Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

nõuda väljamakstud summa tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja pole hagejale selle lepingu alusel väljamakset teinud. Kostjale loovutati laenulepingust tulenev nõue (mida tühise lepingu korral ei eksisteeri), kuid mitte alusetu rikastumise sätete alusel tekkinud nõue. See aga tähendab, et sel juhul pole hagejal üldse laenulepingust xxxx tulenevat nõuet, s.t. ka mitte alusetult saadu tagasinõudmiseks. Kuivõrd tagatiskokkuleppe kohaselt on laenukohustuse tagatiseks seatud hüpoteekidega tagatud vaid laenulepingust tulenev kohustus, mitte alusetu rikastumise alusel tekkinud kohustus, ei ole alusetu rikastumise alusel tekkinud kohustus hüpoteekidega tagatud, seega ei kehti nende suhtes ka kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe, mistõttu ei ole alusetu rikastumise nõude alusel kohene sundtäitmine lubatud. Ka sel alusel tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Samuti on sundtäitmine täiteasjades 035/2018/2122, 035/2018/2123, 035/2018/2124 ja 035/2018/2125 lubamatu, sest puuduvad tõendid selle kohta, et laenulepingud on üles öeldud kõiki VÕS § 416 lg 1 nõudeid järgides. Sellest tulenevalt tuleb laenuleping lugeda kehtivaks ja kostjal puudub õigus nõuda kogu laenulepingu ühekorraga täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingud on oma olemuselt tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lõigete 1 ja 2 tähenduses. Hagejal puuduvad dokumendid laenulepingu ülesütlemise ja selle kohta, et ta oli enne laenulepingu ülesütlemist täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, samuti et laenuandja andis talle edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Samuti pole millegagi tõendatud, et hageja vastavad avaldused ka reaalselt kätte sai. Samas rõhutab hageja etteruttavalt, et ta ei pruukinud üldse maksetega viivituses olla, kuna kui kohtumenetluses ilmneb, et hagejale anti laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkudes, oli hageja tegelik kohustus laenuandja ees hoopis teistsugune, kui kirjas laenulepingutes. Teisalt, kõiki asjaolusid kogumis hinnates võib kohus jõuda veendumusele, et hagejaga sõlmitud laenulepingud on tühised heade kommete vastasuse tõttu, kuna hageja hinnangul ei ole laenuandjad, s.t. kostja ega laenuandja E OÜ (Geldex OÜ) käitunud hea usu põhimõttega kooskõlas. Sundtäitmine täiteasjades 035/2018/2122, 035/2018/2123, 035/2018/2124 ja 035/2018/2125 on lubamatu, sest kostja ei ole tõendanud täitmiseks esitatud nõuete suurust. Nõuded on suures osas alusetud, sest tõendatud ei ole laenusumma väljamaksmine hagejale, kostja andis hagejale laenu vastutustundetult ning mitmed kõrvalnõuetega seotud asjaolud ja arvestuse alused on ebaselged. Lepingutest ei selgu, milline laenusumma hagejani jõudis. Hageja on olnud töövõimetu alates 2009 aastast. 13.03.2018 otsusega on hagejal tuvastatud sügav puue, seega on tema puue aja jooksul süvenev ja vajadus kordusekspertiisi järele alles 5 aasta pärast. Seega on hageja kõigi täitmisele esitatud lepingute sõlmimise ajal olnud töövõimetu ehk võimetu laenude teenindamiseks vajalikku tulu teenima. Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt ei tõenda kostja esitatud tõendid asjaolu, et hagejale on kätte toimetatud lepingu ülesütlemise avaldused. Kostja etteheidetele, et hageja ei ole nõudnud soovituid dokumente ei kostjalt ega ka täitemenetluses, vaidleb hageja vastu. Nimelt vormistas hageja enda esindamiseks hageja esindajale volikirja 30.07.2018. Hageja ja hageja esindaja esindussuhe loodi sel põhjusel, et hageja oli korduvalt taotlenud lepingutega seotud dokumentide väljastamist kostjalt, kuid ei olnud neid saanud. Laenulepingu xxxx kohta puuduvad lepingudokumendid, mis võimaldaks hinnata, milles pooled kokku leppisid ja kuidas seda kokkulepet täitsid, s.h. millal ja mis summades laenusumma välja maksti ja milliseid kinnipidamisi sellest tehti. Kuna laenulepingut xxxx hagejal ei ole ja kostja ei ole seda esitanud ka kohtumenetluses, ei ole võimalik sellest lepingut tulenevat võlasuhet üldse hinnata, teada pole isegi see, kas hagejaga sõlmitud leping üldse kehtiv on (võib olla tühine), millal ja millise intressimääraga laenu anti, kas intressi ja kõrvalnõudeid on arvestatud õigesti,

