Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.11.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-1232
Tsiviilasi
OÜ PARME TRANS hagi AS-i MeP Trans vastu põhivõla 44 064.37 euro, viivise 1152.07 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.03.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS MeP Trans apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
48 795.75 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ PARME TRANS (registrikood 10193856), juhatuse liige JŠ, lepinguline esindaja v/adv Jaak Oja Kostja/apellant AS MeP Trans (registrikood 10037205), lepinguline esindaja v/adv Paul Keres
Kohtuistungi toimumise aeg
01.11.2017
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 31.03.2017 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jookul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
4.Vastustaja taotlus 01.11.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.25.01.2016 esitas hageja maakohtule kostja vastu hagi, paludes lõpliku nõudena mõista kostjalt välja veotasu põhivõla 44 064.37 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1152.07 eurot ja TsMS § 367 alusel edasiulatuva viivise seadusjärgses määras.
2.Poolte koostöö raames tellis kostja hagejalt kaubaveoteenust. Hageja kohustus oli vedada kolmanda isiku kaupa marsruudil Inglismaa-Itaalia-Inglismaa, mille eest kostja kohustus hagejale kui vedajale maksma veotasu. Hageja täitis kohustused ja toimetas kaubad saajale. Osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale arved. Kokku on tasumata 6 arve alusel 44 064.37 eurot. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele (t I kd lk 57-60, tõlge 56) jättis kostja veotasu maksmata. Kuna kostja on viivitanud kohustuse täitmisega, nõudab hageja viivist seadusjärgses määras. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel ei olnud veolepingulist suhet, mistõttu ei pea kostja tasuma hagejale ka vedude eest. Lisaks eiole hageja arvetel näidatud vedude tegelikku toimumist tõendanud. Pooltevaheline ärisuhe viitab ekspedeerimiskokkuleppele. Esimese astme kohtu otsus
4.31.03.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 44 064.37 eurot, hagiavalduse esitamsie seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1152.07 eurot ja alates 31.03.2017 viivise põhinõudelt kuni selle täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 42 912.30 eurot. Kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda ning märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
5.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud: DB töötas hageja juures arendusdirektorina kuni augustini 2015, korraldades rahvusvaheliste vedude toimumist; alates 21.02.2014 on DB kostja aktsiate ainuomanik (t I kd lk 12 pöördel, II kd lk 184); hageja esitas kostjale arved nr 15-1883, 15-2172, 15-2173, 15-2175, 15-2394 ja 15-2395 (t I kd lk 5-10);
kostja esitas Benfleet Forvarding LTD-le arved 15-0127, 15-0126, 15-0132, 15-0122, 15-0131, 15-0135, 15-0138, 15-0136 ja 15-0139 (t II kd lk 13-21); Benfleet Forvarding LTD tasus kostjale esitatud arvete eest kokku 27 285.90 eurot (t II kd lk 32); kostja deklareeris Maksu- ja Tolliametis kõik hagi aluseks olevad hageja veoarved.
6.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millise lepingu on nad sõlminud ning kas sellest lepingust tulenevad kostjale hageja suhtes mingid kohustused. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks esmalt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe.
7.Hageja on erinevates menetlusdokumentides leidnud, et poolte vahel sõlmiti veoleping või kombineeritud agendi-ekspedeerimisleping. Alternatiivselt leidis hageja, et tegemist võib olla ka kostja poolt käsundi rikkumise või alusetu rikastumisega (t II kd lk 121). Kostja hinnangul poolte vahel lepinguline suhe puudub, kuid juhul, kui lugeda leping sõlmituks, on tegemist ekspedeerimislepinguga (t II kd lk 108 pöördel). Järgnevalt analüüsis kohus, kas tegemist võis olla ekspedeerimisega. Ekspedeerimisleping on kahepoolne leping, mille poolteks on saatja ja ekspedeerija. Ekspedeerimislepingu sisuks olev veose vedamise korraldamine võib hõlmata nii vedaja valikut kui ka vedamiseks vajalike lepingute, sh veolepingu sõlmimist (VÕS § 855 lõike 1 punktid 3 ja 4). Vedamiseks vajalikud lepingud võib ekspedeerija sõlmida oma nimel või, kui ta on selleks volitatud, saatja nimel (VÕS § 855 lõige 3). Isegi, kui kostja korraldas kaubavedu saatjaga (kauba omanikuga) sõlmitud ekspedeerimislepingu alusel, sõlmides selleks oma nimel veolepingu hagejaga, ei saa teda suhtes hagejaga pidada ekspedeerijaks VÕS § 854 lõike 1 tähenduses. See tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-32-15, punkt 11.
