Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. detsember 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-1704
Tsiviilasi
A.A. hagi B.B. vastu ühisvarasse kuulunud korteriomandite üürilepingutest saadud tulu jagamiseks ja viivise väljamõistmiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. veebruari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.B. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant (kostja): B.B. (isikukood XXXXXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Marko Paabumets
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Robert Sarv
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 3. veebruari 2021. a otsus tulu suuruse ja viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt 8 820 euro ja 6 sendi ulatuses ja jätta ülejäänud osas rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: 3.1.Mõista B.B.lt välja A.A. kasuks XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXX, X (registriosa nr XXXXXX) korteriomandite üürilepingutest perioodil 20.03.2015 kuni 29.11.2017 saadud tulust 50%, s.o 8 820 eurot ja 6 senti. 3.2.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 10 % A.A. ja 90 % B.B. kanda.
3.3.Määrata kindlaks A.A. maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 4 406 eurot, millest 440 eurot ja 96 senti jääb A.A. enda kanda ja 3 965 eurot ja 4 senti B.B. kanda. 3.4.Määrata kindlaks B.B. maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 4 044 eurot, millest 3 639 eurot ja 96 senti jääb B.B. enda kanda ja 404 eurot ja 4 senti jääb A.A. kanda.
3.5.Tasaarvestada poolte kohustused menetluskulude tasumise osas (p-d 3.2.-3.4) ning tasaarvestuse tulemusena välja mõista B.B.lt A.A. kasuks 3 561 eurot.
3.6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3 561 eurot) tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. (hageja) esitas 1. veebruaril 2018 Tartu Maakohtule hagiavalduse B.B. (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXX, X (registriosa nr XXXXXX) korteriomandite suhtes perioodil 20.03.2015 kuni 29.11.2017 kehtinud üürilepingutest saadud tulust 50%, s.o 9630,70 eurot ning viivise eelnimetatud summalt seadusjärgses määras hagi esitamisest kohtuotsuse tegemiseni ning edasi kuni summa täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte abielu Tartu Maakohtu 17. septembri 2012. a osaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-23474. 19. märtsi 2015. a otsusega samas asjas jagas Tartu Maakohus poolte ühisvara, mh kohustades hagejat andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks selliselt, et XXXXXX asuv korteriomand jääb kostja ainuomandisse (resolutsiooni p 1), XXXXXX, Tartu asuv korteriomand jääb kostja ainuomandisse (resolutsiooni p 2) ning korteriomandite üürile andmisest saadud tulu alates 19.10.2012 kuni otsuse tegemise ajani summas 16 124,87 eurot jäi kostja ainuomandisse (resolutsiooni p 6). Tartu Ringkonnakohtu 10. juuli 2017. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus osaliselt resolutsiooni p 11-23 osas, ent resolutsiooni p-d 1, 2 ja 6 jäid jõusse ning ringkonnakohus ei muutnud nendega seotud põhjendusi. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 16.10.2017. Kuivõrd Tartu Maakohtu 19. märtsi 2015. a otsusega ei ole korterite üürile andmisest saadud ühisvaraks olnud üüritulu pärast 19.03.2015 jagatud ega kummagi poole lahusvaraks loetud, kuid samal ajal olid pooled kinnistute ühisomanikud, on kostja kohustatud hagejale välja
maksma hageja osa nimetatud üüritulust alates 20.03.2015 kuni Tartu Ringkonnakohtu 10. juuli 2017. a otsuse alusel kinnistusraamatutes omanikukannete muutmiseni (s.o 30.11.2017). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 kohaselt tekib kinnisomand alates vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse. Seega olid korteriomandid poolte ühisvara kuni 29.11.2017. Seega on nii hageja kui ka kostja AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 alusel õigustatud saama korteriomanditest saadava kasu. AÕS § 71 lg 1 ja PKS § 37 lg 3 kohaselt tuleb korteriomanditest saadav kasu jagada ühisomanike vahel võrdselt. Hageja arvutuste kohaselt jaotub XXXXXX korteri üüritulu kolmeks perioodiks, mil üüritulu oli erinev: 1) Perioodil 20.03.2015-23.07.2015 tuleb aluseks võtta andmed, mis tuvastati tsiviilasjas nr 2-12-23474; 2) Perioodil 24.07.2015-12.11.2015 tuleb üüritulu arvestuses aluseks võtta H.K. 24.07.2015 sõlmitud üürileping. Üürilepingu kohaselt oli üüritulu 360 eurot kuus; 3) Perioodil 13.11.2015-29.11.2017 tuleb aluseks võtta G.O. 13.11.2015 sõlmitud üürileping. Kostja on esitanud G.O. e-kirja, milles viimane avaldab, et temaga sõlmitud üürileping kehtis kuni veebruarini 2019 ning üürisumma oli 330 eurot kuus. XXXXXX korteri kuluarvestuses on võimalik arvestada kostja tasutud tulumaksu 633,60 eurot. Ülejäänud kostja nimetatud kulutusi XXXXXX korterile ei ole võimalik arvesse võtta, kuna kostja ei ole tõendanud, et tegu on AÕS § 72 lg-s 4 nimetatud kuludega just XXXXXX korteri suhtes või ei ole kulude kandmine üldse tõendatudki. Seega oli XXXXXX korteri üüritulu suurus 20.03.2015-29.11.2017 kokku 10 591,13 eurot. Mõlema korteri tulud ja kulud kokku on 19 261,42 eurot. 50% nimetatud summast on 9630,71 eurot, mis hageja nõude suuruseks. Kulutused XX tn kinnistule ei ole asjakohased, kuna hageja ei ole esitanud nõuet XX tn kinnistu suhtes sõlmitud üürilepingutest tuleneva tulu arvestuse esitamiseks.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja nõude aluseks ei saa olla AÕS § 71 lg 2, vaid tegemist on ühisvara jagamise nõudega. Antud asjas kohalduvad PKS § 37 lg 2 ja 3 ning § 28 lg 1 ja 3. Üüritulu, mis on laekunud kostjale korterite eest ajavahemikus 20.03.2015 kuni 16.10.2017, on hageja ja kostja ühisvara ja hageja nõue on ühisvara jagamise nõue. Kuivõrd kohtuotsus vara jagamise osas jõustus 16.10.2017, ei ole nõue üüritulu osas põhjendatud aja eest, mis jääb vara jagamise otsuse jõustumise ja kinnistusraamatus kande tegemise tähtaja vahele. Ajavahemikul 20.03.2015 kuni 16.10.2017 on kostja sõlminud 2 üürilepingut. H.K. sõlmitud üürilepingust on kostja saanud tulu 1163,78 eurot (3x360+tagatisraha+81 (7 päeva juulist)+kontole laekunud 121=1642 eurot). G.O. 13.11.2015 sõlmitud üürilepingust on kostja saanud tulu 8085 eurot (24,5x330) (I kd tl 177). Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks XXXXXX korteri välja üürinud perioodiks 20.03.201523.07.2015 üürisummaga 287,60 eurot kuus. Viidatud kohtulahendis nimetatud periood puudub, mistõttu on alusetu ka sellele toetuda. Kostja ei ole XX tn korterit välja üürinud. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.
Kostja on teinud seoses ühisvaraga kulutusi, mis kuuluvad PKS § 28 lg-st 1 tulenevalt kandmisele ühiselt. Kostja kulutused ühisvarale on ajavahemikul 20.03.2015-29.11.2017 olnud 21 904,12 eurot. Kostja tõendab kulutuste tegemist dokumentaalsete tõenditega, s.o arvete ja pangakonto väljavõtetega. Tulenevalt PKS § 29 lg-st 1 on kostja kulutanud kogu üürilepingutest saadud tulu ühisvarale, selle hooldusele, remondile ja säilitamisele.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 3. veebruari 2021 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXX, Tartu (registriosa nr XXXXXX) korteriomandite üürilepingutest perioodil 20.03.2015 kuni 29.11.2017 saadud tulust 50%, s.o 9241,91 eurot, 03.02.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2224,14 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 04.02.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määrates hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3900 eurot. Kuivõrd AÕS § 641 kohaselt tekib kinnisomand alates vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse, olid pooled ajavahemikul 20.03.2015 kuni 29.11.2017 korteriomandite ühisomanikud. Kuigi maakohus kohustas jõustunud osaotsusega kostjat esitama hagejale alates 20.03.2015 kuni 29.11.2017 XX tn ja XXXXXX korteriomandite suhtes kehtinud üürilepingutest saadud tulu korrastatud arvestuse, samuti arvestusega seotud dokumendid ja tõendid, ei ole kostja TsMS § 364 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavat korrastatud arvestust esitanud. Kostja arvestused ei ole nõuetekohased, kuna kõik tulud ja kulud ei ole esitatud arusaadaval viisil koos vajalike süstematiseeritud tõenditega. Kohus luges tuvastatuks, et Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-12-23474 otsuse tegemise aja seisuga, s.o 