kas on alust nõuda summasid, mida hageja täitemenetluses nõuab. Laenusumma väljamaksete kohta laenulepingu xxxx alusel on hagejal olemas ja kohtule esitatud notariaalsetest lepingutest nähtuv informatsioon 700 + 1922,97 euro väljamaksmise kohta notari deposiidi vahendusel, millest siiski tehti samuti kinnipidamisi. Kostjal võlausaldajana on kahtlemata olemas asjassepuutuvad võlga puudutavad dokumendid. Juriidilise isikuna on tal ka raamatupidamiskohustusest tulenev kohutus omada nõuet puudutavaid dokumente. Et kostja neid ei esita, on samuti vastuolus hea usu põhimõttega, samuti kujutab see endast menetlusõiguste kuritarvitamist. Kostja eitab vastutustundetut laenamist laenuandjate poolt, kuid samas ei selgita, milles seisnes laenuandjate poolt vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine. Kui laenuandja oleks nõuetekohaselt täitnud oma kohustust tarbija teavitamise ja hoiatamise osas, ei oleks hageja lepingut ja lisasid sõlminud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda laenuandja kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks ei pea hagi esitama ja selle võib ka kohtumenetluse käigus tasaarvestada kostja nõudega hageja vastu. Hageja tasaarvestab kõik oma laenulepinguga nr xxxx ja selle lisadega seotud kahju hüvitamise nõuded kostja vastu kostja nõuetega hageja vastu. Hageja esitas tasaarvestamise avalduse ka hagiavalduses. Kostja pahatahtlikkus ilmneb ka hageja ilmses petmises kostja poolt, nimelt selles, et laenulepingu xxxx punktis 1.9 leppisid pooled kokku laenuintressi 11,44 % aastas + 6 kuu Euribor. 6 kuu Euribor oli laenulepingu sõlmimise ajal ja on ka kogu laenulepingu kehtivuse ajal olnud negatiivne. Laenulepingu punkti 3.4 kohaselt loetakse negatiivne Euribor võrdseks nulliga. Maksegraafikus on kostja aga nõudnud suuremat intressi kui lepingus ette nähti. Kahes erinevas maksegraafikus samal põhimõttel hageja petmine ei saa olla eksimus, see on kahtlemata kostja tahtlik tegevus. Pettuse tõttu on hageja arvates leping tühine TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Samuti puudub kokkulepetes teave intressi-, viivise- ja krediidi kulukuse määra ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. VÕS § 408 lg-st 4 tulenevalt kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Ilmselgelt ei ole kokkulepetes teavet viivisemäära kohta. Viivis on käsitletav muu kuluna VÕS § 408 lg 4 teise lause mõttes. Seega teisest lausest tulenevalt ei ole võlausaldajal õigust viivist nõuda, isegi kui hageja oleks maksetega viivituses. Samuti puuduvad lisades andmed tarbija (hageja) poolt tasumisele kuuluva krediidi kogukulu kohta. Seda kohustust ei saa täidetuks lugeda sellega, et lepingu lisasid paarikaupa sõlmides oli ühes neist – maksegraafikus – kajastatud tasumisele kuuluvad põhiosa ja intressisummad ja teises laenu brutosumma. Kogukulu tuleb väljendada selgesõnaliselt, lihtsalt ja selgelt summana. Seoses hageja surmaga xxxx.a peatas kohus 27.01.2021.a kohtumäärusega käesoleva menetluse kuni hageja õigusjärglase selgumiseni. Harju Maakohtu 22.10.2021.a määrusega uuendas kohus menetlust ning asendas hageja A. R.i tema üldõigusjärglasega V. K.ga ja luges uueks hagejaks

V. K..

Kostja esitas vahepeal puudu olnud lepingu xxxx ja hageja vaidles lepingu xxxx tõendina vastuvõtmisele vastu, kuivõrd tõend esitati pärast eelmenetluse lõppu ning sisuliselt enne kohtuotsuse tegemist. Kui kohus võtab tõendi vastu, laiendab hageja kõik oma seni menetluses esitatud vastuväited kostja nõudele ja nõude alusdokumentidele ka kostja viimati esitatud seisukohtadele ja tõenditele.

