Tööõigus

1(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlus töövaidluskomisjonis

Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni menetluses oli I E avaldus Bolander OÜ vastu milles töötaja palus tuvastada 04.09.2022 töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista tööandjalt välja töötaja kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 2160 eurot (bruto) ja saamata jäänud töötasu summas 720 eurot (bruto). Töövaidluskomisjoni 26.10.2022 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1361/22 rahuldati Irina Eremina avaldus osaliselt: tuvastati töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus; lõpetati töösuhe TLS § 107 lg 2 alusel 04.10.2022; kohustati Bolander OÜ-d muutma MTA töötamise registris olevat kannet ja kandma registrisse töölepingulisesuhte lõppemise kuupäev ning alus; mõisteti Bolander OÜ-lt välja I K kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 360 eurot (bruto) ning jäeti rahuldamata hüvitise nõue TLS § 109 lg 1 summas 1800 eurot (bruto); mõisteti välja saamata jäänud töötasu nõue TLS § 35 alusel perioodil 04.09 – 04.10.2022 summas 720 eurot (bruto).

OÜ Bolander esitas Viru Maakohtule taotluse I K avalduse läbi vaatamiseks hagimenetluse korras. Bolander OÜ ei nõustu töövaidluskomisjoni 26.10.2022 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1361/22 osas, millega avaldus rahuldati, s.o tuvastati töölepingu 04.09.2022 erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetati töösuhe TLS § 107 lg 2 alusel, kohustati Bolander OÜ-d muutma MTA töötamise registris olevat kannet, mõisteti Bolander OÜ-lt välja I E kasuks hüvitis summas 360 eurot (bruto) ja saamata jäänud töötasu 720 eurot (bruto).

Hageja nõuded ja seisukohad

Hageja töötas kostja juures alates 25.06.2021 pitsameister-klienditeenindaja ametikohal. Punkti 5.1 järgi moodustas hageja töötasu 705 eurot. 04.09.2022 edastas kostja hagejale e-posti teel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kohaselt ütles kostja hagejaga 25.06.2021 sõlmitud töölepingu üles töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel, märkides ülesütlemisavalduses, et töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks on asjaolu, et „töötaja on tööandja tagant varastanud ja tekitanud tööandjale

2(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

nii varalist kui ka mainekahju“. Kostja juhatuse liige ei selgitanud hagejale täiendavalt töölepingu ülesütlemise asjaolusid.

Hageja ei ole pannud toime vargust, pettust või muud tegu, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Seega leiab hageja, et kostja ütles töölepingu üles seadusest tuleneva aluseta ja hageja palub tuvastada 04.09.2022 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.10.2022, samuti palub hageja kohustada kohtul kostjat muutma MTA töötamise registris olevat kannet ja kandma registrisse poolte töölepingulise suhte lõppemise kuupäev, alus (töölepingulise töösuhte lõpp TLS § 107 lg 2; 04.10.2022). Hageja palub välja mõista Bolander OÜ-lt hageja kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 360 eurot (bruto). Lisaks palub hageja Bolander OÜ-lt välja mõista I E kasuks saamata jäänud töötasu eest summas 720 eurot (bruto).

