Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. mai 2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-13043
Kohtuasi
X hagi Y vastu kaasomandi lõpetamiseks tahteavalduse andmise kohustamiseks
ja
Y vastuhagi X vastu kaasomandi lõpetamiseks ja tahteavalduse andmise kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi Järve Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta hagihinda ja määrata hagihinnaks 3500 eurot.
2.Muuta vastuhagi hinda ja määrata vastuhagi hinnaks 3500 eurot.
3.Mitte võtta asja juurde Y 30. aprillil 2024 esitatud uusi dokumentaalseid tõendeid ning mitte arvestada nimetatud menetlusdokumendis esitatud uute asjaoludega.
Tühistada Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-13043 osas, milles Yle jäeti tema kaasomandi osa väärtusest hüvitamata 9667,32 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada X hüvitama Yle täiendavalt 9667,32 eurot. Samuti täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsuse täitmise korra kindlaksmääramisega. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
6.2.Lõpetada X ja Y kinnistu, asukohaga Y (registriosa nr XXXXXX), kaasomand selliselt, et jätta kinnistu X ainuomandisse ning kohustada X maksma Yle hüvitist 96 167,32 eurot.
6.3.Jätta vastuhagi rahuldamata.
6.4.Kohustada Yd andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistu registriosa nr XXXXXX teise jao omanikukande, mille kohaselt on Y kinnistust 1/3 kaasomandi omanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse X.
6.5.Kohtuotsus asendab resolutsiooni p-s 6.4 märgitud Y tahteavaldust.
6.6.Kohustada Yd tegema resolutsiooni p-s 6.4 märgitud tahteavaldus üksnes juhul, kui X on täitnud kohustuse tasuda Yle tema kaasomandi osa eest 96 167,32 eurot.
6.7.Määrata kindlaks, et Ylt saab resolutsiooni p-s 6.4 märgitud tahteavaldust nõuda nelja kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ning pärast selle tähtaja möödumist kaotab käesolev otsus õigusjõu.
7.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 8. septembril 2020 hagi C vastu. Hageja palus lõpetada XXX asuva kinnisasja (registriosa nr XXXXXX) kaasomand selliselt, et kinnisasi jäetakse hageja ainuomandisse, kohustusega hüvitada teisele kaasomanikule talle kuuluva kaasomandi osa väärtus 86 500 eurot. Hageja palus kohustada kostjat tegema tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et kinnisasja ainuomanik on hageja, ja asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga. Seoses kinnisasja mõttelise osa kinkimisega 15. septembril 2022 asendas Pärnu Maakohus 8. novembri 2022. a määrusega senise kostja C Yga (kostja).
1.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja kaasomandis kinnisasi, millest hagejale kuulub 2/3 mõttelist osa ja kostjale 1/3 mõtteline osa. Poolte vahel on 17. mail 2016 sõlmitud notariaalne kasutuskorra kokkulepe. Pooled on aastaid pidanud läbirääkimisi kinnisasja jagamise suhtes, sh nii väljaostu küsimustes kui ka ühise hooviala jagamise osas kasutuskorra määramisega. Kohtuvälise kokkuleppeni jõutud ei ole.
1.2.Hagejal on kinnisasjaga nii ajalooline kui ka emotsionaalne side. Kinnistul asuv hoone on ehitatud hageja vanavanavanaisa poolt ja tegemist on hageja sünnikoduga. Hetkel kasvatab
hageja seal koos elukaaslasega kahte last. Alates 90-date aastate keskpaigast ei ole teine kaasomanik kinnisasja püsiva elukohana kasutanud. Seejuures on hageja teinud enda kasutuses oleval kaasomandi osal kapitaalremondi.
1.3.Samuti on hageja parendanud kogu kaasomandis olevat hoonet. Kinnisasja väärtus on hageja panuse tõttu kasvanud 15 000 euro võrra, millest kostja osa on 5000 eurot. Hageja asendas 2017. aastal omal kulul hoone ajutise katusekatte uuega, vahetas välja kõik sarikad, paigaldas varem puudunud katuse aluskatte, tuuletõkke ning katusealuse soojustuse. Ka paigaldas hageja omal kulul soojustuse pööningule ja kahe korruse vahelisele vahelaele ning on taganud eluruumide vaheliste seinte ja vahelae tulekindluse. Hageja lasi ümberehituse ja remondi tegemiseks teha projekti, millega nõustus ka tolleaegne kaasomanik C. Lisaks on hageja pidevalt kinnisasja hooldanud (sh niitnud muru ning korraldanud lume lükkamist ühisel hoovialal). Hageja leiab, et tema suhtes oleks ebaõiglane, kui ta peaks kostjale maksma kaasomandi kaotuse eest hüvitist ka selle eest, et kinnisasja väärtus on tõusnud hageja panuste arvelt. Lisaks tõi hageja esile, et kinnisasi on koormatud kasutuskorraga, mis mõjutab kaasomandi osa turuväärtust.
1.4.Hageja esitas ka alternatiivse tasaarvestuse nõude juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja poolt kinnisasjale tehtud kulutusi (katuse vahetamist) ei tuleks arvestada hüvitise suuruse määramisel. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja vaidles hagile vastu.
2.1.Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja oli 2016. a nõus kinnisasja jätmisega kaasomandisse ning pooled sõlmisid 17. mail 2016 notariaalse kinnisasja valdamise ja kasutamise kokkuleppe. Lisaks on hageja taotlenud kaasomandi lõpetamist kostjat kõige enam koormaval viisil. Hagi rahuldamisel jääks kostja ilma oma kodust ning omandi kaotuse eest väljamõistetav hüvitis ei taga samaväärse elukoha soetamist.