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja on õigesti järeldanud, et täitmisele on esimese täitmisavaldusega esitatud laenulepingust nr xxxx tulenev võlanõue seisuga 17.10.2018 summas 29994,65 eurot, millele lisandub viivis ja teise täitmisavaldusega on täitmisele esitatud Laenulepingust nr xxxx tulenev võlanõue seisuga 17.10.2018 summas 23690,93 eurot, millele lisandub viivis. Hagejale on kätte toimetatud laenulepingute ülesütlemise avaldused, mistõttu ei vasta hageja väited tõele. Samuti on kostja tõendanud hageja pidevaid laenulepingute nr xxxx ja xxxx rikkumisi ning võlgnevuse tekkimist. Hagejal on alati olnud võimalus pöörduda kostja poole selgituste saamiseks, kui on jäänud midagi ebaselgeks. Hageja ei ole seda õigust kasutanud. Kostja osundab hageja tähelepanu sellele, et laenulepingu nr xxxx järgi laekus hagejalt viimane makse 25.04.2018 ning ülesütlemisavaldus sai tehtud 09.08.2018; kokku oli hagejal võlgnevust rohkem kui 10 graafikujärgsete maksete ulatuses; laenulepingu nr xxxx järgi laekus hagejalt viimane makse 14.02.2018 ning ülesütlemisavaldus sai tehtud 07.08.2018; kokku ole hagejal võlgnevust 10 graafikujärgsete maksete ulatuses. Kostja andis koos ülesütlemisavalduste esitamisega hagejale aja oma kohustuste täitmiseks, hageja väited selle kohta et täiendavat tähtaega ei antud, on paljasõnalised ja ei vasta tõele. Samuti ei vasta tõele hageja väide, et kostja ei ole esitanud hagejale võla kujunemise arvestust. Kostja on kõik sellised arvestused hagejale esitanud ja need on kohtule esitatud. Hageja vastuväited laenude kättesaamise osas on jäänud arusaamatuks. Kui hagejal on konkreetsed vastuväited võla arvestustele, siis peaks hageja seda vastavalt esitama. Kostja on esitanud võla arvestused ja hageja laekumised, kus on ära toodud kuidas nende arvelt kustutati hageja võlgnevus, mh põhiosa, intress. Kostja on näiteks teinud hagejale ka võlateatise seoses laenulepingu nr xxxx mittekohase täitmisega. Kõik hagejalt saadud laekumised olid arvestatud vastavalt laenulepingutele. 17.10.2018 võlaarvestustes on toodud võlgnevuse arvestuse käik. Kostja ja hageja esitatud tõenditest järeldub, et tegemist on reaalse nõudega. Laenulepingud ja hüpoteegilepingud on hageja allkirjastanud omal vabal tahtel. Hageja on saanud raha kostja käest, kuid ei ole täitnud tagasimakse kohustust. Kostja on tõendanud, et temal on olemas nõue ja nõudeõigus ning kostja on võlaarvestustega tõendanud, kust nõue on tekkinud ja millest see koosneb. Hageja väited nõude komponentide tühisuse kohta on asjakohatud ja tõendamata. Kostja on seisukohal, et viivise vähendamiseks ei ole alust ega põhjendust. Viivise arvutamisel on kostja lähtunud poolte vahel sõlmitud lepingute p. 7.5. Hageja ei ole nimetatud küsimusega kostja poole pöördunud. Vastavalt laenulepingu punktile 17.1. püütakse kõik poolte vahel tekkinud arusaamatused lahendada läbirääkimiste teel. Hageja viited oma teovõimetusele on asjakohatud. Hageja soovib viivise vähendamist põhjendades oma taotlust äärmiselt raske majandusliku olukorraga. Hageja väidetav puudulik sissetulek ei ole aluseks viivise vähendamiseks. Viide vastutustundliku laenamise põhimõtte mittetäitmisele on otsitud ning ei ole põhjendatud. Arvestades kõiki asjaolusid oli hageja kõlblik laenude saamiseks. Samuti ei ole võimalik viidata/tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte mittetäitmisele, kui hageja esitas iseseisvalt andmed kostjale. Hageja võttis laenud omal soovil ja tahtel ning kasutas saadud laene enda huvides. Hageja kinnitas, et on maksevõimeline. Hageja ei tagastanud laene tähtaegselt vastavalt laenulepingute tingimustele. Kostja selgitab, et enne laenulepingute ja laenusummade suurendamist peeti poolte vahel läbirääkimisi, mille käigus tuvastati täiendava laenu vajadus ja tehti hageja maksevõime analüüs (vestlus hagejaga, kinnistusraamatu väljatrükkide võtmine, teatud olukordades ka hagejalt pangakonto väljavõtte küsimine jms). Eeltoodu tulemusel on poolte jaoks kokkulepete allkirjastamine olnud pigem formaalne tegevus – hageja on allkirjastanud enda esitatud laenutaotluse pärast kostjalt laenu andmise otsuse saamist. Ainuüksi dokumentide allkirjastamise kuupäevad ei muuda pooltevahelisi kokkuleppeid tühisteks. Laenutingimuste ja kokkulepete

aktsepteerimist tõendab ka asjaolu, et hageja tasus enda lepingust tulenevaid makseid kuni 2017. aasta sügiseni. Hageja oli igati teadlik enda võetud kohustustest ja nende sisust. Kostja on seisukohal, et lähtuvalt laenusummade suurendamise taotlustest ja laenulepingu lisadest (st kokkulepetest laenu suurendamise kohta ja nendele lisatud maksegraafikutest), siis on lähtuvalt lisades viidatud esialgses laenulepingus ja muudatusi sisaldavates lisades kõik vajalik ja seaduses ettenähtu olemas. Muutunud on peamiselt laenusumma ja maksegraafik, milles muu hulgas on täpselt välja toodud, kuidas toimub laenusummade tagastamine, st mis summas, millal ja kui palju moodustab sellest intress ja palju põhisumma. Maksegraafikud kinnitavad, et hagejale oli väga täpselt teatavaks tehtud, kuidas laenusumma kujunes ja kuidas toimus sellelt põhisumma ja intresside tagasimaksmine. Kostja on seisukohal, et üksnes asjaolu, et laenulepingul on kirjas „laenu kulukusemäär“ ei muuda asjaolu, et enda sisult ja mõistlikule isikule arusaadavalt on tegemist krediidi kulukuse määraga. Kostja on menetluse kestel täiendavalt selgitanud, et kostja hinnangul käitub hoopis hageja pahatahtlikult, kuna on jätnud selgitamata kuidas hageja laenusummad kätte sai. Samuti on kostja seisukohal, et kuna Eesti Post AS on saanud hagejalt allkirja kätte toimetatud dokumentide osas, siis saab lugeda, et hagejale on lepingu ülesütlemise avaldused kätte toimetatud. Hageja väide, et laenulepingute ülesütlemisavaldused ei ole hagejani jõudnud, ei ole õige ning hagejal on olnud võimalik nendega tutvuda. Kostja on ülesütlemisavaldusi koostades ja need hagejale edastades käitunud vastavalt seaduses sätestatule. Hageja märgib, et kostja poolt esitatud ülesütlemisavalduste kättetoimetamise kinnitused ei tähenda midagi. Kostja leiab, et tema on avaldused hagejale kätte toimetanud, mida kinnitavad AS-i eesti Post kättetoimetamise kinnitused, st kostja on saatnud hagejale tähitud kirja, mille kättetoimetamise kinnituse postiasutus kostjale on edastanud, seega ei saa kostjal olla antud asjas muud arvamust kui et hageja on tähitud kirjad kätte saanud. Kostja saatis laenulepingu xxxx ülesütlemisavalduse hageja e-postiaadressile xxxx, milline on poolte vahel sõlmitud laenulepingus laenuvõtja (hageja) ametlikuks kontaktiks, seega saatis kostja avalduse õigele aadressile. Kuna hageja ka vastas avaldust sisaldavale e-kirjale, siis järelikult on hageja antud e-kirja kätte saanud. Asjaolu, kas hageja on antud kirjadega tutvunud (neid avanud) ei ole kostja pädevuses arvata, kuna kostjal puudub võimalus viibida olukorra juures, kus hageja kostja poolt saadetud kirjad avab ja nendega tutvub. Kostja selgitas üksikasjalikult ka hageja võlgnevuse kujunemist ning arvestuskäiku, tuues mh välja, et nimetatud arvestuskäik (hageja laekumistelt arvestati esmalt põhisumma ja seejärel intress) on hagejale soodsam ning tegemist on kostja vastutulekuga. Kostja leiab, et hoopis hageja üritab pääseda endale võetud kohustuste täitmisest, kasutades oma menetlusõigusi pahauskselt. Kostja leiab, et tema poolt esitatud nõue hagejale on tõendatud ja põhjendatud ning vastab seadusele. Kostja esitas pärast viimast kohtuistungit kohtule puuduoleva lepingu xxxx, meeldetuletused võlgnevuste kohta ja lepingute ülesütlemise hoiatused ja kättetoimetamiste kinnitused.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