Vastuseks kostja vastusele leiab hageja, et hageja võis koguda klientide boonuspunkte oma ID-kaardile. Seda kinnitas neile kostja esindaja V M. Tööandja enda poolt kehtestatud reeglite järgi võisid töötajad kasutada enda, töötajate sugulaste ja tuttavate, kui teatud juhtudel ka võõraste klientide boonuspunkte. Nimetatud kord nähtub kaudselt ka 25.06.2021 ja 30.07.2022 kehtestatud Bolander OÜ töökorralduse reeglite võrdlemisel. 25.06.2021 töökorralduse reeglites on selge keeld, seejärel 30.07.2022 reeglites keelu täpsustus sugulaste, tuttavate kui ka klientide osas. Kui tööandja reeglite järgi kehtis absoluutne boonuste kasutamise keeld (nagu see võib nähtuda 25.06.2021 reeglite grammatilisest sõnastusest), siis puudus tööandjal mistahes vajadust täiendavalt täpsustada 30.07.2022 reeglites, et keeld kehtib ka „sugulaste, tuttavate kui ka klientide osas“. 30.07.2022 kehtestatud töökorralduse reeglid ei saa olla 10.02.2022 sõlmitud töölepingu osaks, sest neid kehtestati pärast töölepingu sõlmimist. TLS § 36 järgi saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja ei ole esitanud poolte kokkulepet töökorralduse reeglite muutmise kohta. Seega ei ole 30.07.2022 töökorralduse reeglitele tuginemine asjakohane. 10.02.2022 sõlmitud töölepingu lisades viidatakse umbmääraselt „töökorralduse reeglitele“, kuid seda viidet ei saa kuidagi 25.06.2021 töökorralduse reeglitega siduda. Hageja lisab, et nii 25.06.2021 ja 30.07.2022 töökorralduse reeglite tingimused boonuspunktide kasutamise kohta on vastuolus poolte vahel eraldi kokku lepitud tingimusega. Hageja leiab, et kostjal on varguse ja vara omistamise teo osas tõendamiskoormis ja kostja ei ole seda täitnud. Hageja kogus boonuspunkte oma isiklikke või sugulaste/tuttavate (abikaasa) ostude arvel. Hageja hinnangul tuleb sugulaste ja tuttavate tahet boonuspuntide loovutamiseks eeldada, kuni kostja pole vastupidist tõendanud. Põhjendamatud on viited petmisest ja mainekahju ei ole kostja põhjendanud.

Lõplikes seisukohtades on hageja toonud välja, et tööleping on üles öeldud TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ja kostja ei ole menetluses tõendanud, et hageja oleks pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kuna tegemist on varguse (või muu sarnase teo) etteheitega, siis põhiseaduslikust süütuse presumptsioonist tulenevalt lasub kõigi varguse (muu sarnase teo) elementide tõendamiskoormus täies ulatuses kostjal. Kostja pidi eelkõige tõendama, et hageja kandis boonuspunktid enda isiklikule ID-kaardile kliendi poolt ostu sooritamisel (pitsa ostmisel) registreerinud kliendi ostult. Seejärel pidi kostja tõendama, et kliendi ostult saadud boonuspunktid kandis hageja enda isiklikule ID-kaardile kliendi tahte vastaselt

3(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

või kliendile teatamata. Seevastu ei pidanud hageja varguse (muu sarnase teo) mittetoimepanemist tõendama. Hageja ei pidanud samuti tõendama, kelle ostudelt saadud boonuspunktid kandis hageja enda isiklikule ID-kaardile. Hagi rahuldamiseks piisab hagejal üksnes tugineda varguse (muu sarnase teo) tõendamatusele kostja poolt. Põhjendamatud on kostja väited kostja vara omastamisest. Kostja ise toob välja, et hageja ostis kostja kauba hageja poolt kogutud boonuspuntide alusel. Omastamisega ei ole tegemist, kui vara üleminek toimub tehingu alusel. Põhjendamatud on kostja väited klientide vara omastamisest. Omastamisega ei ole tegemist, kui vara üleminek toimub vara omaniku tahteavalduse alusel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sai klientide boonuspunktid klientide tahte vastaselt. Asjas esitatud asjaolude kohaselt kogus hageja boonuspunte oma isiklikke või sugulaste/tuttavate ostude arvel. Hageja ei saa omastada mistahes õigusi oma isiklikke ostude pealt, sest need algusest peale kuuluvad hagejale. Hageja hinnangul tuleb sugulaste ja tuttavate tahet boonuspuntide loovutamiseks eeldada, kuni kostja pole vastupidist tõendanud. Kuna tegemist on varguse (või omastamise) etteheitega, siis lasub kõigi varguse (omastamise) elementide tõendamiskoormus täies ulatuses kostjal. Kostja pidi sealhulgas tõendamata, et hageja kandis boonuspunktid enda isiklikule ID-kaardile kliendi tahte vastaselt või kliendile teatamata. Põhjendamatud on kostja väited kostja petmisest. Kostja menetlusdokumentidest jääb arusaamatuks, mis konkreetset hageja tegevust käsitab kostja pettusena. Kohtumenetluses jättis kostja sisustamata ja tõendamata samuti „mainekahju“. Seega puudus kostjal alused töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Ja on alust tuvastada töölepingu 04.09.2022 erakorralise ülesütlemise tühisus. Asjaolust, et kassasüsteemi andmed töötajate boonuspunktide kogumise ja kasutamise kohta on kõigil (100%) kostja töötajatel sarnased, saab järeldada, et boonuspunktide kogumine oli kostja töötajatele lubatud. Eluliselt ei ole usutav, et 100% ettevõtte töötajad on reegleid rikkunud. Kostja enda poolt kehtestatud reeglite järgi võisid töötajad koguda boonuspunktid enda, töötajate sugulaste ja tuttavate, kui teatud juhtudel ka võõraste klientide eest.

