Eesistuja Ants Kull, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Urmas Volens
Kohtuasi
Kadri Arro hagi OSAÜHINGU HANSEKON ja Ülle Harju vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OSAÜHINGU HANSEKON kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
324 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Kadri Arro, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Sööt Kostja OSAÜHING HANSEKON, vandeadvokaat Kalju Kutsar
Asja läbivaatamine
lepinguline
esindaja
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-2328 osas, milles ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 31. märtsi 2023. a otsuse samas tsiviilasjas osaliselt, rahuldas Kadri Arro hagi OSAÜHINGU HANSEKON vastu osaliselt ning mõistis OSAÜHINGULT HANSEKON Kadri Arro kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 300 eurot ja viivise kahjuhüvitiselt 300 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 3. maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, jättis OSAÜHINGU HANSEKON õigusabikulud maakohtus hagi osalise rahuldamise tõttu OSAÜHINGU HANSEKON kanda ning mõistis OSAÜHINGULT HANSEKON välja 450 eurot riigilõivu katteks riigituludesse ja vabastas Kadri Arro 450 euro suuruse riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 31. märtsi 2023. a otsus samas tsiviilasjas, millega maakohus jättis rahuldamata Kadri Arro hagi OSAÜHINGU HANSEKON vastu, jättis riigi õigusabi osutamisega seotud kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud hageja kanda, määras OSAÜHINGULE HANSEKON hüvitatavate
2-20-2328 menetluskulude rahaliseks suuruseks 240 eurot, mõistis Kadri Arrolt OSAÜHINGU HANSEKON kasuks menetluskulude katteks välja 240 eurot, millelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu lahend on jõustunud osas, milles hagi Ülle Harju vastu jäi rahuldamata ja Ülle Harju menetluskulud jäeti tema enda kanda.
2.Rahuldada OSAÜHINGU HANSEKON kassatsioonkaebus.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Kadri Arro kanda, välja arvatud riigi õigusabi osutamisega seotud kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda.
4.Määrata kindlaks apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud ja mõista Kadri Arrolt OSAÜHINGU HANSEKON kasuks välja 870 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
5.Määrata Advokaadibüroo Pallo&Partnerid vandeadvokaadi Kristina Söödi tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 761 eurot 28 senti (sh käibemaks).
6.1.Jätta rahuldamata Kadri Arro hagi OSAÜHINGU HANSEKON ja Ülle Harju vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja ebaõigete andmete ümberlükkamiseks.
6.2.Jätta Kadri Arro ja OSAÜHINGU HANSEKON menetluskulud Kadri Arro kanda, välja arvatud riigi õigusabi osutamisega seonduv kulu, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Jätta Ülle Harju menetluskulud tema enda kanda.
6.4.Välja mõista Kadri Arrolt OSAÜHINGU HANSEKON kasuks menetluskulude katteks 1110 eurot. Kadri Arro on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kadri Arro (hageja) esitas 12. veebruaril 2020 OSAÜHINGU HANSEKON (kostja I) ja Ülle Harju (kostja II) vastu hagi, mis seostus 10. oktoobril 2019 kostja I väljaantavas ajalehes LõunaLeht avaldatud kostja II artikliga (edaspidi artikkel). Artikli pealkirjaks oli „Kahtlane pakkumine ahvatles kergeusklikke“ ning artiklis sisaldus järgmine tekst: • „170 eurot iga toodud kliendi eest kohe kätte!” ahvatles