2-16-1232/31 - Muud - CMR - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

8-44. Õige on 8-49. Samuti osas, milles lk 13 on hageja arve numbriks märgitud 152176. Õige on 15-2175. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 25.01.2016 esitas OÜ XXXX Harju Maakohtusse hagi AS Xxxx vastu, mida ta korduvalt täpsustas, paludes lõpliku nõudena mõista kostjalt välja põhivõla 44 064,37 euro, viivise 1152,07 eurot (hagi esitamise seisuga) ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest. Poolte koostöö raames tellis kostja hagejalt kaubaveoteenust. Hageja kohustus oli vedada kolmanda isiku kaupa marsruudil Inglismaa Itaalia Inglismaa, mille eest kostja kohustus maksma tasu. Hageja täitis oma kohustused ja toimetas kaubad saajale. Osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale arved. Kokku olid veotasud 44 064,37 eurot. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele (I kd lk 57-60, tõlge 56) jättis kostja oma lepingulised kohustused täitmata ja veotasud tasumata. Kuna kostja pole oma kohustust täitnud, on hagejal õigus nõuda viivist seadusest tulenevalt seadusjärgses määras. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Poolte vahel ei ole veolepingut, mistõttu ei pea kostja tasuma hagejale ka vedude eest. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud: • Xxxx töötas hageja juures arendusdirektorina kuni augustini 2015 ja korraldas hageja juures rahvusvaheliste vedude toimumist. Alates 21.02.2014 on Xxxx100%-lt kostja aktsiate omanik (I kd lk 12 pöördel, II kd lk 184); • hageja esitas kostjale arved nr 15-1883 (I kd lk 5), 15-2172 (I kd lk 6), 15-2173 (I kd lk 7), 15-2175 (I kd lk 8), 15-2394 (I kd lk 9) ja 15-2395 (I kd lk 10); • kostja esitas XxxxLTD-le arved 15-0127, 15-0126, 15-0132, 15-0122, 15-0131, 15-0135, 15-0138, 15-0136, 15-0139 (II kd lk 13-21); • XxxxLTD tasus kostjale esitatud arvete eest kokku 27 285,90 eurot (II kd lk 32); • kostja on Maksu- ja Tolliametis deklareerinud järgmised hageja esitatud veoarved: 151883 (I kd lk 5), 15-2172 (I kd lk 6), 15-2173 (I kd lk 7), 15-2175 (I kd lk 8), 15-2394 (I kd lk 9) ja 15-2395 (I kd lk 10).

Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millise lepingu on nad sõlminud ning kas sellest lepingust tulenevad kostjale hageja suhtes mingid kohustused. Õigussuhtest Seega tuleb vaidluse lahendamiseks esmalt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Hageja on erinevates menetlusdokumentides leidnud, et poolte vahel sõlmiti veoleping või kombineeritud agendi-ekspedeerimisleping. Alternatiivselt leiab hageja, et tegemist võib olla ka kostja poolt käsundi rikkumise või alusetu rikastumisega (II kd lk 121). Kostja hinnangul poolte vahel lepinguline suhe puudub, kuid juhul, kui lugeda leping sõlmituks, siis on tegemist ekspedeerimislepinguga (II kd lk 108 pöördel). Järgnevalt analüüsib kohus, kas tegemist võis olla ekspedeerimisega. Kohtu hinnangul ei võimalda asjas esitatud tõendid ka järeldada, et pooltel oli sõlmitud agendileping. Käesoleval juhul saaks kohaldamisele kuuluda kas ekspedeerimist või vedu reguleerivad sätted, mitte agendilepingu regulatsioon. VÕS § 854 lg 1 alusel kohustub ekspedeerija ekspedeerimislepinguga korraldama veose vedamise saatja arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu. Ekspedeerimislepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on ekspedeerimisleping kahepoolne leping, mille poolteks on saatja ja ekspedeerija. Ekspedeerimislepingu sisuks olev veose vedamise korraldamine võib hõlmata nii vedaja valikut kui ka vedamiseks vajalike lepingute, sealhulgas veolepingu sõlmimist (VÕS § 855 lg 1 p-d 3 ja 4). Vedamiseks vajalikud lepingud võib ekspedeerija sõlmida oma nimel või, kui ta on selleks volitatud, saatja nimel (VÕS § 855 lg 3). Isegi kui kostja korraldas kaubavedu saatjaga (omanikuga) sõlmitud ekspedeerimislepingu alusel, sõlmides selleks oma nimel veolepingu hagejaga, ei saa teda suhtes hagejaga