Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. oktoober 2009, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-11767
Tsiviilasi
P. N. hagi OÜ Acerra vastu töölepingu lõpetamisel ettenähtud hüvitise 45 000 krooni ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.04.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Acerra apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. oktoober 2009, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja P. N. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX XXXX/XX, Tallinn), esindaja Ivetta Tšernova Kostja OÜ Acerra (registrikood 10175999, asukoht SuurSõjamäe 25a, Tallinn), esindajad Ivelina Mahmurova ja adv Viive Kaur
Jätta Harju Maakohtu 28.04.2009 otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta OÜ Acerra kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik Töövaidluskomisjoni 26.02.2008 otsusega töövaidlusasjas nr 9.03-02/2605-07 rahuldati P. N. avaldus OÜ Acerra vastu saamata jäänud lõpparve nõudes ning mõisteti tööandjalt välja töölepingu seaduse (TLS) § 87 lg-s 2 ja § 90 lg-s 1 ettenähtud hüvitise 45 000 krooni.
31.03.2008 esitas OÜ Acerra Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonis lahendatud P. N. avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. P. N. töötas OÜ-s Acerra alates 01.11.1998 töölepingu alusel põhipalgaga 7500 krooni kuus. 01.09.2007 lõpetati temaga tööleping TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu seoses töömahu vähenemisega. Koondamisest teatati hagejale 31.08.2007, koondamishüvitust talle välja ei makstud. Olles töötanud kostja juures viis aastat, on hagejal õigus koondamisest etteteatamata jätmise tõttu hüvitusele kolme kuu palga ulatuses ja koondamise hüvitusele samuti kolme kuu palga ulatuses, mistõttu on hagejal õigus saada hüvitust kokku 45 000 krooni. 05.01.2009 esitas hageja kohtule viivise nõude lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest kokku 15 938 krooni saamiseks, mida töövaidluskomisjonile ei olnud esitatud. OÜ Acerra hagi ei tunnistanud. Hageja koondamisel on tegemist näiliku tehinguga, kuna koondamiseks puudus igasugune vajadus. Kostja oma tegevust likvideerinud ei ole, tal on senini vajadus autojuhi järele ning autojuhi ülesandeid täidetakse tellimuse alusel. Tööleping lõpetati tegelikult poolte kokkuleppel. Kostja juhatuse liige P. T. ja hageja on vennad. Hageja asus pärast töölepingu lõpetamist tööle OÜ-sse I.. Kostja juhatus suhtus töötajatesse erinevalt, sest osade töötajatega lõpetas P. T. lepingud poolte kokkuleppel, mitte koondamise tõttu. P. T. üritas OÜ-le Acerra kahju tekitades võõrandada OÜ Acerra kaubamärgid OÜ-le I., mille omanikuks ja juhatuse liikmeks ta samaaegselt oli ning viia kogu majandustegevuse üle OÜ-sse I.. Viivise nõudele tuleb kohaldada aegumist, kuna nõue esitati kohtule 16 kuud pärast töösuhte lõppemist, mistõttu on kohtusse pöördumise neljakuune tähtaeg möödunud. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis OÜ-lt Acerra P. N. kasuks välja saamata jäänud hüvitise 45 000 krooni. Pooltel ei ole vaidlust selles, et töölepingu lõpetamine hagejaga vormistati koondamisena TLS § 86 p 3 alusel ega hüvituse määras, vaidlus on selle üle, kas töölepingu lõpetamine koondamise tõttu oli näilik tehing ja seega tühine ning kas tegelikult lõpetati tööleping poolte kokkuleppel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lõigete 2 ja 3 järgi on näilik tehing tühine ning kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kostja juhatuse liige P. T. teatas hagejale 31.08.2007 käskkirjaga koondamisest seoses töömahu vähenemisega alates 01.09.2007, seega töölepingu lõpetamise päeval. Samal päeval on käskkiri hagejale allkirja vastu teatavaks tehtud. 