Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Kohtuasi
OÜ W (Q OÜ üldõigusjärglane) hagi Eesti Vabariigi, C ja Y vastu vara arestist vabastamiseks ja arestitud vara valduse väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. mai 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ W (Q OÜ üldõigusjärglane) apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja OÜ W (registrikood XXXXXXXX; Q OÜ, esindajad ringkonnakohtus registrikood
XXXXXXXX,
üldõigusjärglane), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kostja I Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja riigiprokurör Sigrid Nurm Kostja II C (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Lubada OÜ-l W astuda menetlusse Q OÜ üldõigusjärglasena. Harju Maakohtu 27. mai 2021 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ W kanda. Eesti Vabariigil, C-l ja Y-l puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud.
5.Muuta hagihinda maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinda ringkonnakohtus ning määrata hagihinnaks maakohtus 6000 eurot ja apellatsioonkaebuse hinnaks ringkonnakohtus 6000 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Q OÜ (edaspidi Q) esitas 20.07.2020 Harju Maakohtule hagi ja 04.09.2020 selle täienduse Eesti Vabariigi (kostja I), C (kostja II) ja Y (kostja III) vastu vara arestist vabastamiseks ja arestitud vara valduse väljanõudmiseks. Q palub vabastada Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega asjas nr X-XX-XXXX kohaldatud arestist järgnevad sõidukid: 1) Mercedes-Benz S 500, registreerimismärk XXXXXX, sõiduk 1); 2) Mercedes-Benz 350 Bluetec, registreerimismärk CCCCCC, sõiduk 2); 3) Maserati Quattroporte SQ4, registreerimismärk SSSSSS, sõiduk 3) ja nõuda need kostja I valdusest Q valdusesse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Q ja kostja II 20.09.2020 müügilepingu, millega kostja II võõrandas Q-le sõiduki 1. Q ja kostja III sõlmisid 20.09.2020 müügilepingud, millega kostja III võõrandas Q-le sõidukid 2 ja 3. Sõidukite müüki ja omandi üleandmist ei registreeritud koheselt liiklusregistris. Sõidukid 2 ja 3 jäid müügijärgselt Q nõusolekul kostja III valdusesse. Sõiduk 1 anti üle Q valdusesse.
3.28.11.2019 esitati kostjatele II ja III kahtlustused maksukuriteos ja samal päeval toimunud läbiotsimise käigus võeti kostja II valdusest ära sõiduk 1 ning kostja III valdusest ära sõidukid 2 ja 3. Q registreeris 25.02.2020 liiklusregistris vaidlusaluste sõidukite omanikuvahetuse ning alates 25.02.2020 on Q kantud liiklusregistrisse sõidukite omanikuna. Q esitas 13.03.2020 prokuratuurile nõudekirja temale sõidukite üleandmiseks. Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega arestis kohus avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks vaidlusalused sõidukid.
4.Q leiab, et sõidukid on seadusevastaselt arestitud. Q vastu ei ole kriminaalasjas esitatud mistahes avalik-õiguslikku nõudeavaldust. Seadus ei võimalda arestida kolmandate isikute vara. Samuti puudub kohtul kriminaalmenetluse raames arestimise määrust tehes õigus tuvastada omandiõigust või tehingute tühisust, kuivõrd nimetatud asjaolude tuvastamine saab vaidluse korral toimuda üksnes hagimenetluses. Kohus oleks pidanud lähtuma liiklusregistri omaniku andmete õigsuse eeldusest. Isegi kui kohtul oleks õigus liiklusregistri andmete õigsuse eeldust ignoreerida, peaks kohus arestimisel jõudma selgele järeldusele, et isik on arestitava vara omanik, kuid antud juhul kohus seda ei leidnud ning möönis üksnes, et „võib olla“ on kostjad II ja III omanikud.
5.Valduse väljaandmise nõude esitamine on antud juhul põhjendatud, kuivõrd kostja I võttis sõidukid enda valdusesse juba 6 kuud enne arestimist ilma mistahes õiguslikku alust esile toomata. Seetõttu on piisav alus eeldada, et kui kostja I keeldus sõidukite valdust üle andmast Q-le kui sõidukite omanikule enne sõidukite arestimist, siis ei tee kostja I seda ka pärast aresti äralangemist ning jätkab analoogselt varasemale sõidukite õigusliku aluseta kinni pidamist. Pelgalt arestist vabastamise kohta kohtulahendi tegemine ei loo Q-le täitedokumenti sõidukite valduse kättesaamiseks.