8.Kohtu hinnangul ei võimalda asjas esitatud tõendid ka järeldada, et pooltel oli sõlmitud agendileping. VÕS III Kommenteeritud väljaande (Tallinn: Juura, 2009, lk 120-121) § 670 kommentaari punktide 3.1–3.3 kohaselt on agendileping olemuselt käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise leping. Agendilepingu iseloomulik tunnus on püsiv lepingute sõlmimine või vahendamine teise isiku nimel ja huvides. Agendileping loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui agent on teinud mõistlikke pingutusi lepingute sõlmimiseks või vahendamiseks. Agenditasu nõude tekkimine sõltub agendi vahendatud või sõlmitud lepingu edukast täitmisest. Agendilepingut eristab käsunduslepingust püsiv tegutsemine käsundiandja heaks. Lepingute vahendamine seisneb aktiivses müügitöös – potentsiaalsete lepingupartnerite otsimises, kontaktide loomises, käsundiandja poolt pakutava tutvustamises ja klientide mõjutamises lepingu kasuks otsustama. Kohus leidis, et antud juhul ei ole täidetud agendilepingu tingimused, st püsiv tegutsemine käsundiandja heaks ning aktiivne müügitöö. Poolte vahel ei ole lepingut, mis kohustaks kostjat tegema aktiivset müügitööd potentsiaalsete lepingupartnerite (vedajate) otsimiseks.
9.VÕS III komm vlj (Tallinn: Juura, 2009, lk 316-317) 42. peatüki 1. jao punktide 2 ja 3 järgi on VÕS-i kaubaveolepingu regulatsioon kohaldatav kaupade riigisisestele maanteevedudele. Rahvusvahelistele maanteevedudele kohaldatakse rahvusvaheliste maanteekaubavedude lepingu konventsiooni (CMR konventsiooni). Küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-iga, kohaldatakse kohtu asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratavat riigisisest lepinguõigust. Veoleping kui töövõtulepingu tüüpi leping ei ole üldjuhul kestvusleping. CMR konventsiooni kommenteeritud väljaande (Tallinn: Interlex 2015, lk 13-15) 1. peatüki kohaselt leiab konventsioon kohaldamist lepingu suhtes, kui lepingus esinevad üheaegselt
järgmised tunnused: 1) kauba transportimise eest makstakse tasu; 2) lepinguga määratud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; 3) üks nendest riikidest, kus peab toimuma kauba vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR konventsiooniga; 4) vedu teostatakse sõidukiga. Tõendite põhjal leidis kohus, et hagejal olid kostjaga sõlmitud veolepingud, st konkreetse kauba kindlasse sihtkohta vedamiseks. Antud juhul on kostja esitanud veotellimused hagejale kui vedajale.
10.Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-56-06 (punkt 14) ja 3-2-1-143-08 (punkt 12) asunud seisukohale, et kauba saatjaks on reeglina isik, kes sõlmis või kelle nimel sõlmitakse vedajaga veoleping. CMR artikli 4 järgi tuleb veoleping kinnitada saatedokumendiga, kuid selle puudumine ei tähenda veel iseenesest veolepingu puudumist. Siiski tõendab saatedokument CMR artikli 9 lõike 1 järgi veolepingu sõlmimist prima facie. Saatedokumendi sisu ja vorminõuded sätestatakse CMR artiklites 5 ja 6. Seega tõendab isiku kauba saatjaks olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument. Eeltoodu ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel.
