Jätta rahuldamata E Š nõue osas, millega E Š palub FanFan OÜ-lt ja V Vlt välja mõista võlgnevus. Menetluskulud
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
5.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja II elasid alates 2014. aasta septembrist vabaabielu ning omasid ühist majapidamist. Hageja ja kostja II tegutsesid ühise eesmärgi nimel rajada ja majandada xxx, Tallinn asuvat lillekioski. Kostjale I väljastati Tallinna linna poolt ehitusluba. Hageja ja kostja II kooselu lõppes 2018. aastal, kuid ühiselt rajatud kiosk jäi kostjate valdusesse. 10.09.2016 oli hageja sõlminud I OÜ-ga lepingu kioski valmistamiseks vastavalt projektile. Vastavalt lepingu lisale arvestati tööde maksumuseks 14 340 eurot. Seoses projekti täiendamisega suurenesid kulud 5120 euro võrra. Kiosk anti aktiga üle 22.05.2017 ja kiosk avati 29.08.2017. Kioski valmistamisel tegi hageja kulutusi 103 287 euro eest. xxx asuv lillekiosk on ehitatud hageja nõudel ning tema rahaliste vahenditega.
2.Kostja I osade ainuomanik ja ainus juhatuse liige on kostja II. Kostjate tegevused antud hagi kontekstis on raskesti eristatavad. Mõlemal kostjal on valdus asja üle, mille omandiõiguse tunnustamist hageja nõuab.
3.Kostjal I on makseraskused ning need on ajas süvenevad, mistõttu on alust arvata, et kostjad võivad võtta ette tegusid, mis kahjustavad hageja õigusi (nt omandiõiguse üleandmine kolmandatele isikutele, mis jätaks hageja ilma talle kuuluvast lillekioskist).
4.Võlaõigussuhe tekkis poolte vahel võlaõigusseaduse § 3 p 3 alusel alusetust rikastumisest – alustati koos lillekioski rajamist hageja rahaliste vahenditega, kuid asja valmimisel keelduti saadud hüvede kompenseerimisest. Vastavalt võlaõigusseaduse paragrahvile 1027 peab isik võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kogu lillekioski rajamise asjaajamine kuulus hageja pädevusse ning oli tehtud hageja kuludega, s.h aeg, mis sellele kulus.
5.Hageja ja kostjate vahel oli seltsinguline õigussuhe – hageja panustas oma rahaliste vahenditega lillekioski valmimisele, kostjad aga pidid seda majandama hakkama (juhtimine jms), aga asja viljasid hageja käesoleva ajani kasutada pole saanud. Seltsinguline suhe lõppes poolte vahel 6. jaanuaril 2018. Kostjad on sisuliselt alusetult rikastunud hageja arvelt. Samas ei ole pooltevaheline lepinguline suhe vaikiv seltsing, sest hageja pole andnud oma panust kostjale I, vaid kostjale II, hageja pole kunagi olnud hageja I osanik ega ka juhatuse liige.
6.Hageja palub tunnustada hageja omandiõigust kostjate valduses olevale lillekioskile xxx ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 50 000 eurot. Kostjate vastuväited hagile
7.Kostjad vaidlevad hageja nõudele vastu. Hagi alusena on toodud esile vaid asjaolu, et hageja ja kostja II vahel oli vabaabielu ning et hageja võttis kolmandatelt isikutelt laenu. Hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks tellinud, organiseerinud või ostnud vajalikud ehitusmaterjalid ning muud tehnilised detailid lillekioski ehitamiseks või püstitamiseks. Kostjad leiavad, et kolmandate isikutega sõlmitud krediidilepingutega ei ole võimalik tõendada ei omandiõiguse nõude aluseks olevaid asjaolusid ega ka kioski ehitamise kulude kandmist või maksumust. Hageja ei ole selgitanud, kuidas seondub tema võimalik laenukoormus lillekioski maksumuse või tema poolt selle ehitamise kulude kandmisega.
8.Kostjad vaidlevad vastu hageja väitele vabaabielu kohta tema ning kostja II vahel. Hagis märgitud perioodil oli hageja ja kostja II vahel n-ö lähedased suhted, kuid mitte kooselu. Kostja II on elanud oma elukohas oma alaealise lapsega.
