Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2-23-3522

Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI AUSEKS OLEVAD ASJAOLUD, POOLTE SEISUKOHAD

Pärnu Maakohtu menetluses on A. hagi B. ja C. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täiteasjades nr xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx.

Hageja nõuab täiteasjades xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Koos avaldusega on kohtule esitatud Pärnu Maakohtu 2-18-3970 kompromissi kinnitamise määrus, 27.01.2023 täitmisteade ja tasuotsus täiteasjades nr xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx, 28.02.2023 konto arestimise aktid täiteasjades nr xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx, 01.04.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-13130. Lisaks on hageja esitanud erinevatel aegadel peetud sõnumi- ja kirjavahetust kostjate seadusliku esindaja D.uga.

Hageja nõude aluseks olevad asjaolud. Hageja on kohtule avaldanud järgmist: Tagasiulatuva nõude tekkimine sai võimalikuks ebaselgest resolutsiooni osast. Sissenõudja sai teada võimalusest minu ja laste arvelt alusetuks rikastumiseks, kui läbirääkimised laste suhtluskorra muutmiseks ja elatise vähendamiseks meil omavahel luhtusid ja esitasin avaldused kohtule elatise vähendamiseks ja suhtluskorra muutmiseks. Menetluse käigus laste ema advokaat tõlgendas seni kehtinud määrust viisil, mis justkui andis emale õiguse nõuda rahaliselt elatist tagantjärgi, millest ongi tekkinud nüüdseks olukord, kus minu kui võlgniku suhtes on alustatud sundtäitmise menetlust. Seega on ebaselgest kohtumääruse resolutsiooni osast minule tahtmatult elatisvõlg, kuigi samal ajal andsin lastele vahetut ülalpidamist nö järelejäänud vahenditest rohkem. Resolutsioon ei olnud mulle ega laste emale arusaadav, kuna iga elatise komponent ei olnud summaliselt (eurodes) välja toodud ning sellest tulenevalt jäi arusaamatuks, millise perioodi alusel millist komponenti ja kuidas tuleb ümber arvutada. Puudus selgelt viide või sõnastus, et millal elatis muutub ja kuidas muutub, et kuidas arvutada muutunud elatist ning millist tehet kasutada, et välja selgitada õige suurusega elatissumma ja kas elatis üldse muutub. Kõigi nende aastate vältel ei tulnud ema poolt mitte ühtegi väidet elatise muutunud suuruse kohta. Küsides kohtutäiturilt, et palun öelge mulle, kui suur on minu elatis tänasel päeval, tuli vastuseks: Nõude suuruse kohta peab arvestust pidama sissenõudja (vt. Lisa 1). Seepärast laste isa maksiski alati ühte summat, milleks oli 200 eurot miinus peretoetused ühe lapse kohta Lk 2 / 13

