Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Volens
Kohtuasi
Aktsiaseltsi KEVELT hagi Logitrans (pankrotis) vastu kahju hüvitamiseks väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi KEVELT kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 120 530 eurot 83 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Aktsiaselts
KEVELT,
vandeadvokaat Martti Peetsalu
Consult OÜ ja viivise
lepinguline
esindaja
Kostja Logitrans Consult OÜ (pankrotis), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Iseseisva nõudeta kolmas isik HDI Global Speciality SE, lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Asja läbivaatamise kuupäev
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18657 osas, millega ringkonnakohus jättis Aktsiaseltsi KEVELT hagi Logitrans Consult OÜ (pankrotis) vastu rahuldamata. Samuti tühistada ülalviidatud ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud.
2.Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Aktsiaselts KEVELT (hageja) esitas 13. detsembril 2017 Harju Maakohtule Logitrans Consult OÜ (kostja; 27. mail 2021 välja kuulutatud pankrot) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista veolepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitise 115 453 eurot 18 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 2546 eurot 30 senti ja alates 14. detsembrist 2017 viivise määras 5% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Samuti palus hageja välja mõista 4904 euro suuruse hüvitise kohtuväliste õigusabikulude kandmise eest ja viivise sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14. detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26. juunil 2017 veolepingu, mille järgi pidi kostja vedama ravimeid Eestist Ukrainasse. Veolepingule kohaldatakse rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) ning CMR-is reguleerimata osas Eesti õigust. Veolepingu tingimused on kokku lepitud CMR-i järgsel saatelehel ja tellimiskirjal. Lastiks oli temperatuuritundlik ravim Vasostenoon. Temperatuur pidi veo ajal olema vahemikus +2 kuni +8 kraadi. Hageja kohustus kostjale veo eest tasuma 2300 eurot. Kostja võttis ravimid veoks vastu 26. juunil 2017 Tallinnas ning pidi need kohale toimetama 29. juuni 2017 hommikuks Ukrainasse (Kiievisse). Kostja ei jõudnud teadmata põhjustel õigeks ajaks sihtpunkti, ei taganud külmutusseadme rikke tõttu ettenähtud temperatuurirežiimi ega teavitanud kauba saatjat või saajat, et temperatuurirežiimi järgimine veo ajal ei ole võimalik.
1.2.Kostja rikkus veolepingut sellega, et ta ei taganud tellimiskirjas ja CMR-saatelehel kokkulepitud temperatuuri +2 kuni +8 kraadi kogu veo kestel, mistõttu muutusid ravimid veoteekonnal kasutuskõlbmatuks ning tuli hävitada. Kostja vastutab veolepingu rikkumise eest, kostja on tekitanud hagejale kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
1.3.Kauba saaja ei saanud ravimeid turustada ning on keeldunud hagejale ravimite eest maksmast. Hagejale tekkinud kahju suuruseks on ravimite müügihind 109 100 eurot ja tollimaks 7637 eurot. Kostja kindlustusandja hüvitas hagejale ravimite hävitamise kulu, veotasu ning kahju piiratud vastutuse ulatuses, 1283 eurot 82 senti. Järelikult on hagejale hüvitamata 115 453 eurot 18 senti (109 100 + 7637 – 1283,82).
1.4.Veokil oli autonoomne külmutusseade, st eraldi diiselmootor, mis tagab seadme töö sõltumata veoki mootori töötamisest. Seade on võimalik lülitada ka vooluvõrku. Jahutatud kaupa vedav isik peab teadma külmutusseadme tööpõhimõtteid ning omama võimalike rikete korral juhist, kuidas õigesti tegutseda. Kostja on jätnud käibes vajaliku hoole olulises osas järgimata, sest ta ei otsinud võimalust ühendada külmutusseade vooluvõrku ega küsinud hagejalt ega kauba saajalt juhiseid. Seadme vooluvõrku lülitamata jätmine ja temperatuuri tõusu varjamine hageja ja kauba saaja ees on raske hooletus VÕS § 104 lg 4 mõttes (CMR art 29 järgne tahtlik õigusvastane tegevus hõlmab Eesti õiguse kohaselt ka rasket hooletust). Kostja on rikkumist tunnistanud ja kostja kindlustusandja on hagejale kahju osaliselt hüvitanud. Kuivõrd kostja tekitas kahju raskest hooletusest, ei ole tal CMR art 29 lg 1 ja art 23 lg 4 kohaselt õigus kahju hüvitist piirata ega keelduda ka tollimaksude hüvitamisest.
1.5.Hageja nõudis kostjalt ka 4904 euro suuruste kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Need on seotud vaidluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamise, tõendite kogumise, nõudekirja koostamise ning suhtlusega kostja ja tema kindlustusandjaga.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vale on hageja väide, et kostja ei teavitanud hagejat temperatuuri tõusust ja jättis hagejalt edasised juhised küsimata. Kostja autojuht võttis kohe ühendust kostja transpordi eest vastutava töötajaga, kes helistas samal päeval kell 11.57 hageja juhatuse liikmele ja teavitas teda, et temperatuur oli tõusnud üle lubatud piirmäära. Samal päeval kell 17.11 helistas kostja töötaja hageja juhatuse liikmele ja teavitas, et temperatuuri ei ole võimalik alla saada. 2(14)
2-17-18657 Kostja ei ole käitunud raskelt hooletult. Vahetult enne ravimite vedu kontrollis ja hooldas Foilpoint OÜ kostja sõiduki külmutusseadet ning kinnitas, et sõiduk on töökorras. Külmutusseadme temperatuuri tõusust teada saades võttis kostja autojuht kohe ühendust kostja vastutava töötajaga, kes omakorda võttis ühendust hagejaga edasiste juhiste saamiseks. Kostja autojuht tegutses hageja juhiste kohaselt ja alustas kohe sõitu sihtkohta. Kooskõlas hageja juhistega jahutas kostja sõidukit külma veega, millel oli mõju temperatuuri tõusu pidurdamisel. Valgevene-Ukraina piiriületus võttis oluliselt kauem aega, mistõttu kriitiline +25 kraadi saabus ajal, mil kostja seisis piiride vahelises koridoris järjekorras. Sel ajal ei olnud võimalik võtta tarvitusele ühtegi lisameedet. Kostjal ei olnud võimalik takistada ega pidurdada temperatuuri tõusu. Hageja väide, justkui oleks kostja saanud ühendada seadme vooluvõrku, ei vasta tegelikkusele, kuna piiripunkti järjekorras ei olnud selliseid vooluvõrke. Samuti ei andnud hageja kostjale niisuguseid juhiseid. Kostja tegi kõik endast oleneva, et tagada ravimite kvaliteedi säilimine. Kuna kaubiku uksed olid plommitud, ei olnud autojuhil võimalik rikke põhjust kindlaks teha. Tegemist oli õnnetusjuhtumiga.
