Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve
Kohtuasi
E. S-i hagi K. S-i vastu ühisvara jagamiseks ja kinnisasja valduse üleandmiseks ning E-M. S-i ja B-O. S-i vastu kinnisasja valduse üleandmiseks K. S-i vastuhagi E. S-i vastu ühisvara jagamiseks ja kinnisasja valduse üleandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E. S kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja E. S, lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Sorga Kostja K. S, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat
Asja läbivaatamise kuupäev
25. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta kassatsiooniastme menetluskulud E. S-i kanda. Mõista E. S-ilt K. S-i kasuks kassatsiooniastmes kantud esindajakulude katteks välja 1200 eurot (sh käibemaks).
1.E. S (hageja) esitas 31. juulil 2017 K. S-i (kostja I), E-M. S-i (kostja II) ja B-O. S-i (kostja III) vastu hagi. Kostja I esitas 9. oktoobril 2017 hageja vastu vastuhagi.
1.1.Hageja palus pärast haginõude täpsustamist jagada tema ja kostja I ühisvara järgmiselt:
2-17-11516 jagada Swedbank AS (pank) ja kostja I vahel 17. veebruaril 2015 sõlmitud laenulepingust nr 14-065247-EL (laenuleping II) tulenev kohustus hageja ja kostja I vahel võrdselt (kummagi kohustus 13 576 eurot 18 senti), võttes aluseks laenujäägi 25. mai 2017. a seisuga (27 152 eurot 36 senti); jätta Xxxxx vallas Xxxxxxx külas Xxxxxxx xxx x asuv kinnisasi (kinnistu) hageja ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale I hüvitist 51 550 eurot; sõiduauto Volvo (auto) jätta kostja I ainuomandisse. Samuti palus hageja kohustada kostjaid andma kinnistu otsene valdus koos oluliste osade ja päraldistega talle üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
20.detsembril 2017 esitatud avalduses palus hageja lisaks asendada kohtulahendiga kostja I tahteavaldus ja tuvastada tema nõusolek hageja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna ja kohustada kostjat I tasuma hagejale 3379 eurot 18 senti ühisvara vähenemise hüvitisena. Ka palus hageja mõista kostjalt I välja kohtuotsusega tasumisele kuuluvate summade tasumisega viivitamisel viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuste täieliku täitmiseni.
1.2.Kostja I palus vastuhagis jätta kinnistu tema ainuomandisse, kohustusega hüvitada hagejale pool kinnistu väärtusest (51 550 eurot), millest on maha arvatud hageja osa laenukohustusest. Samuti palus kostja I kohustada hagejat andma kinnistu valdus talle üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu 18. jaanuari 2018. a istungil leidis kostja I samuti, et kinnistu ühisomand tuleks lõpetada hageja ja kostja I vahelise enampakkumisega.
1.3.Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata, v.a auto osas, mille endale jätmisega kostja I nõustus, samuti nõustus kostja I jagama laenujäägi 25. mai 2017. a seisuga pooleks. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
1.4.10. jaanuaril 2018 teatas Harju Maakohtu kohtujurist hagejale, et maakohus võtab menetlusse kostja I tahteavalduse asendamise nõude, kuid keeldus hilinemise tõttu menetlusse võtmast hageja nõuet kostjalt I hüvitise saamiseks perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3 alusel.
1.5.Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ning mõista neilt välja menetluskulude tasumisega viivitamisel viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Maakohtu menetluskuludena nimetas hageja tasutud riigilõivu 600 eurot ja õigusabikulusid 7458 eurot (sh käibemaks). Kostjad palusid menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskuludena maakohtus nimetas kostja I tasutud riigilõivu 300 eurot ja õigusabikulusid 3600 eurot (sh käibemaks). Kostjad vaidlustasid hageja menetluskulude põhjendatuse 3600 eurot ületavas osas.
2.Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja I 20. septembril 1991 abielu, abieluvaralepingut nad ei sõlminud. Nad lahutasid abielu 25. mail 2017 ning abielu ajal soetatud ühisvara on jagamata, sest kostjaga I ei ole õnnestunud kokkulepet saavutada. Kinnistul asub elamu, kus pooled (sh hageja ja kostja I ühised täisealised lapsed kostjad II ja III) 2014. a-st elavad. Elamu püstitati 1970ndatel algselt suvilana krundile, mille oli hageja emale eraldanud tööandja. 15. septembril 1991 kinkisid hageja vanemad suvila hagejale, mistõttu oli suvila tema lahusvara. Suvila juurde erastati maatükk, mis kanti kinnistusraamatusse 12. septembril 2000 ning 2014. a-l alustas pere suvila aasta ringi kasutamiseks vajalikke ümberehitustöid. Raha selleks tuli hageja ja kostja I ühisomandis olnud korteriomandi 2(15)
2-17-11516 (korter) müügist. Praegu on hüpoteekidega koormatud kinnistu turuväärtus eksperdi arvamuse järgi 103 100 eurot. Kinnistu tuleb jätta hageja ainuomandisse, sest sellel on hageja ja tema vanemate jaoks oluline emotsionaalne väärtus ning see oli hageja ainuomandis juba enne kostjaga I abiellumist. Samuti on hagejal vaja elamusse majutada oma ema, kes vajab abi. Kinnistut ei saa jagada reaalosadeks, sest tegemist on väikese kinnistuga, kus asub ühepereelamu.
