Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-145-09 Tartu, 13. jaanuar 2010. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu R. H hagi A AS-i (varasem ärinimi S AS) vastu kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 207-6069 A AS-i (likvideerimisel) kassatsioonkaebus 148 866 krooni Hageja R. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi Kostja A AS (likvideerimisel) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eve Jundas 14. detsember 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-6069 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Aavik & Partnerid Advokaadibüroole R. H kassatsioonkaebuselt 4. augustil 2009. a tasutud kautsjon 2709 (kaks tuhat seitsesada üheksa) krooni 74 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
R. H (edaspidi hageja) esitas 21. veebruaril 2007 Pärnu Maakohtule S AS-i (edaspidi kostja) vastu hagi, milles nõudis kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitamist. Hageja töötas aastatel 1978-1993 K-s ning alates 2. märtsist 1993 kostja õiguseellaste ja kostja juures masinajuhina. Töösuhe lõppes 24. mail 2005. 24. märtsil 2006 diagnoositi hagejal kutsehaigus (ülekoormushaigus), mis on välja kujunenud aastatel 1978-2005. Hagejale määrati alates 24. märtsist 2006 kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuseks 60%. Tervisekahju eest makstavast hüvitisest seda osa, mida peab maksma K (54,31% hüvitisest), maksab hagejale Tallinna Pensioniamet ning ülejäänud osa (45,69%) hüvitisest nõuab hageja kostjalt. Hageja leidis, et kostja vastutab hagejal kutsehaiguse tekkimise eest, kuna rikkus töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning ei kindlustanud hagejale ohutuid töötingimusi. Kostja pole arvestanud asjaoluga, et hagejal tuvastati tööga seotud tervisehäire, tuvastanud hageja tervislikku seisundit ega pakkunud hagejale kergemat tööd. Hageja kutsehaiguse tekkimise ning kostjapoolsete rikkumiste vahel on põhjuslik seos. Hageja kutsehaigust võib pidada kostja juures valitsenud töötingimuste tagajärjeks. Kostja rikkus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 7 lg-t 1, § 9 lg-t 1 ja § 9 lgt 3, Vabariigi Valitsuse 18. septembri 2001. a määrust nr 293 "Töökeskkonna ohutegurite piirnormid", Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrust nr 254 "Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord" ning sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a
määrust nr 26 "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded". Hageja palus kostjalt välja mõista ühekordse kahjuhüvitisena ajavahemiku 24. märts 2006 kuni 1. märts 2007 eest 6226 krooni ja alates 1. märtsist 2007 hüvitise 622 krooni 30 senti kuus. Maakohtule 15. mail 2007 esitatud täpsustatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista ajavahemiku 24. märts 2006 kuni 1. mai 2007 eest hüvitise 27 004 krooni ja alates 1. maist 2007 hüvitise 1572 krooni 25 senti kuus.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja ei ole tõendanud lepinguliste kohustuste rikkumist. Hageja on omaks võtnud, et hageja kutsehaiguse kujunemine algas aastatel 1978-1992, mil hageja töötas Kus. Arvestades selle aja töötingimusi ja kasutatavat tehnoloogiat, on tõenäoline, et kutsehaigus mitte ainult ei alanud, vaid kujunes välja ja süvenes K-s töötamise ajal. Kostja juures töötades kuulus hageja tööülesannete hulka laost paberi, trükivärvi, pakendmaterjali jms abivahendite tellimine. Seejärel oli hageja kui masinajuhi põhitegevuseks masina käivitamine, mis ei olnud ega ole füüsiliselt koormav tegevus. 1. veebruarist 2003 kuni 24. maini 2005 töötas hageja plastikmapi osakonnas masinajuhina esitlusmappe valmistaval masinal. Hageja töö sisu ja vastutusala olid sarnased ümbriku osakonnas olnutega. Kuna füüsilist koormust peaaegu ei olnud, ei saanud hagejale kaasneda püsiva iseloomuga tervisehäired. Kostja täitis kõiki töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Hageja ei ole arsti otsuse alusel nõudnud kergemale tööle üleviimist. Samuti ei ole ta esitanud muid dokumente, millest nähtuks soovitus või vajadus viia teda üle kergemale tööle. Kostjale jäi arusaamatuks, miks pöördus hageja töötervishoiuarsti poole alles 2006. aastal, s.o pärast töösuhte lõppemist, kui tervisekahjustus oli alguse saanud 1978. aastal. Kostja on tellinud 2003. aasta kevadel töökeskkonna riskide hindamise ning nende aruannete põhjal ei tuvastanud töötervishoiuarst hagejal kutsehaigusena käte ülekoormushaigust.
