XX hagi LogiSped OÜ vastu saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. mai 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
LogiSped OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
4571 eurot 24 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja XX (isikukood xxxxxxxxx), esindaja Lea Kurbel-Kalamees
lepinguline
Kostja LogiSped OÜ (registrikood lepinguline esindaja Janika Drobot
11967082),
Menetluse liik
Asja lahendamine 21. aprilli 2023. a istungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 10. mai 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta LogiSped OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus LogiSped OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-20-18685 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 16. oktoobril 2020 töövaidluskomisjonile avalduse LogiSped OÜ (kostja) vastu saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel hüvitise ja viivise saamiseks.
2.Töövaidluskomisjoni 27. novembri 2020. a otsusega nr 4-1/27/43/20 rahuldati avaldus osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja töötasu 3185,45 eurot, puhkusehüvitis 393,43 eurot, hüvitis suurusega 584 eurot TLS § 100 lg 4 alusel, viivis 27.11.2020 seisuga 97,95 eurot.
3.Kostja esitas 18. detsembril 2020 taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses.
4.Maakohus kohustas hagejat esitama hagi.
5.Hageja esitas 26. jaanuaril 2021 hagi, milles palus mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu 3185,45 eurot, puhkusehüvitise eest 393,43 eurot, hüvitise suurusega 584 eurot TLS § 100 lg 4 alusel, sissenõutavaks muutunud viivise 153,53 eurot ning edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.11.2015 töölepingu nr 6, mille kohaselt asus hageja alates 01.11.2015 täistööajaga tööle autojuhina. Hagejale rakendati summeeritud tööaega arvestusperioodiga 3 kuud, töötasu suurus oli 390 eurot (bruto) kuus ja töötasu väljamaksmise päevaks töötamise kuule järgneva kuu viimane tööpäev. Hageja ütles töölepingu 15.09.2020 saadetud sõnumiga TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles. Kostja maksis hagejalt töötasu viimati 2020. a märtsi eest. Hagejale ei makstud alates 2020. a aprillist kuni töölepingu ülesütlemiseni 15.09.2020 töötasu. Pärast viimase lähetuse lõppu 08.04.2020 hagejale tööd ei antud. Hageja pöördus korduvalt töö saamiseks kostja poole, kostja vastas, et tööd ei ole. TLS § 35 kohaselt pidi kostja maksma hagejale töötasu ka aja eest, mil tal ei olnud tööd anda. Lähtudes eeltoodust on hagejal saamata aprillikuu töötasu 584 eurot, maikuu töötasu 584 eurot, juunikuu töötasu 584 eurot, juulikuu töötasu 584 eurot, augustikuu töötasu 584 eurot ja 1.-15. septembri töötasu 10 tööpäeva eest 265,45 eurot (584÷22×10), kokku 3185,45 eurot.
5.2.Kostja ei maksnud hagejale viie kuu jooksul töötasu. Seega on kostja töötasu maksmisega oluliselt viivitanud, mis andis hagejale õiguse tööleping erakorraliselt üles öelda. Kuna kostja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, on see kehtiv ning hageja tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 15.09.2020. Lähtudes TLS § 100 lg-st 4 on hagejal õigus saada hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna hagejale tuli maksta töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääras, tuleb hüvitise arvutamisel võtta aluseks töötasu suurus 584 eurot kuus. Töölepingu p-i 6.1 kohaselt on hagejal õigus iga-aastasele puhkusele 28 kalendripäeva. Hageja 2020. aastal puhkust ei kasutanud. Hagejal on õigus saada 2020. aasta eest 19,87 päeva puhkust (01.01.2020–15.09.2020 töösuhte kestus 259 päeva). Hageja 6 kuu töötasu 2020. a märtsist kuni augustini on kokku 3504 eurot, kalendripäevatasu on 19,80 eurot, hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 393,43 eurot. Töölepingu p-i 5.3 kohaselt makstakse töötasu
2-20-18685 järgmise kuu viimasel tööpäeval. Seega pidi kostja aprillikuu töötasu 584 eurot välja maksma hiljemalt 29.05.2020, maikuu töötasu 584 eurot 30.06.2020, juunikuu töötasu 584 eurot 31.07.2020, juulikuu töötasu 584 eurot 31.08.2020 ning augustikuu ja septembri töötasu vastavalt 584 eurot ja 265,45 eurot töölepingu lõppemisel 15.09.2020. TLS § 84 lg 1 kohaselt pidi kostja maksma hagejale töölepingu lõppemisel 15.09.2020 välja ka hüvitise suurusega 584 eurot TLS § 100 lg 4 alusel ning hüvitise kasutamata puhkuse eest 393,43 eurot.