Vastused hagile
6.Kostja I vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata.
7.Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX on kostjatele II ja III 29.11.2019 esitatud kahtlustused maksukuriteo toimepanemises suurele ja eriti suurele kahjule vastavas summas. Maksu- ja Tolliamet on kriminaalasjas esitanud 18.11.2019 avalik-õigusliku nõudeavalduse kostja II vastu põhisummas 1 435 498,52 eurot ning kostja III vastu põhisummas 720 165 eurot. 28.11.2019 toimunud läbiotsimise käigus võeti sõidukid ära kui kostjatele II ja III kuuluv vara, kuivõrd sel ajal olid kõnealuste sõidukite omanikud liiklusregistris vastavalt kas kostja II või III. Prokurör palus 06.04.2020 kirjaga BC-lt 31 sõidukite müügilepingute esitamist, mille asemel edastati kostjate II ja III digitaalselt allkirjastatud kinnitused, et sõidukid on võõrandatud Q-le. Kui prokurör palus taaskord edastada müügilepinguid, siis vastas Q, et ei soovi lepinguid esitada. Lepingud edastati alles 09.04.2020. Tähelepanuväärne on, et müügilepingud olid allkirjastatud käsitsi, kuid kriminaalmenetluse raames on nähtunud, et lepingupooled kasutavad pigem digitaalselt allkirjastamise võimalust.
8.Kuna sõidukid asusid ja asuvad käesoleva ajani Politsei- ja Piirivalveameti hoiuparklas, siis ei saanud sõidukite omand Q-le üle minna. Läbiotsimise käigus ei märkinud kostjad II ja III, et sõidukid kuuluvad Q-le. Ka 05.02.2020 e-kirjas ei märgitud kordagi, et sõidukid kuuluvad hoopis Q-le. Asjaolu, et sõidukite omanik on Q, toodi välja alles 05.03.2020 avalduses, kui pooled said teada kohtule esitatud arestimistaotlusest. Q oli teadlik sõidukite äravõtmise õiguslikest alustest ning sõidukite teisaldamisest juba 28.11.2019. Samuti ei ole tavapärane, et liiklusregistri kanne omandi ülemineku kohta tehakse alles 5 kuud pärast
müügilepingu sõlmimist, eriti sedavõrd kõrge väärtusega sõidukite puhul. Q tegevusalaks on kinnisvara üürile andmine ning sõidukite ost ei ole seotud tema tegevusalaga. Kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXX käigus on kogutud tõendeid, et kostja III on sõiduki 3 pannud alates 29.08.2019 veebiportaalis www.auto24.ee müüki. Nimetatud sõiduki müügikuulutus oli aktiivne kuni 04.12.2019 ehk üle kahe kuu pärast väidetava müügitehingu tegemist. Seejuures on kostja III müügikuulutuse aktiivsust pikendanud 28.10.2019 ehk ka pärast väidetava müügilepingu sõlmimist Q-ga.
9.Kostja I on seisukohal, et sõidukite müügilepingud on fiktiivsed ning need on tegelikkuses vormistatud pärast sõidukite PPA hoiuparklasse viimist, et vältida vara arestimist. Müügitehingud on näilikud ja vastuolus heade kommetega.
10.Kostjad II ja III palusid hagi rahuldada.
Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Harju Maakohtu 27.05.2021 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata ja menetluskulud Q kanda. Kohus võttis arvesse, et kostjatel menetluskulud puuduvad.
12.Maakohus leidis, et Q nõude alus on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 ning nõude eelduseks on asjaolu, et ta on sõidukite 1-3 omanik. Sama eeldus on Q nõude puhul sõidukite väljanõudmiseks kostja I valdusest asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 ja 2 kohaselt.
