Eesistuja Ants Kull, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Eduard Šišini hagi FanFan OÜ ja Varvara Vorontšihhina vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
FanFan OÜ ja Varvara Vorontšihhina kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
80 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Eduard Šišin, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Kostjad FanFan OÜ ja Varvara Vorontšihhina, lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17224 ja Harju Maakohtu 8. veebruari 2021. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles tunnustati Eduard Šišini omandiõigust lillekioskile asukohaga Tallinn, Linnamäe tee 57, samuti menetluskulude osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
1.Eduard Šišin (hageja) esitas 14. novembril 2018 Harju Maakohtule hagi FanFan OÜ (kostja I) ja Varvara Vorontšihhina (kostja II) vastu, paludes tunnustada hageja omandiõigust kostjate valduses olevale lillekioskile asukohaga Tallinn, Linnamäe tee 57, keelata kostjate ebaseaduslik tegevus
2-18-17224 hagejale kuuluvas lillekioskis ning mõista kostjatelt hageja kasuks välja 50 000 eurot. Maakohus keeldus menetlemast hageja nõuet keelata kostjate ebaseaduslik tegevus hagejale kuuluvas lillekioskis.
2.Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostja II koos alates 2014. aasta septembrist ja neil oli ühine majapidamine. Kooselu lõppes 6. jaanuaril 2018. Kooselu jooksul tegutsesid hageja ja kostja II ühise eesmärgi nimel rajada ja majandada Tallinnas Linnamäe tee 57 asuvat lillekioskit. Pärast kooselu lõppemist jäi lillekiosk kostjate valdusesse. Lillekioski ehitamiseks sõlmis hageja 10. septembril 2016 lepingu Imperia of Weld OÜ-ga. Ehitustööde eest tasus hageja. Hageja andis lillekioski kostja I kasutusse. Praegu majandab lillekioskit kostja I, mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks on kostja II. Lillekioski omandiõigus kuulub hagejale ja hageja nõudis omandiõiguse tunnustamist. Hageja on kandnud lillekioski ehitamisel, paigaldamisel ja sisustamisel kulusid kokku 103 287 euro ulatuses. Hageja ja kostjate vahel on seltsinguline õigussuhe. Hageja ei ole lillekioski majandamisest vilju saanud. Hageja nõudis kostjatelt 50 000 euro väljamõistmist kompensatsioonina saamata jäänud viljadelt (müügitulult).
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja nõue ja selle õiguslik alus on ebaselged. Hagis märgitud ajavahemikul olid hageja ja kostja II vahel lähedased suhted, kuid mitte kooselu. Hageja omandiõigus lillekioskile on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks tellinud, organiseerinud või ostnud vajalikud ehitusmaterjalid ning muud tehnilised detailid lillekioski ehitamiseks. Töid tegi olulisel määral Imperia of Weld OÜ. Tööde tellijaks, arve saajaks ning tasujaks oli kostja I. Lillekiosk ehitati enamjaolt kostja II endise abikaasa ettevõttelt laenatud raha eest või kostja II hangitud rahaga. Hageja rahaline nõue ei ole põhistatud ega tõendatud. Samuti on arusaamatu, miks vastutavad kostjad hageja ees solidaarselt.
