OÜ hagi Aleksander Konstantinova ja Maia vastu tahteavalduste
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.P.KAUBATRANS OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
76 142 eurot 71 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja:
A.P.KAUBATRANS
OÜ (registrikood 10298294), esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma Kostja: Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglane Tartu vald (Tartu vallavalitsuse kaudu), vallasekretär Eve Kallas Kostjad: Rita Konstantinova (isikukood XXXXXXXXXXXX) ja Maia Vesterinen-Kossova (isikukood XXXXXXXXXXXX), ühine esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar
1(17)
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus osas, milles maakohus ei rahuldanud A.P.KAUBATRANS OÜ viivisenõuet Aleksander Konstantinovi vastu ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest. Teha uus otsus, millega rahuldada A.P.KAUBATRANS OÜ eelnimetatud nõue ning mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglaselt) välja viivis ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest 1142 eurot 71 senti. Samuti muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon selle vaidlustatud osas muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
Lugeda Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: " 1. Rahuldada A.P.KAUBATRANS OÜ hagi Tartu valla (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglase) vastu kahju hüvitamise nõudes osaliselt.
2.Mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglaselt) A.P.KAUBATRANS OÜ kasuks välja 84 090 eurot 49 senti.
3.Mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovilt üldõigusjärglaselt) A.P.KAUBATRANS OÜ kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti alates 25. jaanuarist 2019 kuni 23. veebruarini 2022 summas 20 734 eurot 64 senti.
4.Mõista Tartu vallalt (Aleksander Konstantinovilt üldõigusjärglaselt) A.P.KAUBATRANS OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti alates
24.veebruarist 2022 kuni võlgnevuse tasumiseni.
5.Jätta rahuldamata A.P.KAUBATRANS OÜ hagi Tartu valla (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglase), Rita Konstantinova ja Maia VesterinenKossova vastu tahteavalduse asendamise nõudes."
Tühistada käesoleva otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
Jätta maakohtu menetluse menetluskulud A.P.KAUBATRANS OÜ hagis Tartu valla (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglase) vastu 25% ulatuses A.P.KAUBATRANS OÜ ja 75% ulatuses Tartu valla kanda.
Jätta maakohtu menetluse menetluskulud A.P.KAUBATRANS OÜ hagis Tartu valla (Aleksander Konstantinovi üldõigusjärglase), Rita Konstantinova ja Maia Vesterinen-Kossova vastu tahteavalduse asendamiseks poolte endi kanda.
Jätta apellatsiooniastme Rita Konstantinova ja Maia Vesterinen-Kossova menetluskulud A.P.KAUBATRANS OÜ kanda ning A.P.KAUBATRANS OÜ ja Tartu valla menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
2(17)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.P.KAUBATRANS OÜ esitas 25. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule hagiavalduse, mille hilisemaid muudatusi arvestades palus Aleksander Konstatinovilt (kostja I) välja mõista kahjuhüvitise 137 720 eurot 65 senti ning sellelt summalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasi arvutatuna põhinõudelt samas määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Lisaks esitas hageja kostjate vastu järgmised nõuded: ▪
kohustada kostjat I, Rita Konstantinovat (kostja II) ja Maia Vesterinen-Kossovat (kostja III) andma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 tähenduses) tahteavaldus, et kinnisasi asukohaga X talu, X küla, Tartu vald, Tartumaa (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX; X kinnistu) antakse kostja I ja kostja II ühisomandisse.
▪
Kohustada kostjaid andma nõusolek X kinnistu (registriosa nr XXXXXX) kohta avatud kinnistusraamatu kolmanda jao kande, mille kohaselt on seatud isiklik kasutusõigus elamule ühiselt kostjate I ja II kasuks, kustutamiseks.
▪
Kohustada kostjaid andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 tähenduses) X kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa teise jao omanikukande, mille kohaselt on kostja III kinnisasja omanik, kustutamiseks ning kinnistusraamatu teises jaos uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ühisomanikena kinnistusraamatusse kostja I ja kostja II.
2.Hagiavalduse algses tekstis esitas hageja lisaks nõude tuvastada kostjate vahel sõlmitud X kinnistu võõrandamise ja isikliku kasutusõigusega koormamise tehingu tühisus. Maakohus jättis selle nõude 30. jaanuari 2019. a määrusega TsÜS § 371 lg 1 p 5 alusel menetusse võtmata. Määrus on jõustunud.
3.Seoses kostja I surmaga 3. juulil 2022 kaasas ringkonnakohus hageja taotlusel
7.märtsi 2023. a määrusega kostja I üldõigusjärglasena menetlusse Tartu valla (Tartu Vallavalitsuse kaudu).
3(17)
4.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt oli hageja ja kostja I vahel 15. jaanuaril 2018 sõlmitud tööleping nr 270 (tööleping), mille järgi oli kostja tööle võetud autojuhina. Töö täpsem sisu oli määratletud töölepingu lisaks olevas autojuhi ametijuhendis. Kostja I palk oli töölepingu p 4.1 järgi 500 eurot kuus. Kostja I töö sisuks oli hagejale kuuluva veoki/autorongi juhtimine Euroopa Ühenduse maade piires. Kostja I juhtis 29. septembril 2018 Itaalia Vabariigis Trieste vallas Cattinaras SS 202 maanteel hagejale kuuluvat autorongi (veduk Scania registreerimismärk XXXXXXX; haagis Krone registreerimismärk XXXXXXX), põhjustades kaks liiklusavariid. Esimese liiklusavarii puhul ei veendunud kostja I reastudes manöövri ohutuses, mistõttu toimus kokkupõrge A. Amodeo juhitud sõiduautoga Renault Clio, mille tagajärjel tekkis kannatanule varaline kahju. Umbes 30 km pärast esimese liiklusõnnetuse toimumist kaotas kostja I juhitud autorong vasakkurvi läbides juhitavuse, sõitis vastu tee paremale poolsele teepiirdele, põrkas sealt vastu vasakut teepiiret ja seejärel uuesti vastu paremat teepiiret. Nii veduk kui haagis said teepiirdega kokkupõrke tulemusel olulisi kahjustusi ning samuti paiskus välja veoseks olnud last. Itaalia