Kostja seisukohad

Hageja asus alates 25.06.2021 töölepingu alusel kostja juures tööle pitsameisterklienditeenindaja ametikohal. Töölepingu lisaks olevate töökorralduse reeglite järgi oli kostja töötajatel keelatud koguda ja kasutada toodete eest klientidele mõeldud boonuspunkte. Töökorraldusereeglid on lihtsasti mõistetavad kostja töötajatele, kellele selgitati töökorraldusereegleid eraldi ka suuliselt. Kostja opereerib frantsiisilepingu alusel toitlustuskohta „pizzakiosk“ kaubamärgi all. Tegu on frantsiisiandja poolt ettenähtud frantsiisiülese lepingulise kohustusega (VÕS § 377 p-d 3 ja 4), millest peavad juhinduma lisaks kostjale ka kõik teised frantsiisivõtjad (saab lugeda üldtuntud teadmiseks, et „pizzakiosk“ kaubamärgi all peetakse üle Eesti kümneid toitlustuskohti enamus nendest tegutsevad frantsiisilepingu alusel).

Kostjale sai 01.09.2022 teatavaks, et hageja on tööülesandeid täites rikkunud kostja poolt kehtestatud töökorralduse reegleid. Nimelt oli hageja 01.09.2022 kliendi poolt ostu sooritamisel (pitsa ostmisel) registreerinud kliendi ostult saadud boonuspunktid enda isiklikule ID-kaardile. Uurides sellest ajendatuna kassasüsteemi väljavõtteid, sai kinnitust asjaolu, et tegu ei olnud hageja puhul isoleeritud juhtumiga. Hageja oli

4(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

laadinud klientide boonuspunkte enda ID-kaardile pikema aja vältel ja kasutanud neid boonuspunkte endale tasuta toodete ostmiseks. Kassasüsteemi väljavõttest nähtuvalt oli hageja töösuhte kestvuse perioodi jooksul, s.o alates 25.06.2021, registreerinud enda ID-kaardile klientide boonuspunkte 122 korral. Hageja on võtnud endale järgmised tooted: suur Fantaasia 15,10 eurot + suur Luxory 14,50 eurot + suur Mafioso 13,35 eurot + väike Türi Pizza 5,65 eurot + suur Mafioso 13,35 eurot + väike Luxory 6,40 eurot + suur Fantaasia 15,10 eurot + väike Luxory 6,40 eurot + suur Fantaasia 15,10 eurot + väike Türi Pizza 5,65 eurot + väike Türi Pizza 5,65 eurot + väike Luxory 6,40 eurot + suur Mafioso 13,35 eurot1. Eelnev näitab, et hageja on võtnud ilma selleks tegelikult õiguslikku alust omamata, kostjalt tooteid koguväärtuses 136 euro ulatuses.