2.2.Ka kostjal on emotsionaalne side kinnisasjaga. Seejuures on pooled kinnisasja renoveerinud nii koos kui eraldi. Kostja on heauskselt nõustunud hageja kasutuses oleva elamu osa laiendamiseks vundamendi rajamisega 1,2 m2. Hageja võttis vabatahtlikult enda kanda katuse ja seda kandvate puitosade vahetusega seotud kulud, kuna see oli hageja soov. Tegelik vajadus katuse vahetamiseks puudus. Kostja uuendas hageja nõudel enda kasutatavates ruumides asuva korstna. Muud ehitustööd olid kantud hageja soovist võtta kasutusele pööning ning ehitada välja eluruum. Ehitustegevuse käigus on ühises kasutuses olev hooviala olnud hageja ainukasutuses, kuna seda on kasutatud nii ehitustööde teostamisel kui materjali ladustamisel. Hageja on ainuisikuliselt kasutanud ka poolte ühises kasutuses olevat saunpesukööki.
2.3.Kostja esitas hageja tasaarvestuse nõudele aegumise vastuväite.
3.Kostja esitas 13. novembril 2020 vastuhagi, milles palus kaasomandi lõpetamisel jagada kinnisasi korteriomanditeks ning jätta hageja ainuomandisse reaalosadena korterid (eriomandid) pindalaga 96,5 m2 ja pindalaga 32,6 m2 ja kostja ainuomandisse reaalosana korter (eriomand) pindalaga 51,6 m2. Kostja palus märkida, et jõustunud kohtuotsus asendab hageja tahteavaldusi ja nõusolekuid, mis on vajalikud kinnisasja korteriomanditeks jagamiseks. Lisaks palus kostja kaasomandi lõpetamisel määrata kindlaks kaasomandi valdamise ja kasutamise kord vastavalt Tallinna notar Erki Põdra poolt 17. mail 2016 tõestatud notariaalakti p-dele 5.1–
5.12, jättes välja elamut puudutava osa. Vastuhagi kohaselt on kõige õiglasemaks lahenduseks jagada kaasomandis olev kinnisasi korteriomanditeks. Hageja väited keerukatest suhetest korteriühistu moodustumise järgselt ei ole tõsiseltvõetavad, kuna kaasomandi esemega seotud küsimusi on kaasomanikel tulnud lahendada alates kinnistu moodustamisest ning see ei muutuks ka pärast korteriomandite moodustamist. Kaasomandisse jääva ülejäänud kinnistu kasutamise korras on pooled juba kokku leppinud ning selles osas mingit sisulist õiguslikku muudatust teha vaja ei ole. Kasutuskord tuleks kindlaks määrata poolte vahel kokkulepitud 17. mail 2016 sõlmitud notariaalakti p-des 5.1.–5.12. tingimusel, jättes välja elamut puudutava osa.
4.Kostja täpsustas 4. augusti 2023. a seisukohas kasutamise ja valdamise kokkuleppe tingimusi. Hageja vastuväited kostja vastuhagile
5.Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu. Kostja kasutuskorra muutmise nõude palus hageja jätta menetlusse võtmata. Pooled ei ole pika aja jooksul leidnud üksmeelt, mistõttu on kaheldav, et asja ühine majandamine oleks edaspidi võimalik või otstarbekas. Poolte suhteid ei parandaks kostja poolt pakutud kaasomandi jagamise viis. Praegusel juhul oleks õiglane, kui kohus jagaks kinnisasja hageja poolt taotletud viisil ning lähtuks õiglase väärtuse kindlaksmääramisel just kostja mõttelise osa väärtusest. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Pärnu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2024. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi ning lõpetas kaasomandi kinnisasjale selliselt, et jättis kinnisasja hageja ainuomandisse ning kohustas hagejat maksma kostjale hüvitise 86 500 eurot. Maakohus jättis kostja vatsuhagi rahuldamata. Maakohus kohustas kostjat andma nõusolek kinnisasja omanikukande muutmiseks ning märkis, et kohtuotsus asendab kostja tahteavaldust. Lisaks jättis maakohus rahuldamata kostja tõendite kogumise taotluse. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda põhjendusega, et kaasomandi lõpetamine toimub eelduslikult mõlema poole huvides.
6.1.Maakohtu põhjenduste kohaselt on nii hageja kui ka kostja taotletud kaasomandi jagamise viis asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi lubatud. Maakohus asus seisukohale, et kostja vastuväide kaasomandiosa omandi säilitamiseks ei kaalu üles hageja huvi kaasomandi lõpetamiseks. Maakohus veendus, et kaasomanike suhted on pingelised ning just kostjast tulenevalt ei ole kokkulepet saavutatud. Kostja taotletud kaasomandi jagamise viis ei erineks ega lõpetaks olemasolevat olukorda. Maakohus leidis, et esitatud tõenditest tulenevalt on kinnisasjaga rohkem seotud hageja, kes kasutab seda igapäevaselt enda elukohana. Kostja ja tema lähedased viibivad kinnisasjal hooajaliselt.
6.2.Lisaks märkis maakohus, et kaasomandiosa suurustest lähtuvalt ei ole kostjal õigust oma osa soovitud ulatuses laiendada. Maakohus hindas kostja esitatud juurdeehituse asendiplaanil märgitud andmeid ja järeldas, et pärast juurdeehitust ei oleks uued proportsioonid enam vastavuses kaasomandi suurustega.
6.3.Maakohus asus seega seisukohale, et praegusel juhul on õiglasem lõpetada kinnisasja kaasomand hageja pakutud viisil. Kostja pakutud jagamise viisi puhul kodurahu ei saabuks, sest kaasomanike erimeelsused jätkuksid. Hageja pakutud viis ei kahjusta kostja huve ülemääraselt
ning hüvitise arvelt on kostjal võimalik soetada Pärnu linnas vähemalt samas seisukorras olev korteriomand. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on õiglane võtta aluseks eksperdi poolt nimetatud kostja kaasomandi turuväärtus ilma hageja panuseta, s.o 86 500 eurot. Kostja ei ole pidanud uue katuse panemist vajalikuks, mistõttu on õige võtta aluseks kinnistu väärtus ilma uue katuseta. Hageja suhtes oleks ebaõiglane, kui ta peaks maksma kostjale hüvitist enda poolt tehtud parenduste eest.