kerge raha himutsejaid sel esmaspäeval pakkumine, mida levitati Kagu-Eesti sotsiaalmeediagruppides Arro Kadri nimelise Facebooki konto alt. Pakkumise sisu kohta oli aga avalikku infot napilt. Üleskutses seisis: „Soovime teha koostööd inimestega, kes on sellisest tegevusest ning tasust huvitatud. Ajapiirangut ei ole samuti, ei ole asukohapiirangut. Tegutseda võib oma valitud riigis või ülemaailmselt! Kõik on lihtne ning selge. Ettevõtmine tänuväärne. Tuleb tutvustada meie teenust inimestele, et leida huvilised-kliendid. Saada meie firmale tellimus ja saad kohe oma väljateenitud 170 eurot kätte. Soovi korral küsi kindlasti lisa või küsi juba instruktsiooni alustamiseks: [email protected].” Google'i otsing ei andnud sellise e-posti aadressi kohta mingit infot. Kadri Arro nimelisi naisi on Eestis küll, aga kahtlast pakkumist jaganud isiku Facebooki profiilipildiga ei leidunud seoseid. Kohe pärast seda, kui LõunaLeht üritas pakkumist jaganud isikuga ühendust saada, kustutas isik kõik postitused ja tagatipuks ka Arro Kadri Facebooki konto, mis oli enne seda jõudnud endale koguda 5000 „sõpra”. Kui keegi jõudis kerget raha lubanud isikuga enne seda suhelda ning on nõus saadud infot LõunaLehega jagama, võiks kirjutada [email protected] või helistada tel 5660 6494.“
2(9)
2-20-2328 Artikli pealkirjas sisaldus hageja arvates nii ebaõige faktiväide kui ka ebakohane väärtushinnang. Artiklis jäeti hagejast mulje, nagu ta oleks teinud kahtlase pakkumise kergeusklike ahvatlemiseks ning nagu ta oleks olnud kurjategija, kes pettis inimesi. Artikli tõttu pidi hageja enda sõnul loobuma äritegevusest, kuivõrd tema kliendid ja koostööpartnerid loobusid koostööst hageja ettevõttega. Samuti kahjustas artikkel hageja ja tema perekonna tervist, tekitas ebamugavustunnet avalikes kohtades viibides ja inimestega suheldes. Vaimse pinge tõttu vajas hageja laps arstiabi ning hageja pere pidi kolima Haapsalust Tartusse, kus hagejal ei olnud võimalik korterit üürida. Eelnevast tulenevalt palus hageja kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista kahjuhüvitise 20 000 eurot või hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel ning viivise kuni kohtulahendi täitmiseni. Lisaks palus hageja kohustada kostjaid eemaldama artikli DIGARI Eesti artiklite portaalist või korraldama artikli kustutamine.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostja I arvates ei nimetatud artiklis hageja pakkumist kelmuseks ega halvustatud hagejat, vaid üksnes peeti asjaolusid (Facebooki postituses avaldatud informatsiooni puudulikkus, hea tasu lubamine ebaselge tegevuse eest, postituse avaldajaga ühenduse saamise võimatus ja postituse avaldaja Facebooki konto sulgemine) arvestades postitust kahtlaseks. Ajakirjanik ei pidanud teadma, et vaidlusaluse konto deaktiveeris Facebook, mitte hageja. Facebooki niisugune tegevus ei ole tavapärane. Isegi kui artikli avaldamist sai pidada hageja isiklike õiguste rikkumiseks, oli rikkumine vähem oluline kui eesmärk hoiatada lugejaid tehingute kergemeelselt tegemise eest. Hageja väited, et artikli tõttu lõpetasid äripartnerid tema äriühinguga koostöö, hageja jäi sissetulekuta ja tema tervis halvenes, olid kostja I arvates tõendamata. Kostja II leidis, et ta ei olnud artikli autor, vaid tegemist oli lehe toimetuse avaldusega. Kostja II kontaktandmed olid artikli juures põhjusel, et ta oli LõunaLehe vanemtoimetaja ja kontaktisik.