13.Kohus luges asjas esitatud tõendite ja poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel tõendatuks järgmised asjaolud: -
-
-
-
20.09.2019 seisuga oli kostjad II ja III vastavalt sõidukite 1 ja 2 ning 3 omanikud (müügilepingud tl 5-6, registritunnistuse ärakirjad tl 7-9); 18.11.2019 esitas MTA kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX avalik-õigusliku nõudeavalduse teiste hulgas kostja II vastu põhisummas 1 435 498,52 eurot (lisandub intress maksunõuete täieliku täitmiseni) ja kostja III vastu põhisummas 720 165,00 eurot (lisandub intress maksunõuete täieliku täitmiseni); 28.11.2019 teostas PPA kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX läbiotsimised kostja II elukohas XXX ja kostja III elukohas YYY ja võttis sealt ära sõidukid 1, 2 ja 3, mis teisaldati PPA parklasse Tallinnas Rahumäe 6 (LO protokollid ja teisaldamise aktid tl 74-80); 28.-29.11.2019 on kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX esitatud kostjale II ja kostjale III kahtlustused karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 1 ja 2 alusel maksukuriteo toimepanemises suurele ja eriti suurele kahjule vastavas summas; 25.02.2020 on liiklusregistris sõidukite 1, 2 ja 3 omanikuna registreeritud Q (registritunnistuste ärakirjad tl 7-9);
-
-
-
03.03.2020 esitas prokuratuur Harju Maakohtule taotluse läbiotsimistel äravõetud sõidukite 1, 2 ja 3 arestimiseks ja 05.03.2020 esitas Q lepinguline esindaja Harju Maakohtule, Põhja Ringkonnaprokuratuurile ja PPA-le avalduse jätta arestimise taotlus rahuldamata, kuna sõidukid kuuluvad Q-le (tl 10-11); 13.03.2020 esitas Q prokuratuurile nõudekirja sõidukite 1-3 temale üleandmiseks (tl 1214); 06.04.2020 esitas Q prokuratuurile kostjate II ja III digiallkirjastatud kinnituskirjad, et sõidukite omand on üle antud Q-le enne liiklusregistris vastava kande tegemist (kinnituskirjad tl 15-18); 09.04.2020 esitas Q vastuseks menetleja nõudekirjale ärakirjad sõidukite 20.09.2019 müügilepingutest (tl 5-6, 20); 28.04.2020 esitati prokuratuuri poolt Harju Maakohtule taotlus arestida avalikõiguslike nõuete tagamiseks kostjatele II ja III kuuluvad sõidukid 1, 2 ja 3; XX.XX.XXXX määrusega Harju Maakohus arestis avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks kostjatele II ja III kuuluvad sõidukid 1, 2 ja 3 (määrus tl 21-26); 06.08.2020 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Q määruskaebuse Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määruse peale läbi vaatamata, kostjate II ja III määruskaebused aga rahuldamata (määrus tl 64-69, kostja II määruskaebus tl 89-92).
14.Kohus asus seisukohale, et tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et 20.09.2019 dateeritud sõidukite 1-3 müügilepingud on koostatud ja allkirjastatud tegelikult hiljem, s.o pärast seda kui sõidukid olid 28.11.2019 teisaldatud PPA parklasse. Sellele viitavad asjaolud, et sõidukite 1-3 äravõtmisel kostjate II ja III elukohadest 28.11.2019 ei teavitanud kostjad II ja III, et tegemist oleks Q-le kuuluvate sõidukitega, samuti ei osutanud sellele Q ja kostja II lepinguline esindaja oma 05.02.2020 kirjas menetlejale. Q selgitusi, et läbiotsimisel sellekohaseid küsimusi kostjatele II ja III esitatud või et ükski normaalne isik ei ole läbiotsimise olukorras võimeline tegema avaldusi sõidukite omandiõiguse osas või et kuna sõidukid olid pärast omandamist jätkuvalt kostjate II ja III valduses, oli viimastel õigus tunda huvi sõidukite seisundi ja hoidmise tingimuste vastu, luges kohus paljasõnaliseks. Samas leidis kohus, et isegi kui müügilepingud allkirjastati hiljem kui 20.09.2019, ei muuda ainuüksi see asjaolu neid kehtetuks. Riigikohus on lahendis 2-17-14766 p-s 15 selgitanud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (Riigikohtu 03.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Kuna sõidukite omanikukanne oli liiklusregistris muudetud 25.02.2020, siis tuleb järeldada, et müügilepingud olid allkirjastatud enne 25.02.2020 või hiljemalt sel kuupäeval. Põhjendatud on Q osutus, et liiklusregistris omanikukande muutmiseks on vajalik senise omaniku nõuetekohane tahteavaldus. Kuivõrd liiklusregistris on vastav omanikumuudatuse kanne tehtud, siis järelikult olid liiklusregistrile esitatud Q ja kostjate II ning III allkirjastatud müügilepingud, mille alusel on kanne tehtud. Kohus selgitas, et kostja I kui müügisuhte pooleks mitteolev isiks ei saa vaidlustada kostjate II ja III poolt Q-le vallasasja omandi üleandmist olukorras, kus müüja ja ostja kinnitavad, et on omandi üle andnud ja on registreerinud vastava õigusmuudatuse.