5.3.VÕS § 113 lg 1 kohaselt moodustab viivis aprillikuu töötasu 584 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 30.05.2020 kuni 27.01.2021 31,03 eurot, maikuu töötasu 584 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 01.07.2020 kuni 27.01.2021 26,94 eurot, juunikuu töötasu 584 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 01.08.2020 kuni 27.01.2021 22,99 eurot, juulikuu töötasu 584 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 01.09.2020 kuni 27.01.2021 19,03 eurot, augustikuu töötasu 584 euro, septembrikuu töötasu 265,45 euro, hüvitise kasutamata puhkuse eest 393,43 euro ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 584 euro, kokku 1826,88 euro väljamaksmisega viivitamise eest alates 16.09.2020 kuni 27.01.2021 53,54 eurot. Kokku on viivis hagi esitamise seisuga 153,53 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.1.Kostja väidete kohaselt leppisid pooled töölepingu lõpetamises kokku juba 28.03.2020, mil kostja teatas, et müüb ühe sõiduki ning lõpetab hagejaga töölepingu. Kostja teatas, et soovi korral võib hageja teha aprilli alguses veel ühe ringi teise sõidukiga, millega hageja nõustus. 2020. a aprillis, kui hageja tuli tagasi järgekordselt veolt, kooskõlastas kostjaga järgmise veo toimumise aja ja lubas hageja koju Riiga. Pärast seda ei võtnud hageja enam kostjaga ühendust ega vastanud kostja teavitustele. Hageja otsustas jääda alates 04.04.2020 koju, teatades kostjale, et tema enesetunne on kehv. Kuna hagejaga kooskõlastatud reis pidi algama nädala pärast, lubas kostja ta koju. Kui hageja oleks teavitanud, et tema kodu on seekord Venemaal, ei oleks kostja hagejat koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmeid ja piiride sulgemist arvestades koju lubanud. Arvestades, et Eesti ja Läti vahel reisimisel karantiinikohustust ei olnud, lubas kostja hageja koju Lätti. Alates 07.04.2020 kuni 14.04.2020 puudus kostjal hagejaga igasugune kontakt. Hageja ei reageerinud korduvatele telefonikõnedele ja sõnumitele. 17.04.2020 selgitas kostja hagejale, et tööleping lõpetatakse kas hagejapoolse töölepingu rikkumise tõttu või kokkuleppel, sest hageja jättis tööle ilmumata ning kostja võimalikest takistustest töökohustuste täitmisel teavitamata. Hageja rikkus nii TLS § 15 lg 2 p-s 2 kui TLS 15 lg 2 p-s 7 sätestatud kohustusi. Tööle mitteilmumisega põhjustas hageja kostjale otsese kahju, kuna kliendi poolt tellitud vedu jäi ära ja klient tellis veo mujalt. Kostja oli sunnitud palkama hageja tööülesannete täitmiseks uue töötaja.
6.2.Hagejaga saavutatud kokkuleppe kohaselt lõpetasid pooled töölepingu 03.04.2020, mil hageja lõpetas töötamise ja selle kohta tehti kanne töötamise registrisse. Hageja oli töölepingu lõppemisest teadlik. Kui eeldada kostja esitatud väidete ebaõigsust, oli hageja töölepingu lõpetamisest teadlik hiljemalt 12.05.2020. Seega ei oma hageja esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus töölepingu varasema lõppemise tõttu õiguslikku tähendust. Hageja töövaidluskomisjonile sõnumirakenduse vahendusel esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus on tehtud 15.09.2020 ehk rohkem kui 6 kuu möödumisel töölepingu lõpetamisest ning päevast, millal hageja pidi töölepingu lõppemisest teada saama. Arvestades, et hageja sai töölepingu lõppemisest teada töötamise registri vahendusel, siis maksukorralduse seaduse kohaselt on töötamise registri kandel õiguslik tähendus. Hageja poolt esitatud nõuded on TLS § 31 järgi aegunud.
2-20-18685 Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 10.05.2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 3285,45 eurot, kasutamata puhkuse hüvitise 393,43 eurot, hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel, sissenõutavaks muutunud viivise 153,53 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud.
7.1.Maakohus tuvastas järgmist: -
Pooled sõlmisid 01.11.2015 töölepingu, mille alusel hageja asus täistööajaga tööle autojuhina.
-
Hagejale kohaldati summeeritud tööaega arvestusperioodiga kolm kuud.
-
Töötasu oli 390 eurot (bruto) kuus ning töötasu väljamaksmise päevaks oli töötamise kuule järgneva kuu viimane tööpäev.
-
2020. a aprillist alates ei ole hageja tööl käinud ning samast ajast on maksmata töötasu.
Pooled vaidlevad töölepingu lõppemise aja ja aluse üle.