Riigipolitsei Liikluspolitsei osakonna protokollist nähtub, et kostja I rikkus liikluseeskirja (Codice della strada) artiklit 186 (joobes juhtimine), artiklit 141/2-11 (ebaõige sõidukiirus) ja artiklit 15 (keelatud teod) sätteid. Liiklusavarii tõttu on hagejal tekkinud varaline kahju nii sõiduki kui veose kahjustumisest. Kostja I põhjustatud liiklusavarii tõttu kahjustus või hävis veoseks olnud kaup, mille omanikud on esitanud hagejale kahjunõuded. Liiklusavarii tagajärjel muutusid kasutuskõlbmatuks ka hagejale kuulunud veok ja haagis ning kuna nende parandamise kulud ületavad samaväärsete esemete hindu, lähtub hageja sellekohase hüvitisnõude esitamisel veoki ja haagise turuväärtusest. Lisaks oli hageja sunnitud kandma kulutusi liiklusavarii sündmuskoha koristustöödeks ning veoki ja haagise vraki ning kauba ja jäänuste transpordiks Eestisse ning tasuma veoki ja haagise kaskokindlustuse makseid. Kokku soovib hageja kostjalt I 137 720 euro 65 sendi hüvitamist. Hageja nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamist reguleerivad sätted (eeskätt VÕS § 115, § 127, § 132) ning erinormina töölepingu seaduse (TLS) sellekohane regulatsioon. Ametijuhendi (töölepingu lisa 1) kohaselt oli kostja I kohustatud täitma tööandja esindajate seaduslikke korraldusi ning suhtuma temale usaldatud töövahenditesse (auto, haagis jms) heaperemehelikult. Kostja I eiras hageja juhiseid, kui kaldus olulisel määral kõrvale ettenähtud marsruudist ning asus sõidukit juhtima ohutuks vedamiseks ilmselgelt ebasobival ajal, soodustades sellega ohuriskide (teeolud, liiklustihedus, õhtune aeg jne) teket. TLS § 15 lg 2 p-d 5 ja 9 sätestavad töötaja kohustusena hoiduda tegudest, mis kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist ja vara ning hoiduda tegevusest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Kostja I ametijuhendi kohaselt oli kostja kohustatud kinni pidama liikluseeskirjadest (p 3.4) ja mitte asuma tööle autorongiga, kui pole eelnevalt saanud seadusega ettenähtud puhkeaega või kui ta on haige või joobeseisundis. Kuivõrd kostja I juhtis hagejale kuuluvat autorongi alkoholijoobes, rikkus liikluseeskirju ning põhjustas seetõttu tervisekahju iseendale ning varalise kahju nii hagejale kui hageja klientidele ja äripartneritele, on kostja I taolise käitumisega tahtlikult ja olulisel määral rikkunud töölepingut. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi (TLS § 72). Kuna kostja I põhjustas liiklusõnnetuse juhtides sõidukit alkoholijoobes ja eiras liikluseeskirju, milline seisund tuleneb vahetult tema teadlikust ja eesmärgipärasest tegevusest, on hageja hinnangul kostja I süü vormiks tahtlus (VÕS § 104
4(17)
lg 5). Kostja I tegevus oli otseselt suunatud lepingurikkumisele ja õigusvastase tagajärje saavutamisele. Hageja hinnangul on täidetud kostja I vastutuse (kahju hüvitamiskohustuse) tekkeeelduseks olevad üldised koosseisulised eeldused ning kostja I on kohustatud tekitatud kahju hüvitama. Kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest, need kohustused ise täitma (TLS § 76 lg 1) ning tööandja võib taolise kahju hüvitamist töötajalt nõuda TLS § 74 alusel (TLS § 76 lg 2). TLS § 74 lg 1 sätestab, et kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Hageja hinnangul ei esine VÕS §-des 139 ja § 140 või TLS § 74 lg-s 2 sätestatud kostja I vastutust välistavaid või piiravaid asjaolusid.
5.Hageja pöördus kostja I poole 22. novembril 2018 ja 19. detsembril 2018 ettepanekuga hüvitada kahju, kuid kostja I kahju ei hüvitanud. Kostja I ainsaks varaks, millele saaks sissenõuet pöörata, oli abikaasade ühisvarasse kuuluv kostja II nimele registreeritud X kinnistu. Kostjad I ja II on aga selle kinnistu võõrandanud ja koormanud. Kinnistusraamatusse on 7. jaanuaril 2019 X kinnistu omanikuna kantud kostja III (kes hagejale teadaolevalt on kostjate I ja II tütar) ning kinnistu on koormatud isikliku kasutusõigusega elamule kostjate I ja II kasuks. Lisaks on Arco Vara Kinnisvarabüroo AS avaldanud X kinnistu müügikuulutuse hinnaga 150 000 eurot. Kostjate vahel sõlmitud kinnistu kinke- ja koormamise tehingud on vastuolus heade kommetega, sest need on toimunud teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga vältida/välistada kinnisasjale (kui kostjale I kuulunud varale) sissenõude pööramist hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamise korral ning seeläbi hagejat kahjustada. Kostja III poolt kinnistu heauskne omandamine ei ole tehinguosaliste käitumisest ja kaasuse asjaoludest tulenevalt võimalik. Asjaõiguslepingu tühisus headele kommetele mittevastavuse tõttu on võimalik, kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine. Kinnistu kinkelepingu eesmärgiks polnud mitte kostjate väidetud põlvkondlik majandamisjärjepidevus, vaid kostjate teadlik ja tahtlik tegevus eesmärgiga vältida kinnisasjale sissenõude pööramist. Kinketehing ja kinnistu koormamine tehing kostja I isikliku kasutusõigusega, on tühised. Tühisest tehingust ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi ning hageja on õigustatud nõudma tehingueelse õigusolukorra taastamist (restitutsiooni) tühise tehingu tõttu teostatud kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kuigi varem oli kinnistusraamatusse X kinnistu omanikuna kantud üksnes kostja II, kuulub kinnistu abikaasade (kostja I ja II) ühisvarasse, mistõttu kostja I on kinnistu ühisomanik (perekonnaseaduse § 25). Hageja kostja I võlausaldajana omab õigustatud huvi kostja I kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikuna. Kostjate õiguskäsitlus hagejal nõudeõiguse puudumisest tagasivõitmisregulatsiooni tõttu pankroti- või täitemenetluses on ekslik ning viited seda seisukohta põhjendavale kohtupraktikale asjakohatud. Seega on kinnistu kinke- ja koormamistehingud tühised ning hageja on õigustatud nõudma kostjatelt tahteavaldusi/nõusolekuid kinnistusraamatus vastavate muutmiskannete tegemiseks.
6.Tartu Maakohus tagas 29. jaanuari 2019. a määrusega hagi ja seadis kostjale III kuuluvale X kinnistule käsutamise keelumärke hageja kasuks. Tartu Ringkonnakohus jättis
4.märtsi 2019. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määrus jõustus 26. märtsil 2019.
