Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (22.05.2022). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUDED

1) Hageja palub hagis mõista kostjalt Tuletorni Holding OÜ-lt hageja Crowdestate AS kasuks välja põhivõlgnevus summas 24 000 eurot ja kõrvalnõudena 19.05.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 5 112 eurot ning samuti mõista välja viivis 0,15% päevas põhivõlgnevuselt 24 000 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 20.05.2021) kuni kohustuse täieliku täitmiseni (I kd, tl 1-6, 183-185). Hageja ja kostja sõlmisid 04.11.2019 ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu. Hageja täitis omalt poolt kõik lepingust tulenevad kohustused, st viis edukalt läbi kostja poolt soovitud rahastamiskampaania (lepingu punkt 1.2.3) ning kogus projekti rahastamiseks vajalikud rahalised vahendid summas 500 000 eurot (lisad 2 – 5). Vaatamata hageja poolsele lepingu täitmisele teavitas kostja 14.11.2019 hagejale, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping. Lepingu punktide 6.2 ja 6.2.1 alusel kohustub kostja tasuma 10 päeva jooksul vastava nõude esitamisest kostjale summa, mis vastab 4 protsendile rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, kui arendaja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist. Kuna kostja keeldus finantseerimislepingu sõlmimisest, on hagejal lepingust tulenevalt õigus tasule rahastamiskampaania korraldamise eest. Hageja teavitas kostjat 21.11.2019, et kostja on kohustatud hagejale teenuse eest tasuma (lisa 7). 14.12.2020 esitas hageja kostjale arve lepinguga kokkulepitud summas 20 000 eurot (millele lisandub käibemaks) tasumise tähtajaga 24.12.2020 (lisad 8 ja 9). Kostja arvet ei tasunud. 26.03.2021 edastas hageja kostjale nõudekirja, millele kostja ei vastanud. Hagejal on kostja vastu tasunõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 tähenduses käsunduslepingu alusel osutatud teenuse eest summas 24 000 eurot. Teenustasu nõue tuleneb lepingu punktidest 6.2 ja 6.2.1 summas, mis vastab 4 protsendile rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast ehk summas (4% x 500 000) 20 000 eurot, millele lisandub lepingu punktist 3.1 tulenevalt käibemaks 20%. 2) Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lõike 1 punkti 6 kohaselt viivist 5 112 eurot rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lõike 1alusel. Lepingu punkti 6.3 alusel arvutatakse lepinguliste maksete tasumisega viivitamisel viivist arvates maksetähtajale järgnevast päevast, viivise määr on 0,15% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Hageja väljastas kostjale 14.12.2020 lepingu alusel teostatud tööde eest arve nr 1010 summas 24 000 eurot maksetähtajaga 24.12.2020. Kostja pidi teenuse eest tasuma

