ei ole tõendanud, et ta saabus töökohale kell 7.50 ja lahkus kell 17.15 (reedel kell 16.15). Isegi kui hageja saabus varem, et riietuda tööriietesse, ei olnud ta sel ajal tööandjale kättesaadav ning tal ei olnud kohustust olla võimeline asuma tööülesandeid täitma, kuna tööaeg algas kell 8.00 ja lõppes kell 17.00 (reedel kell 16.00). Kostja territooriumil olek ei tähenda vältimatult seda, et hageja on kostja käsutuses. Seega ei täitnud hageja tööriiete vahetamise ajal tööülesandeid ega olnud tööandjale tööülesannete andmiseks kättesaadav. Järelikult ei ole tööriiete vahetamise aeg tööaeg TLS § 5 lg 1 p 7 ja § 15 lg 2 p 1 tähenduses. Pooled ei leppinud kokku ületunnitöö tegemist (TLS § 44 lg 1). Poolte kokkuleppeta ei ole võimalik ületunnitööd teha. Ei ole tõendatud, et kostja nõudis hagejalt ületunnitöö tegemist. Samuti ei leppinud pooled kokku ületunnitöö hüvitamist rahas (TLS § 44 lg 6, lg 7). Hageja nõude arvestus on tõendamata ja ebaselge. Hageja saabus vaidlusalusel ajavahemikul 19 korral tööle oluliselt hiljem või lahkus varem ning ühel tööpäeval ta tööl ei olnud. Seega nendel päevadel ei saanud hagejal ületunde olla. Hageja töötasunõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Hageja on avaldanud, et pooled on töösuhtes alates 18. veebruarist 1999. Hageja ei ole enam kui 22 aasta jooksul selliseid nõudeid esitanud ning kostja sai mõistlikult eeldada, et hageja ei esita neid.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
3(11)
2-22-16497 Maakohus leidis valesti, et kostja territooriumil liikudes duširuumidesse jõudmiseks, pesemiseks ja ümberriietumiseks kulunud aeg ei ole tööaeg. Tööaeg on iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas riigisiseste õigusaktide või tavadega. Tööandja käsutuses olemise korral on määrav, et töötaja on kohustatud füüsiliselt viibima tööandja määratud töökohal ning on tööandjale kättesaadav ja valmis asuma tööd tegema. Tööle jõudes viibis hageja kostja territooriumil, oli kostjale kättesaadav ja alustas töökohustuste täitmist, s.o riietumist tööriietesse, liikumist töökoha juurde ning vahetuse vastuvõtmist. Töö iseloomu tõttu on hageja kohustatud kandma kostja väljastatud tööriietust ja isikukaitsevahendeid. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli lubatud lahkuda kostja territooriumilt tööriietes ja tema tööriided ei olnud määrdunud. Hageja on osalenud kostja korraldatud kohustuslikul tervishoiu ja tööohutuse koolitusel, kus kostja esitas töötajatele teabe eririietuse ja isikukaitsevahendite kasutamise ning hügieeni kohta. Asja lahendamiseks ei ole oluline, kas kostja kehtestas töörõivaste kandmise kohustuse tööohutuse või -tervishoiu nõuete tõttu või muudel kaalutlustel. Alusetu on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud tööle saabumise ja töölt lahkumise kellaaegu. Hageja liikumised on kostja seadmega registreeritud. Kostja korralduse järgi on hageja kohustatud enda kohaletuleku töökohale fikseerima pääslas hiljemalt kell 7.55 ja lahkuma töökohalt, fikseerides lahkumise mitte varem kui kell 17.05. Seega isegi riietumise ja pesemise aega arvestamata on hageja kohustatud kulutama igal tööpäeval kostja huvides vähemalt 10 minutit rohkem, kui kostja arvestas töötasu maksmiseks. Kostja ei ole hageja töötasu nõude arvutust ümber lükanud. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Ametiühing pidas kostjaga 2017. a läbirääkimisi, kuid kostja ei nõustunud arvama tööks valmispaneku ja töölt lahkumise aega tööajaks.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus sisustas tööaja mõiste õigesti. Tööaeg on aeg tööülesannete täitmiseks ja vaid tööülesannete täitmise eest on kostja kohustatud maksma hagejale töötasu, pooled ei ole kokku leppinud, et tööriiete vahetamine on tööülesanne. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal ei ole kohustust hoida tööriideid kostja juures ja riietuda kostja territooriumil, keelatud ei ole tööriideid kanda väljaspool kostja territooriumi. Samuti ei ole tõendatud asjaolud, mis takistaks tööriideid kanda ja vahetada väljaspool kostja territooriumi. Hageja nõude arvestus on ebaselge ja põhjendamata. Kostja on hageja tööaega arvestanud õigesti. Hageja ei ole tõendanud, et ta on vaidlusalusel ajal igal tööpäeval 25 minutit kauem tööülesandeid täitnud. Kostja ei ole nõudnud, et hageja tuleks kostja territooriumile kell 7.50 ja lahkuks 15 minutit peale tööaja lõppu. Pooled ei ole leppinud kokku ületunnitöö rahas hüvitamises (TLS § 44 lg 6). Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja on nõudeõiguse kaotanud, kuna ta ei ole sellist nõuet pikka aega esitanud. Lisaks ei ole tõendatud, et vaidlusaluses küsimuses peeti 2017. a läbirääkimisi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 2. veebruari 2024. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2656 eurot 86 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskuludest 96% kostja ja 4% hageja kanda. Ühtlasi jättis ringkonnakohus rahuldamata poolte taotlused võtta vastu uued tõendid. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nõudis hageja nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui ka maakohtule esitatud hagiavalduses tööriiete vahetamisele kulunud aja eest saamata jäänud töötasu, pidades tööriiete all silmas kõiki tööriideid, sh eririietust ja isikukaitsevahendeid. See ei ole hagi muutmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 tähenduses. Hageja tugines oma nõudes nende tööriiete vahetamiseks kulunud ajale, mis kostja talle töö tegemiseks andis.
4(11)
2-22-16497 Hageja töötas kostja juures tehnoloogiliste seadmete remondilukksepana. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli kohustus kanda tööülesannete täitmise ajal tööriideid, ning maakohus tuvastas, et ümberriietumine oli hagejale töö iseloomust tulenev kohustus. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööriiete vahetamise aeg on tasustatav tööaeg või mitte. Kostja töökorralduse reeglite p 1.1 kohaselt täpsustavad ja täiendavad töökorralduse reeglid lisaks töölepingu seadusele, töölepingule ja ametijuhendile poolte käitumisreegleid töösuhetes ning on kohustuslikud kõikidele töölepingu alusel töötavatele töötajatele. Töökorralduse reeglite p 4.1 kohaselt algab hageja tööaeg kell 8.00 ja lõpeb kell 17.00 (reedel kell 16.00). Hagiavaldusest nähtuvalt saabus hageja töökohale kell 7.50 ja lahkus töökohalt kell 17.15, kuna enne töö alustamist pidi ta panema selga tööriided ja pärast töö lõppemist vahetama tööriided ja pesema. Hageja leiab, et 25 minutit nimetatud toiminguteks on mõistlik aeg ning see tuleb arvata tööaja hulka. Seejuures tugineb hageja töökorralduse reeglite p-le 4.3, mille kohaselt peab töötaja alustama töö tegemist p-s 4.1 ettenähtud ajal, st nimetatud ajaks peab töötaja olema saabunud töökohta (allüksusesse, tsehhi, seadmele, jaoskonda), vahetanud vajaduse korral riided ja teinud muud ettevalmistused töökohustusi täitma asumiseks. Töökorralduse reeglite p 4.5 järgi peab töötaja lõpetama töö tegemise p-s 4.1 ettenähtud ajal, s.t nimetatud ajal lahkuma töökohalt (allüksusest, tsehhist, seadmelt, jaoskonnast), kui ei esine p-s 4.4 nimetatud asjaolu. Punkti 4.5 viimane lause sätestab, et aeg, mis kulub territooriumil liikudes pesuruumideni minemiseks, pesemiseks ja ümberriietumiseks, ei ole tööaeg. Töökorralduse reeglite p-st 1.1 tuleneb üheselt, et need on varem välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, kuna täiendavad lisaks töölepingule ja ametijuhendile kõigi töötajate käitumisreegleid töösuhtes ja on kohustuslikud kõigile töötajatele. Seega