2-23-3522 ja 200 eurot miinus peretoetused teise lapse kohta. Kuna antud resolutsioon oma sõnastuselt ning arvutuskäigult on sobilik pigem juristidele ja advokaatidele mälumängusõjaks, mitte aga tavakodanikule või määruse täitjale, siis sellest tulenevalt on üldse antud olukord saanud tekkida, et ema midagi isalt laste ülalpidamiseks võlana välja nõudma hakkas. PKS § 108 mõte seisneb selles, et kaitsta inimest ülemäära suure elatisvõla eest, sest see paneb raskustesse nii võlgniku kui ka tema ülalpeetavad. Elatise tekkinud võla sissenõudmisel tuleb arvestada asjaolusid, et vanemad ei suutnud tõlgendada ühiselt resolutsiooni õigesti ning sissenõudja ei esitanud mitte kordagi isale mitte ühtegi nõuet elatise suurenemise kohta alates määruse kinnitamisest kompromissiga 2018.a. Tagasiulatuva nõude esitamist tuleks vältida eelkõige seetõttu, et see asetab teise vanema äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi kiviajast tänapäeva. Kolleegium on märkinud, et õigustatud isik saab kohustatud isiku vastu õigel ajal hagi esitades vältida olukorda, kus kohustatud isiku muutunud varalise seisundi tõttu saab viimaselt haginõude esitamisele eelnenud ajavahemiku eest välja mõista väiksema elatise. Kuigi tavapärase võlasuhte puhul saab võlausaldaja nõuda võlgnikult eelkõige kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist, on ülalpidamiskohustuse täitmise nõudeõigus ülalpidamisnõude eripära ja eesmärgi tõttu sissenõutavaks muutunud kohustuste osas oluliselt piiratud. Elatise miinimum oli 2018. aastal 250 eurot, kui kohtumäärus jõustus. Käesoleval ajal on see summa uue perekonnaseaduse järgi piinlikult sarnane, mis tähendab omakorda seda, et vahepeal olnud kõrgem elatismiinimum ei olnud kooskõlas lapse tegelike vajadustega ning seetõttu muudetegi perekonnaseadust selliselt nagu ta täna on. See omakorda tähendab seda, et laste vajadused olid ja on kogu selle perioodi vältel tegelikult täielikult kaetud vahetu ülalpidamise andmise kaudu. Lapsed veedavad isaga koos 16 päeva kalendrikuus. See on laste kvaliteetaeg (vaba ärkveloleku ja aktiivaeg), millal vanem annab ülalpidamist energeetiliselt läbi pühendumise ja kasvatustegevuse ning annab ülalpidamist vahetult ka rahaliselt ENIM. (vt lisa 2. RAKE poolt koostatud tabelit kulude kohta). Isaga veedavad lapsed keskmiselt 2 päeva kalendrikuus rohkem võrreldes emaga, va ühes kuus aastast. Lisaks laste vahetule ülalpidamisele maksab isa laste emale igakuiselt kompromissi määruse kohaselt rahaliselt 225 eurot elatist. Ausalt öeldes jääb üldse arusaamatuks, mis on elatise nõude aluseks, kui läbivalt olen lastele andnud ülalpidamist, andnud täiendavalt emale laste ülalpidamiseks 225 eurot kalendrikuus lisaraha ja laste vajadused on olnud kogu selle aja jooksul kaetud rohkem kui täielikult isa poolt. Kohus on lugenud justkui minu ülalpidamise kuludeks 50 eurot 1 laps 16 päeva jaoks, kas ma olen ainuke, kellel see tundub natuke rohkem kui võimatu. Igaüks, kellel on laps või lapsed, tekiks küsimus, kuidas saab lapse vajadused katta 16 päeva jooksul 50 euroga? See ei ole reaalne ega loogiline. Seega on täiesti selge, et annan isana lastele ülalpidamist rohkem kui kohus seda tollal asjaoludes on kirjeldanud. Et laste elu saaks olla täisväärtuslik, siis eeldab see majanduslikku ülalpidamise andmist rohkem 50 eurot 16 päeva jooksul, mis ühtlasi tähendab seda, et lastele on antud isa poolt rohkem ja laste vajadused on olnud kaetud suuremal määral, kui nimetatud määruses toodud. Laste riideid laste ema laste isaga ei jaga ja need olen mina neile oma vahenditest ostnud ning ka läbi selle kulutusi teinud ja lastele ülalpidamist andnud. Samuti on lapsed 16-nel päeval kalendrikuus minuga oma lasteaiast vaba ärkveloleku ajal, seda kuni laste magamaminekuni ning minu elukohas ja minu ülalpidamisel (vt. lisa 3: suhtlusgraafiku põhjal tehtud ajajaotus sektordiagrammil, et kuidas kujuneb vanemate vahel ajajaotus suhtlusgraafiku alusel ning see annab mõista ülalpidamise suurust reaalsuses). Leian, et ülalpidamine on minu poolt kõigiti antud ja olen aktiivselt Lk 3 / 13