hiljemalt järgmisel tööpäeval peale 24.12.2020 ehk 28.12.2020. Seega on viivis summalt 24 000 eurot perioodi eest 29.12.2020 kuni 19.05.2021 summas 5 112 eurot. Hageja palub vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 mõista kostjalt välja ka viivis hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 20.05.2021) kuni kohustuse täitmiseni lepinguga kokkulepitud määras ehk 0,15% päevas. 3) Hagejal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud käsunduslepingust tulenev tasunõue. Asjaolu, et lepingu punktis 6.2 on märgitud sõna „.leppetrahv“, ei tähenda, et õiguslikus mõttes on automaatselt tegemist leppetrahvinõudega. Poolte kohustusi, kostja rikkumist ning lepingu sisu ja eesmärki tõlgendades tuleb hinnata, millise õigusliku nõudega antud juhul tegemist on. Hageja leiab, et tegemist on tasunõudega. Hageja täitis omalt poolt kõik lepingust tulenevad kohustused, st viis edukalt läbi kostja poolt soovitud rahastamiskampaania (lepingu punkt 1.2.3) ning kogus projekti rahastamiseks vajalikud rahalised vahendid summas 500 000 eurot. Seega, hageja osutas kostjale teenuseid, mille eest kostja on kohustatud hagejale tasuma vastavalt lepingu punktidele 6.2 ja 6.2.1. Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja nõuet kostja vastu tuleb õiguslikult käsitleda leppetrahvi nõudena (millele hageja vaidleb vastu), ei muuda see olematuks asjaolu, et hageja täitis lepingust tulenevad kohustused, kuid kostja seda ei teinud – jättis hagejale teenuse eest tasumata - ning on hagejale lepingust tulenevalt võlgu põhinõudena 24 000 eurot. Alternatiivselt on hagejal kostja vastu leppetrahvinõue (II kd, tl 18-22). Hageja esitas nõude kostja vastu juba 21.11.2019. 14.12.2020 esitas hageja kostjale arve lepinguga kokkulepitud summas 20 000 eurot (millele lisandub käibemaks) tasumise tähtajaga 24.12.2020. Seega, ebaõige ja kohut eksitav on ka kostja väide, justkui ei ole hageja leppetrahvinõuet kostjalt enne hagi esitamist nõudnud. Ebaõige on ka kostja väide, mille kohaselt pole hageja nõue justkui sissenõutavaks muutunud ei teenustasu ega leppetrahvi osas. Hageja on tõendanud, et väljastas kostjale 14.12.2020 Lepingu alusel teostatud tööde eest arve nr 1010 summas 24 000 eurot maksetähtajaga 24.12.2020. Kostja pidi teenuse eest tasuma hiljemalt järgmisel tööpäeval peale 24.12.2020 ehk 28.12.2020. Seega muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks 29.12.2020. Kuna hageja esitas oma nõude kostja vastu kohe pärast teenuse osutamist, ei vasta tõele ka kostja viited, justkui ei esitanud hageja oma nõuet mõistliku aja jooksul (I kd, tl 1-6, 183-185, II kd tl 18-22, 2934, 58-60, 75-77, 101-105).

KOSTJA VASTUS

4) Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses kostja vastu esitatud nõudeid (I kd, tl 164-165; II kd 16, 49-50; 67-71, 107-110). Hageja on esitanud oma nõude 14.11.2019 koostöölepingu punkti 6.2 ja 6.2.1 alusel. Antud sätted reguleerivad leppetrahvi nõudmise aluseid. Üllataval kombel on hageja nimetanud oma nõude teenustasuks, kuid hageja hagi aluseks märgitud lepingu sätted reguleerivad leppetrahvi nõudmist. Koostöölepingu punkt

