Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Töötervishoiukeskuses kutsehaigus, s. o ülekoormushaigus, milline on välja kujunenud perioodil 1978-2005. Kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritena märgiti diagnoosis koormust kätele ja raskuste tõstmist. Tallinna Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni koostatud arstliku ekspertiisi otsuse nr 288699 alusel määrati hagejale alates 24.03.2006 kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 60 % ja arstliku ekspertiisi otsuse nr 292760 alusel töövõime kaotus 80 % kogu püsiva töövõimetuse ulatuses, millest 60 % on tingitud kutsehaigusest ja 20 % üldhaigestumisest. Tallinna Pensioniamet maksab hagejale alates 24.03.2006 kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitist likvideeritud ettevõtte Kohila Paberivabriku poolt hüvitamisele kuuluvas ulatuses, mis on vastavalt tööstaaži proportsioonile 54,31 % hüvitamisele kuuluvast kahjust. Haginõue puudutab tervisekahju hüvitamist proportsionaalselt tööstaažiga kostja juures 1993-2005, mis moodustab 45,69 % kahjuhüvitise kogusummast. Hüvitise arvutamise aluseks on hageja keskmine kuusissetulek 24.03.2006 seisuga 8 660, 22 krooni, millest arvatakse maha seoses kutsehaigusega määratud 60 % töövõimekaotusele vastav pension. Oma nõudes tugines hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg-tele 1 ja 3, § 103 lg-le 1, § 115 lg-le 1, § 127 lg-le 3 ja § 1044 lg-le 3, töölepingu seaduse (TLS) §-dele 48 ja 49, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 7 lg-le 1, § 9 lg-tele 1 ja 3 ning sotsiaalministri 27.02.2001 määrusele nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“. Hageja leidis, et kostja on rikkunud TLS § 49 p-s 4 ettenähtud kohustust ega ole kindlustanud hagejale ohutuid töötingimusi. Hageja töö nii ümbrikumasina kui plastikmapi masina masinajuhina oli seotud pideva raskuste käsitsi teisaldamisega. Ümbrikumasina sissesöödu sektsioonis pidi hageja paigaldama paberirulli stangedele. Valmistoodangu kaste tõstis hageja käsitsi. Ühe kasti kaal oli umbes 20 kg, tõsteti 8 kasti üksteise otsa, viimane kast tuli tõsta ca 1,8 meetri kõrgusele. Plastikmapi osakonna masinajuhina olid hageja tööülesanneteks kilerullide pealepanek, pappide sissesöötmine. Kilerull kaalus 100 kg. Päevas tõstis hageja 2 ülemist rulli 2 meetri kõrgusele, alumisi rulle tuli tõsta rohkem. Töö hõlmas toormaterjaliks olevate pappide kvaliteedikontrolli, mille juures tuli papipakke kaks korda tõsta. Papipakke sorteeriti ühe käega ja kummargil asendis. Valmistoodanguks olevaid mappe oli pakis 25 tükki kaaluga ca 10 kg. Neid ladustas hageja käsitsi ca 1,5 meetri kõrgusele. Hagis toodud õiguslike põhjenduste kohaselt oli tööprotsess kostja juures vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega. Kostja ei arvestanud hageja töö korraldamisel keemiliste ohutegurite (toorpiirituse, liimi, piiritusevärvi aurud ümbrikuosakonnas, kus puudus nõuetekohane ventilatsioon) ja füsioloogiliste ohuteguritega (raskuste käsitsi teisaldamine). Kostja ei täitnud sotsiaalministri määruses nr 26 § 3 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust ega hinnanud terviseriske hageja töökohal seoses raskuste käsitsi teisaldamisega, millele oleks pidanud järgnema töökorralduslikud abinõud terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks. Töötamisel plastikmapi osakonnas olid hagejal järgmised määruse nr 26 §-s 5 kirjeldatud terviseriskid: teisaldamisele kuuluvad esemed olid kinnihaaramiseks ebamugava kujuga; raskuste