XX hagi Aktsiaseltsi Q vastu töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks ja kande muutmiseks töötamise registris, TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise ning puhkusehüvitise väljamõistmiseks Aktsiaseltsi Q vastuhagi XX vastu 31 772.82 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. septembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaselts Q apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
apellatsioonkaebuse hind 31 772 eurot 82 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja: Aktsiaselts Q (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19. septembri 2019. a otsus osas, milles maakohus mõistis Aktsiaseltsilt Q XX kasuks välja töölepingu seaduse § 100 lg 4 alusel hüvitise 3 900 eurot (bruto) ületavas osas. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
3.2.Tuvastada, et XX ja Aktsiaseltsi Q vahel 1. oktoobril 1995. a sõlmitud tööleping lõppes 27. augustil 2018. a töölepingu seaduse § 91 lõike 2 alusel ning teha vastav kanne töötamise registris.
3.3.Mõista Aktsiaseltsilt Q välja XX kasuks töölepingu seaduse § 100 lõike 4 alusel hüvitis brutosummas 3 900 eurot ning puhkusehüvitis brutosummas 2 820 eurot 81 senti.
3.5.Poolte menetluskulud jätta Aktsiaseltsi Q kanda.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kohtueelne menetlus
1.XX (hageja) esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus kohustada AS-i Q (kostja): − lõpetama hagejaga tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel tööandja kohustuse olulise rikkumise tõttu; − tasuma hagejale seadusest tulenevalt kolme kuu hüvitist kogusummas 5 850 eurot (bruto). − välja maksma hagejale 2017. a eest saamata puhkuse tasu kogusummas 1 795.06 eurot (bruto) ja 2018. a eest 1025.75 eurot; TVK keeldus 14. septembri 2018 määrusega menetlusse võtmast hageja avaldust töölepingu lõpetamiseks kohustamise nõudes. Hageja esitas TVK-le täiendava avalduse, milles palus tuvastada töölepingu lõppemine kostjaga TLS § 91 lg 2 alusel 27. augustil 2018.
2-18-19299 Töövaidluskomisjoni 21. novembri 2018 otsusega rahuldati hageja nõuded osaliselt ja: − tuvastati, et hageja ja kostja vahel 01. oktoobril 1995 sõlmitud tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 alusel 27. augustil 2018. − mõisteti kostjalt hageja kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 3 900 eurot (bruto); ja puhkusehüvitis 2 820.81 eurot (bruto). − jäeti rahuldamata hageja avaldus hüvitise 1 950 euro saamiseks. Kostja esitas Harju Maakohtule 21. detsembril 2018 taotluse töövaidlusasja läbivaatmiseks hagina ulatuses, millega töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõuded. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Hageja esitas 28. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule hagi, milles palus tuvastada, et hageja ja kostja vahel 1. oktoobril 1995 sõlmitud tööleping lõppes 27. augustil 2018 TLS § 91 lg 2 alusel, teha vastav kanne töötamise registris, mõista kostjalt välja hageja kasuks välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel brutosummas 3 900 eurot ning puhkusehüvitis brutosummas 2 820.81 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt kehtis hageja ja kostja vahel tööleping. Selle lepingu alusel töötas hageja kostja juures juhatajana. Hageja oli 24. jaanuarist 2018 kuni 26. juulini 2018 südameoperatsiooni järgsel haiguslehel. Hageja polnud 2017. ega 2018. a-l puhanud ega kostjalt puhkuseraha saanud. 13. juulil 2018 andis hageja kostja juhatuse liikmetele ja raamatupidamisteenuse osutajale e-kirja teel teada, et soovib haiguslehe lõppedes võtta välja korralise puhkuse ja saada puhkuseraha kätte 27. juulil 2018. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele ei maksnud kostja hagejale puhkusetasu ega vastanud ka hageja kirjadele. Seetõttu esitas hageja kostjale 27. augustil 2018 töölepingu ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 alusel.
4.Poolte vahel kehtis kuni 27. augustini 2018 töösuhe. Seda kinnitavad järgmised tõendid: 1. oktoobril 1995 sõlmitud tööleping, töösuhte heakskiit kostja nõukogu poolt 1. augustil 2016; EAS-s kostja kliendihalduriks olnud DD poolt TVK istungil antud ütlused ning asjaolu, et kostja on palunud hagejal läbi aastate teha sisulist, s.o. juhatuse liikme töökohustuste hulka mittekuuluvat, tööd. Seadus ei keela äriühingu juhatuse või nõukogu liikmel täita samas äriühingus töölepingu alusel talle pandud kohustusi, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist. Hageja on tõenditega näidanud, et tema kohustused väljusid juhatuse liikme ülesannetest. Hageja täitis eeskätt peadisaineri ülesandeid (nt organiseeris muusika ja lavastused, hankis show jaoks riided, organiseeris Facebooki kujundamist, osales fotosessioonidel, hankis jumestajaid, tegi müügitööd ja täitis brändijuhi ülesandeid) aga ka tegutses kostja poes müüjana.
5.Kostja, olles teadlik hageja tervislikust seisundist, käitus hagejaga ebaviisakalt ja hoolimatult, jättes vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele maksmata ettenähtud puhkusetasu. Pärast hageja korduvaid pöördumisi esitas kostja hagejale teate, et ei kavatse maksta hagejale puhkusetasu, kuna hagejal on väidetavalt olnud halvad juhtimistulemused.
2-18-19299
6.TLS § 105 lg 1 kohaselt oli kostjal võimalus töölepingu ülesütlemine vaidlustada, kuid kostja ei teinud seda. Seega on töölepingu ülesütlemine kehtiv ning töösuhe on lõppenud 27. augustil 2018 TLS § 91 lg 2 alusel.
7.Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, on töötaja õigustatud nõudma tööandjalt alusel hüvitist (TLS § 100 lg 4). Hageja nõudis TVK-le esitatud avalduses TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist brutosummas 5 850 eurot. TVK 21.11.2018 otsusega rahuldati hageja hüvitisenõue osaliselt ning mõisteti kostjalt välja hageja kasuks hüvitis summas 3 900 eurot.
8.TLS § 28 lg 2 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu punktile 5.1 on hagejale ettenähtud 28 kalendripäeva puhkust aastas. Hageja pole 2017. a ega 2018. a eest puhkusetasu kostjalt saanud. Seega on kostja kohustatud tasuma hagejale puhkusetasu nii 2017. a kui 2018. a eest, kokku brutosummas 2 820,81 eurot Kostja vastuväited
9.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Hageja ja kostja vahel puudub töösuhe. Töölepingu sõlmimisele eelnevalt ja selle sõlmimise ajal, s.o. alates 28. septembrist 1995, kuulus hageja kostja juhatusse, olles üks kostja juhatuse kahest liikmest. Töölepingu on hagejaga allkirjastanud kostja (tolleaegne) teine juhatuse liige KK. Töölepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 317 lg 8 kohaselt esindas aktsiaseltsi tehingute tegemisel juhatuse liikmega nõukogu. KK pole olnud kostja nõukogu liige ega nõukogu poolt määratud isik, kes võiks teha tehinguid hagejaga.