koostöölepingu väidetava rikkumise aset leidmist kuue kuu möödumisel. Hagi aluseks olevate asjaoludest nähtuvalt oleks pidanud leppetrahvi nõude esitamise alus tekkima alates 14.11.2019, kui kostja teatas koostöö lõppemisest enne lepingujärgse „Finantseerimislepingu“ sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et õiguslikud eeldused hageja poolt teenustasu või leppetrahvi nõudmiseks oleks sissenõutavaks muutunud. Kostja seisukohast on hageja oma käitumisega andnud mõista, et ta on loobunud kostja vastu tasunõudest. Kostjale jääb selgusetuks hagi aluseks olevad asjaolud - miks arvestab hageja leppetrahvi nõudele juurde käibemaksu (I kd, tl 164-165, II kd, tl 16, 49-50). 5) Hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutnud. 04.11.2019 koostöölepingu punkti 3. alapunktid käsitlevad tasu sissenõutavaks muutumise eeldusi. Antud juhul ei ole hageja kogunud projekti rahastamiseks vajalikus ulatuses rahalisi vahendeid. Finantseerimislepingut ei sõlmitud ja seda just muul kostjast olenematul põhjusel. Nimelt lõppes pooltevaheline leping enne tasunõude eelduste täitmist seetõttu, et pank ei olnud nõus rahastama Tuletorni tn 1 kinnisvara projekti hageja osutatava teenuse osavõtul. Kuid see asjaolu ei ole kindlasti etteheidetav kostjale ja vastavat riski, et järgmisse koostöö etappi ei jõuta, et kandis hageja. Koostöölepingu punktide 1.2.3.3 ja 1.2.4 kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku, et finantseerimislepingu sõlmib hageja poolt asutatud äriühing (SPV) kostja või viimase omanikud. Crowdestate Holding OÜ ei vasta eelnimetatud punktis vastavatele tunnustele ega ole hageja poolt asutatud äriühing. Sellest tulenevalt ei saa lugeda neid lepingu tingimusi, mis annaks aluse tasu nõudmiseks, täidetuks. Koostööleping sätestab selgelt, millal tasu või leppetrahv muutuvad sissenõutavaks – need tingimused aga ei ole täidetud. Hageja põhikohustus oli täita kõik eeldused, et sõlmitakse finantseerimisleping, mille alusel makstakse välja finantseering. Hageja aga ei ole sellist kohustust ega selle täimist taganud. 6) Hageja nõuet saab kvalifitseerida leppetrahvi nõudena. Hageja on esitanud oma nõude 14.11.2019 koostöölepingu punkti 6.2 ja 6.2.1 alusel. Antud sätted reguleerivad leppetrahvi nõudmise aluseid. Kui hageja nõue on kvalifitseeritav leppetrahvinõudena koostöölepingu punkti 6.2 mõistes, siis ei ole vastavad eeldused lepptrahvi tasumiseks täidetud. Koostoimes koostöölepingu punktidega 1.2.3.3 ja 1.2.4 pidavat finantseerimislepingu sõlmima kostja ja/või kostja osanike/aktsionärinde ning hageja poolt asutatava eraldiseisva äriühingu („SPV“, mille ainuosanikuks on hageja) vahel. Sellist äriühingut aga hageja ei asutanud. Seega ei olnud eelduse finantseerimislepingu sõlmimiseks täitmata ning puudub alus väita, et kostja oleks keeldunud finantseerimislepingu sõlmimisest. Ühtlasi ei ole täidetud koostöölepingu punkti 6.2.2 mõistes eeldus leppetrahvi nõudmiseks. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi koostöölepingu punkti 1.3 või 4 alapunktide mõistes rikkunud. Kostja ei ole koostöö sätteid rikkunud (so p-d 1.3.1- 1.3.5). Sarnaselt ei ole kostja rikkunud konfidentsiaalsus sätteid (so p-d 4.1-4.4). Ühtlasi ei ole kostja rikkunud koostöölepingu punkti 2.2 alapunktides sedastatud kinnitusi (so p-d 2.2.1.-2.2.3) (II kd, 107-110). 7) Kostja taotleb leppetrahvi ja viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 mõttes. Hageja sai väidetavalt kampaania summa kokku 2 või 3 päevaga – see tuleks aluseks võtta aluseks ühe töötaja keskmine töötasu kuni 3 tööpäeva eest ning võimalikud rahaliste vahendite tagastamisega seotud kulu. Samuti on hageja esitanud viivise nõude seaduses sätestatud määrast suuremana. VÕS § 113 lg 1 lause 3 järgi on lepingule kohalduv seadusest tulenev viivisemäär kokkulepitud intressimäär. Kuna intressimääras pole kokku lepitud, siis kohaldub VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud viivise määr, mis on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja ei ole ka tõendanud kahju tekkimist ega majanduslikku seisundit, mis põhjendaks vajadust saada viivist suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud. Eeltoodut arvestades tuleks kohtul vähendada hageja viivisenõuet kostja vastu lähtudes seaduslikust viivise määrast (II kd, 107-110).

MENETLUSE KÄIK, HAGI TAGAMINE

8) Hageja esitas 19.05.2021 koos hagiavaldusega hagi tagamise avalduse (I kd, tl 1-6; 133135). 9) 21.05.2021 kohtumäärusega rahuldas Harju Maakohus hageja hagi tagamise avalduse (I kd, tl 136-139). Kohus koostas vigade parandamise määruse 21.05.2021 (I kd, tk 144). 10) 07.06.2021 esitas kostja määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 21.05.2021 määrus (I kd, tl 158-161). 11) Tallinna Ringkonnakohtu 26.07.2021 määrusega tühistati osaliselt Harju Maakohtu 21.05.2021 määrus ning loeti Harju Maakohtu 21.05.2021 määruse resolutsiooni terviklikuks sõnastuseks (I kd, tl 195-198):

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

19) Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 20) Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • 04.11.2019 sõlmisid hageja ja kostja ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu (edaspidi leping) (I kd, tl 7-11). • 14.11.2019 teavitas kostja hagejat sellest, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping (I kd, tl 117) • 21.11.2019 teavitas hageja kostjat, et kostja on kohustatud hagejale teenuse eest tasuma lepingu punktide 6.2 ja 6.2.1 alusel (mille kohaselt kohustub kostja tasuma 10 päeva jooksul vastava nõude esitamisest kostjale summa, mis vastab 4 protsendile rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, kui arendaja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus

• •

projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist). 14.12.2020 esitas hageja kostjale arve lepinguga kokkulepitud summas 20 000 eurot (millele lisandub käibemaks) tasumise tähtajaga 24.12.2020. Kostja arvet ei tasunud (I kd, tl 119-120). 26.03.2021 edastas hageja kostjale nõudekirja, millele kostja ei vastanud (I kd, tl 121-123).

21) Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult hageja nõude õigusliku aluse üle; samuti selle üle, kas kostja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ehk kas hageja leppetrahvi nõue kostja vastu on põhjendatud. 22) Kohus käsitleb lahendi selguse huvides alljärgnevalt esmalt hageja nõude õiguslikku alust (I), seejärel hageja nõude rahuldamise eeldusi (II), viivise nõudeid (III) ning lõpetuseks menetluskuludega seonduvat (IV). I 23) Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt 20. 06.2011 Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt 16.05.2011 Riigikohtu lahend nr 3-2-1-34-11, p 10). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve, mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nende õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ega kitsenda hagi eset (vt Riigikohtu 08.12.2021 lahend nr 2-18-4181). 24) Kohus on 23.11.2021 kohtuistungil pooltele selgitanud, et hageja seisukoha järgi on tal kostja vastu käsundisaaja tasunõude VÕS § 619 alusel. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et tegemist ei ole käsunduslepinguga, on hageja esitanud kostja vastu leppetrahvist tuleneva nõude VÕS § 158 lg 1 kohaselt. Otsustamaks, kas tegemist on käsundisaaja tasunõudega või leppetrahviga, tuleb tõlgendada poolte tahet VÕS 29 alusel. Kumbki pool peab oma väiteid tõendama. Kuna hageja on alternatiivse nõudena esitanud ka leppetrahvi nõude, siis peavad olema täidetud nõude eeldused, mis on toodud 22.11.2021 kohtumääruse punktis

igaühele võimaluse otsustada, kas sõlmida leping või mitte, samuti kellega ja mis tingimustel leping sõlmida. Lepingupooltel on vabadus kindlaks määrata, millise sisuga lepingu nad sõlmivad. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tuleneb VÕS § 29 lõikest 3, et kui üks lepingupooltest mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ning teine lepingupool sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, tõlgendatakse lepingutingimust esimese poole mõistmise järgi. Seega pool, kes tugineb VÕS § 29 lõikele 4, peab tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teadis ka teine lepingupool kokkuleppe sõlmimisel või pidi seda teadma. VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Sama paragrahvi punkti 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (vt Riigikohtu 26.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-10-4395/107). 26) Hageja ja kostja sõlmisid 04.11.2019 sõlmisid ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu (edaspidi leping) (I kd, tl 7-11). Nimetatud lepingu punktis 6 käsitletakse poolte vastutust lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisel või mittekohasel täitmisel ning poolte kohustust hüvitada rikkumisega teisele poolele tekitatud kahju. Koostöölepingu punktid 6.2 ja 6.2.1 sätestavad: „Arendaja tasub 10 (kümne) päeva jooksul vastava nõude esitamisest Crowdestate’le leppetrahvi summas, mis vastab 4% (neljale protsendile) Rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, iga alljärgneva rikkumise kohta: kui Arendaja või Arendaja osanik/aktsionär keeldub Finantseerimislepingu sõlmimisest pärast Rahastamiskampaania käigus Projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist“ (I kd, tl 711). 27) Õiguskirjanduses on leitud, et leppetrahvi sätet rakendatakse lepingulises võlasuhtes sõlmitud kokkulepetele maksta kindlaksmääratud rahasumma lepingu rikkumise korral või kahjuhüvitisena. Sisuliselt on tegemist kokkuleppelise õiguskaitsevahendiga. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võivad pooled ise kokku leppida, millisel viisil kohustust rikkunud pool peab oma rikkumise heastama. Leppetrahv võib olal väljendatud ühekordse summana või protsendina teatud summast. Kahtluse korral tuleb kokkulepet tõlgendada (VÕS § 29) (Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne, 2016, P.Varul, I.Kull jt, lk 810-813). 28) VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 627 lõigetest 1 ja 2 nähtuvalt tuleb tasu maksta isegi siis, kui selles ei ole lepinguga kokku lepitud. Eelnevast nähtub, et käsunduslepingu alusel teostatud teenuste eest tuleb käsundiandjal maksta igal juhul tasu. Käsunduslepingu puhul on tegemist teenuse osutamise lepinguga. Käsundusleping on suunatud töö tegemisele, teenuse osutamisele kui protsessile. Käsundusleping võib olla tasuline või tasuta. Enamikul juhtudel on käsundusleping tasuline leping tulenevalt VÕS §-st 619 ja §-st 627 (Võlaõigusseadus III kommenteeritud väljaanne, 2021, P.Varul, I.Kull jt, lk 596-598). 29) Kohtu hinnangul on hageja nõude õiguslikuks aluseks lepingust tulenev leppetrahvi nõue VÕS § 158 kohaselt, mitte käsunduslepingust tuleneva nõue VÕS § 619 alusel. Kohus lähtub lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sisuliselt on pooled lepingu punktis 6 kokku leppinud poolte, kuid eelkõige arendaja ehk kostja vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ehk tegemist on poolte kokkulepitud õiguskaitsevahendiga (lepingu punktid 6.2.1., 6.2.2, 6.2.3 – I kd, tl 9). Pooled on vabatahtlikult lepinguvabaduse põhimõttel sellistes nn õiguskaitsevahendites leppetrahvi näol lepingus kokku leppinud. Ainuüksi lepingu punkti 6 pealkirjast „Poolte vastutus“ saab tuletada, et tegemist ei ole mitte teenuse eest tasu kindlaksmääramisega (VÕS § 619 tähenduses), vaid kohustusega tasuda lepingu rikkumise

