Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olnud asjaolud
1.Tallinn, Raadiku tn 9 korteriühistu (avaldaja) esitas 5.09.2021 Harju Maakohtule avalduse X (puudutatud isik) vastu, milles palus puudutatud isikult avaldaja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 1750 eurot ja viivise kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 3.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus avaldaja mõista puudutatud isikult välja menetluskulud ja viivise menetluskuludelt.
2-21-13885 Avalduse kohaselt tuvastas Harju Maakohus 12.03.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-18871, et puudutatud isik rikkus seadusest tulenevat kohustust, kui kutsus 24.11.2018 üldkoosoleku kokku selleks ettenähtud korda rikkudes, mille tõttu polnud avaldaja üldkoosolek õigustatud otsuseid vastu võtma. Kuna avaldaja liikmed vaidlustasid 24.11.2018 üldkoosoleku otsused kohtus, siis tekkisid avaldajal menetluskulud õigusabile 1400 eurot. Maakohus jättis 12.03.2020 määrusega menetluskulud kummagi poole enda kanda. Seeläbi tekkis avaldajal kohtumenetluse tulemusena kahju, mis oli põhjustatud puudutatud isiku õigusvastase käitumisega. Samuti tekkisid avaldajal õigusabi kulud 350 eurot seoses kohtuasjale järgnenud avaldaja erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumisega. Kokku on avaldaja kahju (kulud), mis on põhjustatud puudutatud isiku õigusvastasest käitumisest 1750 eurot (= 1400 + 350). Maakohtu määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus keeldus 22.09.2021 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud avaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg 2 alusel, sest hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada ning avaldus on õiguslikult perspektiivitu. Hagi on esitatud põhjusel, et tsiviilasjas nr 2-18-18871 on kohus 12.03.2020 määruses määranud, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda, kuid hagejal on tekkinud tsiviilasja nr 2-2-18-18871 menetluse käigus menetluskulud. Maakohus leidis, et avaldaja ei saa nõuda tsiviilasjas nr 2-18-18871 tekkinud menetluskulude hüvitamist kahjuhüvitisena uues menetluses olukorras, kus kohus määras jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu hinnangul vaidlustab hageja sisuliselt tsiviilasjas nr 2-18-18871 määratud menetluskulude jaotust, kui palub kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista menetluskulu, mis tsiviilasja nr 2-18-18871 kohaselt peaks olema hageja enda kanda. Kui hageja ei nõustunud menetluskulude poolte endi kanda jätmisega ja oli seisukohal, et kostja peaks need hagejale hüvitama, oli tal võimalus esitada Harju Maakohtu 12.03.2020 määruse peale menetluskulude jaotuse osas määruskaebus. Määruskaebus
3.Avaldaja esitas 5.10.2021 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega võtta avaldaja avaldus vastu ja jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt põhineb maakohtu määrus õigusnormi rikkumisel, mis on tinginud ebaõige määruse tegemise. Tsiviilasjas nr 2-18-18871 oli avalduse esemeks avaldaja 24.11.2018 üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg 4 kohaselt esitatakse juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise hagi juriidilise isiku vastu. Seega olid mainitud hagita menetluse poolteks avaldajad ja Tallinn, Raadiku tn 9 korteriühistu kahes juhatuse koosseisus – registrikaardile kantud juhatuse liikmed ja 24.11.2018 üldkoosolekul juhatusse valitud liikmed, sh puudutatud isik. Seega esindas puudutatud isik tsiviilasjas nr 2-18-18871 mitte iseennast, vaid avaldajat. Sellest tulenevalt ei saanud avaldaja selles tsiviilasjas esitada ühe juhatuse koosseisu menetluskulu nõuet teise juhatuse koosseisu vastu, s.o iseenda vastu, ehkki selline koosseis oli kaasatud menetlusse puudutatud isikuna II. Ka ei saanud viidatud menetluses avaldajad nõuda nende menetluskulude hüvitamist vahetult puudutatud isikult, vaid ainult juriidiliselt isikult tervikuna ehk avaldajalt. Seetõttu on avaldaja
2-21-13885 õigustatud nõudma solidaarvõlgnikul (s.o puudutatud isik) kahjuna tsiviilasjas nr 2-18-18871 kantud menetluskulusid. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et avaldaja nõue koosneb kahest osast, s.t tsiviilasjas nr 2-18-18871 kantud menetluskuludest 1400 eurot ja 24.11.2018 üldkoosoleku kokkukutsumisega seoses tekkinud kuludest õigusabile 350 eurot. Selliseid kulusid ei saanud avaldaja nõuda puudutatud isikult tsiviilasjas nr 2-18-18871. Menetluse edasine käik
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
6.Maakohus on avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel tuginenud TsMS § 372 lg-le 2, märkides, et viidatud sätte kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Ringkonnakohus juhib esmalt tähelepanu, et maakohtu osundatud säte, millele tuginedes maakohus avalduse menetlusse võtmisest keeldus, on tegelikkuses sätestatud TsMS § 371 lg 2 punktis 2. Lisaks ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et avaldajal ei ole TsMS § 371 lg 2 punkti 2 tähenduses esitatud avaldusega võimalik taotletud eesmärki saavutada.