on töökorralduse reeglid tüüptingimused võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole vastupidist tõendanud ega lükanud ka ümber VÕS § 35 lg-s 2 sätestatud eeldust, et ta ei ole töökorralduse reegleid hagejaga eraldi läbi rääkinud. Hageja puutus tööülesannete täitmisel kokku põlevkivitolmu, põlevkiviõlide, vaikude ja muude ainetega. Kostja pidas isikukaitsevahendite määruse kohaselt arvestust eririietuse ja isikukaitsevahendite väljastamise kohta. On tõendatud, et kostja väljastas hagejale eririietuse ja isikukaitsevahendid. Kuna hagejal oli kohustus saabuda töökohta tööriietuses ning lahkuda töökohalt pesemisruumi riietumiseks, pidi hageja kulutama aega ümberriietumisele ning see tegevus oli töökorralduse reeglite p-de 4.3 ja 4.5 järgi kohustuslik. Seega oli tööriietesse riietumine vahetult seotud tööülesannete täitmisega, mis ei sõltunud hagejast. Seetõttu on töökorralduse reeglite p 4.5, mille järgi ei ole kostja territooriumil pesemisruumi minemiseks, pesemiseks ja ümberriietumiseks kulunud aeg käsitatav tööajana, hagejat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 esimese lause alusel tühine. Järelikult ei saa sellele vaidluse lahendamisel tugineda. TLS § 5 lg 1 p 7 järgi on tööaeg aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. TLS § 15 sätestab töötaja kohustused ning sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt loetakse töötaja kohustuseks ka töö iseloomust tulenevate muude kohustuste täitmist. Maakohus on eeltoodud sätteid kitsendavalt tõlgendades asunud põhjendamatult seisukohale, et territooriumil liikudes pesemisruumideni minemiseks, pesemiseks ja ümberriietumiseks kulunud aeg ei kuulu tööaja hulka. Hagejal oli töökorralduse reeglite p-de 4.3 ja 4.5 alusel kohustus olla kell 8.00 töökohta saabudes tööriietes, tehes enne muud ettevalmistused töökohustusi täitma asumiseks, ning täitma töökohustusi töökohal kella 17.00-ni (reedeti kella 16.00-ni). Seega pidi hageja kulutama enne töökohustusi täitma asumist ja pärast töökohustuste täitmise lõpetamist töökohal aega kostja territooriumil liikumiseks, riietumiseks ja pesemiseks. Nendeks tegevusteks kulutatud aeg on vahetult seotud tööülesannete täitmisega, s.o töö iseloomust tuleneva kohustuse täitmisega, ning tuleb seetõttu arvata tasustatava tööaja hulka. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et ümberriietumiseks kulus tal enne töö alustamist 10 minutit ja pärast töö lõpetamist 15 minutit, s.o kokku 25 minutit tööpäevas.
5(11)
2-22-16497 TLS § 28 lg 1 p 4 kohaselt on tööaja arvestuse pidamine tööandja kohustus. Töökorralduse reeglite p 4.16 järgi väljastatakse töötajale tööle asumisel elektrooniline läbipääsu kaart, millega töötaja peab registreerima iga tuleku ja lahkumise ettevõtte territooriumilt või töökohalt. Registreerimata jätmine on töökohustuse rikkumine. Kuna tööaja arvestuse pidamine on kostja kohustus, leidis maakohus põhjendamatult, et hageja ei ole tõendanud tööriietesse riietumiseks kulunud aega. Kostja oli väljastanud hagejale elektroonilise läbipääsu kaardi ning TsMS § 230 lg 1 kohaselt oli kostjal võimalik hageja ümberriietumiseks kulunud aja kohta esitatud väide ümber lükata. Kuna kostja ei teinud seda, ei ole põhjendatud tema seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud ümberriietumiseks kuluvat aega. Lisaks, kuigi vaidluse lahendamiseks ei ole see oluline, tuvastas maakohus valesti, et hagejal ei olnud kohustust hoida tööriideid kostja ruumides. Kostja kehtestatud isikukaitsevahendite, eririiete ja jalatsite väljaandmise ja registreerimise korra, töökorralduse reeglite ja töölepingu järgi on mõistlikult eeldatav, et hagejale väljastatud eririietust ja isikukaitsevahendeid tuleb hoida kostja tööruumides. Kuna tööriietesse riietumise kohustus tulenes