Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt OÜ S. ja E. P.`i vahel sõlmiti 23.11.2007 tööleping. Töölepingu p 2.3 kohaselt sõlmiti tööleping määramata ajaks ja p-s 5.1 lepiti kokku, et E. P. asub tööle projektijuhi ametikohale. Töötaja põhipalk oli 22 649 krooni kuus, millest 20% maksti töölepingu p-de 7.3 ja 7.4 täitmise eest (konkurentsikeeld ja konfidentsiaalsusnõude tagamise eest). Hageja viibis ajavahemikul 09.06.2008-24.06.2008 puhkusel ja ajavahemikul 25.06.2008 - 27.06.2008 töövõimetuslehel. Peale töövõimetuslehe lõppu hageja enam tööle ei ilmunud. Hagiavalduse kohaselt, kuna kostja ei olnud maksnud hagejale puhkusetasu hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, milline kohustus oli kostjal PuhkS § 24 lg 1 alusel, siis hageja esitas 25.06.2008 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Lõpparve maksis kostja hagejale välja 16.07.2008. Puhkusetasu pidi kostja hagejale välja maksma hiljemalt 05.06.2008. Kostja rikkus nimetatud kohustust ning puhkusetasu maksti hagejale välja lõpparvena 16.07.2008. Lisaks on kostja seda käsitlenud kasutamata jäänud puhkuse hüvitisena. Kuna kostja ei maksnud hagejale puhkusetasu täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkusele jäämist, siis eeltoodud rikkumine andis hagejale aluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi ning kostja pidi tasuma hagejale hüvitusena kahe kuu keskmise palga. Kostja seda aga ei teinud. Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitisena töölepingu lõpetamisel tema kahe kuu keskmise palga summas 45 298 krooni. Esialgselt esitas hageja hagis nõude ka väljamaksmata jäänud puhkusetasu 6 339 krooni nõudes, millest hiljem loobus. Kohus 21.01.2009 määrusega lõpetas selles nõudes menetluse. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu põhjendusega, et hageja ei viibinud puhkuseseaduses sätestatud korras puhkusel, vaid puudus töölt omavoliliselt. PuhkS § 15 lg1 kohaselt peab tööandja koostama puhkuste ajakava ja tegema selle töötajatele teatavaks jaanuarikuu jooksul. Kostja tunnistab, et ei täitnud nimetatud kohustust. PuhkS § 15 lg 4 järgi, kui tööandja puhkuste ajakava töötajale teatavaks teinud ei ole, on töötajal õigus jääda puhkusele töötaja poolt valitud ajal, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette vähemalt kaks nädalat. Hageja ei ole kostjale esitanud kirjalikku avaldust puhkusele jäämiseks ning ei ole tõendanud ka võimalikku kirjalikku puhkuseavalduse esitamist kostjale, mida oleks kostja kinnitanud. Seega puudus hageja töölt omavoliliselt ja ei täitnud nimetatud ajal töökohustusi. Kostjal puudus kohustus maksta hagejale puhkusetasu. Hagiavaldusele lisatud töölepingu lõpetamise avalduses on hageja käsitlenud töötasu välja maksmata jätmist alates 10.06.2008, mitte väidetavat puhkusetasu mittemaksmist. Nimetatud avalduse esitamine võib olla ajendatud maikuu palga mitteõigeaegsest maksmisest, sest kostja tõepoolest maikuu palka töölepingus kokkulepitud 10. kuupäeval, so 10.06.2008 ei maksnud, kuid maksis selle 27.06.2008. Seega ei ole hagis esitanud asjaolud seotud lisatud töölepingu lõpetamise avaldusega TLS § 82 alusel. Alates 05.06.2008 hageja enam tööle ei ilmunud ja töökohustusi ei täitnud. 24.06.2008 teatas hageja, et on haige. Hagis viidatu kohaselt oli hageja haige kuni 27.06.2008 ja peale seda ta