6.4.Seoses kostja taotlusega määrata kaasomandi lõpetamisel kindlaks kaasomandi valdamise ja kasutamise kord, märkis maakohus, et kostja ei ole menetluses kasutuskorra muutmise nõude esitamisele ja kohtu poolt selles osas seisukoha võtmata jätmisele kohtu tähelepanu juhtinud. Ka on nõudelt tasumata riigilõiv. Kuna kohus rahuldab hagi hageja taotletud viisil, puudub vajadus kostja 4. augusti 2023. a esitatud kaasomandi kasutamise ja valdamise kokkuleppe nõude läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hageja hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata kostja väidete ja tõenditega. Kostja hinnangul ei saa kaasosmandi lõpetamisel hageja taotletud viisil olla määravaks asjaoluks pooltevahelised suhted. Seejuures ei ole maakohus põhjendanud, millel põhineb kohtu järeldus, et poolte suhted on äärmiselt halvad. Kostja hinnangul on lubamatu käsitada kohtumenetluses peetud kompromissläbirääkimiste ebaõnnestumist kui kaasomandi lõpetamiseks alust andvat asjaolu.
7.2.Ka on arusaamatu maakohtu põhjendus, et kostja poolt taotletud kaasomandi jagamise viis ei erineks praegusest ega lõpetaks olemasolevat olukorda. Seejuures on maakohus jaatanud, et kostja taotletud viisil kaasomandi jagamine on lubatav. Kogu kinnisasja, sh korteriomandite moodustamisel korteriomanditest väljapoole jääva osa kasutamise osas on kokkulepped saavutatud 17. mail 2016 notariaalselt sõlmitud kaasomandi valdamise ja kasutamise korraga.
7.3.Meelevaldne on maakohtu järeldus, et kostja ja tema lähedased kasutavad kinnisasja vaid hooajaliselt. Kostja töötab välismaal graafiku alusel ning kui kostja ei ole graafiku alusel tööl, on ta Eestis oma ainukeses elukohas.
7.4.Ka on lubamatu õigustada kaasomandi lõpetamist sellega, et kostja taotles uue kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe kindlaksmääramist. Esiteks ei ole kohus seda nõuet menetlenud. Teiseks on kostja esitanud kõnealuse taotluse ainult seoses vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viisiga. Asjakohatu on ka maakohtu käsitlus, mis puudutab võimaliku loodava kostja omandisse jääva korteriomandi laiendamist. Maakohus on asunud hageja nimel vastu vaidlema kostja tehtud ettepanekule.
7.5.Maakohtu järeldus, et kostjal on võimalik saadava hüvitisega soetada endale Pärnu linnas samas seisukorras korteriomand, on väär. Ükski uus kinnisasi ei saa täielikult asendada kostja kodu, kus kostja on pikaajaliselt elanud. Kostja hinnangul ei ole maakohus poolte huvisid nõuetekohaselt kaalunud. Ka on maakohus kostjale makstava hüvitise suuruse määramisel tõendeid vääralt hinnanud. Kostja hinnangul oleks minimaalne hüvitis saanud olla 93 666,67 eurot. Ka jääb kostja selle juurde, et hageja poolt tehtud kulutuste arvestamine ei ole kostja mõttelise osa väärtuse eest hüvitise arvestamisel põhjendatud.
7.6.Juhul kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustub maakohtu otsusega, taotleb kostja, et kostjat kohustatakse omanikukande muutmise nõusolekut andma ja asendatakse kostja nõusolek kohtulahendiga üksnes juhul, kui kostjale hüvitatakse samal ajal tema kaasomandi osa väärtus. Vastustaja seisukoht
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kostjale jäeti tema kaasomandi osa väärtusest hüvitamata 9667,32 eurot. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega kohustada hagejat hüvitama kostjale täiendavalt 9667,32 eurot. Veel tuleb täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsuse täitmise korra kindlaksmääramisega. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks kaasomandi lõpetamise viisi osas ja kaasomandi jagamiseks maakohtu määratust erineval viisil. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kostja esitas 30. aprillil 2024 menetlusdokumendi koos uute dokumentaalsete tõenditega. Kostja kirjeldab menetlusdokumendis oma seotust kinnisasjaga, selle olulisust talle ning kinnisasjale panuste tegemist. Lisaks testamendile esitas kostja tööandja e-kirja töögraafiku kohta ning lendude graafiku, märkides, et need on olulised tõendid, sest hageja püüab näidata, et XXX ei ole tema kodu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud juhtudel. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid ja tõendeid varem esitada (vt nt RKTKo 11.02.2016, 3-2-1-17115, p 17). Kolleegiumi hinnangul ei olnud kostjal pärast 19. aprilli 2024 uute tõendite ja asjaolude esitamine lubatud. Kui hageja vastus apellatsioonkaebusele tingis uute väidete ja tõendite esitamise vajaduse, sai kostja sellist õigust kasutada kuni 19. aprillini 2024. 1. aprillil 2024 määras ringkonnakohus kostjale tähtaja vastaspoole esitatu kohta seisukoha esitamiseks (kd III, tl 161 pöördel). Põhjendus, miks kostja uued asjaolud ja tõendid 30. aprillil 2024 esitas, ei ole nende vastuvõtmise ja menetlemise eelduseks. 22. aprillil 2024 määras ringkonnakohus TsMS § 647 lg 1 teise lause järgi tähtajad, märkides ka ära, et pooltel on õigus esitada eelkõige õiguslikke seisukohti (kd III, tl 169). Kolleegium saab kostja 30. aprilli 2024. a menetlusdokumendis avaldatuga arvestada ulatuses, milles see viitab varem menetluses esitatud asjaoludele.
11.Praegu on hageja soovinud kaasomandi lõpetamist selliselt, et kinnisasi jäetakse hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale tema kaasomandi osa väärtus. Kostja soovis
vastuhagis kinnisasja jagamist korteriomanditeks ja kasutuskorra kindlaks määramist. Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kostja on maakohtu otsuse vaidlustanud.
