Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus kohaldada X suhtes tahtest olenematut ravi
Vaidlustatud määrus
Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Pärnu Haigla, lepinguline esindaja RP Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Missik Eestkosteasutus: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja TP
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2022 määrust otsustusega menetluskulude jaotuse kohta. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 541 lõike 1 teise lause alusel toimetada puudutatud isikule kätte üksnes määruse sissejuhatav osa ja resolutsioon. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatriakliinik) esitas
11.oktoobril 2022 Pärnu Maakohtule taotluse, millega taotles X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle nelja päeva puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Politsei tõi puudutatud isiku 10. oktoobril 2022 kell 7 psühhiaatriakliinikusse, kuna ta käitus ebaadekvaatselt. Kella 4 paiku jättis tanklas arve tasumata. Kella 5 paiku istus autos (signaal sees, vali muusika mängis, oli praktiliselt palja ülakehaga, v.a lühike vest). Kihutas politsei eest Pärnu kesklinnas suurel kiirusel autoga eest ära, korraldustele ei allunud, käitus agressiivselt. Politsei kasutas puudutatud isiku ohjeldamiseks pipragaasi. Psühhiaatriakliiniku juures politseiautos karjus, silmad suletud, mõttekäik seosetu.
3.Psühhiaatriakliiniku juhataja kohusetäitja taotlusest nähtub puudutatud isiku haigestumise ja haiguse kulgemise kohta lisaks järgmine.
3.1.Kliinikusse saabudes oli puudutatud isik agressiivne, karjus, koostööd ei teinud. Eraldatuna isolaatoris olles roomas põrandal, tagus kätega vastu seina, võttis ülakeha paljaks. Kella 10 ajal võttis ennast täiesti alasti, tantsis sensuaalsete liigutustega, laulis ja keerutas riideid käes. Uriini analüüsis oli kokaiin positiivne.
3.2.Tegemist on ägeda maniakaalse seisundiga, esinevad maania tüüpilised sümptomid – hüplik mõttekäik, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse sihipäratus, unevajaduse vähenemine, riskikäitumine (mõnuainete tarbimine), haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Eitab kategooriliselt kokaiini kasutamist. Esineb afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Isik vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, kuna puudub vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Ohtlikkus tuleneb maaniaseisundist – varasemas anamneesis ning ka sel korral käitunud ebaadekvaatselt ning agressiivselt ümbruse ja ümbritsevate suhtes, ravita jäämisel oht ka tema terviseseisundi halvenemise suhtes, mis võib kaasa tuua ravile allumatu meeleoluhäire.
3.3.Varasemalt on puudutatud isikul diagnoositud on raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1), kaasuvaks kokaiini tarvitamisest tingitud äge intoksikatsioon (F14.04). Ta on viibinud korduvalt haiglaravil tahtest olenematu ravi (TOR) korras, sarnase haiguspildi ja asjaoludega. Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt on ette näha, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi on aeganõudev ja peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt 1-2 kuu pikkust haiglaravi.
3.4.Kokkuvõtvalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii enda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut.
4.Ärakuulamisel oli puudutatud isik orienteeritud ajas, kohas ja omaenda isikus. Eitas mistahes narkootiliste ainete tarvitamist, raviskeemi eiramist ja anamneesis kirjeldatud tegevusi, välja arvatud alasti tantsimist haiglas. Viimast põhjendas sellega, et temalt võeti ära kõik riided ja ta pidi pikka aega viibima osakonnas täiesti ilma riieteta. Puudutatud isik soovis jääda haiglaravile, et järgida varasemat raviskeemi. Ta käib regulaarselt sundravi korras määratud ambulatoorse ravi kontrollis ja täidab kõiki nõudeid. Ta ei ole raviskeemi rikkunud ega midagi toime pannud, mille tõttu talle peaks tahtest olenematut ravi või statsionaarset sundravi kohaldama. Ta selgitas, et kodus on tal kaks alaealist last (15-aastane tütar ja 13-aastane poeg) ning koer ja hobune. Lapsed saavad hakkama järelevalveta. 2 (6)
5.Maakohus kuulas ära ka puudutatud isiku raviarsti Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus. Raviarst selgitas, et puudutatud isik käib regulaarselt ambulatoorse sundravi kontrollkohtumistel. Viimasel kahel korral (september–oktoober) on analüüsides olnud positiivne näit narkootiliste ainete paneelis kokaiinile. Puudutatud isik selgitas seda asjaoluga, et proovid on võetud vahetult peale sugulist vahekorda, mis annab valepositiivse tulemuse. Raviarst selgitas, et välja kirjutatud ravimid ei saa anda valepositiivse testi tulemust, sest varem olid sama raviskeemi ja ravimite puhul analüüsid negatiivsed. Seega on puudutatud isikul ilmselt uuesti tekkind haigusseisund, mille käigus ta ei suuda oma käitumist kontrollida ega hoiduda narkootilise aine tarvitamisest. Puudutatud isikule selgitatakse igakordselt ka sundravi olemust ja kontrollnõuded ja raviskeemi, arsti hinnangul on ta nõudmistest teadlik.