3.Kohus kaasas iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti kaudu). Kolmas isik leidis, et hageja kutsehaiguse ja kostja juures töötamise vahel oli põhjuslik seos.
4.Pärnu Maakohus jättis 28. detsembri 2007. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja polnud kostjat kordagi oma terviseprobleemidest informeerinud ja arstitõendeid esitanud. Hageja perearsti esitatud tõendi kohaselt polnud kostja pärast 1995. aastat kordagi perearsti poole pöördunud. Samuti esitas hageja kostjale töölepingu lõpetamise avalduse masinajuhile vastava töö puudumise tõttu, mitte hageja tervise või töö raskuse tõttu. Tööohutuse nõuete eiramine või töökorralduse vastuolu kehtivate õigusaktidega on tõendamata. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
5.Pärnu Maakohus jättis 6. novembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et kostja ei rikkunud hageja viidatud õigusaktide sätteid. Kostja on korraldanud töötajate (sh hageja) perioodilise läbivaatuse töötervishoiuarsti juures ning hinnanud kõiki töökeskkonnas eksisteerivaid ja töötajate tervist mõjutavaid riske. Hageja esitatud töölepingu lõpetamise avaldus oli hageja väidete
kohaselt ajendatud soovist viia ta üle teisele tööle, mitte tema terviseprobleemidest. Hageja pole nõudnud arsti otsuse alusel enda teisele tööle üleviimist ning on tunnistanud, et kõik suuliselt kostjale esitatud kaebused tulenesid soovist mõjutada kostjat hagejale tema endist tööd tagasi andma. Kostja pole töösuhte ajal esitanud hagejale ühtegi tõendit enda terviseprobleemide kohta. Hageja õlavigastus oli tekkinud 1986. aastal ning ajavahemikul 5. juuni 1995 kuni 5. oktoober 2007 ei ole hageja kordagi perearsti poole pöördunud. Seega pole tõendatud kostja kohustuste rikkumine ja hagejal ei ole alust kostjalt kahjuhüvitist nõuda. Samuti on kostja tõendanud enda süü puudumist hagejale tervisekahjustuse tekkimisel.
6.Hageja esitas 3. detsembril 2008. a maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja välja mõista kostja kasuks kahjuhüvitise, kuna kostja on rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Ta palus kostjalt välja mõista ajavahemiku 24. märts 2006 kuni 1. detsember 2008 eest hüvitise 108 165 krooni 54 senti ja alates 1. detsembrist 2008 hüvitise 4522 krooni 35 senti kuus. Hageja leidis, et maakohus kohaldas valesti töölepinguseaduse (TLS) § 49 p 4 ning sotsiaalministri
27.veebruari 2001. a määrusega nr 26 kehtestatud "Raskuste käsitsi teisaldamise, töötervishoiu ja tööohutuse nõuete" (edaspidi määrus nr 26) § 3 lg 1 p 1 ja 2 ja § 5. Eelnimetatud määruse lisana toodud "Juhendi terviseriski hindamiseks raskuste käsitsi teisaldamisel" on maakohus kohaldamata jätnud. Lisaks kohaldas maakohus valesti TTOS § 12 ja 13. Kostja ei korraldanud süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli ega teinud kontrollist järeldusi. Samuti ei korraldanud kostja töökeskkonna riskianalüüsi, ei selgitanud välja töökeskkonna ohutegureid ega hinnanud nende mõju hageja tervisele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. juuli 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja ajavahemiku 24. märts 2006 kuni 1. detsember 2008 eest hüvitise 108 165 krooni 54 senti ja 1. detsembrist 2008 hüvitise 4522 krooni 35 senti kuus. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kutsehaigust tekitanud tööl ajavahemikul 1978-1993 K-s. Arstliku ekspertiisi otsusega on hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus 60%. K-s töötatud aja eest maksab hagejale kahjuhüvitist 54,31% ulatuses riik. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja ja tema õiguseellase juures töötamise ajal järgis tööandja töötervishoiu nõudeid ja kas ta on süüdi hagejale tervisekahju tekkimises. Maakohus hindas valesti tõendeid ja kohaldas valesti hageja viidatud töötervishoidu käsitlevate õigusaktide sätteid. TLS § 49 p 4 järgi on tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. TTOS § 9 lg 1 kohaselt on füsioloogiliseks ohuteguriks füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. Määruse nr 26 § 3 lg 1 kohaselt peab tööandja raskuste teisaldamisega seotud töötamiskohad kujundama ja kohandama nii, et muuta need töötajale võimalikult ohutuks. Selleks ta peab hindama riski töötaja tervisele, arvestades sama määruse §-s 5