7.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tööleping lõpetati poolte kokkuleppega 03.04.2020. Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole hageja avaldanud tahet töölepingut 03.04.2020 lõpetada. Seega on kostja väide hageja esitatud töölepingu lõpetamise avaldusega vastuolus. Kanne töötamise registris ei lõpeta töölepingut ega asenda TLS § 95 lg 1 esimeses lauses sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud ülesütlemisavaldust. Kostja 28.03.2020 sõnum, milles ta teatab, et pani auto müüki ja kavatseb aprilli alguses hagejaga töölepingu lõpetada, ei tõenda poolte kokkulepet lepingu lõpetamiseks, kuna tegemist ei ole sõnaselge tahteavaldusega tööleping üles öelda, puudub ülesütlemise alus ja täpne kuupäev. Sõnumite sisu puudutab müüki mineva auto kostjale üleandmist ja hageja isiklike asjade autost äravõtmist, misjärel hageja pidi siirduma puhkusele ja sõitma koju. Samuti puudub hageja kirjalik nõusolek töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Vastuolus kostja väitega kokkuleppel töölepingu lõpetamise kohta 03.04.2020 on kostja 17.04.2020 sõnum hagejale, milles kostja küsib hagejalt, kas viimane sõitis välja, ning poolte 12.05.2020 kirjavahetus, milles hageja teatab kostjale töölepingu lõpetamisest 03.04.2020 ja hageja küsib kostjalt, miks ta sai töölepingu lõpetamisest teada registrikandest.
7.3.Maakohtu hinnangul on hageja esitanud 15.09.2020 vormi- ja sisu nõuetele vastava tahteavalduse töölepingu lõpetamiseks. Hageja 15.09.2020 sõnumiga on tõendatud, et ta saatis kostjale sõnumi, milles teatas töölepingu ülesütlemisest 15.09.2020 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel tööandjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu. Kostja ei ole sõnumi kättesaamist vaidlustanud. Seega on kostja hageja ülesütlemisavalduse kätte saanud ning ülesütlemine on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele (TsÜS) §-le 69 kehtiv. Kui tööandja ei nõustunud töötaja ülesütlemisavalduses esitatud põhjendustega, oleks ta pidanud TLS § 105 lg 1 järgi esitama kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kuna kostja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, on see TLS § 105 lg-st 2 tulenevalt kehtiv ning hageja tööleping lõppes 15.09.2020 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.
7.4.Maakohus tuvastas, et poolte tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel tööandja rikkumise tõttu seoses töötasu maksmata jätmise ja töö andmata jätmisega. Seega on töötaja TLS § 100 lg-st 4 tulenev hüvitise nõue põhjendatud. Hageja palus mõista hüvitisena välja ühe kuu keskmise töötasu s.o 584 eurot. Maakohus leidis, et see nõue on põhjendatud ja hüvitis tuleb kostjalt välja mõista.
2-20-18685
7.5.Hageja sõnumitega kostjale on tõendatud, et alates 08.04.2020 kostja enam hagejale tööd ei andnud. Kostja vastas hagejale, et tal ei ole tööd anda. Tulenevalt TLS § 35 pidi kostja maksma hagejale töötasu ka aja eest, millal tal ei olnud tööd anda. Arvestades, et töösuhe ei lõppenud poolte kokkuleppel 2020. a aprillis, vaid kehtis kuni 15.09.2020 ning tööandja ei kindlustanud sel ajavahemikul töötajat tööga, siis on hagejal õigus saada töötasu ajavahemiku 01.04.2020–15.09.2020 eest 3185,45 eurot (5×584+584÷22×10). Tööandja ei ole tõendanud, et ta oleks antud ajavahemikul hagejale tööd andnud või töötasu maksnud. Järelikult kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3185,45 eurot (bruto). Maakohus leidis, et ka viivisenõue maksmata töötasult on põhjendatud ning tuleb samuti rahuldada.
7.6.Kostja aegumise vastuväite osas leidis maakohus, et hageja nõue ei ole aegunud. Töötasult arvutatava viivise nõudele kohaldub TLS § 29 lg-s 9 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Puhkusehüvitise nõude esitamine on seotud põhipuhkuse nõude üheaastase aegumistähtajaga TLS § 71 ja § 68 lg 6 järgi. Arvestades, et hageja tööleping lõppes 15.09.2020 ja ta pöördus töövaidluskomisjoni 16.10.2020, siis ei ole hageja nõuded aegunud.
7.7.Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise tõttu kostja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.1.Maakohus on eksinud aegumise vastuväite hindamisel. Hagejal oli TLS § 31 järgi õigus esitada töövaidluskomisjonile nõue 4 kuu jooksul alates töölepingu lõpetamisest teada saamisest. Tööleping lõppes 03.04.2020. Lepingu lõpetamisest teatas tööandja töötajale 21.02.2020 SMS-iga ning 28.03.2020 kinnitas lepingu lõpetamist. Isegi kui hageja sai töölepingu lõpetamisest teada mais 2020, oli tal võimalik töövaidluskomisjoni pöörduda septembrini. Tegelikult oli töötajale juba 2020. a aprillis selge, et talle rohkem tööd ei pakuta.