korral (st kohustuse täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel) lepingus kokkulepitud rahasumma. Lepingus sätestatud leppetrahv tagab hageja jaoks õiguse nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist. Õiguskirjanduses märgitakse, et leppetrahv kui kokkulepitud rahasumma tagab hüvitise saamise ka nende niisuguste lepingute rikkumisel, kus kahju tõendamine võib osutuda võimatuks või ebamõistlikult kulukaks (Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne, 2016, P.Varul, I.Kull jt, lk 811). Antud juhul on kohus seisukohal, et arvestades lepingu olemust ja eesmärki oli lepingu sõlmimisel 04.11.2019 poolte ühine tahe lepingu punktis 6.2 kokku leppida just leppetrahvi kohaldamises VÕS § 158 tähenduses. II 30) Seega on hageja nõude õiguslikuks aluseks VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 158 lg 1, mille kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahv on kindlaksmääratud perioodi eest maksmisele kuuluv summa. 31) Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused, mille tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (kohus on pooltele nimetatud eeldusi selgitanud 22.11.2021 kohtumääruses – II kd, tl 1-3): • poolte vahel on kehtiv leping; • võlgnik ehk kostja on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); • võlgnik ehk kostja vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS § 103, § 160); • võlausaldaja ehk hageja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule ehk kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2 - kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab). 32) Vaidlustamata asjaoludel pooltevaheline leping kehtis. Samuti on leidnud tõendamist, et kostja kui arendaja keeldus finantseerimislepingu sõlmimisest pärast hageja poolt rahastuskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist (lepingu p 6.2.1). 33) Hageja poolt rahastuskampaania käigus projekti rahastamiseks rahaliste vahendite kogumine 500 000 euro ulatuses on leidnud tõendamist järgmiste tõenditega: 1) hageja poolt esitatud (hagi lisas 3) exceli tabeliga investeerimiskorraldused esitanud isikute nimekirjadega koos investeeritud summaga, seejuures on exceli tabeli teises veerus laenuandja poolt lepingu aktsepteerimise aeg (GMT ajavööndis) (I kd, tl 13-114); 2) hagi lisas 4 esitatud veebilehel 18.11.2019 avaldatud investeeringu tühistamisteatega investoritele, kus teatatakse investoritele, et kuna kostja sõnul pank ei soovinud finantseerida kostja arendusprojekti, tagastatakse investoritele nende poolt kaasatud kapital (I kd, tl 115); 3) hagi lisas 5 esitatud 18.11.2019 investeeringu tühistamisteatega, millest nähtub, et 1 493 investorit rahastasid kostja investeerimisvõimalust kokku summas 500 000 eurot, koondades kokku 100% investeeringu tegemiseks vajalikust kapitalist. Samuti nähtub sellest, et kostjapoolse lepingust taganemise tõttu tagastati investorite kontodele nende poolt investeeritud rahasummad (I kd, tl 116); 4) hagi lisas 7 esitatud hageja 21.11.2019 e-kirjaga kostjale, kus hageja selgitab, et kuna hageja on oma lepingulised