11.Kostja nõukogu 1. augusti 2016 otsusega ei saanud töölepingut heaks kiita. Hageja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetele, kuid heakskiidetav tehing toimus 21 aastat tagasi. Siis ei kehtinud praegune TsÜS redaktsioon. Õiguslikult on küsitav tühise tehingu heakskiitmine 21 aastat pärast selle sõlmimist. Lisaks ei olnud otsuse kostja nõukogu 1. augusti 2016 otsuse tegemise ajal otsustusvõimeline. Nõukogu kahel liikmel puudus otsustusõigus, sest nende ametiaeg oli lõppenud. Seda tõendab kostja aktsionäride üldkoosoleku protokoll. Sellest nähtub, et OO ja HH valiti kostja nõukogu liikmeteks 27. aprillil 2010. Otsuse tegemise ajal kehtinud ÄS § 319 lg 3 kohaselt valiti nõukogu liige viieks aastaks, kui põhikirjaga ei olnud ette nähtud volituse lühemat tähtaega. Seega oli nõukogu liikmete maksimaalne volituste aeg
27.aprilli 2010 otsuse vastuvõtmisel viis aastat, mis möödus 27. aprillil 2015.
12.Isegi kui lugeda, et kostja nõukogu oli otsustusvõimeline, ei saa nõukogu otsus olla nõuetekohane. See ei kajasta nõukogu otsust, millega oleks hagejaga otsustatud sõlmida tööleping või oleks varasem tööleping nõukogu otsusega heaks kiidetud. Töölepingut ei saaks heaks kiita keegi muu kui kostja nõukogu liikmed häälteenamusega.
13.Kostja ei nõustu, et hagejal paluti teha juhatuse liikme ülesannetest väljuvat tööd. Hageja pole seda tõendanud. Hageja pole ka põhistanud, miks polnud tema ülesanded seostatavad
2-18-19299 kostja kui rõivaste disainimise, tootmise ja turustamisega tegeleva ettevõtte juhatuse liikme tööga.
14.Isegi juhul kui töösuhe hageja ja kostja vahel oleks kehtinud, ei ole põhjendatud hagejale töösuhte lõpetamisega seoses sedavõrd suure hüvise väljamaksmine. Hüvitist tuleb vähendada miinimumini. Kostja pole hagejat vääritult kohelnud. Hageja pole tõendanud, et kostja keeldus talle puhkusetasu maksmisest.
15.Hageja sai 2018. a-l Haigekassalt kuue kuu peale kokku 8190 eurot ning lisaks KKilt 4999.99 eurot hagejale kuulunud aktsiate müügi eest. Hageja sissetulekute proportsioone arvestades, ei saanud puhkusetasu väljamaksmisega viivitamine olla sedavõrd kaalukas rikkumine, et see oleks tinginud 23 aastat kestnud töösuhte ülesütlemise. Hageja lõpetas pikalt kestnud töösuhte kergekäeliselt. Juba seetõttu tuleks hüvis vähendada miinimumini. E-kirjadele töötaja soovitud ajaks vastamata jätmine ei saa olla ebaväärikas kohtlemine TLS § 91 lg 2 p-i 1 tähenduses. Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
16.Kostja esitas 5. aprillil 2019 vastuhagi, millega palus välja mõista hagejalt 31 772.82 eurot. Hageja on saanud kostjalt 12. aprillist 2016 kuni 22. veebruarini 2018 töölepingulisi väljamakseid kogusummas 31 772.82 eurot. Kui kohus tuvastab, et kostja ja hageja vahel puudub töösuhe, siis on kostja teinud hagejale väljamakseid alusetult. Makstud summad peab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kohaselt kostjale tagastama. Hageja vastuväited vastuhagile
17.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
18.Hagis esitatud dokumentidega on tõendatud, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe. Kostja on aastaid andnud hagejale tööülesandeid, aktsepteerinud hageja tööd ja sellest tulenevalt ka tasunud hagejale. Ainetud on kostja väited, et 1. augusti 2016 otsuse tegemisel ei olnud nõukogu volitused kehtivad. Kostja valis AS Q uued nõukogu liikmed alles 29. mail 2018 otsusega. Seega olid HH, OO ja EE kostja nõukogu liikmeteks kuni 29. maini 2018. Asjaolu, et kostja aktsepteeris HH, OO ja EE kostja nõukogu liikmetena ka pärast 2015. a-d kinnitab ka fakt, et kui 2016. a-l taotles kostja EAS-lt toetust mh töötajate kulude hüvitamiseks, siis paluti nõukogul vormistada paberil EAS-le esitamiseks 1. augusti 2016 protokoll hageja töösuhte kohta. Lisaks kutsus kostja nõukogu 2017. a detsembris tehtud otsusega hageja tagasi kostja juhatuse liikme kohalt. Kui nõukogu volitused ei oleks olnud kehtivad ja kostja ei oleks nõukogu tegevust aktsepteerinud, poleks ka äriregister hageja kustutamiskannet teinud.
19.AS Q oli väikeettevõte, mille omanike ringi kuulus kuni 26. märtsini 2018 hageja, nõukogusse kuulusid pikka aega hageja abikaasa ja ema ning teiste omanike (perekond X) esindaja. Kostja nõukogu oli juba algusest peale teadlik, et kuna hageja ei täida ainult juhatuse liikme ülesandeid, vaid teeb ka sisulist disaineri ja müügitööd, siis on hageja tööl ka töölepingu alusel ning hagejale makstakse nii töötasu kui ka puhkusetasu. Nõukogu heakskiit hageja
2-18-19299 töösuhte osas vormistati nõukogu protokollina 2016. a-l põhjusel, et EAS-le ei sobinud nõukogu suuline kinnitus töösuhte kohta. Maakohtu otsus ja põhjendused
20.Harju Maakohus rahuldas 19. septembri 2019. a otsusega hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel 1. oktoobril 1995 sõlmitud tööleping lõppes 27. augustil 2018 TLS § 91 lg 2 alusel. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 23 400 eurot (bruto) ning puhkusehüvitise 2 820.81 eurot (bruto). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks.
21.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja edastas kostja juhatuse liikmele 27. augustil 2018 elektronpostiga tahteavaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Pooled ei vaidle, et kostja sai hageja avalduse kätte ega vaidlustanud seda. Kui kostja arvas, et poolte vahel puudub töösuhe, tulnuks tal töölepingu lõpetamise avaldus vaidlustada. Selle vaidluse lahendamise käigus tulnuks tuvastada, kas poolte vahel kehtis töövõi mõni muu õigussuhe. Kuna kostja seda ei teinud, tunnustas ta töösuhte olemasolu. Ülesütlemine on kehtiv, sest seda ei vaidlustatud. Järelikult on hagejal õigus saada TLS 100 lg 4 alusel hüvitist.
