Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.06.2006 tähtajalise töölepingu, mille kohaselt asus hageja töötajana tööle kostja juurde küünlavalmistajana. 28.07.2006 lugesid pooled lepingu sõlmituks tähtajatult. 20.09.2007 hageja haigestus ja oli jätkuvalt ajutiselt töövõimetu kuni 17.01.2008. 20.09.2007 andis kostja välja käskkirja, mille kohaselt lõpetas samast kuupäevast hagejaga sõlmitud töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 86 punkti 6 alusel. 30.11.2007 esitas hageja kohtusse hagiavalduse töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks, milles palus kohustada kostjat lõpetama tööleping TLS § 86 punkti 4 alusel pärast tema ajutise töövõimetuse lõppemist ning mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 90 lg 1 p-s 2 ettenähtud hüvitis. 19.03.2008 esitas hageja avalduse hagi eseme muutmiseks, milles palus tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine alates 20.09.2007 TLS § 86 punkti 6 alusel, lugeda töötaja lahkunuks omal soovil 17.01.2008 ning mõista kostjalt Parafine Design OÜ-lt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kostja taotlus ja põhjendused Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. 08.04.2008 kohtule esitatud avalduses taotles kostja hagi aegumise kohaldamist ning palus teha hagi aegumise küsimuses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel vaheotsuse. Kostja on seisukohal, et hageja poolt 19.03.2008 esitatud nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks on aegunud. Taotluse põhjenduste kohaselt on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtjaks üks kuu. ITVS § 7 lg 1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. 20.09.2007 lõppes hageja tööleping. Hagejale anti töölepingu lisa lepingu lõpetamise kohta, mida hageja keeldus allkirjastamast. 30.11.2007 esitas hageja kohtusse hagi töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ja hüvitise saamiseks. Nimetatud hagis ei vaidlustanud hageja töölepingu lõpetamise õigsust. Ka 10.01.2008 puuduste kõrvaldamise dokumendis ei vaidlustanud hageja töölepingu lõpetamise õigsust. 19.03.2008 muutis hageja hagi eset (ja sisuliselt ka hagi alust), mille kohaselt palub hageja tunnistada hageja töölepingu lõpetamine TLS § 86 punkti 6 alusel ebaseaduslikuks. TsMS § 376 lg 1 kohaselt on hagejal õigus muuta hagi alust või eset. Antud juhul on hageja muutnud nii hagi alust kui hagi eset. Seega ei ole tegemist enam sama tsiviilasja menetlusega. Kostja leidis, et aegumistähtaja kulgemist ei takistanud töötaja haiguslehel viibimine, kuna tegemist oli ambulatoorse raviga. Tulenevalt eeltoodust on kostja seisukohal, et hageja poolt 19.03.2008 esitatud nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks on ITVS § 6 lg 2 ja § 7 lg 1 alusel aegunud. Hageja seisukoht ja põhjendused Alla Minasjan (edaspidi hageja) on seisukohal, et tema nõue ei ole aegunud. Põhjenduste kohaselt esitas ta 30.11.2007 kohtusse hagi nimelt töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks ja hüvitise saamiseks. 19.03.2008 muutis ta vaid hagi eset, tulenevalt kostja kirjalikust vastusest, millest ilmnesid täpsemad tema vallandamise asjaolud. 19.03.2008 avalduses palub hageja tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 punkti 6 alusel ebaseaduslikuks. Sõltumata hageja poolt vallandamisest teadasaamise kuupäevast saab hagi aegumist lugeda alates 17.02.2008, sest aegumistähtaeg ei kulge töötaja haiguslehel viibimise

ajal. Hageja esimene haigusleht lõppes 19.10.2007, teine 19.11.2007, kolmas 17.01.2008. Hageja ei pidanud hagiavaldust esitama enne haiguslehe lõppemist. Kui töötaja on haige, siis ta ei saa töölepingu lõpetamist vaidlustada. Seega ei ole antud juhul tegemist hagi aegumisega. Korraldaval istungil 17.04.2008 selgitas hageja, et sai töölepingu lõpetamisest teada mõni päev pärast esimese haiguslehe lõppemist 19.10.2007, kui viis haiguslehe töö juurde ja raamatupidamisest anti talle kätte vallandamise kohta käskkiri; täpset kuupäeva ta ei mäleta, kuid igal juhul oli see enne 30.10.2007. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus tegi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel 02.05.2008 vaheotsuse, millega jättis kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning otsustas jätkata tsiviilasjas menetlust pärast vaheotsuse jõustumist. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamiseks, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude üle: 1) kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu 20.09.2007 TLS § 86 punkti 6 alusel; 2) hageja ajutise töövõimetuse periood vältas 20.09.2007 kuni 17.01.2008; 3) hageja sai töölepingu lõpetamisest teada mõni päev pärast 19.10.2007, kuid igal juhul enne 30.10.2007; 4) hageja esitas 30.11.2007 Harju Maakohtusse hagiavalduse; 5) hageja esitas 19.03.2008 hagi eseme muutmise avalduse. Otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja 30.11.2007 Harju Maakohtusse hagiavalduse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja muutis 19.03.2008 hagi eset. Mõlemad nõuded olid oma sisult suunatud töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisele. Uue nõudega (uus alus ja ese) on tsiviilkohtumenetluse mõttes tegemist juhul, kui on tegemist erinevate haginõuetega, mida põhjendatakse erinevate tegeliku elu juhtumitega (erineva faktikogumiga). Ei saa olla vaidlust, et põhiliste faktiliste asjaolude kogum, mille alusel töötaja mõlemal juhul nõuded esitas, oli sama: tööandja poolt töötaja ajutise töövõimetuse ajal töölepingu lõpetamine. 