12.Tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis, ning üksnes erandjuhul on võimalik jätta kaasomand hea usu põhimõttest tulenevalt lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane ja esineb mõni õiglane jagamise viis (vt RKTKo 10.04.2019, 2-17-9749/34, p 11). Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu võimalused maakohtust erineva otsuse tegemiseks kaasomandi jagamise viisi osas on piiratud. Riigikohus on selgitanud, et maakohtu valik kaasomandis oleva asja jagamiseks ühise omandi lõpetamisel on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem (vt RKTKo 10.04.2019, 2-17-11516/46, p 29; 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 22). Seega tuleb ringkonnakohtul kostja apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida, kas maakohus on ületanud kaasomandi jagamise viisi valikul diskretsiooniõiguse piire, otsustades sellise viisi kasuks, mis on kostjale või mõlemale kaasomanikule ebamõistlikult koormav või muudel põhjustel ebaõiglane.
13.Riigikohus on selgitanud, et kaasomandi jagamine AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mille kohaselt asi antakse ühele kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas, on võimalik üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele kaasomanikule tema osa rahas välja maksma (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 13). Hageja kinnitas ka pärast ringkonnakohtu selgitusi, et ta soovib jätkuvalt kaasomandi lõpetamist hagiavalduses taotletud viisil, seda ka juhul, kui kostja osa väärtus arvestatakse asja kui terviku väärtusest (kd III, tl 162). Seega on võimalik valida kahe kaasomandi jagamise viisi vahel, s.o asja andmine ühele kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas (hageja eelistus), või reaalosadeks jagamine korteriomandite moodustamise teel (kostja eelistus).
14.Kolleegiumi arvates leidis maakohus põhjendatult, et sobivaim kaasomandi jagamise viis on asja andmine hagejale, pannes talle kohustuse maksta kostjale välja tema osa rahas. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
14.1.Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud otsust tehes kostja väiteid ega hinnanud kostja esitatud tõendeid. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. Maakohus on kaasomandi lõpetamise viisi valiku otsustamisel kõiki poolte väiteid ja tõendeid vajalikus ulatuses hinnanud. Hageja esitas kaasomandi lõpetamise nõude seetõttu, et olemasolev olukord, vaatamata notariaalselt sõlmitud kasutuskorra kokkuleppele, vajab lahendamist, sest poolte omavahelised suhted on pingelised ja kokkuleppe saavutamine võimatu. Maakohus leidis, et hageja väidete aluseks olevad asjaolud on tõendatud. Iseenesest on kostjal õigus, et kompromissläbirääkimiste ebaõnnestumist ei saa käsitada kui korteriomandite moodustamist välistavat asjaolu. Ka Riigikohus on leidnud, et kohus ei saa tõlgendada poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike avaldustena põhiasjas (vt nt RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948/81, p 27). Kolleegiumi hinnangul ei kohaldu see põhimõte praeguses vaidluses. Maakohtu menetluse kestel arutasid pooled võimalust lahendada asi kokkuleppel nii, et
kinnisasi jagatakse korteriomanditeks. Hagi esitati 8. septembril 2020, mis andis maakohtule võimaluse hinnata poolte suhteid mitme aasta vältel. Kohtumenetluse ajal peetud läbirääkimiste käigus tekkisid küsimused, mis tekiksid ka siis, kui maakohus otsustaks kostja kaasomandi jagamise viisi kasuks. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kostja tegi 4. augusti 2023. a menetlusdokumendis õiglastel tingimustel hagejale ettepaneku. Sellele ettepanekule on hageja
31.augustil 2023 vastu vaielnud. Hageja vastuväidete kohaselt soovis kostja kaasomandit lõpetada viisil, mis kaldus kõrvale tema kaasomandi osa suurusest. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja soovis saada eelist kaasomandist suuremas ulatuses nii ehitusõiguseks kui ka maa kasutamiseks. Eeltoodud asjaolud on maakohus menetlusõigust rikkumata tuvastanud (vt maakohtu otsuse p-d 21–24). Nendest tuvastatud asjaoludest tegi maakohus põhjendatud järelduse, et kaasomand tuleb lõpetada hageja taotletud viisil, sest korteriomandite moodustamisel poolte erimeelsused jätkuksid.
14.2.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus hindas asjaolusid, mis ei oma asjas tähtsust. Kolleegiumi hinnangul pidi maakohus juurdeehituse eskiisprojektiga seotud asjaolusid hindama, sest see oli kaasomandi lõpetamise viisi valikul oluline. Asjaolu, et C asemel on nüüd kaasomanikuks tema ema, ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest selline kaasomanike vahetumine suhteid ei muutnud. Hagile esitatud vastuväited ja vastuhagi aluseks olevad asjaolud jäid samaks.
14.3.Kuigi maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle enam selle üle, et kaasomandi lõpetamine kostja taotletud viisil on võimalik, ei pidanud maakohus kinnisasja reaalosadeks jagamist korteriomandite moodustamise teel sobivaks kaasomandi jagamise viisiks. Põhimõtteliselt leidis maakohus, et kaasomandi sel viisil jagamine ei oleks mõistlik, kuna poolte heanaaberlike suhete puudumise tõttu võib olla takistatud korteriomanike kaaskasutusse jäävate mõtteliste osade kasutamine ja majandamine (vt maakohtu otsuse p 25). Kolleegium nõustub maakohtuga. Arvestades poolte omavahelisi suhteid ja korteriomandite moodustamiseks vajaliku koostöö tegemise väljavaateid, samuti muid olulisi asjaolusid (sh siinse asja menetluse käik ja korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise väljavaated), ei ole kinnisasja reaalosadeks jagamine korteriomandite seadmise teel praegusel juhul põhjendatud ega ka sobiv viis kaasomandi jagamiseks. Maakohus on seega diskretsiooniõiguse teostamisel jõudnud põhjendatud lahenduseni.