töökorralduse reeglite p-dest 4.3 ja 4.5 ning hageja järgis seda kohustust, leppisid pooled kokku ületunnitöö tegemise TLS § 44 lg 1 järgi. Ületunnitöö tegemise kokkulepe ei pea olema vormistatud kirjalikult. TLS § 44 lg-te 6 ja 7 järgi hüvitatakse ületunnitöö vaba aja andmisega ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas, mis juhul maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu. Praegusel juhul on põhjendatud hüvitada hagejale 2019–2022 tehtud ületunnitöö rahas, kuna vaba aja andmine umbes kahe aasta möödudes pärast ületunnitöö tegemist ei ole põhjendatud. Hageja nõue ei ole põhjendatud tööpäevade osas, mil hageja jõudis tööle oluliselt hiljem või lahkus oluliselt varem või ei tulnud tööle. Kokku on hagejal ületunnitöö eest saamata 2656 eurot 86 senti. Kuna hageja on esitanud ületunnitöötasu nõude aegumistähtaja jooksul, ei ole see vastuolus hea usu põhimõttega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Hageja ei ole tuginenud eririietuse ja isikukaitsevahendite vahetamise aja hüvitamisele, vaid nõudis tavaliste tööriiete vahetamise aja hüvitamist. Samuti ei nõudnud hageja kostja territooriumil liikumise ja pesemise aja hüvitamist. Hagi alust on lubamatult muudetud. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et töökorralduse reeglid on töölepingu osana tühised tüüptingimused. Ringkonnakohus leidis valesti, et tööriiete vahetamisega seotud aeg on tööaeg. Hageja ei pidanud tööriideid hoidma, vahetama ja kandma kostja territooriumil. Ringkonnakohtu seisukohta, et tegemist on tööajaga, ei toeta tööaja direktiiv. Ringkonnakohus ei arvestanud, et pooled ei olnud kokku leppinud, et riiete vahetamine on ületunnitöö. Ringkonnakohus keeldus alusetult vastu võtmast kostja esitatud videosalvestist, millest nähtub, et hageja ei olnud pärast tööpäeva koju minnes riideid vahetanud. Samuti ei olnud pooled leppinud kokku ületunnitöö rahas hüvitamises. Pooled on siiani töösuhtes. Lisaks ei kontrollinud ringkonnakohus, kas hageja arvutused on õiged. Kuigi hageja esitas nõude aegumistähtaja jooksul, ei ole hagi kooskõlas hea usu põhimõttega, sest töösuhe oli kestnud selleks ajaks 22 aastat.
9.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja nõudis ületunnitöötasu kõigi töö tegemiseks vajalike vahendite ja riiete vahetamisele kulunud aja eest ega muutnud hagi. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hageja riietumisele ja pesemisele ning tööandja territooriumil liikumisele kuluv aeg on töö iseloomust tulenev kohustuse täitmine ja 6(11)
2-22-16497 tuleb arvata tööaja hulka. Samuti on õiged ringkonnakohtu seisukohad, et riietumiseks kuluvat aega peab tõendama kostja ja töökorralduse reeglid on hagejat kahjustava tüüptingimusena tühised, ning järeldus, et kostja peab hüvitama hagejale riietumisest tekkinud ületunnitöö rahas. Hageja esitas töötasunõude aegumistähtaja jooksul ning see ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. TsMS § 691 p 2 alusel tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale 2019.–2022. a tehtud ületunnitöö. Hageja leiab, et kuna ümberriietumise, sh tööriiete vahetamise ja sellega seotud liikumise ja pesemise aeg tuleb lugeda tööaja hulka, on ta teinud ületunnitööd ja kostja peab selle talle rahas hüvitama. Kostja peamiste vastuväidete kohaselt ei teinud hageja ületunnitööd, sest ümberriietumise aeg ei ole tööaeg, ning pooled ei olnud leppinud kokku ületunnitöö rahas hüvitamist. Seega pidid kohtud hageja nõude lahendamiseks võtma esmalt seisukoha, kas hageja tööriiete vahetamise ja sellega seotud toimingute aeg tuleb lugeda tööaja hulka. Leides, et vaidlusalune aeg on käsitatav tööajana, ja tuvastades, et hageja on teinud ületunnitööd, tuli otsustada, kas kostjalt tuleb välja mõista ületunnitöö eest ettenähtud töötasu.