märgitud ohutegureid ning rakendama riski esinemisel abinõusid riski vältimiseks või vähendamiseks. Sotsiaalministri 24. aprilli 2003. a määrusega nr 74 kinnitatud "Töötajate tervisekontrolli korra" § 2 lg 1 alusel võtab tööandja töötaja tervisekontrolli suunamisel aluseks töökeskkonna riskianalüüsi tulemused ohutegurite kohta, millega töötaja töökohal kokku puutub ja mis võivad põhjustada töötajale tööga seotud haigestumist, ning nende ohutegurite mõju ja kestust töötajale tööpäeva või töönädala jooksul. TTOS § 13 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud: 1) tegema töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab nende parameetrid ning hindab ohutegurite mõju töötaja tervisele; 2) töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks; 3) korraldama töötajate tervise kontrollimise. Hageja töö masinajuhina oli seotud raskuste käsitsi teisaldamisega. Masinajuhi töökohustustesse kuulus toormaterjalide rullide masinale paigutamine, mille juures oli vaja kasutada ka füüsilist jõudu. Plastikmapi osakonnas töötamisel lisandusid hagejale valmistoodangu vastuvõtja ülesanded, mis suurendasid füüsilist koormust kätele. Kostja väitel ei olnud hageja füüsiline koormus suur ja hageja haigus kujunes välja varem. Kostja väitele räägib vastu kutsehaiguse diagnoos, mille kohaselt diagnoositi hagejal kutsehaigusena ülekoormushaigus, mille põhjustasid sellised ohutegurid nagu koormus kätele ja raskuste tõstmine. Kutsehaigus kujunes välja aastatel 1978-2005. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille järgi kostja järgis töötervishoidu- ja tööohutust käsitlevate õigusaktide nõudeid, kuna ta hindas töökeskkonna riske. TTOS § 13 lg-st 1 ja määrusest nr 26 tulenevate nõuete järgi oleks kostja pidanud koostama hageja kui füsioloogilise ohuteguriga tööd tegeva töötaja töökeskkonna riskianalüüsi, selgitamaks välja ohutegurite mõju töötaja tervisele ja töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Sellist nõuetekohast töökeskkonna riskide hindamist kostja esitanud ei ole. Töökeskkonna kontrollmõõdistamise ja riskide hindamise aruande kohaselt, millele kohus viitab, hinnati töökeskkonna meteoroloogilisi parameetreid, valgustihedust ja müra, mitte aga füsioloogilisi ohutegureid. Perioodiline tervisekontroll töötervishoiuarsti juures ei asenda töökeskkonna riskianalüüsi. Määruse nr 74 kohaselt peab tööandja töötaja tervisekontrolli saatmiseks aluseks võtma töökeskkonna riskianalüüsi tulemused, milles peavad selguma töökeskkonna ohutegurid. Töökeskkonna riskianalüüsi tegemise kohustus ei teki alles siis, kui töötaja kurdab tööst tingitud terviseprobleeme. Samas, kui töökeskkonna riskitegureid ei ole hinnatud ja töötajal ilmnevad terviseprobleemid, on tööandja kohustatud reageerima tööriskide hindamise ja töötaja tervisekontrolli saatmisega. TTOS § 14 lg 1 p 3 kohaselt peab töötaja tervisekontrolli läbima. Kui töötaja tervisekontrolli ei lähe, on tegemist töödistsipliini rikkumisega. Kostja möönab, et plastikmapi osakonda tööle üleviimise järel teatas hageja korduvalt tööandja esindajatele (suuliselt), et see töö on talle liiga raske, ja soovis enda üleviimist kergemale tööle. Töötervishoiuarst tuvastas hagejal 2003. a märtsis tööga seotud tervisehäire. Kostja ei reageerinud hageja terviseprobleemidele, kuigi sai neist teadlikuks, ei hinnanud töökeskkonna riske ega saatnud