2-23-3522 laste kasvatamises osalenud täiel määral, kindlasti suuremal määral kui võla nõudja. Emaga on lapsed 14-l päeval kalendrikuus ja ka neil argipäevadel käivad lapsed argipäeviti lasteaias. Laste ema suurem ajaline maht on näiline, sest see tuleb öötundide arvelt, mil sisuliselt on voodiriiete ja nende pesemise kulu. Paremaks mõistmiseks toon siinkoha näite, kuidas toimib laste suhtlusgraafik ja sellest tulenev ülalpidamise andmine võrreldes tööpäevase rütmiga. Tööpäev moodustab ööpäevasest 24-st tunnist keskmiselt 8 tundi. Ööpäevast inimese keskmine uneaeg on 8h ja ülejäänud 8h inimene tegeleb, kas millegi vajaliku või meelepärasega mis teda köidab. Palka makstakse ühes kuus keskmiselt 160-ne tunni eest. Kui me lähtume lastele antud panusest ööpäeva tunde arvestades sarnaselt, siis tekib küsimus, miks palka ei maksta 24h×30päeva eest? Loogiline on, et öötundide eest ei maksta, sest inimene ei tööta 24h päevas. Loogiline on ka see, et öötundide ajal inimese kulud on viidud miinimumini. Meie laste suhtlusgraafik toimib inimese ööpäevase rütmiga sarnaselt. Lapsed tulevad lasteaiast isaga üle päeva, ehk see on ühe kohustatud vanema aeg ja on isaga 5h argipäevadel lasteaiavabast ajast. Sellel ajal on vajadus ülalpidamise andmiseks ja aja pühendamiseks lastele vanemal kõige suurem, ülejäänud aeg on uneaeg (arvestades laste arenguvajadusi, leidsin, et kuni vähemalt 5-eluaastani ööbivad lapsed ema juures). Laste kasvatustegevuse osa on koos vanemaga veedetud aktiivaeg, see on aeg, mil antakse lastele ENIM ülalpidamist ja pühendumist. Ülejäänud aeg on uneaeg ja lasteaia aeg, kus vanema panus seisneb turvalisuse tagamises ja lasteaia tasu maksmises. Seega leian, et minu kui isa panus laste vahetusse ülalpidamisse on olnud ema omast suurem, kuna 16 päeva kalendrikuust on lapsed minu vahetul ülalpidamisel ja 14 päeva ema ülalpidamisel. Kokkuvõttes võib leida, et esitatud nõue on olukorda arvestades täiesti ebaloogiline ja põhjendamatu, sest laste emal puudub sisuliselt üldse laste ülalpidamiskohustus. Laste ema annab lastele ülalpidamist sisuliselt, vaid magama paneku ajas rohkem, kuid tal näiliselt on tundide lõikes justkui suurem õigus esitada rahalist nõuet. Täiesti segaseks jääb, mis on nõude alus, kui PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatist peab kasutama lapse huvides. Ainuüksi see, et me ei ela laste emaga ühel aadressil, ei saa olla elatise nõude aluseks. Seda enam, et mina osalen aktiivselt meie laste kasvatamisel ja olen neile alati ülalpidamist andnud. Vahelduvaks elukohaks loetakse alates 1/3 ühe vanema kohustatud ajast. Siinkohal tuleb rõhutada, et ema enda majanduslik panus lastesse on, vaid 14 päeval kalendrikuus, milleks on tal lisaks käsutada minu poolt makstav elatis 225 eurot kalendrikuus rahana ning kõik riigi poolt makstavad peretoetused (sh suurperetoetus, emal on kokku 4 last). Raske on uskuda, et selline asi üldse saab olla meie õigusruumis võimalik, et emal on antud asjaolusid arvestades tekkinud õigus tagasiulatuvalt minult nõuda elatist, arvestades minu senist panust laste kasvatamisse ja ülalpidamisse. Siin näen isegi soolise diskrimineerimise elemente, et emal on lapsevanemana justkui suuremad õigused, mis omakorda läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12-ga. Laste ema ei ole toonud kogu selle aja jooksul, mil kohtulik kompromiss oli laste suhtlemiskorra ja rahalise elatise maksmise suuniseks, kordagi välja, et laste ülalpidamiskulud oleks suuremad. Alles nüüd, kui laste ema advokaat suhtlemiskorra ja elatise ümbervaatamise käigus tõlgendas kehtivat määrust viisil, kus emal oleks olnud justkui õigus saada mingi indeksi järgi suuremas määras rahaliselt makstavat elatist, otsustas ema esitada tagantjärgi elatisnõude sundtäitmiseks kohtutäiturile. See on selgelt ema soov alusetuks rikastumiseks laste ja laste isa arvelt ning panna meid lastega ebainimlikku olukorda. Jääb selgusetuks, milliseid laste vajadusi ema hakkab katma kohtutäiturile esitatud summa arvelt, sest PKS § 100 lg 2 ütleb selgelt, et elatist tuleb kasutada laste huvides. Samal ajal on laste huvid ja Lk 4 / 13