11.Esitatud CMR-ide, veolehtede ja kinnituskirjade andmed (t I kd lk 103-141, 145-155, II kd lk 140-158) ei võimalda neid üheselt konkreetsete vedudega siduda. Samas on esitatud hulgaliselt muid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada veolepingu olemasolu poolte vahel ja vedude teostamist hageja poolt. Kohus luges EI (kes oli sel ajal hageja töötaja, t I kd lk 23, 24, tõlge lk 81) ja DB (kostja töötaja) 07.08.2015 ekirjavahetusega (t I kd lk 48-55, tõlked lk 94-5) tuvastatuks, et 07.08.2015 kell 12.43 e-kirjaga (t I kd lk 49) kooskõlastas DB hagejaga veo ja tariifi vastavalt kokkuleppele, mille alusel esitati arve nr 15-1883. Kirjas viidatakse läbisõidule 6783km, veoki registreerimismärgile 801 ja näidatud on ajavahemik 30.06.– 16.07.2015. Kell 13.53 (t I kd lk 48) on DB e-kiri EI-le, kus DB kirjutab täpsemalt kilometraažidest, ajavahemikest ja sõidukite registreerimisnumbrid. Kõnesolev e-kiri on seotud vedudega, mille alusel esitati arve nr 15-2175 (läbisõit 5853km, veoki nr 801 ja periood 16.07.–31.07.2015), arve nr 15-2172 (läbisõit 6116km, veoki nr 748, periood 01.07.–16.07.2015) ning arve nr 15-2173 (läbisõit 5178km, veoki nr 748, periood 16.07.–31.07.2015). Eelnevatest tõenditest nähtub, et kostja tellis märgitud veod hagejalt.
12.Maksu- ja Tolliameti tõenditega (t I kd lk 190, II kd lk 2) leidis kinnitust, et nii kostja kui hageja on deklareerinud hageja esitatud veoarved nr 15-1883, 15-2172, 15-2173, 15-2175, 15-2394 ja 15-2395 ning et kostja poolt deklareeritud arvetel on müüjana näidatud hageja. Kohus viitas käibemaksuseaduse (KMS) § 31 lõikele 1. Praegusel juhul on kostjal tekkinud õigus KMS-i järgi sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ja kostja on saanud sisendkäibemaksu hageja arvel. Ka see kinnitab kaudselt, et hageja on kostjale veoteenust osutatud. Kostja on arved deklareerinud, kuid ei ole neid tasunud. Kohus nõustus hagejaga, et ebaõigeid arveid ei pea deklareerima ja lubamatu on kasutada arveid, mille tasumist kostja põhjendatuks ei pea, maksusoodustuse saamiseks.
13.Asjas on tuvastamist leidnud, et kostja esitas Benfleet Forwarding LTD-le arved samade teenuste kohta, mille kohta on hageja esitanud arved kostjale. Nii kostja kui hageja alljärgnevalt märgitud arvetel kajastatud veod on teostatud samal ajavahemikul, sama sõidukiga ja samal marsruudil. Kohus tuvastas seose hageja arve nr 15-1883 (t I kd lk 5) ja kostja arve nr 15-0127 (t II kd lk 13, tõlge II kd lk 24)
vahel. Samuti on tuvastatav hageja arve nr 15-2172 (t I kd lk 6) seos kostja arvega nr 15-0126 (t II kd lk 14, tõlge II kd lk 25). Hageja arve nr 15-2173 (t I kd lk 7) on seostatav kostja arvega nr 15-0132 (t II kd lk 15, tõlge II kd lk 26). Hageja arve nr 15-2175 (t I kd lk 8) on seostatav kostja arvega nr 15-0131 (t II kd lk 17, tõlge II kd lk 27). Hageja arve nr 15-2394 (t I kd lk 9) on seostatav kostja arvega nr 15-0135 (t II kd lk 18, tõlge II kd lk 28) ja nr 15-0138 (t II kd lk 19, tõlge lk 29). Hageja arve nr 15-2395 (t I kd lk 10) on seostatav kostja arvetega nr 15-0136 (t II kd lk 20, tõlge II kd lk 30) ja nr 15-0139 (t II kd lk 21, tõlge II kd lk 31).