pidada ekspedeerijaks VÕS § 854 lg 1 tähenduses. See tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-32-15, p 11. VÕS III Kommenteeritud väljaande (Tallinn: Juura, 2009, lk 120-121) § 670 kommentaari p 3.1 3.3 kohaselt on agendileping olemuselt käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise leping. Agendilepingu iseloomulik tunnus on püsiv lepingute sõlmimine või vahendamine teise isiku nimel ja huvides. Agendileping loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui agent on teinud mõistlikke pingutusi lepingute sõlmimiseks või vahendamiseks. Agenditasu nõude tekkimine sõltub agendi vahendatud või sõlmitud lepingu edukast täitmisest. Agendilepingut eristab käsunduslepingust püsiv tegutsemine käsundiandja heaks. Lepingute vahendamine seisneb aktiivses müügitöös – potentsiaalsete lepingupartnerite otsimises, kontaktide loomises, käsundiandja poolt pakutava tutvustamises ja klientide mõjutamises lepingu kasuks otsustama. VÕS III Kommenteeritud väljaande (Tallinn: Juura, 2009, lk 316-317) 42. peatüki 1. jao punkti 2 ja 3 järgi on võlaõigusseaduse kaubaveolepingu regulatsioon kohaldatav kaupade riigisisestele maanteevedudele. Rahvusvahelistele maanteevedudele kohaldatakse rahvusvaheliste maanteekaubavedude lepingu konventsiooni (CMR konventsiooni). Küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-iga, kohaldatakse kohtu asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratavat riigisisest lepinguõigust. Veoleping kui töövõtulepingu tüüpi leping ei ole üldjuhul kestvusleping. CMR konventsiooni Kommenteeritud väljaande (Tallinn: Interlex 2015, lk 13-15)

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole täidetud agendilepingu tingimused s.t püsiv tegutsemine käsundiandja heaks ning aktiivne müügitöö. Poolte vahel ei ole lepingut, mis kohustaks kostjat tegema aktiivset müügitööd potentsiaalsete lepingupartnerite (vedajate) otsimiseks. Asjas esitatud tõendite põhjal leiab kohus, et hagejal olid kostjaga sõlmitud veolepingud s.t konkreetse kauba kindlasse sihtkohta vedamiseks. Antud juhul on kostja esitanud veotellimused hagejale kui vedajale. Riigikohus on lahendis 3-2-1-56-06, p 14, 3-2-1-143-08, p 12 asunud seisukohale, et kauba saatjaks on reeglina isik, kes sõlmis või kelle nimel sõlmitakse vedajaga veoleping. CMR art 4 järgi tuleb veoleping kinnitada saatedokumendiga, kuid selle puudumine ei tähenda veel iseenesest veolepingu puudumist. Siiski tõendab saatedokument CMR art 9 lg 1 järgi veolepingu sõlmimist prima facie. Saatedokumendi sisu ja vorminõuded sätestatakse CMR artiklites 5 ja 6. Seega tõendab isiku kauba saatjaks olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument. Eeltoodu ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel. Esitatud CMR-ide, veolehtede ja kinnituskirjade andmed (I kd lk 103-141, 145-155, II kd lk 140158) ei võimalda neid üheselt konkreetsete vedudega siduda. Samas on tsiviilasjas esitatud hulgaliselt muid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada veolepingu olemasolu poolte vahel ja vedude teostamist hageja poolt. Kohus loeb Xxxx(kes oli sel ajal hageja töötaja, I kd lk 23, 24, tõlge lk 81) ja Xxxx(kostja töötaja) 07.08.2015 e-kirjavahetusega (I kd lk 48-55, tõlked lk 94-5) tuvastatuks, et 07.08.2015 kell 12.43 e-kirjaga (I kd lk 49) Xxxx kooskõlastas hagejaga veo ja tariifi vastavalt kokkuleppele, mille alusel esitati arve 15-1883. Kirjas viidatakse läbisõidule 6783 km, veoki registreerimismärgile 801 ja näidatud on ajavahemik 30.06.