30.11.2007 esitatud hagiavalduse nõudes – kohustada kostjat lõpetama tööleping TLS § 86 punkti 4 alusel pärast hageja ajutise töövõimetuse lõppemist – ei nõudnud hageja sõnaselgelt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, kuid hagi aluseks oleva asjaoluna tõi hageja välja selle, et tööleping oli lõpetatud tema ajutise töövõimetuse ajal, mis ei ole töölepingu seaduse järgi lubatud. Seega palus hageja kohtul tuvastada, et tööleping oli tööandja poolt lõpetatud seadust rikkudes ehk ebaseaduslikult. Nõude sõnastus iseenesest näitab samuti seda, et töötaja vaidlustas töölepingu lõpetamise õigsust nii selle aluse kui tähtaja osas. Eeltoodust tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et hageja esitas 30.11.2007 kohtule hagi töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks ITVS § 6 lg 2 tähenduses. ITVS § 6 lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu. Vastavalt ITVS § 7 lg-le 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama

teada oma õiguse rikkumisest. Hageja esitas hagi 30.11.2007, see on rohkem kui üks kuu pärast töölepingu lõpetamisest teadasaamist, kuna hageja on omaks võtnud, et ta sai töölepingu lõpetamisest teada mõni päev pärast esimese haiguslehe lõppemist, kuid enne 30.10.2007. Asjas puudub vaidlus, et hageja oli töövõimetuslehel 20.09.2007 kuni 17.01.2008. Kohus asus seisukohale, et Alla Minasjani hagi töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks on esitatud tähtaegselt, kuna hageja ajutise töövõimetuse ajaks tuleb lugeda peatunuks ka ITVS § 6 lg-s 2 sätestatud hagi aegumise tähtaja kulg. Aegumise peatumise alused on reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-des 158 kuni 169. Nimetatud sätted antud asjas kujunenud olukorda ei reguleeri. Maakohtu arvates tuleb rakendada analoogia põhimõttel TsÜS § 4 ja TLS § 54 ning § 55 punkti 4. Nimelt tuleb õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui suhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile, ning lähtuda tuleb seaduse või õiguse üldisest mõttest. Töötaja ajutise töövõimetuse ajaks on tema tööleping peatunud. Kohus leidis, et mõistlik ja aegumise peatumise regulatsiooni üldiste põhimõtetega kooskõlas on lugeda töötaja ajutise töövõimetuse ajaks peatunuks ka töötaja poolt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude esitamise tähtaeg ning seda juhul, kui tööleping oli tööandja poolt lõpetatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Ajutise töövõimetuse ajal ei saa töötajalt nõuda töölepingust tulenevate kesksete õiguste kaitsega tegelemist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 02.05.2008 vaheotsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks. Juhul kui ringkonnakohus taotlust ei rahulda, palub kostja alternatiivselt saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et töötaja ajutise töövõimetuse tõttu töölepingu peatumise ajaks (TLS § 54, § 55 p 4) on peatunud ka töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg. Maakohus on ebaõigesti rakendanud seaduse analoogiat. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise hagi aegumine tuleb lahendada individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS § 6 lg 2, § 7 lg 1) järgi, mis on selles osas eriseaduseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse suhtes. Individuaalse töövaidluse lahendamise seadus ei näe ette aegumistähtaja peatumist või katkemist. Apellant nõustub esimese astme kohtuga selles, et TsÜS §-d 158 kuni 169 ei reguleeri töövaidluses hagi aegumise katkemist ja peatumist, kuid kui asuda vastupidisele seisukohale, siis töötaja ajutist töövõimetust võiks hagi aegumise peatumise mõttes käsitada vääramatu jõuna (TsÜS § 163). Antud juhul ei ole TsÜS § 163 kohaldatav, kuna hageja ajutine töövõimetus ei olnud selline, mis oleks takistanud tal oma õiguste kaitseks töövaidlusorganisse pöördumast. Hageja oli ambulatoorsel ravil, mitte statsionaarsel ravil, mis oleks takistanud menetlustoimingute tegemist. Hageja oli võimeline töövõimetuse ajal esitama hagi kohtusse. Apellant vaidleb vastu kaevatava kohtuotsuse järeldusele, et 30.11.2007 esitas hageja hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning muutis hiljem üksnes hagi eset. Alla Minasjani hagi on igal juhul aegunud, kuna 1) hageja on omaks võtnud, et sai töölepingu lõpetamisest teada enne 30.10.2007, mistõttu 30.11.2007 oli hagi aegumistähtaeg möödunud; 2) apellandi käsitluse kohaselt esitas hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise hagi alles 19.03.2008, kui oli möödunud ka ajutise töövõimetuse lõppemisest 17.01.2008 alates kulgema hakanud hagi aegumise tähtaeg, mis lõppes 17.02.2008.