9.Kostjad selgitavad, et lillekioski töid teostas olulisel määral I OÜ juhatuse liikme A M isikus. Tööde tellija, koostööpartner, arve saaja ning tasuja oli siiski kostja I. Hageja rahaline nõue ei ole põhistatud ega tõendatud ja arusaamatuks jääb, kuidas on kujunenud hagis toodud rahaline nõue ning miks vastutavad selle eest kostjad solidaarselt. Lillekiosk ehitati enamjaolt kostja II endise abikaasa ettevõttelt laenatud rahade eest või kostja II poolt korraldatud rahade arvelt. Rahaliste kohustuste täitmine hageja poolt seoses lillekioskiga on tõendamata. Hageja väide, et antud kioski ehitamiseks kulus ligi 100 000 eurot, ei ole usutav. Hageja ei ole tõendanud hagis nimetatud kioski rajamisega seotud kulude kandmist. Kohtuotsuse põhjendused
10.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostjate vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
11.Asjas puudub vaidlus, et xxx, Tallinn aadressile on rajatud lillekiosk, mis on käesolev hetkel kostjate valduses. Hageja palub tunnustada hageja omandiõigust kostjate valduses olevale lillekioskile asukohaga xxx, Tallinn ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 50 000 eurot. Kostjad vaidlevad hageja nõudele vastu põhjendusel, et lillekiosk ei kuulu hageja omandisse, samuti ei ole hageja tõendanud rahalise nõude olemasolu.
12.Kohus leiab, et hageja omandiõiguse tunnustamise nõude alus saab olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-st 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-110-11 selgitanud, et AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Kohus selgitas hagejale 05.05.2020 e-kirjas, et hagejal tuleb AÕS § 80 lg 1 alusel selgitada ja tõendada, millistel asjaoludel on tekkinud hageja omand xxx, Tallinn asuvale lillekioskile.
13.Hageja on asunud seisukohale, et hageja omandiõigust lillekioskile tõendavad I OÜ ja hageja vahel 10.09.2016 sõlmitud leping kioski ehitamise kohta (tlk 14, tõlge tlk 18) ja 22.05.2017 vastuvõtmise-üleandmise akt (tlk 17, tõlge tõlk 21), millest ilmneb, et I OÜ on saanud hagejalt 19 460 eurot ning hagejal kioski ehitamise kohta pretensioone ei ole.
Kostjad on esitanud vastuväited, et nimetatud tõenditest ei ilmne, millisel aadressil asuvat kioski on silmas peetud.
14.Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on tõendanud, et hageja on sõlminud I OÜ-ga 10.09.2016 lepingu kioski ehitamise kohta ning 22.05.2017 vastuvõtmise-üleandmise aktist ilmneb, et hageja on selle eest tasunud ning kiosk on üle antud hagejale, on hageja tõendanud, et kioski omand kuulub hagejale. Nimelt tuleneb AÕS § 92 lg-st 1, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Antud juhul on hageja tõendanud, et hageja on tellinud kioski kui vallasasja, see on hagejale üle antud ning hageja on selle eest tasunud. Seega esineb alus tuvastada, et kioski omand kuulub hagejale ning hageja nõue tuleb vastavas osas rahuldada.
15.Seoses kostjate vastuväidetega, et hageja ja I OÜ vahel sõlmitud lepingust ega vastuvõtmise-üleandmise aktist ei ilmne, millisel aadressil asuvat kioski silmas peetakse, märgib kohus, et kioski aadressi ei pidanudki nimetatud dokumentides kirjas olema, kuna lepingu sõlmimisel hetkel ei pruukinud teada olla, kuhu kiosk hiljem täpselt paigutatakse. Kohtul puudub alus kahelda, et hageja poolt tellitud kioski näol on tegemist käesolevas asjas vaidluse all oleva kioskiga, kuna kostjad on möönnud, et kõnealune kiosk on valmistatud I OÜ poolt, kuid kostjad on esitanud vastuväited, et kioski eest tasusid kostjad, mitte hageja. Samuti ei pea kohus põhjendatuks kostjate väiteid, et hageja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Nimelt ilmneb nii 10.09.2016 lepingust kioski ehitamise kohta kui 22.05.2017 vastuvõtmise-üleandmise aktist, et see on allkirjastatud nii hageja kui I OÜ esindaja poolt. Võttes arvesse, et asjas puudub vaidlus, et kiosk on ka valmis ehitatud ning asub xxx aadressil, ei esine kohtul alust kahelda, et tegemist on tegelikkuses sõlmitud lepingu ja üleandmise-vastuvõtmise aktiga, mille puhul on tegemist autentsete tõenditega.