Kohus leidis, et näilikkusest tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 alusel müügilepingud tühised ei ole.
15.Kohus leidis, et tuvastatud asjaoludel on sõidukite Q-le üleandmise 25.02.2020 kohustusja käsutustehingud tühised vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-156-12 p-s 11 selgitanud, et käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi (vt ka Riigikohtu 13.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 13 ja 14; 15.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8002, p 10). Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus üldjuhul puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Siiski on Riigikohus erandina jaatanud käsutustehingu vastuolu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; Riigikohtu 13.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30-31).
16.Kohus leidis, et kuna sellest, kas Q-le omandiõiguse üleandmise käsutustehingud on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühised, võib sõltuda, kas sõidukite 1-3 arest kostja I avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks kostjate II ja III suhtes on kehtiv, siis saab sellise käsutustehingu tühisusele tugineda ka kostja I kui tehingu pooleks mitteolev isik, kelle õigusi käsutustehing mõjutas. Ebamoraalseks ja taunitavaks tuleb pidada olukorda, kus vara võõrandamise eesmärgiks on vältida isiku suhtes esitatud avalik-õiguslike nõuete täitmist, võimaldades seeläbi isikul kuritegude abil rikastuda. Kostjate II ja III poolt Q-le sõidukite 1-3 võõrandamisel ja Q poolt nende omandamisel ei olnud muud eesmärki kui takistada kostjal I kostjate II ja III suhtes esitatud avalik-õiguslike nõudeavalduste tagamiseks kallihinnalisi sõidukeid arestida ja samal ajal võimaldada kostjatel II ja III sõidukeid edasi vallata ja kasutada või neid edasi võõrandada. Sellele viitab asjaolu, et kostjatel II ja III puudus mõistlik põhjus selliste sõidukite võõrandamiseks Q-le ja Q-l selliste sõidukite omandamiseks. Nii ei ole Q-l kui kinnisvara üürimisega või käitusega tegeleval äriühingul mitte ühtegi töötajat (tl 73), sõidukid jäid lepingute kohaselt jätkuvalt võõrandajate valdusesse, samuti puudus Q-l enda kinnituste kohaselt raha, et sõidukite 2 ja 3 eest tasuda, mistõttu sõiduki 3 edasimüügiga pidi ka peale müügitehingut tegelema kostja III. Q väiteid, et kostjad II ja III polnud kuni 04.03.2020 teadlikud, et sõidukid kuuluvad avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks arestimisele, luges kohus paljasõnaliseks. Nii nähtub kostjale II 28.11.2019 tutvustatud läbiotsimismäärusest, et läbiotsimise eesmärgiks oli mh leida vara avalik-õiguslik nõudeavalduse tagamiseks (tl 109-111). Q väiteid, et sõidukite 1-3 äravõtmine toimus 28.11.2019 läbiotsimise kontekstis ebaseaduslikult, luges kohus käesolevas asjas mitte asjasse puutuvateks.
17.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjate II ja III poolt sõidukite 1-3 võõrandamine Qle on tühine ning kostjad II ja III on tegelikult (ebaõigest liiklusregistri kandest hoolimata)
jätkuvalt sõidukite 1-3 omanikeks, mistõttu kohus luges hagi sõidukite 1-3 arestist vabastamiseks ja Q-le väljaandmiseks põhjendamatuks ja jättis selle rahuldamata.
Apellatsioonkaebus
18.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse Q, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub Q jätta kostja I kanda.