12.Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ümberriietumise, sh tööriietesse (mh eririietus ja isikukaitsevahendid) riietumise ning selleks vajaliku liikumise ja pesemise aeg tuleb arvata tööaja hulka.
12.1.Ringkonnakohus ei eksinud TsMS § 376 kohaldamisel. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nõudis hageja kostjalt töötasu kostja antud tööriiete vahetamisele ja sellega seotud toimingutele kulunud aja eest, pidades nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui ka maakohtule esitatud hagiavalduses silmas kõiki tööriideid, sh ka eririietust ja isikukaitsevahendeid. Ringkonnakohtule ei ole alust ette heita eksimist hageja töövaidluskomisjonile ja maakohtule esitatud nõude aluse kindlakstegemisel. Samuti ei ole ringkonnakohus arvanud alusetult hageja ümberriietumise aja hulka kostja territooriumil liikumise ja pesemise aega. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines hageja sellele, et ta pidi olema tööga alustamise ajaks saabunud töökohta, vajaduse korral vahetanud riided ja teinud muud ettevalmistused töö alustamiseks ning kostja ei arvanud hageja pesuruumi liikumise, pesemise ja riietumise aega tööaja hulka. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tugines hageja eeltoodule nii töövaidluskomisjonis kui ka maakohtus, nõudis kohtumenetluses nii riiete vahetamise kui ka sellega seotud liikumise ja pesemise aja hüvitamist ning kostja vaidles sellele vastu (vt nt hageja 2. novembri 2022. a täpsustatud hagiavaldus ja kostja 17. jaanuari 2023. a vastus). Seega ei muutnud hageja ega ringkonnakohus hagi alust.
12.2.Ringkonnakohus kohaldas õigesti ka VÕS § 35 lg-t 1 ja § 42 lg 1 esimest lauset, kui leidis, et kostja töökorralduse reeglid on tüüptingimused ning hagejat kahjustava tüüptingimusena on tühine töökorralduse reeglite p 4.5, mille kohaselt hageja töökohalt pesemisruumi minemise, pesemise ja riiete vahetamise aeg ei ole tööaeg. Tööandjal on õigus kasutada töösuhte reguleerimiseks tüüptingimusi (VÕS § 1 lg 1, TLS § 1 lg 3). Tüüptingimus on VÕS § 35 lg-te 1 ja 2 järgi lepingutingimus, mille sisu ei ole võimeline mõjutama pool, kelle suhtes seda kasutatakse. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja töötas töökorralduse reeglid 7(11)
2-22-16497 välja kõigi töötajate käitumise reguleerimiseks ega rääkinud neid hagejaga eraldi läbi. Seega on vaidlusalused töökorralduse reeglid kostja tüüptingimused VÕS § 35 tähenduses. Töökorralduse reeglite tüüptingimustena käsitamist ei väära asjaolu, et tööandja on töötajat nendest reeglitest teavitanud ja neid talle tutvustanud (TLS § 5 lg 1 p 11, § 28 lg 2 p 7). Lepingutingimus ei ole käsitatav tüüptingimusena juhul, kui teisel lepingupoolel oli võimalus selle sisu mõjutada. Tüüptingimus on VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt tühine, kui see kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse mh juhul, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Lisaks sätestab VÕS § 42 lg 3 lisakaitse tarbijale, kelleks tuleb selle sätte mõttes pidada ka töötajat (RKTKo 23.05.2011, 3-2-1-39-11, p 12). Seega peab tööandja tüüptingimuste kehtestamisel veenduma, et kehtestatud tingimused on seaduse järgi lubatud ega kahjusta töötajat ebamõistlikult. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kostja töökorralduse reeglite p-s 4.1 sätestatud hageja tööaeg ning p-de 4.3 ja 4.5 järgi oli hagejal kohustus alustada töö tegemist ja lõpetada see p-s 4.1 ettenähtud ajal. Viidatud sätete kohaselt peab hageja olema tööga alustamise ajaks vahetanud vajaduse korral riided ja teinud muud ettevalmistused töö alustamiseks ning pesemisruumi minemise, pesemise ja ümberriietumise aeg ei kuulu tööaja hulka. Eeltooduga on kostja välistanud hageja tööaja hulgast riietumisele ning sellega seotud liikumisele ja pesemisele kuluva aja.