6.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et psühhiaatriakliiniku taotlus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isik teab, mis ravimeid ta saab, ja kinnitas raviskeemi täitmist. Raviarsti sõnul oli puudutatud isikul haiglasse saabumisel kokaiini intoksikatsioonist põhjustatud psühhootiline seisund, mis on möödunud, kuid põhihaiguse sümptomid ei taandunud. Põhjendamatu on kohaldada ambulatoorset sundravi, kui isikul on ravisoostumus ja ta saab sama raviskeemi alusel ravi statsionaarses korras. Puudutatud isik on järginud kriminaalasjas määratud sundravi, seega on võimalik tagada psühhiaatriline ravi muu psühhiaatrilise abiga. Puudutatud isiku seisund ei ohusta teda ega kõrvalviibijaid. Kuigi isiku seisund ei pruugi olla stabiilne, on võimalus korrigeerida statsionaarse ravi skeemi ja doose, mis tagaks paremini ravi tõhususe ja vähendaks võimaluse haiguse ägenemiseks.
7.Pärnu linn (eestkosteasutus) toetas taotlust. Lastekaitsespetsialist andis teada, et puudutatud isiku alaealised lapsed viibivad isa juures ja nende heaolu on tagatud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
8.Maakohus jättis 13. oktoobri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) taotluse rahuldamata. Maakohus asendas 27. mai 2021 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus.
8.1.Puudutatud isiku puhul tuleb kohaldada psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1. Tal on varem diagnoositud raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1), kaasuvaks kokaiini tarvitamisest tingitud äge intoksikatsioon (F14.04). Kohtule avalduse esitamise ajal olid tal maania tüüpilised sümptomid – hüplik mõttekäik, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse sihipäratus, unevajaduse vähenemine, riskikäitumine (mõnuainete tarbimine), haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, st tema diagnoos käesoleval ajal on samuti bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1), kaasuvaks kokaiini tarvitamisest tingitud joove (F14.0). Esineb afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Ohtlikkus tuleneb maaniaseisundist – varasemas anamneesis ning ka sel korral käitunud ebaadekvaatselt ning agressiivselt ümbruse ja ümbritsevate suhtes, ravita jäämisel oht tema terviseseisundi halvenemise suhtes, mis võib kaasa tuua ravile allumatu meeleoluhäire. Ta on viibinud korduvalt haiglaravil TOR korras, sarnase haiguspildi ja analoogsete asjaoludega.