14.Vaidlust ei ole, et kostja on märgitud arved esitanud Benfleet Forwarding LTD-le ja arved on viimase poolt kostjale ka tasutud (t II kd lk 32-34). Benfleet Forwarding LTD on kinnitanud, et veod on teostatud hageja poolt, kuid arved on tasutud kostjale (t II kd lk 12, tõlge lk 11). Hageja on veod Benfleet Forwarding LTD suhtes kohaselt täitnud, ühegi pretensiooni esitamine vedude osas kinnitust ei leidnud. Kostja esitatud e-kirjavahetus (t II kd lk 196-197) ei puuduta küll vaidlusaluseid vedusid, kuid nendest nähtub, et Benfleet Forwarding LTD oma praktikas ei tasu kostja esitatud arveid olukorras, kus dokumentatsioon on puudulikult esitatud. Kuna praegusel juhul on Benfleet Forwarding LTD kostja arved tasunud, võib järeldada, et vaidlusaluste vedudega seonduv dokumentatsioon on korrektselt esitatud ja veod reaalselt toimunud. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tal olid samade vedude suhtes lepingud kolmanda isikuga ja ta ei pea seetõttu hagejale teostatud vedude eest tasuma. Ka poolte varasemast praktikast nähtub, et hageja on esitanud kostjale sarnaselt arveid, kus on märgitud teenuse nimetus, sõiduki number, ajavahemik ja marsruut. Arved on tasutud (t II kd lk 59104).
15.Kohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide, et kuna CMR-idelt ei nähtu Benfleet Forwarding LTD või mõnel juhul ka hageja andmed, ei ole need hageja, kostja või Benfleet Forwarding LTD-ga seotud. Samuti ei oma kohtu hinnangul kostja tasu kohustuse täitmise mõttes tähtsust, kas kõik veod toimusid Suurbritannia ja Itaalia vahel või toimusid veod ka mõnes teises riigis. Vastavalt kohtu poolt tuvastatule on vedude toimumine ja Benfleet Forwarding LTD poolt nende eest tasumine tõendanud teiste eespool viidatud tõenditega. Kohus möönis, et hageja tõendite hankimist võis oluliselt raskendada hageja juurest töötajana lahkunud ning 100%-selt kostja aktsionäriks saanud DB liikumine ühest äriühingust teise, kuivõrd DB oli isikuks, kes korraldas hageja juures vedude toimumist (t II kd lk 127-130).
16.Kuna kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et täitis kostjaga sõlmitud veolepingu, kaup on saajale üle antud, tuleb kostjal tasuda arved nr 15-1883, 15-2172, 15-2173, 15-2175, 15-2394 ja 15-2395 kokku summas 44 064.37 eurot. Kohus viitas VÕS § 108 lõikele 1. Kostjal on veotasu maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse puhul. Kuna kohus tuvastas, et hageja on osutanud kostjale veoteenust vaidlusaluse üheksa veo osas, ülejäänud vedude osas kostja vastuväiteid ei esitanud, vaid nõustus nendega, tuleb kostjalt hagejale välja mõista veoteenuse eest põhivõlgnevus 44 064.37 eurot.
17.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lõike 1
teises lauses sätestatud määras. Kostja viivisevõlg 25.01.2016 seisuga on 1152.07 eurot. Kostja viivisenõudele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.
18.Lisaks nõudis hageja kostjalt viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Toodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hagejale välja alates kohtuotsuse tegemisest viivise põhinõudelt (44 064.37 eurolt) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 42 912.30 eurot (44 064.37-1152.07).