Kostjad hagi ei tunnistanud. 5(17)
7.1.Kostja I oli 2018. aasta septembris välislähetuses ja täitis oma tööülesandeid kaugveoautojuhina. Reedel, 28. septembril 2018 sai täis tema lubatud sõiduaja norm ja kostja I peatus puhkeaja kasutamiseks Padova autogrilli parklas. Kostja I pidi uuesti sõitu alustama pühapäeval, 30. septembri 2018 varahommikul. Kostja I puhkas parklas, kuid
29.septembri 2018 õhtul sattus kostja I vägivaldse rünnaku ohvriks, mille tagajärjel kaotas ajutiselt teadvuse. Vigastatud ja šokiseisundis kostjal I õnnestus jõuda auto kabiini, ta käivitas auto ja sõitis kohe parklast välja. Kostja I põgenes hädaseisundis. Kuna tegemist on eraldatud sõidusuundadega, mitme sõidureaga maanteega, puudus kostjal I pikalt peale parklast väljasõitu võimalus teelt maha keerata või sõidusuunda muuta. Kostja I ei mäleta, kui pika maa ta mööda teed sõitis, tõenäoliselt ei olnud ta oma tervisliku seisundi tõttu võimeline seda ka adekvaatselt hindama. Avariisid kostja I ei mäleta, kuna tõenäoliselt oli ta šokiseisundis, võimalik, et ta kaotas sõidu ajal lühiajaliselt teadvuse. Teadvusele tuli kostja I alles pärast seda, kui talle oli tehtud operatsioon ja ta oli Trieste haigla intensiivraviosakonnas hingamisaparaadi all. Hageja kahju hüvitamise nõue eirab töölepingu seaduse regulatsiooni. Töötaja vastutus ei ole piiramatu. Töötaja ei ole töölepingut rikkunud, rääkimata sellest, et rikkumine oleks olnud tahtlik. Liiklusõnnetus on tüüpiline veoettevõtja risk, mistõttu sellest lähtuv kahju TLS § 74 lg 2 teisest lausest lähtuvalt hüvitamisele ei kuulu. Seetõttu on kostja I vastutus juba eos välistatud. Kui kahju hüvitamine on siiski võimalik, siis tuleb arvestada TLS § 72 ja § 16 lg 2 alusel töötaja hoolsust. Tööandja ei saa töötaja vastutuse põhistamisel tugineda varalise vastutuse lepingule, sest poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse leping on TLS § 75 lg 2 ja TsÜS § 87 alusel tühine ning hageja ei saa sellele tugineda. Isegi kui leida, et kostja I vastu nõude esitamine on võimalik, on nõue ikkagi välistatud TsÜS § 141 lg 1 alusel, kuna kostja käitus ülalkirjeldatud sündmuste (rünne) tõttu hädaseisundis. Hageja väide, nagu oleks kostja I olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes, on tõendamata ning ei vasta ka tegelikkusele. Samuti on tõendamata hageja väidetud kahju suurus. Hageja peab esmalt tõendama, milline kaup laaditi autole, kui suur oli selle väärtus ning seejärel, milline kaup oli autos pärast õnnetust ning kui suur oli selle väärtus. Hageja kahju saab seisneda vaid nende väärtuste vahes, kuid selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Tõendamata on kõik väited, mis puudutavad veoki ja haagise väärtust ning transporti, samuti koristustöid. Isegi kui kahjunõue oleks põhjendatud, tuleks väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel nullini, arvestades kostja I üliväikest sissetulekut ning kostjal I endal liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusi.
7.2.Hageja nõue kostjate tahteavalduste asendamiseks on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue, mis puudutab kinnistu omandi üleandmist, tuleb jätta läbi vaatamata. Kinketehing tehti kostja I tervislikust seisundist tulenevate asjaolude tõttu ja kinkijatel ning kingisaajal puudus heade kommete vastane eesmärk kellegi huvide kahjustamiseks. On tavapärane, et sellises olukorras antakse talu üle järgmisele põlvkonnale ning jäetakse endale eluaegne kasutusõigus elupaiga tagamiseks. Sellisel tehingul ei ole eesmärki pääseda võlausaldajate eest. Selline eesmärk oleks ka ainetu, sest kostjal I ei ole teisi võlausaldajaid peale hageja ning hageja nõue on eeltoodud põhjendustel täies ulatuses alusetu. Lisaks saaks isik, kes ei ole tehingu pool, tehingu, sh asjaõigusliku käsutuslepingu, tühisusele tugineda juhul, kui tal on tühisuse tuvastamise vastu õigustatud huvi ja tehingu kehtivusest sõltuvad tema õigused ja kohustused. Hagejal sellist õigustatud huvi ei ole ning ei saa olla. Hageja saab positiivse kohtulahendi korral esitada kohtutäiturile täitmisavalduse ning algatada täitemenetluse. Kui võlgnikul ei õnnestu täitemenetluses hageja nõuet täies ulatuses täita, on võlausaldajal õigus esitada täitemenetluse seadustiku 6(17)
(TMS) § 187 lg 1 alusel tagasivõitmise hagi. Seega on väide, nagu oleks hageja õiguse tegelik maksmapanek mingil viisil võimatuks muudetud, ebaõige.
MAAKOHTU LAHEND
8.Maakohus rahuldas 23. veebruari 2022. a otsusega hagi kostja I vastu osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 84 090 eurot 49 senti. Samuti mõistis kohus kostjalt I hageja kasuks välja viivise 19 591 eurot 93 senti ajavahemiku 28. märts 2019 kuni 23. veebruar 2022 eest ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti alates 24. veebruarist 2022 kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tühistas otsusega 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
8.1.Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja I ei ole sõlminud kehtivat varalise vastutuse kokkulepet TLS § 75 järgi, tuleb hageja kui tööandja nõue lahendada VÕS 7. ptk alusel, arvestades TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid (TLS § 1 lg 3). Selleks, et hinnata kas kostja I rikkus tahtlikult töölepingut, autojuhi ametijuhendit ja seadust, on võtmeküsimus see, kas kostja I põhjustas eelnimetatud liiklusõnnetused joobeseisundis või on tema käitumise taga olnud kostja I kirjeldatud šokk, mis kaasnes füüsilise ründega. Maakohus järeldas, et liiklusõnnetus toimus vale kiiruse vaiku ja juhi alkoholijoobe tõttu. Veokiga sõitu alustades võis kostja I tegutseda küll hädaseisundis (TsÜS § 141 lg 1), kuid pärast rünnet ei olnud kostjal I mingit õigustust sõita 3 tundi ja 40 minutit mööda kiirteed. Kostjal I oli rahvusvaheliste vedude autojuhina staaži 20 aastat, mistõttu talle pidi olema teada ja aru saada, et tekkinud olukorras tuli tal kutsuda abi. Abi saanuks kostja I kutsuda kas raadio või telefoni teel ning esimesel võimalusel otsida sobiv kiirteelt maha pööramise võimalus ja seal abi oodata. Isegi kui nõustuda kostjaga I selles, et ta oli füüsilise ründe tõttu šokis nii pikka aega, on põhjendatud arvata, et kostja I segasusseisundit võimendas tema joobeseisund. Kohus leidis, et kostja I on kahju tekitamises süüdi. Kostja I rikkus töölepingust tulenevat kohustust ja tegi seda raske hooletuse tõttu. Kui töötaja tööülesandeks on veoki juhtimine, peab töötaja järgima tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Kostja I rikkus töölepingut, ametijuhendit ja seadust, asudes tööandja korralduste vastaselt autot juhtima puhkeajal, sõites vale marsruuti (vastupidises suunas kehtestatud marsruudile), rikkudes liiklusreegleid (oli joobeseisundis, vale sõidukiirus). Töötajal on üldjuhul TLS § 15 lg 2 p 5 järgi kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Maakohtu hinnangul oli hageja tõendanud kahju tekkimist 112 120 euro 65 sendi ulatuses (maakohus ei lugenud tõendatuks veoki ja haagise väidetava hävimisega seotud kahju 25 600 eurot). Hagejale tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning rikkumise ja kahju vahel oli ka põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), st kui kostja I ei oleks rikkunud töölepinguseadust, töölepingust ja ametijuhendist tulenevaid kohustusi, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Kuna rikkumine oli raskelt hooletu, ei ole VÕS § 127 lg 3 järgi tähendust, kas kahju oli kostjale I ettenähtav. TLS § 74 lg-st 2 tulenevat kaalutlusõigust kasutades vähendas kohus kostjalt I hagejale väljamõistetava kahju suurust 25% võrra. Kohus arvestas sellega, et kostja I soovis kaitsta hageja vara, kostja I töötasu suurus ei võimalda täies mahus kahju hüvitamist ning ta on invaliidistunud liiklusõnnetuse tagajärjel.