Hageja rikkus oluliselt ja süsteemselt töökorralduse reegleid ning sellest tulenevalt enda töölepingust tulenevaid kohustusi. Hageja pettis kostja kliente, omastades nende ostudelt saadavad boonuskliendid enda ID-kaardile. Samuti omastas hageja kostja vara, võttes kostjalt hageja jaoks võõraste boonuspunktide arvelt endale tasuta tooteid. Lisaks põhjustas hageja riski, et kostjale heidetakse ette frantsiisilepingust tulenevate kohustuste rikkumist ja selle juhtumi ilmsiks tulemine ei kahjustaks mitte ainult kostja mainet, aga „pizzakiosk“ frantsiisiandja kui ka teiste frantsiisivõtjate mainet. Lisaks oleks võinud kostjale tekkida varaline kahju läbi frantsiisiandja kahju hüvitamise nõude.

Kirjeldatud rikkumised ei olnud hageja esimesed. Hagejale oli esitatud muu rikkumise eest 07.05.2022 kirjalik hoiatus, kus on märgitud: „Töötaja selline käitumine väljendab mittelojaalsust ja pahatahtlikkust tööandja suhtes. Töötaja kohustus on järgida kõiki tööandja poolt kehtestatud suulisi ja kirjalikke reegleid ja suuniseid ning olla tööandjale lojaalne ning mitte rikkuda tööandja mainet. Edasise töösuhte osas pöörab tööandja töötaja tähelepanu asjaolule, et kui töötaja oma käitumist ei paranda ning rikkumised leiavad aset ka edaspidi, siis tööandja kaalub töötajaga töölepingu erakorralist ülesütlemist.“

Kuivõrd kostja on hagejaga sõlmitud töölepingu 04.09.2022 kehtivalt üles öelnud, ei ole TLS § 107 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud. Kostja ei nõustu ka hageja nõuetega töötamise registri sissekande muutmiseks kui ka TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise ning TLS § 35 saamata jäänud nõuetega – nõuete eeldused ei ole täidetud, kuna tööleping on kehtivalt üles öeldud.

Vastuseks hageja täiendavatele seisukohtadele on kostja leidnud järgnevat. Töökorralduse reeglid keelavad selgelt boonuspunktide kasutamise töötajatel. Töötajad saavad kasutada punkte ainult juhul, kui nad on ise kliendid. Mõlema töökorralduse reeglite redaktsiooni puhul, s.o 25.06.2021 ja 30.07.2022 redaktsioonid, on olnud töötajatel keeld koguda ja kasutada toodete eest boonuseid. See keeld on olnud absoluutne. 30.07.2022 töökorralduse reeglite muudatuse tingis mitte kehtiva korra muutmine, vaid töötajate pidevatele küsimustele (mis olid suunatud erandi lubamisele), ühese ja resoluutse vastuse andmine – klientide ostudelt, olenemata sellest, kas kolmandast isikust klient on sugulane, tuttav või võõras inimene, boonuste enda IDkaardile kogumine ja kasutamine on keelatud. Töökorralduse reeglid ei ole tüüptingimused, tegemist on tööandja poolt kehtestatavate (TLS § 5 lg 1 p 11) sisereeglitega, millega täiendatakse ja täpsustatakse töötajale seadusega antud õigusi. Tegu on enda olemuselt TLS §-st 17 tuleneva tööandja korralduse kirjaliku vormiga. Hageja on mõlema töökorralduse reeglite redaktsiooni mõistes töölepingut oluliselt