22.Hageja igapäevane töö tulenes suhtest, millel on töösuhtele omased tunnused. On tavapärane, et ettevõtte juhatuse liige töötab samas ettevõttes ka töölepingu alusel, eriti keskmisest väiksemas ettevõttes. Kostja keeldus hagejale puhkusetasu maksmisest põhjendusel, et töötulemused ettevõttes olid oodatust kehvemad. See põhjendus viitab, et ka kostja arvates oli tal hagejaga töösuhe. Hageja on 23 aasta jooksul saanud kostjalt korrapäraselt töötasu, puhkusetasusid ja nendelt tasudelt on kostja tasunud ka riiklikud maksud. Kohus hindas kirjalikus töölepingus sõlmitud kokkuleppeid, hageja selgitusi, tõendeid TVK toimikust, nõukogu ja juhtkonna tegevuse kohta esitatud tõendeid (tl 19-23, 62), pangaülekandeid (tl 4043, 51-61) ning EAS-le esitatud taotlusi (sh taotlusi hageja ja KK töötasu osaliseks kompenseerimiseks). Tõenditest nähtub, et hageja müüs oma tööjõudu kostjale, täites ta korraldusi, alludes ta juhtimisele ja kontrollile. Maakohtu arvamust töösuhte olemasolust kinnitab ka see, et hageja töö tegemise koha ja töövahendid tagas kostja. Seda tõendavad kirjavahetused hankijatega, lähetused, mahukad ettevalmistused moedemonstratsioonideks ja lavastusteks, toodete loomine (disain), vahetu osalemine toodete väljatöötamisel ja arendamisel.
23.Kuna poolte vahel oli töösuhe, oli hageja õigustatud TLS § 54 lg 1 saama igal aastal korralist puhkust. Hageja on esitanud kohtule nõude kasutamata jäänud puhkuse hüvitise saamiseks 2017. ja 2018. aasta eest kokku summas 2 820.06 eurot. TLS § 55 kohaselt on töötaja iga aastane põhipuhkus 28 kalendripäeva (põhipuhkus). Vaidlus puudub, et hageja pöördus korduvalt kostja poole avaldusega puhkuse ja puhkusetasu saamiseks. Kohus on tuvastanud, et kostja ettevõttes kasutati kollektiivpuhkust, puhkuse graafikut hiljemalt kalendriaasta märtsikuu lõpuks ei koostatud, hagejale pole senini tasutud puhkusetasu 2017. ja 2018. aasta eest. Kostja on puhkusetasu maksmisest keeldunud viitega ettevõtte halbadele
2-18-19299 majandustulemustele. Puhkusetasu iseloom ja eesmärk on sarnane töötasuga. Töötasu maksmisega viivitamine, töötasu maksmata jätmine või mittenõuetekohane maksmine on oluline töölepingu rikkumine. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töösuhe lõppes 27. augustil 2018. Kuna poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei ole 2017. ja 2018. aastal puhanud ega puhkusetasu saanud, kuulub hageja nõue rahuldamisele täies ulatuses.
24.Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses palunud TLS § 100 lg 4 alusel mõista tema kasuks hüvitis summas 5 850 eurot (kolme kuu bruto töötasu summa). TVK on rahuldanud hageja taotluse osaliselt ja mõistnud kostjalt välja hüvitise summas 3 900 eurot. Menetluse käigus täpsustas hageja, et soovib hüvitise nõude rahuldamist esialgses summas. TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise nõuet menetledes on töövaidluskomisjonil ja kohtul kaalutlusõigus. Kohus on vaba rakendama kaalutlusõigust vajalikus ja põhjendatud ulatuses vastavalt asjaoludele ja poolte huve kaaludes, arvestamata varasema komisjoni seisukohaga. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (TLS § 100 lg 4 teine lause). TLS § 100 lg 4 teist lauset saab kohus kohaldada ka omal algatusel. Maakohus arutas hüvitise võimalikku suurendamist menetlusosalistega kohtuistungil. TLS § 100 lg-s 4 ettenähtud hüvitise nõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul saab rakendada TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS 7. peatüki sätteid. Töötaja huvides on tunda ennast töösuhtes võimalikult turvalisena. Töötaja on töösuhte nõrgem pool. Kolme kuu töötasu suurune hüvitis ei pruugi olla töötajale piisav selle eest, et tööandja rikkus töölepingut sellisel määral, et poolte usaldussuhe sai kannatada. TLS § 100 lg 4 (sarnaselt TLS § 109 lg-le 2 ja selle kohaldamisel tekkinud Riigikohtu praktikale) hõlmab erinevaid kahju liike ning selle koosseisus tuleb hüvitada nii tekkinud varaline kahju kui ka mittevaraline kahju.
25.On tõendatud, et hageja pöördus vähemalt viiel korral kostja poole avaldusega kasutada 2017. ja 2018. a eest korralist puhkust ning palus välja maksta puhkusetasu. Kostja ei keeldunud hagejale puhkuse andmisest, ei selgitanud keeldumise põhjust, ei tasunud puhkuse alguseks puhkusetasu ning hiljem (pärast mitmeid pöördumisi) keeldus puhkusetasu maksmast. See, et ettevõte oli kollektiivpuhkusel, pole kohtu hinnangul asjakohane. Kirjavahetusega on tõendatud, et juhtkond tegutses sel ajal. Äriettevõte toimib kestvalt olenemata sellest, kas töötajad on kollektiivpuhkusel. Kohtulahendi tegemise seisuga oli puhkusetasu endiselt maksmata. Korduvatele hageja avaldustele ja meeldetuletustele vastamata jätmine ei tekita töötajal töösuhtes usaldust ning sellist tegevusetust saab käsitleda tööandja poolse ebaväärika käitumisena (TLS § 91 lg 2 p 1). Kohtumenetluses on hageja selgitanud et kostja käitus selliselt ka teiste töötajatega (jättis tasud õigeaegselt tasumata, käimas on mitmed kohtuvaidlused). Kostja pole seda väidet menetluses ümberlükanud ega sellele vastu vaielnud. On tuvastatud, et hageja viibis 25. jaanuarist 2018 kuni 26. juulini 2019 töövõimetuslehel. Hageja on töötanud kostja ettevõttes üle 23 aasta nii juhatuse liikmena kui ka töölepingu alusel. Tegevust alustati oma lähedastega nn pere ettevõttena, mis aastate jooksul kasvas. Ettevõte kasutab tänaseks rahvusvahelisel tasandil moetööstuses tuntud brändi Q by XX. Kohtuistungil nõustusid kõik, et hageja oli selle ettevõtte looja ja hing. Töösuhte lõpetamine tekitab hagejale hingelisi üleelamisi. Kostja tegevusetus oli hageja jaoks alavääristav. Kostja juhatuse liikmed teadsid, et
2-18-19299 hageja viibib depressiooniravil. Teadmatus oma finantstulevikust pikendab haigusperioodi ja haiguskulusid. Kohtu hinnangul viitavad need asjaolud kogumis sellele, et hageja väärib mittevaralise kahju hüvitamist TLS § 100 lg 4 alusel. Õiglane mittevaralise kahju hüvitise suurus on hageja ühe aasta töötasu suurune summa (12 x 1950 eurot) ehk 23 400 eurot (bruto).