7(17)
8.2.Seonduvalt hageja nõudega kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks märkis kohus esmalt, et leping ei saa olla korraga näilik ja vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole selgitanud, kas tema arvates on kostjate tehingud näilikud või vastuolus heade kommetega. Kohus leidis, et kostjate I ja II kinnistu enda tütrele (kostja III) kinkimine ei muuda õiguse maksmapanekut võimatuks. Hageja saab positiivse kohtulahendi korral esitada kohtutäiturile täitmisavalduse ning algatada täitemenetluse. Kui võlgnikul ei õnnestu täitemenetluses hageja nõuet täies ulatuses täita, on võlausaldajal õigus esitada TMS § 187 lg 1 alusel tagasivõitmise hagi. Kui kohus vastava nõude rahuldab, on tehingu teine pool, st kingisaaja TMS § 195 lg 1 alusel kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. TMS § 188 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS § 188 lg 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huve, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Lisaks saab võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Seega saaks vaidlusaluse kinkelepingu kui võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist nõuda vaid kostjad, mitte hageja. Hageja nõue tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel kostjate vahelise võlaõigusliku kinkelepingu tühisus (heade kommete vastasuse tõttu) ei kuulu juba seetõttu rahuldamisele. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab nõuda asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest ja ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav. Seetõttu ei saa ka kostjate vaheline asjaõigusleping kahjustada hageja õigusi. Kinkeleping, millega kostja I ja II kinkisid oma tütrele (kostja III) kinnistu, ei ole ka ühiskonnas tavapäratu või midagi sellist, mida ei tohiks tolereerida, seda eriti olukorras kui kostja I on liikumisvõimetu invaliid ning ei saa majapidamise eest enam hoolt kanda. Eelmärgitut arvestades leidis kohus, et kostjate sõlmitud kinnistu võlaõiguslik kinkeleping ei ole heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi ning hageja kui lepingu pooleks mitteolev isik ei saa seda TsÜS § 89 lg 1 järgi vaidlustada. Kinnistu omandi üleandmise ehk asjaõiguslik leping, millega kostja III omandas kinnistu, ei kahjusta hageja asjaõiguslikku positsiooni ega ole samamoodi heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi. Seega ei ole kostjate vahel sõlmitud kinnistu võlaõiguslik ja asjaõiguslik leping omandi üleandmise kohta kostjale III heade kommetega vastuolus ega tühised. Tulenevalt eeltoodust ei rahuldanud kohus hageja nõuet kostjate vastu tahteavalduse rahuldamiseks (TsÜS § 68 lg 5).
8.3.Menetluskulud pidas kohus põhjendatuks jätta poolte endi kanda. Arvestades, et kohus jättis hageja sooritusnõude osaliselt rahuldamata ning tuvastusnõude täielikult rahuldamata (hagi rahuldati kokku 40,59% ulatuses: hagihind 223 738 eurot 30 senti; rahuldatud põhinõue 84 090 eurot 49 senti + aastane viivis 6727 eurot 24 senti) ei olnud kohtu arvates kõiki asjaolusid arvesse võttes õiglane jätta menetluskulusid suuremas osas hageja kanda. Kohus tuvastas, et hageja on kostja I raske hooletuse tõttu kandnud suurt varalist kahju, kuid kohus vähendas kahjuhüvitist arvestades TLS § 74 lg-s 2 sätestatuga. Vaatamata väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamisele on hagejale tekkinud kostja I tegevuse tulemusena väga suures ulatuses kahju, mille tõttu proportsionaalselt menetluskulude suuremas ulatuses hageja kanda jätmine ei ole põhjendatud. 8(17)
Kostjate vastu esitatud tuvastusnõude jättis kohus küll täies ulatuses rahuldamata, kuid siiski ei ole põhjendatud jätta kostja II ja kostja III menetluskulusid hageja kanda. Esiteks oli kõigil kostjatel ühine esindaja, kes esitas menetlusdokumente kõigi kostjate nimel korraga, mistõttu on sisuliselt võimatu selgeks teha, kui suure osa kõikide kostjate menetluskuludest moodustavad kostja II ja kostja III vastu esitatud nõude menetluskulud, arvestades sealjuures, et kostja II ja kostja III vastu esitatud nõue oli esitatud ka kostja I vastu. Teiseks oli käesoleva tsiviilasja raskuskese vaidlusel kostja I vastu suunatud kahjunõude üle, mistõttu kostja II ja kostja III vastu esitatud nõudega seotud menetluskulud olid igal juhul võrreldes kõigi menetluskuludega kokku marginaalsed. Eeltoodu põhjal oleks kostjate II ja III menetluskulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebamõistlik. Seetõttu jättis kohus menetluskulud tuvastusnõudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-le 4 tuginedes samuti poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Hageja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses tühistada otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostjate vastu tahteavalduste asendamise nõudes, tühistas 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, jättis välja mõistmata viivise ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud 28. märts 2019) eest ja otsustas jätta menetluskulud poolte enda kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagejate hagi kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks, jätta 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtima või alternatiivselt siduda abinõu tühistamine kohtuotsuse jõustumisega. Hageja palub samuti mõista kostjalt I hageja kasuks välja täiendav viivis ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest 1142 eurot 71 senti ning jaotada maakohtu menetluskulud nõuete rahuldamise proportsionaalsuse põhimõttel, määrates kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
9.1.Kaebuse põhjenduste kohaselt palus hageja hagis VÕS § 113 lg-test 1 ja 2 lähtudes mõista välja viivise alates hagi esitamisest, s.o alates 25. jaanuarist 2019. Maakohus on aga viivise välja mõistnud hagi rahuldatud osalt (84 090 eurot 93 sendilt) ajavahemiku 28. märts 2019 kuni 23. veebruar 2022 eest 19 591 eurot 93 senti. Ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 23. veebruar 2022 põhivõlalt 84 090 eurot 93 senti arvutatava viivise suuruseks kujuneb aga 20 734 eurot 64 senti. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas viivise väljamõistmise ja arvutamise põhimõtteid käsitlenud. Seetõttu palub hageja ringkonnakohtul teha täiendav otsustus, millega mõista kostja kostjal I välja ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 23. veebruar 2022 eest täiendav viivis summas 1142 eurot 71 senti.