19.Menetluskulud jäätis maakohus TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Rahaliselt kohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus
20.02.05.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
21.Kohus kvalifitseeris valesti pooltevahelise õigussuhte. Kohus asus seisukohale, et välistatud on ekspedeerimislepingu olemasolu ja tuvastas sõlmituks veolepingu. Kohus jättis oma järelduse olulises osas põhjendamata. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-32-15 punktist 11 tulenev järeldus ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav. Ükski kohtu poolt tuvastatud ja vaidluse lahendamise aluseks olev asjaolu ei kinnita poolte vahel veolepingu olemasolu ega selle tingimusi.
22.Kohus kohaldas vääralt VÕS § 787 lõiget 1. Selleks, et tõendada veotasu sissenõutavaks muutumist, oleks hageja pidanud tõendama, millises veotasus kokku lepiti, milline oli kilometraaž. Samuti, et hageja on lepingu nõuetekohaselt täitnud ning kauba kahjustusteta kliendile üle andnud. EI ja DB kirjavahetus kinnitab ainult hageja esitatavatele arvetele kantava info kujunemist, mitte vedude tegelikku toimumist ja lepingu täitmist hageja poolt. Puuduvad asjakohased CMR-dokumendid (või muud veodokumendid). Kohus tegi otsuse tuginedes sisuliselt vaid asjaolule, et hageja esitas kostjale arved ja kostja esitas arveid Benfleet Forwarding LTD-le, mille eest viimane kostjale tasus. Millistel asjaoludel kujuneb sellisest praktikast veolepingu tunnustele vastav kokkulepe, kohus ei selgita. Üksnes arvete esitamise üle diskussiooni pidamine ei tõenda tegelikku teenuse osutamist.
23.Ekslik on kohtu arusaam, nagu mistahes hageja poolt kostjale edastatud arvete deklareerimine oleks kaudseks tõendiks selle kohta, et hageja on kostjale veoteenust osutanud. Kostja selgitas 09.01.2017 tõendiga, et kostja äripraktikas deklareeritakse kõiki arveid. Enamsaadud sisendkäibemaks kuulub tagastamisele. Seetõttu on kaevatavas otsuses esitatud väide, et kostja sai sisendkäibemaksu hageja arvel, meelevaldne. Tsiviilvaidluses eraõigusliku lepingu sõlmimist arvete ja nende esitamisega tõendada ei saa.
24.Ekslik on kohtu järeldus, et kuna Benfleet Forwarding LTD tasus kostja esitatud arved, võib järeldada, et vaidlusaluste vedudega seonduv dokumentatsioon on korrektselt esitatud ja veod on reaalselt toimunud. Arve esitamine ei kinnita veo toimumist ja VÕS § 787 lõike 1 tingimuste täitmist. Kostja koostas ja edastas Benfleet Forwarding LTD-le arved lepingupoolte läbirääkimise alusel ning vastavalt andmetele, sh veokite läbitud kilometraažile, mille edastas Benfleet Forwarding
LTD. CMR-dokumente ei esitatud enne arve vormistamist, kuna päris tihti vormistati andmed enne seda, kui autojuhid reisilt tagasi jõudsid. Eelnevast tulenevalt on selge, et ekslik on kohtu järeldus, et arvete tasumine Benfleet Forwarding LTD poolt tõendab lepingulise suhte olemasolu kostja ja hageja vahel. Seda enam, et kohtule esitatud dokumendis DB kinnitas, et arvete tasumise aluseks Benfleet Forwarding LTD poolt ei olnud CMR dokumentatsioon, vaid poolte vahel kooskõlastatud andmed. Seega asjaolu, et Benfleet Forwarding LTD on kostja arved tasunud, kinnitab vaid pooltevahelist igapäevast asjaajamist, mitte hageja ja kostja lepingulist suhet ega selle kohast täitmist.