3.Kostjad ei nõustunud kinnistu hageja ainuomandisse jätmisega, kuna neil on kinnistuga samuti emotsionaalne side. Kostja I on panustanud suurel määral kinnistul asuva elamu ümberehitusse, lapsed on suvel seal aega veetnud ning elavad seal alates 2014. a-st. Kostja I on suvila ümberehitusse rohkem panustanud. Ta võttis suvila ümberehitamiseks juba 2013. a-l pangalt laenu 20 000 eurot (laenuleping nr 13-062778-EV; laenuleping I) ning ta on ainsana täitnud laenulepingust II tulenevaid kohustusi. Samuti panustas kostja I suuremal määral korteri omandamise ja majandamise kuludesse. Korteri müügist saadu arvel rahastati samuti suvila ümberehitust. Kostja I nõustus korteri müügiga üksnes seetõttu, et hageja lubas talle ja lastele tagada püsiva elukoha, hüvitada sõidukulud ja lõpetada alkoholi tarbimine, kuid hageja ei ole kokkuleppest kinni pidanud. Hagejal ja tema vanematel ei ole kinnistuga pikaajalist emotsionaalset sidet. Hageja ema kinkis kinnistu pulmakingiks hagejale ja kostjale I ning selle väärtus suurenes oluliselt suvila ümberehituse tõttu. Hageja ema viibib hooldushaiglas ja tema haiglast väljatoomine ei ole mõeldav, sest siis ei saaks tema eest nõuetekohaselt hoolt kanda. Lisaks ei oleks hageja võimeline kostjale I poolt kinnistu väärtusest hüvitama, sest tal puudub alkoholiprobleemide tõttu pikemat aega arvestatav sissetulek.
4.Harju Maakohus rahuldas 27. veebruari 2018. a otsusega hagi kostjate vastu osaliselt ja jättis kostja I vastuhagi rahuldamata. Maakohus lõpetas hageja ja kostja I ühisomandi kinnistule ja jättis selle hageja ainuomandisse, mõistis hagejalt kostja I kasuks välja hüvitise 52 005 eurot ning kohustas hagejat maksma see kostjale I 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Samuti kohustas maakohus kostjat I andma tahteavaldused kinnistu jagamiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Maakohus määras laenulepingust II tuleneva kummagi abikaasa rahalise kohustuse suuruseks 25. mai 2017. a seisuga 13 576 eurot 18 senti ning jättis auto kostja I ainuomandisse. Lisaks kohustas maakohus kostjaid andma hagejale üle kinnistu valdus 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I olid abielus ja nende abielu on lahutatud, kuid ühisvara on jagamata. Laenulepingu II alusel saadud raha kasutati kinnistul asuva suvila ümberehitamiseks. Kuna laenu kasutati ühistes huvides ühisvara parendamiseks, on tegemist ühise kohustusega. Hageja ja kostja I varaühisuse varasuhe lõppes 25. mail 2017, mil laenujääk oli 27 152 eurot 36 senti. Kummagi poole kanda tuleb jätta pool laenukohustusest sel ajal ehk 13 576 eurot 18 senti. Auto tuleb jätta kostja I ainuomandisse kohustuseta maksta selle eest hüvitist, sest hageja ei ole hüvitist nõudnud ning kostja I kinnitusel on see väheväärtuslik. Kinnistu kuulub hageja ja kostja I ühisvarasse. Hageja sai suvila omanikuks enne abielu, kuid suvila muutus ühisvaraks 12. septembril 2000 suvila juurde maa erastamisel ja kinnistamisel. Ühisomanikud ei taotlenud ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumist. Kinnistu tuleb jätta hageja omandisse ning kostja I peab andma omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused. Põhjendatud on lugeda kinnistu väärtuseks 104 010 eurot. Hageja peab hüvitama kostjale I pool kinnistu väärtusest ehk 52 005 eurot.
3(15)
2-17-11516 Suvila ümberehitust alustati 2013.–2014. aastal ning seda rahastati hageja ja kostja I ühisvaras olnud korteri müügist. Müügilepingus kinnitasid nad, et korter kuulub nende ühisvarasse ning kostja I ei tõendanud, et korter osteti tema raha eest. Mõlema laenulepinguga võeti kohustused perekonna huvides. Tähtsust ei ole sellel, miks kostja I sõlmis laenulepingu II üksi, ega sellel, et laenu maksis tagasi üksnes tema, sest laenu maksti tagasi ühisvara arvel. Hageja tõendas, et ta töötas abielu ajal ja osales sellega perekonna ülalpidamises. PKS § 17 järgi ei saa abikaasa nõuda rohkem panustatu hüvitamist. Ei ole tõendatud, et kinnistu ehitati ümber peamiselt kostja I vahendite eest. Hagejal on kinnistuga emotsionaalne side, sest ta on olnud sellega seotud alates lapseeast. Kostja I väide, et tema emotsionaalne side kinnistuga sõltub ümberehitustöödesse antud töisest ja rahalisest panusest, ei ole veenev. Asjakohane ei ole ka kostja I väide laste emotsionaalse seotuse kohta, sest nad ei ole ühisvara jagamise menetluses pooled. Hageja võimalik alkoholi tarbimine ei ole vaidlusalune asjaolu. Hageja peab tasuma kostjale I hüvitist mõistliku aja jooksul (60 päeva kohtuotsuse jõustumisest) ja sama aja jooksul peavad ka kostjad kinnistu valduse vabastama. Kuna kostjad II ja III on avaldanud soovi elamus edasi elada ja see on nende senine kodu, on 60-päevane tähtaeg piisav selleks, et nad saaksid kavandada oma edasist elukorraldust ning hageja saaks kaaluda võimalust pakkuda lastele kokkulepitud tingimustel jätkuvalt kodu.
5.Kostjad palusid ühises apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada muus kui auto jaotamise osas ning jätta hagi muus osas rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Alternatiivselt palusid kostjad korraldada hageja ja kostja I vahelise kinnistu enampakkumise või selgitada muul viisil välja, kumb neist on nõus teisele kinnistu eest rohkem maksma, ning jätta kinnistu omand enampakkumise võitjale või poolele, kes pakub teisele kinnistu eest rohkem. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostja I nimetas oma menetluskuludena apellatsiooniastmes riigilõivu 300 eurot ja õigusabikulusid 1875 eurot (sh käibemaks), lisaks õigusabikulusid ringkonnakohtu istungi eest üks tund ettevalmistuseks ja istungi ajakulu vastavalt kestusele. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. mai 2018. a määrusega kostjate II ja III osas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja menetluskulud nende endi kanda (märkides, et hagejal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid), sest kostjate II ja III nõuetelt ei soovinud kostjad 20. aprilli 2018. a menetlusdokumendi kohaselt riigilõivu juurde tasuda.