9.2.Tahteavalduste asendamise nõude lahendamisel on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust ning eksinud tõendite hindamisel. Maakohtu järeldus, et võlaõigusliku lepingu pooleks mitteolemise või asjaõigusliku positsiooni mittemõjutatuse tõttu puudub võlausaldajal õigus tehingute vaidlustamiseks, on vastuolus kehtiva õiguse ja väljakujunenud kohtupraktikaga ning välistab võlausaldaja võimaluse saada õiguste rikkumise korral kohtulikku kaitset. Maakohtu põhjendused, et hageja saab positiivse kohtulahendi korral esitada kohtutäiturile täitmisavalduse ning võlgnikul vara puudumise korral esitada hagi tagasivõitmiseks, on sisutud ja praktikas mitterealiseeritavad. Täitemenetluse alustamise eelduseks on täitedokumendi, jõustunud kohtulahend (TMS § 2 lg 1 p 1) olemasolu. Hagejal puudub kaebemenetluse tõttu senini täitedokument. TMS § 188 lg 1 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ning -sama paragrahvi lõige 2 sätestab võlausaldaja huve kahjustava tehingu kehtetuse eelduse, kui 9(17)
tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. On ilmne, et käesoleval juhul ei saa hageja maakohtu otsuses viidatud õiguskaitsevahendeid rakendada õiguskaitset andva (õigust lõpetava) tähtaja möödumise või nõuete aegumise tõttu. Lisaks on maakohtu käsitlus vastuolus menetlusökonoomi põhimõttega. Puudub vajadus uue menetluse (täitemenetluses vara tagasivõitmise hagi esitamine ning lisanduvana abikaasade ühisvara jagamise hagi esitamine) algatamiseks, kui tehingu kehtetuks tunnistamise ning tehingu tühisuse tuvastamise alused on sisuliselt kattuvad (võlausaldaja huvide kahjustamine võlgniku poolt heade kommetega vastuolus oleva tehingu sõlmimise tõttu). Maakohus on kostjate vahelise lepingu eesmärkide tuvastamisel (tehingu kehtivuse hindamisel) tuginenud üksnes kostja A. Konstantinovi vande all antud seletustele, eirates täielikult nende ebausaldusväärsust ja elulist mitteusutavust (vastuolud; ümberlükatus asjas kogutud teiste tõenditega; teo-ja õigussündmuste analüüs ajateljel; jne). Hageja rõhutab, et tõendatud asjaoludest nähtuvana polnud kinnistu kinkelepingu eesmärgiks mitte kostja I halvenenud terviseseisund ja/või põlvkondlik majandamisjärjepidevus, vaid kostjate teadlik ja tahtlik tegevus eesmärgiga vältida/välistada kinnisasjale (kui kostjale I kuulunud ainsale varale) sissenõude pööramist hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamise korral. Kostja I vande all antud seletustel on vähene usaldus- ja tõendusväärtus. Kostja vande all antud seletuste (joobe, autoparklas toimunu jne kohta) ebausaldusväärsuse ja vastuolulisuse tõttu ei saa uskuda ka kostja väiteid tehingute eesmärgi kohta. Maakohus on antud nõude käsitlemisel täielikult ignoreerinud hagi tagamise taotlust lahendanud maa- ja ringkonnakohtu lahendites antud põhjendusi ja viiteid Riigikohtu sellekohasele praktikale Kõike eeltoodut arvestades on hageja õigustatud vaidlustama nii kinnistu kohustus- kui ka käsutustehinguid (kinnistu võõrandamine ja koormamine isikliku kasutusõigusega). Hageja nõustub maakohtu seisukohaga, et tehingu headele kommetele mittevastavusele ja tehingu näilikkusele samaaegne tuginemine ei ole võimalik, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et tehingu tühisuse tuvastamise taotlemine selle näilikkuse tõttu oli algselt esitatud alternatiivse nõudena ning tulenes kostjate väidetest vaidlustatud tehingute sõlmimisel.
9.3.Maakohtu otsuse resolutsioon hagi tagamise tühistamise kohta on ebaõigesti sõnastatud isegi juhul, kui hagi jääks tahteavalduste asendamise nõudes rahuldamata. Kui maakohtu otsus selles osas ei vaidlustataks ja see jõustuks, tooks see kaasa olukorra, kus kostjatel tekiks võimalus enne põhinõuete kohta lõpplahendi jõustumist kohtuliku keelumärkega koormatud kinnisasja käsutada ning hageja kaotaks nõude tagatise (eeldusel, et kaebemenetlus osutub hagejale edukaks). Hageja hinnangul pidanuks maakohus siduma otsuse resolutsioonis hagi tagamise tühistamise kohtuotsuse jõustumisega. Kuna hagi tagamine kinnistule keelumärke seadmise näol teenib lisaks omandirestitutsiooni nõudele ka kahjuhüvitisnõude tagamise eesmärki ning hageja taotleb apellatsiooniastmes tahteavalduste asendamisele suunatud nõude rahuldamist, tuleks hagi tagamine säilitada ja selle nõude apellatsiooniastmes rahuldamisel maakohtu otsustus hagi tagamise kohta tühistada. Alternatiivselt (juhul kui tahteavalduste asendamise nõue jääb apellatsiooniastmes rahuldamata) taotleb hageja maakohtu sellekohase otsustuse korrigeerimist, sidudes hagi tagamise tühistamise kohtuotsuse jõustumisega.