8.2.Puudutatud isik on haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral ohtlik nii iseendale kui ka temaga kokku puutuvatele kõrvalistele isikutele. Maakohus täheldas puudutatud isiku käitumise korduvust viisil, mis on üldohtlik – ägedas haigusseisundis ning narkootilises joobes sõiduauto juhtimine suurel kiirusel ja vastuhakk politseile. Kohtu veendumus põhineb asjaolul, et puudutatud isik pani 29. novembril 2020 kella 21.53 ajal toime õigusevastase teo juhtides narkootilises joobes sõidukit, samuti käitus puudutatud isik 10. oktoobri 2022 varahommikul ebaadekvaatselt ning kihutas politsei eest Pärnu kesklinnas suurel kiirusel autoga eest ära, korraldustele ei allunud, agressiivse käitumisega. Isikule on varasemalt kohaldatud karistusena ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi ning karistus on kehtiv. 3 (6)
8.3.Täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 kolmas eeldus: muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. Puudutatud isiku ohtlikkus tuleneb haigusseisundi ägenemisest, st maaniaseisundist – nii varasemas anamneesis kui ka sel korral käitunud ebaadekvaatselt ning agressiivselt ümbruse ja ümbritsevate suhtes, ravita jäämisel oht ka tema terviseseisundi halvenemise suhtes, mis võib kaasa tuua ravile allumatu meeleoluhäire. Haigusteadvus ja ravisoostumus puuduvad täielikult. Puudutatud isikut saab abistada ainult TOR- korras. Ta vajab raske psüühikahäire tõttu erilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Ta vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, kuna puudub vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Puudutatud isik ei ole suuteline andma nõusolekut raviks, samuti ei ole ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduva ravisoostumuse tõttu võimalik.
8.4.PsAS § 13 lg 12 alusel kontrollis maakohus Kohtute Infosüsteemist, et puudutatud isiku suhtes on kohaldatud maakohtu 27. mai 2021 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ambulatoorset sundravi. Raviasutuseks määrati Sihtasutuse Viljandi Haigla psühhiaatriakliinik.
8.5.Riigikohtu 14. oktoobri 2021 määruses kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY märgitud põhjendustele tuginedes jäi rahuldamata avaldaja taotlus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni 40 päevaks. Riigikohtu seisukoht on, et kui täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldus ja inimene on määratud ambulatoorsele sundravile, siis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
9.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
9.1.Esiteks ei analüüsinud maakohus, kas haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Maakohus ei määratlenud, milline konkreetne oht endale või teistele lähtub isiku tervislikust seisundist. Ainuüksi viited kokaiini tarbimisele ei saa tingida psühhiaatrilise sundravi jätkumist statsionaarsena. Psühhiaatrite arvamused isiku käitumise hindamisel tuginevad põhiliselt vaid politseitöötaja ütlustele. Samas nendest ei tulene isiku ohtlikkus, puuduvad viited käitumise ohtlikule agressiivsusele. Maakohus ei võtnud arvesse, et juba kohtuliku arutamise ajaks oli maniakaalne seisund möödunud ja isiku taju täiesti selge. Kohus viitab, et varasemalt on puudutatud isik käitunud ebaadekvaatselt, kuid sisulist hinnangut ohtlikkuse tõusule/kasvule ei andnud, määruses on vaid viide tegevuste korduvusele. Puudutatud isikul on diagnoos juba ammu ja diagnoosist tulenevalt on raviarst kinnitanud, et psühhoosihood on paratamatud. Eelnev aga ei tähenda, et iga kord ohtlikkus endale või teistele suureneb.
9.2.Teiseks ei põhjendanud maakohus seisukohta, et muu psühhiaatriline abi pole küllaldane. Põhjendamatu on kohaldada ambulatoorset sundravi, kui isikul on ravisoostumus ja ta saab sama raviskeemi alusel ravi statsionaarses korras. Asjast ei nähtu, et puudutatud isik ei täitnud kriminaalasjas määratud sundravi täitmise kohustust, seega on võimalik tagada psühhiaatriline ravi isikule muu psühhitaarilise abiga. Kuigi isiku seisund ei pruugi olla stabiilne, on võimalus korrigeerida statsionaarse ravi skeemi ja doose, mis tagaks paremini ravi tõhususe ja vähendaks võimaluse haiguse taaskordseks ägenemiseks.
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ja eestkosteasutusele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja ja eestkosteasutus vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 10. novembril 2022. 4 (6)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse sisuliselt muutmata ja määruskaebuse rahuldamata, aga täiendab määrust otsustusega menetluskulude jaotuse kohta (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
12.Puudutatud isik vaidlustas maakohtu määruse osas, milles kohus asendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Määrust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Seega selles osas on määrus jõustunud (TsMS § 466 lg 3).