2-23-3522 vajadused olnud kogu selle aja vältel kaetud ja seda rohkem minu, kui ema enda vahendite arvelt ehk ülalpidamine on alati vajalikul määral laste arenguvajadusi arvestades antud olnud. Tekkinud olukord on leidnud aset eelkõige kohtumääruse resolutsiooni osa ebaselgusest. Laste ema on teada saanud, suhtlemiskorra muutmise ts asja 2-22-18997 ja elatise vähendamise nõudes ts 2-22-14484 oma advokaadi eestvedamisel võimalusest minu arvelt rikastumiseks ning esitanud kohtutäiturile tagasiulatuva rahalisenõude, milleks puudub igasugune sisuline põhjendus. Nõude tagajärjel on kohtutäitur alustanud sundtäitmist ning minu pangakonto arestitud. Sundtäitmise lõpetamata jätmine kahjustab selgelt laste huvisid ning heaolu, lisaks minu enda heaolule. Esiteks saab koheselt lõhutud laste senine stabiilne elukorraldus ja rutiin. Pangakonto arestimise tõttu pole minul võimalik rahaliste vahendite puudumise tõttu pole võimalik minul iseennast ja oma lapsi enam ülal pidada. Auto on minul vajalik nii tööl käimiseks kui laste elukorralduse säilitamiseks, samas pole mul võimalik arestitud pangakonto tõttu osta enam auto kütust, tööl käia, raha teenida ja lastel lasteaias järgi käia, neid kahe elukoha vahel transportida, neile süüa osta või neile raha nõudvaid tegevusi lubada. Mis tegelikult tähendab, et sundtäitmise lõpetamata jätmine lõikab laste isa laste elust täielikult välja ja kahjustab laste huvisid. Laste ema on orienteeritud raha saamisele, mitte ei mõtle laste huvidele ja heaolule või milliseid kahjustusi lapsed võivad saada, kui nende rutiin rikutakse ja laste isa nende elust välja jäetakse. Seda enam, et emal üksi puudub võimalus ja harjumus lastega aktiivaega sisustada senisel tasemel ja viisil nagu seda on seni pakkunud poole ajast laste isa. Täiendavaks probleemiks on ka see, et nüüd kus pangaarve on arestitud, ei saa ma tasuda emale ettenähtud elatist 225 euro näol, mis omakorda tekitab võlgnevust ja pikendab surutise perioodi, mil minu ja laste põhiõigused saavad kahjustatud.

Kostjate seisukohad. Kostjad oma 06.05.2023 vastuses hagile /dtl 302-319/ palub jätta hageja A. hagiavaldus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täielikult rahuldamata mõlema täiteasja osas, panna poolte menetluskulud hageja A.i kanda ning määrata kindlaks kostjate menetluskulude suurus ja kohustada hagejat tasuma kostjatele viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 4.1.Kostjad selgitavad, et poolte vahel on pooleni veel 2 menetlust Pärnu Maakohtus. Esimene (tsiviilasi 2-22-14484) on seotud hageja nõudega, milles hageja soovis, et kohus vähendaks elatist ja muudaks senist kokkulepet, mis põhines poolte vahel 27.08.2018 kinnitatud kohtulikul kompromissil (tsiviilasi 2-18-3970). Hagiavalduse esitas selles asjas hageja 28.09.2022 ja menetlus 2-22-14484 on hetkel pooleni. Kostjatele teada olevalt menetlust peatatud ei ole, kuigi vastava taotluse hageja selles menetluses esitas. Kostja vaidles taotlusele vastu. E-toimikust nähtub, et peatamise osas mingit otsust kohus teinud pole ja seega menetlust peatud pole. Teine vanemate vaheline vaidlus on suhtluskorra vaidlus (tsiviilasi 2-22-18997), mille hageja algatas, kui elatise vähendamise vaidluses selgus, et tema käsitlus sellest, nagu lapsed oleksid temaga 16 päeva kuus, on vale ja pole seadusega kooskõlas ja kokku tuleb tegelikult 6 ööpäeva, mis tähendab, et elatis suhtluskorra mahu mõttes vähendamisele ei kuulu. Selles menetluses toimub 22.05.2023 ärakuulamine. Menetlus oli küll vahepeal ajutiselt peatatud lepitusmenetluse ajaks, kuid lepitus ebaõnnestus, sest hageja nõuded lepituses ei olnud laste huvidega kooskõlas ja kandsid endas ainult eesmärki tasuda võimalikult vähe elatist.