3.Tartu Maakohus jättis 31. märtsi 2023. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus pidas artikli avaldajaks võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 1046 ja 1047 mõistes nii kostjat I kui ka kostjat II. Kostja II vastuväidetest ei tulenenud maakohtu hinnangul, et kostja II ei olnud artikli autoriks. Nagu maakohus tuvastas, ei olnud artikli juures küll selgelt viidatud autori nimele, kuid kostja II võttis omaks, et info tuli saata temale, seega oli tema ülesandeks tegeleda artikli vastukajaga. Maakohus leidis, et artikli pealkiri „Kahtlane pakkumine ahvatles kergeusklikke“ ei sisaldanud hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid väärtushinnanguid VÕS § 1046 lg 1 mõistes. Mõistlikul isikul ei olnud võimalik artikli pealkirjast välja lugeda, et hageja oli toime pannud kuriteo. Pealkiri ei andnud hageja käitumisele hinnangut viisil, mida sai pidada õigusvastaseks. Sõna „kahtlane“ tähistas Facebookis avaldatud pakkumisest jäänud muljet, mis oli küll kaudselt omistatav hagejale, kuid ei viidanud sellises kontekstis hageja tegevuse ja käitumise ebaseaduslikkusele, olles ebamäärane ja mitmeti mõistetav. Sõna „kergeusklik“ viitas pakkumise (osale) sihtgrupile, kuid oli samuti ebamäärane. Maakohus selgitas, et iga negatiivse varjundiga sõna/väljendi kasutamine ajakirjanduses ei saa kaasa tuua vastutust, vaid kontekstist peaks nähtuma selge isikuõiguste riive. Artiklis ei esitatud otseseid hinnanguid hageja tegevuse ebaseaduslikkuse või taunitavuse kohta, vaid tõstatati küsimus Facebooki pakkumise olemuse, sh legitiimsuse kohta, põhjendati kahtluste tekkimise põhjust ning tehti üleskutse edastada lisainfot, mida saanuks teha ka hageja. Hageja pidi arvestama, et eristamata majandus- ja kutsetegevust ja eraelu ning kasutades kuulutuse avaldamisel oma nimekuju sisaldavat kontot, lõi ta seose oma isikliku sotsiaalmeedia kontoga. Põhimõtteliselt ei saanud olla õigusvastane, et ajakirjanik teemat käsitles, kuna artiklil oli võimalik hoiatav funktsioon, mis seostus avaliku huviga. Oli usutav, et artikli koostaja ei teadnud, kas Facebooki konto ja postituse kustutas postituse autor või kolmas isik, ning valeandmete esitamine ses osas ei olnud tahtlik. Artikli koostajal oleks küll olnud võimalik väljendada tegelikku olukorda, et artikli koostamise hetkel olid Facebooki postitus ja selle 3(9)
2-20-2328 avaldaja Facebooki konto kättesaamatud, kuid teo õigusvastasuse välistasid selles osas VÕS § 1046 lg-d 1 ja 2. Artikli teksti tervikuna hinnates nähtus sellest mõistlikule keskmisele inimesele, et selle koostaja hinnangul oli tasu pakkumises toodud tingimusi arvestades ebaproportsionaalselt hea ja pakkumise sisu tekitas küsimusi. Artikli eesmärk oli eelkõige juhtida tähelepanu võimalikele ohtudele ning koguda ettevõtmise kohta lisainfot, mitte rünnata hageja isikuõigusi ega anda hinnanguid hageja tegevuse seaduslikkusele. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka viivisenõue. Maakohus jättis rahuldamata ka nõude artikli eemaldamiseks. DIGAR on Eesti Rahvusraamatukogu hallatav digikeskkond. Hageja ei põhjendanud, kuidas oli kostjatel võimalik menetlusvälise isiku hallatavast portaalist artikleid eemaldada. Alternatiivne nõue kohustada kostjaid „kustutamist korraldama“ oli maakohtu hinnangul ebaselge. Maakohus jättis hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostjate kasuks välja kostjate vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud koos viivisega: kostjale I 240 eurot ning kostjale II 420 eurot.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 40 000 eurot (või hüvitise kohtu õiglase äranägemise järgi) ja kahjuhüvitiselt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni. Lisaks palus hageja kohustada kostjaid eemaldama artikli DIGARI Eesti artiklite portaalist või korraldama artikli kustutamise. Hageja arvates sai mõistlik inimene artikli sõnastusest vähemalt kaudselt järeldada, et hageja on kelm, kes „kergeusklikke“ ära kasutades tulu teenis ehk pani toime õigusvastase või ühiskondlikult taunitava teo. Hageja Facebooki konto ja postituste kustutamise osas ebaõige faktiväite avaldamine oli õigusvastane. Hageja ei nõustunud, et konto ja postituste kustutamise faktis eksimine ei kahjustanud tema au ja head nime ega andnud alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist ning et kostjatel oli võimalik olukord heastada paranduse avaldamise või vabandamise teel. Artiklist nähtus negatiivne hinnang, et hageja tegevus ja käitumine oli ebaeetiline, ebaseaduslik või taunitav. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