3.Harju Maakohus kaasas 7. novembri 2019. a määrusega menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel HDI Global Speciality SE (edaspidi kolmas isik), kes on kostja kindlustusandja.
4.Kolmas isik vaidles hagile vastu. Kolmas isik toetas kostja vastuväiteid hagile. Kostja ei ole käitunud raskelt hooletult. CMR art 23 lg 3 järgi on kostja vastutus piiratud. Kostja autojuht käitus hageja juhiste kohaselt ja tegi kõik võimaliku, et tagada ravimite säilimine. Piiratud vastutuse ulatuses on hagejale ravimite müügihind hüvitatud. Järelikult tuleb jätta ravimite müügihinna hüvitamise nõue kostja vastu rahuldamata. Alusetu on ka tollimaksude hüvitamise nõue. Olukorras, kus veos hävitati, oli kauba saajal võimalik taotleda veoselt tasutud tollimaksude tagastamist või tasaarvestamist.
5.Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 115 453 eurot 18 senti ja viivise 2546 eurot 30 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 5% aastas alates 14. detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja muu otsese kahju hüvitise 4904 eurot ja sellelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14. detsembrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
5.1.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 26. juunil 2017 veolepingu, mille järgi kohustus kostja vedama Eestist Ukrainasse ravimeid Vasostenoon. Hageja kohustus veo eest tasuma kostjale 2300 eurot. Veolepingu tingimused on kokku lepitud CMR-saatelehel ja tellimiskirjal. Tellimiskirja ja CMR-saatelehe kohaselt pidi temperatuur veo ajal olema vahemikus +2 kuni +8 kraadi. Ravimit võib lühikest aega säilitada temperatuuril kuni 25 kraadi. Pikaajaline säilitamine toatemperatuuril ei ole lubatud. Kostja võttis ravimid veoks vastu Tallinnas 26. juunil 2017. Kostja ei taganud veo ajal kokkulepitud temperatuuri. Sõidukil ilmnes külmutusseadme rike. Kostja sõiduk jõudis sihtkohta
29.juunil 2017 kell 22.01. Kauba saaja esitas 4. juulil 2017 hagejale pretensiooni temperatuurirežiimi rikkumise kohta. Ravimeid ei saanud ülekuumenemise tõttu turustada ja need hävitati. Kostja ja Marine Underwriting Services SIA on sõlminud kindlustuslepingu, mille kohaselt on rahvusvahelistest vedudest tulenevad nõuded kindlustatud. Hageja esitas kostjale 5. juulil 2017 reklamatsiooni ja pretensiooni nõudega hüvitada kogu tekitatud kahju. Kostja on piiranud oma vastutust CMR artikli 23 lg 3 alusel. Kindlustusmaakler Vagner Insurance Broker A/S, kes tegutses kostja nimel ja kostja kindlustusandja juhistest lähtudes, oli nõus hüvitama hagejale kauba väärtuse piiratud vastutuse ulatuses, s.o 1284 eurot, veotasu 2300 eurot ja kauba hävitamisega seotud kulud.
5.2.Maakohus leidis, et täidetud on CMR art 1 eeldused ja et kohaldada tuleb CMR-i ning CMR-is reguleerimata küsimustes Eesti õigust. Veolepingu rikkumisest tulenev kahjunõue võib põhineda 3(14)
2-17-18657 CMR art 17 lg-l 1. Kostja on rikkunud veolepingut sellega, et ta ei taganud tellimiskirjas ja CMR-saatelehel kokkulepitud temperatuurirežiimi +2 kuni +8 kraadi kogu veo kestel, mistõttu ei olnud ravimeid võimalik enam turustada ja need tuli hävitada.
5.3.Maakohtu arvates ilmnes sõidukil tehniline rike, mis oli ettenägematu. Järelikult puudus tehnilise rikke ilmnemisel kostja süü. Sõiduk läbis Foilpoint OÜ arvest nähtuvalt 2017. a mais külmiku diagnostika ja kontrolli. Järelikult näitas kostja üles käibes vajalikul määral hoolt. Samas ei teavitanud kostja kohe hagejat temperatuuri tõusust ega takistanud temperatuuri tõusu. Hageja juhatuse liikme Svetlana Gladõševa 25. mail 2020 istungil antud ütluste kohaselt kostja autojuht V. Viten temaga ühendust ei võtnud. Probleemist temperatuuriga sai S. Gladõševa teada alles 29. juuni õhtul kostja töötaja Eduardi käest. Tunnistaja S. Gladõševa ütlused on kooskõlas ka kirjalike tõenditega, s.o kohtule 11. veebruaril 2020 esitatud Skype vestluse väljavõttega. Samuti on kostja töötaja I. Vinitšenko ütlustega tõendatud, et enne tööle tulekut helistas Svetlana ja küsis, mis autojuhiga juhtus. Temperatuuri kohta ei teadnud ta siis midagi.
5.4.Kostja oleks suutnud kahju tekkimist ära hoida kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Autojuht on selgitanud, et külmutusseade töötab kas liikumisel mootorist või parkimise ajal vooluvõrgust. Maakohtu hinnangul oleks ainuõige käitumine ühendada külmutusseade vooluvõrku. Kui autojuht leidis koha, kus autot veega jahutada, oli tal samas pesulas või tanklas võimalik külmutusseadet ka vooluvõrku ühendada. Kostja ei ole tõendanud, et selleks puudus võimalus. Lühiajalise temperatuuritingimuste rikkumise korral oleks olnud võimalik tagada ravimi kvaliteedi säilimine. Temperatuuri väljavõttest nähtub, et temperatuur ületas ettenähtud vahemiku 29. juunil 2017 kell 8.43 ning 25 kraadi piiri kell 14.43. Enne kriitilise piiri ületamist oleks autojuht jõudnud lülitada külmutusseadme vooluvõrku ja tagada nõutava temperatuuri.
5.5.Kostja oleks pidanud ühendust võtma hageja või kauba saajaga ning neid probleemist teavitama. Samal ajal kui kostja oleks külmutusseadet vooluvõrgus hoides taganud nõutava temperatuuri hoidmise, oleks hageja või kauba saaja saanud organiseerida Kiievist töötava külmutusseadmega asendusauto või korraldada kostjale peatuse mõnes vahelaos. Järelikult saanuks vältida ravimi kasutuskõlbmatuks muutumist. Kostja autojuht tegutses kutsetegevuse raames ning pidi teadma, kuidas tegutseda külmutusseadme mootori rikke korral, ja tegema kõik võimaliku, et välistada temperatuuritundliku kauba riknemist. Kostja pidi teadma külmutusseadme tehnilisi omadusi ja tegutsemisjuhist juhuks, kui külmutusseadme mootor ei tööta. Kostja ei rakendanud vajalikke meetmeid. Järelikult oli kostja käitumine raskelt hooletu.