enam tööle ei ilmunud. Kostja sai 25.06.2008 hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel seoses maikuu palga õigeaegse mittemaksmisega. Kostja sai hageja avalduse kätte 25.06.2008. Seega oli viimaseks töötamise päevaks 30.06.2008. Kuna hageja 30.06.2008 ja ka hiljem enam tööle ei ilmunud, luges kostja hageja töölt puudumist oluliseks töökohustuse rikkumiseks ja lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel ja saatis käskkirja hagejale posti teel. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks töölepingu lõpetamise hüvitise kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 45 298 krooni ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas, et E. P. ja OÜ S. vahel sõlmiti 23.11.2007 tööleping, mille kohaselt hageja asus tööle kostja juurde projektijuhi ametikohale põhipalgaga 22 649 krooni kuus, millest 20 % makstakse töölepingu p-de 7.3 ja 7.4 täitmise eest s.o. konkurentsikeeld ja konfidentsiaalsuse nõue (tl 5-7). 25.06.2008 esitas hageja tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel seoses palga väljamaksmise tähtaja rikkumisega, so töötasu oli välja maksmata alates 10.06.2008 (tl 8). Otsuse kohaselt kohtule esitatud tõenditest ja poolte seletustest nähtub, et hagejal oli alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, kuna kostja rikkus oluliselt töölepingu tingimusi s.t. ei tasunud hagejale maikuu töötasu töölepingus kokkulepitud kuupäevaks 10.06.2008. Maikuu töötasu maksmata jätmist ei vaidlusta ka kostja. Sellel alusel esitas hageja 25.06.2008 avalduse töölepingu lõpetamiseks (tl 125). Hageja väited puhkusetasu maksmata jätmise kohta ei ole asjakohased, kuna hageja ei ole tööandjale esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel seoses puhkusetasu maksmata jätmisega. TLS § 82 lg 1 järgi töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingutingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine. Nimetatud paragrahvi lõike 2 järgi määramata ajaks sõlmitud töölepingu maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel on ühepoolne tehing TsÜS § 67 mõttes, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Töölepingu seaduse järgi võis töötaja pärast etteteatamise tähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Tööandjal oli võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Selline on ka väidetav kohtupraktika – RKL 3-2-1-95-03 ja RKL 3-2-1-120-05. Kostja on esitanud kohtule käskkirja 16.07.2008, millega OÜ S. lõpetas töölepingu E. P.`iga TLS § 86 p 6 alusel s.o. distsiplinaarkaristusena tööle mitteilmumise eest alates 09.06.2008 16.07.2008 (tl 43). Kuna tööleping oli lõppenud 01.07.2008 töötaja algatusel, siis ei saanud kostja enam töölepingut teistkordselt 16.07.2008 TLS § 86 p 6 alusel lõpetada Tööandja töölepingu lõpetamise alust töövaidlusorganis ei vaidlustanud. ITLS § 6 lg 2 järgi töölepingu lõpetamise õiguse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu.

Kohus nõustus hagejaga, et kuna tööandja ühe kuu jooksul töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise aluse vaidlustamiseks ei pöördunud, siis pole tööandjal enam õigust töölepingu lõpetamise alust vaidlustada. Vastavalt TLS § 82 lg 2 järgi kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses s.o. arvestuslikus summas 2 x 22 649 = 45 298 krooni. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, jättes rahuldamata hageja nõue töölepingu lõpetamise hüvitise saamiseks kahe kuu keskmise palga ulatuses arvestuslikult 45 298 krooni. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Maakohus on ekslikult hinnanud asjas kogutud tõendeid ja seega on kohtuotsus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 2 ja TsMS § 5 lg-ga 1. Hagi esemeks oli kahe kuu keskmise palga nõue summas 45 298 krooni (vastavalt TLS § 82 lg 2). Hagi aluseks olevateks faktilisteks asjaoludeks pidas hageja asjaolu, et kuna ta oli puhkusel perioodil 09.06.2008-24.06.2008, siis oleks kostja pidanud talle maksma puhkusetasu eelviimasel tööpäeval. Kuna puhkustasu ei makstud, siis esitas hageja väidetavalt 25.06.2008 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Hagi on ülesehitatud ainult ühele faktile, mis andis talle väidetavalt aluse esitada avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel - puhkusetasu õigeaegne mittemaksmine. Hageja ei ole viibinud PuhkS sätestatud korras 09.06-25.06.2008 puhkusel, kuivõrd