31.08.2008 maksti hagejale välja augustikuu töötasu. Tööraamatu väljavõttest nähtuvalt on tööleping hagejaga lõpetatud 31.08.2007 käskkirjaga TLS § 86 p 3 alusel 31.08.2007. Tunnistaja P. T.i ütlustega on tõendatud, et tema hinnangul oli ettevõte majandusraskustes, et I. M. äriühingu osanikuna nõudis temalt töötajatega töölepingute lõpetamist ning et ta lõpetas töölepingud koondamise tõttu nende töötajatega, kes ei tahtnud omal soovil töölt lahkuda, sealhulgas hagejaga. Töölepingute lõpetamisel oli tunnistaja arvamusel, et muud seaduslikud alused töölepingute lõpetamiseks töötajatega, kes ise ei soovi töölt lahkuda, puuduvad ning et töötajad, kes on töötanud äriühingus pikka aega, on õigustatud saama koondamishüvitusi. Tunnistaja vormistas töölepingute lõpetamise hageja tööraamatus, koondamishüvitus jäi hagejale välja maksmata, kuna ta tagandati juhatusest. Tunnistaja A. Z. ütlustega on tõendatud, et temale tegi
ettepaneku tööleping lõpetada omal soovil A. B. ning et ta nõustus avaldusele omal soovil töölt lahkumiseks alla kirjutama. A. B. ütles tunnistajale, et töölepinguid lõpetatakse ka teisiti, kuid ta ei täpsustanud kellega ja mil viisil. Tunnistaja ei teadnud, kuidas lõpetati tööleping hagejaga. Eeltooduga on tõendatud, et P. T.il oli tahe lõpetada hagejaga tööleping koondamise tõttu, mis annaks hagejale õiguse hüvitustele ning ta väljendas oma tahteavaldust otseselt (TsÜS § 68 lg 2) töölepingu lõpetamisest kirjaliku etteteatamise ja töölepingu lõpetamise vormistamisega TLS § 86 p 3 alusel. P. T.i ütlustest nähtuvalt oli tal tahe maksta hagejale välja ka koondamisega seotud hüvitised, kuid hüvitus jäi hagejale välja maksmata seetõttu, et ta kõrvaldati juhatuse liikmest, seega temast mittesõltuvatel asjaoludel. Kuna hageja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist, vaid vastupidi, on esitanud nõude töövaidluskomisjonile ja kohtule koondamishüvituste ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise saamiseks, siis on ta oma käitumisega otseselt tõendatud tahet olla töölt koondatud ja saada sellega kaasnevaid rahalisi hüvitusi. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hagejal ja kostja juhatuse liikmel P. T.il oli tahe lõpetada hagejaga tööleping poolte kokkuleppel ilma OÜ-le Acerra rahalisi kohustusi kaasa toomata, s.t hüvitust maksmata. Selles osas lähevad kostja vastuväidete põhistused vastuollu tema väidetega selle kohta, et P. T.i tahe oli suunatud kostja kahjustamisele, sealhulgas rahalisele. Tähtsust ei oma asjaolu, kas tehingu teinud poolte käitumine oli majanduslikult otstarbekas ja põhjendatud ning kas OÜ-l Acerra oli vajadus töötajate koondamiseks, sest TsÜS § 89 lg 1 koosseis seda ei eelda. Seega ei ole vajadust analüüsida hageja koondamise majanduslikku põhjendatust. Samas tuleb märkida, et ka selles on kostja väited vastuolulised, sest vastustest hagile nähtub, et kuigi kostja eitab autojuhi koondamise vajadust, ei ole hageja asemele uut töötajat tööle võetud, vaid autojuhi ülesandeid täidetakse tellimuse alusel. Juhul, kui kostja arvab, et juhatuse liige on talle põhjustanud töötajate koondamisega kahju, siis on tal õigus esitada tema vastu nõue. Kostja esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid OÜ Acerra ja OÜ I. ning P. T.i ja I. M. omavaheliste suhete kohta ei oma antud asja lahendamisel tähtsust nagu ei oma tähtsust asjaolu et hageja ja P. T. on vennad, et hageja asus pärast töölepingu lõpetamist tööle OÜ-sse I. ning et töötajatega lõpetati töölepinguid erinevatel alustel. Seega ei ole asjas tuvastatud, et hageja koondamine oli TsÜS § 89 mõttes näilik tehing või et sellega varjati töölepingu lõpetamist poolte kokkuleppel. TLS 86 p 3 kohaselt võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisel. TLS § 87 lg 1 p 3 järgi on tööandja kohustatud töötajate koondamisel töölepingu lõpetamisest töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures 5-10 aastat, kirjalikult ette teatama mitte vähem kui kolm kuud ning TLS § 90 lg 1 p 1b alusel maksma hüvituse kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kuna pooltel puudub vaidlus hageja tööstaaži, koondamisest etteteatamise aja ja hüvituse suuruse üle, siis kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitused kokku summas 45 000 krooni. Viivisenõuet põhjendas hageja asjaoluga, et kostja viivitab lõpparve väljamaksmisega alates 01.09.2007 kuni käesoleva ajani. Kostja palus viivisenõudele kohaldada aegumist, kuna nõue esitati kohtule 16 kuud pärast töösuhte lõppemist, mistõttu on kohtusse pöördumise neljakuune tähtaeg möödunud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Kuna tegemist ei ole käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhtudega, s.t töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude ega palga maksmise nõudega, siis on viivise nõude kohtusse esitamise tähtajaks neli kuud. ITVS § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai
või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Hageja sai koondamishüvitise väljamaksmata jätmisest teada 31.08.2007 kostja tehtud pangaülekandest, kui töölepingu lõpetamise päeval kanti talle üle üksnes augustikuu töötasu. Seega hakkas nõude esitamise tähtaeg kulgema 01.09.2007 ja lõppes nelja kuu möödumisel. Kuna nõue esitati esmakordselt kohtule 05.01.2009, siis tuleb TsÜS § 143 alusel kohaldada nõudele aegumist ja jätta seetõttu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus OÜ Acerra palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ning uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ekslikult tõlgendanud TsÜS § 89 lg 1, märkides, et selle koosseis ei eelda seda, kas poolte käitumine oli majanduslikult otstarbekas ja põhjendatud ning kas OÜ-l Acerra oli vajadus töötajate koondamiseks. Majandusliku põhjendatuse hindamine ei ole küll kohtu pädevuses, küll on aga kohtu pädevuses hinnata seda, kas esines seaduses sätestatud koondamise alus. TsÜS § 89 lg 1 on üldnorm ja see sätestab põhimõtte - pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad - mille kontrollimiseks on vaja hinnata kõiki faktilisi asjaolusid. Kohtupraktikas tööle ennistamise vaidlustes, kus töötaja on koondatud ja ta on vaidlustanud töösuhte lõpetamise koondamise aluse puudumise tõttu, hindavad kohtud seda, kas tööandjal esines töömahu vähenemisest, tootmise või töö ümberkorraldamisest, varem töötanud töötaja tööle ennistamisest või muust juhtumist tulenev alus, mis tingib töö lõppemise ja sellest tulenevalt ka töötaja koondamise. Seega on kohtud pädevad hindama koondamise aluse olemasolu. Maakohus oleks pidanud kostja sellekohase vastuväite hindamisel võtma seisukoha kõigi kostja väidete põhistamiseks esitatud asjaolude ja nende kohta esitatud dokumentaalsete tõendite osas. Tunnistaja A. Z. ütlustega leidis tõendamist, et kostja lahkus töölt OÜ-st Acerra tegelikult juba augustikuus 2007 (s.o ligi paar nädalat enne koondamist), asudes tööle venna P. T. äriühingus OÜ I.. See asjaolu tõendab juhatuse endise liikme ja hageja tegelikku tahet, mis seisnes selles, et hageja soovis lahkuda (sisuliselt juba lahkus augustikuu 2007 teises pooles) töölt OÜ-st Acerra ja asuda tööle OÜ-sse I.. Hageja ei vaielnud vastu, et asus tööle OÜ-sse I. enne töösuhte lõpetamist kostjaga. Kuna hageja kinnitas, et koondamisest talle ette ei teatatud, puudub ka alus väita, et hageja võis asuda OÜ-sse I. tööle teadmisega, et niikuinii peab ta OÜ-st Acerra lahkuma. Kostjal puudus igasugune vajadus töötaja koondamiseks, osaühing ei ole oma tegevust likvideerinud ja vajadus autojuhi (ka müügimehe ja laadija) töökoha järele on jätkuvalt olemas. Kostja majandustegevus ei ole kunagi olnud katkenud