Lk 5 / 13

2-23-3522 4.2.Poolte vahel puudub vaidlus, et 28.06.2018 kohtumäärusega kinnitas Pärnu Maakohus vanemate vahel kompromissi, mis nägi ette, et hageja kohustub maksma kostjate (kummalegi eraldi) kasuks igakuist elatist summas 200 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 80% PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise miinimummäärast, s.o alates 01.07.2018 kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Määruse p 1.3 alusel on kummalegi kostjale maksmisele kuuluvast igakuisest elatisest hagejal õigus eelnevalt maha arvata 50% Perehüvitiste seadus § 17 alusel kummalegi kostjale makstud igakuisest lapsetoetusest ja 12,5% kostjate esindajale Perehüvitiste seaduse § 21 makstavast lasterikkapere toetusest. Vastav kompromiss on tänaseni kehtiv ja selle järgi peab hageja kostjatele tänaseni igakuist elatist tasuma. Seejuures peatatud pole ka elatise vähendamise menetlus, nagu hageja ekslikult kohtule on väitnud.

2-23-3522 3845,20 (384+2x806,40+1478,40+370) eurot. Seejuures elatise võlgnevust on tunnistanud ka hageja oma 14.11.2022 vastuses kostjate emale, kui ka ise oma avalduses ja kohtutäiturile pakkudes maksegraafikut võlgnevuse likvideerimiseks, kuid mingil põhjusel on siiski asunud seisukohale, et probleem on kostjates ja selles, et kostjate seaduslik esindaja ei nõustu hageja arusaamadega elatise arvutamise osas ja selle pinnalt esitanud käesoleva täitemenetluse sundpeatamise hagiavalduse. 4.5.Käesolevas menetluses on vaidluse all periood jaanuar 2019-detsmber 2022. See tähendab, et summaliselt on vaidluse all summa 384+2x806,40+1478,40=3475,20 eurot, millest kummagi lapse osa on pool ehk 1737,60 eurot. Kohtutäitur nõuab kokku 1 lapse kohta 1614,40. Erinevus tuleneb asjaolust, et kostjate ema alustas täitemenetlusega jaanuaris 2023, kuid ülevaadet kohtutäiturile edastades edastas 2022. aasta kohta 10 kuu (periood jaanuar-oktoober) ehk iga kuu tasus isa 1 lapse kohta 61,60 eurot vähem, mis 10 kuu peale kokku teeb 616 eurot. 4.6.Kostjad selgitavad, et kui jätta hetkeks kõrvale 2018. aastal sõlmitud kompromiss ja lähtuda elatise suuruse määramisel ainult 2022. aastal jõustunud muudatustest, siis saaks elatise suuruse tuvastada kehtiva PKS § 101 alusel ja elatiskalkulaatori abil ning sellisel juhul tuleks 1 kuu elatise suuruseks mai 2023 seisuga 520,66 eurot 2 lapse kohta. Laste isa on oma loomingulist ja seadusega mitte haakuvat PKS § 101 lg 6 tõlgendust esitlenud elatise vähendamise hagimenetluses ja laste isa on need uuesti esitanud ka selles menetluses vaatamata sellele, et menetluses 2-22-14484 selgitasid nii kostja kui ka kohus istungil laste isale, et tema käsitlus, kuidas ta päevi arvestab, on ekslik. Kummastav ja pahatahtlik on uuesti selle käsitlusega kohtusse pöörduda. Samal kohtuistungil arutati ka elatise võlgnevust ja siis pakuti kohtuistungil isale kompromissi võlgnevuse osas, kuid hageja keeldus sellest. Seega on hageja hoopis see, kes on kogu käesoleva olukorra ja täitemenetluse vajaduse tekitanud. Hageja käitumist näitab ka see, et kui hageja sai elatise vähendamise kohtuistungil aru, et tema käsitlus 16 päevast on vale, siis hakkas hageja nõudma lapsi rohkem enda juurde, et saada täis 7 ööpäeva kuus, mis on vajalik PKS § 101 lg 6 kohaldamiseks.