5.6.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 täpsustanud, et CMR-ist tulenevale vastutusele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. VÕS § 798 alusel ei kehti vastutuse piirangud, kui vedaja on kahju tekitanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
5.7.Kostja ei ole tõendanud, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust kahju ärahoidmiseks. Järelikult ei vabane kostja vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. Kuna kostja tekitas hagejale kahju raske hooletuse tõttu, siis on kostja kohustatud hüvitama hagejale ravimite müügihinna 109 100 eurot ja tollimaksu 7637 eurot, millest tuleb maha arvata kindlustuse hüvitatud 1283 eurot 82 senti.
5.8.Maakohus rahuldas hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude. Õigusabitoimingud on põhjendatud, nende ajakulu on mõistlik ja vajalik ning hageja esindaja tunnitasu 120 eurot ei ületa keskmist advokaadi tunnitasu määra ja on põhjendatud. Maakohus rahuldas ka hageja sissenõutavaks muutnud viivisenõude ja mõistis välja edasiulatuva viivise 5% aastas alates 14. detsembrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni ning 4904 eurolt seadusjärgses määras viivise alates 14. detsembrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni. 4(14)
2-17-18657
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus leidis valesti, et kostja käitumine oli raskelt hooletu. Kostja tegi kõik endast oleneva, et jõuda võimalikult kiiresti sihtkohta, ning üritas alandada külmutusseadme temperatuuri olemasolevate vahendite ja võimalustega. Maakohus leidis valesti, et CMR art 29 lg 1 kohast tahtlikku õigusvastast tegevust tuleb võrdsustada raske hooletusega VÕS § 104 lg 4 mõttes. CMR art 29 lg 1 mõttes tahtliku õigusvastase tegevuse all on silmas peetud tahtlust. Hageja ei ole tõendanud kostja tahtlust. Maakohus leidis valesti, et kostja ei ole tõendanud, et tal puudus võimalus külmutusseade vooluvõrku ühendada. Selle asjaolu tõendamise koormis oli hagejal. Hageja ei ole seda asjaolu tõendanud. Kostja on tõendanud, et külmutusseadme vooluvõrku ühendamiseks puudus võimalus. Nimelt selgitas kostja autojuht kohtuistungil, et pärast temperatuuri tõusu avastamist puudus tal võimalus ühendada külmutusseade vooluvõrku autopesulas või piiril. Vooluvõrku ühendamine toimus esimesel võimalusel Ukraina tollilaos. Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis kostja ütlused tähelepanuta. Autojuht sõitis hageja juhiste järgi kõrgendatud mootoripööretega sihtkohta ja jahutas autot külma veega. Mistahes muid võimalusi kahju vältida kostjal ei olnud.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda.
8.Kolmas isik nõustus kaebuse väidetega ja leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning asjas tuleb teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. detsembri 2020. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hävinenud kauba väärtuse eest hüvitise 107 816 eurot 18 senti ja viivise sellelt ning kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks hüvitise 324 eurot 39 senti ületavas osas ja viivise sellelt. Selles osas jäi hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu koostatud otsuse tervikresolutsiooni kohaselt rahuldati hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja veolepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitis 7637 eurot ja viivis 168 eurot 43 senti ning aastas 5% viivist põhinõudelt 7637 eurot. Samuti mõisteti kostjalt välja muu otsese kahju eest hüvitis 324 eurot 39 senti ning seadusjärgne viivis. Menetluskuludest jäi 93% hageja ning 7% kostja kanda. Kolmanda isiku menetluskuludest jäi 93% hageja kanda.
9.1.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale CMR art 29 järgi hüvitama kogu hävinud kauba väärtuse või on kostja vastutus CMR art 23 lg 3 järgi piiratud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama hävinud kauba eest tasutud tollimaksu. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude osas ei ole kostja vaielnud vastu kulude suurusele, kuid leiab, et see nõue on põhjendamatu, kuna hageja põhinõue on põhjendamatu.
9.2.Maakohus tõlgendas õigesti CMR art 29 lg-t 1, leides, et kostja vastutab kauba hävimisel tekkinud kahju eest tervikuna ka juhul, kui kahju oli tekitatud kostja raskelt hooletu käitumise tõttu. CMR art 29 lg 1 sätestab kaks alternatiivi, mille puhul ei kohaldu CMR-i 4. peatükis sätestatud vedaja vastutuse piirangud. Esiteks ei kohaldu vastutuspiirangud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult. Teiseks ei kohaldu vastutuspiirangud juhul, kui kahju on tekitatud kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis asja läbivaatava kohtu kohaldatava õiguse kohaselt võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. CMR art 29 lg 1 teises alternatiivis on mõeldud kohtu asukohariigi õigust. See nähtub selgelt nii konventsiooni inglis- kui ka prantsuskeelsest tekstist, mis on CMR art 51 kohaselt autentsed. VÕS §-s 798 on võrdsustatud vedaja vastutuse piirangute äralangemisel tahtlus ja raske hooletus. Seega on Eesti õiguse kohaselt vedaja vastutuse piirangute osas raske hooletus 5(14)
2-17-18657 võrdsustatud tahtlusega. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus samasuguse sõnastusega CMR art 32 tõlgendamisel (Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p-d 11 ja 12). Olukorras, kus VÕS § 798 tekst on sedavõrd selge, ei anna kostja väited normi tekkeloo kohta alust sätet teistmoodi tõlgendada.
9.3.Maakohus on kohaldanud valesti VÕS § 104 lg-t 4, sisustades ekslikult raske hooletuse mõiste. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Seega ei piisa selleks, et lugeda kostja käitunuks raskelt hooletult, pelgalt sellest, et kostja ei ole järginud nõutud hoolsusstandardit, vaid see peab olema toimunud olulisel määral. Samuti on maakohus ekslikult lähtunud kostjalt nõutava hoolsuse määra sisustamisel teadmistest, mis on tekkinud pärast kahjujuhtumit. Isikult nõutava hoolsuse määra sisustamisel tuleb tema tegevust hinnata ex ante, mitte ex post positsioonist (vrd Riigikohtu 29. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18069/322, p 23.4). Maakohus on aga asunud seisukohale, et kostja ainuõigeks käitumiseks oleks olnud külmutusseadme elektritoitega ühendamine, tuginedes selle järelduse tegemisel sisuliselt asjaolule, et see oli abinõu, mis hiljem viis autos temperatuuri alla.