25.Arusaamatu on kohtu järeldus, nagu oleks kostja pidanud kohtu ette tooma asjaolud, mille põhjal võiks järeldada, et kostjal olid samade vedude suhtes lepingud kolmanda isikuga ja et seetõttu ei pea ta hagejale vedude eest tasuma. Sisuliselt heidab kohus ette, et kostja ei tõendanud, et poolte vahel ei olnud lepingulist suhet. Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Sealjuures on Riigikohus lahendi 3-2-1-143-08 punktis 13 selgitanud, et ka juhul, kui pool tõendaks veolepingu olemasolu kolmanda isikuga, ei tõendaks see veolepingu puudumist hagejaga.
26.Põhjendamatu on kohtu seisukoht, nagu DBi liikumine hageja äriühingust teise äriühingusse oleks võinud mõjutada antud vaidluses tõendite kogumist. Istungil antud ütlustes DB selgitas, et rahvusvahelist autovedu puudutavat dokumentatsiooni hoiti hageja juures tehnilises osakonnas, kus DB ei töötanud. Sama kinnitas tunnistaja EI.
27.Pooltevaheline ärisuhe viitab ekspedeerimiskokkuleppele. Kostja sai pooltevahelisest koostööst aru nii, et ta on kaupade ekspedeerija, kel lasub oma klientide ees kohustus korraldada kliendi arvel kaubavedu. Kostja on vedude korraldamisel kasutanud ka varem hagejat. Hageja ei tõendanud vastupidist. Selleks, et poolte vahel võiks tuvastada lepingulise suhte, peab olema võimalik tuvastada vastavasisulised selged tahteavaldused. Ühestki vaidlustatavas otsuses välja toodud kohtu seisukohalt olulise asjaolu pinnalt ei leia tõendamist poolte tahe sõlmida veoleping. Vastustaja seisukoht
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
29.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu menetluses olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda ringkonnakohus käesolevas lahendis maakohtu põhjendusi, kuna nõustub nendega täielikult. Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud, kuid rahaliselt kulu kindlaks ei määra, kuna seda ei teinud ka maakohus. Järgnevalt vastab kolleegium kaebuse väidetele.
30.Kolleegium nõustub vastustajaga, et maakohus tuvastas asjakohaselt kooskõlas kohtu ette toodud eluliste asjaoludega ja neid tõendavate tõenditega hageja ja kostja vahelise õigussuhte veolepinguna. Kolleegium ei nõustu apellandi etteheidetega tõendite hindamisele maakohtu poolt ega näe alust ümberhindamiseks. Otsusest
nähtuvalt võttis maakohus kooskõlas TsMS § 232 lõigetega 1 ja 2 kogumis aluseks hageja ekspeditsiooniosakonna juhataja EI ja kostja töötaja DB (kes kuni augistini 2015 oli samaaegselt ka hageja töötaja) e-kirjavahetuse, milles kostja teatas hagejale eelneva perioodi vedude kilometraaži (nt 15.07 auto nr 748 läbisõidu ajavahemikul 20.06-30.06, 07.08 auto nr 801 läbisõidu 30.06-16.07 jne) ning viitas seejuures tariifile „vastavalt kokkuleppele“. Hageja tõi maakohtus esile, et tariif oli kokkulepitud 1.04 eurot/km ja kehtis muutumatult kogu aja, mil Benfleet Forwarding LTD (tellija) tellimusel vedas hageja kaupa, kuid veotasu maksis tellija n-ö läbi kostja. Kostja teistsugust tariifikokkulepet esile ei toonud. Hageja esiletoodud asjaolu, et tema teada pidas DB 2014.a läbirääkimisi vedude teostamiseks Benfleet Forwarding LTD-ga, kostja ei vaidlustanud. Samuti analüüsis maakohus kostja arveid tellijale, millega tuvastas, et kõikide hageja arvetelt nähtuvate vedude eest oli kostja esitanud omakorda arved tellijale. Lisaks nähtub tsiviilasja toimikust, et tunnistajana ütlusi andnud EI selgitas maakohtus, et: koostas hageja