14.4.Kohtupraktikas võetakse sobiva kaasomandi jagamise viisi tuvastamisel arvesse ka kaasomanike omavahelisi suhteid. Riigikohus on näiteks 29. mai 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12 selgitanud, et kohus saab kaasomandi lõpetamise viisi valikul arvestada mh poolte suhete ja senise läbisaamisega (p 12). Kuigi praegune asi erineb viidatud Riigikohtu otsuse aluseks olnud asjaolude poolest seetõttu, et pooled on sõlminud notariaalse kinnisasja kasutamise kokkuleppe, leiab hageja, kes kinnisasjal alaliselt elab, et kostjaga igapäevane kinnisasja valdamine ja kasutamine on äärmiselt stressi ja vaidlusi tekitav. Korteriomandid oleksid jätkuvalt ühendatud mõttelise osaga kinnisasja kaasomandist, mille juurde eriomand kuulub (hoone konstruktsioonid, hoov, aed, trassid, muud rajatised). Järelduse, et kui kinnisasi jagatakse reaalosadeks, ootavad pooli ees uued kohtuvaidlused, saab teha kostja menetluse kestel avaldatust. Kostja lepinguline esindaja on maakohtu 10. mai 2023. a istungil avaldanud, et kui kaasomand lõpetatakse kostja taotletud viisil, nõuab kostja kohtus ehitamisõigust (seeläbi ka kaasomandiosa suurendamist) samadel asjaoludel (vt ajamärk 00:24:55; kd II, tl 151 pöördel). Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et jagades kinnisasja kostja taotletud viisil, ei lõpetaks see kaasomanike jaoks olemasolevat olukorda (vt maakohtu otsuse p-d 17 ja 18). Kolleegium nõustub ses osas maakohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
14.5.Veel ei nõustu kostja maakohtu tuvastatuga, et kostja ja tema lähedased kasutavad kinnisasja hooajaliselt. Kolleegium leiab, et asjaolu, kas kostja kasutab kinnisasja hooajaliselt või ajal, mil ta ei viibi töökohustuste täitmise tõttu välismaal, viib sama järelduseni, et erinevalt hagejast ei ela kostja kinnisasjal igapäevaselt. Kuigi maakohus on menetlusnormi rikkudes tuvastanud, et asjaolu vaidlustamata jätmisel saab eeldada TsMS § 231 lg 4 järgi asjaolu omaksvõttu, ei muuda see maakohtu järeldust ebaõigeks. Asjaolu, et kostja kinnisasja igapäevase elukohana ei kasuta, on kostja ise oma menetlusdokumentides kinnitanud. Kostja lepinguline esindaja, kes on samuti kostja õiguseellane, on avaldanud, et kostja jätkas välismaal töötamist ka pärast 2012. aastat (kd III, tl-d 64–65). Selguse huvides märgib kolleegium, et C
31.augustil 2023 kohtule adresseeritud kirjalik selgitus ei ole dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes, sest C oli kostja õiguseellane ning hiljem tema lepinguline esindaja (vt volikiri; kd II, tl 148). Asja materjalidest nähtuvalt ei kasutanud ka C kinnisasja alalise elukohana (nt kd I, tl-d 14, 134, 179; kd II, tl 55).
14.6.Kolleegium nõustub hagejaga, et kaasomanikul, kes kinnisasjal igapäevaselt ei ela, puudub motivatsioon kinnisasjal asuva hoone säilitamiseks ja ehitustööde tegemiseks, samuti raskendab see vajalike nõusolekute saamist. Ka siinses asjas ei nõustunud kostja hageja poolt tehtud katuse parandamise kulutustega, leides, et need kulud peavadki jääma hageja kanda. Hageja on kirjeldanud ka probleeme ühiskasutuses oleva hooviala sees oleva septikuga, mis segab püsihaljastuse loomist. Probleemne koostöö kaasomandi eseme korrashoidmisel ja valitsemisel jätkuks suure tõenäosusega ka pärast korteriomandite moodustamist. Korteriomandite moodustamise korral kuuluks korteriomanikule eriomand hoone reaalosa üle, kuid sellega kaasneks mõtteline osa kinnisasja kaasomandist, mille juurde eriomand kuulub (korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS) § 1 lg 1). Korteriomandite kaasomandi osa eset valitsevad ning oma korteriomandist tulenevaid õigusi ja kohustusi täidavad korteriomanikud korteriühistu kaudu (KrtS § 34 lg 2, § 12 lg 1). Korteriomandi kaasomandi osa eseme tavapärase valitsemise küsimuste (sh kaasomandi eseme tavapärane korrashoid ja remont, korteriühistu kaudu tarbitavate teenuste jaoks lepingute sõlmimine, piiratud ulatuses laenu või muude sarnaste rahaliste kohustuste võtmine) üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel, kui korteriühistu põhikirjaga ei nähta ette rangemaid nõudeid (KrtS § 35 lg-d 1 ja 2). Lisaks oleks ehituslike või muu kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikust muudatusest suuremate ümberkorralduste tegemiseks niikuinii vaja kaasomanike kokkulepet, selleks ei piisaks häälteenamusest (KrtS § 38 lg 1). Arvestades poolte seniseid erimeelsusi ja erinevaid arusaamu kinnisasja valitsemisest, ei oleks kolleegiumi hinnangul tõenäoline, et pooltel õnnestuks pärast korteriomandite ja korteriühistu moodustamist saavutada kinnisasja valitsemist ning olulisemaid ümberkorraldusi puudutavates küsimustes üksmeel. Ehkki kostja on menetluse kestel olnud seisukohal, et poolte läbisaamine ei takistaks neil korteriomanikena ühise omandi valitsemist, näib kolleegiumile asja materjalide põhjal, et nende suhted oleksid pingelised ja takistaksid seega suure tõenäosusega kaasomandi eseme ühiselt valitsemist. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist hageja poolt kunstlikult loodud muljega, sest kinnisasja valdamisega seotud kaasomanike olulisi erimeelsusi koges vahetult ka asja lahendanud maakohus.