puudus töölt omavoliliselt. Seega ei olnud kostjal kohustust maksta hagejale puhkusetasu. Hageja nõude aluseks olev 25.06.2008 esitatud avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ei ole seotud talle väidetava puhkuse hüvitise mittemaksmisega. Seega ei ole vastustajal õigus hüvitisele TLS § 82 alusel seoses puhkusetasu mittemaksmisega. Puhkusetasu ja palk on PaS ja PuhkS kohaselt erinevad koosseisud. Hageja nõude alus ja hüvitis TLS § 82 lg 2 alusel ei ole omavahel seotud ja seega on hüvitise nõue alusetu. Kohus on õigesti tuvastanud tsiviilasja asjaolud ja tõendid, kuid on nende põhjal teinud ebaõige otsuse. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et vastustaja esitas avalduse töösuhte lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjendusega, et talle on alates 10.06.2008 maksmata maikuu palk (lisa 1). Kohus tuvastas, et hageja esitas kostjale 25.06.2008 erineva sisuga avalduse kui see avaldus, mille esitas hageja kohtule (lisa 2). Apellant tõepoolest maikuu palka töölepingus kokkulepitud 10. kuupäeval ehk 10.06.2008 ei maksnud, kuid maksis selle 27.06.2008. Kohtule esitatud tagantjärgi trükitud avalduses, mille sisu viitab samale põhjusele, viitab hageja samuti palga mittenõuetekohasele väljamaksmisele tähtaja rikkumisega, kuid puudub viide selle kohta, mis ajast alates on kostja lepingut rikkunud. Seega ei ole hagis esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud seotud hageja poolt 25.06.2009 esitatud ja kohtule esitatud avaldustega. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et 25.06.2008 hageja poolt käsikirjas koostatud avaldus oli esitatud seoses maikuu palga mittemaksmisega. Seda asjaolu ei ole ka hageja vaidlustanud. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja väited puhkusetasu maksmata jätmise kohta ei ole asjakohased. Seega kui kohus on asjas esitatud tõendite alusel jõudnud järeldusele, et hagejal ei olnud alust jääda puhkusele ega nõuda puhkusetasu ning omakorda TLS § 82 alusel hüvitist puhkusetasu väidetava õigeaegse mittemaksmise eest, siis puuduvad hagi aluseks olevad asjaolud. Seega hagi aluseks olevate asjaolude puudumise tõttu ei saa ka kohus hagis toodud nõuet rahuldada. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldus ei ole kooskõlas kohtu

poolt tuvastatud asjaoludega. Kohus tuvastas, et hagejal ei olnud õigust puhkusele jääda ja et hagejal ei olnud õigus saada puhkuseraha. Kohus tuvastas, et hageja ei ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel seoses puhkusetasu maksmata jätmisega ja et hageja poolt 25.06.2008 esitatud avaldusest ei ole võimalik välja lugeda puhkusetasu maksmata jätmist. Apellant on seisukohal, et kohus on rikkunud TsMS § 5 lg 1 sätestatut, mille kohaselt hagi menetletakse poole esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kohus on tuvastanud, et hagi alus ja ese ei ole omavahel seotud, kuid kohus on siiski hageja nõude hüvitise osas rahuldanud. Kohus on nõude rahuldamisel lähtunud eelduste kohaselt asjaolust, et kuna hageja esitas avalduse TLS § 82 alusel seoses palga (mitte puhkusetasu) hilisema maksmisega, siis on hagejal niikuinii õigus saada hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel. Kohus on väljunud hagi aluseks olevate asjaolude piiridest. Apellant on menetluse käigus kinnitanud, et tõepoolest viibis maikuu palga maksmine ja kostja maksis maikuu palga 27.06.2008. Hageja ei ole esitanud kohtusse hagi hüvitise nõudes, milles hagi aluseks on fakt, et kostja viivitas palga maksmisega. Sellist kohtuvaidlust poolte vahel ei ole olnud. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli töösuhe. Vastavalt hagejaga sõlmitud töölepingu punktile 5.3 kohustus tööandja maksma hagejale palka üks kord kuus kalendrikuu 10. kuupäevaks. Vaidlus puudub selle üle, et 2008.a. maikuu palka kostja hagejale õigeaegselt üle ei kandnud. 