ja asjaolu, et autojuhi ülesandeid asuti täitma tellimuste alusel, ei ole hinnatav töömahu vähenemisena. Isegi juhul, kui autojuhi tööülesanded oleksid augustis 2007 vähenenud (seda aga ei olnud), siis ei saanud ka see asjaolu olla aluseks autojuhi/laohoidja/ müügijuhi koondamisele. Kostja ei olnud majandusraskustes ja teenis kasumit. P. T. tahe koondamishüvitist maksta ei leidnud kohtus tõendamist, kohus tugines vaid ebausaldusväärse tunnistaja ütlusele. Kohus jättis tõendid kogumis hindamata ja seetõttu ka tähelepanuta vastuolu tunnistaja ütluste ja Harju Maakohtu registriosakonna 05.12.2007 kirja nr 5214-07 vahel, millest nähtub, et tunnistajat ei kõrvaldatud, vaid et tunnistaja avaldas väidetavalt juba 17.09.2007 ise soovi astuda juhatusest tagasi. Eelnimetatud vastuolu kinnitab seda, et kohus oleks pidanud hindama tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Tegemist on ühelt poolt hageja vennaga ja teiselt poolt endise juhatuse liikmega, kes oli tühise tehingu alusel võõrandatud kostjalt nimetatud äriühingule 11 kaubamärki, ja kellele kuuluvasse äriühingusse asus hageja tööle. Kõik need asjaolud seonduvad ühtlasi ka tunnistaja enda võimaliku hilisema kas siis kriminaal- või tsiviilõigusliku vastutusega (näiteks kahju tekitamine OÜ-le Acerra), mistõttu võib eeldada, et tunnistaja annab tõenäoliselt ütlusi, mis on kasulikud nii hagejale kui talle endale. Tunnistaja P. T. ütluste vastuolu A. Z. ütlustega jättis kohus samuti tähelepanuta ja hindamata.
Ühtegi tõendit, millest nähtuks töölepingu lõpetamisest kirjalik etteteatamine, käesolevas tsiviilasjas ei ole. Hageja enda sõnade kohaselt anti talle lepingu lõpetamisest teada 31.08.2007, seega on maakohus tuginenud otsuse tegemisel olematule tõendile, leides, et hagejale teatati koondamisest kirjalikult ette. Koondamisest Tööturuametit ei teavitatud. Asjaolu, et hageja ise ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist, vaid esitas nõude töövaidluskomisjonile, ei ole hinnatav asjaoluna, mis kinnitaks poolte tahet töösuhte koondamise tõttu lõpetamiseks. Näiliku tehingu tegemisel ei saa pooled eeldada, et igal juhul jääb tehing vaidlustamata, ning teiseks on igati mõistetav, et hageja üritab näiliku tehingu alusel rahalist kasu saada. Maakohus märkis, et juhul kui kostja arvab, et juhatuse liige on talle põhjustanud töötajate koondamisega kahju, siis on tal õigus esitada tema vastu nõue. Apellant möönab, et seadusest tulenevalt selline võimalus tal on, kuid see ei tähenda seda, et kostja peaks nõustuma töötajale alusetult hüvitise maksmisega ning et kohus saaks jätta sel põhjusel hindamata tõendid, mis seonduvad nii koondamise alusega kui ka vaidluse eseme suhtes esitatud muude oluliste asjaoludega. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole see, kas ülakirjeldatud tegevusega on tekitatud OÜ-le Acerra kahju, vaid see, kas poolte tegelikku tahteavaldust varjati näiliku tehinguga. Tõendeid ja esiletoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohtul võimalik poolte tegelik tahteavaldus välja selgitada. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamise põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Kohtulahend ei sõltunud asjaolust, kas kostjal kui äriühingul oli objektiivne põhjus töötajate, s.h hageja, koondamiseks või mitte. Töölepingu seadusest tulenevalt on tööandjale antud võimalus teatud juhtudel lõpetada tööleping töötajaga ka siis, kui töötaja selleks soovi ei avalda. Nii tuleneb TLS §-st 86 rida aluseid, mille puhul seaduseandja ei eelda töötaja nõusolekut ega tema algatust töösuhte lõpetamiseks. Seega on tegemist tööandja ühepoolse toiminguga, mida on vastaspoolel, s.o töötajal, võimalik soovi korral ka vaidlustada. Sel juhul tuleb töövaidlusorganil kontrollida, kas töölepingu lõpetamiseks tööandja