30.11.2007 kohtule esitatud hagis esitas Alla Minasjan nõude kostja kohustamiseks lõpetama tööleping TLS § 86 punkti 4 alusel ning TLS § 90 lg 1 p-s 2 ettenähtud hüvitise saamiseks. Hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamise seaduslikkust, vaid oli nõus töölepingu lõpetamisega. 19.03.2008 esitas hageja uue hagi, milles nõudis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja sellega seotud hüvitist kuue kuu keskmise palga ulatuses. Esimese astme kohus on hagi eset ebaõigesti tõlgendanud. Leides, et hageja esitas 30.11.2007 hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, väljus kohus haginõude piiridest ning rikkus TsMS § 5 lg 1 ja § 439. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Apellant on seisukohal, et 19.03.2008 esitas hageja uue nõude uuel alusel, mille suhtes kostja taotles aegumise kohaldamist. Algselt esitatud haginõude (lõpetada tööleping TLS § 86 p 4 alusel) suhtes ei saa kohus teha kohustavat otsust, kuna töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 4 alusel on tööandja õigus, mitte kohustus. Seevastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tuvastab kohus tööandja suhtes siduvalt. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu vaheotsus kostja taotluse rahuldamata jätmises aegumise kohaldamiseks on õige ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohus tuvastas alljärgnevad tsiviilasjas olulised faktilised asjaolud:

8). Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 3 p 4 järgi töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse paragrahvi 86 punktide 6-8 alusel on üheks distsiplinaarkaristuse liigiks. TDVS § 11 sätestab distsiplinaarkaristuse vormistamise korra, mille lõike 2 punkti 5 järgi tuleb muuhulgas märkida ka dokumendi koostamise kuupäev. Kohtuasjas on töölepingu lõpetamise kuupäevaks näidatud 20.09.2007 ning töölepingu lõpetamise aluseks on märgitud TLS § 86 p 6, kuid dokumendil puudub selle koostamise kuupäev ning põhjendus, milles seisneb töötaja süütegu ja millal ta selle toime pani. Teisel töölepingu lõpetamise eksemplaril on näidatud, et töölepingu lõpetamisest teavitati hagejat ja ta keeldus teise eksemplari vastuvõtmisest. Dokumendile on alla kirjutanud J. Ponomarjova ja T. Jantsen 19.09.2007 (t.lk.38). Seega on eelnimetatud isikud kirjutanud dokumendile alla enne töölepingu lõpetamise kuupäeva. TDVS § 12 lg 2 järgi karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Arvestades eelnimetatut asub kolleegium seisukohale, et toimikus puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, millisel kuupäeval töötajat üldse teavitati distsiplinaarkaristuse kohaldamisest ja millal dokument koostati. See on aga oluline aegumise otsustamiseks. TLS § 55 p 4 kohaselt tööleping peatub ajaks, mil töötaja on ajutiselt töövõimetu. Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel on keelatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Seaduse mõttest tuleneb, et kui töötaja töövõimetuse ajal ei saa tööandja töötajaga töölepingut lõpetada TLS § 86 p 6 alusel, siis ei oma õiguslikku tähendust sellest teavitamine haiguse ajal, ning töötaja on õigustatud pöörduma kohtusse oma õiguste kaitseks pärast ajutise töövõimetuse lõppemist. Maakohus tuvastas, et hageja töövõimetusperiood kestis kuni 17.01.2008. Toimiku materjalide kohaselt pöördus töötaja maakohtuse enne ajutise töövõimetuse lõppemist, mistõttu nõue ei ole aegunud. Kuivõrd tegemist on vaheotsusega, siis kolleegium ei hinda tõendeid nõude põhjendatuse osas. Menetluskulude jaotamine Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis menetluskulud jäävad apellandi kanda.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.