5(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

rikkunud. Lisaks asjaolule, et töökorralduse reegleid oli faktiliselt tutvustatud kõikidele kostja töötajatele ja töökorralduse reeglid olid faktiliselt töökohas kassa kõrval kõikidele töötajatele alati kättesaadavad, on hageja TVK istungil ka ise kinnitanud töökorralduse reeglite tutvustamist. Hageja allkirjastab töölepingu ja kinnitab sellega ka töölepingu lisadega tutvumist. Hagejat teavitati töökorralduse reeglite muutmisest ja muudetud töökorralduse reeglitega tutvumise võimalusest e-kirja teel. Kokkuleppeid seoses boonuspunktide kasutamisega, mida ei ole reguleeritud töökorralduse reeglites, poolte vahel ei olnud. Poolte vahel ei olnud kokkuleppeid, mille kohaselt võib hageja koguda klientide boonuspunkte enda ID-kaardile ja seda mistahes hageja poolt nimetatud ajendil, vastupidised väited on tõendamata. Karistusõigusliku etteheite lõpliku kvalifikatsiooni tuvastamine ei ole eraõigusliku juriidilise isiku pädevuses. Kostja tõendamiskoormiseks on hageja poolt töölepingust tulenevate kohustuste rikkumine, s.h töökorralduse reeglitest tulenevate kohustuste rikkumist. Kostja on tõendanud, et hageja on rikkunud kostja töökorralduse reegleid ja töölepingust tulenevaid kohustusi 122-l korral. Hageja on tegelikkuses võtnud ka enda rikkumised TVK menetluse raames omaks. Isegi, kui kliendid oleks soovinud hagejale boonuspunkte loovutada, siis oli hagejal neid keelatud vastu võtta.

Lõplikes seisukohtades on kostja asunud seisukohale, et hageja ei ole suutnud tõendada, et kostja on tööandjana eelnevalt töökorralduse reeglitest sätestatud keeldu muutnud selliselt, et hagejal on lubatud koguda sugulaste, sõprade ja tuttavate ostudelt saadavaid boonuseid enda ID-kaardile. Nende boonuste kogumine võimaldaks hagejal hiljem nii kostja pizzakioskis kostja kulul, kui ka tegelikult teistes pizzakioski frantsiisides soetada endale tasuta tooteid. Kostja on seisukohal, et hageja tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolulised nii hageja seisukohtade kui ka dokumentaalsete tõenditega. Tervikuna ebausaldusväärseteks ja tõenduslikult pigem nõrkadeks tõenditeks tuleb pidada nii hageja, I K kui ka N A poolt kohtule antud ütlusi. N A on hageja õde – ehk siis tema lähikondne. I K on hageja endine kolleeg, kellega lõpetas kostja töölepingu erakorraliselt samaaegselt ja samadel põhjustel ning kellega käib samadel asjaoludel paralleelne kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-22-17721. Kõik kolm isikut on huvitatud sellest, et asi lahendataks hageja kasuks. I K ega ka N A ütlustest ei ole võimalik lugeda välja nii ütlustest eraldi ega ka tõendite kogumi põhjal, et kostja oleks muutnud enda töökorralduse reegleid selliselt, et hagejal ja teistel töötajatel oli lubatud võtta sõprade, sugulaste ja tuttavate ostudelt boonuseid enda ID-kaardile. Lisaks abstraktsetele ja tõendamisesemega mitteseotud situatsioonikirjeldustele ei ole see eluliselt usutav muude dokumentaalsete tõendite kogumis (boonuspunktide süsteemi eesmärk; kostja 31.07.2022 töökorralduse reeglite muudatus jne).

Kohtuistungid

Kohtuistungitel jäid pooled varasemate selgituste juurde ning kohus kuulas 21.11.2023 ära vande all kostja esindaja, hageja ning tunnistajatena I K ja N A. Ütlusi kajastab kohus kohtuotsuse põhjenduste all, tõendite analüüsi juures.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega ja hinnates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb rahuldada.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et: a) poolte vahel oli sõlmitud 22.06.2021 tähtajatu tööleping (dtl 43 - 45, 62 - 64), mille alusel asus hageja tööle pitsameister klienditeenindajana; b) tööleping on üles öeldud 04.09.2022 tööandja poolt ülesütlemise avaldusega (dtl 40, 60).