kohustused täitnud/ töö ära teinud, siis tuleb kostjal maksta teenuse eest hagejale kokkulepitud tasu (I kd, tl 118); 5) hageja 10.12.2020 selgitava e-kirjaga kostjale (II kd, tl 23), milles hageja märgib, et olukorras, kus kostja jättis kaasatud/ hageja poolt kogutud raha välja võtmata, rakendub poolte kokkuleppe kohaselt lepingu punkt 6.2.1, mille kohaselt tuleb kostjal tasuda teenustasu 4% rahastuskampaania mahust (ehk 20 000 eurot + km); 6) Crowdestate AS (sel ajal Crowdestate Holding OÜ) kliendikonto väljavõttega lepingu kostjapoolse lõpetamise kuupäeva ehk 14.11.2019 seisuga (lisa 2), millelt nähtub, et hageja oli kogunud kokku väljamakse tegemiseks kostja poolt soovitud rahasumma/ kaasatud kapitali, täpsemalt 5 007 112,5 eurot (II kd, tl 24-28; lõppsaldo tl 27 pöördel). Seega on leidnud tõendamist, et hageja kogus projekti rahastamiseks vajalikus ulatuses rahalisi vahendeid, mistõttu hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Finantseerimisleping jäi sõlmimata kostjast tingitud põhjustel, mitte hagejast tulenevatel asjaoludel (I kd, tl 117). 34) Käesoleval juhul vastutab kostja rikkumise eest, kuna lepinguga ei ole kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS § 103, § 160). Samuti on hageja leppetrahvi nõudmisest võlgnikule ehk kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud. Hageja esitas hagis esitatud nõude kostja vastu 21.11.2019 (I kd, tl 118). 14.12.2020 esitas hageja kostjale arve nr 1010 lepinguga kokkulepitud summas 20 000 eurot (millele lisandub käibemaks) tasumise tähtajaga 24.12.2020 (I kd, tl 119-120). Lisaks esitas hageja 26.03.2021 kostjale veelkord nõudekirja, millele kostja ei vastanud (I kd, tl 121-123). Seega, kui 14.11.2019 teavitas kostja hagejat sellest, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping (I kd, tl 117) ning hageja teavitas kostjat 21.11.2019 omakorda sellest, et kostja on kohustatud hagejale tasuma lepingu punktide 6.2 ja 6.2.1 alusel kokkulepitud leppetrahvi, siis seitse päeva peale kostja teadet leping lõpetada hageja poolt leppetrahvi nõudmist saab kindlasti pidada mõistlikuks ajaks peale rikkumise avastamist. 35) Eeltoodust tulenevalt on täidetud kõik leppetrahvi nõude tekkimise üldised eeldused. 36) Lepingu punkti 6.2.1 kohaselt pidi kostja tasuma leppetrahvi 4% rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast (so 500 000 eurost 4%, mis on 20 000 eurot), kui kostja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist. Hageja täitis omaltpoolt kõik vajalikud lepingulised kohustused ja eeltingimused selleks, et finantseerimisleping sõlmida. Kostja keeldus finantseerimislepingut sõlmimast pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist. 37) Lepingu punktis 3 on pooled kokku leppinud, et arendaja (kostja) maksab Crowdestate’le (hagejale) lepingu täitmise eest tasu, mis koosneb ühekordsest struktureerimistasust (edaspidi ühiselt „Tasu“). Tasule lisandub käibemaks õigusaktides kehtestatud suuruses. Kohus on leidnud, et hagejal on kostja vastu leppetrahvist tulenev nõue. Leppetrahvi suuruseks on lepingu punkti 6.2.1 kohaselt 4% rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast. Seega on leppetrahvi suuruseks 20 000 eurot, so 4% 500 000 eurost. Leppetrahvi nõudele ei saa juurde arvestada lepingu p 3.1 alusel käibemaksu, sest käibemaksu lisamise kokkulepe kehtib vaid finantseerimislepingu sõlmimise tasule (lepingu p 3.1 ja 3.2 alusel), mitte aga leppetrahvile (lepingu p 6.2.1 alusel). 38) Kostja on esitanud taotluse leppetrahvi vähendamiseks (II kd, tl 107-110). Kohus saab sekkuda leppetrahv suuruse muutmisse üksnes võlgniku taotlusel. Leppetrahvi

vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Seejuures võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 21.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12; samuti otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 20). Kohtu hinnangul ei ole leppetrahvi nõude vähendamine käesolevas asjas põhjendatud. Kostja ei ole kohtu ette toonud VÕS § 162 lg 1 nimetatud asjaolusid, mis annaks alust leppetrahvi nõude vähendamiseks. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et leppetrahvi väljanõudmine oleks kokkulepitud ulatuses vastuolus hea usu põhimõttega. 39) Seega kuulub lepingu punkti 6.2.1 alusel kostja poolt hagejale tasumisele leppetrahv 20000 eurot (mitte hagis nõutud 24 000 eurot) ning hageja põhinõue kuulub rahuldamisele osaliselt, so summas 20 000 eurot (ehk 83% ulatuses). III 40) Hageja on esitanud kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 5112 eurot (I kd, tl 1-6). Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lõike 1 punkti 6 kohaselt viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib hageja nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu punkti 6.3 alusel arvutatakse lepinguliste maksete tasumisega viivitamisel viivist arvates maksetähtajale järgnevast päevast, viivise määr on 0,15% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Riigikohus on leidnud, et leppetrahvilt on viivise arvestamine lubatud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-8, p 24). Hageja väljastas kostjale 14.12.2020 lepingu alusel teostatud tööde eest arve nr 1010 summas 24 000 eurot maksetähtajaga 24.12.2020 (I kd, tl 119-120). Kostja pidi teenuse eest tasuma hiljemalt järgmisel tööpäeval peale 24.12.2020 ehk 28.12.2020. Seega on viivis summalt 20 000 eurot perioodi eest 29.12.2020 kuni 19.05.2021 (viivitatud päevade arv kokku on 142 päeva) summas 4260 eurot. Seega, hagejal on kostja vastu 20 000 euro tasumisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 4260 eurot. 41) Lisaks on hageja esitanud kostja vastu ka edasiulatuva viivise nõude hagi esitamisele järgnevast päevast, so alates 20.05.2021 kuni kohustuse täitmiseni lepinguga kokkulepitud määras ehk 0,15% päevas (I kd, tl 1-6). Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude osaliselt, so 20 000 euro ulatuses, siis tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi rahuldada ka hageja viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise hüvitatavalt summalt (20 000 eurot) 0,15% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast, so alates 20.05.2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. 42) Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks (II kd, tl 107-110). VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS

§-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Pooled on 04.11.2019 sõlmitud ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu punktis 6.3 kokku leppinud viivise määras (0,15% päevas) (I kd, tl 7-11). Kostja on olnud üheks lepingu pooleks ning vastava lepingu hagejaga sõlminud. Kohus on kostjale selgitanud, et kostja peab kohtu ette tooma VÕS § 162 lg 1 nimetatud asjaolud, mis annaks alust viivisenõude vähendamiseks (II kd, tl 1-3). Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud ja põhjendanud, miks kohus peaks viivisenõuet vähendama ning millistel ajaoludel on see ebamõistlikult suur. 43) Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 20 000 eurot (mitte hagis nimetatud 24 000 eurot); 19.05.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4260 eurot (mitte hagis nimetatud 5112 eurot) ning viivise hüvitatavalt summalt (20 000 eurot) 0,15% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast, so alates 20.05.2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. 44) TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Käesolevas tsiviilasjas kohaldatud hagi tagamine jääb tagama kohtuotsuse täitmist.

IV Menetluskulude jaotus 45) TsMS § 163 lg 1 alusel kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hageja hagi rahuldanud osaliselt, so 83% ulatuses ning jätnud rahuldamata 17% ulatuses. 46) Seega jäävad poolte menetluskulud 83% ulatuses kostja Tuletorni Holding OÜ kanda ja 17% ulatuses hageja Crowdestate AS kanda. 47) TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. 48) TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. 49) TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

osaliselt tühistatud 06.03.2023 TRK lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.