TMS § 221 lõigete 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 3 kohaselt võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Hageja esitas maakohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel põhjusel, et hageja on seisukohal, et sissenõudjal puudub alus hageja suhtes täitemenetluse läbiviimiseks või alternatiivselt - täitemenetlus ei ole õigustatud täiteavalduse lisas ega jaotuskavas toodud nõude ulatuses. Kohus käsitleb otsuses üksnes asja lahendamiseks asjassepuutuvaid asjaolusid ja väiteid. Kohus tuvastas, et A. R.i osas on pooleli ja käesoleva kohtumenetluse ajaks peatatud neli täitemenetlust: - Täiteasi nr 035/2018/2122, mille aluseks on 08.07.2015 hüpoteegileping nr xxxx, mis tagab lepingust xxxx tulenevat nõuet;

notariaalselt

sõlmitud

- Täiteasi nr 035/2018/2123, mille aluseks on 16.01.2015 hüpoteegileping nr xxxx, mis tagab lepingust xxxx tulenevat nõuet;

notariaalselt

sõlmitud

- Täiteasi nr 035/2018/2124, mille aluseks on 08.07.2015 hüpoteegileping nr xxxx, mis tagab lepingust xxxx tulenevat nõuet;

notariaalselt

sõlmitud

- Täiteasi nr 035/2018/2125, mille aluseks on 14.06.2017 hüpoteegileping nr xxxx, mis tagab lepingust xxxx tulenevat nõuet.

notariaalselt

sõlmitud

Samuti on olemas 27.06.2014 notariaalselt sõlmitud hüpoteegi leping nr xxxx, mis tagab lepingust xxxx tulenevat nõuet, kuid mida ei ole täitmisele esitatud. Kohus märgib, et kostja on leidnud, et hageja väidetele (mõlema laenulepingu puhul) tuleb kohaldada aegumist TsÜS §146 lg 1 kohaselt. TsÜS §146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kohus leiab, et seaduses sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg ei seostu menetluses väidete esitamisega. Hageja on kohtule esitanud väite, et kostja on nii kohtumenetluses kui ka täitemenetluse algatamise avalduses jätnud kohtutäiturile esitamata lepingu xxxx, mis on aluseks täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks mh notariaalset tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. TMS § 23 lg 4 kohaselt lisatakse täitmisavaldusele täitedokument. Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Kui kõnealust kokkulepet ei ole, siis ei saa hüpoteegipidaja esitada kohtutäiturile avaldust hüpoteegi realiseerimiseks kinnisasja suhtes täitemenetluse alustamiseks. Seega pidi kostja koos täitemenetluse algatamise avaldusega esitama kohtutäiturile nii notariaalsed hüpoteegilepingud, mis on täitedokumendiks, kui ka need lepingud, mis on hüpoteegi seadmise aluseks ning mis tõendavad hüpoteegiga realiseeritava nõude olemasolu. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks laenulepingu xxxx kohtutäiturile täitemenetluse algatamise avalduses edastanud. Kuigi nii hageja kui kohus juhtisid lepingu puudumisele tähelepanu, esitas kostja puuduoleva lepingu lõpuks alles käesoleval aastal (s.o menetluse algusest ca 4,5 aastat hiljem) ja nagu nähtub kostja 06.03.2023 esitatud tõenditest siis ka