9.4.Menetluskulude jaotamise otsustamisel on maakohus rakendanud ebaõigeid lähtealuseid ning kohaldanud vääralt menetlusõigust. Maakohus on hagi rahuldamise 10(17)
ulatuse kindlaksmääramisel võtnud aluseks hagihinna 223 738 eurot 30 senti, mille kujunemist pole maakohus lahendis põhjendanud. Sellest hagihinnast lähtudes on maakohus arvutanud proportsionaalse suhte hagi rahuldatud osaga 90 817 eurot 73 senti (põhinõue 84 090 eurot 49 senti + aastane viivis 6727 eurot 24 senti), saades tulemiks 40,59%. Lisaks maakohtu lähtealuste ja arvutuskäigu ebaselgusele ja tulemi aritmeetilisele ebatäpsusele polnud maakohus õigustatud taolise metoodika alusel menetluskulude jaotuse proportsionaalsust hindama. Ilmselt on maakohus hagihinna määramisel võtnud arvesse ka viivise ja jätkuva viivise summad, kuid hagi rahuldatud osas hindamisel on lähtunud ainult rahuldatud põhinõude summast. Hageja arvates ei saa sellistest lähtealustest juhinduda nõude rahuldamise proportsiooni määramisel. Maakohus rahuldas hageja 137 720 euro 65 sendi suuruse kahjuhüvitise põhinõude 112 120 euro 65 sendi ulatuses (rahuldamata jäeti nõue 12 700 euro ulatuses) ning vähendas kostjalt väljamõistetavat summat 25% võrra. Hageja leiab, et diskretsiooniõigust kasutades kahjusumma vähendamine ei ole samastatav hagi rahuldamata jätmisega, mis peaks hagejale kaasa tooma menetluskulude kandmise koormise. Samuti pidanuks maakohus menetluskulude jaotuse otsustamisel hindama/kaaluma eri nõuete menetlusliku koormavusastme mõju menetluskuludele võrdluses poolte tõendamiskoormisega ja nõuete rahuldamismahuga. Hageja on kandnud menetluskulusid riigilõivude, tõendite hankimise kulude jms näol ning seda eeskätt seotuna kahjuhüvitisnõudega, samas kui kostjate menetluskulud on piirdunud sisuliselt vaid kostja I esindajakuludega.
9.5.Hageja on ka seisukohal, et maakohus rikkus hageja kahjunõude lahendamisel olulises ulatuses materiaal- kui menetlusõiguse norme ning hindas valesti tõendeid, mis viis kohtu ka ebaõigete järeldusteni hagejale väljamõistetava kahjuhüvitise osas. Samas ei soovi hageja menetluskulude säästmise eesmärgil ja kohtulahendi täitmisperspektiive hinnates maakohtu sellekohast resolutsioonotsustust vaidlustada.
10.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise osas ei ole hageja taotlenud maakohtu otsuse tühistamist. Hüvitise suurust puudutavate etteheidete mõte ja eesmärk apellatsioonkaebuse põhjendustes jäävad seetõttu arusaamatuks. Hageja nõude kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks jättis maakohus õigesti rahuldamata. Hageja ei saa kinnistu võlaõiguslikku kinkelepingut TsÜS § 89 lg 1 järgi vaidlustada, sest hageja ei ole selleks õigustatud isik, st lepingu pool, samuti ei ole tehing vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 järgi. Maakohus on kaevatavas otsuses selgitanud vastavate materiaalõiguse normide kohaldamist ja sellekohast kohtupraktikat. Hageja tugineb kostjate vastu tahteavalduse esitamise nõuet esitades TsMS § 368 lg-le 1. Hagejal võib küll olla õigus esitada tuvastushagi, mis praegusel juhul on hõlmatud juba tahteavalduse asendamise nõudega, aga selle menetlemisel tuleb siiski lähtuda tehingu tühisuse materiaalõiguslikest kriteeriumidest, mis ei ole aga tõendatud. Asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist saab nõuda asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest ja ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav. Käesolevas asjas ei mõjuta asjaõigusleping või selle tühistamine mitte kuidagi hageja asjaõiguslikku positsiooni. Jõustunud kohtuotsus on TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt täitedokument. Kui võlgnikul ei õnnestu täitemenetluses hageja nõuet täies ulatuses täita, on võlausaldajal õigus esitada TMS § 187 lg 1 alusel tagasivõitmise hagi. Täitemenetluse seadustiku 4. osas sätestatud regulatsioon ja pankrotiseaduse tagasivõitmise regulatsioon on erinormiks TsÜS § 86 11(17)
suhtes. Seega on ebaõige hageja väide, et tema õiguse tegelik maksmapanek muutuks mingil viisil võimatuks. Nõude aegumise vastuväide ei ole relevantne. Vastavalt TsMS §- le 369 on võimalik esitada hagi ka enne nõude sissenõutavaks muutumist, samuti on vastavate asjaolude esinemisel võimalik taotleda kohtult tähtaegade ennistamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus ei rahuldanud hageja viivisenõuet kostja I vastu ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja nimetatud nõude ning mõistab Tartu vallalt (kostja I üldõigusjärglaselt) välja viivise ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest 1142 eurot 71 senti. Samuti muudab ringkonnakohus maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning otsustab uuesti maakohtu 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamise üle. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon selle vaidlustatud osas muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 22 alusel maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
12.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Maakohus on rahuldanud hagi osaliselt ja mõistnud kostjalt I välja 84 090 eurot 49 senti, samuti viivise 19 591 eurot 93 senti ajavahemiku 28. märts 2019 kuni 23. veebruar 2022 eest ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti alates 24. veebruarist 2022 kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks. Maakohus jättis vaidlustatud otsusega menetluskulud poolte endi kanda ning tühistas otsusega 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus ei rahuldanud hageja nõuet kostja I vastu viivise saamiseks ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest, ning osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks. Samuti vaidlustab hageja maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja otsustust hagi tagamise abinõu tühistamise kohta. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude kostja I vastu 84 090 euro 49 sendi ulatuses, mõistis välja viivise alates 28. märtsist 2019, sh viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (84 090 eurot 49 senti) alates 24. veebruarist 2022. Kohtuotsus seob pooli rahuldatud haginõude osas (TsMS § 457 lg 1).
13.Apellatsioonimenetluses on vaidluse all eeskätt hageja nõue kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks, lisaks osaliselt viivisenõue kostja I vastu ning hagi tagamise ja menetluskulude jaotamisega seotud küsimused. Kahju hüvitamise nõue kostja I vastu ei ole enam vaidluse all.
14.Hageja on palunud mõista kostjalt I välja põhinõude summalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 25. jaanuarist 2019, s.o alates hagiavalduse esitamisest. Muu hulgas on nõue selliselt märgitud hagiavalduse terviktekstis (II kd, tl 81). Maakohus on mõistnud kostjalt I hageja kasuks välja viidatud määras viivise 12(17)
alates 28. märtsist 2019 (rahuldatud põhinõude summalt 84 090 eurot 49 senti). Maakohus ei ole otsuses põhjendanud hageja viivisenõude rahuldamata jätmist ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest. Maakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Samuti ei ole maakohus viivisenõude osalist rahuldamata jätmist kajastatud otsuse resolutsioonis, mis on vastuolus TsMS § 442 lg-s 5 sätestatuga.