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. Menetluskuludena nimetas hageja õigusabikulusid 2072 eurot 40 senti ja lisaks õigusabikulusid ringkonnakohtu istungi eest vastavalt toimumise ajale arvestusega 132 eurot tund (sh käibemaks). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. septembri 2018. a otsusega kostja I apellatsioonkaebuse alternatiivse taotluse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jagas kinnistu ja laenukohustuse ja mõistis ühisvara jagamise käigus enam saadud vara eest välja hüvitise, otsustas, et kinnistu ühisomand lõpetatakse pooltevahelisel enampakkumisel ning jättis laenu- ja hüvitise maksmise kohustuse enampakkumise võitnud abikaasa kanda, sõnastades ringi ka tervikresolutsiooni. Menetluskulud apellatsiooniastmes jättis ringkonnakohus poolte endi kanda ning mõistis hagejalt riigi kasuks välja riigilõivu 450 eurot koos võimaliku tulevase viivisega.
4(15)
2-17-11516 Ringkonnakohtu sõnastatud tervikresolutsiooni järgi rahuldatakse hagi ja vastuhagi osaliselt. Kinnistu pannakse ühisomanikevahelisele enampakkumisele alghinnaga 52 500 eurot (kinnistu väärtus 105 000 eurot), enampakkumise kaotanud pool on kohustatud andma tahteavaldused omanikukande muutmiseks ja enampakkumise võitja kinnistusraamatusse ainuomanikuna kandmiseks ning võitnud pool kohustub tasuma 60 päeva jooksul alates enampakkumisest hüvitist, millest on maha arvatud kaotanud ühisomaniku kanda jäänud osa laenukohustusest (13 576 eurot 18 senti). Laenulepingust tulenev kohustus jagati hageja ja kostja I vahel 25. mai 2017. a seisuga võrdselt selliselt, et kummagi kanda jääb 13 576 eurot 18 senti, laenukohustus jäeti enampakkumise võitnud ühisomaniku kanda, auto jäi kostja I ainuomandisse, enampakkumise kaotanud ühisomanikku kohustati andma kinnistu valdus üle 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest enampakkumise võitnud ühisomanikule ning kostjaid II ja III hagejale. Otsuse põhjenduste järgi taotlesid nii hageja kui ka kostja I maakohtus kinnistu jätmist endale, lisaks palus kostja I alternatiivselt lõpetada kinnistu ühisomand pooltevahelisel enampakkumisel. Hageja ei vaielnud kostja I taotlusele vastu. Maakohus arutas pooltega enampakkumisel ühisomandi lõpetamise võimalust ning pooled leppisid kokku, et kui peaks korraldatama pooltevaheline enampakkumine, on kinnistu alghind 105 000 eurot. Kuigi kostja I ei esitanud ühisomandi lõpetamise alternatiivset viisi eraldi kirjaliku taotlusena, on kostja I esitanud selle kohtuistungil ja maakohus on selle protokollinud. Ühisomandi lõpetamise alternatiivse viisi lisamist saab pidada hageja põhinõude laiendamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei peeta hagi muutmiseks. Sellise taotluse võis hageja esitada TsMS § 376 lg 6 järgi ka suuliselt kohtuistungil. Hageja ja kostja I huvi kinnistu omandamiseks on võrdne. Maakohtu otsuse põhjendustest ei ole selgelt aru saada, miks on hagejal ülekaalukas huvi kinnistu endale saada. Kuigi hageja jaoks on see lapsepõlves olnud suvila, siis edasi on maatükk kuulunud hagejale ja kostjale I juba üle kahekümne aasta ning kinnistut kasutab kogu pere. Kuna ülekaalukat huvi kummalgi abikaasal ei ole, on kõige õiglasem panna kinnistu ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Kuna kumbki pool taotles tahteavalduste asendamist, tuleb omandi üleandmiseks vajalikud tahteavaldused asendada. Pooled on taotlenud, et enamsaadud ühisvara hüvitisest tuleks pool laenukohustusest maha arvata. Poolte omavahelises suhtes tuleb kogu laenukohustus jätta enampakkumise võitnud abikaasa kanda, kuid see ei muuda asjaolu, et mõlemad pooled jäävad suhtes võlausaldajaga ikka võlgnikuks. Maakohus leidis, et mõistlik on hüvitise maksmiseks ja valduse väljaandmiseks anda 60-päevane tähtaeg. Kumbki pool seda tähtaega ei vaidlustanud ning ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et selline tähtaeg on mõistlik. Kuna maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles maakohus kohustas kostjaid II ja III andma 60 päeva jooksul hagejale üle kinnistu valdus, ei saa ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust muuta. Hageja saab nende vastu valduse üleandmise nõude efektiivselt maksma panna aga üksnes siis, kui ta saab enampakkumisel kinnistu ainuomanikuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. Menetluskuludena kassatsiooniastmes nimetas hageja õigusabikulusid 3564 eurot (sh käibemaks). Hageja arvates tegi ringkonnakohus lahendi nõuete kohta, mida pooled ei ole esitanud, ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ega ole täidetav, samuti jättis ringkonnakohus hindamata hageja esitatud tõendid ning lahendist ei ole aru saada, kuidas ringkonnakohus lahenduseni jõudis. 5(15)