tõstmine toimus ebamugavas kõrguses ja kehaasendis; raskusi ei saanud kandmisel toetada vastu keha, kui kandmise vahemaa oli liiga pikk. Füüsiline pinge oli suur, kuna tuli töötada ilma vastuvõtjata. Kostja jättis tähelepanuta määruse nr 26 § 5 lg 5, mille kohaselt võivad põhjustada terviseriske ka töötaja isikust tulenevad omadused. AS Medicover Eesti 14.04.2003 koostatud töötajate perioodilise läbivaatuse aktist nähtuvalt oli hagejal tööga seotud tervisehäire. Sellest tulenevalt oleks kostja pidanud hindama hageja töökoha terviseriske määruse nr 26 lisas ettenähtud viisil. Samuti hageja välja kutsuma ja selgitama, milline töötaja tervislik seisund tegelikult on. Parema õlaliigese kõõluse rebendi operatsioon, milline hagejale 24.08.2004 teostati, oleks tööandjale pidanud olema tõsiseks signaaliks töötaja tervisehäire kohta, kuid vaatamata korduvatele pöördumistele ei võimaldatud hagejale kergemat tööd. Hageja leidis, et diagnoositud kutsehaiguse ja kostjapoolsete tervisekaitsekohustuste rikkumise vahel on põhjuslik seos ning kutsehaigust võib pidada kostja juures valitsenud töötingimuste tagajärjeks.

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja ei ole tõendanud töölepinguliste kohustuste rikkumist kostja poolt, mistõttu on esitatud hagi alusetu. Hageja on omaks võtnud, et kutsehaigus algas temal aastatel 1978 kuni 1992 Kohila Paberivabrikus ja AS-s Koil töötamise ajal. Arvestades antud ajaperioodi töötingimusi ja kasutusel olnud tehnoloogiat, on tõenäoline, et kutsehaigus mitte ainult ei alanud, vaid ka kujunes välja ja süvenes Kohila Paberivabrikus töötamise ajal. Kostja ei nõustunud hageja väitega, mille kohaselt on kostja rikkunud sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 kehtestatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid“. Hageja töö ümbrikuosakonna masinajuhina ei olnud ametijuhendist tulenevalt seotud raskuste käsitsi teisaldamisega. Hageja on ümbrikuosakonna masinajuhi tööülesandeid hagis ebaõigesti kirjeldanud. Paberirull toodi masina juurde veerevas asendis ja see toimus vahetuse vältel 2-3 korda. Toodangu pakkimisega tegeles pakkija, mistõttu sellega seoses masinajuhile täiendavat füüsilist koormust ei langenud. Vajadusel pidi masinajuht abistama pakkijat valmistoodangu kaubaaluse käsikahvelkäruga teisaldamisel masina juurde. Masinajuhi ametikohal töötamisel ei saa rääkida sundasenditest, kuna masinajuht pidi masina töö kontrollimise eesmärgil pidevalt ringi liikuma. Plastikmapi osakonna masinajuhina töötas hageja 01.02.2003 kuni 24.05.2005, kuid võttes arvesse haiguslehel viibimise ja puhkusel oleku aega, siis reaalselt 1,5 aastat. Arvestades lühikest ajaperioodi ja nimetatud masinal töötamise iseärasusi, ei saanud hageja kutsehaigus sel perioodil kindlasti süveneda. Plastikmapi masin töötas aastatel 2003-2005 alakoormusega, kuna tellimusi oli vähe, mistõttu puudus vajadus toodangu vastuvõtja ametikoha loomiseks. Samal põhjusel, s. o töö vähesuse tõttu plastikmapi osakonna masinajuhi ametikohal, andis hageja 24.05.2005 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks. Nimetatud asjaolu lükkab ümber hageja poolt hagiavalduses ja kohtuistungil esitatud väited oma suure töökoormuse kohta. Kostja on nõuetekohaselt täitnud tööandja kohustusi töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmisel. Kohtumenetluses on hageja andnud seletusi, et on töötamise ajal korduvalt rääkinud tööandjale oma haigusest. Tulenevalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p-st 5 on töötajal