19.03.2015, olid mõlemad korterid välja üüritud. XXXXXX korteri üüritulu perioodi 20.03.2015-23.07.2015 arvestuse osas nõustus maakohus hagejaga. Kuna XXXXXX korteri osas ei ole tõendatud, et varasem üürileping oleks lõppenud enne 23.07.2015, võttis kohus kõnealusel perioodil üüritulu arvestuse aluseks 287,60 eurot, mis oli aluseks võetud ka varasema kohtulahendi tegemisel ning mida kostja ei vaidlustanud. XXXXXX korteri üüritulu suurus kõnealusel perioodil oli seega 1178,23 eurot. Perioodi 24.07.2015-12.11.2015 osas leidis maakohus, et XXXXXX korteri üüritulu suurus kõnealusel perioodil oli 1172,9 eurot (360 : 31 x 8 + 360 x 3). Kostja sõnul üürileping algas 24.07.2015 ja lõppes 31.10.2015 suulise kokkuleppe alusel. Kostja esitatud pangakonto väljavõttest nähtuvalt tegi H.K. kostjale viimase makse 24.09.2015 selgitusega „okt“. 06.11.2015 tegi kostja H.K.le tagasimakse. Ei saa eeldada, et varasem üürileping lõppes kõigest päev enne seda, kui juba sõlmiti uus üürileping. Seega luges kohus kostja pangakonto väljavõttega tõendatuks, et H.K. sõlmitud üürileping lõppes 31.10.2015 suulise kokkuleppe alusel. H.K. sõlmitud üürilepingu kohaselt oli üüri suurus 360 eurot kuus. Perioodi 13.11.2015-29.11.2017 osas nõustus maakohus hageja arvutustega ning leidis, et XXXXXX korteri üüritulu viidatud perioodil oli 8096 eurot. XXXXXX korteri üüritulu suurus perioodil 20.03.2015-29.11.2017 oli kokku seega 10 447,13 eurot.
XX tn korteri üüritulu osas nõustus kohus kostja arvutustega. XX tn korteri üürileping Henkel Balti OÜ-ga lõppes kostja andmetel 30.05.2015 suulisel kokkuleppel. Need maksed kanti pangakontole ja kontolt on näha maksete katkemine (konto väljavõte I kd tl 194 pöördel). Seega oli XX tn korter välja üüritud vähemalt perioodil 20.03.2015-30.05.2015. Kostja on esitanud oma pangakonto väljavõtte tasutud XX tn korteri kommunaalkulude kohta (I kd tl 91-92), mis on igakuiselt olnud erinevad. Sedavõrd suured kõikumised kommunaalkulude suuruses saavad kohtu hinnangul tuleneda eelduslikult tarbimisest ning näitavad, et korter on olnud kasutuses. Korteri edasise kasutamise kohta ei ole kostja selgitusi andnud, peale väite, et korter ei olnud välja üüritud. Korteriühistu saanuks kostja taotlusel vastava õiendi ikkagi esitada. Erinevalt XXXXXX korterist ei ole kostja väitnud, nagu ta oleks XX tn korterit mingil perioodil ise kasutanud. Muude andmete puudumisel pidas kohus põhjendatuks võtta kogu kõnealusel perioodil üüritulu arvestuse aluseks 268,43 eurot kuus, mis oli aluseks võetud varasema kohtulahendi tegemisel. Kokku oli XX tn korteri üüritulu suurus 20.03.2015-29.11.2017 seega 8670,29 eurot (nõude arvestus II kd tl 6-7). Pooled ei vaidle, et kostja on tasunud 2017. aastal XX korteri üüritulult tulumaksu 633,60 eurot, mille arvestamisega üüritulu väljamõistmisel on hageja nõustunud. Vaidlus puudub ka selles, et korteri majandamiskulude tasumise eest vastutavad kõik korteriomanikud ning tegemist on kohustusega, mille täitmise eest abikaasad vastutavad ühiselt. Kostja esitatud arvestusest (I kd tl 183-185) nähtuvalt on üürnikud tasunud kommunaalarved kostjale ja kostja on need ise ühistule maksnud. Kommunaalkulude osas saaks nõue hageja vastu kõne alla tulla seega perioodi eest, mil korterid ei olnud välja üüritud. Kommunaalkulude tasumise tõendamiseks on kostja esitanud pangakonto väljavõtted. Kohus nõustus hagejaga, et korteriühistule tasutud summad võivad sisaldada kostja poolt isiklikult tarbitud teenuseid või kaupu, mis ei olnud vajalik vara hoolduseks, remondiks ja säilitamiseks. Korteriühistu poolt esitatud arveid ei ole kostja kohtule esitanud, millest nähtuks kulu koosseis. Parendustööde tegemiseks tehtud kulutuste tõendamiseks esitatud pangakonto väljavõtted ja arved ei tõenda, et kulutusi on tehtud just ühisvarale. Lisaks ei nähtu kostja väljatoodud asjaoludest, et tegemist olnuks asja säilimiseks vajalike kulutustega (AÕS § 72 lg 1 ja 4). Asja materjalidest nähtuvalt elas kostja XX tn kinnistul koos poolte ühiste lastega. Kohus leidis, et kostjal ei saa olla õigust nõuda hagejalt enda eluasemekulude hüvitamist (küttepuud, elekter jm), kuna tegemist on poolte ühiste laste eluasemekulutustega, mis peaksid olema hõlmatud hageja makstava elatisega. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks arvestada kostja kulutustest üksnes XXXXXX korteri üüritulult makstud tulumaksu 633,60 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks põhinõudena väljamõistmisele 9241,91 eurot ((10 447,13 + 8670,29 - 633,60) : 2). Väljamõistetavalt põhivõlalt on kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivis 2224,14 eurot. Edasi mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, arvestades hagi rahuldamise ulatust ning asjaolu, et üüritulult makstud tulumaksu arvestamisele hageja vastu ei vaielnud, samuti asjaolu, et kostja Tartu Maakohtu 10. detsembri 2018. a osaotsuse peale esitatud apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3900 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 110 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusabi eest makstavat tasu ning on põhjendatud ja vajalik. Kohtu hinnangul on hageja
lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik 25 tunni ulatuses taotletud 43 tunni 50 minuti asemel (hagiavalduse koostamine ja täiendamine, sh selleks vajalik nõupidamine ja suhtlemine kliendiga, puuduste kõrvaldamise määrusega tutvumine 5,5 tundi; ettevalmistus istungiks ja istungil osalemine 1,5 tundi; kostja vastuse ja esitatud tõenditega tutvumine, täiendavate kirjalike seisukohtade koostamine ja esitamine 5 tundi; maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine, vastuse koostamine, menetluskulude nimekirja koostamine ja vastaspoole menetluskuludele vastuväidete koostamine 3 tundi; osaotsuse täitmisega seonduvad tegevused 1 tund; kostja edastatud arvestuse analüüs ja kohtule vastamine 2 tundi; hageja nõudesumma täpsustuse koostamine 2 tundi; ettevalmistus istungiks ja istungil osalemine 3 tundi; kohtukõne kirjalike teeside ja menetluskulude nimekirja koostamine 2 tundi).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas 26. veebruaril 2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 3. veebruari 2021. a otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus lahendanud nõuet, mida hageja ei ole esitanud ja teinud otsuse, mille resolutiivosa on vastuolus kohtuotsuses tuvastatuga. Hagi on esitatud AÕS § 71 lg 1 alusel, maakohus on hagi menetlusse võtnud aga ühisvara jagamise nõudena. Hageja ei ole ühisvara jagamise nõuet esitanud. Seega tuleb hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel jätta läbi vaatamata. Kostjale jääb arusaamatuks ning kohtuotsusest ei selgu, millistele nõuetele ei vasta kostja esitatud arvestus ning millisest õigusnormist peaks nähtuma nõuded, kuidas vastav arvestus esitada. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates alusetult asunud seisukohale, et üüritulu arvestuse aluseks võiks võtta tsiviilasja nr 2-12-23474 asjaolud. Kostja selgitas, miks ta ei vaidlustanud viidatud menetluses üüritulu jaotamist poolte vahel. Asjaolu, et hageja ei ole teinud kostjale etteheiteid vara kasutamise kohta enda lahusvara huvides ega ole taotlenud PKS § 34 alusel vara kasutamise hüvitamist, tähendab, et hageja nõuetel puudub üldse igasugune alus ühisvara jagamisel. Ka on maakohus valesti hinnanud tõendeid ning ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja poolt esitatud arvestusega üüritulu kohta perioodil 13.11.2015-29.11.2017 (G.O. sõlmitud leping), mis on oluline menetlusõiguse rikkumine ja kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lähtuvalt eeltoodust on maakohus valesti tuvastanud, et XXXXXX korteri üüritulu suurus perioodil 20.03.2015-29.11.2017 on kokku 10 447,13 eurot. Tegelikult oli üüritulu suuruseks vastavalt kostja poolt esitatud arvestusele 9018 eurot (see on kostja algsete arvestuste põhjal, ta esitas I kd tl 177 teise arvestuse). Maakohus on meelevaldselt käsitlenud XX tn korteri väljaüürimisega seotud faktilisi asjaolusid ning asetanud tõendamiskoormise kostjale. Kommunaalkulude olemasolu ei tõenda üürisuhte olemasolu. Kostja oli XX tn korteri ühisomanik ning valdas õiguspäraselt enda omandit vastavalt kehtivale õigusele, mistõttu sai ta seda ka kasutada enda või oma pereliikmete vajadusteks. Kostja ei nõustu, et ainult üüritulult makstud tulumaks 633,60 eurot vääriks tähelepanu kostja kulutusena.