2-17-11516 Ringkonnakohus ei saanud ühisomandit lõpetada ühisomanikevahelise enampakkumisega, sest sellist viisi ei ole pooled välja pakkunud. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt TsMS § 376 lg 4 p 2. Kostja I maakohtu istungil esitatud seisukoht enampakkumise kohta ei vasta hagiavaldusele esitatud nõuetele, sellest ei olnud aru saada, et ta soovib esitada alternatiivset nõuet. Kohus on poolte pakutud viisidega seotud. Kui ühisomand lõpetatakse ühisomanike vahelise enampakkumisega, ei ole omandi üleandmiseks vajalik tahteavaldusi asendada. Omand tekib enampakkumisel enampakkumise akti alusel kande tegemisel, kanded tehakse kohtutäituri avalduse alusel. Ringkonnakohtu käsitlus on vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dega 156 ja 160. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on vastuoluline, sest selle p-des 2.5 ja 2.6 on laenukohustustest pool jäetud esmalt kummagi abikaasa kanda, samas kui järgneva punkti kohaselt kannab laenukohustuse enampakkumise võitja. Resolutsiooni p 2.6 väljub poolte esitatud nõuete piiridest, kumbki pool ei taotlenud, et laen jääks ühe abikaasa kanda. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, tema arutluskäik ei ole jälgitav. Maakohus leidis, et hagejal on suurem huvi kinnistu saamiseks. Ringkonnakohus heitis seda maakohtule ette, kuid ei põhjendanud, miks ta leiab, et hageja ja kostja I huvi kinnistut saada on võrdne. Kinnistu kuulus hageja vanematele ja on olnud tema pere suvilana kasutuses alates 1969. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei ole nõus, et hageja huvi kaalub kostja I huvi üles. Kostja I on käitunud heade kommete vastaselt ega soovi tegelikult kinnistut endale, vaid tahab saada võimalikult suurt hüvitist.
9.Kostja I palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kassatsiooniastme menetluskuludena nimetas kostja I õigusabikulusid 1800 eurot (sh käibemaks).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
11.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel ringkonnakohtus kinnistu jagamise viisi muutmise lubatavust ja põhjendatust (II) ja kinnistu ringkonnakohtu valitud viisil jagamise tagajärgi (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I (A)
12.Hageja on esitanud menetluses erinevaid nõudeid, mida kõiki ei ole kohtud nõuetekohaselt menetlenud.
13.Algses hagis (I kd, tl-d 1–5) palus hageja: jagada laenulepingust II tulenev laenukohustus hageja ja kostja I vahel võrdselt (kummagi kohustus 13 576 eurot 18 senti), võttes aluseks laenujäägi 25. mai 2017 seisuga (27 152 eurot 36 senti); jätta kinnistu hageja ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale I hüvitist 51 550 eurot, arvata sellest maha kostja I osa laenulepingu II järgsest kohustusest; jätta auto kostja I ainuomandisse; kohustada kostjaid andma kinnistu otsene valdus koos oluliste osade ja päraldistega hagejale üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 6(15)
2-17-11516
14.20. detsembril 2017 esitatud menetlusdokumendis (I kd, tl-d 126–129) täiendas hageja hagi ja formuleeris oma nõuded uuesti. Muutmata jäid hageja nõuded jagada laenukohustus, jätta auto kostjale I ja kohustada kostjaid anda välja kinnistu valdus. Põhimõtteliselt samaks jäi ka hageja nõue jätta kinnistu tema ainuomandisse hüvitise maksmise vastu, kuid erinevalt esialgsest hagist ei palunud hageja enam arvata hüvitisest maha kostja I osa laenulepingujärgsest kohustusest. Lisaks esitas ta siin järgmised uued nõuded: asendada kohtulahendiga kostja I tahteavaldus ja tuvastada tema nõusolek hageja kinnistusraamatusse kandmiseks kinnistu ainuomanikuna; kohustada kostjat I tasuma hagejale 3379 eurot 18 senti ühisvara vähenemise hüvitisena; mõista kostjalt I välja kõikide kohtuotsusega tasumisele kuuluvate summade tasumisega viivitamisel viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuste täieliku täitmiseni.
15.Maakohus ei ole haginõude täiendamist ja täpsustamist korrektselt lahendanud.
15.1.10. jaanuaril 2018 teatas Harju Maakohtu kohtujurist e-kirjaga (I kd, tl 137) hagejale, et maakohus võtab menetlusse kostja I tahteavalduse asendamise nõude ja seda on ka maakohtu otsuses lahendatud.
15.2.Samas e-kirjas teatas kohtujurist aga, et maakohus keeldub TsMS § 331 lg-le 1 tuginedes hilinemise tõttu menetlusse võtmast hageja nõuet saada kostjalt I ühisvara vähenemise eest hüvitist. Isegi kui lugeda seda sisuliselt põhjendatuks selle menetluse raames, pidanuks maakohus lahendama täiendava haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saanuks TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu teha ka kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. Tähendust ei ole sellel, et kohtujuristi e-kirjas on märgitud, et ta saatis e-kirja „kohtuniku ülesandel“.
15.3.Lahendamata on jäänud hageja viivisenõue. Selle kohta ei ole selget seisukohta võetud ka kohtujuristi e-kirjas.
15.4.Tähelepanuta on jäänud ka haginõude täpsustamine (kitsendamine) kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel hüvitisest laenukohustuse mahaarvamise väljajätmisega. Maakohtu otsuse resolutsioonis on küll jagatud laenukohustus (resolutsiooni p-d 5 ja 6), kuid hageja makstavast hüvitisest seda maha arvatud ei ole (resolutsiooni p 8), st selles osas ei olnud maakohtu otsuse resolutsioon selge, nagu ei olnud selge ka hageja hagis, mida ta laenukohustuse jagamisega saavutada soovib.