19.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et müügilepingud on koostatud ja allkirjastatud hiljem kui 28.11.2019. Maakohtu põhjendused on sisult ebaõiged ning ei võimalda teha maakohtu poolt tehtud järeldust. Maakohus on jätnud täielikult arvestamata Q poolt esitatud 15.10.2020 menetlusdokumendi põhjendused. Kohtule on esitatud dokumentaalsete tõenditena müügilepingud ning kostjate II ja III kinnituskirjad, mis tõendavad lepingute sõlmimist nendes näidatud kuupäevadel. Q on 21.01.2021 esitanud ekspertarvamuse, mis on kostja I tellitud ning milles ekspert ei kinnita kostja I väiteid. Asjaolu, et kostjad II ja III ei märkinud 28.11.2019 teostatud läbiotsimisel, et sõidukid kuuluvad Q-le, ei saa mõjutada sõidukite omandiõiguse üleminekut ega kuuluvust. Kostjad II ja III ei olnud sellise asjaolu märkimiseks võimelised, kuna kinnipidamine ja läbiotsimine on niivõrd intensiivsed menetlustoimingud. Maakohus on Q 05.02.2020 kirjale omistanud eksliku tähenduse.
20.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et sõidukite Q-le võõrandamine oli vastuolus heade kommetega, kuna selle eesmärgiks oli vältida avalik-õiguslike nõuete täitmist. Heade kommetega vastuolu tuvastamiseks oleks kohus pidanud tuvastama, et kostjad II ja III teadsid enne sõidukite võõrandamist, et kostjal I on eesmärk esitada avalik-õiguslik nõue nende vastu või sõidukid arestida ning sõidukite võõrandamine võimaldab vältida avalikõigusliku nõude täitmist. Kohus ei ole vajalikus ulatuses kohtuotsust põhjendanud. Alles 04.03.2020 menetleja kirjast said kostjad II ja III teada, miks ja millisel eesmärgil sõidukeid kinni peetakse ja ei tagastata. Kuna kohus on tuvastanud, et sõidukite müük toimus hiljemalt 25.02.2020, siis ei ole maakohtu järeldused heade kommete vastuolu kohta kohased, kuna 25.02.2020 seisuga ei saanud eksisteerida kostjatel II ja III eesmärki avalik-õigusliku nõude täitmise vältimiseks. Läbiotsimismäärusest tulenes, et sõidukeid otsitakse läbi selleks, et leida sealt asitõendeid või konfiskeeritavat vara ning määrusest ei saanud järeldada, et prokurör kavatses neidsamu sõidukeid ära võtta nende arestimise või konfiskeerimise eesmärgil. Maakohus on jätnud tähelepanuta Q väited selle kohta, et sõidukite äravõtmine ja kinnipidamine enne sõidukite arestimist oli õigusvastane. Ainuüksi asjaolu, et kostja I võttis kostjatelt II ja III sõidukite valduse ja pidas neid kinni mitme kuu vältel ilma õigusliku aluseta ja ilma kinnipidamise põhjust selgitamata, ei saanud takistada kostjatel II ja III sõidukeid võõrandada ega panna neid eeldama, et menetlejal tekib tulevikus soov sõidukite arestimist kohtult taotlema asuda. Seaduse kohaselt ei saa sõidukid kuuluda konfiskeerimisele avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks. Enne asjade valduse äravõtmist tulnuks need arestida.
21.Maakohtu järeldus, et sõidukite valduse võõrandajatele jäämine tõendab võõrandamise vastuolu heade kommetega, on ekslik. Sõiduki 1 oli Q valduses juba enne 28.11.2019., sest kostja II on Q seaduslik esindaja ja teostas Q nimel kõiki Q õigusi, sealhulgas sõiduki 1 omandist tulenevat valdust. Sõidukid 2 ja 3 jäid kostja III valdusesse kokkuleppel Q-ga. Müügisuhte pooleks mitteolev isik ei saa seada kahtluse alla omandi üleandmist olukorras, kus müügilepingu pooled kinnitavad omandi üleandmist. Kohtuotsuse järeldus, justkui tõendaks sõidukite müügi vastuolu heade kommetega asjaolu, et kostja 3 jätkas sõidukite edasimüügi korraldamisega, on ekslik. Q on edasimüügi asjaolusid maakohtus põhjendanud. Kohtuotsuses sõidukite müügi heade kommetega vastuolu sisustamine sellega, et ei ole tõendatud põhjust sõidukite müügiks, et Q tegevusalaks on kinnisvara üürimine ja käitamine ning sõidukite eest koheselt ei tasutud, on alusetu. Äriühingu poolt tehingu tegemine valdkonnas, mis ei ole kajastatud tema tegevusalana äriregistris, ei loo eeldust, et tehing on vastuolus heade kommetega ega pane äriühingule vastupidise tõendamise kohustust. Samuti on ostuhinna tasumise ajatamine müügitehingute puhul tavapärane, eriti seotud isikute vaheliste tehingute puhul.