Maakohtu seisukoht, et parendustööde tegemiseks tehtud kulutuste tõendamiseks esitatud pangakonto väljavõtted ja arved ei tõenda, et kulutusi on tehtud just ühisvarale, ei ole põhjendatud ega seaduslik. Maakohtu otsuses puuduvad täielikult vastavad põhjendused. Kostja hallata ja majandada olid ühisvarana kaks korterit ning 400-ruutmeetrine elumaja XX tn, mis müüdi alles 21.12.2018. Ei ole reaalne, et vara haldamisele ühtegi senti ei kulu. Toetumine hageja makstavale elatisele hageja ühisvara säilimiseks tehtud kulutuste kandmisest vabastamise õigustuseks on alusetu ja põhjendamatu. Samuti jääb kostjale arusaamatuks, kuidas on võimalik rahuldada ühisvara jagamise hagis viivisenõuet. Kostja ei nõustu maakohtu otsusega ka menetluskulude väljamõistmise osas. Hageja menetluskulu on oluliselt suurenenud puudustega õigusdokumentide koostamisega seoses. Nõupidamised kliendiga, puuduste kõrvaldamised ning nendega seotud kohtumäärustega tutvumine ei saa olla põhjendatud menetluskuluks haginõude rahuldamisel kostja vastu, mis kuuluks välja mõistmisele kostjalt. Hageja põhjendatud ajakuluks võiks lugeda 18 tundi.
10.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 3. veebruari 2021. a otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus on õigesti lahendanud hageja nõuded, mille eesmärgiks oli saada kostjalt pool ühisvaraks olnud üüritulust. Maakohus on põhjendanud, et kostja esitatud arvestus ei vastanud TsMS § 364 lg 2 nõuetele. Kostja ei põhistanud, et tema esitatud korrastatud arvestus pidi olema siiski arusaadav ja et tema tõendid olid tegelikult süstematiseeritud. Seega on kostja etteheited asjakohatud ja otsitud. Maakohus on õigesti võtnud aluseks tsiviilasjas nr 2-12-23474 tuvastatud asjaolud, kus kostja ei vaielnud vastu üürilepingute olemasolule. Tsiviilasjas nr 2-12-23474 tehtud kohtuotsuse on hageja esitanud menetluses tõendina. Kui kostja soovib siinses menetluses väita midagi muud, peab seda tõendama kostja. Maakohtu arvestus XXXXXX korteri üüritulu kohta perioodi 13.11.2015-29.11.2017 eest on õige. Hageja esitas selle arvestuse oma 06.11.2019 menetlusdokumendis ning kostja ei vaielnud sellele enda järgnevas menetlusdokumendis vastu. Maakohus on õigesti jätnud arvestamata kostja kulutused, kuna kostja ei tõendanud, et kulutused on tehtud ühisvara heaks. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja ei saa nõuda enda eluaseme kulude hüvitamist seoses XX tn kinnistuga, seda enam, et hageja on oma osa sellest hüvitanud makstud elatisega. Maakohus on õigesti välja mõistnud viivise. Kostja ei ole sellele nõudele kordagi menetluses vastu vaielnud. Puuduvad alused väljamõistetud menetluskulude osas vaidlustatud maakohtu lahendi muutmiseks. Maakohus on vaidlustatud lahendis põhjalikult analüüsinud kulude suurust ja kostja vastuväiteid, võttes neid ka arvesse.
11.Kostja esitas 12. novembril 2021 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja. Nimekirja kohaselt on kostja ringkonnakohtu menetluses kandnud menetluskulusid 1720 eurot (käibemaksuga), s.o kostjale on osutatud 12 tundi õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta).
12.Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite ning palub kohtul nende põhjendatust kontrollida. Hageja esindaja ajakulu on ilmselgelt ülepaisutatud ja TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendamatu.
13.Hageja esitas 12. novembril 2021 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja. Nimekirja kohaselt on hageja ringkonnakohtu menetluses kandnud menetluskulusid 506,02 eurot (käibemaksuga), s.o hagejale on osutatud 3 tundi 50 minutit õigusabi tunnihinnaga 110 eurot (ilma käibemaksuta).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 tühistada ühisvarast saadud tulu suuruse ja viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 8 820 eurot ja 6 senti ning jätab ülejäänud osas hagi rahuldamata. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust ning jätab 90 % menetluskuludest kostja ja 10 % hageja kanda.