16.Eelnev ei mõjuta siiski asja lahendamist. Hageja ei ole tema haginõuete menetlemisest keeldumist või nende lahendamata jätmist ega maakohtu otsust vaidlustanud, mh tuginenud kostjale I maksmisele kuuluva hüvitise ebaõigele arvestusele. Seega lähtub kolleegium, et menetluse esemeks maakohtus olid kokkuvõttes järgmised haginõuded: jagada laenulepingust II tulenev laenukohustus hageja ja kostja I vahel võrdselt (kummagi kohustus 13 576 eurot 18 senti), võttes aluseks laenujääk 25. mai 2017 seisuga (27 152 eurot 36 senti); jätta kinnistu hageja ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale I hüvitist 51 550 eurot; 7(15)
2-17-11516 asendada kohtulahendiga kostja I tahteavaldus ja tuvastada tema nõusolek hageja kinnistusraamatusse kandmiseks kinnistu ainuomanikuna; jätta auto kostja I ainuomandisse; kohustada kostjaid andma kinnistu otsene valdus koos oluliste osade ja päraldistega hagejale üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
17.Kostja I on vastuhagis (I kd, tl-d 67–69) esitanud järgmised nõuded: jätta kinnistu tema ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale pool kinnistu väärtusest (51 550 eurot), millest on maha arvatud hageja osa laenukohustusest; kohustada hagejat andma kinnistu valdus üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu 18. jaanuari 2018. a istungil täpsustas kostja I, et kinnistu ühisomand tuleks lõpetada hageja ja kostja I vahelise enampakkumisega. Täpsustamise lubatavuse kohta vt allpool otsuse p-d 23–28. (B)
18.Eelnevast tulenevalt on hageja ja kostja I hagis ja vastuhagis vastamisi nõudnud nende ühisvara jagamist. Lisaks on hageja nõudnud kõigilt kostjatelt kinnistu valduse väljaandmist ja kostja I hagejalt kinnistu valduse väljaandmist. Kostjate vastu esitatud nõuded ja kostja I nõuded hageja vastu on õiguslikult iseseisvad, st kostjad osalevad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2 mõttes. Nii ei mõjuta ühe kostja avaldused teisi ning iga kostja saab esitada vastuväiteid üksnes tema vastu esitatud nõudele. Seega ei ole kostjate II ja III vastuväidetel tähendust kinnistu jagamise nõude lahendamisel. Kostja I õigusliku positsiooni toetamiseks võinuks nad astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja I poolel või neid võinuks hageja või kostja I taotlusel sinna selliselt kaasata, kuid seda ei ole tehtud.
19.Kohtud on kokkuvõttes rahuldanud hageja nõuded jagada laenukohustus (vt selle kohta ka otsuse p 41) ja jätta auto kostja I ainuomandisse ning kostjate II ja III suhtes ka kinnistu valduse väljanõudmise taotluse. Samuti on rahuldatud vastuhagi alternatiivne taotlus kinnistu ühisomandi lõpetamiseks hageja ja kostja I vahelise enampakkumisega. Tahteavalduste asendamise ja kinnistu väljaandmise nõuded on ringkonnakohus rahuldanud sisuliselt nii hageja kui ka kostja I kasuks sõltuvalt sellest, kes kinnistu enampakkumise võidab. Seda saab kolleegiumi arvates pidada nii hagi kui ka vastuhagi osaliseks (tingimuslikuks) rahuldamiseks. Tegemist on kinnistu jagamisega kaasnevate abinõuetega.
20.Kohtuotsus asjas on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles jäeti auto kostja I ainuomandisse. Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.
21.Samuti on kohtuotsus jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 10 ja 11, millega maakohus kohustas kostjaid II ja III hagejale üle andma kinnistu valdus hiljemalt 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Seda hoolimata sellise otsustuse võimalikust vastuolust ringkonnakohtu otsuse muu resolutsiooniga.
21.1.Maakohtu otsuse resolutsiooni kontekstis rahuldati põhjendatult hageja nõue kostjate II ja III vastu kinnistu valduse üleandmiseks hagejale, kuna hageja ja kostja I ühisomand kinnistule lõpetati selle jätmisega hageja ainuomandisse. Ringkonnakohus lõpetas hageja ja kostja I ühisomandi kinnistule selle panemisega pooltevahelisele enampakkumisele, kuid ei saanud kostjate II ja III 8(15)
2-17-11516 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu maakohtu otsust muuta nende vastu kinnistu väljaandmise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse p-d 10 ja 11). Kostjad II ja III vaidlustasid koos kostjaga I maakohtu otsuse, kuid kuna kaebuselt ei tasutud riigilõivu, jättis ringkonnakohus nende kaebused TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel menetlusse võtmata (vt otsuse p 5). Kostjad II ja III olid sellise tagajärje võimalikkusest ka eelnevalt teadlikud, kuna teatasid ringkonnakohtule, et riigilõivu tasumise kohustuse olemasolu korral loobuvad nad oma kaebusest (I kd, tl-d 193 ja 194).