Pooled vaidlevad selles osas, kas töölepingu ülesütlemine vastab seaduses sätestatud materiaalsetele nõuetele, kas hageja pani toime talle etteheidetava teo. Hageja palub tuvastada 04.09.2022 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.10.2022, samuti palub hageja kohustada kohtul kostjat muutma MTA töötamise registris olevat kannet ja kandma registrisse poolte töölepingulise suhte lõppemise kuupäev, alus (töölepingulise töösuhte lõpp TLS § 107 lg 2; 04.10.2022). Hageja palub välja mõista Bolander OÜ-lt hageja kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 360 eurot (bruto). Lisaks palub hageja Bolander OÜ-lt välja mõista I E kasuks saamata jäänud töötasu eest summas 720 eurot (bruto).

Töölepingu ülesütlemine

Töölepingu ülesütlemisavaldus tuleb töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 95 lg 1 kohaselt esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning TLS § 95 lg 2 kohaselt peab tööandja töölepingu ülesütlemisavaldust põhjendama. TLS § 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta tööandja põhjendamiskohustuse rikkumine töölepingu ülesütlemisavalduse kehtivust, kuid kohustus rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Töölepingu ülesütlemisavaldus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 68 kohaselt tahteavaldus, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Pooled ei vaidle, et ülesütlemise avaldus on kätte saanud.

TLS § 88 lg 1 p 5 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu.

Kostja peamine etteheide on hagejale on olnud kostja boonussüsteemiga manipuleerimine – kliendi boonuspunktid on hageja kandnud oma ID-kaardile. Kostja on sisustanud TLS § 88 lg 1 p 5 ülesütlemist sellega, et hageja on kliente petnud, tööandja tagant varastanud ja kahjustanud nii kostja mainet, kui tekitanud ohu, et frantsiisiandja võib tegevust pidada frantsiisilepingu rikkumiseks. Hageja on menetluse vältel rõhutanud, et kostja ei ole suutnud tõendada, milles on seisnenud kostjapoolne usalduse kaotud, kuna tõendatud ei ole ei varguse ega pettuse toimumist.

Hageja on väitnud, et talle ei ole olnud selge keeld, et klientide boonuspunkte ei või koguda oma ID-kaardile. Kostja on viidanud töökorralduse reeglitele, milles nimetatud keeld sisaldub. 25.06.2021 kinnitatud töökorralduse reeglite punktis 10.2 on sätestatud, 7(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

et töötajatel on keelatud koguda ja kasutada toodete eest templi (boonuse) punkte (dtl 92). 30.07.2023 kinnitatud töökorralduse reeglites on lisatud punktis 11.2, et töötajal on keelatud kasutada ja endale koguda boonuseid nii sugulaste, tuttavate kui ka klientide eest (dtl 98). Vastuseks hageja poolt tõstatatud küsimusele töökorralduse reeglite kehtivusest leiab kohus, et kui isikule on allkirja vastu reegleid tutvustatud (dtl 93) ja need on hageja e-postile saadetud (dtl 54) ning hageja on ka töölepingu allkirjastamisel kinnitanud, et on töökorralduse reeglitega tutvunud (dtl 44), siis ei saa olla kahtlust, et hageja teadis nende olemasolust ning kõik dokumendid olid hageja suhtes kehtivad.