15.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna ja taotleb hagi läbi vaatamata jätmist. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus lahendas nõuet, mida hageja ei esitatud ning tegi otsuse, mille resolutiivosa on vastuolus kohtuotsuses tuvastatuga. Hageja ja kostja abielu lahutati tsiviilasjas nr 2-12-23474 osaotsusega 17. september 2012 ning
19.märtsi 2015 osaotsusega jagati poolte ühisvara, muuhulgas on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud järgmised asjaolud: 1) B.B. andis üürile/kasutusse ühisvaraks olevad korterid asukohaga XXXXXX ja XX tn; 2) perioodi eest 19. oktoober 2012 (abielu lahutamise kohtuotsuse jõustumise aeg) kuni 19. märts 2015 (ühisvara jagamise kohta tehtud maakohtu otsuse tegemise aeg) sai K.P. üüritulu (29 kuud x 556.03) 16 124.87 eurot; 3) ühisvarasse kuuluvalt esemelt saadav üüritulu kuulub ühisvara hulka. Ringkonnakohus märgib, et 19. märtsi 2015 maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-23474 vaidlustati ning poolte ühisvara jagamise kohtuotsus jõustus 16. oktoobril 2017.
16.Hageja esitas praeguses hagis astmeliselt kaks nõuet: 1) dokumentide ja arvestuse nõude (osaotsusega jõustunud); 2) välja mõista B.B.lt (P.) A.A. kasuks XXXXXX ja XXXXXX, Tartu korteriomandite üürilepingutest perioodil 20. märts 2015 kuni 29. november 2017 saadud tulust 50%. Maakohus arutas pooltega eelistungil hageja nõude materiaalõiguslikku alust, kas tegemist on ühisvara jagamise nõudega PKS § 37 lg 2 alusel või asjaõigusseaduse § 71 lg 2 alusel kasumi jagamisega. Hageja vastas maakohtule, et tema hinnangul võimaldavad mõlemad sätted rahuldada rahalise kohustuse täitmise nõude. Maakohus märkis, et hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja XX 13-18 X ja XXXXXX korteriomandite suhtes perioodil 20.03.2015 kuni 29.11.2017 kehtinud üürilepingutega saadud tulust 50%. Kohus lähtub hageja nõudest välja mõista üüritulu, hageja tugineb väitele, on üüritulu ühisvara. Kohtu hinnangul on tegu selge nõudega (I kd lk 74). Ringkonnakohus leiab, et maakohus täitis TsMS § 392 lg 1 p 1 ülesande ja selgitas eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende suhtes. Hageja rõhutas, et ta soovib ühisvara üürimisest saadud tulust poolt endale - otsust, millega mõistetakse
välja raha. Kohus kohaldab õigust ning määrab, millise materiaalõiguse normi alusel haginõude põhjendatust kontrollitakse. Maakohus selgitas, et kohaldamisele kuuluvad perekonnaseaduse sätted ja ühisvara regulatsioon. Riigikohus on märkinud, et kuigi nõuded tekkisid pärast hageja ja kostja abielu lõppemist ja seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemist, on need otseselt seotud kinnistuga, mille ühisvarasse kuulumise üle ei vaielda ja mida ei ole ka jagatud. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted ( RKTKo 31. oktoober 2018, nr 2-16-9519, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse väited hageja nõude ebaselguse ja nõude õigusliku aluse ebaõigsuse osas.
17.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kui jõustunud kohtuotsusega on ühisomand kinnisasjale lõpetatud, siis on ühisomand lõppenud kohtuotsuse jõustumisest ja kui kinnistusraamatu kanne muudatust ei kajasta, on kinnistusraamatu kanne vale. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et AÕS § 641 alusel tekib omandi muutus kinnisomandi kandest ning seetõttu tuleb lugeda korteriomandid kuni kande tegemiseni 29. november 2017 ühisomandiks sõltumata ühisomandit lõpetanud kohtuotsuse jõustumisest 16. oktoobril 2017. Ringkonnakohus leiab, et jagada saab ühisvaralt saadud tulu perioodi eest 20. märts 2015 kuni 16. oktoober 2017, st kuni ühisomandi lõpetanud kohtuotsuse jõustumiseni.