21.2.Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 17), et eelnev ei tähenda, et hageja saaks kostjatelt II ja III täitemenetluses kinnistu valduse välja nõuda ka siis, kui ta ei saa pooltevahelisel enampakkumisel kinnistu ainuomanikuks. Kui enampakkumisel saab kinnistu ainuomanikuks kostja I, mitte hageja, ei saa hageja nõuda täitemenetluses kostjatelt II ja III kinnistu valduse üleandmist, sest kinnistu omandi üleminekuga lõpeb hageja materiaalõiguslik õigustatus nõuda omanikuna kostjatelt II ja III kui kinnistu õigusliku aluseta valdajatelt kinnistu valduse väljaandmist vindikatsiooninõudena (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80). Kui enampakkumise tulemusena saab kinnistu ainuomanikuks kostja I, läheb talle õigusjärgluse korras muu hulgas üle ka hagejale kuulunud õigus nõuda kohtulahendi alusel kostjatelt II ja III kinnistu väljaandmist (TsMS § 460 lg 1, TMS § 18). Sel juhul saab kostja I täitedokumendi järgi hageja õigusjärglasena soovi korral nõude kostjate II ja III vastu maksma panna. (C)
22.Kassatsioonimenetluses ei vaielda järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle: hageja ja kostja I sõlmisid 20. septembril 1991 abielu, mille nad lahutasid 25. mail 2017; abieluvaralepingut hagejal ja kostjal I sõlmitud ei olnud, nende ühisvara on jagamata; kinnistul asub elamu, kus pooled (sh hageja ja kostja I ühised täisealised lapsed kostjad II ja III) on elanud ühiselt 2014. a-st; elamu kinkisid hagejale 15. septembril 1991 tema vanemad; abielu ajal erastati suvila juurde maa ja kinnistu kanti kinnistusraamatusse 12. septembril 2000; elamu ümberehitamiseks kasutati hageja ja kostja I ühisvaras olnud korteri müügist saadud raha ja laenulepingute alusel saadut; laenulepingu II sõlmis pangaga oma nimel kostja I, kuid tegu on perekonna huvides võetud hageja ja kostja I ühise varalise kohustusega, mille jääk oli 25. mai 2017. a seisuga 27 152 eurot 36 senti. II (A)
23.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus ei võinud ühisomandit kinnistule lõpetada selle panemisega ühisomanikevahelisele enampakkumisele, kuna hageja ega kostja I ei ole sellist viisi välja pakkunud.
24.Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel. 9(15)
2-17-11516 Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21).
25.Nii hageja hagis kui ka kostja I vastuhagis on soovitud kinnistu jätmist enda ainuomandisse, vastaspoolele hüvitise määramise vastu. Küll on kostja I esindaja maakohtu 18. jaanuari 2018. a istungil pärast seda, kui ta on selgitanud kostja I soovi saada kinnistu ainuomanikuks märkinud järgmist: „Tulenevalt riigikohtu praktikast, tuleks kohaldada poolte vahelist enampakkumist selle vaidlusaluse kinnistu osas, seda selle tõttu, et asi oleks õiglane ja see oleks eeskätt silmas pidades poolte huve. /.../ Meie leiame, et poolte vaheline enampakkumine oleks otstarbekas läbi viia.“ (I kd, tl-d 156 pöördel ja 157 pöördel.) Apellatsioonkaebuses on kostja I alternatiivselt kinnistu endale jätmisele palunud samuti korraldada kinnistu enampakkumine hageja ja kostja I vahel (I kd, tl 180 pöördel).
26.Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et hagejale ei saanud toimikumaterjale arvestades tulla üllatusena ringkonnakohtus asja lahendamine kinnistu panekuga ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Seda esiteks põhjusel, et kostja I oli vastava selgesõnalise taotluse esitanud oma apellatsioonkaebuses. Samuti oli kostja I sellest taotlusest ilmselgelt teadlik ka maakohtu istungi protokolli järgi. Maakohtu istungil ei väljendanud hageja kostja I taotluse kohta kordagi, et see oleks menetluslikult lubamatu või et ta vajaks sellega tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks lisaaega. Enamgi veel, protokollis on rõhutatult märgitud järgmist: „Pooled lepivad kokku selles, et juhul, kui peaks korraldatama poolte vaheline enampakkumine vaidlusaluse kinnistu osas, on vara alghinnaks 105 000 eurot.“ (I kd, tl 158 pöördel). Seega möönis ka hageja, et juba maakohus võinuks lõpetada kinnistu ühisomandi ühisomanikevahelisele enampakkumisega. Hageja ei tuginenud kostja I apellatsioonkaebuse alternatiivse taotluse menetluslikule lubamatusele ka apellatsioonkaebusele vastates (II kd, tl-d 3–6). Esimest korda esitas hageja vastuväiteid sellele alles ringkonnakohtu 4. septembri 2018. a istungil (II kd, tl 15 pöördel).
27.Kolleegium leiab ringkonnakohtuga nõustudes, et haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. Lisaks kordas kostja I taotlust apellatsioonkaebuses. Seega oli ringkonnakohtul võimalik ühisomanikevaheline enampakkumine.
valida
kinnistu
ühisomandi
lõpetamise
viisiks
28.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ringkonnakohtul olnuks kostja I apellatsioonkaebuse alusel õigus kaaluda kinnistu jagamist selle panemisega ühisomanikevahelisele enampakkumisele ka juhul, kui seda saanuks hinnata hagi muutmisena. Hagi muutmine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik (TsMS § 376 lg-d 1 ja 2). Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (B) 10(15)
2-17-11516
29.Põhimõtteliselt on maakohtu valik kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamiseks ühise omandi lõpetamisel diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 22).
30.Samuti on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 13), et kui ei saa tuvastada, et ühel ühisomanikest oleks ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu, ning mõlemad ühisomanikest soovivad kinnisasja endale, tagab kõige õiglasema lahenduse see, kui kinnisasi jääb selle ühisomaniku ainuomandisse, kes on nõus omavahelisel enampakkumisel maksma teisele ühisomanikule suuremat hüvitist.
31.Ringkonnakohus kaalus ühisomandi lõpetamisel mõlema ühisomaniku huve ning valis diskretsioonipiire ületamata viisi, lähtudes põhimõttest, et ühisomanike huvisid kõige vähem koormata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ning selles osas TsMS § 689 lg 5 kohaselt ringkonnakohtu põhjendusi ei korda. Seega ei ole alust ringkonnakohtu lahendit ühisomandi lõpetamise viisi valiku osas tühistada. Lisaks märgib kolleegium, et ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. Hageja ei ole tuginenud ka sellele, et kinnistu jagamisel tuleks võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda elamu varasema hageja ainuomandisse kuulumise tõttu (vt maakohtu otsuse lk-d 15 ja 16). Samuti ei ole tuvastatud muid erilisi asjaolusid, mh kummagi endise abikaasa oluliselt erinevaid panuseid kinnistusse. Seega lähtusid kohtud kinnistu jagamisel põhjendatult hageja ja kostja I osade võrdsusest. Hageja ei ole seda kassatsioonimenetluses ka vaidlustanud. Tuvastatud asjaoludel ei nähtu kolleegiumile kostja I hea usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist, nagu väidab kassatsioonkaebuses hageja. Asjaolusid kolleegium ise TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt tuvastada ei saa. III (A)
32.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus kohustas ekslikult resolutsioonis enampakkumist kaotanud ühisomanikku tegema kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalikke tahteavaldusi.