õigus nõuda enda ajutist või alalist üleviimist kergemale tööle arsti otsuse alusel. Kogu töötamise vältel kostja juures ei ole hageja esitanud dokumente, millest nähtuks soovitus või vajadus tema rakendamiseks kergemale tööle. Ka ei kasutanud kostja sama sätte p-s 7 sätestatud õigust pöörduda töökeskkonnavoliniku, töötajate usaldusisiku või tööinspektsiooni poole, kui tööandja poolt rakendatavad abinõud ei taga töökeskkonna ohutust. Samuti jäi kostjale arusaamatuks, miks pöördus hageja töötervishoiuarsti poole alles 2006. aastal pärast töösuhte lõppemist, kui tervisekahjustus oli alguse saanud juba 1978. aastal. Rapla Tööinspektsioonile 25.04.2006 esitatud kirjalikust dokumentatsioonist kostja endise töötaja Raul Heinaru töökeskkonna kohta ajavahemikus 02.03.1993 kuni 24.05.2005 seoses temal diagnoositud kutsehaiguse uurimisega nähtub, et kostja on nõuetekohaselt täitnud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-st 13 tulenevaid tööandja kohustusi. Kostja on AS-lt Medicover Eesti tellinud töökeskkonna riskide hindamise aruandeid ja erinevalt mitmest teisest kostja töötajast ei tuvastanud ega kahtlustanud töötervishoiuarst 2003. aasta kevadel hagejal kutsehaigusena käte ülekoormushaigust. Lisaks perioodiliselt tellitud töökeskkonna kontrollmõõdistamisele, riskide hindamisele ning töötajate arstlikule läbivaatusele on kostja töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks ettevõttes kehtestanud erinevaid ettevõttesiseseid akte, kusjuures mitmed neist sisaldavad raskuste käsitsi teisaldamise piirnorme.

Kolmanda isiku seisukoht

Kolmas isik kostja poolel Eesti Vabariik Sotsialkindlustusameti Tallinna Pensioniameti kaudu toetas hagi. Töötervishoiuarsti teatisest nähtuvalt kujunes hageja kutsehaigus välja perioodil 1978-2005. Teatist ja selles sisalduvat arsti arvamust ei ole kohtumenetluses vaidlustatud, mistõttu on nimetatud tõendist lähtuvalt olemas põhjuslik seos hagejal diagnoositud kutsehaiguse ja kostja juures töötamise vahel. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt peab kostja töölepingulisest suhtest tuleneva kahju hüvitamise vaidluses tõendama, et ta ei ole oma lepingulisi kohustusi töötaja suhtes rikkunud, kuid selleks peab kostjale olema teada, millise kohustuse rikkumist hageja talle süüks paneb. Lepingulise vastutuse eelduseks lisaks kohustuse rikkumisele on kahju tekkimine, põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel ning kohustuse rikkumise mittevabandatavus. Hageja on hagiavalduse täpsustuses loetlenud rea õigusakte, mida kostja tööandjana väidetavalt on rikkunud, selgitamata, milles kostja rikkumine seisnes ja kuidas oli võimalik rikkumine seotud tekkinud kahjuga, s. o hagejal diagnoositud kutsehaigusega. Kuna hagejal on diagnoositud ülekoormushaigus, asus ta kohtuistungil seisukohale, et kostja on rikkunud sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 sätestatud raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid seeläbi, et ei hinnanud nõutaval määral vastavaid riske hageja töökohal. 