hagejat meditsiinilisele läbivaatusele, tegemaks kindlaks töötaja tervisliku seisundi vastavuse tehtavale tööle. Kostja ei ole järginud töötervishoidu käsitlevate õigusaktide nõudeid, esineb põhjuslik seos nimetatud rikkumiste ja hageja kutsehaigestumise vahel ning kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist hagejal kutsehaiguse tõttu tekkinud varalise kahju põhjustamises. Hagi tuleb rahuldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 115, § 1043, § 1044 lg 3 ning § 1045 lg 1 p 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kuigi kostja väidete kohaselt oli hageja töökoormus väike, oli kutsehaiguse diagnoosi kohaselt kutsehaigus välja kujunenud ajavahemikul 1978-2005, st ka kostja juures töötamise ajal. Samas pole kohus analüüsinud kostja väiteid, mille kohaselt töötas hageja enne kostja juures töötamist 15 aastat Kus, kus töötingimused olid oluliselt halvemad ja kasutatav tehnoloogia vananenud. Seega tekkis hageja kutsehaigus suure tõenäosusega just aastatel 1978-1993. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et plastikmappe tootev masin töötas ainult 4-6 kuud aastas ehk alakoormusega ning hageja on ka oma töölepingu lõpetamise avaldusse kirjutanud, et soovib töölt lahkuda plastikmapi osakonna masinajuhi kohalt töö vähesuse tõttu. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei teinud töökeskkonna riskianalüüse. Kohtule esitatud tõenditest selgub, et kostja on korduvalt tellinud töökeskkonna riskianalüüsi AS-ilt Medicover. Sellest tuleneb, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud töötervishoidu käsitlevate õigusaktide nõuete rikkumise. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti tuvastanud, et kostja pole saatnud hagejat tervisekontrolli. Täielikult on põhistamata ringkonnakohtu motiveeriv osa ning jäetud märkimata, milles seisneb põhjuslik seos kostja õigusvastase tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel. Kostja leiab, et ta on järginud kõiki nõudeid ja nõuete järgimine on ka kohtumenetluses tõendatud. Lisaks on ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistnud hüvitise ulatuses, mille arvutamise metoodika on arusaamatu. Väljamõistetud hüvitise osas on kohtuotsus nii täielikult põhjendamata kui ka täiesti arusaamatu.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta ei vaidlusta kostja seisukohta väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse osas ning taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmist ja kostjalt õiges suuruses hüvitise väljamõistmist - ühekordse kahjuhüvitisena 45 257 krooni ja 1. septembrist 2009 hüvitisena 2169 krooni kuus. Ülejäänud osas peab hageja ringkonnakohtu otsust põhjendatuks ning leiab, et selles osas tuleks ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale
ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus on hageja nõude ebaselgelt kvalifitseerinud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Sama seaduse § 22 lg 1 järgi kohaldatakse VÕS-is kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Seega, kui kahju põhjustanud tegu tehti pärast VÕS-i jõustumist, tuleb kohaldada VÕS-i sätteid, kui enne seda, siis ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. Kuigi hageja ja kohtud kvalifitseerisid hageja nõude võlaõigusseaduse sätete järgi, on ebaselge, kas hageja nõuab kahju hüvitamist üksnes tegude eest, mida kostja pani väidetavalt toime pärast 1. juulit 2002, või ka varasemate tegude eest. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus juhul, kui hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist ka enne 1. juulit 2002 toime pandud tegude eest, kohaldama TsK-i sätteid. Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud korraga lepingu- ja deliktiõiguse sätteid. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja taotlust arvestades otsustama, kas ta kohaldab lepingu- või deliktiõiguse sätteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
13.jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-117-08, p 15).