4.Harju Maakohus rahuldas 8. veebruari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning tunnustas hageja omandiõigust lillekioskile. Rahalise nõude osas jäi hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab hageja omandiõiguse tunnustamise nõude alus olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1. Olukorras, kus hageja on tõendanud, et ta on sõlminud Imperia of Weld OÜ-ga 10. septembril 2016 lepingu kioski ehitamiseks ning 22. mai 2017. a vastuvõtmise-üleandmise aktist ilmneb, et hageja on selle eest tasunud ning kiosk on üle antud hagejale, on tõendatud, et kioski omand kuulub hagejale. AÕS § 92 lg-st 1 tuleneb, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kioski aadressi ei pidanudki nimetatud dokumentides kirjas olema, kuna lepingu sõlmimise hetkel ei pruukinud teada olla, kuhu kiosk hiljem täpselt paigutatakse. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et nad oleksid saanud kioski omandi otse Imperia of Weld OÜ-lt või et hageja Ise oleks kioski omandi kostjatele üle andnud. Rahalise nõude kohta asus maakohus seisukohale, et olukorras, kus kohus on tuvastanud, et kiosk kuulub hagejale, pidigi hageja Ise kõik kioskiga seotud kulud kandma ning hagejal puudub alus nõuda nimetatud kulude hüvitamist kostjatelt. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja I või kostja II oleks sõlminud seltsingulepingu tunnustega lepingu ning et hagejal oleks õigus selle lepingu alusel midagi nõuda. Seega ei ole võimalik hageja nõuet seltsingulepingu sätete alusel rahuldada. Rahalist nõuet pole alust rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel.
2(6)
2-18-17224 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.
5.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada omandiõiguse tunnustamise nõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja I palus tühistatud osas teha uue otsuse, millega jätta hagi vaidlustatud osas rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I leidis, et kiosk on olnud algusest peale tema valduses. Vastupidist pole hageja tõendanud, mistõttu kehtib valdaja omandi eeldus. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha vaidlustatud osas uus otsus, millega jätta kostja II menetluskulud hageja kanda kas täielikult või proportsionaalselt vastavalt hageja nõude rahuldamise ulatusele. Maakohus oleks pidanud jätma kostja II menetluskulud hageja kanda, kuna hageja hüvitisnõue jäi kostja II suhtes täielikult rahuldamata. Omandi tunnustamise nõue ei riiva kostjat II, kuna tema ei ole vaidlusaluse lillekioski valdaja.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu, paludes jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. novembri 2021. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja menetluskuludest ringkonnakohtus jäi 292 eurot 50 senti kostja I kanda ja 32 eurot 50 senti kostja II kanda. Kostjate menetluskulud ringkonnakohtus jäid nende endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt. Esitatud tõendite alusel leidis ringkonnakohus, et tõendatud ei ole kostja väide, et 10. septembri 2016. a kioski ehitamise leping võib käia mõne teise kioski kohta. Kostja I esitatud tõendid ei lükka ümber hageja esitatud tõendeid selle kohta, et lepingu kioski ehitamiseks sõlmis hageja. Hageja esindaja möönis ringkonnakohtu istungil, et lillekiosk läks pärast valmimist kostja I otsesesse valdusse. Samuti selgitas hageja maakohtu menetluses, et ta andis lillekioski kostjale I kasutada. AÕS § 33 lg 2 sätestab, et isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Õiguskirjanduses on selgitatud, et üleandmise mõiste AÕS § 92 lg 1 tähenduses hõlmab ka omandajale kaudse valduse andmist. Ringkonnakohus järeldas, et lillekiosk anti kostja I otsesesse valdusse hageja nõusolekul, mistõttu hageja sai lillekioski kaudse valduse. Kuna AÕS § 92 lg 1 hõlmab ka kaudset valdust, siis on valduse saamine kui omandi saamise eeldus täidetud. Kostja II ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles omandiõiguse tunnustamise nõue rahuldati. Seega puudub alus jätta kostja II menetluskulusid hageja kanda. Kuna üks nõue kostjate vastu rahuldati ja teine jäeti rahuldamata, siis jättis maakohus põhjendatult menetluskulud poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes kohtute otsused tühistada hagi rahuldavas osas, samuti menetluskulude osas. Kostjad paluvad jätta omandiõiguse tunnustamise hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda või saata asi selles osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3(6)