06.06.2007 toimunud kohtuistungil ja 19.09.2007 vande all antud seletuses kinnitas hageja, et töö ümbrikuosakonna masinajuhina oli talle jõukohane. Käsitsitöö seisnes järgnevas: paberirulli veeretamine masina juurde, mis hageja hinnangul „ei olnud raske töö“ (tl 103). Kuna masinad olid halvas seisukorras, tuli neid vahel „käed püsti pikali asendis putitada“ (tl 172) ja iga kahe tunni tagant tuli vastuvõtjale puhkust anda. Terviseriskid, mis esinesid töötamisel plastikmapi osakonna masinajuhina, seisnesid hageja esindaja hinnangul selles, et teisaldada tuli esemeid, millised olid kinnihaaramiseks ebamugava kujuga, raskuste tõstmine toimus ebamugavas kõrguses ja kehaasendis ning kandmisel ei saanud neid toetada vastu keha. Hageja esindaja paneb kostjale süüks ka seda, et viimane ei hinnanud hageja isikust tulenevaid terviseriske, s. o asjaolu, et hageja oli plastikmapi osakonnas töötamiseks liiga nõrk. Hageja enda poolt antud seletustest nähtub, et töö plastikmapi osakonnas oli talle vastuvõetamatu eekõige seetõttu, et masinajuht pidi töötama ilma vastuvõtjata, mis suurendas oluliselt käsitsitöö mahtu. Ülemise kilerulli paigaldamine, kuigi vintsi abil, oli ebamugav pingutus kätele, samuti ühe käega pappide masinasse laskmine (tl 104). Kuigi kostja poolt esitatud tõenditest (masinajuhi ametijuhend tl 130, kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus tl 189-190, tunnistaja Priit Randeri ütlused) nähtuvalt ei peetud masinajuhi ametit kostja juures füüsilist pingutust nõudvaks käsitsitööks, on sotsiaalministri määrus nr 26 kõnesoleval juhul kohaldatav. Määruse § 1 lg 1 tulenevalt on selle kohaldamisalaks töökohad, kus teisaldatakse käsitsi raskusi massiga 5 kg ja enam. Paberirull, mida hagejal ümbrikumasina juhina tuli veeretada, kaalus ca 200 kg, kilerull, mida hagejal plastikmapimasina juhina tuli paigaldada, kaalus ca 100 kg, ja plastikmapimasina valmistoodangu vastuvõtmisel tuli hagejal teisaldada ca 10 kg raskusi mapipakke. Kuigi nii paberi- kui kilerulle teisaldas masinajuht vaid 2-3 korda päevas ja tegi seda mehhanismide abil, võib selliste raskuste liigutamine anda füüsilist koormust kätele hageja poolt kirjeldatud viisil. Ebaõige on aga hageja seisukoht, et kostja ei ole sotsiaalministri määruses nr 26 §-s 5 loetletud ja hageja poolt esile toodud terviseriske hinnanud ning on seeläbi rikkunud TLS § 48 p-s 4 sätestatud kohustust ohutute töötingimuste kindlustamisel. Raskuste käsitsi teisaldamise korda on kostja kajastanud ettevõtte töötervishoiu ja tööohutuse alase töö korraldamise juhendis (tl 150). Kostja on

perioodiliselt tellinud töökeskkonna riskide hindamise aruandeid ja töötajate perioodilist arstlikku läbivaatust AS-st Medicover Eesti. Tervisekontrolli tulemustest nähtub, et ühe ohutegurina on uuritud käte ülekoormust ja mitme töötaja puhul on arst seda ka täheldanud (tl 166). 2003. aasta märtsikuus toimunud läbivaatusel töötervishoiuarst hagejal käte ülekoormusest tingitud tervisehäiret ei täheldanud. Nõustuda tuleb kostja seisukohaga, et hageja süüdistused tema töökohal eksisteerinud terviseriskide tähelepanuta jätmises kõlavad ebaõiglaselt ka seetõttu, et hageja ise ei ole kordagi tööandjale oma terviseprobleeme kurtnud ega vastavasisulisi arstitõendeid esitanud. Kohtule esitatud perearsti Kärdi Kalda tõendist (tl 196) nähtuvalt ei ole hageja pärast 05.06.1995 arsti poole pöördunud. Hageja pöördumised tööandja poole plastikmapi osakonnas töötamise ajal seondusid sooviga saada tagasi ümbrikumasina masinajuhi koht, mis ei olnud aga ümbrikuosakonna likvideerimise tõttu võimalik. Ka 24.05.2005 esitatud lahkumisavaldus (tl 195) oli hageja väidetel ajendatud mitte terviseprobleemidest, vaid soovist tööandjat mõjutada teda üle viima, kuna üks ümbrikumasin ettevõttes töötas. Avalduses põhjendab hageja oma lahkumissoovi mitte tervise või töö raskuse, vaid „masinajuhile vastava töö pideva puudumisega“. Kõike eeltoodust arvesse võttes leidis kohus, et antud asjas ei ole tõendatud kostjapoolne kohustuste