26.Kuna kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel kehtis tööleping, jättis maakohus vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
27.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule lahendamiseks teises kooseisus. Alternatiivselt palus kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
28.Kostja esitas kohtuniku Fred Fiskeri suhtes taandamisavalduse kohtule 12. juunil 2019. Harju Maakohtu esimees jättis taotluse 17. juunil 2019 rahuldamata. Maakohtu esimees pole kostja hinnangul taandamisavalduse rahuldamata jätmist nõuetekohaselt põhjendanud. Kostja palub ringkonnakohtul kontrollida, kas taandamisavaldus on lahendanud nõuetekohaselt. Asja lahendanud kohtunik heitis kostja esindajale ette menetluslikke minetusi, mida tegelikkuses ei esinenud ning suhtus esindajasse lugupidamatult. Kohtuniku erapooletuse seab kahtluse alla mh 27. augusti 2019 kohtuistungil toimunu. Kohtunik küsis suunavalt, miks soovis hageja kohtus toimunud töövaidluses väiksemat hüvist kui töövaidluskomisjonis esitatud nõue. Kohtunik ütles, et peab kostja käitumist hagejale puhkusetasu mittemaksmisel ja hageja pöördumistele reageerimata jätmisel ebaväärikaks, andes sellega hinnangu käimasoleva menetluse võimalikule tulemusele. Selline kohtuniku käitumine ei jäta kõrvalseisjale muljet erapooletust, ausast ja õiglasest kohtupidamisest.
29.Töövaidlus on lahendatud kehtetuid õigusnorme kohaldades. Maakohtu otsus on vastuolus jõustunud töövaidluskomisjoni otsusega. Individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) kaotas kehtivuse 31. detsembril 2017. Vaidlus on tervikuna aset leidnud töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) kehtivuse ajal. Ei hageja ega kostja ei taotlenud töövaidluskomisjoni otsuse läbivaatamist osas, milles hageja nõue jäi rahuldamata. TVK otsuse resolutsiooni punkt 4 jõustus seega 24. novembril 2018 ning oli maakohtule siduv.
30.Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes vastamata kostja vastuväidetele ning hindamata kostja tõendid. Kohtuotsuses puudub ülevaade kostja poolt esitatud faktiväidetest ja tõenditest. Maakohtu järeldused ei ole seostatavad tõenditega ning maakohtu seisukohtade kujunemine pole jälgitav. Kostja ei nõustu ka sellega, kuidas maakohus otsuses loetletud tõendeid hindas ja millised järeldused tõenditest tegi.
31.Kostjale ei ole keegi tööülesandeid jaganud. Kostja ei nõustu maakohtuga, et töölepingu ülesütlemisele suunatud avalduse vaidlustamata jätmisega tekib poolte vahel töösuhe ja et
2-18-19299 sellise avalduse vaidlustamata jätmisega on kostja sisuliselt tunnistanud töösuhte olemasolu hagejaga.
32.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja oli kostja juhatuse liige. Mistahes lepingu sõlmimiseks hageja kui kostja juhatuse liikmega pidi eksisteerima nõuetekohane kostja nõukogu otsus. Töölepingut sõlmides pidi kostjat kui aktsiaseltsi esindama nõukogu. Töölepingu kostjaga on allkirjastanud kostja teine juhatuse liige. Ta ei omanud selleks esindusõigust ega nõukogu heakskiitu. Kostjaga sõlmitud tööleping oli seega tühine algusest peale.
33.Hageja väitis, et kostja nõukogu 1. augusti 2016 otsusega kiideti heaks hagejaga sõlmitud tööleping. Selle otsuse võttis vastu nõukogu kaks liiget. Nendest ühel liikmel oli ametiaeg lõppenud. Seega oli kostja nõukogu sel ajal otsustusvõimetu. Kostja esitas kohtule 27. veebruaril 2019 kostja 27. aprilli 2010 aktsionäride koosoleku protokolli (II kd, tl 21-33), millega nõukogu liikmed valiti. See protokoll tõendab, et liikmete ametiaeg lõppes kooskõlas ÄS § 391 lg-ga 3 hiljemalt 5 aasta möödudes nende valimise ajast.
34.Maakohus on leidnud, et kostja on keeldunud hagejale puhkusetasu väljamaksmisest seoses hageja halbade töötulemustega. Otsusest ei selgu, millistele tõenditele on kohtu selline järeldus rajatud. Puhkusetasu väljamaksmisest keeldumine on tõendamata.
35.Maakohtu hinnangul pole kostja tõendanud, et hageja täitis kohtu poolt viidatud töölepingulisi kohustusi juhatuse liikmena, mitte töölepingu alusel. Sellist tõendamiskoormise jaotamist pole maakohus menetluses pooltele selgitanud. Hageja oli kostja juhatuse liige juba enne seda, kui tema väidetav tööleping sõlmiti. Hageja töölepingus puudusid mistahes muud tööülesanded kui firma juhtimine. See on samastatav juhatuse liikme kohustustega. Hagejal tulnuks tõendada, et eksisteeris nõukogu otsus, millega olid kindlaks määratud hageja tööülesanded. Niisamuti tulnuks hagejal tõendada, et talle keegi selliste tööülesannete täitmiseks korraldusi jagas.
36.Maakohus on hageja TLS § 100 lg-l 4 põhinevat hüvitisenõuet lahendades viidanud tõendamata asjaoludele ja kohaldanud materiaalõigust valesti. Kostja hinnangul tulnuks TLS §100 lg-l 4 põhinevat hüvisenõuet vähendada miinimumini. Kohtu hinnangul käitus kostja vääritult, kui jättis hagejale 2018. aasta puhkuse eest puhkusetasu välja maksmata ning hageja e-kirjadele vastamata. Rahalise kohustuse mittetäitmine ei saa olla väärituks teoks. Selleks ei saa olla ka hageja e-kirjadele vastamata jätmine. Kumbki nendest tegudest ei saa olla oluline rikkumine, mille alusel tööleping ülesse öelda. Kohus on samastanud töötaja poolse töölepingu erakorralise ülesütlemise ning tööandja poolt töötajaga töölepingu ebaseadusliku erakorralise ülesütlemise. Vastustaja seisukoht
37.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-18-19299
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
38.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis XX kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 3900 eurot (bruto) ületavas osas. Ringkonnakohus vähendab TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetud hüvitise suurust 19 500 euro võrra (23 400 - 3 900). Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendab maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).