8.2.Töötaja avaldus töölepingu ülesütlemiseks ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi, sest tööandja oli eelnevalt lepingu üles öelnud ning leping oli lõppenud.
8.3.Isegi kui tööleping oleks edasi kehtinud, oleks töötasunõuete rahuldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Töötaja ei teinud enam faktiliselt tööd, mistõttu töötasunõude rahuldamisel rikastuks töötaja alusetult. Seejuures pidi töötaja juba 2020. a mais saama teada töölepingu lõpetamise kandest töötamise registris, kuid esitas töötasunõude alles septembris. Töötaja ei öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul TLS § 91 lg 4 mõttes ning seda asjaolu tuleb arvestada töötasunõude lahendamisel, samuti hüvitisnõude lahendamisel. Töötasu tuleb välja mõista üksnes samas ulatuses, nagu töötajal oleks õigus siis, kui ta oleks töölepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul. Arvestada tuleb ka seda, et töötaja ei ilmunud kokkulepitud ajal tööle. Vastustaja seisukoht
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
11.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest (otsuse p 7.1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
12.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2-20-18685
13.Apellatsiooniastmes rajab kostja oma peamise argumendi väitele, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel 2020. a aprillis. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et tööleping ei lõppenud kostja väidetud viisil ning põhjendas seda järeldust piisavalt. Maakohus märkis õigesti, et kostja 28.03.2020 sõnum, milles ta teatab, et pani auto müüki ja kavatseb hagejaga aprilli algul töölepingu lõpetada, ei tõenda poolte kokkulepet lepingu lõpetamiseks, kuna tegemist ei ole sõnaselge tahteavaldusega tööleping üles öelda.
13.1.Kohtupraktikas on peetud tööandja avaldust, milles ta teatab oma kavatsusest tööleping üles öelda, tingimuslikuks ülesütlemisavalduseks, mis on TLS § 95 lg 1 teise lause järgi tühine (Tartu RgKKo 17.05.2021, 2-20-14339, p 7). Praegusel juhul ongi tööandja 28.03.2020 sõnum käsitatav tingimusliku ülesütlemisavaldusena, mis TLS § 95 lg 1 järgi on tühine.
13.2.Maakohus leidis õigesti, et kanne töötamise registris ei lõpeta töölepingut ega asenda TLS § 95 lg 1 esimeses lauses sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud ülesütlemisavaldust. Kohtupraktikas on kinnitatud, et ainuüksi tööandjapoolne töölepingu lõpetamise kanne ei korva ülesütlemisavalduse puudumist ning ei lõpeta pooltevahelist töölepingut (Tartu RgKKo 17.05.2021, 2-20-14339, p 8).
13.3.Maakohus leidis õigesti, et 28.03.2020 sõnumist ega kande tegemisest töötamise registris ei saa järeldada, et hageja ja kostja leppisid töölepingu lõpetamises kokku suuliselt. Ühtegi tõendit, et hageja sellise tahteavalduse tegi, asjas ei ole.
14.Kolleegium ei nõustu kostja arvamusega, et hageja töötasunõue on täielikult või osaliselt hea usu põhimõttega vastuolus seetõttu, et töötaja ütles töölepingu üles alles 6 kuud pärast viimast töötegemist.
14.1.Riigikohus on selgitanud, et kui tegemist on jätkuva rikkumisega, ei pruugi VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg olla VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem (RKTKo 27.03.2013, 3-2-1-22-13, p 22). Kolleegiumi hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka TLS § 91 lg 4 järgi mõistliku tähtaja sisustamisel. Ka kostja möönab, et jätkuva rikkumise korral ei tohiks tekkida olukorda, kus töötaja ei saagi enam töölepingut lõpetada.
14.2.Et hageja ei ületanud mõistlikku tähtaega töölepingu üles ütlemiseks TLS § 91 lg 4 mõttes, ei saanud see kaasa tuua ka töötasunõude hea usu põhimõtte vastasust. Töölepingu varasem lõpetamata jätmine ei ole kolleegiumi hinnangul töötajale ette heidetav. Tööandjal oleks hoolsal tegutsemisel olnud võimalik töölepingu lõpetamine ühemõtteliselt fikseerida ja hõlpsalt välistada see, et töötaja tööd ei tee, aga säilitab õiguse töötasule.
14.3.Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane kaaluda, kas töötaja pidi 2020. a aprillis aru saama, et talle tõenäoliselt rohkem tööd ei pakuta. Töötaja ei pea mõistatama, kas tööandja soovib temaga töösuhte lõpetada ega pea selle kahtluse korral ise töölepingut lõpetama. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.