rikkumine, milline VÕS § 100 kohaselt võinuks seisneda kohustuse täitmata jätmises, selle mittekohases täitmises või täitmisega viivitamises, mistõttu hagejal puudub alus VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist nõuda. Kostjale kahju hüvitamise nõude esitamiseks ei piisa sellest, et töötervishoiuarsti teatise kohaselt hõlmab kutsehaiguse väljakujunemise periood muuhulgas ka kostja ja tema õiguseellaste juures töötamise aega. Kostja vastutaks tekitatud kahju eest juhul, kui leidnuks tõendamist konkreetne tööohutuse nõuete eiramine tema poolt või hageja töökohal valitsenud töökorralduse vastuolu kehtivate õigusaktidega. Sellist seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus oma lahendites (tsiviilasjad nr 3-2-1-45-99, nr 3-2-1-89-03). Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Pärnu Maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Esimese astme kohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 49 p 4, sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 kehtestatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 3 lg 1 p 1 ja 2 ning § 5. Nimetatud määruse lisaks olev „Juhend terviseriski hindamiseks raskuste käsitsi teisaldamisel“ on jäetud ebaõigesti kohaldamata. Eeltoodud materiaalõiguse normide rikkumine tõi kaasa maakohtu ebaõige hinnangu kostja poolt tema lepinguliste kohustuste rikkumisele. Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele, mille põhjal kohus jõudis järeldusele, et kostja on töökeskkonna riskitegurite hindamisega piisavalt tegelenud ja võtnud tarvitusele vajalikud abinõud hagejale ohutu töökeskkonna tagamiseks, s. t raskuste käsitsi teisaldamisega kaasneva terviseriski vähendamiseks ja/või kõrvaldamiseks. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostja on kinnitanud juhendi töötervishoiu ja tööohutuse alase töö korraldamise kohta ettevõttes 07.08.2000 (01.08.2000), s.o enne sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 jõustumist. Juhend ei tõenda töökeskkonna riskide nõuetekohast hindamist. AS Medicover Eesti on koostanud töökeskkonna konotrollmõõdistamise ja riskide hindamise aruande 2001. aasta jaanuarikuu andmete alusel. Hilisemaid hindamisi ei ole teostatud, kusjuures sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 lisaks olevas juhendis nõutud parameetrid raskuste käsitsi teisaldamise kohta on kõik hindamata. AS-s Medicover Eesti 2003. aastal läbiviidud kostja töötajate tervisekontrolli akt ei tõenda hageja terviseriskide hindamist, kuna hageja haigus süvenes pärast tervisekontrolli akti koostamist alates 01.02.2003, kui ta asus tööle plastikmapi osakonda. Antud dokumentaalse tõendiga on tuvastatud hagejal tööga seotud tervisehäire esinemine. Hagi oli rajatud muuhulgas asjaolule, et kostja ei

arvestanud töö korraldamisel hageja tervisehäirega ning ei pööranud tähelepanu hageja korduvatele suulistele taotlustele kergemale tööle üleviimiseks. Eeltoodu ja see, et hageja teatas suuliselt tööandjale tervisehäirest, on tõendatud kostja seadusliku esindaja Milvi Vanema seletuse ja tunnistaja Priit Randeri ütlustega kohtuistungil. Maakohus ei võtnud arvesse otsuse tegemisel, et kostja ei täitnud töötajate perioodilise tervisekontrolli läbiviinud AS Medicover Eesti töötervishoiuarsti soovitust 14.04.2003 aktis ja ei kutsunud hagejat kui tervisehäirega töötajat aasta möödumisel (s. o 2004. aastal) täiendavasse tervisekontrolli. Kostjal ei olnud esitada dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et pärast 2003. aastat oleks