39.Esmalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse etteheidetele, mis puudutavad maakohtu kohtuniku taandamist. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu kostja apellatsioonkaebusest asjaolusid, mis viitavad sellele, et maakohtu kohtunik oleks pidanud ennast asja lahendamisest taandama. 17. juunil 2019 tegi Harju Maakohtu esimees määruse, millega jättis taandamisavalduse rahuldamata (II kd, tl 77-78), nagu on ette nähtud TsMS § 26 lg 3 esimeses lauses. Kolleegiumi arvates ei rikkunud maakohtu esimees seadust taandamisavalduse lahendamisel. Asjaoludest nähtub, et maakohtu kohtunik heitis kostja esindajale 4. juuni 2019 e-kirjas ette kohtule vastamata jätmist. Tsiviilasja materjalidest nähtub ka see, et maakohus andis pooltele 7. mai 2019 e-kirjaga tähtaja kompromissläbirääkimiste pidamiseks, kuid kostja sellele teatele ei reageerinud. Hageja teatas kohtule kompromissläbirääkimiste ebaõnnestumisest 22. mail 2019. 22. mai 2019 e-kirjas teatas maakohus, et plaanib asja sisulist lahendamist, kuid endiselt soovitab pooltel jõuda kompromissile. Samuti informeeris maakohus pooli oma seisukohast, et kostja esindaja on põhjustanud menetluses venimise vastuhagi esitamisega vahetult enne istungit (maakohus oli plaaninud kohtuasja arutamist istungil 16. aprillil 2019; vastuhagi esitati 4. aprillil 2019) ning kohtu 7. mai e-kirjale reageerimata jätmisega. Kostja ei vastanud maakohtu 22. mai 2019 e-kirjale ning maakohus pöördus menetlusosaliste poole 4. juunil 2019, andes täiendava tähtaja kohtule vastamiseks kuni 10. juunini 2019. Maakohus heitis selles kirjas ette kostja esindajale menetluses passiivset osalemist. Kostja vastas maakohtu 4. juuni e-kirjale samal päeval ning maakohus vastas kostjale
5.juunil 2019. Nende e-kirjade sisust ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis viitavad TsMS §-s 23 sätestatud aluste esinemisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu esimehe 17. juunil 2019 määruses märgituga, et kohtul on kohustus menetlusosalistele selgitada nende õigusi ja kohustusi menetluses, sh juhtida nende tähelepanu menetlusõiguste heauskse kasutamise ja menetlusdokumentide õigeaegse esitamise kohustusele ning menetluse venitamise keelule. Praegu viitab asjas nähtav kirjavahetus sellele, et maakohus on vastavat selgitamiskohustust täitnud. Kostja ei pea maakohtu etteheiteid põhjendatuks ega kiida heaks maakohtu 5. juuni 2019 e-kirja sõnastust, kuid see ei anna iseenesest alust järeldada, et kohtunik oleks olnud menetluses tervikuna erapoolik (TsMS § 23 p 7). Ka 27. augusti 2018 kohtuistungil avaldatust ei nähtu, et maakohtuniku taandamiseks võiksid esineda TsMS §-s 23 sätestatud alused. Kohus on eelmenetluses kohustatud selgitama välja hageja nõuded ning menetlusosaliste seisukohad (TsMS § 392 lg 1). Töövaidluse lahendamisel on kohtul kõrgendatud selgitamiskohustus.
40.Tulenevalt eelmärgitust jääb rahuldamata kostja taotlus tühistada maakohtu otsus põhjusel, et asja on lahendanud kohtunik, kes oleks pidanud ennast taandama.
2-18-19299
41.Järgnevalt hindab ringkonnakohus kostja väiteid, mis seonduvad hageja töölepingu (I kd ,tl 4-5) kehtivusega. Kostja on menetluses olnud seisukohal, et nõukogu 1. augusti 2018 otsus (I kd, tl 59), millega kiideti heaks tööleping kostjaga, on tühine, sest nõukogu ei olnud otsustusvõimeline. Alternatiivselt on kostja olnud seisukohal, et nõukogu 1. augusti 2018 otsus ei ole kehtiv, sest selle tegemisel on rikutud otsuse tegemise ajal kehtinud ÄS § 317 lg-s 8 sätestatut. Ringkonnakohus nõustub kostja etteheitega, et maakohus pole kostja sellistele vastuväidetele vastanud. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu minetus kõrvaldada ja täiendada maakohtu põhjendusi järgnevaga.
42.Tsiviilasjas on kostja esitanud kostja aktsionäride erakorralise üldkoosoleku protokolli (II kd, tl 21-23), millest nähtub, et aktsionärid (XX, Portnoi Finland OY ja KK) võtsid 27. aprillil 2010 vastu järgmised otsused: 1) Kiita heaks tagasiulatuvalt nõukogu liikmete EE, MM ja II tegevus; 2) Kutsuda tagasi nõukogu liikmed MM ja II; 3) Valida täiendavalt uuteks nõukogu liikmeteks HH ja OO. Kostja soovib selle tõendiga näidata, et kuivõrd nõukogu liikmed valiti 2010. aastal oli nende ametiaeg 2016. aasta augustiks lõppenud. Hageja ei ole vaielnud vastu, et 2010. aastal võtsid kostja aktsionärid vastavasisulise otsuse vastu, mistõttu loeb kolleegium selle asjaolu tuvastatuks.
43.Aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme vaheline ametisuhe võib lõppeda nõukogu liikme ametiaja möödumisega (ÄS § 319 lg 3). Tähtpäeva saabudes nõukogu liikme ametiaeg lõpeb. Asjas puudub vaidlus, et 1. oktoobril 1995 sõlmitud töölepingu allkirjastas teine juhatuse liige, kelleks oli KK. 1995. aastal vastuvõetud äriseadustiku § 317 lg 8 sätestas, et nõukogu esindab aktsiaseltsi tehingute tegemisel ja vaidlustes juhatuse liikmega. Sätte sõnastust on seaduse järgnevate redaktsioonidega täpsustatud. Seega eeldas ka 1995. aastal kehtinud äriseadustiku § 317 lg 8 juhatuse liikmega tehingu tegemisel nõukogu heakskiitu või vastavat otsust.
44.Järelikult on iseenesest õige kostja vastuväide, mille kohaselt võis 1995. aastal juhatuse liikmega töölepingu sõlmimise otsustada aktsiaseltsi nõukogu kui aktsiaseltsi kohustuslik juhtorgan. Vastavasisulist otsust ei ole pooled kohtule esitanud, mistõttu esinevad asjaolud, mis viitavad otsuse tühisusele TsÜS § 103 lg 1 alusel. Küll on aga hageja kohtumenetluses väitnud, et kostja alustas 1995. aastal ettevõttena, mille omanike ring oli väike (hageja ja perekond Xde esindaja, II kd tl 49 pöördel) ning nii nõukogu kui omanikud olid hageja töölepingust teadlikud. Sisuliselt on hageja tuginenud seega väitele, et nõukogu on hagejaga sõlmitud töölepingu oma tegevusega heaks kiitnud. Kolleegiumil tuleb seda väidet järgnevalt kontrollida. Töövaidluskomisjonile esitatud äriregistri väljavõttest nähtub (I kd, tl 225 pöördel), et 28. septembril 1995 olid ettevõtte omanikeks ja asutajateks II ja XX. Väljavõtte samalt leheküljelt nähtub samuti, et nõukogu liikmed 1995. aastal olid EE, II ja MM. Seega on usutavad hageja menetluses esitatud väited, et nõukogu oli hagejaga töölepingu sõlmimisest algusest peale (1. oktoobrist 1995) teadlik, sest tegemist on hageja lähikondsega (EE) ja lepingu allkirjastanud juhatuse liikme (II) ja tema lähikondsega (MM).