9.4.Raske hooletuse tõendamise koormis on hagejal (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 23). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja välja toonud ja tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja pidi 29. juuni 2017 hommikul, kui ta avastas probleemid temperatuuriga, aru saama, et ainus võimalus ravimid riknemisest päästa oleks külmutusseade vooluvõrku ühendada. See eeldanuks kostja teadmist sellest, milles külmutusseadme rike täpselt seisnes. On ilmselge, et mitte igasugune külmutusseadme rike ei ole selline, mille puhul külmutusseade vooluvõrku ühendades töötab, kuid mootori abil ei tööta. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et 29. juuni 2017 hommikul, mil kostja autojuht probleemid temperatuuriga avastas, ei olnud selge, milles täpselt rike seisneb. Tunnistaja S. Gladõševa ütlustest nähtub, et siis, kui kostja teavitas hagejat probleemist, ei teadnud kostja töötajad, kas probleem oli temperatuurianduriga või külmutusseadmega. Ka kostja autojuhi seletuskirjast (I kd, tl 82) nähtub, et autojuht ei teadnud temperatuuriprobleemi avastamisel, millest see on tingitud ja kas temperatuur tegelikult tõuseb või on viga temperatuurianduris. Rikke põhjus selgus pärast auto naasmist Eestisse, kui auto oli remondis. Sama nähtub kostja koostatud seletuskirjast (I kd, tl 33). Tunnistajate V. Viteni ja I. Vinitšenko ütlustest võib samuti järeldada, et temperatuuri tõusu avastades ei olnud selle põhjus kohe selge. Kostja püüdis pärast probleemi avastamist jahutada autot veega ning parandada külmutusseadme tööd kõrgendatud pööretel sõites. Nii autojuhi seletuskirjast kui ka V. Viteni ja I. Vinitšenko antud ütlustest nähtub, et sellise käitumisviisi valikul lähtusid nad enda selleaegsetest teadmistest ja kogemustest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada seda, et kostja ei proovinud täiendavalt veel külmutusseadet vooluvõrku ühendada, käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmiseks. Sel hetkel ei olnud teada, et see abinõu aitaks probleemi kõrvaldada.
9.5.Kostja raskelt hooletuks käitumiseks, mis põhjustas kahju, ei saa pidada ka seda, et ta hagejat temperatuuriprobleemidest aegsamini ei teavitanud. See ei ole kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Tunnistaja S. Gladõševa on kinnitanud, et tal ei ole eriteadmisi sõidukitest ega külmutusseadmetest, mistõttu ei oleks hageja varasem teavitamine probleemidest ilmselt aidanud kahju ära hoida. Hageja ei ole ka välja toonud, et ta oleks pärast seda, kui kostja teavitas teda temperatuuriprobleemidest, andnud kostjale juhise külmutusseade vooluvõrku ühendada. Kostja raskelt hooletuks käitumiseks ei saa pidada ka asjaolu, et veose saabumine sihtkohta hilines. Autojuht V. Viteni tunnistajana antud ütlustest ja seletuskirjadest nähtub, et hilinemise põhjustasid oodatust pikemad piiriületused ja Valgevenes toimunud politseikontroll.
9.6.Kuna ei ole tõendatud, et kostja rikkus enda kohustusi raskelt hooletult, ei kohaldu CMR art 29. Seega on vedaja vastutus CMR art 23 lg 3 järgi piiratud. Pooled ei vaidle selle üle, et vedaja piiratud vastutuse osas on hagejale ravimite hävimisest tingitud kahju hüvitatud ning hageja nõuab üksnes 6(14)
2-17-18657 seda ületava kahju hüvitamist. Seega tuleb hageja nõue hävinud ravimite väärtuse hüvitamiseks jätta rahuldamata.
9.7.Ei ole alust muuta maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ravimite eest tasutud tollimaksu eest hüvitise 7637 eurot. CMR art 23 lg 4 kohaselt peab vedaja juhul, kui ta vastutab kauba kaotsimineku eest, hüvitama tasutud tollimaksud. Selles osas ei ole vedaja vastutus piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud asjaolusid, et hageja oleks saanud tollimaksu tasumist vältida, mistõttu ei ole alust hüvitist ka VÕS § 139 alusel vähendada. Mh nähtub kostja enda koostatud seletuskirjast (I kd, tl 33), et enne tolli saabumist ei olnud võimalik temperatuuri auto sees kontrollida. Olukorras, kus tegemist oli väärtuslike ravimitega, ei saa hagejale ette heita seda, et ta ei soovinud neid hävitada enne, kui oli kindel, et need on muutunud kõlbmatuks, st pärast tolli läbimist.
9.8.Hagi rahuldamise ulatuse muutmise tõttu põhinõude osas, tuleb muuta maakohtu otsust ka väljamõistetud viivise suuruse osas. Hageja on nõudnud kostjalt viivist määras 5% aastas ajavahemiku
6.juulist 2017 kuni 13. detsembrini 2017 eest. Põhivõlalt 7637 eurot teeb see viivise suuruseks 168 eurot 43 senti.
9.9.Kostja on vaielnud hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudele vastu, leides, et ta ei pea neid hüvitama, kuna hageja põhinõue on alusetu. Muus osas kostja kulude mõistlikkusele vastu ei vaielnud. Olukorras, kus hageja põhinõue on põhjendatud osaliselt, saab lähtuda analoogia alusel TsMS § 163 lg-st 1 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud vastavalt nõutud põhinõude põhjendatud osa proportsioonile kogu esitatud nõudest. Õigusabikulude osas saab hagi rahuldada seega 324 euro 39 sendi ulatuses.