5.Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja I palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja I arvates ei olnud artiklis nimetatud hageja Facebooki postitust kelmuseks ega halvustatud hagejat, vaid artikli eesmärgiks oli juhtida tähelepanu küsitavustele hageja postituses ja kutsuda lugejaid üles ettevaatlikkusele. Niisugune tegevus ei saanud tekitada hagejale õigusvastaselt kahju. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Kostja I palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja II arvates ei olnud ta artikli avaldajaks VÕS §-de 1046 ja 1047 mõttes. Artikli sisu oli toimetuse kui terviku seisukoht, mille kostja II toimetuse ülesandel koostas. Asjaolu, et üleskutse juures oli tema kontakt, ei teinud kostjat II avaldajaks. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27. novembri 2023. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks 4(9)
2-20-2328 välja mittevaralise kahju hüvitise 300 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 3. maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga hagi rahuldamata jätmise osas kostja II suhtes. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja II ei olnud andmeid meediaväljaandele edastanud isikuks. Kostja II kirjutas küll artikli, kuid ta täitis seejuures toimetuse juhist ehk kostja I antud tööülesannet. Artikli lõpus oli lühend „LL“, mis viitas LõunaLehele kui kostjale I. Kostja II kinnitas, et tegemist oli ajalehe toimetuse seisukohaga ning avaldajaks sai sellisel juhul olla ainult ajalehe väljaandja ehk kostja I. Kostja I sellisele kostja II seisukohale vastuväiteid ei esitanud ning ringkonnakohus nõustus kostjaga II selles, et osa avaldusi ajakirjanduses (näiteks väljaande juhtkiri, toimetuse seisukohavõtt, teated, üleskutsed) teeb ajalehe toimetus või väljaanne tervikuna, kuigi teksti kirjutab konkreetne isik. Sellisel juhul võtab vastutuse teksti sisu eest ajalehe toimetus või väljaanne tervikuna, mitte konkreetne füüsiline isik. Eelnevast tulenevalt ei saanud kostjat II lugeda avaldajaks VÕS §-de 1046 ja 1047 tähenduses, mistõttu tuli hagi tema vastu jätta rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi kostja I suhtes rahuldamata. Õige ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt võis mõistlik inimene artikli pealkirjast „Kahtlane pakkumine ahvatles kergeusklikke“ järeldada, et hageja oli kelm, kes oli toime pannud kelmuse või mõne muu varavastase teo karistusseadustiku mõttes. Artikli pealkirjas sisaldunud sõna „kahtlane“ viitas kahtlasele, kuid kindlasti mitte ebaseaduslikule tegevusele, peakiri ei sisaldanud ebaõiget faktiväidet. Artikli pealkirjast järeldus aga selgelt, et hageja tegeles mingi kahtlase tegevusega eesmärgiga ahvatleda kergeusklikke, mistõttu oli tegemist hageja isikuõiguste riivega, st hageja au teotava väärtushinnanguga. Kui kostja I eesmärgiks oli kutsuda lugejaid üles ettevaatlikkusele, siis oleks seda saanud teha neutraalsel viisil. Artikli pealkirjas oli etteruttavalt asutud seisukohale, et hageja Facebooki postituses avaldatust järeldus mingisugune kahtlane tegevus. See oli ringkonnakohtu hinnangul ebakohane ehk õigusvastane VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Kostja I ei toonud esile asjaolusid, mis võisid objektiivselt avaldatud väärtushinnangut õigustada. Põhjendatud ei olnud siinjuures maakohtu seisukoht, mille kohaselt sai hagejat võrrelda avaliku elu tegelasega, kelle taluvuspiir pidi olema suurem. Maakohus leidis õigesti, et artiklis avaldatud väljend „Kohe pärast seda, kui LõunaLeht üritas pakkumist jaganud isikuga ühendust saada, kustutas isik kõik postitused ja tagatipuks ka Arro Kadri Facebooki konto, mis oli enne seda jõudnud endale koguda 5000 „sõpra““ oli käsitatav ebaõige faktiväitena. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostjad ei tõendanud asjaolusid, mis välistanuks selles osas teo õigusvastasuse VÕS § 1047 lg 3 järgi. Tsiteeritud väljend oli ringkonnakohtu arvates ebaõige faktiväide VÕS § 1047 lg 2 tähenduses, kuna see teotas hageja au. Kostja I ei esitanud tõendeid, mis kinnitanuks, et vaidlusalune väljend vastas tegelikkusele. Samuti ei tõendanud kostja I käibekohustuse täitmist VÕS § 1047 lg 3 järgi. Õige ei olnud aga maakohtu seisukoht, et praegusel juhul välistasid teo õigusvastasuse VÕS § 1046 lg-d 1 ja 2. Ringkonnakohtu hinnangul oli artikli konteksti arvestades kõnesolev väljend hageja au teotav, st õigusvastane. Artikli lugejale jäi juba artikli pealkirjast mulje, et tegemist oli mingisuguse kahtlase tegevusega ning seesama kahtlase pakkumise tegija kustutas pakkumise ja tagatipuks oma Facebooki konto pärast seda, kui temaga prooviti ühendust saada. Seejuures viidati nimeliselt konkreetsele isikule, s.o hagejale. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et artiklis avaldatud väljend „ahvatles kerge raha himustajaid“ ei olnud ebakohane väärtushinnang ega teotanud hageja au. Nimetatud väljendit ei kasutatud artiklis hageja kohta. Väljendis „kerget raha lubanud isik“ oli artikli autor andnud hinnangu, et tema arvates oli pakutud tasu hea ja töö kerge, mis ei saanud olla ebakohane. Tegemist oli neutraalselt väljendatud hinnanguga, mis ei olnud halvustava tähendusega.
5(9)
2-20-2328 Hageja nõudis hagis 20 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist või hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel ning esitas ringkonnakohtule menetlusabi taotluse, milles lähtus samuti 20 000 euro suurusest mittevaralise kahju hüvitamise nõudest. Eelnevat arvestades ei saanud hageja apellatsiooniastmes nõuda mittevaralise kahju eest hüvitist 40 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud artikkel väga intensiivselt hageja au riivata ning seetõttu oli põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise suurus 300 eurot. Hageja põhinõude rahuldamise tõttu rahuldas ringkonnakohus VÕS § 113 lg 1 alusel ka hageja viivisenõude. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata osas, milles hageja taotles kostjate kohustamist eemaldama artikli DIGARI Eesti artiklite portaalist või korraldama artikli kustutamise. Apellatsioonkaebuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks maakohtu järeldused artikli eemaldamise nõude osas on valed. DIGAR on Eesti Rahvusraamatukogu kasutajakeskkond ja digiarhiiv, kust kostja I ei saa midagi eemaldada, ning hageja nõue korraldada artikli eemaldamine ei ole täidetav. Hageja nõue ei ole kooskõlas ka kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa eemaldada kogu artiklit tervikuna, kui hagiavalduse kohaselt on õigusvastased vaid osa artiklis sisalduvatest väidetest. Ringkonnakohus jättis kostja I õigusabikulud maakohtus hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel kostja I kanda ning hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu kostja I vastu jättis ringkonnakohus kostja I õigusabikulud 380 eurot TsMS § 163 lg 1 alusel kostja I kanda ja hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda. TsMS § 162 lg 4 alusel tuli kostja II menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus jätta kostja II enda kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt I TsMS § 190 lg 3 alusel välja 450 eurot riigilõivu katteks riigituludesse ja vabastas hageja TsMS § 190 lg 7 alusel 450 euro riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi osaliselt rahuldati, ning osas, milles kostjalt I mõisteti riigituludesse välja riigilõiv 1150 eurot, ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust ja eksis menetlusõiguse normide kohaldamisel, ringkonnakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Kostja I ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et artikli pealkirjas „Kahtlane pakkumine ahvatles kergeusklikke“ sisaldus hageja au teotav väärtushinnang. Ringkonnakohus põhjendas sellist