hageja suhtes tervisekontrolli läbi viidud. Sellega rikkus kostja otseselt hageja tervisekaitsekohustust ja jättis täitmata sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 § 5 lg 5 p 1, mis kohustab kontrollima konkreetse töötaja isikust tulenevaid omadusi, mis võivad põhjustada terviseriski. Antud juhul oli hageja füüsiliselt nõrk tööülesannete täitmiseks. Asjaolu, et hagejal teostati 24.08.2004 õlaliigese operatsioon, oleks pidanud andma aluse hageja arvamiseks riskikategooriasse ja töökeskkonna riskide täiendavaks hindamiseks. Antud asjaolu jättis kohus hagi lahendamisel alusetult arvestamata. Esimese astme kohus andis ebaõige hinnangu hageja lahkumisavaldusele. Avaldust töölepingu lõpetamiseks oleks tulenud tõlgendada koostoimes hageja seletusega kohtuistungil, mille kohaselt ta soovis saavutada lahkumisavalduse esitamisega üleviimist ümbrikumasina juhi kohale ning seega tööandjalt taotletud üleviimist kergemale tööle. Kostja seadusliku esindaja Milvi Vanema seletusse ja tunnistaja Priit Randeri ütlustesse oleks tulnud suhtuda reservatsiooniga, sest nemad olid kostja juures tööohutuse eest vastutavad isikud, kes oleksid pidanud hageja kaebustele reageerima. Maakohus ei arvestanud hageja seletust tema tervisliku seisundi kohta, hageja kutsehaiguse pikaajalist kulgu ning mitteõigeaegset diagnoosimist arstide poolt. Hageja seletas kohtule, et õlaliigese rebend avastati tal 10 päeva enne operatsioonile minekut tasulisse kliinikusse 24.08.2004. Enne seda ei osanud perearst määrata hageja õlaliigese valule õiget diagnoosi ega soovitanud kergemat tööd. AS Medicover Eesti tervisekontrolli aktis on hagejal samuti täheldatud tööga seotud tervisehäire. Sama tervisehäire diagnoosis SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste- ja Töötervishoiukeskus tööst põhjustatud kutsehaigusena, mis oli välja kujunenud perioodil 1978-2005. Kostja rikkus TTOS § 12 ja § 13 sellega, et ei viinud läbi süstemaatiliselt töökeskkonna sisekontrolli ega teinud kontrollist vastavaid järeldusi; ei korraldanud töökeskkonna riskianalüüsi, ei selgitanud välja töökeskkonna ohutegureid ega hinnanud nende mõju hageja tervisele; ei teavitanud hagejat ohuteguritest ega suunanud teda täiendavale arstlikule kontrollile. Asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale kirjalikku avaldust ja arstitõendit tervisliku seisundi kohta, ei lükka ümber fakti, et hageja tervis halvenes kostja poolt tööohutuse nõuete eiramise ja kostja töökohal valitsenud töökorralduse vastuolu tõttu kehtivate õigusaktidega. Eeltoodud põhjusel oli hageja õigustatud kostjalt VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist nõudma. Esimese astme kohus on tõendite ebaõige hindamise tõttu ebaõigesti kohaldanud võlaõigusseadust ja leidnud, et kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ega jätnud võlasuhtest tulenevaid kohustusi täitmata. Apellant ei ole nõus kaevatava kohtuotsuse järeldusega ka selles, et kostja ei teadnud, missugust kohustust ta hageja hinnangul on rikkunud. Kostja kui töösuhte tugevam pool pidi teadma, missuguseid õigusakte tal ohutu töökeskkonna tagamiseks täita tuli, ning ette nägema õigusaktide nõuete järgimata jätmisest kahju tekkimist kutsehaiguse näol. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud. Lepinguliste kohustuste täitmist peab tõendama kohustatud pool. Kahju tekitamine lepingulise vastutuse eeldusena on maakohtu otsuse motiivide kohaselt tõendamist leidnud. Apellant leiab, et tõendamist on leidnud ka põhjuslik seos kostja poolt kohustuse rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel. Kohus on jätnud ebaõigesti arvesse võtmata kolmanda isiku Sotsiaalkindlustusameti esindaja arvamuse, mille kohaselt töötervishoiuarsti teatisest nähtuvalt on olemas põhjuslik seos hagejal diagnoositud kutsehaiguse ja kostja juures töötamise vahel. Kuna töötervishoiuarsti 27.03.2006 teatise nr 13-2/2762 kohaselt kujunes