2-18-17224 Maakohus võttis omandiõiguse tunnustamise hagi eraldi iseseisva nõudena menetlusse ebaõigesti, hagi oleks tulnud jätta läbi vaatamata. Omandiõiguse tunnustamise hagi ei ole võimalik lahendada iseseisvalt, vaid seda saab tuvastada AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena. Hageja pole vindikatsiooninõuet esitanud. AÕS § 90 lg 1 on jäetud tähelepanuta. Kohus on hinnanud vääralt tõendeid. Ei ole tõendatud kioski valduse üleandmine hagejale. Menetluskulud on jaotatud valesti, kuna hagi tulnuks jätta rahuldamata. Omandiõiguse tunnustamise nõue saaks olla esitatud vaid kostja I vastu, mistõttu tulnuks kostja II kasuks välja mõista kõik tema kantud menetluskulud.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles hageja hagi omandiõiguse tunnustamise nõude osas rahuldati, samuti menetluskulude osas. Asi tuleb tühistatud osas saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada kohtute otsused hagi rahuldavas osas (st hageja nõude osas tunnustada tema omandiõigust lillekioskile), samuti menetluskulude osas. Maakohtu otsust pole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hageja rahalise nõude rahuldamata, mistõttu on selle nõude osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
12.AÕS § 80, millele kohtud on hageja omandiõiguse tunnustamise nõuet rahuldades tuginenud, reguleerib valduse kaotusega seotud omandiõiguse rikkumise tagajärjel tekkivat asjaõiguslikku nõuet, mille alusel saab asja omanik nõuda talle kuuluva asja tagastamist seda õigusliku aluseta valdavalt isikult (vindikatsiooninõue). AÕS § 80 on vindikatsiooninõude alus ning sätestab selle eeldused (lg 1) ja nõude sisu (lg 2). Vindikatsiooninõude maksmapanekuks esitatav hagi (vindikatsioonihagi) on sooritushagi. AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, ning lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuigi AÕS § 80 lg 2 viitab sellele, et omaniku nõue on suunatud lisaks asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse ka omandiõiguse tunnustamisele, ei ole omandiõiguse tunnustamise nõudel iseseisvat tähendust, vaid omandiõiguse tuvastab kohus AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722/68, p 13; 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13). AÕS § 80 alusel esitatud (sooritus)hagist tuleb eristada omandiõiguse olemasolu või selle puudumise tuvastamisele suunatud hagi, mille esitamise eeldused on sätestatud TsMS §-s 368. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega selleks, et esitada omandiõiguse tunnustamise nõue tuvastushagina TsMS § 368 mõttes ning et see hagi rahuldataks, tuleb hagejal tuua esile asjaolud, millest nähtuks, et tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Nii on Riigikohus leidnud, et kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanik on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-13, p 14). Ilma õiguslikku huvi kindlaks tegemata ei ole alust omandiõiguse tunnustamise hagi rahuldada. 4(6)
2-18-17224
13.Asja materjalidest nähtub, et hageja on 11. juunil 2020 esitatud hagiavalduse täienduses tsiteerinud mh ka AÕS § 80 lg-t 2 ja seda, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Samas pole hageja kohtult taotlenud asja väljanõudmist, vaid üksnes omandiõiguse tunnustamist. Hageja on palunud hagiavalduses küll keelata ka kostjate ebaseaduslik tegevus hagejale kuuluvas lillekioskis, kuid maakohus on keeldunud seda hageja nõuet menetlemast. Sellises olukorras tulnuks maakohtul välja selgitada, kas hageja on esitanud kostjate vastu AÕS § 80 järgse vindikatsiooninõude, soovides kioski välja mõista kostjate ebaseaduslikust valdusest hageja valdusse, või soovib hageja esitada TsMS § 368 lg-st 1 tuleneva tuvastushagi, mille rahuldamiseks tuleb esile tuua ka asjaolud, millest nähtuks õiguslik huvi õigussuhte olemasolu tuvastamise vastu. Maakohus on 5. mail 2020 menetlusosalistele ja 14. mail 2020 hagejale saadetud kirjades küll AÕS § 80 kohaldamise eeldusi selgitanud ja andnud hagejale võimaluse neid asjaolusid tõendada, kuid maakohus pole teinud selgeks, missugust nõuet soovib hageja üldse esitada ehk mis on hagi ese. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-s 1 nimetatud eelmenetluse ülesannet selgitada välja hageja nõuded. Ringkonnakohus pole maakohtu rikkumisele tähelepanu pööranud. Maakohus on vääralt kohaldanud ka AÕS § 80. Nagu eespool märgitud, eeldab AÕS § 80 alusel hagi rahuldamine seda, et maakohus mõistab kioski kostjate ebaseaduslikust valdusest hageja valdusse välja, märkides selle ka kohtuotsuse resolutsiooni. Omandiõigus oleks tulnud AÕS § 80 alusel tuvastada vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena. Kui hageja ei soovinud nõuda tema omandis olevat asja kostjate ebaseaduslikust valdusest välja, siis tulnuks AÕS § 80 alusel esitatud hagi jätta tervikuna rahuldamata. Kui aga maakohus leidis, et tegemist on eraldi omandiõiguse tuvastamise hagiga TsMS § 368 mõttes, tulnuks maakohtul hinnata, kas hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seda pole maakohus hinnanud. Ka ringkonnakohus pole materiaalõiguse väärale kohaldamisele maakohtus tähelepanu pööranud. Eelnevat arvestades tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 5 alusel tühistada hagi rahuldamist puudutavas osas ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul teha esmalt kindlaks, mis on hagi ese – kas hageja soovib esitada vindikatsiooninõude AÕS § 80 alusel, mille sisu on asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest hageja valdusse, või tuvastushagi TsMS § 368 alusel, mis eeldab õiguslikku huvi õigussuhte tuvastamise vastu. Teinud kindlaks, mis nõude soovib hageja esitada, tuleb maakohtul ka vastava nõude eeldusi kontrollida ja asi lahendada. Seejuures tuleb arvestada, et hageja hagi rahuldamine eeldab ühtlasi, et kiosk on vallasasi ega ole kinnisasja oluline osa (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54).
14.Lisaks eelnevale ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud sisuliselt, kas kioskit valdab kostja I, kostja II või valdavad kioskit kostjad ühiselt. Maakohus on otsuses märkinud selle kohta üksnes seda, et asjas ei ole vaidluse all, et Tallinnasse Linnamäe tee 57 on rajatud lillekiosk, mis on praegu kostjate valduses. Selles osas on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1). Asjaolust, et kostja II vaidlustas maakohtu otsuse vaid menetluskulude osas, leides, et omandi tunnustamise nõue ei riiva kostjat II, kuna tema ei ole vaidlusaluse lillekioski valdaja, nähtub, et kioski valdus polnud siiski selge. Ka ringkonnakohus pole sisuliselt hinnanud seda, kas mõlemad kostjad on kioski valdajad. Ringkonnakohus märkis oma otsuses AÕS § 92 lg 1 aspektist, et lillekiosk anti kostja I otsesesse valdusse hageja nõusolekul, mistõttu hageja sai lillekioski kaudse valduse. Kostja II kioski valdamist käsitledes viitas ringkonnakohus, et hageja esitas hagi omandiõiguse tunnustamiseks mõlema kostja vastu ning kuna kostja II ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles omandiõiguse tunnustamise nõue rahuldati, puudus alus jätta kostja II menetluskulud hageja kanda. Seega ei analüüsinud ka ringkonnakohus sisuliselt kioski valdamist kostja II poolt, nentides vaid seda, et nõue 5(6)
2-18-17224 on esitatud mõlema kostja vastu. Seega, kuigi kostja II ei vaidlustanud maakohtu otsust hagi rahuldavas osas, tuleb kohtute otsused TsMS § 692 lg 5 alusel hagi rahuldavas osas tühistada siiski mõlema kostja suhtes, kuna kohtud ei ole sisuliselt hinnanud seda, kes kostjatest on kioski valdaja – kas kostja I, kostja II või mõlemad. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul ka seda küsimust käsitleda, kui lahendada tuleb vindikatsiooninõue AÕS § 80 järgi.
15.Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse hagi rahuldamist puudutavas osas ja asi saadetakse tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt maakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.