14.7.Asjaolud, et kostjal on kinnisasjaga emotsionaalne side ning see on tema kodu Eestis, ei ole sedavõrd ülekaalukad, et välistada hageja taotletud viisil kaasomandi lõpetamise. Kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei riku kostja põhiõigusi. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ning kui pooled ei saavuta kokkulepet kaasomandi jagamise viisi suhtes, otsustab selle AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kohus. Kaasomandi olemusest tulenevalt peab kaasomanik arvestama võimalusega, et mõni
teine kaasomanik võib soovida kaasomandi lõpetamist, millega kaasneb vajadus kaasomand jagada mõnel AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisil. Riigikohus on kinnitanud, et kaasomandi lõpetamine ei riku põhiseaduse §-des 32 ja 33 sätestatud põhiõigusi, sest AÕS § 77 annab võimaluse arvestada kõigi kaasomanike huve ning tagab neile võimaluse saada oma osa eest õiglane ja kohene hüvitis (vt RKTKo 11.12.2002, 3-2-1-140-02, p 13). Ka on Riigikohus kinnitanud, et AÕS §-s 77 sätestatud kaasomandi jagamise viisid ei riiva selles sätestatud õigust kodu puutumatusele (samas).
15.Maakohus võttis hüvitise määramisel aluseks eksperthinnangus nr 089-23P märgitud kostja kasutuses oleva kaasomandiosa turuväärtuse 86 500 eurot, mis ei arvesta elamu parendusi (uus katus: sarikad, katusealune soojustus, vahelae isolatsioon; vt kd II, tl 176). Põhjendusi, miks maakohus pidas sellist väärtust õigeks, otsuses esitatud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kaasomandiosa väärtuse tuvastamisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust, samuti kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. See tingis ebaõige tulemuse, mistõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles maakohus pani hagejale kohustuse maksta kaasomandi osa kaotuse eest kostjale välja 96 167,32 eurost väiksema summa.
16.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kuidas tuleb välja selgitada kostjale makstava rahalise hüvitise suurus. Hageja tugineb kohtupraktikale ja õiguskirjanduses avaldatud põhimõtetele, mille kohaselt on tulenevalt asjaoludest võimalik lähtuda kaasomandi osade väärtusest, arvestades kasutuskorda (AÕS I komm (2014), § 77, p 3.3.2.3; nt HMKo 03.11.2018, 2-166505, p 24). Samuti leiab hageja, et kaasomandiosa väärtuse puhul saab arvestada tema panusega, mis on kinnisasja väärtust tõstnud (nt HMKo 06.07.2021, 2-20-13342, p 61). Kolleegium hageja kõigi seisukohtadega ei nõustu.
16.1.Kolleegiumi hinnangul tuleb siinses asjas lähtuda kaasomandis oleva asja kui terviku väärtusest ning määrata kindlaks kostjale makstava rahalise hüvitise suurus vastavalt tema kaasomandi osale kaasomandis oleva asja kui terviku väärtusest (vt RKTKo 22.03.2023, 2-1918320/73, p 15). Eksperthinnanguga, mida kohus hindab TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalse tõendina, on tõendatud, et 21. juuni 2023. a seisuga on kinnisasja turuväärtus 296 000 eurot, millest kostja osa (1/3) on 98 666,67 eurot.
16.2.Õiglane hüvitis omandi kaotamise eest määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (RKTKo 08.03.2007, 3-2-1-12-07, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei võimalda AÕS § 77 lg 2 arvestada kinnisasja väärtust ilma parendusteta (uus katus: sarikad, katusealune soojustus, vahelae isolatsioon). Sellist õiguslikku alust ei anna ka kasutuskorra kokkuleppe p 5.3, mis vastab AÕS § 71 lg-le 2. Selle kokkuleppe alusel on kaasomanikul õigus saada tema kasutuses olevast kinnisasja osast vilju ja kasutuseeliseid. Kui hageja on kaasomandis olevale asjale kulutusi teinud, saab ta nõuda kostjalt nende hüvitamist, mis hageja väidetud ebaõigluse (maksta kulutuste eest topelt) kõrvaldab.
16.3.Hageja saab esitada tingimusliku protsessuaalse tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus peaks leidma, et kaasomand tuleb lõpetada just hageja taotletud viisil ja ta peab maksma kostjale rahalist hüvitist (vt RKTKo 15.06.2022, 2-20-17088/30, p 9.4). Tasaarvestuse mõiste sätestab VÕS § 197 lg 1, mille kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse avalduse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (protsessuaalse tasaarvestuse kohta vt nt RKTKo 27.11.2013, 3-2-1-126-13, p 12).
16.4.Selleks, et kohus saaks hageja tasaarvestuse avaldust arvestada ning väljamõistetavat rahalist hüvitist vastavalt vähendada, peab hagejal olema kostja vastu mingi rahaline nõue. Hageja väitel tegi ta 2017. aastal kinnisasjal asuvale hoonele kulutusi, asendades 2012. aastal ajutiselt paigaldatud katusekatte uuega. Seejuures vahetas hageja välja kõik sarikad, paigaldas varem puudunud katuse aluskatte, tuuletõkke ning katusealuse soojustuse. Ühtlasi paigaldas hageja omal kulul soojustuse pööningule ja kahe korruse vahelisele vahelaele ning on taganud eluruumide vaheliste seinte ja vahelae tulekindluse (kd I, tl-d 110–112). Kuigi kostja ei vaidlusta, et selliseid ehitustöid on tehtud, leiab ta, et need tööd olid vajalikud hagejale, kes soovis elamu teise korruse kasutusele võtta, mis kasutuskorra kohaselt oli hageja ainukasutuses, kuid elamiskõlbmatu. Kostja väitel sai ta aru, et hageja kulutuste hüvitamist ei nõua. Lisaks leiab kostja, et nõue on aegunud.
16.5.Asjas on tõendatud, et kasutuskord sõlmiti 17. mail 2016 ehk enne maja renoveerimistöid (kd I, tl-d 14–28), mille järgi jäi elamu teine korrus hageja ainuvaldusesse- ja kasutusse (kd I, tl 27). Kolleegiumi hinnangul ei välista kostja vastuväited hageja rahalist nõuet tema vastu täies ulatuses.
16.6.Hageja on tasaarvestuseks esitatud nõude alusena märkinud VÕS § 1042 (kulutuste hüvitamise nõue). Õigussuhte kvalifitseerimine on tulenevalt TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt nt RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764/92, p 11). Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise (TsMS § 436 lg 7). Kolleegiumi hinnangul saab hageja kostjalt VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamist nõuda siis, kui kulutused on tehtud väljaspool kaasomanikevahelist õigussuhet. Praegusel juhul see nii ei ole.