2-23-3522 kostjad viibivad hageja juures 16 päeva kuus, mis on kohutut täiesti eksitav ja kummaline olukorras, kus on olemas suhtluskord, mida vanemad on täitnud ja mille osas hagejale on hiljuti selgitatud, et tema käsitlus on vale ja elatise tähenduses viibivad lapsed temaga keskmiselt iga kuu 6 ööpäeva. 4.9.Hageja on oma hagiavalduses välja toonud ka viite PKS § 102 lg 2, asudes seisukohale, et seda saab kohaldada olukorras, kus lapsele antakse elatist vahetult jms. Kostjad sellega ei nõustu ja kostjate hinnangul on üheselt selge, et PKS § 102 lg 1 ja lg 2 alla viidatud olukord ei lähe ja alus PKS § 102 kohaldamiseks puudub. Hageja ainukesed lapsed on kostjad ja hageja on 100% töövõimeline.

Pärnu Maakohtu 30.11.2023 toimunud istungil jäi hageja oma haginõude juurde. Hageja selgituste kohaselt on ta jätnud elatise kokku lepitud ulatuses tasumata, põhjendades seda kokkuvõtvalt sellega, et elatise kompromissi resolutsioon ei ole temale arusaadav, samas on ta ise nõustunud kompromissi sõlmimisega sellistel tingimustel ja varasemalt seda kompromissi ka täitnud. Samuti kordab hageja oma seisukohta, et lapsed viibivad nädalas tema juures 16 päeva, tal on sellest tulenevalt kulutused. Hageja kinnitab, et ta ei ole elatist kokku lepitud ulatuses tasunud. Lisaks esitab hageja korduvalt oma isiklikku tõlgendust PKS § 101 lg 6 , TMS § 121 lg1; PKS § 108;, lisaks leiab hageja, et tagantjärgi saab nõuda ainult 1 aasta elatist, mitte enam ning leiab, et tema ei pea tasuma kokku lepitud elatist põhjusel, et laste vajadused on ilma selletagi täies ulatuses rahuldatud. Samuti selgitab kostja, et ta ei teadnud, et elatis on tsiviilasjas 2-18-3970 kokku lepitud muutuvas suuruses, samas avaldab, et elatis muutus ja ta ei osanud seda arvestada. Samas kostjate seadusliku esindaja poole elatise summa täpsustamiseks selle iga-aastase muutumise tõttu pöördunud ei ole. Hageja leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kostjad vaidlesid hagile täies ulatuses vastu ja palusid selle rahuldamata jätta ning panna menetluskulud tervikuna hageja kanda ja mõista välja seadusjärgne viivis menetluskuludelt kuni kulude täieliku tasumiseni.

Kostjad esitasid 30.11.2023 menetluskulude nimekirja. Kostjate õigusabikulud on kokku summas 954 + 588 = 1 542 eurot, kõik viidatud menetluskulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Kostjad leiavad, et sellises mahus õigusabi kasutamine senise Lk 8 / 13

2-23-3522 kohtumenetluse jooksul on kohtumenetluse asjaolusid ning kohtuvaidluse keerukust arvestades vajalik ning kulutused õigusabile on põhjendatud. Kostjad kinnitavad, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ega saa muudel alustel käibemaksu maha arvestada ja paluvad seega menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.

Hageja esitas 05.12.2023 omapoolse menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 595 eurot, lõiv hagi tagamiselt 140 eurot ning hageja taotleb võimalusel teda vabastada menetlusabi kuludest kogu summast 735 eurot olenemata sundlubamatuks tunnistamise menetluse otsusest. Samuti esitab hageja vastuväite kostjate menetluskuludele ning palub seda vähendada kohtu äranägemisel või jätta menetluskulud poolte endi kanda. Põhjendusena toob hageja välja, et hetkeseisul määratud advokaadi kulud ei toeta kuidagi laste ülalpidamise andmist, vaid paneb lapsed keerulisse seisu, kuna minul puuduvad vahendid selle tasumiseks, sest olen andmas lastele ülalpidamist nii elatise näol kui läbi vahetu ülalpidamise. Advokaadi võtmine antud olukorras ei ole põhjendatud ega otseselt vajalik.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

Kohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes:

2-23-3522 alates 01.07.2018.a kuni hageja C.i täisealiseks saamiseni xxxxxxxxxxx.a. Esimene makse juulikuu eest peab olema tehtud 01.07.2018.a. • Kummalegi hagejale maksmisele kuuluvast igakuisest elatisest on kostjal õigus eelnevalt maha arvata 50 % Perehüvitiste seadus § 17 alusel kummalegi hagejale makstud igakuisest lapsetoetusest (2018.a lapsetoetus täismäär on pere kolmanda ja järgneva lapse eest 100 € kuus ehk 50% sellest on 50 € lapse kohta) ja 12,5% hagejate esindajale Perehüvitiste seaduse § 21 makstavast lasterikkapere toetusest (2018.a on lasterikkaperetoetus kolmanda ja enama lapse korral 300 eurot kuus ehk käesoleval ajal 12,5% sellest on 37, 50 € lapse kohta, sest hageja esindajal on 4 last). Kostjal on õigus otsuse täitmisel küsida hagejate esindajalt ja Sotsiaalkindlustusametilt andmeid hagejatele ja nende esindajale makstud/maksmisele kuuluvate peretoetuste kohta. • Kostja tasub elatise hagejate seadusliku esindaja D.u arveldusarvele (a/a XXXXXXXXXXX) AS Swedbank, iga kuu 01. kuupäevaks kalendrikuu eest ette selgitusega „elatis lastele“. • Hagejad loobuvad tagasiulatuvast elatise nõudest ja hagi esitamise seisuga elatise nõuetest kuni 30.06.2018. Hagejate seaduslikule esindajale on selgitatud, et nõudega, millest on loobutud, ei saa enam kohtu poole pöörduda. • Hagejate seaduslik esindaja kinnitab, et hagejatel rohkem nõudeid kostja vastu ei ole. • Kompromissi tingimustest mittekinnipidamise korral on hagejatel õigus sisse nõuda võlgnevus täitemenetluse raames.

TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Tulenevalt TMS § 221 lg-st 11 saab hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal PKS § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema Lk 10 / 13

2-23-3522 kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (Riigikohtu 8. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1177-16, p-s 11).

Kohus märgib esmalt, et pooltel puudub vaidlus selle üle, et hageja pole elatist nõuetekohaselt tasunud, tekkinud on elatise võlgnevus ning nõuet ei ole ajatatud. Pooled on ühisel seisukohal, et käesolevas menetluses on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamine võlgnevuse osas perioodist jaanuar 2019-detsember 2022. Hageja viitab hagis võimalikule tasaarvestusele laste kuludega, mida ta kannab ajal, kui lapsed viibivad tema juures. Samas hageja nimetatud kulutusi välja ei too ega tõenda. Lisaks esitab hageja taaskord elatise menetlust läbiva väite, et lapsed viibivad tema juures 16 päeva nädalas, millise väite on kohus kummutanud juba tsiviilasjas 218-3970 kompromissi kinnitamisel. Laste hageja juures viibimise aeg ei ole võrreldes kompromissis sõlmimisega muutunud /vt. kohtuistungi protokoll dtl 346-351/, mistõttu puudub alus tasaarvestuse tegemiseks. Pooled ei ole ka kokkuleppeliselt muutnud elatise suurust. Hageja arutluskäik ja seaduse tõlgendus on sama, mida hageja rakendas ka elatise vähendamise tsiviilasjas 2-22-14484 ja selles kohtuasjas selgitas ka kohus hagejale, et tema tõlgendus aja ja kulude arvestusest ei ole kooskõlas perekonnaseadusega. Samas kohtumenetluses selgitati hagejale ka asjaolu, et ta on juba aastaid elatist vähem tasunud.