22.Kostjad II ja III on hagi vastuses võtnud omaks kõik Q faktiväited. Seega oleks kohus pidanud kohtuotsuse tegemisel tuginema asjaolule, et Q faktiväited ei vaja tõendamist.
Vastused apellatsioonkaebusele
23.Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostjad II ja III toetasid apellatsioonkaebuse rahuldamist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Äriregistri andmetest nähtuvalt on Q ühinenud OÜ-ga W, mille tagajärjel kustutati Q 19.09.2022 äriregistrist. TsMS § 209 lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. Ringkonnakohus lubab OÜ-l W astuda menetlusse Q üldõigusjärglasena.
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
26.Q leiab apellatsioonkaebuses, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et sõidukite müügilepingud sõlmiti pärast sõidukite teisaldamist. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse nimetatud väitega. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma
siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Ringkonnakohtu arvates ei rikkunud maakohus tõendite hindamise reegleid, kui asus seisukohale, et 20.09.2019 kuupäevaga dateeritud sõidukite müügilepingud on tegelikult koostatud pärast 28.11.2019, s.o pärast sõidukite teisaldamist Politsei- ja Piirivalveameti hoiuparklasse. Maakohus on põhjendatult argumenteerinud, et sellele viitab asjaolu, et kostjad II ja III ei teavitanud läbiotsimisel uurimistoimingu läbiviijaid, et sõidukid kuuluvad Q-le. Q selgitusi, miks kostja II ja III sellele läbiotsimisel tähelepanu ei juhtinud, ei pea ringkonnakohus veenvateks. Samuti ei osundanud sellele kostja II kaitsja kriminaalasjas (kes on ühtlasi Q ja tema üldõigusjärglase esindaja käesolevas asjas) 05.02.2020 menetlejale saadetud e-kirjas (tl 81). Ebaõige on Q seisukoht, et maakohus on andnud nimetatud e-kirjale ebaõige hinnangu. Kolleegium on seisukohal, et kui sõidukid oleksid enne teisaldamist omanikku vahetanud, siis oleks omanikuvahetusele ka 05.02.2020 e-kirjas viidatud. Sellele, et müügilepingud koostati pärast sõidukite teisaldamist, viitab ka omanikuvahetuse registreerimine liiklusregistris alles 25.02.2020. Asjaolu, et 05.10.2020 ekspertiisiakti kohaselt ei saa anda müügilepingute koostamise ja allkirjastamise aja kohta arvamust, kuna selleks puudub teaduslikult põhjendatud meetod ja võrdlusmaterjal, ei välista teistele tõenditele tuginedes seisukohale asumist, et müügilepingud ei sõlmitud müügilepingutes märgitud ajal. Samas on maakohus, viitega Riigikohtu lahenditele, õigesti leidnud, et dokumendi hilisem allkirjastamine ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna liiklusregistris tehti omanikukande muudatus 25.02.2020, siis võib järeldada, et müügilepingud on sõlmitud hiljemalt 25.02.2020. Arvestades, et Q esitas 12.03.2020 kostjale I avalduse sõidukite valduse üleandmiseks (tl 12) ning hiljem ka kostjate II ja III 06.04.2020 kinnitused sõidukite Q-le võõrandamise kohta (tl 15-18), siis saab asuda seisukohale, et müügilepingute pooled olid sõlminud ka AÕS § 93 sätestatud kokkuleppe sõidukite valduse väljanõudeõiguse loovutamise kohta.