13.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et PsAS § 11 lg 1 tingimused ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.
14.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1). Psühhiaatri arvates on ravi aeganõudev, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt 1–2 kuu pikkust haiglaravi. Kaasuvalt tuvastati puudutatud isikul kokaiini tarvitamisest tingitud joove (F14.0). Puudutatud isik on viibinud korduvalt haiglaravil TOR-korras, sh sarnase haiguspildi ja asjaoludega. Eelnevast tegi maakohus põhjendatud järelduse, et puudutatud isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, sest tal puudub vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades ja maakohtu põhjendatud järelduses. Puudutatud isiku seisukorrast tulenevalt ei saanud maakohus võtta arvesse puudutatud isiku enda avaldusi ravisoostumuse kohta. Puudutatud isiku ravivajadus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamustega ja raviarsti ärakuulamisel avaldatuga.
15.Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Nähtuvalt raviarsti selgitustest on puudutatud isiku analüüsides olnud kahel korral positiivne näit narkootiliste ainete paneelis kokaiinile, samuti oli hospitaliseerimisel uriini analüüsis kokaiin positiivne. See näitab, et puudutatud isik tarvitab psühhotroopsete ainete manustamise ajal lisaks narkootikume. Samas eitas puudutatud isik mistahes narkootiliste ainete tarvitamist ja raviskeemi eiramist. Eeltoodu viitab sellele, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Lisaks käitus puudutatud isik maniakaalses seisundis agressiivselt ja ebaadekvaatselt, kihutas autoga Pärnu kesklinnas suurel kiirusel ning politsei korraldustele ei allunud, mistõttu pidi politsei kasutama tema ohjeldamiseks pipragaasi. Õige on maakohtu järeldus, et kirjeldatud tegevused (eelkõige narkootilise aine mõju all mootorsõidukiga liiklemine) on ohtlik nii isikule endale kui ka teistele. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika puudumise tõttu) kui teistele ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.
16.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Avaldaja tõi esile, et hospitaliseerimisel ei mõistnud isik enda ravivajadust, tema käitumine oli agressiivne ja koostööd ta ei teinud. Avalduse kohaselt puudub isikul täielikult ravisoostumus, mistõttu ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ja ta vajab ravi 5 (6)
kontrollitud keskkonnas. Raviarsti selgitusest nähtub, et puudutatud isikul on ilmselt uuesti tekkind haigusseisund, mille käigus ta ei suuda oma käitumist kontrollida ega hoiduda narkootilise aine tarvitamisest. Seega ei täitnud ambulatoorne sundravi puudutatud isiku ravi eesmärke ja ootusi. Lisaks on puudutatud isik viibinud korduvalt haiglaravil TOR-korras, mis näitab, et bipolaarse meeleoluhäire maaniasuunaliste ägenemiste ajal uuritav ise psühhiaatrilist abi ei otsi. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 kolmas eeldus.
17.Maakohus tuvastas vastavalt PsAS § 13 lg-le 12 õigesti, et puudutatud isiku suhtes on 27. mai 2021 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorset sundravi. Sellises olukorras kohaldub KrMS § 4021 lg 4, mille tõlgendamise osas on Riigikohus eespool p-s 8.5 viidatud lahendi p-des 10 ja 14 leidnud, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1), ei kohalda kohus sellises olukorras tahtest olenematut ravi, vaid muudab puudutatud isiku ambulatoorse sundravi KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks. Viidatud lahendi p-s 15 selgitab Riigikohus, et ambulatoorne sundravi muutub KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. Maakohus järgis asjakohaselt neid juhiseid.
18.Eeltoodust tulenevalt olid praegusel juhul täidetud KrMS § 4021 lg-s 4 sätestatud tingimused, mistõttu määras maakohus õigesti, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorne sundravi muutub statsionaarseks.
19.Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, v.a puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja määruskaebuse menetlemisel ei osalenud, seega puudub vajadus ringkonnakohtus tema tasu suuruse kindlaksmääramiseks.
20.Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt puudutatud isiku tervise huvides isikule vaidlusaluse kohtumääruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
21.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.