25.06.08 esitas hageja kostjale avalduse, milles teatas, et lõpetab töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel seoses töötasu välja maksmata jätmisega alates 10.06.2008. Maakohus on otsuses hinnanud esitatud avalduse erinevat sõnastust ning leidnud põhjendatult, et usaldusväärseks tuleb lugeda töötaja käsikirjas kirjutatud avaldust, milles hageja taotles töölepingu lõpetamist seoses töötasu mittemaksmisega alates 10.06.2008 (t.lk. 125). TLS § 82 lg 1 on töötaja õigustatud nõudma töölepingu lõpetamist, kui tööandja jätab töölepingu tingimused täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt. Töötasu maksmine töölepingus kokku lepitud tähtajal on töölepingu oluline tingimus ning selle kohustuse rikkumisel on töötajal õigus tööleping lõpetada, teatades sellest viis kalendripäeva ette. Hageja nii ka toimis. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandja poolse lepingutingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses ettenähtud korras. Kostja vastuväidetel lõpetas hageja töölepingu enne viie päeva möödumist. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kui esineks selline asjaolu, siis enne etteteatamistähtaja möödumist töölepingu lõpetamise tagajärjed sätestab TLS § 84 lg 2, mille kohaselt on tööandjal õigus

nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. TLS § 82 lg 2 kohaselt pidi kostja välja maksma hagejale kahe kuu keskmise palga, mida kostja ei täitnud. Apellandi väide on õige, et hagiavalduses on hageja esile toonud asjaolu, et tööandja ei maksnud välja puhkusetasu õigeaegselt, mis ei olnud 25.06.2008 avalduses toodud töölepingu lõpetamise põhjuseks. Samas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt hagi piiride ületamist. Apellandi väide on õige, et puhkusetasu ja palk on erineva tähendusega mõisted. Hageja on põhjendanud, et puhkusele minekul ei makstud talle välja puhkusetasu. 21.01.2009 eelistungil hageja selgitas, et puhkusetasu on osa palgast ning mai kuu palk oli ka õigeaegselt saamata, mille tõttu esitas ta tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks (t.lk.56). Seega on hageja tuginenud asjaolule, et töölepingu lõpetamise aluseks oli ka maikuu palga mittemaksmine ning kohus ei ole ületanud hagi piire. Asjaolu, et maikuu eest sai hageja palka alles pärast avalduse esitamist 27.06.2008, leidis tõendamist. Seega on kohus põhjendatult nõude rahuldanud. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et tööandja peab töötaja avaldusega töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi mittenõustumise korral sellest töötajat teavitama, kuid seadusest ei tulene, et selleks peab ta pöörduma töövaidluskomisjoni ITLS § 6 lg 2 korras. Seadusest selline kohustus ei tulene. Tööandja on õigustatud esitama oma vastuväited ka töövaidluskomisjonis, mida ongi kostja teinud. Seega on vastustaja vastuväide ja kohtu seisukoht ekslik, et apellant ei saa enam vaidlustada töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebuses toodud väide sellest, et maakohus tuvastas, et hagejal puudus õigus puhkusele jääda ja puhkuseraha saada, on ekslik. Sellisele seisukohale ei ole kohus asunud. Kohus põhjendas, miks ei ole põhjendatud hageja väited sellest, et hüvitise nõue tuleneb ka puhkusetasu mittetasumisest. Sellele ei olnud hageja tuginenud 25.06.2008 esitatud avalduses. Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga. Eeltoodut arvestades, ei oma tähendust ka see asjaolu, kas hagejal oli õigus puhkusele jääda või mitte ning kolleegium ei pea vajalikuks hinnata selle asjaolu osas toimikus olevaid tõendeid. Töölepingu lõpetamine tööandja poolt TLS § 86 p 6 alusel toimus pärast töötaja poolt töölepingu lõpetamist, seega on maakohtu seisukoht põhjendatud, et juba lõpetatud töölepingut ei ole võimalik teistkordselt lõpetada.

Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.