kutsehaigus hagejal välja ka töötamisel kostja juures, kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 45,69 % kahjuhüvitise kogusummast. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. 24.03.2006 diagnoositi hagejal SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste- ja Töötervishoiukeskuse poolt kutsehaigus diagnoosiga ülekoormushaigus, mis seisnes karpaalkanali sündroomina mõlemal käel (raske leid, suunatud OP ravile), rotatoormanseti rebendina paremal käel ning küünarliigeste epikondüliidina. Kutsehaiguse põhjustanud ohutegurina märgiti koormust kätele ja raskuste tõstmist. Raplamaa Tööinspektsiooni poolt 03.05.2006 koostatud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes kinnitati eelmärgitut. Arstliku ekspertiisi otsustega tuvastati hagejal püsiv osaline töövõimetus: töövõime kaotus 80%, millest 60% on põhjustatud kutsehaigusest. Hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 1978 - 2005, millest 45,69% langeb ajale, mil hageja töötas kostja ja tema õiguseellaste juures (02.03.1993 - 24.05.2005). Vastavalt töötatud ajale (selle osakaalule) esitas hageja kostja vastu ka oma rahalise nõude. Kuna eeltoodud kirjalike tõenditega on tõendatud, et hagejal esineb kutsehaigus, mille on põhjustanud ohutegurid, mis esinesid ka kostja ja tema õiguseellaste juures töötamisel, siis tuli kohtul vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas töövõime osalisest kaotusest tingitud varalise kahju eest lasub vastutus ka kostjal. Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks oli vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid. Pärnu Maakohus tuvastas õigesti, et hageja, töötades masinajuhina, tegi tööd, mille suhtes on kohaldatav Sotsiaalministri 27.01.2001 määrus nr 26. Nimetatud määruse § 1 lg 1 kohaselt on määruse kohaldamisalaks töökohad, kus teisaldatakse käsitsi raskusi massiga 5 kg ja enam. Maakohus leidis, et hagejal tuli ümbrikumasina juhina veeretada ca 200 kg kaaluvaid paberirulle ning plastikmapimasina juhina paigaldada ca 100 kg kaaluvaid kilerulle ja valmistoodanud vastuvõtmisel teisaldada ca 10 kg raskusi mapipakke ning vaatamata selle, et nii paberi- kui kilerulle tuli masinajuhil teisaldada 2-3 korda päevas ja seda mehhanismide abil, võib selliste raskuste liigutamine anda füüsilist koormust kätele. Samas pidas kohus ebaõigeks hageja seisukohta, et kostja ei ole hinnanud hageja poolt esiletoodud terviseriske ning on seeläbi rikkunud TLS § 48 p-s 4 sätestatud kohustust ohutute töötingimuste kindlustamisel. Kuigi kohus tuvastas, et masinajuhi ametit ei peetud kostja juures füüsilist pingutust nõudvaks käsitsitööks viidatud määruse tähenduses, asus ta seisukohale, et kostja on arvestanud hageja töökohal eksisteerinud terviseriske ning hageja ise ei ole täie tõsidusega suhtunud oma tervismuredesse („ei ole kordagi tööandjale oma tervisemuresid kurtnud ega vastavaid arstitõendeid esitanud“). Kohus ei nimetanud tõendeid, mille põhjal ta sellele järeldusele jõudis. Kohus on siinkohal küll viidanud nii „Sissejuhatavale juhendile nr 1“ (mille eesmärgiks oli „...anda töötajaile üldteadmisi töötervishoiu