9.10.TsMS § 173 lg 3 kohaselt tuleb muuta menetluskulude jaotust. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes tuleb TsMS § 163 lg 1 kohaselt jagada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagist rahuldatakse ligikaudu 7%. Seega jääb menetluskuludest 7% kostja ja 93% hageja kanda. Kolmanda isiku menetluskuludest jääb TsMS § 167 lg 1 järgi 93% hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas, ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult või jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsiooniastme menetluskuluna palus hageja kostjalt välja mõista 4242 eurot, samuti seadusjärgse viivise nimetatud summalt. Ringkonnakohus on jätnud hindamata tõendid, millest nähtub, et kostja ei rakendanud vajalikke meetmeid, kuigi kostja teadis külmutusseadme tehnilisi omadusi. Pooled ei vaidle selle üle, et külmutusseade oli võimalik ühendada vooluvõrku. Ringkonnakohtu eeldus, et mitte igasugune külmutusseadme rike ei ole selline, mille puhul külmutusseade vooluvõrku ühendades töötab, kuid mootori abil ei tööta, ei põhine ühelgi tõendil. Küsimus ei ole selles, kas rakendatav meede oleks tulemuse andnud, vaid selles, et probleemi ilmnedes tuleb sellele reageerida ja rakendada korrektset meedet kahju vältimiseks. Vastasel korral võib meetme rakendamata jätmist alati õigustada sellega, et vedaja ei teadnud, kas probleem on temperatuurinäidikus või külmutusseadme mootoris. Ringkonnakohus pole hinnanud hageja tõendeid, et vedaja kasutas külmutusseadet Xarios200, mis on autonoomne, töötab mootorist või seisu ajal vooluvõrgust. Ringkonnakohus pole ka hinnanud kostja 7(14)
2-17-18657 autojuhi ütlusi, kes ütles, et seade töötab kas liikumise ajal mootorist või seisu ajal vooluvõrgust. Seega pidi vedaja teadma, millised on võimalused külmutusseadmete töös hoidmiseks. Kui mootori pöörete suurendamine ei andnud tulemust (ei saanudki anda, sest veoki mootori töö ei mõjuta külmutusseadme mootori tööd), pidi kostja rakendama järgmist meedet. Tavalisse, 220-voldise pingega vooluvõrku ühendamine oli võimalik tanklas, pesulas, laos jne teel Valgevenest Ukrainasse. Vedaja autojuht on andnud ütlusi, et Ukraina tollilattu jõudes ühendati seade vooluvõrku autojuhi juhiste järgi. Seetõttu on ringkonnakohus tõendite hindamata jätmise tõttu jõudnud vastuolulisele seisukohale, kui ta leidis, et see saadi teada alles Ukraina tollilaos, kuid teisalt ühendas autojuht ise seadme vooluvõrku. Ringkonnakohus on tõendamiskoormuse jaotamisel ekslikult lähtunud riigisisesest õigusest. CMR art 18 lg 4 järgi peab vedaja tõendama temperatuuritundliku kauba vedamisel, et kõik seadmete valiku, korrashoidmise ja kasutamise abinõud, mida ta oli kohustatud asjaolusid arvestades tarvitusele võtma, olid tarvitusele võetud. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et hageja oleks pidanud tõendama, et kostja on kasutusele võtnud kõik külmutusseadme rikke kõrvaldamise abinõud. Ringkonnakohus on tuginenud ainult tunnistajate ütlustele, mis on aga vastuolulised. Kostja ei ole tegelikult esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, millal tegelikult temperatuuri tõus avastati ja autojuht sellest teisi teavitas. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust (CMR art 29 lg-t 1, VÕS § 104 lg-t 4, vt Riigikohtu 29. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18069/322, p 23.4), kui ta leidis, et raske hooletuse tõendamiseks tuleb lähtuda vedaja autojuhi subjektiivsest teadmisest. Isiku tegevusele ex- ante hinnangu andmisel ei lähtuta isiku (autojuhi) subjektiivsest teadmisest, sest selline tõlgendus viiks olukorrani, kus vedaja vabaneks alati vastutusest väitega, et ta ei teadnud probleemi ilmnemisel, mis on selle põhjus. Vedaja hoolsuskohustuse hindamisel tuleb lähtuda vedaja objektiivsest võimalusest külmutusseade vooluvõrku lülitada. Kostja autojuht oli Rečyca (Рэчыца) linnas, mis on Narva-suurune linn, mitte Gobi kõrbes. Mõistlik inimene saab aru, et külmkappi ei saa veega jahutada. Kostja käitus raskelt hooletult, st vedaja oleks pidanud oma majandus- ja kutsetegevuses teadma, kuidas tegutseda külmutusseadme mootori rikke korral, ja tegema kõik võimaliku, et välistada kauba riknemine. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (CMR art 14 lg-t 1), mille järgi saab kauba saatja anda juhiseid üksnes kauba, mitte veovahendi kohta. Hagejalt ei saa nõuda, et ta annaks juhiseid, kuidas külmutusseadme riket või rikke tagajärgi kõrvaldada. Selline CMR art 14 tõlgendamine tähendaks, et kauba saatja peaks lisaks kauba kohta juhiste andmisele teadma ka seda, millise sõiduki ja sellel kasutatavate külmutusseadmetega tema kaupa veetakse. Kui kaupa veetaks nt lennukiga, ei ole mõeldav, et kauba saatja annab sellised juhised. Tegemist on vedaja vastutusega. Vedaja raskeks hooletuseks on ka temperatuuriprobleemidest hilinemisega teatamine. Autojuht oleks saanud hoida seadet vooluvõrgus ja samal ajal oleks hageja jõudnud korraldada uue transpordi. Seega oli olemas otsene põhjuslik seos teatamata jätmise ja kahju tekkimise vahel, kuigi ringkonnakohus jõudis teistsugusele järeldusele. Piirijärjekorrad või politseikontroll ei ole vääramatu jõud, mis vabastaks vedaja vastutusest CMR art 17 lg 1 järgi. Mõlemad asjaolud on ettenähtavad. Ringkonnakohus on jätnud hindamata hageja esitatud tõendid selle kohta, et kostja oleks pidanud saabuma sihtkohta 29. juunil 2017 hiljemalt hommikul kell 9.00, mis oleks välistanud kahju tekkimise, või alternatiivselt, kostja oleks pidanud jõudma sihtkohta oluliselt varem pärast temperatuuriprobleemide avastamist. 8(14)
2-17-18657 Kohtud on CMR artiklit 29 tõlgendanud õigesti, kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga CMR art 32 kohta. Euroopas on palju riike, mis tõlgendavad CMR art 29 lg-t 1 sarnaselt Eestile (nt Leedu, Poola, Šveits, Rootsi, Soome ja Itaalia). Kostja on välja toonud ainult tema seisukohta toetavate riikide praktika.
11.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema kulud kassatsiooniastmes 994 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta), millele lisandub seadusjärgne viivis. Kostja palub need kulud hagejalt välja mõista. Tunnistaja (autojuhi) ütlustega on tõendatud, et tal ei olnud pärast temperatuuri tõusu avastamist võimalik ühendada külmutusseadet vooluvõrku ei autopesulas ega piiril. Ta tegi kõik endast oleneva kahju ärahoidmiseks, st sõitis hageja juhiste kohaselt kõrgendatud mootoripööretega sihtkohta ja jahutas autot külma veega. Kuigi kostja nõustub ringkonnakohtu otsuse järeldustega, on süü küsimus lahendatud kontseptuaalselt valesti. Eesti senine õiguspraktika CMR art 29 lg 1 kohta on ekslik. Wilful misconduct selle sätte tähenduses on kaudne tahtlus, mitte raske hooletus. Kaudne tahtlus on tagajärje ettenägemine ja selle möönmine. Kostja on esitanud kohtule ka välisriikide praktika ning õiguskirjanduse, mis tõendab, et CMR art 29 peab silmas kaudset tahtlust. Saksamaal oli raske hooletus hõlmatud CMR art 29 õiguslike tagajärgedega konventsiooni väärtõlke tõttu kuni 1998. a juulini. Pärast seda jõustunud seaduse kohaselt ei ole vedude puhul pelgalt raske hooletus õigusvastane tegevus CMR art 29 lg 1 tähenduses.