14.1.Ringkonnakohtu hinnangul on hagejal VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel õigus nõuda kostjalt I VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates hagiavalduse esitamisest. VÕS § 113 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja esitas hagiavalduse 25. jaanuaril 2019. TsMS § 362 lg-te 1 ja 3 järgi (nende koosmõjus) on hagi esitamisega seotud materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel määrav hagi kohtusse jõudmise aeg (eeldusel, et hagi on hiljem kostjale kätte toimetatud). Hageja viivisenõue ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest on ringkonnakohtu hinnangul seega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.
14.2.Maakohtu poolt rahuldatud põhinõudelt 84 090 eurot 49 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis ajavahemiku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 eest on 1142 eurot 71 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). See summa tuleb Tartu vallalt (kes on kostjalt I õigusjärglane) välja mõista lisaks maakohtu rahuldatud viivisenõudele. Ringkonnakohus märgib, et Tartu valla vastutus kostja I kohustuste eest on piiratud kostja I pärandvara väärtusega (PärS § 136 lg 1, § 143 lg 1).
14.3.Hageja on palunud apellatsioonkaebuses teha ajavahemikku 25. jaanuar 2019 kuni 27. märts 2019 puudutava viivisenõude osas täiendav otsus. Ringkonnakohus märgib, et täiendava otsuse saab teha asja otsustanud kohus (TsMS § 448 lg 1), praegusel juhul seega maakohus. Samuti tuleb avaldus täiendava otsuse tegemiseks esitada asja otsustanud kohtule kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates (TsMS § 448 lg 2). Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa (TsMS § 448 lg 5 esimene lause). Eelmärgitut arvestades ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel ise täiendavat otsust teha. Samas saab ringkonnakohus praegusel juhul rahuldada vastava nõude osas hageja apellatsioonkaebuse.
15.Hageja on esitanud kõigi kostjate vastu hagi tahteavalduste asendamiseks selliselt, et kokkuvõttes kustutataks X kinnistu osas senine omanikukanne kostja III kohta ning ühisomanikena kantaks kinnistusraamtusse Tartu vald (kostja I üldõigusjärglasena) ja kostja II. Hageja leiab, et kostjate vahel tehtud X kinnistu kinketehing ja kinnistu koormamise tehing kostja I isikliku kasutusõigusega, on tühised nende vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Hageja hinnangul on tühised nii vastavad võlaõiguslikud lepingud kui ka asjaõiguslikud kokkulepped ning kostja III ei saanud kinnistut heauskselt omandada. Kõnealused tehingud on tehtud teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga vältida ning välistada kinnisasjale (kui kostjale I kuulunud varale) sissenõude pööramist hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamise korral ning seeläbi hagejat kahjustada. Maakohus jättis hageja nõuded kostjate tahteavalduste asendamiseks rahuldamata. Maakohus leidis kokkuvõtlikult, et kostjate sõlmitud kinnistu võlaõiguslik kinkeleping ei ole heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi ning hageja kui lepingu pooleks mitteolev isik ei saa seda vaidlustada. Samuti leidis maakohus, et kinnistu omandi üleandmise (ehk asjaõiguslik leping), millega kostja III omandas kinnistu, ei kahjusta hageja asjaõiguslikku positsiooni ega ole samamoodi heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi. Seega ei olnud kostjate vahel sõlmitud kinnistu võlaõiguslik ja asjaõiguslik 13(17)
leping omandi üleandmise kohta kostjale III maakohtu hinnangul tühised ning tahteavalduse asendamise (TsÜS § 68 lg 5) nõude rahuldamiseks puudus alus.
15.1.TsÜS § 86 lg 1 järgi on tühine tehing, mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga lõppjäreldustega, et TsÜS § 86 lg 1 asjas ei kohaldu ning kõnealused tehingud ei ole kohtute ette toodu asjaoludel tühised. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, nagu hageja juba õiguslikult ei saaks kõnealuste tehingute väidetavale tühisusele tugineda. Selles osas peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi muuta.
15.2.Iseenesest on õige kostjate ja maakohtu poolt märgitu, et tehingu tühisusele saavad reeglina tugineda tehingu pooled. Samas isik, kes ei ole tehingu pool, saab tehingu, sh asjaõigusliku käsutuslepingu, tühisusele tugineda juhul, kui tal on tühisuse tuvastamise vastu õigustatud huvi ja tehingu kehtivusest sõltuvad tema õigused ja kohustused (vt nt Riigikohtu 23. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9415, p 14; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20; 20. novembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03, p 12). Hagejal on kostja I vastu kahju hüvitamise nõue, maakohtu otsusega käesolevas asjas on kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud 84 090 eurot 49 senti. Nagu eelnevalt märgitud, on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Hageja õiguste rikkumiseks saab pidada mh seda, kui temal olemasoleva õiguse tegelik maksmapanek muudetakse võimatuks. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et X kinnistu võõrandamise ja isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõigustehing võivad rikkuda hageja õigusi.
15.3.Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Käsutustehingu tühisuse puhul ei ole kinnisasja omand kostjale III üle läinud ning kostjatel I ja II ei ole kinnisasja suhtes isiklikku kasutusõigust, kuivõrd asjaõigusseaduse § 641 kohaselt on kinnisasja omandi üleandmise ja kinnisasja piiratud asjaõigusega koormamise eelduseks kehtiv asjaõigusleping. Sel juhul oleks kinnistusraamatu kanne kostja III omandiõiguse ning kostjate I ja II isikliku kasutusõiguse kohta vale. Kuigi üldjuhul saavad kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist nõuda eelkõige isikud, kelle õigusi see puudutab, st praeguses asjas Tartu vald ja II, siis olukorras, kus kinnistusraamatu kanne oleks tehtud just nimelt kostjate heade kommete vastase tehingu alusel ning hageja kahjustamiseks, võib kostjatel VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt olla kohustus teha tahteavaldused kinnistusraamatu kande parandamiseks ning hagejal õigus nõuda, et kostjad vastavad tahteavaldused teeksid. Sarnasele seisukohale on jõudnud ka maakohus praeguses asjas 29. jaanuaril 2019 tehtud hagi tagamise määruses, mille Tartu Ringkonnakohus on jätnud 4. märtsi 2019. a määrusega muutmata.
15.4.Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi kostjate tegevuse üheks või isegi peamiseks eesmärgiks tehingute tegemisel võis olla X kinnistule sissenõude pööramise vältimine, ei ole see TsÜS § 86 lg 1 kohaldamiseks iseenesest piisav. Kuigi eeldatavasti maksejõuetuks muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, on seadusandja võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks sätestatud TMS-is ja pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-168552/156, p 19 koos selles viidatud varasema praktikaga). Vastasel juhul muutuks TsÜS § 86 lg 1 rakendusala ebamõistlikult laiaks ning see mõjutaks negatiivselt tehingute üldist käibekindlust. Samuti muutuksid suures osas sisutühjaks TMS 4. osas sätestatud piirangud (sh ajalised piirangud) võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses.