45.Hageja on kohtumenetluses väitnud, et kostja nõukogu on kiitnud hagejaga sõlmitud töölepingu heaks täiendavalt 1. augusti 2016 otsusega. Kostja on sellele vastu väitnud, et nõukogu vastav otsus on tühine, sest nõukogu kahel liikmel (OO ja HH) puudusid 1. augusti 2016 seisuga volitused.
2-18-19299
46.Nõukogu liikme ühinguõiguslik suhe aktsiaseltsiga on oma õiguslikult olemuselt sarnane juhatuse liikme (sh osaühingu juhatuse liikme) õigussuhtega äriühinguga. Seetõttu on praegusel juhul aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme vahelisele ametisuhtele analoogia alusel kohaldatav kohtupraktika, mis puudutab juhatuse liikme ametiaja lõppemist. Säte ei näe ette juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahel oleva suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes. Tehinguline õigussuhe aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vahel saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb (vt analoogia korras Riigikohtu 26. aprillil 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05 tehtud määruse p-d 14-17). Tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 tehtud lahendi p-s 34 nõustus Riigikohus, et juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega. Samuti viitas Riigikohus selles asjas võimalusele, et erandlikult võib kõne alla tulla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele (nt osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine). Nii märkis Riigikohus, et kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit. Viidatud tõlgendus võib praegusel juhul kolleegiumi hinnangul olla asjakohane ka aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme vahelise ametisuhe kehtivuse hindamisel.
47.Hageja on väitnud, et kuna kostja valis uued nõukogu liikmed alles 29. mail 2018, tunnustas kostja vanas koosseisus nõukogu (HH, OO ja EE) jätkamist kuni 29. maini 2018 (II kd, tl 49 pöördel). Hageja hinnangul on kostja aktsepteerinud nõukogu sellises koosseisus jätkamist perioodil 2015-2018 järgmistel põhjustel: 1) kostja taotles EAS-st toetust mh töötajate kulude hüvitamiseks ning esitas selleks 1. augustil 2016 vormistatud kostja nõukogu protokolli (I kd, tl 59), nii kostja kui EAS aktsepteeris seda; 2) samas koosseisus nõukogu kutsus 2017. a otsusega hageja kostja juhatuse liikme kohalt tagasi (II kd, tl 62), nii kostja kui äriregister aktsepteeris seda otsust, äriregister tegi vastavad kanded.
48.Kostja ei ole vaielnud vastu, et kostja taotles ja sai EAS-st toetust kostja töötajate palkade maksmiseks. Seega loeb kolleegium, et vastav asjaolu ei ole vaidluse all. Samuti ei ole kostja vaielnud vastu, et 2017. aasta detsembris võttis kostja nõukogu vastu otsuse, millega kutsuti hageja juhatuse liikme kohalt tagasi (II kd, tl 62). Kolleegium järeldab, et vastav asjaolu ei ole vaidluse all.
49.Eelnevast on kolleegiumi hinnangul kohane järeldada järgmist. Kostja nõukogusse valiti
27.aprillil 2010 kaks täiendavat liiget (HH ja OO) ning nende liikmete volitused lõppesid 27. aprillil 2015 kooskõlas ÄS § 319 lg-ga 3. Vaidlus puudub, et lisaks HH-le ja OO-le kuulus 2010. aastal valitud nõukogu koosseisu ka EE. Vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt võtsid kostja aktsionärid vastu uue otsuse nõukogu liikmete koosseisu kohta vastu 29. mail 2018. Hageja kutsus 2017. aastal tagasi nõukogu samas koosseisus nagu nõukogu, mis tunnustas 2016. aasta augusti otsusega hagejaga sõlmitud töölepingut. Vaidlustamata asjaolude kohaselt kostja tunnustas nõukogu 23. detsembri 2017 otsust, millega kutsuti hageja juhatuse liikme kohalt tagasi. Järelikult oli kostja aktsionäridel reaalne võimalus nõukogu liikmete ametiaja
2-18-19299 möödumisel otsustada, kas nad tunnustavad nõukogu senises koosseisus jätkamist. Kostja käitumine nõukogu 23. detsembri 2017 otsuse tunnustamisel viitab kolleegiumi hinnangul TsÜS § 68 lg 3 mõttes konkludentsele tahteavaldusele, s.o soovile, et nõukogu jätkaks senises (27. aprillil 2010 valitud) koosseisus. See võimaldab järeldada, et kostja aktsionärid pidid tunnustama ka nõukogu 1. augusti 2016 otsust, millega nõukogu kiitis heaks hagejaga sõlmitud töölepingu. Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kostja nõukogu 1. augusti 2016 otsus ei ole tühine.
50.Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega sellest, et kostja nõukogu ei saanud 1. oktoobril 1995 sõlmitud töölepingut aastal 2016 (s.o 21 aastat hiljem) heaks kiita. Vastavat keeldu 1. augustil 2016 kehtinud TsÜS ei sätesta (TsÜS § 113).
51.Kostja on alternatiivselt arvamusel, et nõukogu 1. augusti 2016 nõukogu otsus on kehtetu, sest ei vasta ÄS § 317 lg-s 8 sätestatud vorminõuetele. ÄS § 317 lg 8 kohaselt määrab nõukogu juhatuse liikmetega tehingute tingimused. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et 1. augusti 2016 otsusega (I kd, tl 59) kinnitas nõukogu 1995. aasta oktoobris vormistatud töölepingute kehtivuse XX-l ja KK-l ning määras uued palgad. Nõukogu kinnitas, et töötasu ei sisalda juhatuse liikme tasu. Nõukogu määras XX töötasu suuruseks 1950 eurot kuus (bruto) ja KK töötasu suuruseks 650 eurot kuus (bruto). Kolleegium on seisukohal, et nõukogu otsus vastab ÄS § 317 lg-s 8 sätestatule, sest määratleb ära, mille eest ja mille alusel ning kellele töötasu makstakse. See, et nõukogu otsus ei sisalda XX ja KK töölepingutest tulenevate tööülesannete loetelu, ei tingi iseenesest kolleegiumi hinnangul otsuse mittevastavust ÄS § 317 lg-s 8 sätestatule. Otsus viitab arusaadavalt 1995. aasta oktoobris sõlmitud töölepingutele.