järeldust üksnes tõdemusega, et tema arvamus erines selles osas maakohtu omast. Kostja I hinnangul ei saa väljendit „kahtlane pakkumine“ pidada kellegi au teotavaks. Tegemist ei ole kellegi halvustamisega, vaid üksnes viitega sellele, et hageja avaldatud pakkumine tekitas küsitavusi, millele ajakirjanikul ei õnnestunud vastust saada. VÕS § 1046 lg 2 järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Üldiselt teadaolevalt ei ole tavapärane pakkuda „tasuta lõunaid“, kus sisuliselt mitte millegi eest on võimalik teenida raha. Selliste kahtluste avalik väljendamine ei ole õigusvastane. Isegi kui pidada niisuguse teksti avaldamist hageja isiklike õiguste riivamiseks, oli see rikkumine vähem oluline kui vajadus hoiatada lugejaid kergemeelselt tehingute tegemise eest. Artiklis ei väidetud, et hageja tegeles pettuse või mingi muu õigusvastase tegevusega, vaid viidati küsitavustele tema avaldatud Facebooki kuulutuses ning kutsuti üles selliseid pakkumisi kriitiliselt hindama. Artiklis avaldatud väljend „Kohe pärast seda, kui LõunaLeht üritas pakkumist jaganud isikuga ühendust saada, kustutas isik kõik postitused ja tagatipuks ka Arro Kadri Facebooki konto, mis oli enne seda jõudnud endale koguda 5000 „sõpra““ ei ole käsitatav ebaõige faktiväitena VÕS § 1047 6(9)
2-20-2328 lg 2 tähenduses, kuna see ei teotanud hageja au. Ei vaielda selle üle, et hageja Facebooki konto ei olnud artikli ettevalmistamise ajal kättesaadav. Teadaolevalt ei avalda Facebook kõrvalistele isikutele informatsiooni klientide kontode avamise ja sulgemise asjaolude ja põhjuste kohta. Seega ei pidanud kostja I teadma, et hageja kontot ei sulgenud hageja ise ning tal puudus võimalus seda kontrollida. Lisaks ei saa väidet, et hageja sulges oma Facebooki konto, pidada selliseks, mis rikuks tema õigusi. Suhtlemine sotsiaalmeediakeskkondades, kontode avamine ja sulgemine on igapäevased tegevused, mille kohta informatsiooni avaldamine ei saa rikkuda konto omaniku õigusi. Õige ei ole ka ringkonnakohtu menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus rahuldas hageja varalisest nõudest 0,75%, kuid mõistis sellele vaatamata arusaamatutel põhjustel kostjalt I riigituludesse välja 50% riigilõivu, arvestamata sellega, et hageja nõue rahuldati märkimisväärselt väiksemas osas. Kassatsiooniastme menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Hageja esitas ka vastukassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus otsustas 1. aprilli 2024. a määrusega hageja vastukassatsioonkaebust mitte menetleda, kuna hageja ei tasunud Riigikohtu antud tähtpäevaks riigilõivu.
9.Kostja II kassatsioonkaebust ei esitanud ning tema suhtes on kohtuotsus jõustunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus rahuldas kostja I vastu esitatud hagi, ja vastavalt ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsus, millega jäeti hagi kostja I vastu rahuldamata, tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse. Kostja I kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kostja II osas on ringkonnakohtu otsus TsMS § 655 lg 2 p 1 alusel jõustunud.
11.Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et kostja I avaldas ajalehes LõunaLeht artikli pealkirjaga „Kahtlane pakkumine ahvatles kergeusklikke“, milles sisaldus hageja kohta järgmine tekst: „Kohe pärast seda, kui LõunaLeht üritas pakkumist jaganud isikuga ühendust saada, kustutas isik kõik postitused ja tagatipuks ka Arro Kadri Facebooki konto, mis oli enne seda jõudnud endale koguda 5000 „sõpra“.“ Pooled vaidlevad selle üle, kas artikli pealkirjas sisaldus hageja kohta ebakohane väärtushinnang ning kas artikli tekstis sisaldus hageja kohta ebaõige faktiväide, mis andis aluse mõista kostjalt I hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis. Kolleegium käsitleb kõigepealt artikli pealkirjas sisaldunud väite avaldamist ning seejärel artiklis sisaldunud väite avaldamist. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue kostjate kohustamiseks eemaldama artikli DIGARI Eesti artiklite portaalist või korraldama artikli kustutamise ja kostja II vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks.