täitemenetluses. Kuivõrd leping on nüüdseks olemas nii kohtumenetluses kui ka täitemenetluses, siis ei näe kohus alust selle tõttu sundtäitmist kahes täiteasjas lubamatuks tunnistada. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja väitis, et lepingute ülesütlemise teateid ei ole kätte toimetatud. Kostja esitas Eesti Posti tõendid ja saadetud e-kirjad hageja avaldatud e-posti aadressile, mis näitavad kättetoimetamist (vt kostja 06.03.2023 seisukoht). Kohus olles tutvunud esitatud tõenditega leiab, et kostja on veenvalt tõendanud ülesütlemisteadete kättetoimetamise. Hageja leiab, et lepingute ülesütlemise hoiatused ei vasta VÕS § 416 lg 1 nõuetele, mistõttu ei vasta ka lepingute ülesütlemine seaduse nõuetele. Kostja leiab, et kõik on seadustekohane. Kohus, olles tutvunud kostja enda poolt 06.03.2023 esitatud tõenditega (lepingute ülesütlemiste hoiatused) leiab, et need ei vasta VÕS § 416 lg 1 nõuetele. Ülesütlemishoiatused ei sisalda VÕS § 416 lg 1 sätestatud avaldust, et tähtaja täitmata jätmisel nõuab krediidiandja kogu võla tasumist. Seega seaduses sätestatud selgitust ülesütlemise sisulise tähenduse kohta, et ülesütlemise korral kuulub tasumisele kogu lepingut tulenev võlg, ei ole tarbijast laenusajale ülesütlemishoiatuses antud. Eeltoodu tõttu ei vasta lepingute ülesütlemine koos sellest eelnevalt hoiatamisega seaduses sätestatud nõuetele, mistõttu on lepingute ülesütlemine tühine. Kuivõrd lepingute ülesütlemine on tühine, anti täitmisele sissenõutavaks muutumata nõuded. Sundtäitmine tuleb täielikult lubamatuks tunnistada. Eeltoodust tulenevalt on sundtäitmine lubamatu täiteasjades nr 035/2018/2122; 035/2018/2123; 035/2018/2124 ja 035/2018/2125. Samuti leiab kohus, et isegi kui lepingute ülesütlemise hoiatused oleksid vastanud seaduse nõuetele, oleksid lepingute ülesütlemised tühised tarbijakrediidiilepingule esitatavate nõuete rikkumiste tõttu. Sellest järgnevalt allpool. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega. Kohus tuvastas, et sõlmitud lepingute järgi anti A. R.ile laenu järgmistes summades: - 27.06.2014 sõlmitud leping nr xxxx, summa 1000€; hageja igakuine makse teadmata; - 29.07.2014 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 2 ja 3, summa 700€, A. R.i igakuine makse suurus 84€; - 07.10.2014 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 4 ja 5, summa 1000€, A. R.i igakuine makse suurus 95€; - 16.01.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 6 ja 7, summa 700€, A. R.i igakuine makse suurus 74€; - 02.02.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 8 ja 9, summa 1000€, A. R.i igakuine makse suurus 79€; - 04.03.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 10 ja 11, summa 900€, A. R.i igakuine makse suurus 89€;

- 20.03.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 12 ja 13, summa 700€, A. R.i igakuine makse suurus 102€; - 30.04.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 14 ja 15, summa 1000€, A. R.i igakuine makse suurus 120€; - 08.06.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 16 ja 17, summa 1000€, A. R.i igakuine makse suurus 138€; - 08.07.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 18 ja 19, summa 1922,97€, A. R.i igakuine makse suurus 173€; - 23.07.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 20 ja 21, summa 2000€, A. R.i igakuine makse suurus 209€; - 07.09.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 22 ja 23, summa 1500€, A. R.i igakuine makse suurus 236€; - 22.09.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 24 ja 25, summa 1500€, A. R.i igakuine makse suurus 263€; - 23.10.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 26 ja 27, summa 2500€, A. R. igakuine makse suurus 308€; - 10.11.2015 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 28 ja 29, summa 8 054,33€, A. R.i igakuine makse suurus 336€; - 18.06.2016 sõlmitud leping nr xxxx ja xxxx lisa 1, summa 15 000€, A. R.i igakuine makse suurus 268€; - 14.06.2017 sõlmitud lepingu nr xxxx lisa 2, summa 5000€, A. R.i igakuine makse suurus 359€. Seega anti A. R.ile laenulepingu nr xxxx alusel kokku 25 477,30 eurot ning laenulepingu nr xxxx alusel 20 000€. Nähtuvalt sõlmitud lepingutest (sh sõlmitud hüpoteegilepingud nr xxxx, xxxx; xxxx; xxxx; xxxx) ei kantud kogusummad üle A. R.i pangakontole, vaid osa laenatud summadest kanti otse lepingutega seotud kulutuste katteks kolmandatele isikutele. Kohus on menetluse kestel kohtule esitatud tõendite alusel tuvastanud laenulepingute alusel A. R.ile tehtud järgnevad maksed: - 30.06.2014, tehingu sooritaja notar L. V., lepingu nr xxxx ja hüpoteegi seadmise lepingu nr xxxx alusel summas 891,10€; - 31.07.2014, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 2 ja 3 alusel summas 700€; - 09.10.2014, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 4 ja 5 alusel summas 1000€; - 16.01.2015, tehingu sooritaja notar M. V., lepingu nr xxxx lisa 6 ja hüpoteegi seadmise lepingu nr xxxx alusel summas 601,16€; - 03.02.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 8 ja 9 alusel summas 1000€; - 05.03.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 10 ja 11 alusel summas 900€; - 24.03.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 12 ja 13 alusel summas 700€; - 30.04.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 14 ja 15 alusel summas 1000€; - 08.06.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 16 ja 17 alusel summas 1000€; - 08.07.2015, tehingu sooritaja notar M. V., lepingu nr xxxx lisa 18 ja hüpoteegi seadmise lepingu nr xxxx alusel summas 1762,73€;