12.3.Ringkonnakohus leidis tuvastatud asjaolude alusel õigesti, et hageja tööriiete vahetamise ja sellega seotud muude vajalike toimingute aeg on käsitatav tööajana. Põhjendatud ei ole kostja arusaam, et ringkonnakohus on eksinud tööaja mõiste sisustamisel. TLS § 5 lg 1 p 7 kohaselt on tööaeg aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. TLS § 15 lg 2 p 1 järgi on töötajal kohustus teha kokkulepitud tööd ja täita töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb kohtul liikmesriigi õigust tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu direktiividega (RKTKo 22.03.2023, 2-21-3552/52, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Tööaja direktiivi art 2 p 1 kohaselt on tööaeg iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas riigisiseste õigusaktide või tavadega. Euroopa Kohus on väljendanud seisukohta, et tööaja mõistet tuleb käsitada vastandina puhkeaja mõistele, kuna need on vastastikku teineteist välistavad. Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et selleks, et töötajat saaks pidada tööandja käsutuses olevaks, peab töötaja olema pandud olukorda, kus ta on juriidiliselt kohustatud täitma tööandja juhiseid ja viimase jaoks tegutsema (vt EKo 10.09.2015, C-266/14, p-d 25 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja pidi kandma tööriideid ning see oli ka tööle iseloomulik kohustus. Kolleegium jagab tööaja direktiivi ja selle tõlgendusi silmas pidades ringkonnakohtu seisukohta, et kui töötaja peab tööandja juhiste kohaselt töö tegemiseks ümber riietuma, on riiete vahetamise ja sellega seotud muude vajalike toimingute aeg tööaeg. Lisaks eeltoodule kinnitab seda vähemalt kaudselt ka TTOS § 13 lg 1 p 11, mille kohaselt on tööandjal kohustus oma kulul anda töötajale isikukaitsevahendid, tööriietus ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab. Kui töötaja peab kandma tööülesannete täitmisel tööriideid, on töötaja riiete vahetamise ja sellega seotud toimingute ajal tööandja käsutuses. Seejuures ei ole määrav, kus töötaja tööriideid hoiab või on kohustatud hoidma. Järelikult on vaidlusalune aeg tööaja direktiivi art 2 p 1 ja TLS § 5 lg 1 p 7 (koostoimes TLS § 15 lg 2 p-ga 1) tähenduses tööaeg.
13.Ringkonnakohus ei eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel. Kuna tööaja arvestuse pidamise kohustus on TLS § 28 lg 2 p 4 järgi tööandjal, peab ta mh arvestama töötaja ületunnitööd ning vajaduse korral seda tõendama (vt nt TLS § 28 lg 2 p 12 ja § 44). See tähendab, et vaidluse korral 8(11)
2-22-16497 tuleb tööandjal kooskõlas TsMS § 230 lg-s 1 sätestatuga tõendada ka seda, et töötaja ei ole ületunnitööd teinud (vt ka nt RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335/18, p 11.3 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et töötaja ei ole ületunnitööd teinud, nt riideid vahetanud, võib tööandja tõendada mistahes TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga. Kuna hageja nõuab saamata jäänud töötasu ajavahemiku 2019-2022 eest, jättis ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel põhjendatult rahuldamata kostja taotluse võtta asja materjalide juurde 13. septembri 2023. a videosalvestis.
14.Iseenesest on õige kostja seisukoht, et TLS § 44 lg 1 kohaselt on ületunnitöö tegemise ja seega ka selle hüvitamise eelduseks poolte kokkulepe. Kuivõrd praegusel juhul tugineb hageja tööaja valele arvestamisele, mille kindlakstegemise korral saab lugeda, et ta tegi ületunnitööd, ei ole asja lahendamiseks oluline, et pooled ei olnud ületunnitöö tegemises kokku leppinud. TLS § 44 lg 1 eesmärk ei ole välistada ületunnitöö hüvitamine olukorras, kus tööandja on tööaja arvestamisel eksinud, mistõttu on töötaja teinud tööd üle kokkulepitud tööaja.