33.Ringkonnakohus on oma otsuses toodud tervikresolutsiooni p 2.4 sõnastanud järgmiselt: „2.4. Kohustada enampakkumise kaotanud ühisomanikku tegema vajalikud tahteavaldused kinnisasja (registriosa nr 3647902) ühisomandi lõpetamiseks ning kehtiva omanikukande 11(15)
2-17-11516 kustutamiseks ja enampakkumise võitnud ühisomaniku kinnistusraamatusse ainuomanikuna kandmiseks. Kohtuotsus asendab kohustatud ühisomaniku tahteavaldusi.“
34.Esiteks märgib kolleegium, et just sellist haginõuet ei ole kumbki pool esitanud. Ühisomanikevahelist kinnistu enampakkumist taotlenud kostja I ei esitanud taotlusi kinnistusraamatu kannete ega tahteavalduste tegemise kohta. Küll taotles hageja, et kinnistusraamatu kannete tegemiseks asendataks kostja I tahteavaldused. Sisuliselt saab ringkonnakohtu sõnastatud tervikresolutsiooni p 2.4 pidada hagi osaliseks (tingimuslikuks) rahuldamiseks enampakkumise puhuks. Tegemist on kinnistu jagamisega kaasnevate abinõuetega. Hageja ei ole väitnud kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus oleks p 2.4 osas hagist või vastuhagist väljunud.
35.Iseenesest on õige hageja käsitlus, et täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses (vt ka Riigikohtu
26.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 36.4; 9. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-17, p 15). Seega ei oleks ringkonnakohtu sõnastatud resolutsiooni p 2.4 kinnistu täitemenetluses hageja ja kostja I vahelisel enampakkumisel müümise korral iseenesest vaja. Samas ei tekita punkt segadust ega raskenda otsuse täitmist.
36.Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1) (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 36.3; 9. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-17, p 13). Eseme müümise korral väljaspool täitemenetlust võib p 2.4 tähendust omada, tagades otsuse täitmiseks vajalike tahteavalduste andmist. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus otsustanud, et kinnistu enampakkumise võib korraldada üksnes kohtutäitur. Nii või teisiti ei takista vaidlusalune resolutsioonipunkt lahendi täitmist ja selle otsusest väljajätmine oleks põhjendamatu. See punkt ei kahjusta ka hageja huve. Kui hageja enampakkumise võidab, saab ta ju ka ise sellele tugineda. Kolleegium märgib, et tahteavalduste asendamisel omandi üleminekuks olnuks mõistlik siduda see raha saamisega (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). Praegu ei ole seda taotletud. (B)
37.Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et ringkonnakohtu otsuses sõnastatud tervikresolutsiooni p-d 2.5 ja 2.6 on vastuolulised ja p 2.6 sisu ei ole arusaadav.
38.Ringkonnakohus on otsuse tervikresolutsioonis käsitlenud hageja ja kostja I laenukohustust kolmes punktis: „2.5. Jagada Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust nr 14-065247-EL tulenev laenujääk (25. mai 2017. a seisuga 27 152 eurot 36 senti) E. Si ja K. Si vahel võrdsetes osades nii, et kummagi osa on 13 576 eurot 18 senti. 12(15)
2-17-11516
2.6.Jätta Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust nr 14-065247-EL tulenevad kohustused enampakkumise võitnud ühisomaniku kanda.
2.7.Kohustada enampakkumise võitnud ühisomanikku tasuma 60 päeva jooksul alates enampakkumise toimumisest enampakkumise kaotanud ühisomanikule hüvitist, mille suurus on enampakkumisel tehtud parim pakkumine, millest on maha arvatud enampakkumise kaotanud ühisomaniku osa laenukohustusest (13 576 eurot 18 senti).“
39.Laenukohustus on asja lahendamisel tähtis, kuna kinnistu on esitatud asjaoludel koormatud hüpoteekidega, mis tagavad hageja ja kostja I ühist laenukohustust, mille täitmist tuleb reguleerida. Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14).
40.Tuvastatud asjaoludel oli hagejal ja kostjal I abielu lahutamise seisuga (25. mai 2017) täitmata laenukohustus panga ees 27 152 eurot 36 senti, mis tulenes kostja I ja panga vahel sõlmitud laenulepingust II. Hageja ja kostja I ei vaidle selle üle, et nad vastutavad nimetatud laenujäägi eest omavahelises suhtes võrdsetes osades, s.o kumbki 13 576 euro 18 sendi ulatuses.
41.Ringkonnakohus on nii otsuse resolutsiooni kui ka põhjenduste (vt ringkonnakohtu otsuse p 14) kaudu püüdnud leida lahenduse laenulepingust II tulenevate kohustuste arvestamisele selliselt, et enampakkumise kaotaja vabaneks pooltevahelises suhtes laenukohustusest ning edasi peaks seda täitma enampakkumise võitja (s.o tulevane kinnistu ainuomanik). Sel eesmärgil on otsuse resolutsiooni p-s 2.7 ette nähtud laenukohustusest poole mahaarvamine teisele ühisomanikule makstavast hüvitisest.