- 24.07.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 20 ja 21 alusel summas 2000€; - 08.09.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 22 ja 23 alusel summas 1500€; - 28.09.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 24 ja 25 alusel summas 1500€; - 26.10.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 26 ja 27 alusel summas 2500€; - 10.11.2015, tehingu sooritaja E OÜ, lepingu nr xxxx lisa 28 ja 29 alusel summas 8054,33€; - 19.10.2016, tehingu sooritaja notar A. K., lepingu nr xxxx ja hüpoteegi seadmise lepingu nr xxxx alusel summas 12 605,69€; - 15.06.2017, tehingu sooritaja notar K. K., lepingu nr xxxx lisa 2 ja hüpoteegi seadmise lepingu nr xxxx alusel summas 250,15€. Esitatud tõenditest nähtub, et A. R.ile tehti laenulepingute alusel ülekandeid lepingu xxxx alusel summas 25 109,32 eurot ning lepingu xxxx alusel 12 855,84 eurot. Samuti nähtub kohtule esitatud tõenditest, et A. R.ile väljastatud laenude arvelt on notarid vastavalt kokku lepitud lepingutingimustele tasunud 19.10.2016.a.: HLÜ-le GELDEX EESTI 756 eurot (selgitusega A. R.-osamaks ja sisseastusmismaks); OÜ-le R 450 eurot (selgitusega A. R. – teenustasu); GELDEX OÜ-le 919,99 eurot (selgitusega xxxx R.) ja 15.06.2017.a.: HLÜ-le GELDEX EESTI 250 eurot (selgitusega osamaks); OÜ-le R 250 eurot (selgitusega teenustasu); GELDEX OÜ-le 2 196,92 eurot (selgitusega xxxx R.); HLÜ-le GELDEX EESTI 1954,54 eurot (selgitusega xxxx R.). Hageja ei ole selle osas vastuväiteid esitanud. Hageja ei ole ka tõendanud enda väited selle osas, et ta lepingus kindlaksmääratud ja A. R.ile välja maksmisele kuuluvaid summasid ei ole kätte saanud. Seega saab kohus lugeda, et A. R.ile anti laenu kohtule esitatud lepingute alusel ning A. R.ile tehti laenu väljamakseid vastavalt lepingus kokkulepitule. Hageja küll väitis, et kostja esitatud pangakonto väljavõte ei ole usaldusväärne, kuid hoolimata kohtu selgitustest ei taotlenud hageja pangakonto väljavõte võltsituse tuvastamist, mistõttu arvestas kohus kostja esitatud pangakonto väljavõtte tõendite hulka ning kohus tuvastab mh, et esitatud pangakonto väljavõttes olevad andmed ühtivad laenulepingutes ning tehinguid teinud notarite poolt esitatud andmetega (sh maksekorraldustega). Hageja esitas kohtule väiteid selle osas, et kostja nõue on ebaselge, laenulepingud ja nende lisad ei vasta seal avaldatud andmete osas seaduses sätestatud nõuetele, mistõttu lepingutest ei tekkinud kohustust maksta kokkulepitud intressi, vaid kohaldamisele kuulub seadusest tulenev intressimäär, mis on lepingute kehtivuse ajal olnud 0 % aastas või nulli lähedal. Samuti leiab hageja, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vaidleb sellele vastu leides, et intressimäärad on õiged ning laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Sama sätte p 2 kohaselt käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. VÕS § 408 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema.

Kohus tuvastas, et sõlmitud laenulepingutes xxxx ja xxxx on välja toodud laenu kulukusemäär vastavalt lepingutele 22,50% + 6 kuu euribor ning 19,30% + 6 kuu euribor. Hageja väidab, et lepingutes välja toodud laenu kulukusemäär ei ole sama, mis tarbijakrediidi kulukuse määr, mistõttu kohaldub intressimäär VÕS § 94 järgi. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 sätestab, et lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevusvõi kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 sätestab, et kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. VÕS § 29 lg 8 sätestab, et lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Rahandusministeeriumi 13.10.2010 määrus nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ näeb ette arvutuskäigu, mille alusel arvutatakse laenu krediidi kulukuse määra. Nimetatud määr võtab arvesse kõik laenu väljastamisega kaasnevad vältimatud kulud nagu nt intressid, lepingutasu, lepingu haldustasu, laenu väljastustasu või muud vältimatud kulud. Kostja on 25.04.2022 menetlusdokumendis esitanud kohtule laenulepingu xxxx tarbijakrediidi kulukuse määra arvutuskäigu, mille kohaselt on laenulepingu xxxx tarbijakrediidi kulukuse määraks 19,30%, mis justkui ühtiks laenulepingus xxxx välja toodud laenu kulukusemääraga 19,30% + 6 kuu euribor. Küll aga, ei nähtu kostja poolt esitatud arvutuste kohaselt, et kostja oleks tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamisel arvestanud ka intressi suurusega, milleks oli sõlmitud lepingu kohaselt 0,032% päevas. Kostja lähtus enda arvutuskäigus laenatavast summast 15 000 eurot ning tõi mh arvutuskäigus välja, et muud kulud puuduvad, mis on ilmselgelt vastuolus laenulepingu xxxx p 1.9. Samuti on laenulepingus xxxx välja toodud brutosumma 32 160 eurot, mille kohta ei ole kostja üldse selgitusi andnud. Lähtudes laenulepingutes xxxx ja xxxx olevatest terminitest laenu kulukusemäär ning kostja esitatud tarbijakrediidi kulukusemäära arvutuskäigust, leiab kohus, et vaidluse all olevad lepingud siiski ei sisalda seadusega ette nähtud tarbijakrediidi kulukuse määra, mistõttu kohaldub sõlmitud lepingutele xxxx ja xxxx VÕS § 408 lg 4 alusel VÕS-i § 94 sätestatud intressimäär. Kohus nõustub siinkohal ka hageja seisukohaga selle osas, et ka kohtule esitatud laenulepingu lisadel ei ole tarbijakrediidi kulukuse määra välja toodud, mistõttu kohaldub ka neile VÕS-ist tuleneb seadusjärgne intressimäär. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastavalt VÕS § 408 lg 4 tagasimakseid intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määranud ja tarbijale teatavaks teinud nagu oleks pidanud ja seega on laenulepingud üles öeldud vääradel alustel ja seega on lepingute ülesütlemine olnud tühine, millest tulenevalt on ka kõik nende alusel algatatud sundtäitmised lubamatud.