27.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et sõidukite käsutustehingud on vastuolus heade kommetega. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on selgitanud, et käsutustehing võib olla heade kommete vastane juhul, kui käsutustehingu eesmärk on heade kommete vastane (Riigikohtu 16.10.2017 määrus tsiviilasjas 2-16-18531, p 12.3). Samuti on Riigikohus selgitanud, et käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi (Riigikohtu 10.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1156-12, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul mõjutab käsutustehingu kehtivuse küsimus kostja I õigusi, kuna sellest sõltub, kellele sõidukid kuuluvad, mistõttu sõltub ka sellest, kas kostja I saab oma nõuet kostjate II ja III vastu tagada sõidukite arestimise kaudu. Sellest tulenevalt saab kostja I käsutustehingute tühisusele tugineda.
28.Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et käesoleval juhul ei olnud sõidukite võõrandamisel muud eesmärki, kui vältida kostja II ja III vastu esitatud avalik-õiguslike
nõuete tagamist sõidukite arestimisega. Q ei ole veenvalt põhjendanud muud põhjust sõidukite omandamiseks ja kostjad II ja III nende võõrandamiseks. Q tegevusalaks oli kinnisvara üürimine ja käitus ning tal ei olnud ühtegi töötajat (tl 73). Q on kinnitanud, et tal puudus raha sõidukite 2 ja 3 eest tasumiseks. Samuti ei ole Q tõendanud sõiduki 1 eest tasumist. Lisaks ei olnud sõidukid enam kostjate II ja III valduses, vaid olid läbiotsimise tulemusel teisaldatud. Põhjendamatu on Q väide, et kostjad II ja III ei teadnud enne sõidukite võõrandamist, et sõidukid teisaldati avalik-õiguslike nõuete tagamiseks. Q on kinnitanud, et 2019.a novembris esitati kostjatele II ja III kahtlustused maksukuriteos. 28.11.2019 läbiotsimismäärusest nähtub, et läbiotsimise eesmärgiks oli mh leida vara avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks (tl 109-111). Läbiotsimisprotokollidest nähtuvalt on kostjatele II ja III läbiotsimismäärust tutvustatud (tl 74-79). Seega on paljasõnaline Q väide, et kostjad II ja III ei saanud aru, et sõidukid teisaldati nõude tagamise eesmärgil. Samuti ei ole Q ega kostjad II ja III tõendanud, et kostjatel II ja III on piisavalt vara nende vastu esitatud avalik-õigusliku nõude rahuldamiseks. Kuna käsutustehingute eesmärgiks oli sõidukite omandi Q-le üleandmine vältimaks sõidukitega avalik-õiguslike nõuete tagamist, siis tuleb ülaltoodud asjaolusid arvestades pidada käsitustehinguid heade kommete vastasteks ja seega tühisteks. Seega on kostjad II ja III jätkuvalt sõidukite omanikud, mistõttu jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Mis puudutab Q väiteid, et sõidukite äravõtmisel ja nende kinnipidamisel enne arestimist rikuti kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, siis ringkonnakohtul puudub vajadus selles osas seisukohta võtta, kuna nendel väidetel ei ole käesoleva hagi kontsekstis tähtsust. Q leiab, et kuna kostjad II ja III tunnistasid hagi, siis pidanuks maakohus lähtuma sellest, et Q faktiväiteid ei vaja tõendamist. Kolleegium ei nõustu sellega. Kostja I on hagile vastu vaielnud, mistõttu oli Q-l ka oma väidete tõendamise kohustus. Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjad on teatanud, et neil menetluskulusid ei ole. Seega puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud.
30.TsMS § 137 lg 11 järgi võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Maakohus on kohtuotsuses märkinud tsiviilasja hinnaks 3500 eurot. Sama hinna on ka ringkonnakohus märkinud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses. Nimetatud hind ei ole õige. TsMS § 132 lg 6 sätestab, et mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Sõidukite müügilepingutes märgitud sõidukite väärtus ületab 6000 eurot. Seega on nii hagi hinnaks kui apellatsioonkaebuse hinnaks 6000 eurot. Hageja on nii hagilt kui apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu 425 eurot, mis oligi sellelt hinnalt tasutav riigilõiv.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.