14(17)
Kuivõrd ka praegusel juhul oli hageja peamine väide TsÜS § 86 lg-le 1 tuginemisel see, et kostjatel oli eesmärk muuta võlgnik varatuks (vt nt II kd, tl-d 81–82), ei ole TsÜS § 86 lg 1 eelmärgitut arvestades asjas kohaldatav. Tehingute näilikkusele (TsÜS § 89 lg 1) ei ole hageja apellatsioonimenetluses tuginenud ning asja materjalide põhjal ei ole alust tehinguid ka näilikeks pidada.
15.5.Vastusena hageja väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et TMS § 189 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise tähtaeg on seotud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega, mitte täitemenetluse alustamisega. Ringkonnakohus möönab, et TMS § 188 lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaegade möödumist ei ole tulevasel sissenõudjal alati võimalik tõhusalt vältida, kuid TsMS § 369 võimaldab esitada hagi ka enne nõude sissenõutavaks muutumist. Selle sätte alusel on ka sissenõudjal võimalik esitada tagasivõitmise hagi enne täitedokumendi saamist (vt Riigikohtu 28. detsembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3244/37, p 14.1.3; 26. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3). Seega, kuigi hagejal puudus hagi esitamise ajal kostja I vastu täitedokument, oleks ta saanud esitada TsMS §-le 369 tuginedes hagi kostjate vahel sõlmitud X kinnistu kinke- ja koormamise tehingute tagasivõitmiseks. Koos tagasivõitmise nõudega tulnuks hagejal esitada ka kostjate I ja II ühisvara jagamise nõue. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt Riigikohtu 28. detsembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3244/37, p 14.2 koos selles viidatud varasema kohtupraktikaga).
16.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus tühistas
29.jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Viidatud määrusega on maakohus seadnud X kinnistule hageja kasuks käsutamise keelumärke (TsMS § 378 lg 1 p 2). Ringkonnakohus märgib, et 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tagab hageja poolt kostjate vastu esitatud tahteavalduste asendamise nõuet. Seda on märkinud ringkonnakohus ka käesolevas asjas 4. märtsil 2019 tehtud määruses, millega jäeti muutmata maakohtu 29. jaanuari 2019. a hagi tagamise määrus. Kostja I vastu esitatud rahaliste nõuete tagamiseks ei ole keelumärke seadmine kostja kinnisasjale ka sobiv abinõu (vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p-d 33–35 koos nendes viidatud varasema kohtupraktikaga). Ringkonnakohus ei muuda käesoleva otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni kostjate tahteavalduste asendamise nõude rahuldamata jätmise osas. Hagi jääb seega selles osas rahuldamata ning maakohtu 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tuleb eelmärgitut arvestades TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada. Ringkonnakohus märgib resolutsiooni täpsustavalt, et hagi tagamise abinõu kuulub tühistamisele otsuse jõustumisel. Samas märgib ringkonnakohus seoses apellatsioonkaebuse väidetega, et hagi tagamise abinõu tühistamine ei jõustuks niikuinii enne otsuse jõustumist selle nõude osas, mis on tagatud. Maakohtu otsus ei ole hagi tagamise abinõu tühistamise osas viivitamata täidetav.
17.Arvestades TsMS § 165 lg-s 1 sätestatut, tuleb menetluskulude jaotuse osas ringkonnakohtu hinnangul eristada ühelt poolt kostja I vastu esitatud nõudeid kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks ning teiselt poolt kostjate I, II ja III vastu esitatud nõuet tahteavaldustes asendamiseks. Sisuliselt on hageja samas hagiavalduses esitatud kaks erinevat hagi.
17.1.Hageja poolt üksnes kostja I vastu esitatud nõuete osas tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda eelkõige TsMS § 163 lg-st 1, nagu seda on teinud ka maakohus. Samas 15(17)
on maakohus ringkonnakohtu arvates eksinud TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjendatud lähtuda ainult kostja I vastu esitatud nõuete rahuldamise ulatusest.
17.1.1.Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 163 lg-st 1 tulenevate erinevate kulude jaotamise võimaluse vahel valides tuleb kohtul mh arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid, mh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (Riigikohtu 20. detsembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2709/212, p-d 10 ja 11 koos nendes viidatud kohtulahenditega).
17.1.2.Maakohus järeldas, et kostja I on kahju tekitamises süüdi, rikkudes töösuhtest tulenevaid kohustusi raske hooletuse tõttu. Samuti leidis maakohus, et hagejale tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning kostja I rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel oli ka põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Maakohtu hinnangul oli hageja tõendanud kahju tekkimist 112 120 euro 65 sendi ulatuses, kuid pidas TLS § 74 lg-st 2 tuleneva kaalutlusõiguse alusel põhjendatuks vähendada kostjalt I hagejale väljamõistetava kahju suurust 25% võrra. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et sellist diskretsiooniõiguse alusel kahju vähendamist ei saa võrdsustada hagi rahuldamata jätmisega. Arusaamatud on ka maakohtu seisukohad tuvastusnõude rahuldamata jätmisest. Hageja esitatud tuvastusnõude menetlusse võtmisest on maakohus
30.jaanuari 2019. a määrusega keeldunud ning vaidlustatud otsusega seda nõuet lahendatud ei ole.
17.1.3.Ringkonnakohtu hinnangul on vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatud jätta hageja poolt kostja I vastu esitatud nõuete menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus 25% hageja kanda ning 75% ulatuses kostja I kanda.
17.2.Kostjate I, II ja III vastu esitatud hagi (nõuet) tahteavalduste asendamiseks maaega ringkonnakohus ei rahulda. Seega tuleks selles osas jätta maakohtu menetluse kulud (sh kostjate menetluskulud) TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Samas ringkonnakohus ei muuda kõnealuse nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu otsuse resolutsiooni ning kostjad ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega nende kulud jäeti nende endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu põhjendatud muuta hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust seoses kostjate I, II ja III vastu esitatud nõudega tahteavaldustes asendamiseks.
18.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad kostja I vastu esitatud kahjunõude osalist ebaõiget rahuldamata jätmist, kuna hageja ei ole selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni vaidlustanud. Maakohtu otsuse põhjenduste peale ei saa apellatsioonkaebust esitada, ilma et vaidlustataks maakohtu otsuse resolutsiooni.
19.Kostjate II ja III apellatsiooniastme menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda ning hageja ja kostja I menetluskulud apellatsioonkaebuse ulatust arvestades TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel nimetatud menetlusosaliste endi kanda.
20.Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega poolte menetluskulude rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 16(17)
TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.