16.6.1.Ringkonnakohus märgib, et hageja väidetava kulutuste hüvitamise nõuet reguleerib esmalt AÕS § 72 lg 4. Kaasomandis olevale asjale tehtud kulutuste hüvitamist reguleerib asjaõigusseadus. AÕS § 72 lg 4 järgi on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. Hageja väitel oli 2012. aastal paigaldatud katusele ajutise lahendusena bituumenplaat ja see lasi vett läbi. Kostja sellega ei nõustunud, märkides, et katuse vahetamiseks vajadust ei olnud ning katust kandvate puitosade vahetuse kulu pidigi jääma hageja kanda. Hageja nõude rahuldamiseks AÕS § 72 lg 4 alusel on oluline, kas tegemist oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 järgi vajalike kulutustega, millega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Selle hindamisel, kas kulutused olid vajalikud, on määrav kulutuste tegemise ajahetk, st kas konkreetsete kulutuste tegemise ajal olid kulutused asja säilitamiseks vajalikud või oleks ilma nende tegemiseta asja säilimine ohtu sattunud. Nii võib näiteks olla piisav kas katuses või seinas oleva katkise koha parandamine, kogu katuse või seina väljavahetamine aga ei kujutaks endast enam asja säilitamiseks vajalikke toiminguid. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud AÕS § 72 lg 4 järgi nõude eelduseks olevaid asjaolusid.
16.6.2.Kui katuse renoveerimiseks tehtud kulutused ei ole vajalikud, võib hagejal olla nõue kostja vastu nende hüvitamiseks käsundita asjaajamisest tulenevalt VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel.
Hageja lasi ümberehituse ja remondi tegemiseks koostada projekti, millele kostja andis oma nõusoleku (kd I, tl-d 113–132). Sellest saab järeldada, et kaasomanikud olid katuse renoveerimise otsustanud, st katuse renoveerimine vastas vähemasti nende eeldatavale tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Asja materjalide kohaselt teavitas hageja kostjat katuse renoveerimise kavatsusest (VÕS § 1020) ja kostja kulutuste tegemisele vastu ei vaielnud. Seega tegutses hageja eeldatavasti kostja soodustamise tahtlusega VÕS § 1018 lg 2 mõttes. See, kui tegutsemine oli mingis osas ka hageja enda huvides, ei välista VÕS § 1018 jj kohaldamist. Kuigi hageja võis renoveerimise korraldamisega ajada ka enda asju, välistab see tema nõude kostja vastu üksnes osas, milles ta peab kulutused kandma kaasomanike omavahelises suhtes, st tema kaasomandiosale langevas osas.
16.6.3.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kostja ei pea katuse renoveerimisega seotud kulutusi kandma, sest kasutuskorra kohaselt oli teine korrus hageja ainukasutuses ja hageja soovis selle välja ehitada. Katus ei jäänud kasutuskorra p 5.4 järgi hageja ainuvaldusesse ja -kasutusse. Samuti ei ole kostja tõendanud, et neil oli hagejaga kokkulepe, et hageja kulutuste hüvitamist ei nõua. Hageja on kostja sellekohasele väitele vastu vaielnud (kd II, tl 166, p 19).
16.6.4.Kostja hinnangul on hageja kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu aegunud. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Käsundita asjaajamisest tulenev kohustuse täitmise või esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue aegub TsÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul selle nõude sissenõutavaks muutumisest (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 45). Kulutused tegi hageja 18. aprillil 2017 ning tasaarvestuse tegemise ajaks ei olnud nõude sissenõutavaks muutumisest kümneaastane tähtaeg möödunud. Samuti peatub aegumine isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks, sellega on võrdsustatud nõude tasaarvestamine kohtumenetluses nõudega, mille täitmist hagiga taotletakse (TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 5). Hageja on teinud tasaarvestuse avalduse 4. augusti 2023. a menetlusdokumendis, mis on kostjale kohtumenetluses kätte toimetatud (kd II, tl 170, p 51).
16.6.5.Kolleegiumi hinnangul on katuse renoveerimisega seotud kulutuste kandmine tõendatud 7498,05 euro ulatuses (kd II, tl-d 59–60). Hageja esitatud arvestuse ja pangakonto väljavõtte kohaselt ei ole kostja nende eest tasunud (kd I, tl 155; kd II, tl 57). Muude kulude kandmist ei ole hageja tõendanud. Kostjal tuleb hagejale hüvitada kulutusest 1/3, s.o 2499,35 eurot.
16.6.6.Asjatundja arvamuse kohaselt on kinnisasja turuväärtus 296 000 eurot. Arvestades kostja kaasomandi osa suurust ja hageja nõuet kostja vatsu, tuleb hagejal kostjale välja maksta 96 167,32 eurot (= 98 666,67 - 2499,35).
16.7.Veel märgib kolleegium, et kui hagejal oleks alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu, oleks see aegunud. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo 18.03.2015, 3-2-1-180-14, p 12). Hageja pidi rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada saama siis, kui ta kulutusi tegi, s.o 2017. a aprillis. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, tegi hageja tasaarvestuse avalduse 4. augustil 2023. Vastuseks hageja väitele märgib kolleegium, et 8. septembril 2020 esitatud hagiavalduse p 3.5
tasaarvestuse avaldust VÕS § 198 tähenduses ei sisalda (kd I, tl 6). Samuti on väär hageja arusaam, et esineb VÕS § 200 lg 2 olukord, st nõude võib teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Kostjale kaasomandi osa väärtuse hüvitamise nõue ehk passiivnõue, mida tasaarvestada soovitakse, tekib praegu, s.o pärast hagejale kuuluva kulutuste hüvitamise nõude aegumist.
17.Apellatsioonkaebuses on kostja esitanud taotluse otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks TsMS § 445 lg 1 esimese lause järgi.