41.1.Kolleegiumi arvates on selline lähenemine mõistlik olukorras, kui pooled ei ole soovinud enampakkumise tulemist esmalt tervikuna laenu pangale tagasi maksta. Praegu ei ole ei hageja ega kostja I soovinud laenukohustuse arvestamist teisiti kui abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist.
41.2.Lisaks on hageja ise hagis taotlenud laenukohustuse jagamist just selliselt nagu on ringkonnakohtu sõnastatud otsuse tervikresolutsiooni p-s 2.5 tehtud. Kuigi see esmapilgul tõepoolest ei haaku resolutsiooni p-ga 2.6, saavad nimetatud punktid mõistetavaks koostoimes resolutsiooni p-ga 2.7. Kolleegium mõistab tervikresolutsiooni p 2.5 kui esmajoones tuvastust, mis ulatuses hageja ja kostja I abielu lahutamise seisuga ühise laenukohustuse eest omavahelises suhtes vastutavad (õigem olnuks mitte rääkida laenukohustuse jagamisest, kuid see ei muuda lahendi täidetavust ka ebaselgemaks) ja p 2.6 kui otsustust, et laenu ennetähtaegselt ei tagastata, vaid omavahelises suhtes kohustub laenu edasi maksma enampakkumise võitnud ühisomanik. Resolutsiooni p-s 2.7 on aga eelnevast lähtudes otsustatud, et enampakkumise kaotaja saab talle langeva laenukohustuse osa võrra vähem hüvitist. Seejuures viitab resolutsiooni p 2.5 sellele, kui suur on kummagi ühisomaniku laenukohustuse suurus. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 14 eelnevat ka arvutuskäiguga 13(15)
2-17-11516 näitlikustanud. Kolleegium märgib, et maakohtu istungil kinnitasid nii hageja kui ka kostja I lähtumist laenu jagamisel abielu lahutamise ajast ja palusid jagada laenujääk pooleks (I kd, tl 157).
41.3.Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsus on laenukohustuse jagamise osas mõneti vastuoluline, kuid see ei mõjuta siiski otsuse mõistmist ega asja lahendamist. Nimelt on ringkonnakohus oma otsuse resolutsiooni p 1 järgi tühistanud maakohtu otsuse mh laenukohustuse jagamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 5 ja 6), samas on ta oma otsuse tervikresolutsiooni p-s 2.5 jaganud laenukohustuse sisuliselt samamoodi maakohtuga. Seda tuleb aga mõista koostoimes tervikresolutsiooni p-dega 2.6 ja 2.7 (vt käesoleva otsuse p 41.2).
42.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et mõistlikum oleks olnud ette näha laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tulnuks määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind (105 000) eurot, mitte aga pool sellest (52 500 eurot), nagu on ette nähtud ringkonnakohtu sõnastatud otsuse tervikresolutsiooni p-s 2.3. Nii saanuks enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik oleks pakkumise teinud kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, oleks kohtulahendis õigem näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. Kolleegium näitlikustab eelnevat järgmise hüpoteetilise arvutusega, milles lähtub eeldusest, et kinnistu omandab enampakkumiselt alghinnaga (105 000 eurot) ühisomanik, kes on pärast abielu lahutamist täitnud üksi 27 152 eurot 36 sendi suurusest ühisest laenukohustusest 10 000 eurot. Sel juhul peaks ta esmalt maksma pangale ära puuduoleva 17 152 eurot 36 senti. Kogu laenusumma (27 152 eurot 36 senti) tuleks aga maha arvata ostuhinnast (105 000) eurot, st laenu arvestamata tuleks jagada hind 77 847 eurot 64 senti, st kummalegi ühisomanikest kuuluks sellest pool ehk hüvitist tuleks maksta enampakkumise kaotajale 38 923 eurot 82 senti.
43.Kolleegium kordab käesolevas asjas nii nõuete lubatavuse kui ka laenukohustuse arvestamise detailide üle tekkinud vaidluse valguses varasemat seisukohta, et seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada (vt nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). IV
44.Maakohus ja ringkonnakohus jätsid menetluskulud TsMS § 164 lg-st 1 lähtudes poolte endi kanda, kuna tegu on hagilise abieluasjaga. Kuigi hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks argumente esitanud. Ka kolleegium ei näe põhjust alama astme kohtutes kantud kulude jaotust TsMS § 164 lg-le 2 tuginedes muuta.
45.Samuti ei ole hageja ringkonnakohtu otsust tervikuna vaidlustades esitanud argumente, et väär olnuks temalt 450 euro suuruse riigilõivu väljamõistmine (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Kolleegium ei näe alust ringkonnakohtu otsust ka selles osas tühistada ega muuta. 14(15)
2-17-11516
46.Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kassatsioonimenetluse kulud TsMS § 164 lg 2 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuigi tegu on hagilise abieluasjaga TsMS § 164 lg 1 mõttes, on vaidluse ese varaline ning ebaõiglane oleks põhjendamatu kassatsioonkaebuse tõttu kantud kostja I menetluskulud jätta tema enda kanda. Kolleegium ei pea aga põhjendatuks mõista kostja I kantud menetluskulud hagejalt tervikuna välja. Kassatsiooniastme menetluskuludena nimetab kostja I õigusabikulusid (mis on hinnatavad lepingulise esindaja kuludena) 1800 eurot (sh käibemaks). Neid on arvutatud kokku 12 tunni eest 125 eurot (käibemaksuga 150 eurot) tund. Kolleegium loeb asja olemust ja esindamist varasemates kohtuastmetes arvestades põhjendatuks ja vajalikuks kulusid 1200 euro (sh käibemaks) ulatuses. Viivist hüvitatavatelt menetluskuludelt ei ole kostja I taotlenud.
47.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsioonikautsjonina tasutud 50 eurot TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. TsMS § 149 lg 7 kohaselt tuleb enamtasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev
Ants Kull
Villu Kõve
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.