7.Praeguses asjas esitatud nõude sisuks on korteriühistu liikme (puudutatud isik) õigusvastase tegevusega avaldajale tekitatud kahju hüvitamine. Puudutatud isik tekitas avaldajale kahju, kui kutsus seadust rikkudes kokku 24.11.2018 üldkoosoleku, mis tingis tsiviilasjas nr 2-18-18871 üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks avalduse esitamise osade korteriühistu liikmete poolt. Avaldaja kahjuks on eelviidatud tsiviilasjas tekkinud menetluskulud ja 24.11.2018 üldkoosoleku kokkukutsumisega seoses tekkinud õigusabikulud. Sellise nõude perspektiivikuse hindamisel ei saa nõustuda maakohtu hinnanguga, mille kohaselt ei saa avaldaja nõuda tsiviilasjas nr 2-18-18871 tekkinud menetluskulude hüvitamist kahjuhüvitisena uues menetluses olukorras, kus kohus määras jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei jaga maakohtu seisukohta, mille kohaselt vaidlustab hageja sisuliselt tsiviilasjas nr 2-18-18871 määratud menetluskulude jaotust, kui palub kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista menetluskulu, mis tsiviilasja nr 2-18-18871 kohaselt peaks olema hageja enda kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ega seadusel põhinev maakohtu arusaam, justkui tuleks tsiviilasjas tekkinud menetluskulude kui kahju eriliigi hüvitamise nõuded esitada samas tsiviilasjas.
8.Menetlusosaline ei või menetluskulude kindlaksmääramise väliselt ega selle käigus määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil (TsMS § 174 lg 11). Avaldaja on kaebuses õigesti osundanud, et tsiviilasjas nr 2-18-18871, mille esemeks oli avaldaja 24.11.2018 üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamine, olid menetlusosalisteks avaldajad ja Tallinn, Raadiku tn 9 korteriühistu juriidilise isikuna kahes juhatuse koosseisus – registrikaardile kantud juhatuse liikmed ja vaidlustatud üldkoosolekul juhatusse valitud liikmed, sh puudutatud isik. Avaldaja on kaebuses õigesti leidnud, et seega ei saanud avaldaja juhatuse üks koosseis tsiviilasjas nr 2-18-18871 esitada menetluskulude nõuet
2-21-13885 avaldaja juhatuse teise, s.o vaidlustatud koosseisu kui iseenda vastu. Eeltoodut arvestades on põhjendamatu maakohtu seisukoht, mille kohaselt pidanuks avaldaja juhul, kui ta leidis, et puudutatud isik pidanuks temale kulud hüvitama, vaidlustama tsiviilasjas nr 2-18-18871 määratud menetluskulude jaotust määruskaebuse esitamisega. Praeguses asjas esitatud nõude sisu on puudutatud isiku kui korteriühistu liikme õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamine. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 174 lg 11 ei välista teises asjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas (RKTKo) nr 3-2-1-18-15, p 14). Seega ei välista TsMS § 174 lg 11 avaldaja tsiviilasjas nr 2-18-18871 tekkinud menetluskulude kui kahju hüvitamise nõuet puudutatud isiku vastu ja seda sõltumata maakohtu määratud menetluskulude jaotusest.
9.Ringkonnakohus selgitab, et jaotatud ja välja mõistetud menetluskulud võivad siiski olla sellise hilisema kahjunõude sisuks, mille hüvitamist menetluskulude kandmiseks kohustatud pool saab nõuda võlaõigusseaduse, aga ka nt äriseadustiku kahju hüvitamist reguleerivate sätete alusel (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga „Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne“, lk 765). Ka on Riigikohus kinnitanud selliste kahjunõuete esitamise võimalust (vt Riigikohtu määrus tsiviilsjas (RKTKm) nr 2-17-16389). Õiguskirjanduses on eristatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel hüvitatavaid kulusid, millele vastab protsessuaalne kulude hüvitamise nõue ja materiaalõiguslikku kulude hüvitamise nõuet kahju hüvitamise eriliigina, millisel juhul toimub menetluskulude väljamõistmine põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga „Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne“, lk 765).
10.TsMS § 174 lg 11 ei välista ka nende menetlusega seotud kulude hüvitamise nõude esitamist VÕS § 115, § 127 jj alusel kahju hüvitamise üldises korras, mille hüvitamine ei toimu tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätestatud eriregulatsiooni kohaselt (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga „Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne“, lk 834). Sellisteks kuludeks on ka seaduses sätestamata kohtueelse menetluse kulud, nt tasu esindaja osutatud õigusabi eest enne hagi või avalduse ettevalmistamist ja koostamist – sellise kulu hüvitamist saab nõuda kahjuna üldistel alustel (VÕS § 115 lg 1 või § 1043 koosmõjus § 128 lg-ga 3, vt RKTKo nr 3-2-1-84-14, p 24, samuti selles viidatud RKTKo nr 3-2-1-138-10, p-d 26–27 ja 29). Eelmärgitut arvestades on avaldaja määruskaebuses õigesti osundanud maakohtu poolt tähelepanuta jäänud asjaolule, et avaldaja kahju üheks osaks on ka kohtueelselt tekkinud õigusabikulud seoses 24.11.2018 üldkoosoleku kokkukutsumisega, milliste kulude hüvitamist ei saanuks avaldaja nõuda tsiviilasjas nr 2-18-18871.
11.Ülaltoodud põhjendustel on maakohus põhjendamatult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse, tühistab maakohtu määruse ning saadab asja maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
12.Kuivõrd maakohus on vaidlustatud määrusest nähtuvalt käsitlenud avaldaja kahjunõuet nii hagina kui ka avaldusena, tuleb maakohtul avalduse menetlusse võtmise otsustamisel võtta selge seisukoht ka selles, kas avaldaja avaldust tuleb asja sisu järgi käsitada avalduse või hagina. Juhul kui kohus leiab, et avaldaja on ekslikult esitanud avalduse, mida tuleks menetleda hagina, peab maakohus seda avaldajale selgitama ning määrama TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada
2-21-13885 määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata.
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.