Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht 20.05.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-20-580
Kohtuasi
X kaebus Harju tööpiirkonna kohtutäituri Kairi Kummi 20.12.2019 otsustele täiteasjades nr 048/2012/855 ja 048/2012/856
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.02.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus menetluskulude kindlaksmääramisele
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja X, esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Puudutatud isikud Y ja Q, esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
174 lg 8 näeb ette, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Maakohus vähendas puudutatud isikute I ja II esindaja toiminguid 2,75 tunni ulatuses – perioodil 06.04.2020-20.04.2020 tehtud toimingud olid põhjendatud kokku 2 tunni ulatuses ja 16.11.2020 tehtud toimingud (kokku 0,75 tundi) ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud. Samas jõudis maakohus järelduseni, et põhjendatud kulud olid vaid 10 tundi, arvestades asja sisu ja mahtu. Avaldaja heitis ette, et maakohus ei andnud konkreetsetele toimingutele hinnangut ja seega ei saanud kontrollida diskretsioonipiiride järgimist. Ringkonnakohus ei nõustu praegusel juhul avaldajaga. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (Riigikohtu 14.04.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 17). Maakohtu määrusest on näha, et maakohus hindas puudutatud isikute I ja II lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Maakohus vähendas kulusid 5,5 tunni ulatuses ja põhjendas piisava selgusega, miks ta vähendas lepingulise esindaja kulusid. Ülejäänud kulusid pidas maakohus põhjendatuks. Kuivõrd avaldaja vaidlustas maakohtu lahendit rahuldatud osas ning puudutatud isikud I ja II määruse rahuldamata jäänud osas ei vaidlustanud, (puudutatud isikud I ja II nõustusid maakohtu hinnanguga), siis vastab maakohtu määrus TsMS § 175 lg 1 sätestatud nõuetele. Maakohtul puudus praegusel juhul kohustus täiendavalt põhistada, miks ta peab 10 tundi vajalikuks ja põhjendatuks kuluks. Ringkonnakohtu hinnangul puudus alus puudutatud isikute I ja II esindajakulude vähendamiseks määruskaebuses märgitud ulatuses. Menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Menetluskulude regulatsiooni tuleb tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Eeltoodud tõlgendus tagab paremini kohtuvaidlusega seotud esindajakulude kandmise riski õiglase jaotuse (Riigikohtu 14.04.2021 määrus kohtuasjas nr 2-19-10324 , p-d 18-19). Arvestades eeltoodut pidas maakohus õigustatult praeguse vaidluse vajalikuks ja põhjendatuks kuluks 10 tundi. Vähemaga poleks puudutatud isikute I ja II õigused tagatud käesoleva kohtuasja lahendamisel. Avaldaja tugines määruskaebuses mh asjaolule, et menetluskulude nimekiri oli esitatud pärast põhivaidluse lõppemist ja seega ei saanud neid kulusid avaldajalt välja mõista. Vastuseks määruskaebuse väitele selgitab ringkonnakohus, et Riigikohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise toimingute kulud on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud. (Riigikohtu 27.05.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). TsMS § 177 lg 1 annab võimaluse määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks kohtulahendis või pärast lõpplahendi jõustumist. Puudub alus aga menetlusosaliste ebavõrdseks kohtlemiseks sõltuvalt menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise ajast. Arvestades eeltoodut, ei ole määruskaebus edukas ja ringkonnakohus jätab selle rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.