12.Kolmas isik leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Ringkonnakohus on põhjendatult tuginenud lisaks teistele tõenditele ka autojuhi ütlustele. Nimetatud ütlustega on tõendatud, et pärast temperatuuri tõusu avastamist puudus tal võimalus ühendada külmutusseadet vooluvõrku, sh ei olnud see võimalik autopesulas ega piiril. Kostja ei käitunud raskelt hooletult. Kolmas isik toetab jätkuvalt kostja väidet, et CMR art 29 lg 1 kohaldamine eeldab vedaja tahtlust ning see ei hõlma rasket hooletust. Kolmanda isiku menetluskulud koosnevad õigusabile kulunud 368 eurost 33 sendist arvestusega 2 tunni 50 minuti eest hinnaga 130 eurot tund (käibemaksuta). Kolmas isik leiab, et hageja kassatsiooniastme kulud on olulises osas üle paisutatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 691 p 2 kohaselt uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
14.Hageja vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osas, milles hagi jäi rahuldamata. Kostja ei ole esitanud kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale osas, milles hagi rahuldati. Hagi rahuldavas osas on ringkonnakohtu otsus järelikult TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
15.Kolleegium analüüsib kõigepealt CMR artiklites 17, 18 ja 29 vedaja vastutust reguleerivaid sätteid ja veolepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude tõendamise koormist (I), võtab seisukoha ringkonnakohtus praeguse asja lahendamise kohta (II) ning lõpetuseks lahendab menetluslikud küsimused (III). I
9(14)
2-17-18657
16.Kohtud on tuvastanud mh järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised asjaolud, mille tuvastamist ei ole pooled vaidlustanud: • • • •
pooled sõlmisid 26. juunil 2017 veolepingu, mille järgi kohustus kostja vedama 2300 euro suuruse veotasu eest Eestist Ukrainasse ravimeid Vasostenoon; kokkulepitult pidi temperatuur veo ajal olema vahemikus +2 kuni +8 kraadi; kostja sõidukil ilmnes külmutusseadme rike, ravimeid ei saanud ülekuumenemise tõttu turustada ja need hävitati; kostja on kindlustusteenust kasutades hüvitanud CMR art 23 lg 3 alusel hagejale kauba väärtuse piiratud vastutuse ulatuses, tasudes 1283 eurot 82 senti.
17.Kolleegium lähtub maakohtu tuvastatust, et CMR art 1 lg 1 kohaselt on täidetud CMR-i kohaldamise eeldused. Nõustuda saab ka maakohtu järeldusega, et osas, milles CMR mõnda veolepinguga seotud küsimust ei reguleeri, tuleb lepingule kohaldada Eesti õigust.
18.Hageja nõude alus saab olla CMR art 17 lg 1. Nimetatud lõike kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Hageja on esitanud ka 5% suuruse viivise nõude. Sellise nõude õiguslik alus on CMR art 27 lg 1. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et vedaja vastutab CMR art-st 3 tulenevalt nende isikute eest (nt autojuht), kelle teenuseid ta vedamisel kasutab.
19.CMR art 17 lg-ga 1 sätestatud riskivastutusega sarnanevast vastutusest vabanemiseks on vedajal võimalik mh CMR art 17 lg 2 viimase alternatiivi ja art 18 lg 1 kohaselt tõendada, et kauba kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise (kahju tekkimise) põhjus oli asjaolu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR art 17 lg 2 kohaselt vedajalt vastutusest vabanemiseks nõutava kõrgendatud hoolsuse ja selle tõendamise kohta vt nt Riigikohtu 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-05, p-d 13 ja 14. Kaupade, mis võivad hävineda nende loomulike omaduste tõttu, vedamise korral sõidukiga, mis on kauba kaitsmiseks, nt temperatuurimuutuse eest, eriliselt (erilise seadmega) varustatud, võib vedaja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et võttis asjaolusid arvestades tarvitusele kõik seadmete valiku, korrashoidmise ja kasutamise vajalikud abinõud ning tegutses vastavalt talle antud erijuhistele (vt CMR art 17 lg 4 d, art 18 lg 4). Kui vedaja ei suuda või ei soovi nimetatud tõendamiskoormist täita, vastutab ta CMR art 23 lg 1 kohaselt kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju eest kauba maksumuse alusel. Siiski näeb vastutuse osas olulise rahalise piirangu ette CMR art 23 lg 3, mille kohaselt määratakse hüvitis kauba brutokaalu järgi. Hüvitise suurus ei või ületada 8,33 Rahvusvahelise Valuutafondi kindlaksmääratud arvestuslikku ühikut puuduoleva brutokaalu kilogrammi eest.
20.Praeguses vaidluses on kostja kui vedaja vastutuse ja tõendamiskoormise seisukohalt mh oluline, et kostja on maakohtu otsuses tuvastatu kohaselt piiranud oma vastutust CMR art 23 lg 3 alusel ja kindlustusteenust kasutades hüvitanud hagejale 1283 eurot 82 senti. Seega ei ole praeguses vaidluses vaja analüüsida ega kohaldada CMR art 17 lg-s 2 ja lg-s 4 d ning art 18 lg-tes 1 ja 4 sätestatut. Vedaja ei ole soovinud tõendada, et ta näitas üles kõrgendatud hoolsust art 17 lg 2 tähenduses või et ta kasutas külmutusseadet art 18 lg 4 nõuete kohaselt, nõustudes piiratud vastutusega CMR art 23 lg 3 järgi.
21.Kolleegium selgitab, et kui kauba saatja soovib vedajalt sisse nõuda kogu talle väidetavalt tekitatud kahju, mitte piirduda hüvitisega piiratud vastutuse alusel CMR art 23 lg 3 tähenduses, tuleb 10(14)
2-17-18657 arvestada CMR art-s 29 sätestatut. Praegusel juhul on hageja esitanud sellise nõude ja tuginenud menetluses CMR art-le 29. CMR art 29 lg 1 kohaselt ei või vedaja tugineda CMR-i 4. peatükis (artiklid 17–29) vastutust välistavatele või seda piiravatele sätetele või tõendamiskohustuse teisele poolele panemist ettenägevatele sätetele, kui ta põhjustas kahju tahtlikult (in the case of wilful misconduct) või sellise kohustuse rikkumisega (default), mis vaidlust lahendava kohtu kohaldatava õiguse järgi on võrdustatud tahtliku õigusvastase tegevusega (equivalent to wilful misconduct).