52.TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et töölepingu võib sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TLS § 4 lg 2, TsÜS § 68 lg 3). Kaudseks tahteavalduseks sõlmida tööleping tööandja pakutud tingimustel võib olla töötaja tööle asumine.
53.Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust sellest, kas hageja poolt loetletud tööülesanded on hõlmatud juhatuse liikme ülesannetega. Kostja on menetluses olnud seisukohal, et hageja ei ole teinud tööd, mis väljuks juhatuse liikme kohustuste raamidest.
54.Aktsiaseltsi juhatuse liikme ametisuhtest tulenev juhtimiskohustus ja esindusõigus ning nõukogu korralduste täitmise kohustus on reguleeritud ÄS §-s 306. Lisaks tuleb arvestada osaühingu kohta ÄS §-s 180 sätestatuga, sest aktsiaseltsi juhatuse töökorralduslikud põhimõtted vastavad osaühingu juhatuse liikme kohustuste ning töökorralduse põhimõtetele. TsÜS § 31 lg 2 teise lause ja ÄS § 306 lg 1 ja §-i 316 kohaselt on aktsiaseltsi juhtorganid juhatus ja nõukogu. ÄS § 306 lg 1 järgi on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. Juhatuse peamiseks kohustuseks, mis tuleneb seadusest, on juhtimine ja esindamine. ÄS § 306 lg-te 1 ja 2 kohaselt on juhatus vastutav aktsiaseltsi juhtimise eest. Lisaks peab juhatus ÄS § 306 lg 4 järgi korraldama aktsiaseltsi raamatupidamist. Tegu on korralduskohustusega, mitte kohustusega raamatupidamist ise teha. Kui töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, ei
2-18-19299 kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist, kuulub rakendamisele töölepingu seadus (vt Riigikohtu 26. novembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-02, p 10). Muude ülesannete täitmine on käsitatav töö iseloomule vastava õigussuhtena (nt töölepinguna, töövõtuna, käsundina) ning sellest tulenevalt võivad rakenduda erinevad õiguslikud tagajärjed. Juhatuse liikmel pole õiguslikku kohustust täita juhatuse liikmena muid ülesandeid, kui ÄS §-st 306 tuleneb. Seega tuleb kolleegiumil hinnata, kas hageja tööülesanded väljusid ÄS §-s 306 sätestatud raamidest.
55.Hageja on kinnitanud, et ta täitis peadisaineri ülesandeid, organiseeris muusika ja lavastused, hankis show jaoks riideid, organiseeris Facebook’i kujundamist, osales fotosessioonidel, hankis jumestajad, tegi müügitööd, täitis brändijuhi ülesandeid, tegi raamatupidamislikke kandeid ning tegutses kostja poes ka müüjana (II kd, tl 10 pöördel; I kd, tl-d 25-27). Kostja hinnangul pole hageja põhistanud, et loetletud ülesanded väljusid juhatuse liikme ülesannete raamest. Kostja hinnangul on need ülesanded suuremal või vähemal määral seotud juhatuse liikme juhtimisfunktsiooniga (peadisainer, brändijuht) ja majandustegevust korraldava ja kontrolliva tegevusega (lavastuste ja muusika organiseerimine, kaubamärgi disainimine, töötajate kontroll; II kd, tl 86 pöördel).
56.Vaidlus puudub, et kostja ettevõte tegeleb rõivaste disaini, tootmise ja turustamisega. Asjaolu, et tegemist on rõivaste disainimise, tootmise ja turustamisega tegeleva ettevõttega, ei muuda äriseadustikus ettenähtud juhatuse ülesandeid. ÄS § 306 lg-te 1 ja 2 kohaselt on juhatus vastutav aktsiaseltsi juhtimise eest. See tähendab, et juhatuse tööülesannete hulka kuulub ettevõtte juhtimise korraldamine, selle eest vastutamine ning ettevõtte esindamine ÄS §-s 307 sätestatud korras. Hageja on kinnitanud, et suure osa tema tööst moodustas tavajuhtimine. See iseenesest ei anna alust järeldada, et tegemist on juhatuse liikme kohustuse täitmisega ÄS § 306 lg-tes 1 ja 2 sätestatud mõttes. Hageja on väitnud, et on töötanud kostja tegevjuhina (I kd, tl 28). Tegevjuhi võib töölepinguseaduse alusel palgata ettevõtet juhtima. Juhatusel lasub seejuures ÄS § 306 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutus ettevõtte juhtimise eest. Kolleegium on seisukohal, et juhatuse liikme tööülesannete hulka ei saa eelduslikult kuuluda rõivaste disainimine, show’de korraldamine, poes müüjana tegutsemine, tootmise juhtimine, tööjaotuse organiseerimine liinis, tootmise ettevalmistus ja abimaterjalide planeering, lõikuse planeering, õmbluskvaliteedi jälgimine, erimaterjalide juurdelõikuse juhendamine, põhimaterjalide sisseost, toodete kvaliteedi kontroll, müügitegevus, bränding, kodulehe kujundamine, reklaamfotode lavastus, raamatupidamiskannete tegemine (I kd, tl 25-28), v.a juhul, kui poolte vahel eksisteerib vastavasisuline kokkulepe. Kostja pole sellise kokkuleppe olemasolule tuginenud (kostjal tuleb oma vastuväiteid tulenevalt üldisest tõendamiskoormise jagunemisest tõendada ja põhistada TsMS § 230, § 235). Samuti pole kostja vaielnud vastu, et hageja on loetletud ülesandeid täitnud. Järelikult on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et hageja täitis ülesandeid, mis väljuvad ettevõtte formaalse juhtimise korraldamise raamidest § 306 lg-te 1 ja 2 mõttes.
57.Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et asjas ei ole esitanud tõendeid, mis hõlmaksid 23. aastast perioodi kostja ja hageja vahelistes suhetes. Maakohtu vastavad põhjendused tuleb
2-18-19299 kohtuotsusest välja jätta. Samas ei ole vastav asjaolu iseenesest vaidluse all, sest kostja on möönnud, et hageja on ettevõttes töötanud selle asutamisest alates.
58.Kostja on väitnud, et hageja tehtud töö tuleb lugeda juhatuse liikme kohustuse täitmiseks ka põhjusel, et hagejale pole keegi tööülesandeid jaganud. Kolleegium ei pea võimalikuks sellise käsitlusega nõustuda. Töösuhtele on tõesti iseloomulik alluvussuhe. Samas olukorras, kus hageja täitis nii juhatuse liikme kohustusi kui ka töölepingu alusel võetud tegevjuhi kohustusi, võib järeldada, et vastava töölepingulise suhte alusel allus ta kostja juhatuse ja nõukogu kontrollile. Kui eeldada kostja käsitluse õigsust, ei saaks olla õiguslikult lubatav olukord, kus juhatuse liige ning töölepingu alusel tööd tegev tegevjuht kattuvad, s.o juhatus peaks alati määrama tegevjuhiks kolmanda isiku. Vastavat keeldu seadusest ei tulene.