algatusel oli seaduslik alus. Praegusel juhul on kostja tööandjana lõpetanud hageja töölepingu TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega, mistõttu ei saa ta ise lepingu lõpetamise seaduslikkust ühepoolselt kahtluse alla seada. Ka Riigikohus on märkinud (30.09.2003 otsus nr 3-2-1-95-03), et töölepingu lõpetamise seaduslikkust võib vaidlustada lõpetamist algatanud poole vastaspool, s.o töötaja, kui tööleping lõpetati tööandja algatusel, ning tööandja, kui seda tehti töötaja algatusel (näiteks võib tööandja vaidlustada töölepingu lõpetamise aluse seaduslikkuse juhul, kui töötaja taotles töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel). Eeltoodud põhjustel ei ole tööandjal võimalik väita töölepingu lõpetamise näilikkust, kui leping lõpetati TLS § 86 p 3 alusel tema enda algatusel. Ka juhul, kui tööandjal puudus selleks objektiivne vajadus, ei ole see võimalik. Antud juhul on kostja teinud tööandjana oma soovi tööleping lõpetada teatavaks töötajale ning töösuhe on 31.08.2007 lõpetatud. Sellest ühepoolselt loobuda ei ole tööandjal võimalik. Apellandi teistsugune käsitlus ei tugine seadusele. Töölepingu lõpetamist tööandja algatusel ei ole võimalik hinnata tehinguks, mille puhul võiks olla tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Nimetatud sättest tulenevalt saab näilikust tehingust rääkida eelkõige vaid siis, kui tegemist on vähemalt kahe poole vahelise tehinguga.
Tööandja algatusel töölepingu lõpetamine ei ole selliseks tehinguks (toiminguks), mille puhul tuleks kaaluda, milline oli poolte tegelik tahe. Töölepingu seaduse mõttest tulenevalt omab sel juhul tähtsust tööandja tahteavaldus, mis on töötajale teatavaks tehtud. Isegi siis, kui kostja tahteavaldus tööandjana oli suunatud teise tehingu, s.o töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamise (töötaja oli töölepingu lõpetamisega nõus), varjamisele, ei saa töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 3 alusel lugeda näilikuks. Samuti ei sõltu töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel töötaja tahtest, mistõttu ei oma töötaja suhtumine (tahe) sellesse tähtsust. Küll ei ole käesolevas asjas alust väita, et ka töötaja soovis töölepingut lõpetada. Maakohus märkis õigesti, et juba üksnes rahalise nõude esitamine tõendab, et hageja seda ei tunnista. Maakohus hindas tõendeid õigesti. Kostja juhtorgani liikmete omavahelised konfliktid ja sellest lähtuv käitumine ei võimalda hinnata sooritatud toimingut näilikuks. Tegemist ei ole kostja juhatuse liikme, vaid kostja nimel tehtud tehinguga (toiminguga), mistõttu ei ole asjakohane rääkida P. T.i tegelikust (isiklikust) tahtest, vaid tema poolt vahendatud äriühingu tahtest. Kaebuse vastav käsitlus ei ole õige. Asjaolu, kas juhatuse liige P. T. kutsuti juhatusest tagasi või avaldas selleks ise soovi, ei mõjuta käesoleva vaidluse resultaati. Töölepingu lõpetamise alust ei mõjuta ka see, millal asus hageja uuel töökohal tööle ja millise äriühingu ettevõttes ta seda tegi. Ka asjaolu, et kohtule ei esitatud tõendit selle kohta, et töölepingu lõpetamisest oleks hagejale kirjalikult ette teatatud, ei kinnita apellandi väiteid poolte tegeliku tahte kohta. Pealegi, just viidatud nõude täitmata jätmise tõttu esitaski hageja rahalise nõude muuhulgas TLS § 87 lg 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt, kui tööandja ei teata töölepingu lõpetamisest töötajale nõuetekohaselt ette, on ta kohustatud maksma töötajale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Mainitud hüvituse maksmine ei vabasta tööandjat kohustusest maksta töötajale TLS § 90 lg-s 1 ettenähtud hüvitust. Maakohus ongi kõnealused hüvitised kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
Ü. Jänes
R. Allikvere
K. Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.