12.Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, siis peab ta TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtma kohtuotsuses seisukoha kõigi poolte maakohtu menetluses esitatud väidete ja vastuväidete kohta. Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja lahendab ise asja sisuliselt, siis tuleb tal otsuse tegemisel arvestada ka esimese astme kohtu otsuse põhjendava osa kohta kehtestatud nõudeid. Sellisel juhul peab ringkonnakohus analüüsima kõiki poolte esitatud tõendeid, samuti põhjendama, miks kohus ei nõustu poole väidetega või ei arvesta otsuse tegemisel esitatud tõenditega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-05, p 11 ja 9. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 11). Kolleegium kordas 13. jaanuaril 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 tehtud otsuse p-s 12 varem selgitatud seisukohta, et enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse. Ringkonnakohus võttis selge seisukoha üksnes hageja väite kohta, et kostja rikkus TTOS § 13 lg-t 1 ja määrusega nr 26 kinnitatud nõudeid. Hageja ülejäänud väited kostja teo õigusvastasuse kohta jättis ringkonnakohus hindamata, rikkudes sellega TsMS § 654 lg-t 5. Samas pole ringkonnakohus põhjendanud põhjuslikku seost TTOS § 13 lg 1 ja määruse nr 26 rikkumise ning hageja kahju vahel.
Kolleegium selgitab, et põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töö masinajuhina oli seotud raskuste teisaldamisega, kuid ei tuvastanud, et kostja oleks sellega seoses rikkunud kehtinud õigusaktide nõudeid. Lisaks eeltoodud rikkumistele ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta küsimuses, kas kostja on süüdi kahju õigusvastases tekitamises.
13.Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline osas, milles ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja haigus kujunes välja varem, Kus töötades. Ringkonnakohus luges selle väite ümberlükatuks hageja kutsehaiguse diagnoosiga, millest nähtub, et hagejal tekkis ülekoormushaigus, mille põhjustasid sellised ohutegurid nagu koormus kätele ja raskuste tõstmine, ning et kutsehaigus kujunes välja aastatel 1978-2005. Kostja aga väitiski, et hageja kutsehaigus tekkis alates 1978. aastast saadud kahjulikest mõjutustest tervisele.
14.Ringkonnakohus ei ole põhjendanud kahjuhüvitise suurust. Hageja on kassatsioonkaebuse peale esitatud vastuses leidnud, et ringkonnakohus mõistis kostjalt välja suurema hüvitise, kui hageja oli õigustatud saama. TsMS § 688 lg 5 järgi ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Seega peab kahjuhüvitise suuruse kohta võtma põhjendatud seisukoha ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel.
15.Kolleegium juhib tähelepanu, et Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (edaspidi ajutine kord) kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest
1.juulil 2002. Ajutine kord on kohaldatav siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17 ja 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 13). Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
22.detsembri 2000. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-139-00). Eelkõige peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme. Pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude suhtes kohaldub VÕS § 139 lg 3, mille järgi võib isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate
juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.
16.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmise asja lõplikult lahendav kohus asja sisulise lahendamise tulemusest lähtudes.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.