59.Eelnevast järelduvalt on kolleegium tuvastanud, et poolte vahel eksisteeris kehtiv töölepinguline suhe. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse etteheidetega, et TLS § 105 lg 2 alusel ülesütlemisavalduse vaidlustamata jätmine ei tõenda töölepingulise suhte olemasolu tunnustamist. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
60.Järgnevalt tuleb kolleegiumil hinnata, millises ulatuses on kohtud pädevad töövaidluskomisjonile esitatud nõuet kostja taotluse alusel hagimenetluses hagina läbi vaatama. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud apellatsioonkaebuse etteheited, mille kohaselt rikkus maakohus menetlusõigust, kui vaatas töövaidluskomisjoni otsuse läbi osas, milles hageja seda ei vaidlustanud.
61.Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei kehti Riigikohtu 4. märtsi 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14 toodud põhjendused TLS § 100 lg 4 alusel kohtu diskretsiooni alusel määratava hüvitise puhul. Riigikohus selgitas selles lahendis, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. (Riigikohtu 4. märtsi 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14, p 10). Kuigi alates 14. juunist 2017 kehtib ITVS asemel TvLS, on selles riigikohtu otsuses väljendatud seisukohad kohaldatavad ka praeguses asjas, sest kaebeõiguse teostamine ning töövaidluskomisjoni otsuse jõustumine ei ole TvLS vastuvõtmisega märkimisväärselt muutunud. TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise määramine eeldab vastava tahteavalduse (s.o kaebuse) olemasolu. Olukorras, kus töövaidluskomisjoni otsus jõustub, sest menetlusosaline ei ole sellele teatud osas kohtusse avaldust esitanud, jõustub see osas, mida kohtus ei vaidlustatud (TvLS § 59 lg 1 ja 11). Sellest tulenevalt puudub kohtul tahteavaldus, mille alusel TLS § 100 lg 4 teises lauses osundatud diskretsiooni teostada. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud TvLS § 58 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul maakohtusse hagi TVK otsusega välja mõistmata jäetud hüvitise 1950 euro osas. Kohtu poole pöördus 21. detsembril 2018 kostja, kes palus vaadata hagimenetluses läbi TVK-le esitatud avaldus üksnes osas, millega TVK oli hageja taotluse rahuldanud (II kd, tl 1). Kostja taotluseks ei saanud mõistlikult võttes olla see, et hagimenetluses vaieldaks ka kostjalt välja
2-18-19299 mõistmata jäänud hüvitise üle, st TVK otsuse selle osa üle, mis tehti kostja kasuks. Järelikult jõustus TVK otsus TvLS § 59 lg 11 alusel, osas, millega TVK jättis hageja nõude hüvitise 1950 euro saamiseks rahuldamata (TVK otsuse p 4; I kd, tl 242).
62.Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas (TvLS § 59 lg 11 teine lause). Kuivõrd maakohus vaatas nõude läbi suuremas ulatuses, kui kostja oli taotlenud ja mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 23 400 eurot, rikkus maakohus menetlusõiguse normi. Isegi kui kostja märkis
27.augusti 2019 istungil, et siiski soovib töövaidluskomisjoni otsust vaidlustada TLS § 100 lg 4 alusel mõistetud hüvitise osas, ei olnud maakohtul alust hageja nõuet vastavas osas menetleda, sest see esitati pärast TvLS § 58 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist (vt Riigikohtu
16.märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 15). Samuti peab avaldus TVK otsuse vaidlustamiseks vastama hagiavaldusele sätestatud vorminõuetele (TvLS § 58 lg-d 2, 5 ja TsMS § 363). Maakohtu otsus tuleb sellest tulenevalt tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 3 900 eurot ületavas osas.
63.Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus on lahendanud TLS § 100 lg 4 järgse hüvitisnõude kehtetuid õigusnorme kohaldades. Maakohus on otsuse kirjeldavas osas viidanud ITVS sätetele, mis ei ole iseenesest korrektne. Samas ei nähtu maakohtu otsuse põhjendavast osast, et maakohus oleks otsuse nendele normidele rajanud. Maakohus on tuginenud otsuse tegemisel TLS §-le 100 lg-le 4 ning viidanud Riigikohtu 4. märtsi 2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14. Riigikohtu selles otsuses käsitletud seisukohtadele tuginemine ei ole käsitatav materiaalõigusnormide rikkumisena käesoleva otsuse p-s 61 märgitud põhjusel.
64.Järgnevalt hindab kolleegium kostja taotlust TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise vähendamiseks. Vaidlus puudub, et kostja ei vaidlustanud hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist, mistõttu oli hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100 lg 4 järgi hüvitist hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama säte annab töövaidlusorganile ja kohtule õiguse hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Apellatsioonkaebusest (ning kostja 27. veebruari 2019 ning 27. augusti 2019 maakohtule esitatud menetlusdokumentidest) ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks jätta hüvitise välja mõistmata või seda vähendada alla kahe kuu keskmise töötasu määrast. Sisuliselt on kostja seisukohal, et hageja ütles lepingu üles põhjendamatult. Hüvitisnõude välistamiseks oli kostjal õigus hageja ülesütlemine vaidlustada.
65.Kostja hinnangul ei ole tõendatud, et kostja on keeldunud hagejale puhkusetasu väljamaksmisest, mistõttu vaidleb kostja vastu maakohtu otsuse p-s 6 märgitud põhjendusele, mille kohaselt on tööandja keeldunud puhkusetasu maksmisest seoses halbade majandustulemustega. Maakohus tugines viidatud põhjendustes ilmselt GG sõnumile (I kd, tl 248), milles GG viitas BB-le (W OÜ omaniku ja kostja enamusaktsionäri) seisukohale hagejale rahade mittemaksmisest. Kolleegium nõustub kostjaga, et viidatud sõnumist ei ole üheselt selge, millest täpsemalt vestluse pooled räägivad (kas aktsiate müügist, nagu väidab kostja, või puhkuserahadest, nagu väidab hageja). Sellest tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul maakohtu otsusest vastav põhjendus välja jätta. Samas ei sisalda kostja apellatsioonkaebus põhjendusi,
2-18-19299 millest nähtuvalt saaks kolleegium jõuda maakohtu poolt väljamõistetud puhkusehüvitise suuruse osas teistsugusele järeldusele. Kostja on maakohtu istungil ka avaldanud, et ei vaidle puhkusetasu suurusele vastu (II kd, tl 93). Sellest tulenevalt jääb maakohtu järeldus puhkusetasu summas 2 820.81 euro väljamõistmiseks muutmata.
66.Eespool märgitud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.
67.TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuses resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
68.TsMS § 162 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Käesoleval juhul ei tingi ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine ja maakohtuotsuse osaline tühistamine maakohtus kantud kulude jaotuse muutmist (TsMS § 173 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.