16.Kohus leiab, et kostjad ei ole esitanud tõendeid, et kostjad oleksid saanud kioski omandi otse I OÜ-lt või et hageja ise oleks kioski omandi kostjatele üle andnud. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et nemad ise sõlmisid lepingu kioski ehitamiseks ning see on neile üle antud. Kostjad on esitanud Lasnamäe Linnaosa vanema 05.10.2016 korralduse (tlk 130), millega antakse kostjale I õigus kasutada xxx ees asuvat asfaldiplatsi, kuid nimetatud korraldusest ei ilmne kioski omandiõigusega seotud asjaolusid. Samuti on kostjad esitanud kostjale I esitatud arve 57 (tlk 131) ja arve nr 61 (tlk 132), millest nähtuvalt on tehtud metallitöid, ja arve nr 179, millest nähtuvalt on tehtud puidutöid, kuid vastavate tööde tellimine ei tõenda omandiõiguse teket. Kostjate poolt viidatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktist (tlk 133) ilmneb, et kostjale I on üle antud visiir, kuid selles ei ole kajastatud kioski üleandmist, mis tõendaks omandiõiguse teket. Ka asjaolu, et kostjale I on esitatud arve seoses kioski vedamisega, ei ole alus omandiõiguse tekkeks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber hageja esitatud tõendid selle kohta, et hageja on vaidlusaluse kioski tellinud ning selle omand on üle antud just hagejale. Kostjate esitatud tõenditest ilmneb üksnes, et osa kioskiga seotud arvetest oli esitatud kostjale I, kuid juhul, kui kostja I leiab, et kostja I on tasunud mõne arve, mille maksmise kohustus oli tegelikkuses hagejal, tuleb kostjal I esitada vastav nõue hagejale kui kioski omanikule.
17.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõue omandiõiguse tunnustamiseks tuleb rahuldada ning kohus tunnustab hageja õigust xxx, Tallinn asuva lillekioski omandile.
18.Hageja on esitanud kostjate vastu solidaarselt ka 50 000 euro väljamõistmise nõude seoses kuludega, mida hageja on kioski valmistamisel kandnud. Kohus leiab, et olukorras, kus kohus on tuvastanud, et tegemist on hagejale kuuluva kioskiga, pidigi hageja ise kui kioski omanik kõik kioskiga seotud kulud kandma ning hagejal puudub alus nõuda nimetatud kulude hüvitamist kostjatelt kui kolmandatelt isikutelt. Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud asjaolusid või tõendeid, millest ilmneks, et hageja ning kostja I ja/või kostja II vahel oli kokkulepe, millest tuleneks hageja alus nõuda, et kostjad hüvitaksid kulutusi, mis on tehtud seoses hagejale endale kuuluva kioskiga. Hageja on oma menetlusdokumentides viidanud nii võimalikule seltsingulepingule kui alusetule rikastumisele, kuid ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et hagejal on kostjate vastu nimetatud alustel rahaline nõue.
19.Kohus märgib, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 p-s 14 asunud seisukohale, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ning kostja I ja/või kostja II vahel oleks vastavate tunnustega leping sõlmitud ning et hagejal oleks õigus vastava lepingu alusel midagi nõuda, seega ei ole võimalik hageja nõuet seltsingulepingu sätete alusel rahuldada.
20.Samuti ei ole kohtu hinnangul võimalik hageja rahalist nõuet rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on lahendis nr 2-18-7948 p-s 20 asunud seisukohale, et hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu
10.detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega peab hageja nõude lahendamiseks olema selge pooltevaheliste õigussuhete kvalifikatsioon ning see, millises ulatuses hageja kostja kinnisasjale maja ehitamisse panustas.
21.Kohus märgib, et hageja ei ole antud juhul tõendanud, et hageja oleks tahtnud kostja I ja/või kostja II rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Hageja ei ole selgitanud, milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud olukorras, kus hageja on teinud kulutusi kioskile, mis kuulub
hagejale endal. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja rahaline nõue tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
22.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 ja § 126 lg 1 alusel on hagihind 130 000 eurot. Menetluskulud
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o hageja kahest nõudest ühe, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.