Täitmisele anti sissenõutavaks muutumata ja ebaõiges suuruses nõuded. Sundtäitmine tuleb täielikult lubamatuks tunnistada. Kohus märgib, et isegi kui kostja oleks menetluse kestel VÕS § 408 lg 4 nõude täitnud ja hagejale teatavaks teinud, oleks praegu menetluses olevad sundtäitmised ikkagi lubamatud, kuivõrd alles peale selle uuesti määramise teostamist selguks, kas hageja täidab või ei täida tähtaegselt õigesti määratud kohustust või et kas hageja üldse on veel midagi võlgu. Eeltoodust tulenevalt on sundtäitmine lubamatu täiteasjades nr 035/2018/2122; 035/2018/2123; 035/2018/2124 ja 035/2018/2125. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et VÕS § 94 kohaldatava intressimäära kohaldamiseks annab aluse ka asjaolu, et kostja on kohtu hinnangul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mis on VÕS-is kehtestatud alates 01.07.2013 (sellest täpsemalt allpool). VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Krediidiasutus peab hindama isiku krediidivõimelisust. Seejuures kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist. Hageja leiab, et kostja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on välja toonud, et hageja oli laenude saamise ajal töövõimetu ja tema sissetulek oli riigi poolt makstavad toetused paarisaja euro raames. Vaatamata eeltoodule sõlmis kostja hagejaga laenulepinguid. Seaduse kohaselt on kostja kohustus tõendada, et järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja eitab vastutustundetut laenamist laenuandjate poolt. Kostja esitas kohtule tõenditena mh A. R.i laenutaotlused, milles A. R. oli välja toonud enda igakuised sissetulekud ja väljaminekud. Laenu andmisel tugineti ka sellele, et A. R.ile kuulus kaks korteriomandit, millest vähemalt ühte ta ei kasutanud enda elukohana ehk hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et pidada investeerimiskinnisvara (kuna hageja sai sellelt üüritulu). A. R. täitis kõiki laenulepingute aluseks olevaid kohustusi perioodil 10.07.2014 kuni 10.10.2017. Kohus tuvastas, et kostja on esitanud tõendina Lepingu nr xxxx osas hageja laenu suurendamise taotlused aastatest 2014 – 2015 + laenu suurendamised ja maksegraafikud, laenude suurendamistega hageja poolt antud kinnitused finantsilise olukorra mittemuutumisest ja riskide mõistmisest ning Lepingu nr xxxx osas laenutaotlused nii esialgse laenu kui selle suurendamise osas + vastavad lepingud ning laenu väljastamiseks kogutud kontoväljavõtted aastast 2016. Viidatud 2014 – 2015 laenutaotlustes on märgitud, et hageja igakuine sissetulek on ca 200 eurot ja muud sissetulekud ca 500 eurot ning samas, et hagejal on juba laenukohustus SAMPO panga ees summas ca 23 000 eurot, mille kuumakse on 209 eurot ja hageja igakuised kulud on ca 300 eurot. Asjaoludest nähtub, et enne laenulepingu nr xxxx ja selle lisade sõlmimist ei ole kostja