21.1.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et CMR art 29 tähenduses on Eesti õiguse kohaselt vedaja vastutuse piirangute osas raske hooletus võrdsustatud tahtlusega. Samasugusele seisukohale on kolleegium varem korduvalt asunud sama terminoloogiat kasutava CMR art 32 tõlgendamisel (vt viimati Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-15, p 15). Eesti õiguses reguleerib rasket hooletust VÕS § 104, mille lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kolleegium käsitleb rasket hooletust allpool punktides 21.2 ja 23.
21.2.Kostja on kassatsioonkaebuse vastuses leidnud, et süü küsimus on lahendatud kontseptuaalselt valesti, kuna tahtliku õigusvastase tegevusega tuleks võrdsustada kaudne tahtlus, mitte raske hooletus. Nii tulenevat välisriikide praktikast ja õiguskirjandusest. Kolleegium sellega ei nõustu ja märgib sellele väitele vastuseks, et nt Saksamaa ühe autoriteetsema CMR-i kommenteeritud väljaande kohaselt (K-H. Thume, Kommentar CMR, 3. Auflage, 2013, art 29, änr-d 12–14) ei ole Saksamaa kaubandusseadustiku §-s 435 1998. a tehtud muudatuse tõttu tahtlik õigusvastane tegevus enam võrdsustatud raske hooletusega (grobe Fahrlässigkeit). Siiski ei olevat sama kommentaari (art 29 än 22) kohaselt praktilist vahet raskel hooletusel ja uuel vormelil, mida kaubandusseadustik ja selle alusel ka Saksamaa kohtupraktika veolepingutega seotud CMR-i vaidlustes raske hooletuse asemel kasutavad. Viidatud kommentaarides on esitatud ka erinevate riikide ülevaated CMR-i kohaldamise kohta ning nt Rootsis on CMR-i inkorporeeriva seadusega reguleeritud, et vedaja kaotab vastutuse piirangud, kui ta tekitas kahju tahtlikult või raskest hooletusest (kommentaari lk 1173). Ka hageja on Riigikohtule esitatud seisukohtades viidanud kirjandusele, mille kohaselt on Euroopas veel mitmeid riike, millel on CMR art 29 sisustamise osas sama seisukoht kui ringkonnakohtul ja kolleegiumil käesoleva otsuse p 21.1 kohaselt.
22.Järgmisena selgitab kolleegium, kes ja millises ulatuses peab CMR art 29 kohaldamisel tõendama asjaolu, et vedaja tegutses tahtlikult või raskelt hooletult. Ringkonnakohus on leidnud viitega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, et raske hooletuse tõendamise koormis on hagejal. Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta allpool täpsustada, märkides esmalt, et ringkonnakohtu viide lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04 ei ole võrdlusalusena korrektne, kuna nimetatud tsiviilasjas ei lahendatud CMR-iga seotud vaidlust.
22.1.CMR art 29 ei reguleeri selle artikliga seostuvat tõendamiskoormist, ning CMR art 18 reguleerib vaid artikliga 17 seotud tõendamiskoormist. Seetõttu tuleb lähtuda Eesti kohtumenetlusõiguse sätetest. Kolleegiumi hinnangul on CMR art-st 29 järelduva VÕS § 104 lg 4 järgse raske hooletuse tõendamise koormis esmalt hagejal, seda TsMS § 230 lg 1 üldreegli alusel. TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagejale esmase tõendamiskoormise panekut toetab ka argument, et kui hageja soovib saada võrreldes CMR art 23 lg 3 järgse piiratud hüvitisega täielikku hüvitist, peab ta ka tõendama seda õigustavad asjaolud.
11(14)
2-17-18657
22.2.Siiski on vaja nimetatud üldist tõendamiskoormise põhimõtet veolepingulise suhte omapära tõttu täpsemalt sisustada. Nimelt ei ole kauba saatjal üldjuhul võimalik detailselt kirjeldada ja tõendada neid asjaolusid, mille alusel saaksid kohtud kvalifitseerida vedaja käitumise tahtlikuks või raskelt hooletuks. Vedaja kontrolli alla usaldatud kaupa kahjustav sündmus toimub enamasti neil asjaoludel, mida täpsemalt saab kirjeldada ja tõendada just kauba vedaja. Vedaja teab mh seda, millisel viisil, millise veokiga, millisel täpsemal marsruudil, millistes ilmastiku- ja liiklustingimustes ta kaupa vedas. Vähemalt rahvusvaheliste vedude korral asub kahju tekkimise sündmuspaik üldjuhul ka geograafiliselt kauba saatja asukohast eemal. Seetõttu leiab kolleegium, et kauba saatja on täitnud talle CMR art-st 29 ja TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormise vähemalt üldjuhul juba siis, kui ta esitab (põhistab) hagiavalduses sellised asjaolud, mis piisava tõenäosusega viitavad vedaja tahtlusele või raskele hooletusele. Sellisel juhul ei saa vedaja esitada hagile vastuseks vaid väidet, et ta ei ole nt raskelt hooletult käitunud. Vedaja peab sel juhul täpsemalt kirjeldama ja tõendama asjaolusid, mis viitavad tema nõuetekohasele käitumisele, kahju tekkimist vältivate või piiravate abistavate meetmete kasutuselevõtule. Nt ei tea kauba saatja asjaolusid, miks kaup jõudis kohale kokkulepitust hiljem. Sel juhul peab vedaja asjaolusid detailselt kirjeldades tõendama, et viivitus ei olnud tingitud tahtlusest ega raskest hooletusest. II
23.Ringkonnakohus on praeguses asjas leidnud, et kostja ei olnud raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu põhjendused ei ole õiguslikult korrektsed, sest raske hooletuse kriteeriume ei ole tuvastatud asjaolude alusel sisustatud õigesti.
23.1.Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja kasutas temperatuuritundliku kauba (ravimite) veoks külmutusseadmega veokit. Kolleegiumi hinnangul on sellistel juhtudel majandus- ja kutsetegevuses tegutseva vedaja hoolsuskohustus sisustatav eelkõige selliselt, et vedajal peab olema koostatud kriisiplaan/tegevuskava veoteenuse osutamise käigus tüüpiliselt tekkida võivate riskidega arvestamiseks, nende vältimiseks või nende mõjude võimalikult tõhusaks kõrvaldamiseks. Vedaja peab teadma, mida teha temperatuuritundliku kaubaga nt veoki rehvi purunemise, telje purunemise, suurema mootoririkke või külmutusseadme rikke korral. Vastasel korral tuleks vedajal loobuda temperatuuritundliku kauba vedamiseks veolepingu sõlmimisest. Kui vedaja ei tea, kuidas käituda külmutusseadme rikke korral, ning ei oska seetõttu teha vajalikke toiminguid kauba riknemise vältimiseks, tekitab see põhistatud kahtluse, et vedaja on käitunud raskelt hooletult.