17.1.Aja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus andnud pooltele selgitusi kaasomandi lõpetamisel kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste ja vastastikuste nõuete täitmise sidumise võimaluse kohta. Praegusel juhul võib otsuse täitmise viisi kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmine muuta kaasomandi lõpetamise ebaõiglaseks. Samuti hoiab täitmise viisi kindlaksmääramine ära vajaduse uuesti samasisulise hagiga kohtusse pöörduda. Kui kaasomandi ese on kinnisasi, kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse resolutsioonis kaasomandi osa kaotavat kaasomanikku kinnistusraamatu omanikukande muutmise nõusolekut andma ning kinnisasja valdust üle andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui kaasomanikule samal ajal hüvitatakse tema kaasomandi osa väärtus. Sellise otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes ja sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse täitemenetluse seadustiku §-e 21 ja
184.Kui kaasomanik, kelle vastu on esitatud kaasomandi lõpetamise hagi, milles taotletakse kaasomandi lõpetamist selliselt, et kostjaks olev kaasomanik on kohustatud andma tahteavaldused oma kaasomandi osa ülekandmiseks hagejale rahalise hüvitise vastu, soovib kõrvaldada ebakindlust, mis tuleneb sellest, et ta ei tea, millal kaasomandi lõpetamist nõudnud kaasomanik kohtulahendi täitmisele pöörab ja millal ta oma omandi kaotab, on kostjaks oleval kaasomanikul võimalik taotleda kohtult, et TsMS § 445 lg 1 järgi määrataks kindlaks otsuse täitmise tähtaeg, mille kestel saab otsust omandamise osas täita. See aitab vältida potentsiaalselt ebaõiglast olukorda, kus omandama õigustatud kaasomanik saab oma suva järgi viivitada teisele kaasomanikule hüvitise maksmisega. Kui kohus on otsuse täitmise tähtaja kindlaks määranud, kaotab lahend pärast selle tähtaja möödumist õigusjõu ning kaasomanikul on võimalik esitada uus kaasomandi lõpetamise nõue.
17.2.Kolleegiumi hinnangul on kostja vastavasisuline taotlus apellatsiooniastmes lubatav ning see tuleb rahuldada. Arvestades praeguse juhtumi asjaolusid ning poolte seisukohti, määrab ringkonnakohus otsuse täitmise tähtajaks neli kuud. Kui kohus on otsuse täitmise tähtaja kindlaks määranud, kaotab lahend pärast selle tähtaja möödumist õigusjõu ning kaasomanikul on võimalik esitada uus kaasomandi lõpetamise nõue (vt RKTKo 22.03.2023, 2-19-18320/73, p 15.2).
18.Kuna maakohus jättis vastuhagi rahuldamata, ei hinda kolleegium vastuhagis esitatud kaasomandi kasutuskorra muutmise nõude menetlemisega seotud asjaolusid. Nimetatud nõue oleks asjakohane juhul, kui kohus lõpetaks kaasomandi vastuhagis taotletud viisil. Nagu ringkonnakohus 1. aprilli 2024. a kirjas selgitas, on tegemist nõudega, mis tuleb lahendada hagita menetluse reeglite järgi (TsMS § 475 lg 1 p 13), arvestades, et korteriomandite moodustamise puhul ei oleks enam tegemist kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise nõudega. Kuna vastuhagi jäi täies ulatuses rahuldamata, jäi ühes sellega ka viidatud nõue
rahuldamata (vt maakohtu otsuse p 28 viimane lause).
19.Maakohus märkis vaidlustatud otsuses hagihinnaks 7000 eurot ja vastuhagi hinnaks samuti 7000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb muuta nii hagi kui ka vastuhagi hindasid, kuivõrd maakohus on need määranud ebaõigesti (TsMS § 137 lg 11).
19.1.TsMS § 132 lg 4 p 4 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks kaasomandi lõpetamise nõue. TsMS § 132 lg 11 kohaselt loetakse sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud mittevaralise nõude puhul hagihinnaks 3500 eurot. Kaasomandi lõpetamise hagi, mis sisaldab ka tahteavalduse andmise kohustamise nõuet, hagihind on 3500 eurot. TsMS § 373 lg 3 esimese lause kohaselt kohaldatakse vastuhagi avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut. Seega on ka vastuhagi hind 3500 eurot.
19.2.TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Sama paragrahvi lõike 3 esimene lause sätestab, et kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebusega maakohtu otsuse terves ulatuses. Arvestades, et hagi ja vastuhagi nõuded välistavad teineteist, on kostja apellatsioonkaebuse hinnaks 3500 eurot. Kuna ringkonnakohus määras 5. märtsi 2024. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse hinnaks 7000 eurot, muudab kolleegium TsMS § 136 lg 4 kohaselt kaebuse hinda.
19.3.Nii hagi esitamisel ajal, s.o 8. septembril 2020, kui ka vastuhagi esitamise ajal, s.o
13.novembril 2020 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 järgi kuulus hagihinnalt 3500 eurot tasumisele riigilõiv 300 eurot. Kostja on vastuhagis esitanud täiendavalt kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kindlaks määramise nõude, millelt tuleb RLS § 59 lg 4 järgi tasuda riigilõivu 50 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja hagi esitamisel tasunud riigilõivu kokku 450 eurot ning kostja vastuhagi esitamisel samuti 450 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu 150 eurot nõutavast rohkem ning kostja 100 eurot nõutavast rohkem. RLS lisa 1 järgi tuli kostjal apellatsioonkaebuselt hinnaga 3500 eurot tasuda riigilõivu 420 eurot. Vaidlustades maakohtu otsust kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kindlaks määramise nõude osas, tuli kostjal RLS § 59 lg 15 järgi tasuda riigilõivu 50 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tasunud riigilõivu 630 eurot, s.o 160 eurot enam. Seega on nii hagejal kui ka kostjal TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult enam tasutud osas riigilõivu tagastamist.
19.4.TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Menetluskulude jaotus
20.Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt kostjale kaasomandi osa väärtuse hüvitise suuruse osas, ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi
hageja soovitud viisil. Kohtupraktikas on leitud, et kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda (vt RKTKo 27.09.2010, 3-2-1-70-10, p 14). Poolte endi kanda jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel ka apellatsiooniastme kulud. Menetluskulude jaotusest tulenevalt rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole.
21.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.