18.Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatud on kostja apellatsioonkaebuse väited üüritulu ebaõige suuruse määramise, tõendamiskoormise jaotamise vastuolus seadusega ja korteriomandite üürimisega seotud tõendite ebaõige hindamise kohta. Käesolevas asjas jõustus osaotsus, millega rahuldati hageja nõue kostja vastu dokumentide väljanõudmiseks XXXXXX ja XXXXXX korteriomandite suhtes kehtinud üürilepingutest saadud tulu korrastatud arvestuse, samuti arvestusega seotud dokumentide, sh lepingute kohta. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei esitanud asjas TsMS § 364 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavat korrastatud arvestust. Sisuliselt jättis kostja osaotsusega pandud kohustuse täitmata. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja seisukohta, et maakohus pani üürilepingute olemasolu ja üüri suuruse tõendamiskoormise kostjale põhjendamatult. Hagejale oli teada, et ühisomandisse kuulunud korterid on välja üüritud, kuid hagejal puudus juurdepääs korteritega seotud dokumentatsioonile, sh üürilepingutele. Tõendamiskoormise aluseks oli hageja nõue.
18.1.Kostjat esindas vandeadvokaat, kellele kohtud olid eelnevalt kahes astmes asja läbi vaadates selgitanud, et TsMS § 364 lg 2 ja PKS § 28 lg 3 võimaldavad hagejal hagis nõutud arvestust ja tõendeid nõuda. Tegemist on ühisvarasse kuulunud korteriomanditelt saadud sissetuleku kohta arvestuse nõudmisega. TsMS § 364 lg 2 kohaselt peab arvestus olema korrastatud, s.o tulud ja kulud peavad olema esitatud arusaadaval viisil koos seotud dokumentide ja muude tõenditega. Arvestus peab olema jälgitav ning andmete päritolu ja muutumine mõistetav. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostjale pärast osaotsuse jõustumist asja edasisel läbivaatamisel maakohtus olla tõendamiskoormus ega tõendamisese ebaselged.
18.2.Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas 24. mai. 2018 maakohtule erinevad materjalid – lepingud, hinnapakkumised, konto väljavõtted, kokku 34-l lehel (I kd lk 87 – 121). Lisaks esitas kostja osaotsuse täitmiseks XX 1 kulude ja tulude arvestuse ( I kd lk 177). TsMS § 236 lg 3 kohaselt pidi hageja iga tõendi esitamisel põhjendama, millist asjaolu ta sellega tõendada soovib. Maakohus ei pidanud ise otsima asjas tõendiväärtust omavaid dokumente hageja esitatud süstematiseerimata dokumentide kogumist. Kostja esitatud materjalidel puudus loetelu, need ei olnud seostatavad kostja erinevate väidetega, dokumendid ei olnud ajalises järgnevuses, materjalides oli tõendeid, mis vajasid
täiendavat selgitust. Kostja esitatud korterite kommunaalkulude ülevaade tõendas, et korterid olid kasutuses – kasutuseta korteris ei tarbita ülevaates toodud mahtudes teenuseid. Kostja väitel olid korterid vahepeal kasutuseta ja üüritulu nendest ei saadud. Kui kohus juhtis tähelepanu, et kostja enda esitatud tõendid ja seisukohad on omavahel vastuolus, siis esitas kostja uue väite: „ta kasutas seda eluruumi ise. Sel perioodil, kui ei olnud kaetud üürilepinguga, siis kasutas ta ise“ (II kd lk 34).
18.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja muutis oma seisukohti ning üksnes kostja väidet, et tema kasutas lisaks oma eluasemele XX tn korterit, ei saa pidada korrakohaseks tõendamiskoormise täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma tõendamiskoormist kohaselt täitnud, mistõttu oli maakohtul õigus korterite üüritulu arvestamisel aluseks võtta asjas esitatud tõendid ning hinnata neid koosmõjus. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6. Ringkonnakohus loeb XX tänava korteri üürituluks perioodil 20. märts 2015 kuni oktoober 2017.aasta eest 9 979, 45 eurot ja XX tänava korteri eest 8 295,35 eurot.
19.Ringkonnakohus leiab, et kostja väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kostja esitatud kulutuste nõude osas. Kostja ühisvarale tehtud kulutuste nõuet 6443,06 eurot saab käsitleda tasarvestusavaldusena. Abikaasade omavahelised varalised suhted on perekonnaseaduses reguleeritud ning kostja tasaarvestusavalduse aluseks saab eelkõige olla PKS § 34 lg 2. PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, seega pidi kostja tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse. Kostja ei ole tõendanud, et tegi kulutusi lahusvara arvel. Kulutused ja parendused pidid olema suunatud ühisvara säilimisele või parendamisele. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kinnisomandiga kaasnevad kulud, kuid käesolevas vaidluses oli kostjal tõendamiskoormis tõendada, milliste vahendite arvel, millisele ühisvarale, millised kulutused kostja tegi. Kostja on esitanud süsteemitult väiteid ja tõendeid, sh XXXXXX korterile raudukse tellimiseks kaks hinnapakkumist, üks 24. maist 2018 ( lk 97) ja teine 23. oktoobrist 2019 (lk 193). Kostja ei ole selgitanud, kas korterile on paigutatud kaks raudust ja kas need olid vajalikud kulutused, mis ei eeldanud teise ühisomaniku nõusolekut. Maakohus jättis õigesti kostja kulutuste nõuded tõendamatuse tõttu rahuldamata. Tõendamiskoormise täitmiseks ei ole piisav kostja esitatud väited, et kulutused tehti suuliste kokkulepete alusel ja tasumine toimus sularahas, kuna hageja esitas nendele väidetele oma vastuväited. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus tasaarvestas hageja nõudega kostja vastunõude summas 633,60 eurot.