Kohus on seisukohal, et kõik hageja väited sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluse kohta on ainetud, kuna kõik hageja poolt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise avalduses esitatud vastuväited (sh laste hageja juures viibimise aeg) on hageja ka varasemalt esitanud juba tsiviilasja 2-18-3970 raames ning kohus on kõiki neid asjaolusid tsiviilasjas 2-18- 3970 poolte kompromissi muutuvas suuruses kinnitamisel arvesse võtnud ja kõike asjaoludega seonduvat ka piisavalt selgitanud. Hageja ei ole ka mitte mingil viisil välja toonud ega tõendanud, et ta oleks PKS § 102 lg 2 alusel elatist vahetult andnud. Hageja ei ole esitanud ühtki uut asjaolu, mida kohus saaks tõlgendada täiendava tasaarvestuse alusena. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et käesolevas menetluses puuduvad hagejal mistahes alused kostjate hageja juures viibimise ajast tulenevalt ka täiendavate tasaarvestuste tegemiseks.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hageja omalaadne arusaam perekonnaseaduse, täitemenetluse seaduse ja aegumise sätetest hälbib seadusandja mõttest, korrektsest tõlgendusest ja üldisest kohtupraktikast. Hagejal on mitmete kohtumenetluste vältel, olenemata kohtu korduvatest selgitustest, välja kujunenud subjektiivne arusaam laste ülalpidamisest, suhtlemiskorra täitmisest ja elatise tasumisest, mida hageja korduvalt ja korduvalt kohtule uute asjaoludena esitab. Sealjuures ei tegutse hageja antud juhul laste huvides ka seadusega ette nähtud minimaalse ülalpidamiskohustuse raames, vaid kohus loeb hageja poolt korduvalt esitatud seisukohtadest ja selgitusest välja soovimatuse täita varasemalt tsiviilasjas 2-18-3970 sõlmitud kompromissi. Hageja veendumused ja omalaadne tõlgendus õigusnormide sisust ei anna kohtule alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamiseks. Lk 11 / 13

2-23-3522

Kohus on kindlal veendumusel, et käesolevas menetluses ei ole hageja kohtule välja toonud TsMS § 221 lg 1 toodud aluseid hagi rahuldamiseks. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendamatu ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Hagi tagamise tühistamine. Kohus on 21. aprilli 2023.määrusega (dtl 272-276) rahuldanud hageja taotluse hagi tagamiseks ning peatanud täitemenetlused täiteasjades nr xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx kuni tsiviilasjas 2-23-3522 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. TsMS § 386 lg 4 esimese lause järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tühistab kohus 21. aprilli 2023 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.

Menetluskulud

Tulenevalt TsMS § 162 lg 1, kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu kohus jätab menetluskulud tervikuna hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Kostja menetluskuludeks on õigusabikulu summas 1 542 eurot, advokaadi tunnihinnaks on 150 eurot + käibemaks. Kohus leiab, et tunnitasu suurus 150 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja vastab advokaadi osutatud õigusabiteenuse keskmisele turuhinnale. Kohus leiab, et sellises mahus õigusabi kasutamine alaealiste kostjate poolt on kohtumenetluse asjaolusid ning hageja poolt esitatud menetlusdokumentide sisu ja kvaliteeti arvesse võttes olnud möödapääsmatult vajalik, mistõttu kostjate kulutused õigusabile on põhjendatud. Hageja vastuväited laste huvidest menetluskulude vähendamiseks ei anna kohtu hinnangul alust menetluskulude vähendamiseks, kuna alaealistest lastest kostjate suhtes on käesoleva kohtumenetluse algatanud hageja. Kuna kostjad ei ole käibemaksukohustuslased ega saa muudel alustel käibemaksu maha arvestada, mõistab kohus menetluskulud välja kogusummas 1542 eurot koos käibemaksuga. Kostjad paluvad kohtul TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat tasuma kostjatele viivist hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Kohus rahuldab selle taotluse ning mõistab hagejalt kostjate kasuks välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni.

Riigi menetlusabi kulude riigi tuludesse välja mõistmine. Tulenevalt TsMS § 190 lg 2, kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna hageja sai Pärnu Maakohtu 20.04.2023 määrusega menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistab kohus temalt hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja enda menetluskulud riigituludesse täies ulatuses s.o, kogusummas 735 eurot välja (TsMS § 190 lg 4). Nimetatud summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lk 12 / 13

2-23-3522

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Leanika Tamm

Lk 13 / 13

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.