vähimalgi moel kogunud ega analüüsinud andmeid, ehkki sisulise ja põhjaliku analüüsi tegemine on laenuandja kohustus, mida saab täita vaid hoolikalt kogutud ja kontrollitud andmete põhjal. Kontoväljavõtet ega muud tõendit sissetulekute tõendamiseks nõutud ei ole. Seejuures on hageja kohtu hinnangul õigesti välja toonud, et digiallkirjadest nähtub, et kostja on laenu suurendamise otsused teinud juba enne seda, kui hageja on oma laenu suurendamise taotluse allkirjastanud. Selline käitumine ei näita kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Aastal 2016 kui hageja kontoväljavõtteid kontrolliti, pidi kostja nägema, et kuigi laenutaotluses oli märgitud, et hageja sissetulekuks on 750 eurot kuus + korteri ja garaaži väljaüürimisest tulu 750 eurot kuus, oli hageja ainukeseks sissetulekuks riiklikud toetused ca 350 eurot kuus. Lisaks eeltoodule on näha, et konto väljavõte tehti alles 19.10.2016 ehk päev pärast teise laenulepingu sõlmimist. Seejuures oli hagejal jätkuvalt võlg (nüüdseks SAMPO asemel) Danske panga ees summas 19 976 eurot ja Geldex OÜ ees summas 24 814.04 eurot (ilmselt esimesest lepingust nr xxxx). Kohtule jääb selgusetuks, kuidas on kostja hinnangul põhjendatud riiklikest toetustest summas ca 350 eurot kuus elavale isikule laenamine sellises ulatuses, et igakuine laenumakse on ca 700 eurot. Kohtu hinnangul on sellise käitumisega rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab ka, et isegi kui laenulepingus nr xxxx võisid hageja sissetulekud olla piisavad vastutustundlikuks laenamiseks, ei olnud need enam piisavad alates 2016. aastast kui sõlmiti teine laenuleping. Sellele viitavad ka kostja enda esitatud tõendid, mille kohaselt tekkis A. R.il tegelikult võlgnevus juba 2016.a kui A. R.il jäi tasumata makse summas 919,99 eurot ning talle saadeti 19.10.2016.a. võlateatis nr N61019-1. Nimetatud võlateatisest nähtub, et A. R.il jäi tasumata laenulepingu xxxx lisast 29 tulenev graafikujärgne makse summas 336 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded. Nimetatud makse tasumise tähtaeg oli 10.10.2016. Laenu andmine summas 15 000 eurot sõlmiti aga 18.10.2016, so A. R.i võlgnevuse tekkimisest ca nädal aega hiljem. Kummastav on ka asjaolu, et laenuleping nr xxxx nägi ette Geldex OÜ-le 919,99 euro suuruse ülekande tegemist, mille notar 19.10.2016 ka teostas makse selgitusega „xxxx R.“. Nimetatud asjaolude kokkulangevusest ja laenulepingu xxxx tingimustest, mille alusel tehti väljamakse mh kostjale võlgnetavas suuruses on võimalik välja lugeda, et laenuleping xxxx sõlmiti tegelikult laenulepingust xxxx tulenevate võlgnevuste katteks, millega A. R. võttis endale juurde täiendavaid lisakohustusi, mida ta tegelikkuses ei olnud võimeline enam täitma. Kohtu hinnangul on selliselt käitudes kostja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kohaldub sõlmitud lepingutele xxxx ja xxxx VÕS § 4034 lg 7 alusel VÕS-i § 94 sätestatud intressimäär. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastavalt VÕS § 4034 lg 7 tagasimakseid intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määranud ja tarbijale teatavaks teinud nagu oleks pidanud ja seega on laenulepingud üles öeldud vääradel alustel ja seega on lepingute ülesütlemine olnud tühine, millest tulenevalt on ka kõik nende alusel algatatud sundtäitmised lubamatud. Täitmisele anti sissenõutavaks muutumata ja ebaõiges suuruses nõuded. Sundtäitmine tuleb täielikult lubamatuks tunnistada. Kohus märgib, et isegi kui kostja oleks menetluse kestel VÕS § 4034 lg 7 nõude täitnud ja hagejale teatavaks teinud, oleks praegu menetluses olevad sundtäitmised ikkagi lubamatud, kuivõrd alles peale selle uuesti määramise teostamist selguks, kas hageja täidab või ei täida tähtaegselt õigesti määratud kohustust või et kas hageja üldse on veel midagi võlgu. Eeltoodust tulenevalt on sundtäitmine lubamatu täiteasjades nr 035/2018/2122; 035/2018/2123; 035/2018/2124 ja 035/2018/2125. Liaks eeltoodule on VÕS § 4034 lg 7 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine, kuid nimetatu ei välista ka VÕS § 4034 lg 8 järgi muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Kuivõrd kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist, mida on võimalik tasaarvestada ning nimetatu on samuti aluseks, et sundtäitmine TMS § 221 lg 1 esimese lause mõttes lubamatuks tunnistada. Samas kuivõrd kohus on juba eelpool otsuses leidnud, et sundtäitmine on antud juhul lubamatu muudel põhjustel, sh sellel põhjusel, et kostja enda nõude suurus tuleb veel ümber arvutada, leiab kohus, et antud vaidluse raames puudub põhjus ja isegi võimalus selle kahju suurust kindlaks määrata. Kohus märgib, et hageja on väitnud ka seda, et arvestatud intressimaksed olid suuremad, kui oleksid pidanud kokkulepitud intressimäära kohaselt olema ja seega on kostja läbi viinud pettuse ja pettuse tõttu on lepingud tühised TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja ei nõustu, et lepingu arvestuse puhul on intressimaksed suuremad kui peaksid olema. Kuivõrd kohus on eespool leidnud, et lepingujärgsed intressimäärad on tühised, ei näe kohus põhjendatud alust käesolevalt otsuses hinnata hageja poolt väidetud pettust ja heade kommete vastasust, kuid juhul kui lepingujärgsed intressimäärad peaksid siiski kehtima, peavad intressimaksed olema korrektsed ja vastama intressimäärale ning juhul kui kostja on arvestanud/võtnud hagejalt rohkem raha, kui oleks pidanud, on eelduslikult tegemist pettuse ja heade kommete vastasusega, millest tulenevalt võivad lepingud olla tühised ja isegi kui lepingud ei oleks tühised, oleks igal juhul kogu senine võla -ja tagasimaksearvestust kogumis väär ning sundtäitmine oleks ka sellel puhul lubamatu. Kokkuvõte Kõike eeltoodut kokku võttes rahuldab kohus hagiavalduse ning tunnistab sundtäitmise lubamatuks täiteasjades nr 035/2018/2122; 035/2018/2123; 035/2018/2124 ja 035/2018/2125 põhjustel, et: 1) lepingute ülesütlemine koos sellest eelnevalt hoiatamisega ei vasta VÕS § 416 lg 1 sätestatud nõuetele, mistõttu on lepingute ülesütlemine tühine ja kuivõrd lepingute ülesütlemine on tühine, anti täitmisele sissenõutavaks muutumata nõuded; 2) lepingud ei sisalda seadusega ette nähtud tarbijakrediidi kulukuse määra, mistõttu oleks kostja pidanud vastavalt VÕS § 408 lg 4 tagasimakseid intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema ja seega on laenulepingud üles öeldud vääradel alustel, mistõttu on lepingute ülesütlemine olnud tühine, millest tulenevalt anti täitmisele sissenõutavaks muutumata ja ebaõiges suuruses nõuded; 3) kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja oleks pidanud vastavalt VÕS § 4034 lg 7 tagasimakseid intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema ja seega on laenulepingud üles öeldud vääradel alustel, mistõttu on lepingute ülesütlemine olnud tühine, millest tulenevalt anti täitmisele sissenõutavaks muutumata ja ebaõiges suuruses nõuded.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.