Olenemata töökorralduse reeglite kehtivusest on kohtu hinnangul menetluse peamine vaidlusküsimus, kas boonuspunktide kogumise süsteem oli hageja jaoks selge ja kas kostja oma tegevusega võis anda alust arvata, et boonuspunkte võis siiski koguda. Ja täiendavalt, kas selline tegevus sai kaasa tuua kostja usalduse kaotuse. Riigikohus on 16.03.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15 tehtud otsuses möönnud, et TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Kohus leiab, et ka käesoleval juhul on nimetatud seisukoht kohaldatav. Boonuspunktide süsteemi olemuseks ei saa olla klienditeenindaja poolt klientide boonuste kokku korjamine ning nende arvelt oma tööandjalt tasuta kauba välja nõudmine. Samas vastutus boonussüsteemi toimimise eest ei saa olla pandud töötajale. Töötaja saab juhinduda boonussüsteemi kasutamisel selgepiiriliselt sätestatud reeglitest, mille osas tööandja annab üheseid vastuseid ja mille toimimist tööandja ka kontrollib. Riigikohus on selgitanud, et „töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi.“ (16.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 12). Kohus nõustub kostjaga, et menetluse käigus on hageja seisukohad muutunud ning hageja vande all antud ütlused ning ka tunnistajate ütlused on olnud vastuolus kostja esindaja vande all antud ütlustega (dtl 440). Samas ei arva kohus siiski, et kõik välja toodu ei oleks eluliselt usutav. Kohtul on tõendite hindamisel kujunenud siseveendumus, et kostjal puudus selgepiiriline ja ühtselt mõistetav süsteem, kuidas töötajad said boonuspunkte kasutada. Töökorralduse reeglitest võib aru saada, et töötajad ei tohiks üldse koguda ja kasutada toodete eest saadud templeid. Samas on kostja siiski jaatanud töötajate õigust kasutada boonuseid isiklike ostude eest. Olukorras, kus kostja on osaliselt keelanud ning osaliselt nõustunud isikliku ostu puhul soodustuse kasutamisega, tuleb olukorda selgitada töötajatele paremini. Pole mõistlik eeldada töötajatelt keelu arusaamist olukorras, kus keeld kehtib osaliselt väiksemal määral. Analüüsides kostja töötaja J P ja hageja Compucashi kassasüsteemi andmed (dtl 334 jj, 421, 392 jj), siis mõlemad töötajad on kasutanud erinevaid maksevahendeid (eelduslikult võivad maksevahendid kuuluda klientidele, abikaasale, teistele sugulastele) (dtl 353 – 365) boonuspunkte andvate toodete eest tasumiseks. Kuigi J P on seda tunnistanud (dtl 391), siis kohtu hinnangul on see siiski tõend, et tööandja juures ei olnud reeglid ühtselt selged. Menetluses tunnistajana ütlusi andnud I K on samuti kinnitanud, et ta kasutas oma ID-kaarti boonuste kogumiseks ka

8(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

siis kui ta ise toote eest ei maksnud (dtl 445). Tõendatud on, et praktikas oli juhtumeid, kus kolmandate isikute poolt tasutud toodete boonuspunktid võtsid töötajad endale. Kohus leiab, et tööandja juures olnud praktikat ja vastuolulisi instruktsioone saab arvestada ka töötaja hooldusmäära hindamisel, mis on alus usalduse kaotuse sisustamisel. Käesoleval juhul leiab kohus, et puudub alus sisustada usalduse kaotust lojaalsuskohustuse rikkumisega, kuna kostja ise ei ole taganud olukorda, kus boonuspunktide kasutamise süsteem oleks üheselt selge ja arusaadav. Lisaks ei ole tööandja ka oma süsteemi kontrollinud, kuidas muidu saab olla põhjendatud asjaolu, et hageja sai boonuspunkte koguda üle aasta viisil, mida tööandja enda väitel ei olnud ette näinud.

Kohus on seisukohal, et iga töökohustuste rikkumine (töökorralduse reeglite rikkumine) ei ole aluseks veel usalduse kaotuseks. Töökohustuse rikkumine annaks aluse töölepingu lõpetamiseks erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ehk töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Kui tööleping on üles öeldud usalduse kaotuse tõttu, siis peab kostja samas suutma seda põhistada ja tõendada. Kostja on olnud seisukohal, et tema tõendamiskoormiseks on hageja poolt töölepingust tulenevate kohustuste rikkumine (dtl 373). Kohus leiab siiski, kui kostja soovib tugineda asjaolule, et töötaja on pannud toime varguse või pettuse, siis peab ta suutma seda tõendada. Kuigi eraõiguslikus suhtes ei peagi andma karistusõiguslikke hinnanguid, siis kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik väita, et hageja oleks midagi varastanud või oleks kedagi petnud. Samuti ei ole tõendatud frantsiisilepingu rikkumine või mainekahju.