töötajana kostjale arveid vastavalt pooltevahelistele kokkulepetele, millised vormistati e-kirja teel; selliselt sai kokku lepitud kilomeetri hind vist 1,0-1,04 eurot 1km; hinnas leppis kokku tunnistaja kostja töötaja Oksana Sajabiniga; kui lõppes vedu, saatis kostja tunnistajale e-kirjaga klometraaži iga veo kohta, tavaliselt 2-3 nädalase perioodi kohta; kostja teatas kilometraaži ilmselt auto läbisõidu alusel ja hagejal oli võimalik seda jälgimissüsteemi kaudu kontrollida; kostjaga oli eelnev kokkulepe, et kostja teatab kilometraaži hagejale; ei mäleta, et kostja oleks esitanud saadud arvete kohta vastuväiteid (t II kd lk 184-188). Vaidlusaluste vedude algse tellija Suurbritannia äriühingu Benfleet Forwarding LTD esindaja e-kirja kohaselt leppis äriühing 2015.a alguses kokku hagejaga, et viimane eraldab 2 vedukautot ja treilerit marsruudile ITUK-IT, tasu aluseks läbisõidetud kilomeetrid; sõidukite tööd kontrollis äriühingu Itaalia büroo; tellija direktorile üllatuseks esitas neile arveid hoopis kostja ja kõik arved vedude eest on kostjale tasutud (t II kd lk 12, tõlge lk 11). Vaidlust ei ole poolte vahel, et sama Suurbritannia äriühingu tellitud vedude eest oli kostja eelnevad hageja arved tasunud. Lisaks võttis maakohus tõendite kogumis arvesse MTA kinnitusi selle kohta, et vaidlusalused arved on kostja poolt deklareeritud. Kolleegium märgib, et apellandiga võib nõustuda selles, et kostja suhe MTA-ga eraldivõetuna muudest tõenditest ja asjaoludest ilmselt ei tõendaks veosuhet poolte vahel, kuid kogumis muude tõenditega annavad hageja väidetele täiendava elulise usutavuse. Samuti arvestas maakohus kostja ja Suurbritannia äriühingu kirjavahetust kostja detsember 2015 arvete kohta, mis näitab, et tegelikkuses tellija ei tasunud kostja arveid automaatselt, vaid kontrollis neid ka sisuliselt, mistõttu asjaolu, et tellija on tasunud kõik vaidlusalused veod kostjale, tõendab kogumis muude analüüsitud tõenditega ja vaidluse all mitteolevate eluliste asjaoludega, et need veod ka tegelikkuses hageja poolt teostati. Seega on hagejal õigus saada tasu veoteenuse eest. Kuna kostja on esitanud Suurbritannia äriühingule arveid (t II kd lk 13-21) mitte ekspedeerimistasu maksmiseks, vaid transpordi eest, on tõendatud nii Suurbritannia äriühingu (tellijana) ja kostja (vedajana) kui kostja (vedaja/tellijana) ja hageja (allvedajana) vahel veolepingulised õigussuhted.
31.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Rahaliselt määrab kulud kindlaks maakohus peale otsuse jõustumist (TsMS § 174 lõige 4).
32.Vastustaja esitas taotluse ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks. Apellant vaidleb taotlusele vastu. Kolleegium taotluse rahuldamiseks alust ei näe. Kolleegium on seisukohal, et protokolli sisu vastab TsMS § 50 lõikes 1 märgitule. Poole
lepingulise esindaja ja juhatuse liikme selgitused istungil aitavad kolleegiumil aru saada poole positsioonist senises menetluses, kuid ei ole tõendiks TsMS § 229 kohaselt. Seega nende sõnasõnaline kajastamine protokollis ei ole asja õige lahendamise seisukohalt vajalik. Ka ei saa pool apellatsioonimenetluses tuua kohtu ette selliseid elulisi asjaolusid, mida ta maakohtus ei esitanud, v.a kui on täidetud TsMS § 652 lõigetes 3 ja 4 uute asjaolude esitamise eeldused. Käesolevas asjas vastustaja uute asjaolude esitamist apellatsiooniastmes ei taotlenud.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.