ja tööohutusalase töö korraldamise kohta ettevõttes“ – tl 142-154, I kd) kui asjaolule, et kostja on perioodiliselt tellinud töökeskkonna riskide hindamise aruandeid ja töötajate läbivaatust AS-st Medicover Eesti. Kohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et neist dokumentidest ja viidatud tegevusest tuleb järeldada, et kostja on omalt poolt teinud kõik ohutute töötingimuste tagamiseks, vältimaks kutsehaiguse tekkimist. Korrektne ei ole kohtu järeldus, et märtsis 2003 toimunud läbivaatusel ei täheldatud hagejal käte

ülekoormusest tingitud tervisehäiret. Kuigi ka kostja on oma vastuses täpsustatud hagiavaldusele viidanud asjaolule, et nimetatud tervisekontrolli käigus ei tuvastatud Raul Heinarul kutsehaigusena selgesõnalisest käte ülekoormust (tl 107, I kd), lisades samas vastava kontrolli akti, mille osas „Avastatud kutsehaigusi“ on hageja kohta otsusena märgitud: „tööga seotud (masinajuht) tervisehäire, pauside kasutust jälgida, taastusravi regulaarselt soovitatav“. Samas dokumendis on tehtud tööandjale ettepanekud, millest nähtuvalt esineb paljudel töötajatel tugi-liikumiselundkonna probleeme, mistõttu on soovitav teha regulaarseid pause koos lõdvestus-sirutusharjutustega õlavöötmele ja seljale jne. Et hageja osas tema käsi puudutavat tervisehäiret eraldi ei rõhutatud, ei tähenda, et see võimaldaks teha maakohtu otsuses sisalduvat järeldust. Seetõttu ei saa pidada tõeseks kostja seadusliku esindaja vande all antud seletust, mille kohaselt ei olnud ta kuni 2006. aastani teadlik hageja kutsehaigusest („...ta ei rääkinud meile oma tervise hädadest“ - tl 186, I kd), täpsustades samas, et tõendit ta ei toonud, kui suuliselt rääkis, siis ei pea seda uskuma, on ikka vaja esitada arstitõend. Hageja väidetavalt sagedased haigestumised (samas seletuses), temal teostatud operatsioon 2004.a ning töötervishoiuarsti otsus tööga seotud tervisehäire kohta viitasid üheselt töötaja tervise halvale seisundile. Kuigi maakohus märkis, et antud juhul tuli kostjal tõendada, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud, ei sisalda kohtuotsus põhjendust, milles seisnes kostja poolne vastavate kohustuste nõuetekohane täitmine. Sellekohaste tõendite analüüsi otsuses puudub. Hagiavalduses märgitud asjaolusid, milles seisnevad kostja poolsed rikkumised, on hageja korranud üksikasjalikult ka kohtuistungitel (näiteks 10.12.2007 kohtuistungil - tl 7, II kd). Maakohtu otsusest ei selgu, miks pidas kohus hageja väiteid tema tervise ohtu seadmise kohta alusetuteks. TsMS § 438 lg-st 1 tulenevalt lasub kohtul otsust tehes kohustus hinnata tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud. Oma seisukohti peab kohus põhjendama. Kuna maakohus leidis, et kostja poolne kohustuste rikkumine ei ole tõendatud, mistõttu ei vastuta ta kutsehaigusega hagejale tekitatud kahju eest, ei andnud ta hinnangut kostja süüle ega määratlenud teo ja tagajärje vahelist põhjuslikku seost. Kohus ei arvestanud VÕS § 1044 lg-t 3, mille kohaselt vastutab lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral kahju tekitaja selle eest ka seaduse 53. peatükis sätestatud alustel. Eeltooduga on maakohus rikkunud menetlusnorme määral, mis tingib otsuse tühistamise ja tsiviilasja samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab esimese astme kohtu otsuse ning saadab asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, siis jaotatakse menetluskulud asja uuel läbivaatamisel.

Ü. Jänes

M. Klaar

J. Paap

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.