Võttes arvesse kõiki eeltoodud asjaolusid leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud, et töötaja oleks talle etteheidetud teo toime pannud, mistõttu ei ole põhjendatud ka töölepingu ülesütlemine. Eelneva põhjal leiab kohus, et töölepingu ülesütlemisavaldus on TLS § 104 lg 1 alusel tühine.

Töölepingu lõpetamine

TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 alusel lõpetab kohus või töövaidluskomisjon ülesütlemise tühisuse korral töölepingu poole taotlusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kohus tuvastas, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine ning avaldaja sai ülesütlemisavalduse kätte 04.09.2022. Hageja töösuhe algas 25.06.2021 ning kestis töölepingu ülesütlemise ajaks üle aasta. TLS § 97 lg 2 p 2 alusel peab tööandja töötajale erakorralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva, kui töösuhe tööandja juures on kestnud üle ühe aasta, mistõttu tuleb leping lugeda lõppenuks 30 kalendripäeva möödumisel (vt ka Riigikohtu 15.06.2022 otsus tsiviilasjas 2-20-16369/44).

Töötamise registri kande muutmine

9(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 252 lg 2 kohaselt on tööd võimaldav isik kohustatud töötamise registris registreerima töölepingu alusel töötava isiku töötamise alustamise, peatumise, lõpetamise ja selle liigi ning muud töö tegemisega seotud andmed. MKS § 255 p 3 kohaselt on kannete tegemise aluseks jõustunud kohtulahend. Kohus leiab, et tööandja peab tegema töötamise registris muudatuse, märkides töölepingu lõpetamise alusena TLS § 107 lg 2 ja kuupäevaks 04.10.2022.

TLS § 109 lg 1 hüvitis

Hageja on palunud TLS § 109 lg 1 alusel mõista kostjalt välja hüvitis summas 360 eurot. Seaduseandja on ette näinud kolme kuu hüvitise, kuid kaalutlusõigus selle suuruse muutmiseks on jäetud töövaidlusorganile (töövaidluskomisjon, kohtud). Kohus selgitab, et TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Seega tuleb hüvitise määramisel arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle lõpetamisel, töötamise aega ja osapoolte huve. Riigikohus on 14.05.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud lahendi punktis 32.3 selgitanud, et: „TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.“. Pooltel ei ole hüvitise suuruse osas olnud sisulist vaidlust. Kohus leiab, et nimetatud summa on vajalik välja mõista arvestades, et tegemist on 1⁄2 kostja ühe kuu töötasuga, siis ei ole tegemist ebaproportsionaalselt suure hüvitisega ja see vastab käesoleva tsiviilasja asjaoludele.

Saamata jäänud töötasu

Riigikohus on 15.06.2022 lahendis numbriga 2-20-16369/44 punktis 15.4 välja toonud, et TLS § 107 lg 2 rakendamisel kaasneb töötajal saamata jäänud töötasu nõue TLS § 35 alusel ning vastaspool saaks nõude tasaarvestada, kui oleks maksnud välja vähem etteteatatud aja eest hüvitist. Kostja ei ole hagejale vähem etteteatatud aja eest hüvitist maksnud.

TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. TVK-le pole esitatud tõendeid, mille kohaselt oleks avaldaja keeldunud töötamist vähem etteteatatud aja perioodil või oleks see muul viisil takistatud olnud. Kohus leiab, et saamata jäänud töötasu on põhjendatud perioodi 04.09— 04.10.2022 eest TLS § 35 alusel summas 720 eurot (bruto) välja mõista.

10(11)

Tsiviilasi nr 2-22-17721

MENETLUSKULUD

Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo Kohtunik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.