–16.07.2015. Kell 13.53 (I kd lk 48) on Xxxx e-kiri xxxx, kus Xxxx kirjutab täpsemalt kilometraažidest, ajavahemikest ja sõidukite registreerimisnumbrid. Kõnesolev e-kiri on seotud vedudega, mille alusel esitati arve nr 15-2175 (läbisõit 5853 km, veoki nr 801 ja periood 16.07. - 31.07.2015), arve nr 15-2172 (läbisõit 6116 km, veoki nr 748, periood 01.07. - 16.07.2015) ning arve 15-2173 (läbisõit 5178 km, veoki nr 748, periood 16.07. - 31.07.2015). Eelnevatest tõenditest nähtub, et kostja tellis märgitud veod hagejalt. Maksu- ja Tolliameti tõenditega (I kd lk 190, II kd lk 2) on leidnud kinnitust, et nii kostja kui hageja on deklareerinud hageja esitatud veoarved nr 15-1883 (I kd lk 5), 15-2172 (I kd lk 6), 152173 (I kd lk 7), 15-2175 (I kd lk 8), 15-2394 (I kd lk 9) ja 15-2395 (I kd lk 10) ning et kostja poolt deklareeritud arvetel on müüjana näidatud hageja. Käibemaksuseaduse § 31 lg 1 järgi, teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Praegusel juhul on kostjal tekkinud õigus käibemaksuseaduse järgi sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ja kostja on saanud sisendkäibemaksu hageja arvel. Ka see kinnitab kaudselt, et hageja on kostjale veoteenust osutatud. Kostja on arved deklareerinud, kuid ei ole neid tasunud. Kohus nõustub hagejaga, et ebaõigeid arveid ei pea deklareerima ja lubamatu on kasutada arveid, mille tasumist kostja põhjendatuks ei pea, maksusoodustuse saamiseks. Kohtu hinnangul on asjas tuvastamist leidnud, et kostja on esitanud XxxxLTD-le arved samade teenuste kohta, mille kohta on hageja esitanud arved kostjale. Nii kostja kui hageja alljärgnevalt märgitud arvetel kajastatud veod on teostatud samal ajavahemikul, sama sõidukiga ja marsruudil. Kohus tuvastas seose hageja arve nr 15-1883 (I kd lk 5) ja kostja arve nr 15-0127 (II kd lk 13, tõlge II kd lk 24) vahel. Samuti on tuvastatav hageja arve nr 15-2172 (I kd lk 6) seos kostja arvega nr 15-0126 (II kd lk 14, tõlge II kd lk 25). Hageja arve nr 15-2173 (I kd lk 7) on seostatav kostja arvega nr 15-0132 (II kd lk 15, tõlge II kd lk 26). Hageja arve nr 15-2175 (I kd lk 8) on

seostatav kostja arvega nr 15-0131 (II kd lk 17, tõlge II kd lk 27). Hageja arve nr 15-2394 (I kd lk 9) on seostatav kostja arvega nr 15-0135 (II kd lk 18, tõlge II kd lk 28) ja nr 15-0138 (II kd lk 19, tõlge lk 29). Hageja arve nr 15-2395 (I kd lk 10) on seostatav kostja arvetega nr 15-0136 (II kd lk 20, tõlge II kd lk 30) ja nr 15-0139 (II kd lk 21, tõlge II kd lk 31). Vaidlust ei ole, et kostja on märgitud arved esitanud XxxxLTD-le ja arved on viimase poolt kostjale ka tasutud (II kd lk 32-34). XxxxLTD on kinnitanud, et veod on teostatud hageja poolt, kuid arved on tasutud kostjale (II kd lk 12, tõlge lk 11). Hageja on veod XxxxLTD suhtes kohaselt täitnud, ühtegi pretensiooni vedude osas ei leidnud kinnitust. Kostja esitatud ekirjavahetus (II kd lk 196-197) ei puuduta küll vaidlusaluseid vedusid, kuid nendest nähtub, et XxxxLTD oma praktikas ei tasu kostja esitatud arveid olukorras, kus dokumentatsioon on puudlikult esitatud. Kuna praegusel juhul on XxxxLTD kostja esitatud arved tasunud, siis võib järeldada, et vaidlusaluste vedudega seonduv dokumentatsioon on korrektselt esitatud ja veod reaalselt toimunud. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tal olid samade vedude suhtes lepingud kolmanda isikuga ja ta ei pea seetõttu hagejale hageja teostatud vedude eest tasuma. Ka poolte varasemast praktikast nähtub, et hageja on esitanud kostjale sarnaselt arveid, kus on märgitud teenuse nimetus, sõiduki number, ajavahemik ja marsruut. Arved on tasutud (II kd lk 59-104). Kohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide, et kuna CMR-delt ei nähtu XxxxLTD või mõnel juhul ka hageja andmed, siis ei ole viidatud dokumendid hageja, kostja või XxxxLTD-ga seotud. Samuti ei oma kohtu hinnangul kostja tasu kohustuse täitmise mõttes tähtsust, kas kõik veod toimusid Suurbritannia ja Itaalia vahel või toimusid veod ka mõnes teises riigis. Vastavalt kohtu poolt tuvastatule on vedude toimumine ja XxxxLTD poolt nende eest tasumine tõendanud teiste eespool viidatud tõenditega. Kohus möönab, et hageja tõendite hankimist võis oluliselt raskendada hageja juurest töötajana lahkunud ning 100%-selt kostja aktsionäriks saanud Xxxx liikumine ühest äriühingust teise. Kuivõrd Xxxxoli isikuks, kes korraldas hageja juures vedude toimumist (II kd lk 127-130). Kuna maakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et täitis kostjaga sõlmitud veolepingu, kaup on saajale üle antud, tuleb kostjal tasuda arved nr 15-1883, 15-2172, 15-2173, 15-2175, 15-2394 ja 15-2395 summas 44 064,37 eurot. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal on veotasu maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes veotasu summas 44 064,37 eurot tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Kuna maakohus tuvastas, et hageja on osutanud kostjale veoteenust vaidlusaluse üheksa veo osas, ülejäänud vedude osas kostja vastuväiteid ei esitanud, vaid nõustus nendega, tuleb kostjalt hagejale välja mõista veoteenuse eest põhivõlgnevus 44 064,37 eurot. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel on hageja õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras. Kostja viivisevõlg 25.01.2016 seisuga on 1152,07 eurot. Kostja ei ole viivisenõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu

seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Toodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates kohtuotsuse tegemisest, so alates 31.03.2017 viivise põhinõudelt (44 064,37 eurolt) VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 42 912,30 eurot (44 064,37 eurot põhinõude summa – 1152,07 väljamõistetud viivis). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Antud juhul leiab kohus, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab käesolevas asjas otsuse tegemist. Hageja esitas kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ühes arvetega, kuid esitatud dokumentide põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on hageja kulud õigusabikulud ja millised tõlkekulud. Tõlkekulu on TsMS § 143 p 1 järgi asja läbivaatamise kulu ja see tuleb eraldi ja selgelt välja tuua. Õigusabikulu puhul tuleb detailselt välja tuua õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja neile kulunud aeg. Õigusabikulu peab olema selgelt eristatav tõlkekulust. Sellele on ka kostja oma vastuväites hageja tähelepanu juhtinud. Hagejat esindas menetluses kaks lepingulist esindajat. Hageja arvetelt ei ole võimalik aru saada, kas õigusabi osutamiseks tehtud toimingud on tehtud esindajate poolt ühiselt. Kui esindajad on täitnud erinevaid tööülesandeid, siis pole aru saada, millised on konkreetse esindaja poolt õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja neile kulunud aeg. Kohus peab menetluskulude kindlaksmääramisel ka hindama, kas antud vaidluses kahe lepingulise esindaja kasutamine oli põhjendatud või mitte. Sellele on ka kostja oma vastuväites tähelepanu pööranud. Kuna eelmärgitu takistab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kohtuotsuses, määrab maakohus käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist kooskõlas TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 2. Selleks tuleb hagejal esitada maakohtule menetluskulude nimekiri koos vastavate tõenditega (arved), milles on arvestatud eelmärgitud nõuetega. Protokolli parandamisest 06.03.2017 taotluses palub hageja parandada 28.02.2017 toimunud kohtuistungi protokolli järgmiselt: - lk 2 parandada lauses „CMR-i kuupäev 17.08.2015 (lahter 24) jääb ajavahemikku, millal on esitatud esimene arve.“ sõna „esimene“ sõnaga „viimane“; - lk 3 parandada lauses „Hageja 20.02.2017 dokumendis on täpselt viidatud e-kirjade osas.“ arv „02“ arvuga „01“; - lk 5 parandada lauses „toimikus on XxxxLTD kaaskirjad, kus on need CMR-saatelehed hagejale saatnud.“ sõna „kus“ sõnaga „kes“; - lk 11 parandada lauses „See CMR sobib arvega nr 15-1883 või alternatiivselt nr 15-2192.“ arv „2192“ arvuga „2172“; - lk 12 parandada lauses „see CMR (lisa 8-44) on kättesaamiskinnitus kuupäevaga 15.07.2015, keskel on näha hageja rekvisiidid.“ arv „44“ arvuga „49“; - lk 13 parandada lauses „Hageja arve nr 15-2176 (1.köide lk 8) on seotud kostja arvega nr 150131 (2.köide lk 17).“ arv „2176“ arvuga „2175“.