15.Kuna kostja eksis hageja tööaja arvestamisel ja ringkonnakohus tuvastas, et hageja tegi ületunnitööd, on kostjal TLS § 44 lg 6 järgi kohustus hagejale ületunnitöö hüvitada. Ringkonnakohtu otsus ei ole aga põhjendatud osas, milles kostjalt mõisteti TLS § 44 lg 7 alusel hageja kasuks välja tasu ületunnitöö tegemise eest.
15.1.Tööandja hüvitab TLS § 44 lg 6 järgi ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Ületunnitöö rahas hüvitamise korral maksab tööandja töötajale TLS § 44 lg 7 alusel 1,5-kordset töötasu. Seega hüvitatakse ületunnitöö töötajale üldjuhul vaba ajaga ning üksnes siis, kui pooled on leppinud kokku selle rahas hüvitamise, maksab tööandja töötajale ületunnitöö eest tasu TLS § 44 lg-s 7 sätestatud ulatuses. Kui pooled ei ole ületunnitöö rahas hüvitamist kokku leppinud, on tööandjal erandina kohustus hüvitada ületunnitöö rahas üksnes juhul, kui tööleping lõpeb enne ületunnitöö tegemise eest vaba aja andmist (TLS § 84 lg 1). Pooled ei vaidle selle üle, et nad ei olnud leppinud kokku ületunnitöö hüvitamist rahas, kostja ei ole hagejale ületundide eest vaba aega andnud ning nad on jätkuvalt töösuhtes. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja TLS § 44 lg-le 7 tuginevat rahalist nõuet alust rahuldada, kuna pooled ei olnud TLS § 44 lg-s 6 sätestatud kokkulepet sõlminud. Eeltoodule vaatamata leidis ringkonnakohus üldsõnaliselt, et hagejale tuleb hüvitada ületunnitöö rahas, kuna vaba aja andmine umbes kaks aastat pärast ületunnitöö tegemist ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS § 442 lg-s 8 ning § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Kolleegiumi arvates ei järeldu ainuüksi asjaolust, et seadus ei sätesta ületundide hüvitamiseks töötajale vaba aja andmise tähtaega, et ületunnitöö tuleb hüvitada rahas ka jätkuva töösuhte puhul, mil ületunnitöö rahas hüvitamise kokkulepet ei ole sõlmitud. TLS § 44 lg-s 6 sätestatud ületunnitöö vaba ajaga kompenseerimise eelduse eesmärk on kaitsta ületunnitöö tegemisega kaotatud puhkeaja asendamise kaudu töötaja tervist. Kuigi vaba aja andmine esimesel võimalusel pärast ületunnitöö tegemist aitab eeltoodud eesmärki paremini saavutada, ei näe seadus ette, et vaba aja andmise kohustus tuleb asendada rahaga üksnes põhjusel, et ületunnitöö tegemisest on möödunud mingisugune mõistlikuks peetav ajavahemik. Seadusandja sellist eesmärki ei nähtu ka töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjast (299 SE; Riigikogu XI koosseis; lk‐d 40 ja 41). Eeltoodust tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul praegustel asjaoludel alust rahuldada hageja esitatud rahalist nõuet viimase nõutud ulatuses vaatamata sellele, et hageja tegi ületunnitööd.