12.Kolleegiumi arvates kohaldas ringkonnakohus artikli pealkirjas sisaldunud väljendi „kahtlane tehing“ hindamisel ebaõigesti VÕS § 1046, kui luges selle väljendi hageja suhtes avaldatud ebakohaseks väärtushinnanguks. Avaldatud väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel (VÕS § 1046 lg 1). Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (VÕS § 1046 lg 2). Nagu kolleegium on varem selgitanud, siis ei peaks VÕS § 1046 alusel lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma (RKTKo 10.04.2024, 2-20-3847/48, p 11). Igale ajakirjanduses avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule 7(9)
2-20-2328 ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Väidet, et isik kutsub teisi üles kahtlase sisuga tehingute sõlmimisele, ei peaks lugema isiku au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületa kolleegiumi arvates VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole isikut alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu (vt ka RKTKo 10.04.2024, 2-20-3847/48, p 11).
13.Hagejale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ei saanud kolleegiumi arvates alust anda ka artiklis sisaldunud ebaõige väide, et hageja kustutas ise oma Facebooki postituse ja konto. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjad ei tõendanud asjaolusid, mis oleksid välistanud nende andmete avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1047 lg 3 alusel, mille kohaselt ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolusid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Kolleegium selgitab, et ka juhul, kui VÕS § 1047 lg 3 alusel on tegu eelduslikult õigusvastane, tuleb kohtul teha kaalutlusotsus küsimuses, kas kostja teo õigusvastasus võib olla välistatud VÕS § 1047 suhtes üldsätteks oleva VÕS § 1046 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi (RKTKo 23.03.2023, 2-21-5449/19, p 13). Ebaõige väite esitamine ajaleheartiklis, et keegi on oma Facebooki postituse või konto kustutanud, ei ole käesolevas asjas avaldatud artikli kirjutamise konteksti (avalikkuse informeerimine) arvestades selliseks rikkumiseks VÕS § 1046 lg 1 teise lause tähenduses, mis peaks andma õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.
14.Kolleegiumi arvates jättis maakohus õigesti menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning riigi õigusabi andmise kulu Eesti Vabariigi kanda. Riigikohus nõustub ses osas maakohtu põhjendustega ning neid ei korda. Eelnevast tulenevalt jäävad ka apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse menetlemise kulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning riigi õigusabi andmise kulu Eesti Vabariigi kanda.
15.Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kostja I esitatud menetluskulude nimekirja järgi on lepinguline esindaja osutanud talle kassatsioonimenetluses õigusabi 3 tundi 15 minutit tunnihinnaga 120 eurot, mis ei sisalda käibemaksu, ning ringkonnakohtu menetluses õigusabi 3 tundi 10 minutit tunnihinnaga 120 eurot, mis ei sisalda käibemaksu. Kokku palub kostja I hagejalt apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks välja mõista 770 (390 + 380) eurot. Kolleegium leiab, et kostja I esindaja tunnitasu on asja keerukust arvestades vajalik ja põhjendatud. Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 390 eurot ning ringkonnakohtu menetluses kantud 380 eurot. TsMS § 174 lg 1 alusel tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista ka kassatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv 100 eurot. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja I taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
16.Hageja esindaja palub hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulu koos käibemaksuga, kokku 761 eurot 28 senti (624 eurot ilma käibemaksuta). Taotluse kohaselt kulus hageja esindajal hageja vastukassatsioonkaebuse koostamiseks 220 minutit, kostja I kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 240 minutit ning lõplike seisukohtade koostamiseks 60 minutit. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kinnitatud „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (kord) § 10 lg 3 järgi on tasu riigi õigusabi osutamise eest hagimenetluses 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid mitte üle 720 euro ühes kohtuastmes.
8(9)
2-20-2328 Kolleegium leiab, et kooskõlas riigi õigusabi seaduse §-des 22 ja 23 ning korra § 10 lg-s 3 sätestatuga on põhjendatud määrata hageja esindajale hüvitatavaks riigi õigusabi tasuks ja kuluks 761 eurot 28 senti (koos käibemaksuga).
17.Kostja I tasus kassatsioonkaebuselt riigilõivu 251 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 151 esimese lause kohaselt tasutakse Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 4760 euro. Arvestades kaebuste ulatust, pidi kostja I tasuma Riigikohtusse kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 100 eurot. Kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem, tagastatakse see TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel enam tasutud osas. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Seega on hagejal õigus taotleda enam tasutud 151 euro tagastamist. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.