23.2.Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja ei teadnud rikke avastamise ajal, et külmutusseadme vooluvõrku ühendamine aidanuks probleemi kõrvaldada, ei käitunud kostja raskelt hooletult. Hageja ei ole ringkonnakohtu arvates tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja pidi temperatuuriprobleemi avastamisel aru saama, et ainus võimalus ravimid riknemisest päästa olnuks külmutusseadme vooluvõrku lülitamine. Eespool nimetatud vedaja hoolsuskohustuse sisu arvestades ei saa kolleegium ringkonnakohtu seisukohtadega nõustuda. Vedaja peab olema valmistunud riskideks, teadma ja proovima erinevaid võimalusi tekkinud probleemi kõrvaldamiseks, kui mõni esialgu proovitu (praegusel juhul auto veega kastmine ja kõrgendatud mootoripööretega sõitmine) tulemust ei anna. Ka ei saa panna hagejale tõendamiskoormist asjaolu kohta, mis ei ole hageja kontrolli all ega eeldatavas pädevuses. Kauba saatja ei pea vähemalt üldjuhul teadma, kuidas kõrvaldada probleeme külmutusseadme töös. 12(14)
2-17-18657
23.3.Kolleegium märgib, et eelduslikult ei olnud õige ka maakohtu seisukoht, et ainuõige probleemi kõrvaldamise viis olnuks lülitada külmutusseade vooluvõrku. Tõenäoliselt ei oleks olnud täiesti välistatud ka muud võimalused kauba riknemise vältimiseks, nt kauba ajutine ladustamine mõnes külmlaos (vajaduse korral hagejaga konsulteerides, sellele on viidanud siiski ka maakohus), nõu küsimine külmutusseadme tootnud või veoki müünud või sedalaadi külmutusseadmete parandamisega tegelevalt äriühingult vms. Kolleegium märgib lisaks, et eelneva põhjal ei saa lugeda õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et maakohus lähtus raske hooletuse sisustamisel ekslikult teadmistest, mis on tekkinud pärast kahjujuhtumit. Vedaja pidi juba enne kauba vastuvõtmist olema teadlik, millised võimalused on olemas kauba temperatuuri säilitamiseks, kui külmutusseadmega midagi juhtub.
24.Kolleegium märgib järgmisena, et kohtud ei ole toimikumaterjalide kohaselt pooltele selgitanud praeguse otsuse p-s 22 kirjeldatud tõendamiskoormist. Maakohus on mitmes tõendite vastuvõtmist puudutavas määruses viidanud vaid TsMS-i järgsele üldisele tõendamiskoormisele. Praeguses asjas on hageja hagiavalduses põhistatult tuginenud sellele, et jahutatud kaupa kutsetegevuses vedav isik peab teadma külmutusseadme tööpõhimõtteid ning oleks pidanud sõitma lähimasse kohta, kus on võimalik seade vooluvõrku lülitada. Sellisel juhul tekkis omakorda kostjal tõendamiskoormis mh selle kohta, et ta teadis külmutusseadme vooluvõrku lülitamise võimalusest, kuid ei saanud seda mingitel objektiivsetel põhjustel pärast probleemi avastamist kasutada. Samuti on kostja tõendada, et kahju vältimiseks ei olnud mingil põhjusel võimalik kasutada muid võimalusi, leida külmladu vms. Ringkonnakohtu istungil (III kd, tl 108 jj) on kostja esindaja väitnud, et külmutusseadet ei saa tavalisse pistikupesasse ühendada. Ka see asjaolu on kostja tõendada, samuti see, miks ta professionaalse vedajana ei võtnud kaasa või ei üritanud kohapealt hankida üleminekut, adapterit vm seadet, mis võimaldaks ühendada seadme tavalisse vooluvõrku. Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus ei ole tegelikult kostja apellatsioonkaebuse väidetele (eelkõige, et kostja tegi kõik endast oleneva tekkinud probleemi kõrvaldamiseks) ammendavalt vastanud, pannes kohtuotsuses rõhuasetuse kostja menetluses varem väidetule, et ta ei teadnud, mis on seadme rikke põhjus.
25.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kauba saatjalt ei saa nõuda juhiseid, kuidas külmutusseadme riket või selle tagajärgi kõrvaldada. Teisiti võiks teoreetiliselt asi olla siis, kui vedu toimus veokiga või veokil oli seade, mille andis vedajale kauba vedamiseks kauba saatja. Lisaks ei pea kutsetegevuses tegutsev vedaja järgima saatja juhist, mis kauba hävinemist ei takista või hävinemisele kaasa aitab (nt praegu saatja väidetavalt esitatud juhis sõita ruttu sihtkohta), vaid lähtuma kohapealsest olukorrast (praegusel juhul mh temperatuurianduri muutuvast näidust) ning eelnevalt planeeritud tegevusjuhistest, mida rakendada veolepingu täitmisel probleemide ilmnemise korral. Küll aga peab vedaja küsima kauba saatjalt juhiseid siis, kui veolepingu täitmisel on tekkinud probleemid ja vedajal on nende probleemide kõrvaldamiseks nt võimalikud mitmed alternatiivid. Maakohus on praeguses asjas leidnud, et hagejat informeerides ja samal ajal külmutusseadet vooluvõrgus hoides oleks võinud kauba saaja või hageja korraldada töötava külmutusseadmega asendusauto leidmise või peatuse mõnes vahelaos. Vastuseks hageja väidetele kostja viivituse kohta märgib kolleegium, et ringkonnakohus on sellekohaseid tõendeid hinnanud ning ei ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud. 13(14)
2-17-18657 Veolepingulise õigel ajal sihtkohta jõudmise kohustuse eesmärk ei ole ära hoida veoki või külmutusseadme rikkiminekut. III
26.Eespool esitatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tõendamiskoormise osaliselt väära jaotamise ja selgitamata jätmise ning raske hooletuse kriteeriumite tuvastatud asjaoludel eksliku sisustamise tõttu vaidlustatud ulatuses tühistada ja saata asi tagasi arutamiseks ringkonnakohtusse. Asja uuel arutamisel tuleb kostjale anda võimalus esitada tõendid selle kohta, et ta ei käitunud külmutusseadme rikke avastamise järel raskelt hooletult.
27.Äriregistri andmetel on kassatsioonimenetluse kestel Harju Maakohtu 27. mai 2021. a määrusega kuulutatud välja kostja pankrot. Kuna asjas on juba tehtud otsuseid, ei ole kolleegiumil alust jätta hagi kostja vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata.
28.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
29.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.