9(11)
2-22-16497
15.2.Ringkonnakohus pidanuks selgitama pooltele õiguslikku olukorda ja arutama nendega ületunnitöö hüvitamise võimalusi. Kohtul on töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335/18, p 11.3 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi ületunnitöö tegemine ei saa olla abstraktselt ette kavandatud, vaid eeldab igakordset kokkulepet või tööandja nõudmist (TLS § 44 lg-d 1 ja 4, vt ka otsuse p 14), ei sätesta seadus ületunnitöö rahas hüvitamise kokkuleppimise aega. Seetõttu võivad pooled leppida selle iseenesest kokku nt töölepingus, ületunnitöö tegemist kokku leppides, tööandja nõudmisel ületunnitööd tegema asudes või alles pärast ületunnitöö tegemist. Samuti võivad pooled kokkuleppel varasemat kokkulepet muuta (VÕS § 13 lg 1, TLS § 12). Muuhulgas on võimalik sõlmida ületunnitöö rahas hüvitamise kokkulepe ka kohtumenetluse vältel. Olukorras, kus ületunnitöö tegemine selgub tööaja vale arvestamise tõttu alles tagantjärele, ei teadnud pooled TLS § 44 lg-s 6 sätestatud kokkulepet sõlmida. Seetõttu pidi ringkonnakohus arutama pooltega võimalust sõlmida ületunnitöö rahas hüvitamise kokkulepe kohtumenetluses. Kolleegium selgitab, et ületunnitöö kompenseerimiseks TLS § 44 lg-s 6 ettenähtud vaba aja eest on tööandja kohustatud maksma töötajale töölepingus kokkulepitud töötasu. See tähendab, et kui pooled ei ole leppinud kokku ületunnitöö hüvitamist rahas, peab tööandja maksma töötajale üle kokkulepitud aja töötamise eest töölepingus kokkulepitud töötasu TLS § 28 lg 2 p 2 järgi ning andma lisaks selle ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses vaba aega ja maksma ka selle eest kokkulepitud töötasu. TLS § 44 lg-s 7 sätestatud 1,5-kordset töötasu maksab tööandja töötajale üksnes ületunnitöö rahas hüvitamise kokkuleppe korral ning sellisel juhul ei ole tööandjal kohustust anda töötajale lisaks vaba aega. Kuna hageja nõudis kostjalt ületunnitöö hüvitamist rahas, kuid pooled ei olnud sellist kokkulepet sõlminud ja töösuhe ei ole lõppenud, oli ringkonnakohtul võimalik rahuldada hageja ületunnitöö rahas hüvitamise nõue üksnes töölepingus kokkulepitud töötasu ulatuses. Kolleegium leiab, et olukorras, kus pooled ei ole leppinud kokku ületunnitöö rahas hüvitamist, on töötajal õigus nõuda tööandjalt TLS § 44 lg 6 alusel lisaks töölepingus kokkulepitud töötasule vaba aega ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses. Sellest tulenevalt pidanuks ringkonnakohus andma hagejale võimaluse oma nõuet täpsustada, vähendades esialgset rahalist nõuet ja nõudes lisaks vaba aega. Sellises olukorras ei ole tegemist hagi muutmisega (TsMS § 376 lg 4 p 1).
16.Kuna hageja esitas ületunnitöö tegemise tasunõude TLS § 29 lg-s 9 ettenähtud kolmeaastase tähtaja jooksul, ei ole see rahaline nõue aegunud. Aegunuks ei saa lugeda ka hageja nõuet hüvitada ületunnitöö vaba ajaga. Kolleegium leiab, et TLS § 44 lg-s 6 sätestatud vaba aja nõudele kohaldub samuti TLS § 29 lg-s 9 sätestatud aegumistähtaeg, mitte TLS §-s 31 ettenähtud tähtaeg. TLS § 44 lg-s 6 sätestatud vaba aeg on tasustatud kui tavaline tööaeg. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Ainuüksi töösuhte pikk kestus ja sel ajal tööandja kehtestatud töökorralduse täitmine ei ole erandlikud asjaolud, mis välistavad ületunnitöö eest tasu või vaba aja nõudmise. Nõude esitamine võib olla hea usu põhimõttega vastuolus, kui teisele poolele luuakse ettekujutus, et nõuet ei esitata (vt nt RKTKo 22.12.2021, 2-20-331/47, p 13.2) Kostja ei ole väitnud, et hageja on käitunud vastuoluliselt, nt väljendanud, et ta ei nõua ületunnitöö hüvitamist.
17.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul on võimalik kõrvaldada eelkirjeldatud rikkumine (p 15 jj) asja uuel läbivaatamisel apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2). Selleks peab ringkonnakohus esmalt selgitama pooltele õiguslikku olukorda ja andma neile võimaluse leppida kokku ületunnitöö
10(11)
2-22-16497 hüvitamine rahas. Kui pooled sellist kokkulepet ei sõlmi, tuleb anda hagejale võimalus oma nõuet täpsustada. Juhul, kui hageja jääb oma esialgse nõude juurde, võib olla alust rahuldada see osaliselt.
18.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.