20.Õige on kostja seisukoht, et hageja viivise nõude rahuldamiseks puudub alus. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõue on maakohtu poolt kvalifitseeritud ühisvara jagamise nõudena, ringkonnakohus nõustub sellega. Hageja esitas nõude jagada ühisvarasse kuulunud korteritelt saadud üüritulu kohtulahendi tegemisest kuni ühisvara lõppemiseni ja mõista ühisvarast hagejale langevas osas saadud tulu välja. Tegemist ei ole rahalise nõude, vaid ühisvara jagamise nõudega, mistõttu viivise arvestamiseks puudub alus. Maakohtu lahend viivise väljamõistmise osas tuleb tühistada ning jätta hageja viivisenõue rahuldamata.
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Kostja seisukoht, et hageja põhjendatud ja vajalik ajakulu maakohtus peaks olema 18 tundi, ei ole põhjendatud. Poolte menetluskulude rahaline suurus ei pea olema võrdne, kuid eelduslikult on hageja kulud suuremad, kui kostjal ning võrdsete õigusteadmistega esindajatel võiks võrreldavas suuruses kuluda aega menetlusdokumentide koostamisele. Maakohus luges põhjendatuks hageja esindaja õigusabiajakuluks 25 tundi, ringkonnakohus nõustub sellega. Kostja esindajal kulus menetluskulude nimekirja alusel õigusabile 28 tundi.
21.1.Ringkonnakohus leiab, et arvestades astmelist hagi ning haginõuete rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta hageja kanda 10 % kostja menetluskuludest ja kostja kanda 90 % hageja menetluskuludest. Ringkonnakohus määrab kostja menetluskulude suuruse kindlaks käesolevas otsuses.
21.2.Kostja menetluskulude nimekirja järgi kulus maakohtus kokku 28 tundi õigusabi osutamisele, sellest hagile vastamisele 7 tundi ja täiendava vastuse koostamisele 7 tundi. Ringkonnakohus leiab, arvestades menetluse eset ning faktiliste asjaolude mahtu ning poolte tõendamiskoormist, et hagile vastamisele kulunud 14 tundi ei ole osaliselt vajalik ja põhjendatud, samuti on osaliselt ülepaisutatud kliendiga nõupidamistele ning menetlusdokumentide koostamisele kulunud ajakulu. Ringkonnakohus vähendab kostja õigusabile kulunud aega 8 tunni võrra, seega tuleb lugeda kostjale maakohtus põhjendatud ja vajalikus õigusabi osutamist 20 tunni ulatuses, tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 2 880 eurot.
21.3.Ringkonnakohtus kulus hageja esitatud nimekirja alusel hagejal õigusabile 506,02 eurot koos käibemaksuga. Hageja esindaja tunnitasu oli 110 eurot ilma käibemaksuta ja aega kulus 3 tundi 50 minutit. Ringkonnakohus loeb hageja taotluse täies ulatuses põhjendatuks. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja alusel kulus õigusabi osutamisele 12 tundi tunnitasuga 120 eurot ilma käibemaksuta. Kostja esitas apellatsioonkaebuses samad vastuväited, millele ta tugines maakohtus, ringkonnakohus peab TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud ja vajalikuks õigusabi osutamist 6 tunni ulatuses, summas 864 eurot koos käibemaksuga. Kostja tasus ka riigilõivu 300 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel, seega kostja kulud ringkonnakohtus on 1164 eurot. Ringkonnakohus määrab hageja maa- ja ringkonnakohtus kantud vajalike menetluskulude rahaliseks suuruseks 4 406 eurot ja 2 senti (3900 + 506,02) ning kostja menetluskulude suuruseks 4044 eurot (2880 + 864 +300). Menetluskulude jaotuse alusel tuleb hagejale hüvitada 90 % menetluskuludest (4 406x90/100= 3965,04) ning kostjale 10 % (4044x10/100=404,04).
21.4.Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, teeb ringkonnakohus otsuse resolutsioonis menetluskulude nõuete osas vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele tasaarvestuse. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 3 561 eurot (= 3965,04 – 404,04). Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.